Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast ja Pojast, keda Isa ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse; kes on rääkinud prohvetite kaudu.

Meie usume ühtainust, püha, kristlikku ja apostlikku Kirikut. Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks ja ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu.

Püha Vaim on Issand ja Jumal, mitte lihtsalt vägi, mida mingid kristlased valdavad või kes on Temaga ühes leeris. Ta on iseseisev isik nagu ka Isa ja Poeg. Mida kõike Püha Vaim teeb?

Jumal ei ole otsekui kolm isiksust – otsekui kolm sõpra. Nõnda märgib Phillip Cary oma raamatus Nikaia usutunnistus. Lühike sissejuhatus (Nikean uskontunnustus. Lyhyt johdatus, Sley-Media Oy, 2025). On vaid üks Jumal, kellel on üks tahe ja olemus (kr.k ousio). Nikaia usutunnistuse kolmainuõpetuse tuum ongi selles, «et kummardatakse Jumalat, kelle nimesse meid on ristitud: Isa, Poega ja Püha Vaimu,» võtab Cary kokku. Selles on kogu kolmainuõpetuse vundament: kristlaste teenimine ja austus on suunatud ühele Jumalale.

Kolmainu Jumala nimes – mitte nimedes

Isa, Poeg ja Püha Vaim on kõik samamoodi igavesed ning tegutsevad väljapoole alati ühiselt. Isa on jumalik «mina» ning samamoodi ka Poeg ja Vaim. Nad on kolm persooni, aga siiski sama jumalikku olemust. Usutunnistused aitavad näha, kuidas sisaldub kolmainuõpetus Piiblis, ehkki mõistet «kolmainuõpetus» me Piiblist ei leia. Kristlik ristimine toimub Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse, mitte nimedesse! Kirikuskäijate jaoks on üks tuntuimatest kolmainsast Jumalast rääkivatest piiblikohtadest apostlik õnnistus: «Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!» (2Kr 13:13)

Elavaks tegija

Püha Vaim sünnitab usu Jeesusesse kui meie pattude lepitajasse. Ta äratab vaimulikult surnud ellu (Rm 6:3–11; Ef 5:14). Sellepärast me tunnistame Teda «elavaks tegijana». Uues Testamendis kasutatakse Püha Vaimu kohta kreekakeelset mõistet zoopoion. See tähendab elutegijat, kedagi, kellel on vägi anda elu. Sellega on selgitatav ka Püha Vaimu ligiolek loomises, mida käsitleti käesoleva artiklisarja teises osas. Püha Vaim andis elu ka Jeesusele Maarja üsas. Samamoodi Püha Vaimu väest tõusis Jeesus surnuist (1Pt 3:18). See Püha Vaimu elavaks tegev vägi toimib ka meis, usklikes (Ef 1; Rm 8:11).

Kummardame je teenime üht Jumalat

Aga mida tähendab Püha Vaimu kummardamine ja austamine koos Isa ja Pojaga? Esmalt seda, et Isa, Poeg ja Püha Vaim ei ole ebavõrdsed. Me kummardame ja teenime Isa, Poega ja Püha Vaimu meie ainsa Loojana, kes on ka meie Lunastaja ja Pühitseja.

Kristlased on alati uskunud, et Püha Vaim on rääkinud inimkonnale Vana Testamendi prohvetite kaudu. Need tegid teatavaks Jumala sõnumi ning lisasid: «Nõnda ütleb Issand.»

Jeesus ja apostlid tunnistasid prohvetite kuulutuse Jumala Vaimu kõneks (nt Ap 28:25). Apostlid uskusid, et Püha Vaim rääkis ka siis, kui nad tsiteerisid oma kuulutuses prohvetite tekste. Püha Vaim on tõe Vaim, kes Jeesuse sõnul tuleb juhatama Tema omasid «kogu tõesse» (Jh 16:13). Püha Vaim teeb seda, kui «Kristuse sõna» elab rikkalikult meie seas (Kl 3:16).

Me ootame tulevase ajastu elu

Kristlane elab ja hingab koguduses, mis on Kristuse ihu. Püha Vaim loob selle kogudusliku ihu elu ning uuendab seda jätkuvalt Sõna ja sakramentide väega. Nõnda teeb Püha Vaim tööd, et valmistada meid tulevase ajastu eluks. «Ristimine on vältimatu alguspunkt, mis määrab inimese kogu edasise elu,» ütleb Philip Cary.

Ristimises saime me andeks patud ning Püha Vaim asus meisse elama. Ristimises maeti meid Jeesuse surmasse ning me tõusime üles elama uut elu Tema järgijatena. Meie edasises elus vajame me üha uuesti uskumist ehk naasmist Jeesuse surmasse ja võidusse surma ehk patu väe üle.

Kristlase eesmärk on saagilõikus, mida Jumal teeb aegade lõpus. Pärast seda elu pole me mitte kehatud kummitused, vaid sama elavad, nagu oli Jeesus pärast oma ülestõusmist (Ap 1:11). Me saame riietuda «kadumatusse» ning meid rõivastatakse Kristuse surematusega (1Kr 15:53).

