Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskoppide kogu kiitis 3. juunil 2025 heaks pastoraalse juhise toomkapiitlitele samasooliste paaride abielu laulatamisest või õnnistamisest. Otsus võeti vastu häältega 8-2. Juhise vastuvõtmisele eelnes kirikukogu 7. mai 2025 otsus lükata tagasi piiskoppide kogu ettepanek tunnustada kirikus paralleelselt kahte arusaama abielust: abielu on (heteroseksuaalne) mehe ja naise liit ning abielu on (sõltumata soost) kahe inimese liit. Seejärel kiitis piiskoppide kogu heaks peapiiskop Tapio Luoma ettepaneku samasooliste abielu tunnustamiseks. Meedia on otsust tõlgendanud täiesti õigesti: piiskoppide kogu astus üle kirikukogu tahtest.

Soome evangeelsel-luterlikul kirikul on õigus kujundada oma seisukohad, ehkki need vastanduvad kiriku enda piibellikule ja usutunnistuslikule alusele ning kiriku õigusaktidele. Piiskoppide kogu otsus osutab käesoleva ajastu meelsusele ja arengutele laiemalt ning selle vastu pole immuunne mitte keegi ka väljaspool seda kirikut. Kuna piiskopid esindavad oma ametis kirikut suhetes üleilmse kirikuga, puudutab nende otsus ka oikumeenilisi suhteid. Käsitlen järgnevalt kolme aspekti piiskoppide juhises.

Seadusetuse oht

Juhisest selgub, kuidas soolise ideoloogia pimestatuna liigutakse seadusetuse poole. Soome parlament andis 1. märtsil 2017 samasoolistele abieluõiguse, minnes vastuollu loomuseaduse ja inimkonna ühise pärandiga. Hiljem, 2020. aastal on Soome kõrgeim halduskohus kinnitanud avalik-õiguslikku staatust omava Soome evangeelse-luterliku kiriku pädevust iseseisvalt määratleda oma arusaama abielust. Seega ei kohusta parlamendi otsus vaimulikke samasoolisi paare laulatama. Seda vabadust – rääkimata Piibli poolt antud jumalikust õigusest ja vabadusest – ei ole piiskopid aga teadlikult kasutanud. Nad on jätnud karistamata samasoolisi paare laulatanud vaimulikke ning on koguni toetanud kogudusi, mis on andnud kirikuruume nn vikerkaarelaulatusteks.

Pastoraalse juhise keskse põhjendusena väidab piiskoppide kogu, et «kirikliku abielu sõlmimise õigusseisund on muutumas». Mida see ebamäärane mõiste «õigusseisundi muutus» õigupoolest tähendab? Piiskopid sõnastavad seda nii: «Laulatamisi toimub; laulatamised on ühiskonna seaduste järgi seaduslikud; vaimulikke ei karistata selle eest; kirik ei ole lisanud kirikuseadusesse «eritingimust», mis piiraks laulatuse vaid mehe ja naise vahelise liiduna.» Aga «laulatamisi toimub», sest neid lubatakse ja soovitakse! Otse öeldes: piiskopid ise on loonud tingimused õigusseisundi muutumiseks, lubades ja edendades samasooliste õnnistamist ja laulatamist, kuigi Piibel ja kiriku enda kord ei toeta ega tunnusta seda. Pastoraalse juhise abil betoneeritakse see «õigusseisundi muutus», mis süvendab seadusetust.

Esmalt lükati kõrvale loomiskorra ja Piibli ilmutatud arusaam abielust, kui piiskoppide kogu pakkus välja kahe paralleelse abielumõiste mudeli. Kui see ei läinud läbi, lükati nüüd kõrvale kirikukogu õigus asja otsustada. Kui praeguse aja soolise ideoloogia surve nõuab, ei tohi takistuseks saada ei Jumala sõna ega kirikuõigus. Põhjenduseks paistab piisavat ülimuslik enesehinnang, veendumus oma seisukoha õigsuses ja soov «olla ajaloo õigel poolel». Jumalat ei kardeta, Piibli sõna ei järgita ega täideta isegi omaenda kirikuseadust.

