Ja ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud; kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast ja inimeseks saanud, Pontius Pilaatuse ajal ka meie eest risti löödud, kannatanud ja maha maetud ning kolmandal päeval üles tõusnud pühade kirjade järgi ja üles läinud taeva, istub Isa paremal käel ja tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle; Tema riigile ei tule otsa.

Meie, inimesed, ei saanud ise ennast päästa. Sellepärast pidi Jumal saama inimeseks ja surema ristil. Sellest kõneleb Nikaia usutunnistuse Jeesust puudutav osa.

Nikaia usutunnistuses tunnistatakse usku «ühteainsasse Issandasse» ning see üks Issand Jeesus Kristus on kahesugune. Ta on «Jumal Jumalast» ja seejärel veel «inimeseks saanud». Kirikuisad õpetasid et Jumala Pojal on kaks sündimist: üks sündimine igavikus ja teine sündimine ajas.

Halkedoni kirikukogul sõnastati see hiljem nõnda, et Kristusel on kaks loomust: jumalik ja inimlik loomus. Ehkki Nikaia usutunnistuses taolisi sõnu otseselt ei kasutata, on Kristuse jumalikkus ja inimlikkus selles selgelt esil.

Usutunnistus juhatab Jeesuse jumalikkuse tuumani

Skeptiliste piibliteadlaste sõnul Jeesus ei väitnud end olevat Jumal ning Tema eluajal Jumalana Teda ka ei kummardatud. Väidetavalt kujunes arusaam Jeesuse jumalikkusest alles hilisemate kümnendite või sajandite jooksul.

Ometigi oli esimeste kristlaste usutunnistus «Jeesus on Issand» (Rm 10:9). Sellega peeti silmas, et Jeesus oli kristlastele peamine autoriteet, kõrgemal ka keisrist, kes nõudis enda austamist kui jumalat. Jeesuse tunnistamine Issandaks oli esimeste kristlaste viis väljendada Jeesuse jumalikkust.

Heebreakeelses Vanas Testamendis kirjutatakse Jumala nime nelja kirjatähe ühendina JHVH. Kreeka keelt rääkivad juudid tõlkisid selle sõnaga kyrios, Issand. Uue Testamendi kirjutajad kasutavad Jeesuse kohta just seda sõna.

Paulus kirjutab: «Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand (kyrios), ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse.» (Rm 10:9) Neli salmi hiljem tsiteerib ta Joeli raamatut (3:5): «Igaüks, kes hüüab appi Issanda (JHVH) nime, pääseb.»

Juutidele, kes tunnistasid Jeesust Issandana, oli selge, et nad tunnistasid Teda sama Jumalana, kes ilmutab ennast Vanas Testamendis nimega JHVH.

Miks Jumal saab justnimelt lihaks?

Jeesuse inimlikkus saab Nikaia usutunnistuses nähtavaks selles, et Ta sünnib inimesena teatud ajal ja teatud kohas. Neitsi Maarja ja Pontius Pilaatuse nimed osutavad, et tegemist on teatud ajaloolises olukorras toimunud sündmustega.

Eriti rõhutavad Jeesuse inimlikkust sõnad «lihaks saanud». Arusaam lihaks saamisest lähtub otseselt Johannese evangeeliumist (Jh 1:14). Nii mõnigi lugeja võib imestada, miks siin räägitakse just lihast ja lihaks saamisest. Aga miks mitte ihulikuks või inimeseks saamisest?

Kreeka keeles on küll olemas sõnad nii ihu kui inimese kohta, aga Piibel kasutab siin teadlikult sõna «liha». Küllap tekitas see algses kuulajas samasuguseid mõtteid nagu meilgi. Phillip Cary kirjutab oma raamatus Nikaia usutunnistus. Lühike sissejuhatus (Nikean uskontunnustus. Lyhyt johdatus, Sley-Media Oy, 2025): «Jumal tõesti laskub alla, saades selliseks lihatükiks nagu meiegi seda oleme; ehk siis loomaks, kes sünnib, sööb ja väljutab ning sureb.»

Cary jätkab: «Sõna «liha» viitab Piiblis kõigele sellele, mis inimeses on haavatav ja puudulik, vastuvõtlik õnnetustele, traumadele, haavadele ja haigustele.»

Jumal, kes ise on surematu, muutumatu ning kõrgemal igast kannatusest, võtab omaks inimlikkuse ja kogu kannatuse ning sellega kaasneva valu.

Jeesuse elu ei olnud pelgalt näide heast elust

Usutunnistuse Jeesust puudutavas osas on sõnad «meie õndsuseks» ning «meie pärast». Neid sõnu ei leia lühemas, Apostlikus usutunnistuses. Siiski on need väga olulised, sest need räägivad, miks Jeesus sai inimeseks ning miks Ta ristil suri.

