-
Toeta Meie kiriku väljaandmist!
Kogu kristlaskond käärib – käib elav arutelu selle üle, kas karjase- ehk preestriametit võib avada naistele, traditsiooniliselt on seda tõrjutud. Laialdast üksmeelt selles küsimuses siiski ei paista. Teema on juba pikka aega olnud esil nii suurtes kui vähemuskirikutes, aga ka väiksemates kogukondades. Arutelu on alguse saanud ja peamiselt toimunud Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Just neis piirkondades on ühiskondlike olude muutus olnud kõige ulatuslikum ning traditsioone on vaidlustatud jõulisemalt kui kuskil mujal. Püüdlus lõpetada naiste diskrimineerimine tööelus on küsimuse teinud kuumaks, avalikus arutelus naiste ordineerimisest on see lahvatanud leekidesse. Vastuseismist naiste ordineerimisele peetakse naiste alaväärtustamise järelkajaks ning püüdeks hoida mehi võimu juures.
I Õigeusu ja roomakatoliku kiriku seisukoht
On hämmastav, et taolisel käral naiste ordineerimise üle ei ole mingit mõju ida ortodoksi kirikule ega vanadele orientaalsetele Lähis-Ida kirikutele. Nagu muudes küsimustes, ei võta nad ka selles küsimuses omaks protestantide praktikat. Naiste ordineerimise küsimus on välistatud ning selle üle teiste kirikutega ei arutleta.
Seevastu roomakatoliku on kõlanud hääli «avatuse» kaitseks. Taolisel puhul ei ole naiste ordineerimise vastu nähtud mingeid õpetuslikke takistusi, vaid probleemi peetakse pigem põhinevat kanoonilisel õigusel – mis aga on põhimõtteliselt avatud uuendustele ja täpsustustele. Seepärast ennustab roomakatoliku teoloog Basilius Streithofen 1994. aastal ajalehes Die Welt avaldatud artiklis, et tulevik toob Saksa katoliku kirikule uue kirikulõhe. Tema hinnangul saab see jagunemine olema nii oluline, et katoliikluse seisukohalt ei ole see proportsioonilt väiksem kui reformatsiooniaja taganemine. Paavst Johannes Paulus II püüdis seda arengut ohjeldada 1994. aasta mais avaldatud apostliku kirjaga Ordinatio sacerdotalis. Selles kuulutab ta tuginedes Piiblile ja kahe tuhande aasta vanusele traditsioonile, et preestriamet on antud üksnes meestele: «Et kõrvaldada igasugune kahtlus seda kiriku jumalikku korda puudutavas asjas kuulutan oma ametist lähtuvalt, et kirikul ei ole mingisugust volitust ordineerida naisi preestriteks. Samuti kuulutan, et see lahendus on kiriku kõigile usklikele siduv kuni lõpuni.» See paavsti autoriteetne sõna loomulikult ei vaigista selles küsimuses peetavat arutelu, aga see väljendab ühemõtteliselt katoliku kiriku ametlikku seisukohta.
II Anglikaani kirik ja protestantlike maade kirikud
Anglikaani kirikust (Inglismaa kirik ja selle sõsarkirikud erinevatel mandritel) on seevastu läbi käinud suurem keeristorm. Novembris 1992 kiitis Inglise kiriku kirikukogu heaks naiste ordineerimise preestriametisse. Nagu oli arvata, pöördusid selle tagajärjel sajad preestrid, diakonid, piiskopid ja terved kogudused roomakatoliiklusse, kuna nad uskusid, et vaid nõnda saavad nad jääda ustavaks oma südametunnistuse häälele. Anglikaani kirikule on traditsiooniliselt olnud omane jagunemine anglokatoliiklikku ja liberaalsemasse tiiba (kõrgkiriklased ja madalkiriklased). Tõenäoliselt anglikaani kiriku profiil edaspidi selgelt muutub, kuna kõrgkiriklaste positsioon on märgatavalt nõrgenenud.