See on ülekohtu [seadusetuse, kr.k anomia] vaim, mille eest Jeesus hoiatab: «Ja palju valeprohveteid tõuseb ja need eksitavad paljusid. Ja kui ülekohus võtab võimust, jahtub paljude armastus.» (Mt 24:11–12)

Tõe relativiseerimine

Piiskoppide kogu otsus on väljendus meie postmodernsest ajastust, kus vastandid eksisteerivad kõrvuti ja tõde on muudetud suhteliseks. Ühelt poolt märgib piiskoppide kogu juhis: «Kirikukorra abielu käsitlevasse punkti ei tehtud kavandatud muudatust.» Seega – abielu sõlmimine kehtib endiselt ühe mehe ja ühe naise vahel. Teisalt juhendavad piiskopid tegutsema vastupidiselt: «… vaimuliku ja teiste kirikutöötajate jaoks on oluline suhtuda kõigisse, kes esitavad laulatuse või õnnistamise palve, avatult ja lugupidavalt. Abielu sõlmimise juurde peavad kuuluma seadusega nõutud küsimused ja liidu kinnitamine. Kiriklikul abielu sõlmimisel ja abielu õnnistamisel on vaimulik tähendus, mis avaldub Piibli lugemises, sõna kuulutamises, palves, Jumala tänamises ning abiellujatele Tema õnnistuse palumises. Samuti on muusika ja ühine koguduselaul kristlaste viis tähistada elu pöördepunkte.”

Piiskopid, kelle ülesandeks on kiriku usu õpetuse ja kirikukorra järgimise eest vastutamine, annavad juhiseid, kuidas kõik – ka samasooliste laulatamine või õnnistamine – tuleks läbi viia Jumala sõna ja palvega.

See ei ole selge ega otsene, vaid hägune ja segadust tekitav. Mida ütleb meie Päästja? «Teie kõne olgu: «Jah, jah» või «ei, ei».» (Mt 5:37) Nõnda peetaksegi kirikuvõitlust postmodernsel ajal – mitte argumentide reaga suurte avalike otsuste poole liikudes, vaid hiilides, sulandudes ja praktika kaudu olukorda järk-järgult muutes. Muutusi ei viida ellu mitte tõde toetades, vaid – tegudega – teotades.

Milles see avaldub? Lihtsa küsimuse kaudu: kas Soome evangeelne-luterlik kirik on siis samasooliste laulatamise heaks kiitnud? Põhimõtteliselt mitte, kui küsida kirikukogult. Praktiliselt küll, kui lugeda piiskoppide kogu pastoraalset juhist ja vaadata koguduste elu.

See ebaselgus on probleemiks ka kirikus tegutsevatele konservatiivsetele liikumistele. Paljudes küsitlustes on uuritud, kas need organisatsioonid loobuksid oma positsioonist ametlike misjonipartneritena ning kas paljud liikmed lahkuksid rahvakirikust, kui kirik kiidaks samasooliste laulatamise ametlikult heaks. Suur osa nende organisatsioonide liikmetest on vastanud, et nende jaoks jookseb piir just abieluküsimuses. Kuid kuidas näha selles hägususes piiri, mis ei ole kivisse raiutud, vaid on vulav ja virdav?

Kui kasutada neil rahututel aegadel paralleeli sõjaga, siis paljud kaitsevad tõe ja õigusega traditsiooni, olles valmis põgenema usutaganemise eest, kui see tuleks suure pauguga sarnaselt raketirünnakule. Kuid samal ajal ei märgata, et juba praegu hävitavad tõe alust ja traditsiooni drooniparved ja järjestikused väiksed raksatused.

