Kristuse pühima ihu ja vere suurpüha ehk Corpus Christi püha (ld Sollemnitas Sanctissimi Corporis et Sanguinis Christi) tähistatakse kolmainupühale järgneval neljapäeval, see on 10 päeva pärast nelipüha ehk 60 päeva pärast ülestõusmispüha. Kirikuaasta liikuva pühana jääb Corpus Christi ülestõusmisaja 9. nädalasse ja toob uuesti esile suure neljapäeva tähenduse, mil meenutatakse püha armulauasakramendi seadmist viimsel õhtusöömaajal. Kuna suur neljapäev on paastuaja püha, mil suurtest pidustustest loobutakse, saab Kristuse ihu ja vere austamisega «teisel» neljapäeval kaasata rohkem avalikke üritusi, protsessioone ja rikkalikku rahvakombestikku. Maades, kus Corpus Christi neljapäev ei ole riigipüha, viiakse tähistamine üle järgnevale pühapäevale. Nõnda on see ka Eestis (neljapäeval pühendutakse tavapärasele adoratsioonile). Kirikupühal viibivad piiskopid kindlalt oma karja juures.
Kristuse ihu ja vere püha on kiriku pikas ajaloos suhteliselt uus, kujunedes ladina kirikus välja alles 13. sajandil, pärast ida- ja läänekiriku lahknemist. Selle püha saamise loomulikud eeldused küpsesid kõrgkeskaja kiriklikus miljöös teoloogiliste, praktiliste ning vagaduselu motiivide ajel.
Arusaadavalt on Corpus Christi teoloogiline sõnum suunatud euharistiaga seotud õpetusele Kristuse reaalsest ja jäävast ligiolust muudetud armulauaandides. Kui idakirikus jõudis armulauaandide muutumise teoloogia lõpule Antiookia koolkonnaga ja kirikuisa Johannesega Damaskusest (8. saj), jätkusid arutelud läänekirikus veel 9. sajandilgi (tuntud kui nn Radbertuse-Ratramnuse armulauatüli). Kui kaks sajandit hiljem põhjendas Berengarius taas substantsi muutumatust, vastas kirik sellele transsubstantsiatsiooni ehk olemusmuutuse õpetusega, mis dogmatiseeriti Lateraani IV kirikukogul (1215). Seega kinnitab Corpus Christi kiriku õpetust armulauaandide kohta.
Praktiline põhjus Corpus Christi püha levikuks kirikurahva seas oli pigem seotud käitumistavadega. Kristuse ihu ja vere austamine armulauas oli teada juba apostel Pauluse kirjast (1Kr 11) ja seda kordasid kirikuisade manitsused (nt püha Jeruusalemma Kyrillose õpetus 4. sajandil). Kuidas aga juhtus, et ladina kirikus hakati armulauaosaduse kõrval pöörama tähelepanu armulauaandide erilisele austamisele lahus kommunioonist – tava, mis oli Kristuse kiriku esimesel aastatuhandel tundmatu ja puudub tänaseni idakirikus? On teada, et keskajal taandus oluliselt kirikurahva osasaamine armulauast pühal liturgial; kommunioon jäi vaimulikkonna ja ordurahva privileegiks ja kirikurahvale jagati armulaualeiba, kui üldse, väljaspool liturgiat. Ilmikutele jäi armulaua asemel armulauaaustus eemalt vaatamisega, mida hakati nimetama «silmakommuniooniks», ning püha Aquino Thomase selgitus, et piisab vagast soovist, juhul kui sakramenti ei saa vastu võtta («votum sacramenti»). Seejuures keskendus tähelepanu Kristuse ihule ehk hostiale, kuna koos konkomitantsiõpetusega rõhutati, et igas armulauaannis on Kristuse terviklik sakramentaalne ligiolu, mistõttu on nii pühitsetud leivas kui ka pühitsetud veinis ühtmoodi esindatud niihästi Kristuse ihu kui ka veri. Umbes aastast 1200 tuntakse liturgilise rituaalina konsekreeritud leiva ülestõstmist ehk elevatsiooni. Pikendamaks püha hostia nägemise õnnist hetke, kujunes tava esitleda hostiat monstrantsis koos vastava adoratsiooniga. Tänapäeval on adoratsioon usuelu lahutamatu osa ja saanud paavstide, kirikukogude ning katoliku kiriku katekismuse kinnituse.
Kirikuloos tuleb ette, et suured teemad otsustatakse individuaalse vagaduse ja privaatilmutuste tasemel. See juhtus ka Corpus Christi pühaga. Augustiininunn Juliana (1193–1258) Mont-Cornilloni kloostrist Liège’i piiskopkonnas sai 1209. aastal nägemuse Kuu imelike tumedate laikude kohta. Nägemused kordusid ja Issand ise andis sellele seletuse: kirikuaastas, mille sümboliks on Kuu, puudub seni armulauasakramendi austamise püha ja selle püha pidamist tuleb kirikult paluda. Andnud lõpuks oma nägemusest ja selle tähendusest teada pihiisale ja sealt edasi piiskopile, käskis Liège’i piiskop Robert de Thourotte 1246. aastal ja edaspidi tähistada kohalikus piiskopkonnas pühima altarisakramendi püha.