Saksa evangeelsetes maakirikutes on naiste ordineerimine olnud pikemaajalise protsessi tulemus. Kuna ordineeritud preestritest oli sõja ajal ja kohe pärast sõda puudus, hakkasid naised paljudes kirikutes täitma preesterlikke ülesandeid lähtudes põhimõttest: häda ajab härja kaevu. Kõiki senikehtinud reegleid ei peetud enam siduvaks. Sellele lisaks oli paljudel puhkudel ebaselge arusaam ametist ja ametisse pühitsemisest, ordinatsioonist. Eranditest sai tervikut muutev reegel. Üks maakirik teise järel tunnustas naiste ordineerimist ning ilma teoloogiliste põhjendusteta asuti ulatuslikult naisi preestriks ordineerima. Alguses tagati südametunnistuse vabadus neile pastoritele, kes pidasid seda Piibli ja usutunnistuse vastaseks, kuid praeguseks on see lubadus tegelikkuses tühistatud. Ühinenud Saksa evangeelse kiriku (EKD) teoloogiakomitee märkis juulis 1992 selgelt: «Naiste ordineerimise vastane kriitika põhimõttelise küsimusena vastandub evangeelse kiriku õpetuslikule alusele. … naiste ordineerimine ei saa olla Piibli vastane, kuna Jeesus kutsus ühtmoodi nii naisi kui mehi … lugedes piiblikohti, mis tunduvad olevat naiste ordineerimise vastu, tuleb silmas pidada nende ebajärjekindlust ja seotust oma kaasajaga.» Need, kes olid varem olnud süüdistanud naiste ordineerimist vastandumises Piiblile ja usutunnistusele, leidsid end ise süüdistatavate ja hukkamõistetute seast. Nende arusaama peeti piibli- ja usutunnistuse vastaseks.
Nii Luterlikus maailmaliidus kui Kirikute maailmanõukogus räägitakse üha selgemalt, et vastuseis naiste ordineerimisele tuleb lõpetada. Ortodokside ja katoliiklaste pärast hoitakse end teatud määral tagasi. Ometigi esitas üks India naisteoloog juba Luterliku maailmaliidu koosolekul Curitibas 1991. aastal, et vastuseis naiste ordineerimisele väljendab diskrimineerimist, mida tuleb pidada seksismiks ehk rassismi üheks avaldumisvormiks. Kogu selle arengu tulemusel on naiste ordineerimise vastu olijad sisuliselt kuulutatud «eetiliselt eksiõpetuslikeks».
Kogu arvamuste ja seisukohtade virvarri keskel tuleks küsida: Kellel on õigus? Kuidas olukorda lahendada? Milline tee tuleks valida Piiblisse ja usutunnistusse tõsiselt suhtuval kirikul? Pole mingit kahtlust, et naiste ordineerimise küsimus on dogmaatiline, usku ja õpetust puudutav küsimus. See ei ole valiku võimalus (adiafora), millest võib põhjendatult arvata ühel või teisel viisil. Kuna küsimus naiste ordineerimisest puudutab õpetust kiriku osadusest ja selle praktiseerimisest, on see niivõrd oluline, et paljud kirikud on selle pärast lõhenenud. Naiste ordineerimise puhul ei ole tegemist millegi vähema kui küsimusega evangeeliumist, sest evangeeliumi olemusse kuulub, et seda kuulutatakse ja sellega toimetatakse legitiimiselt, s.t õige ja tõelise seadmise kohaselt ning täie volitusega. Seega on väga oluline küsimus ametikandja volitusest ja õigusest evangeeliumi sulasena töötada.
III Kaasaegse arutelu probleemid
Naiste ordineerimise üle toimuvas arutelus põrkutakse põhiliselt nelja teoloogilise küsimusega: (a) Kuidas me mõistame Piiblit? (b) Kuidas me mõistame kirikut ja vaimulikku ametit? (c) Kuidas me mõistame kristoloogiat (õpetust Kristusest) ja Püha Kolmainsust? (d) Kuidas me mõistame loomiskorda ja lunastust? Järgnevalt käsitleme neid küsimusi lühidalt.
(A) Piibliküsimus
Piibli nn klassikalised naiste ordineerimist käsitlevad kohad on 1Kr 14:33–40 ja 1Tm 2:9–15. Lisaks on põhjust käsitleda 1Kr 11:1–16, kus peetakse enesestmõistetavaks, et naine prohveteerib või palvetab. Nende piiblikohtade seletamisel ja kohaldamiselt tuleb hoolikalt jälgida, et naiste ordineerimise piibellikku käsitlust ei manipuleeriks mitte valitsevad kultuurisotsioloogilised rollimudelid, vaid otsustav oleks Piibli enda ilmutus. Manipuleerimise oht ei puuduta mitte ainult neid, kes peavad neid kohti naiste ordineerimist keelavateks, vaid ka selle kaitsjaid, kes ei leia Piiblist sellele ühtki takistust.
