Mitte ükski Soome luterliku kirik piiskop ei toeta enam arusaama, et kirik ei peaks samasoolistele paaridele mingis vormis laulatusega sarnanevat talitust ette nägema. Vaid kolm piiskoppi leiavad, et laulatada tuleks vaid mehe ja naise vahelist abielu.
Soome luterliku kiriku piiskopid teatasid augustis, millised on kiriku tulevikustsenaariumid seoses homoseksuaalse eluviisi kirikliku õnnistamisega.
Kirjeldati kokku kuut erinevat võimalust (vt allpool), mille ühel serval on traditsiooniline arusaam, et abielu on mehe ja naise vaheline liit ning homoseksuaalseid tegusid peetakse patuks ning teisel serval progressiivne tõlgendus, mille kohaselt on abielu institutsioon sooneutraalne ning see, kes keeldub samasoolist paari kiriklikult laulatamast (või abielu sooneutraalsust leerilastele õpetamast vms) kirikus töötada ei saa.
Nagu dokumenti iseloomustanud Soome tunnistusliku luterliku Misjonipiiskopkonna dekaan Juhana Pohjola on märkinud, on vaid esimene variant kuuest kooskõlas Pühakirja õpetusega abielust.
Piiskoppide ühise dokumendi avaldamisel teatas peapiiskop Tapio Luoma, et kuna küsimuses on piiskoppidel erimeelsused, vastab iga piiskop ise enda eest, millist arenguvarianti ta eelistab või millist kompromissi on valmis tegema.
Kirikule kuuluv ajaleht Kotimaa esitaski asjakohase küsimuse kõigile kümnele Soome evangeelse luterliku kiriku piiskopile.
Mitte ükski piiskoppidest ei toetanud nimetatud varianti 1, mis ei näe homoseksuaalsetele paaridele ette mingit talitust, ega varianti 6, mille puhul kiriku teenistuses ei saa olla vaimulik, kes keeldub homopaari laulatamist.
Kõige traditsioonilisemal seisukohal on Mikkeli piiskop Seppo Häkkinen, Lapua piiskop Simo Peura ja Oulu piiskop Jukka Keskitalo, kes pooldavad mudelit 2, mille kohaselt kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks ning laulatab selle, samas võimaldatakse samasoolistele paaridele pidada palvus. Taolise võimaluse on kiriku piiskopid heaks kiitnud juba aastal 2011. Kommentaarina tuleb märkida, et taoline palvus on oma vormilt ja sisult enamasti äravahetamiseni sarnane laulatusega.
Peapiiskop Tapio Luoma ja Tampere piiskop Matti Repo toetavad varianti 3. mille kohaselt kirik peab abieluks mehe ja naise vahelist liitu, kuid laulatab ka samasoolisi paare.
Helsingi piiskop Teemu Laajasalo ja Turu abipiiskop Kaarlo Kalliala toetavad varianti 4, mille kohaselt kirikul on kaks võrdset arusaama abielust: traditsiooniline ja sooneutraalne.
Espoo piiskop Kaisamari Hintikka ja Porvoo piiskop Bo-Görän Åstrand, toetavad varianti 5, mille kohaselt kirik peab abielu sooneutraalseks, kuid võimaldab vaimulikel keelduda samasoolise paari laulatamisest.
Kuopio piiskop Jari Jolkkonen ei nõustunud oma seisukohta välja ütlema, osutades üksikute piiskoppide arusaamast olulisem on ühise arusaama väljendamine.
Samal ajal ootab Soome kirik kõrgema kohtuastme otsust vaidlusküsimuses, kas toomkapiitlid tohivad karistada vaimulikke, kes vastupidiselt kehtivale kirikukorrale on homopaari laulatanud. Juhul, kui kohus leiab, et vaimulikke karistada ei tohi, oleks variandiga 3 nõus ka piiskopid Simo Peura ja Jukka Keskitalo.
Ainsana keeldub kompromissile minemisest Mikkeli piiskop Seppo Häkkinen, kes möönab, et juba praeguses olukorras [kus homopaaridele võimaldatakse korraldada palvus] on ta läinud kompromissile oma südametunnistusega.
Soome piiskoppide visandatud kuus mudelit:
1) Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Samasoolistele paaridele suunatud talitusi (laulatamine, õnnistamine, ühine eestpalve) ei tunnustata.
Seda arusaama järgivad rooma-katoliku ja ortodoksi kirikud, aga ka mitmed evangelikaalsed kirikud ning luterlikest kirikutest peamiselt Ida-Euroopa, Aafrika ja Aasia kirikud.
2) Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Sellega paralleelselt toimetatakse ka talitus, millega soovitakse täita samasooliste paaride vaimulikke vajadusi.
