Püha Nädal ehk Vaikne või Suur Nädal on alanud. Peagi on ülestõusmispüha. Mis tähendus sellel on? Kuidas saaksime seda sügavamalt ja isiklikumalt tõeks elada?

Tallinnas elav ja teeniv ning Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku haridustemaatikaga tegelev piiskop Makarios on kirjutanud raamatu ühest olulisest palvest, mida õigeusklikud, ortodokssed kristlased Suure Paastu ajal loevad ja mis oma lühiduses võtab täiuslikult kokku paastumise olemuse.

Enne liturgilisi reforme kutsuti paastuaja kahte viimast nädalat eraldi nimetusega "kannatusajaks" (inglise keeles passiontide). Kuigi nimetust ennast enam ei kasutata, on sellel ajaperioodil säilinud valikulise võimalusena järgida ühte vana traditsiooni – kujude ja piltide kinnikatmist kirikuhoonetes. See komme ei ole piiratud Rooma riituse erakorralise vormiga.

Paljude maade luterlikes kirikutes toimub vaikne reformatsioon, mis ei ole midagi muud kui tagasipöördumine luterliku reformatsiooni arusaamade juurde patukahetsusest, patust lahtimõistmisest ehk absolutsioonist ja pühast ametist. Inimesed tulevad eraviisiliselt oma koguduse preestri juurde, et tunnistada oma konkreetset pattu, mis hingele rahu ei anna, et seejärel vastu võtta vaimuliku suu läbi kuulutatud andeksandmine. Mõnes koguduses on erapihi jaoks määratud eri tunnid ja on taas kasutusele võetud pihitoolid. Nende muutustega seoses tekib koguduse liikmel, kes ei praktiseeri erapihti, kindlasti palju küsimusi.

Martin Lutheri 500. sünnipäeva puhul on luterlikul kirikul põhjus ja kohus end taas läbi katsuda ja küsida, kas ollakse jäänud püsima usupuhastajate välja toodud evangeelse kiriku alustele.

Inimene on mõtlev olend. Kõik inimesed on mõtlevad olendid. Igaüks ju mõtleb midagi. Aga meil on erinevad mõtlemise tasandid. Ka igapäevaste toimetuste tegemine on seotud mõtlemisega. Miks mina usun seda ristiusu “muinasjuttu”, nagu ateistid seda nimetavad? Nende meelest usun ma “väljamõeldud tegelasi”.

Armas Eestimaa rahvas! On möödunud sajand ajast, mil Eestimaa Päästmise Komitee päevakäsu kohaselt helisesid kirikukellad ning pühakodades ja koolides loeti ette Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks kuulutamise kohta. Aeg oli täis saanud. Sajandeid rahva südames püsinud unistus oli täitumas.

Me ei tohi inimestele kuulutada hukatust ja karmi kohtumõistmist, jättes mainimata Jumala halastuse ja armu, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses. Samas ei tohi me ka kõrvale jätta Jumala pühadust ning tema sallimatust patu vastu, mida peab koos kuulutama tema armastusega patuse inimese vastu. Ja viimaks ei tohi me inimesi vastu võttes jätta ütlemata, et Jumal soovib nende elu muuta.

Limburgi diötseesi kõrge vaimulik on teinud ettepaneku võimaldada erilist õnnistamist paaridele, kes on kas uuesti abiellunud või homoseksuaalsed. Diötsees on selle projekti kallal töötanud juba aastaid, kuid nüüd on see initsiatiiv saanud uut hoogu.

Ligimest armastades ehk siis teist inimest teenides juhtub midagi tähelepanuväärset. Tahtmatult saavutad sa kummalise autoriteedi selle inimese elus. Tema suhtumine sinusse muutub ja ta soovib teha midagi vastutasuks. Ta ei pea, aga ta tahab. Isegi kui see tahe  ei jõua tegudeni, on juba heasüdamlikkust suhtumisest  palju kasu. Jeesus ütleb, et see on Jumala riigi põhimõte. Tõelist võimu omavad need, keda inimesed on õppinud austama sellepärast, et nad on ühel või teisel moel olnud teenija rollis. Ka kiriku võim ja vaimuliku autoriteet saab ilmsiks ainult läbi sulase rolli. Siin on Jeesus ise olnud meile kõige suuremaks eeskujuks. Olgem siis Tema sarnased.

Hiljuti ilmunud Martin Lutheri „Lauakõned” pakuvad nii oma mahlaka kõneviisi, sügava sisu kui ka tabavalt tähelepanelike väljenduste poolest rohkesti huvitavat lugemist. Luther ei pidanud ennast reformaatoriks, vaid pigemini Jumala prohvetiks, et kiriklikku elu puhastada ning tõsisele kristlikule usule äratada. Pole õige Lutheris näha ainult mineviku suurkuju. Mitte ainult tema usuga seotud väited, vaid isegi paljud tema ilmaliku elu kohta käivad tähelepanekud kõnetavad sama hästi ka tänapäeva.

© Meie Kirik