Nende kohtade detailne tõlgendamine on praeguseni vaieldav. Siinkohal ei ole võimalik kõikidesse tõlgendustesse süveneda või neid kriitiliselt hinnata. Ilma kahtluseta lähtub tekstist siiski ühelt poolt (1Kr 11) õpetus sellest, et naised võivad prohveteerida ja palvetada ning teisalt (1Kr 14) vaikimise käsk ehk naised peavad hoiduma õpetamisest koguduse jumalateenistusel. Kas kummalgi puhul peetakse silmas seda, mida me peame jumalateenistuseks tänapäeval – nagu mõned piiblitõlked 1Kr 11 pealkirjastavad «Naised jumalateenistusel» – ning kas 1Kr 14 on sellega identne? Need on küsimused, mis vajavad süvenemist. Teisejärguline on see, kas need kohad osutavad üksnes abielus olevatele naistele. Sel juhul tuleks uurida, mis vanuses abielluti ning kes kuulusid vallaliste hulka. Samas on väga oluline, et Paulus (1Kr 14:37) nõuab: «See, mis ma teile kirjutan, on Issanda käsk.» Vaevalt esitataks «Issanda käsku» pelgalt austusest oma aja tavade ja kommete pärast või et vastata oma aja nõuetele ja ühiskondlike ootustega.
Me ei saa sulgeda silmi ka tõsiasja ees, et kõikidest oma järgijatest – nii meestest kui naistest – valis Kristus apostliteks kaksteist meest. Need ei olnud meelevaldselt asendatavad teenijad, vaid Kristus liitis nad enese ja nende ülesandega otsesel, nende isikut puudutava viisil: «Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.» (Jh 20:21) Ehkki Kristus rikkus ja tühistas mitmeid naisi puudutavaid juudi reegleid, ei kutsunud Ta siiski naisi apostliteks. Ammugi ei usaldanud ta ülemises toas armulauda seades selle toimetamist ühelegi naisele, kui Ta ütles apostlitele: «Seda tehke minu mälestuseks.» Sellele lisaks ei ole võimalik leida ühtegi piiblikohta, kus apostlid oleksid omalt poolt kutsunud ametisse naist või oleksid naisele käte pealepanemise kaudu osalenud karjase ametisse seadmisel. Kui tänapäeval toimitakse teisiti, siis tähendab see lahknemist Kristuse seadmisest ja varase kiriku praktikast. See oleks oluline, isegi saatuslik otsus. Algkirik ilmselgelt ei tunnustanud naiste ordineerimist, ehkki paganlik ühiskond erinevate preestritaridega pakkus selleks eeskuju.
Naiste ordineerimise edendajad peavad näitama, et nad tegutsevad Kristuse seadmise kohaselt ning kooskõlas sellega, mida Jeesus ise tegi. Kui selles kindlust ei ole, siis ei ole meil ühtki pädevat õigustust ega asjakohast volitust ordineerida naise preestriteks. Ja seda sõltumata sellest, et tänapäevane mehe ja naise ühiskondlik positsioon justkui toetaks seda. Asi pole ka selles, et naiste vabastamine justkui nõuaks seda või et naiste mitmesuguseid ande saaks pastori ametit pidades edukalt kasutada. Otsustavaks on jätkuvalt küsimus: Kas me tegutseme Kristuse seadmise kohaselt või mitte? See eeldab loomulikult seda, et praeguse arusaama kohaselt põhineb ordinatsiooniga antav amet Kristuse seadmisel ja apostlikul kutsumisel. Tuntud piibliuurija Heinrich Rengstorf tabab siin naelapead: «Kiriku ameti tegeliku valdajana Jeesus Kristus ise loob ja annab selle ameti praegusel ajal inimestele, kes on Tema esindajad, samal moel, nagu Ta toimis kiriku alguses, kui Ta seadis apostlid ametisse. Sel puhul Tema valib välja ja varustab praegused ametikandjad oma volitusega ja vaimuliku meelevallaga oma teenistusse samal moel, nagu Ta andis oma apostlitele. Sel juhul on meil kõikidest erinevustest hoolimata apostolaadi ja praeguse ameti vahel vaieldamatult ühemõtteline järjepidevus, millel põhineva vastutusega me ordineerimisõigust kasutame.»
