«Meie usume ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse.»

Piibellik usk Loojasse, kes kõigeväelise Isana on parim ja kindlaim seletus, kuidas ja miks maailm on saadud. Loodu ja Jumal ei ole siiski üks.

Teoloogias räägitakse traditsiooniliselt kolmest usuartiklist. See on tehniline termin, mis osutab usutunnistuse Isale, Pojale ja Pühale Vaimule omistatud osadele. Nikaia usutunnistuses kirjeldatakse kristliku usu sisu pisut laiemalt, kui enamusele rohkem tuttavas Apostlikus usutunnistuses. Käesolevas piibliõpetuses keskendutakse esimesele dogmale, mille kohaselt Jumal on Isa, kõigeväeline Looja, kes on teinud kõik «nähtava ja nähtamatu».

Jumalat ei ole keegi teinud või vorminud, sest Tema on mitteloodud. Piibli Jumal ilmutab ennast ainsa elava Jumalana (Js 43:10–13). Inimeste valmistatud kujud või muud ebajumalad ei suuda mitte midagi luua ega ka päästa inimesi, kes neid kummardavad (Js 44:9–20). Sellele tõsiasjale põhinevad kõik kiriku usu kokkuvõtted ehk usutunnistused.

Looja ei ole osa loodust

Phillip Cary osutab raamatus «Nikaia usutunnistus. Lühike sissejuhatus» (Nikean uskontunnustus. Lyhyt johdatus, Sley-Media Oy, 2025), et usutunnistus räägib loomistöö puhul kahest riigist. «Nähtamatu riik ei ole pelgalt midagi sellist, mida meil seni pole lihtsalt õnnestunud näha, vaid see on riik, mida me ihulike silmadega ei saagi iial näha.» See loodu, aga meile nähtamatu, tähendab kõiki meelevaldasid ja vägesid, mis «on loodud Tema (Kristuse) läbi ja Tema poole.» (Kl 1:16) Selle hulka kuuluvad ka inglid. Selle nähtamatu maailma sündmusi näidatakse meile hetkeks näiteks Ilmutuse raamatu 4. peatükis.

Sõna «kõige» hõlmab kogu loodut, aga mitte selle Loojat. Piibellik loomisusk ei sisalda endas panteistlikku arusaama, mille kohaselt loodu ja jumal oleksid üks. Jumal on oma loodust lahus, eraldiseisev. «Jumalat võib nimetada Kõrgeimaks Olendiks, aga üksnes selles mõttes, et Ta on kõige oleva algus, kõige tegija ning mitte lihtsalt üks olend teiste seas,» sõnastab Cary selle tabavalt.

Elu andja ja alalhoidja

Piibel räägib maa ja taeva Loojast oma esimeses lauses (1Ms 1:1). Piibli Jumal ei ole umbisikuline lõputu vägi, vaid isikuline lõpmatu Looja. Ta on elu andja ja alalhoidja. Ilma Jumal Isata ei oleks universumi, inimkonda, loomariiki, ega üldse midagi elavat. Ta on seadnud maakera loodusolud selliseks, et me saame elada: hingata, liikuda ja tajuda. Temalt on pärit kõik hea, mida me enda ümber näeme.

Piibellik usk Loojasse kui Kõigeväelisse Isasse on parim ning kindlaim seletus küsimusele, kuidas ja miks maailm on saadud. Piibli ilmutuse järgi on Jumal igavene vaim, kõigesuutlik ja kõiketeadev Looja, kes tahab oma loodutega olla isiklikus suhtes.

Isa, Poeg ja Püha Vaim toimivad alati koos

Algusest peale toimivad Jumal Isa, Poeg Jeesus ja Püha Vaim ühiselt. Esimeses Moosese raamatus (nt 1Ms 1:26, 11:7) viitab Jumal ise endale meie-vormis. Jumala isikud, Isa, Poeg ja Püha Vaim osutavad: «Tehkem inimene, tehkem ta meie näo järgi». Jumal on üks ning jagamatu ning samas tema isikud suhtlevad omavahel.

Jeesusele osutab Vana Testamendi esimene sõna «alguses» (hbr bereshit, 1Ms 1:1), mis tähendab heebrea keeles «esmasündinu kaudu». Kirjas heebrealastele kinnitatakse, et «usu kaudu» me mõistame, et Jumal on loonud kõik olemasoleva oma Sõnaga.