Paavst Urbanus IV, kes oli olnud preestriks sessamas Liège’i piiskopkonnas, kehtestas 1264. aastal Corpus Christi kirikupüha (bullaga «Transiturus de hoc mundo»), mida tuleb tähistada «viiendal nädalapäeval pärast nelipüha». Paavst tellis Aquino Thomaselt liturgilised tekstid tunnipalvusteks ja missa tarbeks. Pühalt Thomaselt pärinevadki Corpus Christi hümnid «Panis angelicus», «Pange lingua», «Adoro te devote», «Verbum supernum prodiens» ja sekvents «Lauda Sion». Paavsti otsuse vallandajaks võis olla 1263. aastal Itaalias aset leidnud nn Bolsena ime, kui Bolsena linna Santa Cristina kirikus armulaualiturgial murtud hostiast hakkas välja voolama veri. See ime kinnitas omal moel usku transsubstantsiatsiooni ja konkomitantsiõpetuse õigsusesse.
Corpus Christi laialdasem tähistamine hoogustus aga alles pool sajandit hiljem, kui sellega kaasnesid ka protsessioonid. Paavst Johannes XXII ajal, 1317. aastal, avaldati uuesti varasem bulla «Transiturus» ja püha tehti kogu ladina kirikus kohustuslikuks, olles nüüd nimetatud «Kristuse ihu ja vere» pühaks.
Protsessioon kujuneski pidustuste peamiseks tunnuseks, algselt Baierimaal, Kölnis ja Hildesheimis: missa lõppedes väljub piiskop, vaimulikkond ja kogudus kirikust ning laulude ja palvete saatel liigutakse rikkalikult lilledega kaunistatud peatuspaikadesse – nelja ilmakaare suunas seatud välialtarite juurde, kus loetakse evangeeliumi, tehakse eestpalvet ning jagatakse sakramentaalset õnnistust linnale ja maale, peredele ja lastele, unustamata maarohtusid ja lilli. Protsessiooni keskmes kantakse konsekreeritud hostiaga monstrantsi ja selle kohal taevalaotust sümboliseerivat baldahhiini. Protsessioon lõpeb tagasipöördumisel kirikusse, mis ühtlasi viib lõpule pidupäeva adoratsiooni koos õnnistamisega.
Järgnevatel sajanditel muutusid protsessioonid üha suurejoonelisemaks, vastavalt iga piirkonna tavadele. Näiteks barokiajastu usklikud võtsid protsessioonile kaasa pühakute reliikviaid ja pühakujusid, isegi tuldpurskavate draakonite ja kuradite kujutisi. Protsessioone seostati ka muude õilsate eesmärkidega – et tagada karjakasv ja põldude viljakus, hoida eemale hädad, sõjad ja halb ilm või teha avalikku meeleparandust. Paavstid üritasid ülemäärast prassimist piirata, sest pahatihti hakkas ürituse algne mõte varju jääma. Trento kirikukogu ühelt poolt kanoniseeris dekreediga «De eucharistia» (1551) hostia alalhoidmise ja adoratsiooni ning Corpus Christi püha pidamise, teiselt poolt korrastas rahvavagaduse ilminguid. Uusaeg tõigi kaasa tagasipöördumise lihtsuse juurde. Vatikani liturgiakongregatsioon tegi 1959. aastal avalduse, millega Corpus Christi protsessioon seoti lahti liturgia korrast ja jäeti kohaliku piiskopi juhtida.
Trento kirikukogu järgne katoliiklik vagadus muutus konfessionaalsemaks: Corpus Christi protsessioonidega hakati demonstratiivselt väljendama teiste konfessioonide suhtes eristava katoliku usu tunnistamist ja 19. sajandi nn Kulturkampf’i ajal muutusid need isegi meelsuse avaldamise relvaks riigipoliitika vastu. Oli ju reformatsioon tauninud Rooma sakramendiõpetust ja loobunud Corpus Christi «näitemängulisest» tähistamisest. Sellegipoolest säilitati Kristuse pühima ihu ja vere püha luterlikus kirikukalendris kuni 1600. aastani. Anglikaani kirikus kaotati see püha 1548. aastal, kuid Corpus Christit peetakse kolmainupüha järgsel neljapäeval siiski erilise liturgiaga, milles väljendatakse tänu armulauasakramendi eest. Ukraina Kreeka-Katoliku Kirikus algas Corpus Christi püha tähistamine Zamośći sinodi 1720. aasta dekreediga. Tänapäevani on püha ka vanakatoliiklastel, anglo-katoliiklastel, armeenlastel, koptidel, melkiitidel jt.
Kristuse pühima ihu ja vere suurpühale andis uue väljendusjõu paavst Pius XII (entsüklika «Mediator Dei», 1947) ja hiljem Vatikani II kirikukogu sõnum kõigi usklike tegusast osalemisest armulaualiturgial. Selles vaimus rõhutasid kirikukogujärgsed paavstid altarisakramendi adoratsiooni lahutamatut seost armulaua tegeliku vastuvõtmisega. Paavst Paulus VI soovitas juhisega «Eucharisticum mysterium» (1967) usklikel meeles pidada, et Kristuse reaalse kohalolu austamine hostias ei ole eesmärk iseeneses, vaid peab sütitama usklike igatsust tulla taas ühisesse armulauaosadusse, kus võetakse vastu eluleiba, mille taevane Isa on läkitanud. Püha Johannes Paulus II mandaadiga koostatud «Directory on Popular Piety and the Liturgy» (2001) paneb südamele, et Corpus Christi protsessiooni võetaks armulaualiturgia pikendusena ja armulauas kingitud Kristuse osaduse avaliku rõõmuväljendusena.
Lisaks Corpus Christi püha pidamise uutele vormidele – nagu näiteks ühe diötseesi mitme koguduse ühine armulaualiturgia avalikus ruumis – annab protsessioonile värske tähenduse jumalarahva palverännakul olemise mõte – maisest Jeruusalemmast taevasesse Jeruusalemma (vt artiklit väljaandes Kolleegium), mis selliselt mõistetuna omab suuremat oikumeenilist tõmbejõudu.