[EELK Kirikukäsiraamat selgitab vaimuliku ordinatsiooni tähendust järgnevalt: Kiriku jätkuvaks hüvanguks on Jumal andnud apostliku ameti, mille rajas meie Issand ja mida on kandnud edasi apostlid. Nagu Kristus valis ja läkitas apostlid, nii valib ja kutsub Ta ka nüüd Püha Vaimu läbi inimesi kiriku vaimulikku ametisse (Mt 10:1–4; Mt 16:17–19; Jh 20:21–23). Vaimulikuamet on Jumala seatud ning Jumala kingitus oma kirikule. Vaimulikud on saadikute ja sõnumitoojatena Jeesuse Kristuse esindajad koguduse ees ja vahendavad Tema lepitussõnumit. Juhi ja õpetajana kutsuvad nad kogudust kuuletuma Jeesusele Kristusele, karjastena koguvad ja juhatavad meie Ülemkarjase, Issanda juhtimisel Jumala laialipillutatud karja valmistuma Kristuse taastulekuks. (Kirikukäsiraamat. IV osa. Pühitsemiste ja õnnistamiste käsiraamat, lk 15) – tõlkija märkus]
Piiblikohti selgitades ning neid kaasaja konteksti kohaldades peame olema täiesti kindlad nende alust rajavast tähendusest, teisisõnu, milline pädevus ja autoriteet on Uue Testamendi tekstidel meie jaoks. Kas need tuleb praeguse olukorra valguses muutuvate väärtuste ja praktikate järgi ümber tõlgendada? Selle meetodi kohaselt tuleks iga piiblikohta eraldi uurida ja järgi katsuda. Kas teatud ajal ja teatud inimestele kirjutatud ajaloolised tekstid siiski saavad väljendada ja pakkuda ajast ja oludest sõltumatuid põhjendusi? Kindlasti saavad! Just sellest tuleb meil lähtuda. Aga kas tekstid annavad piisavad vastused tänapäevastele küsimustele? Selle vastuseks tuleb küsida: Mis takistab seda, et teksti «tõlgendamisest» ei saa käänamine ja väänamine? Ka meie oma tõlgendus tuleb kindlasti proovile panna, et me ei loeks tekstist seda, mida selles tegelikult ei öelda. Sellega jõuame küsimuseni Piibli selgest ja absoluutsest usaldusväärsusest ning ka Piibli autoriteedist. Kiriku ajaloos on seda küsimust alati esitatud. Usupuhastuse ajal leiti ka vastus, mis praegugi juhatab meid teele, millest me ei tohi kõrvale kalduda: Sola scriptura! Üksnes Piibel!
(B) Naiste ordineerimine ja meie arusaam kirikust ja karjaseametist
Luterlike usutunnistuskirjade kohaselt on kiriku amet, jutluse amet (Predigtamt) Jumala seatud või täpsemalt öeldes Kristuse seatud. Nõnda Augsburgi usutunnistuse viies artikkel õpetab. Ametikandjatele on antud volitus «evangeeliumi kuulutada, patte andeks anda ja kinnitada, sakramente jagada ja talitada. Sest Kristus läkitas, Jh 20[:21−23], apostleid käsuga: «Otsekui Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid. Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.» (Augsburgi usutunnistus, XXVII artikkel). Ametikandjad «esindavad kiriku kutsumise põhjal Kristuse, mitte omaenda isikut, nagu tunnistab Kristus: «Kes teid kuuleb, see kuuleb mind.» [Lk 10:16] Kui nad jagavad Jumala sõna või sakramente, jagavad nad neid Kristuse asemel ja kohal.)» (Augsburgi usutunnistuse apoloogia, VII artikkel)
Ehkki apostlite aja ametipidamine kõigi oma andide ja väeavaldustega paistab tänapäevasest vaimulikust ametist erinevana (võibolla tuleks märkida, et aja jooksul on toimunud piibellike andide, teenimisülesannete ja väeavalduste teatud vaesumine ja nende liitumine preestriametiga), kuuluvad need ametid siiski ühte. Seega võime öelda, et karjaseamet on üks ja seesama amet, mille Kristus on seadnud sõna kuulutamiseks ja sakramentide jagamiseks. See amet antakse ordinatsiooniga, ametisse pühitsemisega ning seda peetakse preestri ülesandeid täites. Meil tuleb sellest vankumatult kinni pidada, kuidas muidu saaksime olla kindlad, et tegutseme Kristuse nimel ja tema volitatuna? Ustavus selles küsimuses on olemuslikult tähtis. Ka katekismuses küsitakse võtmete meelevalla kohta: «Mida ametisse kutsutud Kristuse sulased teevad, kui nad jumaliku seaduse järgi oma ametit peavad?» Meile on ju õpetatud, et võtmete amet peab «olema sama väeline ja kindel – nii maa peal kui taevas – nagu meie armast Issand Jeesus Kristus ise tegutseks koos meiega.» Kristus, kiriku Issand kutsub, õnnistab ja läkitab oma ordineeritud sulased. Kristuse antud ametis on asi hoopis muus, kui inimlikus nõudmises ordineerimiseks ja ameti pidamiseks selle põhjal, et õpingud on lõpetatud ja eksamid sooritatud või on omandatud mõni muu nõutav pädevus.