Selline on ka Soome evangeelse luterliku kiriku praegune praktika. Samasooliste paaridega koos ja nende eest tohib pidada palvuse. Asjakohase juhise on piiskoppide konverents andnud 2011. aastal (täpsustatud 2016. aastal), kuid kirikukogu ei ole sellise talituse kava eraldi kehtestanud. Kuna laulatustalitus on sisult jumalateenistus ning sellisena osa kiriku vaimuliku elu tervikust, siis on see seotud kiriku usu ja õpetuse ning eetiliste ideaalide ja juhistega. Jumalateenistuste käsiraamat kirjeldab kirikukorra määratletud abielu laulatamise või kirikliku õnnistamise tingimusi. Ehkki nendes ei ole sõnagagi nimetatud laulatatavate sugu, põhinevad need arusaamal, et abielu on mehe ja naise vaheline liit. Seda väljendab selgesõnaliselt talituse kord.
3) Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes, aga annab võimaluse kiriklikuks laulatamiseks ka samasoolistele paaridele, lubades vaimulikel taolisi paare laulatada.
Säilitades senise arusaama abielust, antakse vaimulikele südametunnistuse vabadusele tuginedes võimalus laulatada või õnnistada samasoolisi paare, kohandades selleks jumalateenistuse käsiraamatus kirjeldatud korda. Kehtima jäävad varasemad kiriku otsused abielukäsitusest, vaimulikele ei panda täiendavaid kohustusi. Selle asemel luuakse samasoolistele paaridele võimalus laulatuseks, andes vaimulikele võimaluse neid laulatada.
See mudel rõhutab üksiku vaimuliku vastutust ning annab samasoolistele paaridele võimaluse laulatuseks, ilma et peaks muutma kiriku arusaama abielust. Samas tundub sellega tekkivat pinge kiriku abielukäsituse ja laulatamispraktika vahele. Sellepärast võib küsida, kas see tähendab kiriku abielukäsituse sisulist muutmist või vähemalt selle laiendamist. Küsimusele vastates on võimalik tugineda varasemale praktikale, kus pastoraalsetel, hingehoidlikel või kiriku ühtsust puudutavatel põhjustel on üksikjuhtumitel tehtud erandeid.
4) Kirikul on kaks paralleelset abielukäsitust, traditsiooniline ja sooneutraalne. Mõlemad on võrdsed ja ametlikult kehtivad. Kirik laulatab nii eri- kui samasoolisi paare. Traditsioonilisel seisukohal olevate vaimulike südametunnistusvabadus on tagatud. Taoline on suures osas praegu Norra luterlikus kirikus toimiv mudel.
See mudel sarnaneb eelmisele (nr 3), võimaldades samasooliste laulatamist, kuid seab üksiku vaimuliku õiguste asemel esikohale samasoolise paari. Sellega muudetaks praegu kehtivat abielukäsitust selles mõttes, et olemasoleva kõrval tunnustataks ka teistsugust arusaama abielust. Kirikus kehtestataks kaks ametlikku teineteisest erinevat abielukäsitust, mida võib vähemalt teatud osades pidada omavahel vastuolus olevateks. Taolise alternatiivi toimivus sõltub sellest, kui usutavalt seda suudetakse põhjendada.
Muutumatuks jääksid mitmed kiriku arusaamad abielu eesmärgist ja sellega seotud ideaalidest (truudus, eluaegsus jne), aga see annaks ruumi nii neile, kes peavad abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks, kui ka neile, kelle arvates tuleks ka samasoolistele paaridele anda võimalus kiriklikuks laulatuseks ja õnnistuseks.
5) Kirik muudab oma abielukäsituse sooneutraalseks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Laulatustalituse kordasid võib olla üks või kaks. Traditsioonilisel seisukohal olevad vaimulikud tohivad kiriku ametlikku abielukäsitust eirata ning piirduda üksnes erisooliste paaride laulatamisega. Seda saab pidada sarnaseks praeguse Rootsi mudeliga.
Loomist ja abieluteoloogiat kirjeldavad põhjendused on suures osas samad nagu variandis 4. Teisalt on see aga selgekujulisem, kuna ei eristata ega põhjendata kahte erinevat arusaama abielust, vaid piirdutakse ühega – sellisega, mis ei lähtu partnerite soost. Üksiku vaimuliku ametipidamise ning kiriku ühtsuse seisukohast on oluline nende vaimulike südametunnistuse vabaduse tagamine, kes ei pea võimalikuks samasooliste paaride laulatamist.
6) Kirik muudab oma abielukäsituse sooneutraalseks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Kõikidelt vaimulikelt eeldatakse tegutsemist ja õpetamist selle kohaselt. Traditsioonilisel seisukohal olijatele ei tehta erandeid ning neid ei ordineerita vaimulikuks. See on praegu Islandi kirikus kehtiv hoiak ning samasugune ettepanek on tehtud ka Rootsi kirikukogus.
Mudel on oma ühetaolisusega sarnane variandile 1 selles mõttes, et abielukäsitus ja laulatamispraktika moodustavad terviku, mille järgimine on kõigile kohustuslik. Teisalt ei arvestaks see kiriku pastoraalse vastutusega oma vaimulike ees. Taoline mudel dogmatiseeriks kiriku abielukäsituse ning teeks selle nn usutunnistuse küsimuseks.
