Evangeelse-luterliku kiriku õpetus usutunnistuskirjade järgi.

«Issanda püha armulaua kohta õpetatakse, et armulauas on Kristuse tõeline ihu ja veri leiva ja veini kujul tõeliselt kohal ning neid jagatakse ja võetakse vastu. Sellepärast heidetaksegi kõrvale vastupidine õpetus.» (Augsburgi usutunnistus, X)

«Heaks kiidetakse kümnes artikkel, milles me tunnistame oma veendumust, et armulauas on Kristuse ihu ning veri tõeliselt ja olemuslikult kohal ja neid jagatakse sakramendist osasaajatele tõeliselt koos nähtavate elementide – leiva ja veiniga. Sellel seisukohal me oleme pärast asja tähelepanelikku uurimist ja vaatlemist kogu aeg olnud. … . Ja me teame kindlalt, et mitte ainult Rooma kirik ei kinnita Kristuse ihulikku kohalolu, vaid samamoodi usub seda praegu ja on ammust ajast uskunud ka Kreeka kirik. …me kaitseme kogu kirikus heakskiidetud seisukohta, et Kristuse ihu ja veri on armulauas tõeliselt ja olemuslikult kohal ja neid jagatakse tõeliselt koos nähtavate asjadega – leiva ja veiniga. Ja me räägime elava Kristuse kohalolust…» (Apoloogia, X)

«Me arvame, et armulaualeib ja -vein on Kristuse tõeline ihu ja veri ning sellest saavad osa ja seda võtavad vastu ka kurjad, mitte ainult jumalakartlikud kristlased.» (Schmalkaldeni artiklid, «Altarisakramendist»)

«Aga mis on siis altarisakrament? Vastus: See on Issanda Kristuse tõeline ihu ja veri leivas ja veinis ning leiva ja veini kujul Kristuse sõna kaudu, mida meie, kristlased, peame sööma ja jooma. … Sest öeldud on: «Accedat verbum ad elementum et fit sacramentum.» − «Kui välisele asjale lisandub sõna, siis saab sellest sakrament.» See püha Augustinuse mõte on sedavõrd tabavalt ja hästi sõnastatud, et ta on vaevalt midagi paremat öelnud.» (Suur katekismus, «Altarisakramendist»)

«Tunnistus puhtast õpetusest püha õhtusöömaja kohta sakramentaaride vastu.

1. Me usume, õpetame ja tunnistame, et pühas õhtusöömaajas on Kristuse ihu ja veri tõeliselt ning olemuslikult kohal, neid jagatakse ja võetakse leiva ning veiniga tõeliselt vastu.

2. Me usume, õpetame ja tunnistame, et Kristuse testamendi sõnu ei tohi mõista teisiti, kui nende tähttähelises tähenduses, nii et leib ei tähenda mitte Kristuse eemalviibivat ihu ja vein eemalviibivat verd, vaid et need on sakramentaalse ühtsuse tõttu tõeliselt Kristuse ihu ning veri.

6. Me usume, õpetame ja tunnistame, et leiva ja veiniga ei võeta Kristuse ihu ja verd vastu mitte ainult usu kaudu vaimselt, vaid ka suuga, kuid mitte kapernaiitlikul, vaid üleloomulikul, taevasel viisil sakramentaalse ühtsuse pärast. …mida tunnistavad üksmeelselt ka kõige aulisemad vanad kiriku õpetajad Chrysostomos, Cyprianus, Leo I, Gregorios, Ambrosius, Augustinus jpt.

7. Me usume, õpetame ja tunnistame, et Kristuse tõelist ihu ja verd ei võta vastu mitte ainult õigeusklikud ja selleks väärilised, vaid ka vääritud ja uskmatud, kuid siiski mitte eluks ja lohutuseks, vaid kohtuks ja hukkamõistuks, kui nad ei pöördu ja pattu ei kahetse.» (Konkordiavormel, Epitome, VII)

Märkus. Eestikeelne tekst (vt Luterlikud usutunnistuskirjad. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014) on tõlgitud usutunnistuskirjade saksakeelsest versioonist, mis kohati erineb ladinakeelsest versioonist.

+  +  +

De praesentia reali veri Corporis et Sanguinis Christi in sacramento altaris

Doctrina secundum libros symbolicos Ecclesiae Evangelicae Lutheranae.

«De coena Domini docent, quod corpus et sanguis Christi vere adsint et distribuantur vescentibus in coena Domini; et improbant secus docentes.» (Confessio Augustana, X)

«Decimus articulus approbatus est, in quo confitemur nos sentire, quod in coena Domini vere et substantialiter adsint corpus et sanguis Christi et vere exhibeantur cum illis rebus, quae videntur, pane et vino, his qui sacramentum accipiunt. Hanc sententiam constanter defendimus re diligenter inquisita et agitata. … Et comperimus non tantum romanam ecclesiam affirmare corporalem praesentiam Christi, sed idem et nunc sentire et olim sensisse graecam ecclesiam. …nos defendere receptam in tota ecclesia sententiam, quod in coena Domini vere et substantialiter adsint corpus et sanguis Christi et vere exhibeantur cum his rebus, quae videntur, pane et vino. Et loquimur de praesentia vivi Christi…» (Apologia Confessionis Augustanae, X)

«De sacramento altaris statuimus panem et vinum in coena esse verum corpus et sanguinem Christi et non tantum dari et sumi a piis, sed etiam a malis Christianis et impiis.» (Articuli christianae doctrinae, «VI. De sacramento altaris»)

«Quid ergo sacramentum altaris esse dicemus? Responde esse verum corpus et sanguinem Domini nostri Jesu Christi in et sub pane et vino per verbum Christi, quod nobis Christianis manducandum et bibendum praecipit et proposuit. … Nos enim Augustini verbis subscribimus ita dicentis: «Accedat verbum ad elementum et fit sacramentum». Hoc Augustini verbum tam proprie expresse dictum est, ut vix aliud dixerit praeclarius.» (Catechismus major, «De sacramento altaris»)

«Confessio sincerae doctrinae de coena Domini contra Sacramentarios.

I. Credimus, docemus et confitemur, quod in coena Domini corpus et sanguis Christi vere et substantialiter sint praesentia et quod una cum pane et vino vere distribuantur atque sumantur.

II. Credimus, docemus et confitemur verba testamenti Christi non aliter accipienda esse, quam sicut verba ipsa ad litteram sonant, ita ne panis absens Christi corpus et vinum absentem Christi sanguinem significent, sed ut propter sacramentalem unionem panis et vinum vere sint coprus et sanguis Christi.

VI. Credimus, docemus et confitemur corpus et sanguinem Christi non tantum spiritualiter per fidem, sed etiam ore, non tamen Capernaitice, sed supernaturali et coelesti modo, ratione sacramentalis unionis, cum pane et vino sumi. … Idem magno consensu praecipui ex antiquissimis ecclesiae doctoribus Chrysostomus, Cyprianus, Leo Primus, Gregorius, Ambrosius, Augustinus testantur.

VII. Credimus, docemus et confitemur, quod non tantum vere in Christum credentes et qui digne ad coenam Domini accedunt, verum etiam indigni et infideles verum corpus et sanguinem Christi sumant, ita tamen, ut nec consolationem nec vitam inde percipiant, sed potius, ut illis sumptio ea ad iudicium et damnationem cedat, si non convertantur et poenitentiam agant.» (Formula Concordiae, Epitome, VII)