Seda õpetussõna kuuleb Soome kirikute kantslitest – eriti konfirmatsioonijumalateenistustel – nii sageli, et küllap enamus soomlastest arvab selle pärinevat Piiblist. Sellest tahetakse meeleldi jutlustada, sest see evangeelium on kuulajatele kindlasti meeldiv. Kes siis ei tahaks kuulda sellest, et sinu valikud on igal juhul õiged, kui keskendud kasvõi hetkeks ning küsid endalt, mida ma asjast õieti arvan? See sõnum ei pitsita mitte kusagilt ega sunni eluviisi kuidagi muutma. Võibolla peakski konfirmatsiooni (kinnitamine) muutma hoopis konformatsiooniks (mugandamine).

Jumala asemele on astunud inimene, ja nii on ka uue kuriteoliigina jumalateotamise asemele tulnud inimeseteotamine, mida püütakse määratleda vaenuõhutamise, “vihakõne” jms mõistete abil. Liberaalse ühiskonna ülimaks väärtuseks on kodaniku vaba eneseteostus, sealhulgas tänapäeval nii esile tõstetud sooline ja seksuaalne eneseteostus. Selle eitamine või selles kahtlemine on blasfeemia.

Usupuhastuspühal oleme harjunud pühitsema kristliku usu puhastamist ja selget esiletõstmist, mis sai alguse Martin Lutheri reformatsioonis. Kuid sellel sündmusel on laiemaidki aspekte. „Reformatsioon kujutab endast tõelist lõhet kristluse ajaloos. Selle kõrval on hommikumaine kirikulõhe ja paljud väiksemad rühmad, mis ikka jälle on tekkinud ajaloo jooksul, õigupoolest tähtsusetud.“ Nii kirjutas hiljuti katoliiklik teoloog Joseph Schumacher. Ta osutab tõsiasjale, et 1054. aastal tekkinud hommikumaine skisma ehk kirikulõhe, mille tagajärjel eraldusid ortodoksi (õigeusu) ja (rooma)katoliku kirik, ei põhjustanud nii suuri usulisi, kultuurilisi ega ühiskondlikke muutusi kui Martin Lutheriga alanud usupuhastus ehk reformatsioon 1517. aastal.

Kristuse kirikus on ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid, ilmutatud Jumala Sõna.

Apostel Paulus manitseb hingekarjaseid: «Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest.» (2Tm 4:2–4)

Ajal, mil kristliku jumala- ja inimesekäsituse kesksed mõisted – patt, arm, abielu, perekond – on hägustumas või neile tahetakse anda lausa uus sisu, tahame korrata üle mõningad õpetused, mille kirik on oma Issandalt saanud ja mida ta on alati uskunud, õpetanud ja kuulutanud.

Kui me tunnistame usutunnistuses, et usume “pühade osadust”, siis tähendab see tunnistamist, et me kuulume samasse Kirikusse koos Neitsi Maarja, pühade apostlite, märtrite, usutunnistajate, neitsite ja kõigi teistega, kes oma võidupärja on juba kätte saanud. Kui me ei kuulu nendega samasse kirikusse, siis ei kuulu me üldse Kirikusse. Konsensus õpetuslikes küsimuses tuleb leida ka nendega.

Sa võid surnud usklike hingede pärast nutta, aga ära lange meeleheitesse. Valu ja võitluse rajalt on nemad jõudnud rahumaale. Sa ei jõua ära imestada, miks Jumal kutsus nad ära, aga nemad ei imesta, sest teavad, et on nüüd kodus… See on minu kindel veendumus, et kui sa otsid Jumala lähedust igapäevases elus, siis ka kurbuses tunned Tema erilist puudutust, mis leevendab valu ja kuivatab pisarad, ning aitab sul usaldada oma kallid surnud hinged Tema hoolde.

Enese vaeseks tunnistamises, ahastavas kurbuses, alanduses, parema õiguse järele igatsemises, halastuse ülesnäitamises, südamepuhtuse säilitamises, rahu taotlemises ja vaenu, laimu ning ülekohtu talumises näeb maailma inimene vähe põhjust rõõmustamiseks. Kristlane aga, kelle pilk ulatub nägema sügavamale, ajalisest igavikulisse, suhtub kõigisse sootuks teisiti. Temale kuulub Jeesuse tõotus: “Teie tasu on suur taevas.”

Seekordset karjasekirja soovin alustada mõttekäiguga oma aasta eest usupuhastuspühaks kogudustele saadetud läkitusest: „Reformatsioon ei ole kunagi ühiskonna alustalasid ja -väärtuseid kõigutada püüdev revolutsioon, vaid inimlike tõdede ja soovide tupikust Kristuse vabadusse tagasi juhatav äratusraputus.“ Jah, reformatsiooni 500. juubeliaasta juhtmõtteks valitud sõnumit apostel Pauluselt: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud.“ (Gl 5:1a) sobib siinjuures meenutada.

“Selle eest nad ei võidelnud,” ütleb igavikku lahkunud piiskop Bo Giertz oma raamatus “Kristuse kirik”, hinnates usupuhastust ja kiriku praegust olukorda. Mida me luterlastena siis tähistame Armu aastal 2017? Mäletan Helsingi ülikooli professori raamatukest, mille pealkiri kõlas löövalt: “Mis oli luterlus?” Kas tähistame ka Soomes midagi, millest räägime mineviku vormis? Kas meenutame üht vana asja, mille kohta ei tohi usupuhastuse nime enam kasutadagi, vaid peame tänapäevasemalt rääkima reformatsioonist?

Justnimelt, kirikulõhestajatele. Kes lõhestab kirikut, kas see, kes kaitseb traditsiooni või see, kes tahab traditsiooni lõhkuda, pealegi veel ilma selgelt äratõestatud mõistusliku, teadusliku põhjenduseta? Võttes aluseks mõne humanistlik-postmodernistliku piibliuurimise, mille eesmärk ei ole olnud Tõe väljaselgitamine, vaid oma soovide õigustamine? Visates kõrvale läbi sajandite alles hoitud lihtsa ja ilmselge põhitõe, et inimene on mees ja naine, ja abielu on mehe ja naise liit. Oh, kuidas küll saaks teid panna mõistma, kui sügavalt te eksite!

Suur osa maailmast on vaimselt pime. Vaatamata hämmastavatele imetegudele, mida Jeesus tegi ja mida Tema kaasaegsed, isegi variserid ei suutnud eitada ega nende väärtust vähendada, keelduvad paljud siiski uskumast, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg… Aga need, kes otsivad pimeda mehe kombel abi, need avastavad üllatusega, et nad on saanud midagi enamat kui leevendust füüsilises hädas. Nad on saanud vaimselt nägijateks.

© Meie Kirik