Saksa evangeelse kiriku (EKD) teoloogiakomitee järgi «kõik kristlased on samaväärsed ja ühtmoodi ristimises kutsutud kiriku liikmeteks ja preesterlusele (sellega viidatakse kiriku ametile).» Selle kinnituseks osutatakse Lutheri sõnadele, ehkki tegelikkuses on need kontekstist välja rebitud. EKD arusaam viib vältimatult selleni, et ameti andmine on pelgalt õiguslik toiming ning amet ise teostub ametiülesannete täitmises. Sel juhul võiks preestriametit pidada kes tahes kristlane. Tegelikkuses ei ole karjaseamet mingite tööülesannete summa, mida kes tahes «andidega varustatu» võiks täita. Pole kaugeltki väheoluline, et Kristus valis apostliteks üksnes mehi. Nõnda toimides ei tahtnud Ta mingil moel vähendada naiste väärtust. Vastupidi, ta ülendas naise aukohale, valides Maarja, Jumala ema, kelle kaudu Ta inkarnatsioonis, lihaks saamises maailma tuli. Me ei saa eirata tõika, et Jumal oma tarkuses ilmus mehena ning just selles meessoolisena sai inimeseks. Seega tuleb olla väga hoolikas igasuguste «eelduste» tõlgendustega, püüdes mõista, mida Jeesus silmas pidas, kui Ta valis oma apostliteks 12 juudi meest. Taolistele eeldustele tuleb lisada veel arusaam, et ei Jeesus ega apostlid lahendanud küsimust naiste ordineerimisest, kuna tol ajal ei esitatud isegi taolist küsimust. Ehkki meie ajani ei ole säilinud ühtki siduvat põhjendust, miks Kristus valis enda ametlikeks esindajateks üksnes mehi, on siiski tõsiasi, et Ta valis just mehed ning see on jätkuvalt oluline ning takistab meil teha uut, sellest erinevat otsust.
Kiriku amet on enam, kui pelgalt ülesannete summa. Ametikandja on Issanda kutsutud. Ta on samaajaliselt nii koguduse liige kui selle esindaja Jumala ees. See saab nähtavaks selles, et pastor palvetab ja tunnistab oma patte koos kogudusega näoga altari poole pöördununa. Seejärel pastor – Issanda nimel ja Tema volitusel – pöörab näo koguduseliikmete poole ning kuulutab neile täieliku meelevallaga pattude andekssaamist. Neid ülesandeid täites võtab ametikandja lisaks sulase rollile ka Isa rolli, nagu osutab 1Kr 4:15. Pidades koguduses oma ameti mõlemat poolt ei teki siin ülesannete hierarhilist jaotust ning pastor ei eraldu ülevasse üksildusse. Uus Testament ei tunne mingit demokraatiast lähtuvat arusaama ametiülesannete samasugususest ja ühesugusest tähendusest. Paulus küsib ju pealegi: «Ega kõik ole apostlid?» (1Kr 12:29), pidades muidugi silmas seda, et kõik koguduseliikmed ei ole apostlid.