Jeesus ei tulnud siia maailma pelgalt selleks, et näidata, kui vägev Jumal on. Ta ei tulnud ka vaid selleks, et anda meile moraalne eeskuju, milline peaks olema hea elu. Tema tulemise põhjus ei olnud ka üksnes uute teadmiste andmine Jumalast.

Jeesus tuli siia maailma eelkõige meie õndsakssaamise pärast. Meie, inimesed, ei suuda ennast päästa, me vajame Päästjat, kes tuleks meist väljastpoolt. Pääste kulmineerub ristil, millele Jeesus meie pattude pärast naelutati. Tema surmas on «lepitus meie pattude eest» (1Jh 2:2, Piibel 1968). Jeesus kandis karistust meie pattude eest (Js 53:5) ja lunastas meid (Ef 1:7) vabaks patust, seaduse needusest ja kuradi meelevallast.

Siiski pole Jeesuse elu näide pelgalt passiivsest vastasseisust ebaõiglaste valitsejatega ega kaebelaul sellest, kuidas kurjus võimutseb. Jeesus surm on võit. Kui kurat lõi naelad läbi Jeesuse kandade, teadis ta, et tema pea purustatakse (1Ms 3:15).

Ülestõusmine pani kreeklased pilkama

Lisaks ütleb usutunnistus, et Jeesus tõusis surnuist ning läks üles taevasse Isa paremale käele.  Ta tuleb veel üks kord tagasi, et mõista maailma üle kohut. Tema kuningriigil ei ole lõppu.

Usk Jeesuse ülestõusmisse on esimeste kristlaste lihtsa usutunnistuse üks tugisammas. Teine tugisammas selle kõrval on Jeesuse jumalikkuse tunnistamine. Eespool tsiteeritud kohas kirjas roomlastele (10:9) on just need päästva usu keskmes.

Jeesuse ülestõusmine on apostlite varajase kuulutuse keskmes (vt nt Ap 2:24; 3:15; 13:30). Juutlik usk ülestõusmisest erines paganlikust arusaamast surmajärgse elu kohta.

Kreeka filosoofidel oli surmajärgse elu kohta erinevaid arusaamu. Platoni arvates oli inimese hing surematu, aga ihu hävis surmaga lõplikult. Epikuurlased ei uskunud üldse surmajärgsesse ellu. Stoikud olid teatud moel panteistid, kelle jaoks surmajärgsel elul ei olnud tähendust.

Juudi arusaama kohaselt äratatakse ihu viimsel päeval ellu. Kristlaste sõnul on Jeesuse ülestõusmine eelmaitse aegade lõpul toimuvast kõikide inimeste ülestõusmisest. Jeesus tõusis «uudseviljana[, esimesena]» surnuist (1Kr 15:20).

Apostlite tegude raamatu 17. peatükis räägib Paulus stoikude ja epikuurlastega Ateenas (17:18). Pauluse kõne surnute ülestõusmisest paneb kuulajad ilkuma, sest mõte ülestõusmisest oli kreeklastele käsitamatu. Ometigi on evangeeliumis vägi, millest tunnistab see, et ka mõned kreeklased tahtsid kuulda veel teinegi kord ja ning tulid usule (17:32–34).

* * *

Jeesuse jumalikkuse vabastav vägi

Mõned inimesed tõrjuvad autoriteete. Neile on vastumeelne allumine igasugusele inimlikule juhtimisele. Ometigi ei ole kristlust ilma alistumiseta ühele autoriteedile. Tunnistus «Jeesus Kristus on Issand» räägib, et kristlasele on Jeesus absoluutne eeskuju, keda ta oma elus tahab järgida.

Teisalt on see vabastav. Kuulekus ühele Issandale teeb meid vabaks inimlike arvamuste orjusest. Sinu väärikus, sinu olulisus ega sinu tulevik ei sõltu sellest, mida ütleb mõni arvamusliider, poliitik, õpetaja või professor. Oluline on see, mida ütleb Jumal.

«Te olete kallilt ostetud, ärge saage inimeste orjaks!» (1Kr 7:23)

Tõlkinud Illimar Toomet, avaldatakse esmaavaldaja, ajaleht Uusi Tie loal.

Nikaia usutunnistusele pühendatud artiklisarja varasemad artiklid:

Jumal lõi kõik eimillestki, oma Sõna jõul

Nikaia usutunnistus: kirik jäi oma usule kindlaks

Miks usutunnistused ei räägi midagi õigest eluviisist ega eetikast