Me ei valva üksinda… Jah, Kristus on meiega. Ta on seda kiriku, oma maapealse ihu kaudu, mille liikmeks Ta on meid teinud. Ta on meie keskel palves ja pühas õhtusöömaajas. Hingamispäeva Isand on täna siin, et valmistada meid ette oma aulise saabumise päevaks. Tema kindlustab meie usukilbi ja päästekiivri olemasolu. See, kellega viimsel päeval kohtume, ei ole ju mingi võõras hirmuvalitseja. Me tunneme Teda ristimisest alates. Tema õpetused, manitsused ja hoiatused on meie igapäevased saatjad ja Ta ise on igal jumalateenistusel meie keskel ning täidab meid Püha Vaimu väega. Muidugi ei sunni Jumal kedagi väevõimuga valvama, kuid Ta teeb enda poolt kõik, et Tema abi kasutades suudaksime valmis olla Issanda päeva tulekuks.

Kristlik Pereraadio on juba kahekümne aasta ringis toetanud Eesti erinevais paigus kristlasi ja kõiki vaimseid väärtusi hindavaid kodanikke vaimuliku sõna ja muusikaga 24 tundi ööpäevas. See tänuväärne raadiokanal vilgub kutsuva tulukesena keset hämarat möllavat elumerd ja hoiab paljude kuulajate südameis usku ja lootust jumalikule valgusele ja armule.

Täna kolmkümmend aastat tagasi, 15. novembril 1987, pühitseti Tallinna toomkirikus ametisse EELK peapiiskop Kuno Pajula, kelle ametiaega jäid Eesti iseseisvuse taastamine ning olulised muutused kiriku elus. „Nüüd oleme küsimuse ees: kas pöörduda tagasi Jumala juurde või hukkuda. Paljud märgid räägivad sellest, et inimesed mõistavad – ellu jäämise tingimuseks on pöördumine Jumala juurde,“ märkis peapiiskop Pajula oma karjasekirjas 1990. aastal.

Siis ütles Peetrus tema juurde astudes: “Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?” Ja Jeesus ütles talle: “Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend korda seitse.” (Mt 18:21–22)

Seda õpetussõna kuuleb Soome kirikute kantslitest – eriti konfirmatsioonijumalateenistustel – nii sageli, et küllap enamus soomlastest arvab selle pärinevat Piiblist. Sellest tahetakse meeleldi jutlustada, sest see evangeelium on kuulajatele kindlasti meeldiv. Kes siis ei tahaks kuulda sellest, et sinu valikud on igal juhul õiged, kui keskendud kasvõi hetkeks ning küsid endalt, mida ma asjast õieti arvan? See sõnum ei pitsita mitte kusagilt ega sunni eluviisi kuidagi muutma. Võibolla peakski konfirmatsiooni (kinnitamine) muutma hoopis konformatsiooniks (mugandamine).

Jumala asemele on astunud inimene, ja nii on ka uue kuriteoliigina jumalateotamise asemele tulnud inimeseteotamine, mida püütakse määratleda vaenuõhutamise, “vihakõne” jms mõistete abil. Liberaalse ühiskonna ülimaks väärtuseks on kodaniku vaba eneseteostus, sealhulgas tänapäeval nii esile tõstetud sooline ja seksuaalne eneseteostus. Selle eitamine või selles kahtlemine on blasfeemia.

Usupuhastuspühal oleme harjunud pühitsema kristliku usu puhastamist ja selget esiletõstmist, mis sai alguse Martin Lutheri reformatsioonis. Kuid sellel sündmusel on laiemaidki aspekte. „Reformatsioon kujutab endast tõelist lõhet kristluse ajaloos. Selle kõrval on hommikumaine kirikulõhe ja paljud väiksemad rühmad, mis ikka jälle on tekkinud ajaloo jooksul, õigupoolest tähtsusetud.“ Nii kirjutas hiljuti katoliiklik teoloog Joseph Schumacher. Ta osutab tõsiasjale, et 1054. aastal tekkinud hommikumaine skisma ehk kirikulõhe, mille tagajärjel eraldusid ortodoksi (õigeusu) ja (rooma)katoliku kirik, ei põhjustanud nii suuri usulisi, kultuurilisi ega ühiskondlikke muutusi kui Martin Lutheriga alanud usupuhastus ehk reformatsioon 1517. aastal.

Kristuse kirikus on ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid, ilmutatud Jumala Sõna.

Apostel Paulus manitseb hingekarjaseid: «Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest.» (2Tm 4:2–4)

Ajal, mil kristliku jumala- ja inimesekäsituse kesksed mõisted – patt, arm, abielu, perekond – on hägustumas või neile tahetakse anda lausa uus sisu, tahame korrata üle mõningad õpetused, mille kirik on oma Issandalt saanud ja mida ta on alati uskunud, õpetanud ja kuulutanud.

Kui me tunnistame usutunnistuses, et usume “pühade osadust”, siis tähendab see tunnistamist, et me kuulume samasse Kirikusse koos Neitsi Maarja, pühade apostlite, märtrite, usutunnistajate, neitsite ja kõigi teistega, kes oma võidupärja on juba kätte saanud. Kui me ei kuulu nendega samasse kirikusse, siis ei kuulu me üldse Kirikusse. Konsensus õpetuslikes küsimuses tuleb leida ka nendega.

Sa võid surnud usklike hingede pärast nutta, aga ära lange meeleheitesse. Valu ja võitluse rajalt on nemad jõudnud rahumaale. Sa ei jõua ära imestada, miks Jumal kutsus nad ära, aga nemad ei imesta, sest teavad, et on nüüd kodus… See on minu kindel veendumus, et kui sa otsid Jumala lähedust igapäevases elus, siis ka kurbuses tunned Tema erilist puudutust, mis leevendab valu ja kuivatab pisarad, ning aitab sul usaldada oma kallid surnud hinged Tema hoolde.

Enese vaeseks tunnistamises, ahastavas kurbuses, alanduses, parema õiguse järele igatsemises, halastuse ülesnäitamises, südamepuhtuse säilitamises, rahu taotlemises ja vaenu, laimu ning ülekohtu talumises näeb maailma inimene vähe põhjust rõõmustamiseks. Kristlane aga, kelle pilk ulatub nägema sügavamale, ajalisest igavikulisse, suhtub kõigisse sootuks teisiti. Temale kuulub Jeesuse tõotus: “Teie tasu on suur taevas.”

© Meie Kirik