Me ei tohi unustada ega eitada seda, et karjaseamet rajaneb Kristuse volitusel ja apostolaadil. Kui me ei mõista ametit kiriku Issanda seatuna, vaid peame seda teatud ülesannete täitmiseks, mida võib anda kellele tahes kristlasele – asi, mis korraldataks ühise otsusega – hülgaksime lõplikult oma usutunnistuse. Jah, hülgaksime oma usutunnistuse aluse, Piibli! Sest just Piibel paneb meile kohustuse tunnistada Jeesus Kristus oma Issandaks selles mõttes, et me tunnustame Teda ameti Isandaks. Liiatigi pole Kristuse kirik rajatud ega mõeldud lihtsalt inimlikuks ühenduseks, mille igal liikmel on samasugused õigused ja kohustused. Kirik on rajatud ja on oma olemuselt Ülestõusnud Issanda ihu, milles Ta ise on kohal oma sõnas ja sakramentides, jagades ise oma Püha Vaimu ning milles Ta tahab toimida oma seatud ametikandjate kaudu. Arusaamal, et ameteid ja ülesandeid saab millal iganes meelevaldselt ümber korraldada olemasolevate võimaluste ja kasutatavate andide järgi, juurdub indlemises (Schwärmertum) ning see on vastuolus luterliku piiblikäsituse ja usutunnistusega.
On enesestmõistetav, et me tõrjume otsustavalt sellise preestriameti, mis eraldub kogudusest ning nõuab endale eesõigusi, väites ametil olevat Jumala ees teistsugune ja kõrgem arm. Taolise arusaamaga võitles omal ajal Luther. Me ei saa aga astuda vihma käest räästa alla, kärpides karjaseametit, seades kõik teenimisülesanded ja tööd samale joonele, eeldades, et kirik pole midagi enamat kui inimlikule korrale rajanev samamoodi mõtlevate inimeste ühendus. Nii kirik kui amet on Uue Testamendi järgi midagi hoopis enamat. Karjaseametit ei saa samastada pelgalt kuulutamisega. Piibli järgi olid Kristuse ülestõusmise esimesteks tunnistajateks naised. Nad said ülesande minna kuulutama Issanda ülestõusmisest jüngritele – pange tähele: jüngritele –, mitte kogu maailmale. Oleks loogiliselt väär tuletada naistele antud kuulutamisülesandest naise õigus karjaseametile.
(C) Naiste ordineerimine ning õpetus Kristusest ja Pühast Kolmainsusest
Naiste ordineerimine vaimulikuks tähendab muutust piiblikäsituses, vaimuliku ameti teoloogias ning eklesioloogias (õpetus kirikust). Samuti ei saa me käsitleda küsimust lahus sellest, mida tunneme feministliku teoloogiana. Selle teoloogilise suundumuse selge pürgimus – mõnikord teadvustatud, mõnikord teadvustamata – on eelkõige muuta Piibli ilmutatud ning kiriku tunnistusega kooskõlas olevat arusaama Kristusest ja Pühast Kolmainsusest. On asjatu arutleda selle üle, kas naiste ordineerimine on feministliku teoloogia esilekerkimise tagajärg või vastupidi. On fakt, et nende nähtuste väga lähedast omavahelist sidet ei saa eitada, isegi kui otsest põhjus-tagajärg seost ei saa tõestada. On selge, et feministlik teoloogia nõuab vankumatult ja sihikindlalt naiste ordineerimist feministlike arusaamade kohaselt – emantsipatsiooni, naise vabastamist meeste võimust kõikidel elualadel. Feministliku teoloogia püüd vabastada Piibel ja jumalateenistus patriarhaalsest pitserist toetab ja edendab naiste ordineerimist.
Feministliku teoloogia kohaselt on Jumalast kui «Isast» rääkimine naistevaenulik, kui samal ajal ei lubata rääkida Jumalast kui «Emast». Püha Vaimu kohta kasutatakse naissoost isikulist asesõna (sks.k sie), millega märgitakse, et see «olend» on naissooline. See ei ole pelgalt keelemäng, vaid kindel pürgimus muuta Piibli ilmutatud jumalapilti. Selle kõrvale tuuakse müütilisi mõisteid mittekristlikest usunditest, kus feminiinsetel jumalustel on juba pikka aega olnud oluline roll. Arusaam Jumalast kui taevasest kohtumõistjast ja halastavast Isast on juba ammu põhjalikult muutunud, sest muutunud on arusaam patust. «Patriarhaalsetest väärtustest ja normidest» taganemises on varjul hoopis enam kui esmapilgul näeme. Humanistlik teoloogia, mida nimetatakse ka «inimestevahelisuse teoloogiaks» (saksa k Mitmenschigkeit), on protestantlikes kirikutes vohanud juba ammu. See on avaldunud feministlikus teoloogias, mis on saanud mõjutusi ka vabastusteoloogiast. Kui Jumalat soovitakse leida armastavas kohtumises ligimesega – ma leian Jumala selles, et kogen ennast Kristusena –, siis saab naissoolist ametikandjat tema naiselike ja emalike instinktidega pidada kahtlemata paremaks kui karjasameti «patriarhaalset» mõistmist esindavat meessoolist ametikandjat.