Samuti öeldakse näiteks Johannese evangeeliumis (1:3), et kogu universum (kr panta) loodi läbi Kristuse. See tunnistab, et ka Poeg on Jumal, mitte osa loodust. Prohvet Jesaja kaudu saadud Messia-prohveteering kirjeldab kaunilt seda, et Jumal Poeg on ise Vägev Jumal ja Igavene Isa (Js 9:5). Samuti osales loomistöös Jumala Püha Vaim (1Ms 1:2).

Kuningate Kuningas ja isandate Issand

Kirjas roomlastele (4:17) räägitakse, kuidas Jumal «kutsub olematuid nagu olevaid». Psalmis 33 öeldakse, et Jumal lõi maailmakõiksuse eimillestki. Seda kirjeldatakse ladinakeelse mõistega ex nihilo. Oleks vastuoluline öelda, et tühjus saaks ise endast midagi luua. Üksnes Kõigeväeline Jumal on see, kes saab millelegi anda olemasolemise. Nõnda on Tema ka kogu maailmakõiksuse esimene põhjus ja algus.

Mõistet «Kõigeväeline Isa» kasutati ka mõnes paganlikus usundis. Sageli esineb see roomlaste eeposes, milles Jupiteri kujutatatakse jumalate kuningana. Teisalt oli Jupiteril mitmeid inimlikke omadusi, mistõttu see tiitel ei ole tema puhul kohane. Samuti poleks ta suutnud luua tühjusest kogu maailmakõiksust. Üksnes püha Kolmainus Jumal väärib tiitlit «Kuningate Kuningas ja isandate Issand»

Teeni Jumalat, väärtusta Tema loomistööd

Jumal ise tunnistab, et kõik Tema loodu on hea (1Ms 1). Sellepärast kristlased tunnistavad mitte «üksnes» Jumala head olemust, vaid seda, et kõik Jumala loodu on hea. Kristlase ülesanne on see loodu tänuga vastu võtta (1Tm 4:4). Seega juhatab loomisusk meid teenima kolmainsat Jumalat ning väärtustama kõike Jumala loodut.

* * *

Jumal ei vaja usutunnistust, aga mina küll

Kristlikus dogmaatikas võib olla erinevaid rõhuasetusi, mis justkui ahvatlevad usumaailmas omapäi seilama. Ei ole sugugi asjatu, et kirikut võrreldakse laevaga: usutunnistused sarnanevad päästeparvedele, mille varal väsinud sõudja või vaimulikus mõttes merehädaline päästetakse. Üksijäänud kristlane leiab kosutust selle varal, mis kannab.

Selleks liidab usutunnistus koguduse võimsa väehulgaga, kes kaks tuhat aastat on uskunud, tunnistanud ja õpetanud üht ja sama piibellikku usku. Üksi käies võib usuteel sattuda eksirajale, usutunnistus on see, mis juhatab õigele teele. Nõnda ei sõltu minu pääsemine, minu usk ja minu usuelu viimselt minu enda terasusest või vaimuliku tarkuse hulgast.

Usupuhastaja Martin Lutheri järgi on Nikaia usutunnistus mitte käsk, vaid evangeelium. See ei räägi meile, mida me peaksime tegema, vaid mida Jumal on teinud meie endi ja meie päästmise jaoks. Meie usk rajaneb Jumalal, mitte meile endil.

* * *

Kui Jumal lõi kõik heaks, kuidas on siis kurjal nii suur võim?

«Kurjuse suur vägi pärineb – või õigupoolest on varastatud – sellelt väelt, mis kuulub Jumala poolt headena loodutelt,» kirjutab Phillip Cary. Kurjust tuleb esile siis, kui Jumala hea loomistegu moondub ja rikneb. Mida vägevama looduga on tegemist, seda võimsam on tema häving. Seega Saatan – algselt Jumala loodud kaunis, hea ja tark ingel on ühtlasi nii suurim kui langemises laostunuim Jumala loodud olend. Tal õnnestus ahvatleda esimesed inimesed sõnakuulmatusele armastava Isa vastu ning ta õhutab nüüd kogu oma jõuga inimkonnale viletsust ja surma. Usutunnistuse järgmine artikkel on Jumala vastus sellele surma ja kurja väele.

Tõlkinud Illimar Toomet, avaldatakse esmaavaldaja, ajaleht Uusi Tie loal.

Nikaia usutunnistusele pühendatud artiklisarja varasemad artiklid:

Nikaia usutunnistus: kirik jäi oma usule kindlaks

Miks usutunnistused ei räägi midagi õigest eluviisist ega eetikast