+ + +

Me elame Püha Vaimu ajal

Mõisted «pühadus» ja «püha» on Piiblis kesksel kohal. Heebrea keeles on «puhtus» väga lähedalt seotud mõistega «püha». Vana Testamendi keeles tähendab «püha» lahutatust rüvedast ja ebapühast. Näiteks perekondade esikpojad eraldati Jumalale. Paganlikes usundites olid pühad näiteks esemed, toimingud või muu väline mateeria või nähtused. Vana Testamendi tekstides tuleb esile, et iisraellaste Jumala-usk oli seotud arusaamaga Jumala pühadusest: Jumala olemus on terviklikult püha. Iisraeli Püha tuleb karta ja austada (Js 8:13; 29:23). Lepituse kaudu püha Jumal lepitab ja lunastab oma ebapüha rahva (Js 53) ning teeb ta pühaks.

Viimsel päeval äratab meid Püha Vaim

Uus Testament ehitab Vana Testamendi alusele: Jumal on Jeesusele püha Isa. Esimesed kristlased liitusid Jeesuse tunnistusega: Jumal on püha ja igavene. Apostel Peetrus tunnistas Jeesuse kohta: «Sina oled Jumala Püha». (Jh 6) Jeesus oli täis Püha Vaimu, olles nõnda täielik vastand rüvedatele vaimudele. Jeesus oli patuta ning sai seega täielikult pühenduda Jumala tahte täitmisele (Jh 14:31).

Uue lepingu aeg on Püha Vaimu aeg (Ap 2:17). Püha Vaim elab oma koguduses (1Ts 4:8). Püha Vaim juhatab neid, kes kuuletuvad Jeesuse antud ristimis- ja misjonikäsule. Püha Vaim sünnitab meid ristimises uueks, Jumala lasteks. Usklikud elavad Vaimus, sest usklikud on pühad. Viimsel päeval äratab Püha Vaim surnud tulevasse maailma.

+ + +

Filioque – milles on asi?

Filioque on ladinakeelne sõna ning tähendab «ja Pojast». Need sõnad lisati Nikaia usutunnistuse kohta «Püha Vaim lähtub Isast» Toledo kirikukogul aastal 589. Luterlased kasutavad Nikaia usutunnistuse filioque-lisandust, kuna see põhineb lääneriitusel ehk läänekiriku jumalateenistuslikul traditsioonil.

Lisandus tehti lääne kirikus

Philip Cary märgib oma raamatus, et lisandus tehti läänekirikus, ilma et selle kohta oleks küsitud idakiriku arvamust. See ei olnud mõistlik. Läänes arvati, et Isa ja Poeg üheskoos on Vaimu lähtumise allikas. See seisukoht sisaldas endas arusaama, et Poeg on saanud oma võimed Isalt.

Cary järgi oleks üks filioque-lisanduse tõlgendusi see, et Vaim lähtub Isast Poja kaudu. Selle vastu poleks midagi ka idakirikul. Küsimus filioquest on üks ida ja lääne kiriku lõhenemise põhjustest. Vormiliselt toimus lahkuminek aastal 1054, aga selle taustal on ka kultuurilisi ja ajaloolisi põhjuseid. Teoloogiline tüli oli siiski viimaseks piisaks karikas.

Püha Vaim on mõistlikkuse ja armastuse Vaim

Lääne katoliku kirik rõhutas, et Püha Vaim on Kristuse Vaim – mitte midagi vähemat (Rm 8:9; 2Kr 3:17) Filioque-lisandus rõhutab ka seda, et Vaim kirgastab Poega (Jh 16:14). Vaim ei ole seega talitsematu ega aja mingit «oma asja», vaid tegutseb armastuses ja tões, olles seotud Jeesuse ja Tema sõnaga. Püha Vaim äratab Jeesuse omades mõistliku usu (2Tm 1:7).

+ + +

Kes on Püha Vaim?

– Ta on kolmainsa Jumala üks persoon, üht ja sama olemust Isa ja Pojaga.

– Piiblis kirjeldatakse Püha Vaimu erinevate nimedega, näiteks Tõe Vaim (Jh 14:17), Lohutaja (Jh 14:16), ning väge, armastuse ja tervemõistlikkuse Vaim (2Tm 1:7).

– Püha Vaim kingitakse ristimises (Ap 2:38).

– Ta elab Jumala lastes ehk neis, kes usuvad Jeesusesse (Rm 8:9,11,14).

– Püha Vaim toob selguse patu, õiguse ja kohtu kohta (Jh 16:8-11) ning kirgastab Kristust  (Jh 16:14).

Tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse esmaavaldaja, ajaleht Uusi Tie loal.

Nikaia usutunnistusele pühendatud artiklisarja varasemad artiklid:

Nikaia usutunnistus: meie õndsuseks

Jumal lõi kõik eimillestki, oma Sõna jõul

Nikaia usutunnistus: kirik jäi oma usule kindlaks

Miks usutunnistused ei räägi midagi õigest eluviisist ega eetikast