Trento kirikukogu (1545–1563) algseks püüdluseks oli päästa kiriku ühtsus. Kirikukogu kuulas reformaatorite kriitikat ning võttis neilt mõjutusi oma reformikavadesse. Kirikukogu ei soovinud kedagi nimepidi hukka mõista ega ka muus mõttes lihtsalt hukka mõista, vaid õpetada ja uuendada. Kirikukogu kutsus algusest peale usklikke palvetama igapäevaselt kiriku ühtsuse eest ning kui ühtsus ei olnud enam nähtavas tulevikus saavutatav, alustas teadlikku uuendustööd kiriku sees.

Soome evangeelsel-luterlikul kirikul tuleb lähiaastail otsustada, kas jääda Jeesuse õpetuse ja kogu Piibli ja usutunnistuskirjade arusaama juurde abielust kui mehe ja naise liidust. Või loobuda sellest, asudes kiriklikult laulatama samasoolisi paare.

Vanast Testamendist võib leida 365 käsku ja keeldu. Neist kõige autoriteetsematena on esile tõusnud mõned, mida tunneme kümne käsuna. Kui Jeesuselt küsiti, milline käsk on kõige olulisem, tõstis Ta esile kaks, mida nimetatakse armastuse kaksikkäsuks: «Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.» (Mk 12:29–31)

Ikoonikirjutamine on vaimne harjutus, palverännak, millest võib vaimutoitu ammutada kogu eluaja. Ikoonistuudios pole kohta liigsele oma vigade haletsemisele ning õige vaimuhoiaku ja alandliku ja kahetseva meele puhul säilib võimalus, et lõpuks sünnib vigade kiuste (või lausa nende abiga) siiski midagi ilusat.

Märjamaa koguduse õpetaja Illimar Toomet kirjutab, et kirikutevaheline koostöö pole võrreldav kahe inimese sõprusega, milles on vaid kaks osapoolt. Kirikutevaheline sõprus on eelkõige osadus Jumalaga. Kui üks kirikutest osaduse Jumalaga rikub, rikub see ka kirikute omavahelise suhte. Viimast ei rikuta üksnes siis, kui kummalgi pole osaduse jaoks Jumalat vaja.

Arheoloogid leidsid Jeruusalemmast kivitahvli, millesse on uuristatud ülempreester Joosep Kaifase sotsiaalmeediasse postitatud tekst. Teadlaste arvates on seal usutavasti juttu Naatsareti Ješuast ehk Jeesus Kristusest. Postituse kuupäev vastab meie Suurele Reedele.

Lugesin Helsingi koguduste võrgulehest Valomerkki (21.09.2015) lugu pealkirjaga „Kristlane ja budist mediteerivad koos Kallios.“ (Kallio koguduses – tlk.) Selle artikli järgi „mõtiskleb tõsiluterlane kogudusemajas koos budisti, hinduisti ja õigeuskliku kristlasega.“ Budistlikust Tiibetist pärit kristallkausside helinas istub vaikselt rühm soomlasi. Artikli juures oleval fotol on laual kõrvuti Kristuse ikoon ja Buddha kuju.

Läänemaailmas on tões süstemaatiliselt kaheldud juba aastakümneid. Isegi mõnes kirikus ei ole küsimus tõest enam relevantne, vaid piisab lihtsalt viitamisest kõrgeima otsustuskogu langetatud otsustele. Seega võib tänapäeval lausa rõõmustada, kui keegi küsib: “Mis on tõde?”, nii nagu küsis Jeesuselt Pontius Pilaatus. Aga selleks, et tunnistada, et tõde on selles okaskrooniga pärjatud inimeses, keda Pilaatus üle kuulas, on vaja usku ja alandlikkust, kirjutab Petri Hiltunen.

Gavin Ashenden oli üks nendest, kes kritiseeris otsust kutsuda muhameedlane ilmumispühal ehk kolmekuningapäeval Glasgow’ St Mary katedraali jumalateenistusele koraani lugema. Nüüd, olles oma kriitika tõttu kuninganna kaplani ametikohalt tagasi astunud, kõneleb vaimulik võitlusest eluruumi pärast, mis Ühendkuningriigis kristluse, sekularismi ja islami vahel aset leiab.

16. detsembril 2016 jäi Napolis San Gennaro kabelis toimumata „Püha Januariuse ime“. Läbipaistvas anumas hoitav veri jäi hüübinuks. Selles nähakse „hirmutavat ennet“. Ja tõepoolest, lähiajaloost on teada mitmeid näiteid, mil märterpühaku veri ei muutunud vedelaks. Seda ei juhtunud septembris 1939, mõned nädalad pärast Teise maailmasõja puhkemist; septembris 1940, mil sõda jõudis Itaaliasse; septembris 1943, natsiokupatsiooni ajal; septembris 1973, enne kooleraepideemia puhkemist Napolis; ja septembris 1980, kuu aega enne kohutavat maavärinat, mis tabas Napoli lähedal asuvat Irpiniat ja milles hukkus ligi 3000 inimest.

Veebiajakiri Meie Kirik küsis EELK peapiiskopilt Urmas Viilmalt, kuidas peapiiskop hindab Jõhvi kirikuõpetaja sõnavõttu, kas vaimulikud peaksid kristlike väärtuste teemal julgelt sõna võtma, kas nn pagulaste aitamine pole mitte rehepaplus, miks luteri kirik Eesti Vabariigile hosiannat laulab ja miks me veel Põhjamaade hereetiliste kirikutega osaduses oleme.

© Meie Kirik