Sotsiaalmeedia kommentaariumides on õigusega märgitud, et kuigi suured pealkirjad ja avalikud vastasseisud jäid piiskoppide juhise bürokraatliku sõnastusega varju, siis tegelikkuses õnnistatakse nüüd Soome evangeelses-luterlikus kirikus, piiskoppide juhtimisel ja nende juhiste alusel, samasoolisi paare. Kui kellegi jaoks oli see küsimus piiriks, siis nüüdseks on see ületatud.

Õige pastoraalsus

Piiskopid kasutavad väljendit «pastoraalne juhis». Pastoraalne juhis võib usulist praktikat ja kiriklikke mängureegleid täpsustada, aga mitte nende sisu muuta. Pastoraalsuse juurde kuulub siiras inimeste kõrval ja nende eest seismine, kuid piiskoppidel ei saa olla mingit omaalgatuslikku «pastoraalsust» lahus Kiriku Issandast. Õige pastoraalsus (pastor = karjane) on alati karjaselik hool patuse inimese eest – see tähendab terviklikku vaimulikku abi karja liikmele. Ainult Ülemkarjane Jeesus Kristus annab seda karja keskel Jumala sõna kaudu, julgustades ja juhatades, toites pattude andeksandmise roaga armulaual ning kandes eestpalvetes.

Kurbusega tuleb tõdeda, et kogu kristlaskonda lõhestav eksitus, mis on mäss Jumala hea loomiskorra ja inimesekäsituse vastu, on vallutanud Soome evangeelse-luterliku kiriku. Kahjuks ei kostnud piiskoppide kogu pastoraalsest juhisest Hea Karjase häält. Seetõttu pean oma karjaseametist lähtudes ütlema, et selles juhises puudub tõeline pastoraalsus ning seda ei tohi järgida, vaid seda tuleb vältida ja selle eest põgeneda.

Igaüks meist vajab kirikus pastoraalset hoolt ja juhatust, kui oleme katki, ka seksuaalsuse küsimustes – kuid mitte lahus Jeesusest, vaid Tema häält kuulates, Teda järgides ja Tema süles puhates. Tema armu toel ja Tema armastuse embuses võime me kõik – ilma eranditeta – elada ja käia valguses Tõe Vaimu juhtimisel. Issand halastagu meie kõikide peale!

+Juhana Pohjola

piiskop, Soome evangeelne-luterlik misjonipiiskopkond

+ + +

«Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse.» (Jh 16:13)

Kui nad [piiskopid] aga õpetavad, otsustavad või kehtestavad midagi evangeeliumiga vastuolus olevat, on meil Jumala käsk neile mitte kuuletuda Mt 7[:15]: »Hoiduge valeprohvetite eest.» (Augsburgi usutunnistus, XXVIII)

Piiskopi ametivanne

Mina, N.N., tõotan kõigeväelise ja kõiketeadva Jumala ees, et võttes vastu piiskopi ameti N. piiskopkonnas tahan ma jääda Jumala püha ja puhta sõna ning sellel põhineva evangeelse-luterliku kiriku usutunnistuse juurde. Tahan anda oma parima, et kõik teised – nii Jumala sõna kuulutajad kui kuulajad minu piiskopkonnas – jääksid samuti selle juurde ja elaksid selle kohaselt. Seda tehes tahan ma seada endale juhiseks Pühakirja õpetuse koguduse õige karjase ametist ja kohustustest. Tahan kanda hoolt selle eest, et minu hoole alla usaldatud piiskopkonnas kuulutataks Jumala sõna puhtalt ning jagataks sakramente õigesti Kristuse seadmise järgi. Tahan ordineerida ja ametisse seada preestreid, keda peetakse selleks kõlblikuks. Tahan samuti edendada avalikku rahu ja sõnakuulelikkust seaduslikule võimule, järgida kõiges kiriku seadust ja korda ning tõsiselt julgustada ja kohustada ka piiskopkonna preestreid samamoodi toimima. Kõike seda tahan ma ausalt teha, nii et võiksin selle eest vastust anda Jumala ja inimeste ees. Jumal aidaku mind selles.

Kirikuseadustik, 4. peatükk, § 3

Autori blogist tõlkinud Illimar Toomet