Arusaam Kristusest Karjase ja hingede Piiskopina kahvatub, kui Tema nimel ja volitusel tegutsevad karjased ei räägi ega toimi enam oma läkitaja esindajana. Sel juhul inimestest – eriti naistest – lähtuvad ning nendega seostuvad kogemused, soovid, vajadused ja ootused võivad üsna kiiresti kujundada Jumalast ja Kristusest hoopis uue arusaama. See ei lähtu enam Jumala eneseilmutusest, vaid see projitseeritakse Jumalale, asetatakse Jumala kohale Tema loodute poolt. Seega tuleks meil endalt küsida, millist jumalapilti naiste ordineerimine edendab. Selle heakskiitmine tähendaks feministliku teoloogia taotletavat muutust jumalamõistmises. Nähes, kui palju me taolise suunamuutusega kaotame, kas ei tähendaks see, et peame tingimatult püsima Piibli antud jumalakäsituses?
(D) Loomiskord ja pääste
Arutelus naiste ordineerimise üle on märkimisväärselt suurt tähelepanu pööratud piiblitekstile Pauluse kirjast galaatlastele 3:28: «…ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.» Siin väljendatakse täiesti selgelt mehe ja naise samaväärsust Jumala ees ning kinnitatakse nende võrdset väärikust Jumala lastena. Samuti rõhutab Paulus, et rahvuslikud ja sotsiaalsed erinevused on kaotanud oma tähenduse. Nimelt kuuluvad sellised erinevused praegusesse maailmaajastusse, Kristuse lunastustöös on aga alanud selle maailma lõpp. Pauluse loetletud erinevusi võib siiski mõista ja tõlgendada vaid pattulangemise tagajärjena, milles inimene ja Jumal teineteisest lahutati. Naise ja mehe vahelisi erinevusi aga ei tuletata mitte pattulangemisest, vaid Jumala loomistahtest ja -plaanist: «Ta lõi tema meheks ja naiseks.» (1Ms 1:27) See erinevus (vähemalt selles osas, mis puudutab seksuaalset erinevust) ei tule taevas esile. Öeldakse ju Piiblis: «Ollakse nagu inglid taevas.» (Mt 22:30)
Me võime olla kindlad, et uue loodu tõelisus on juba nüüd saanud tegelikkuseks ning sisenenud meie maailmaajastusse päästetute juurde. Antitsipatoorne (etteulatuv) teoloogia sirutub tulevase poole ning püüab juba ette saada osa sellest, mis on meile alles tõotatud: uued taevad ja uus maa (2Pt 3:13). Nimetatud antitsipatoorsel teoloogial on oluline roll peaaegu kõigi meie aja eetiliste ja paljude muude probleemide lahendamisel. Kristlaste seas ja kirikus on Jumala kuningriigi tulek juba teostunud. Samas võib asjasse süvenedes üsna lihtsalt märgata, kui kaugele on taolises mõtteviisis mindud luterlikust usutunnistusest ja kainest piibellikkusest ning kuidas see läheneb indlemisele. Selles püütakse valitseda ja määrata loomist ja loodud maailma korda «uudse õigusega», kuid enamasti taoline «uuendus» pigem moonutab vabastavat evangeeliumi ning sellest saab uus orjastav seadus.
Tegelikkuses pääste ja lunastus ei tühista loomist. Apostel Paulus väljendub lunastusest rääkides muidugi jõuliselt (Gl 3:28), suunates oma sõnad neile, kes on usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses ning kes on Kristusesse ristitud ja Kristusega rõivastatud (Gl 3:26–27). Kuid mingil juhul ei eira need sõnad loomiskorda. Ammugi ei saa nendele sõnadele tuginedes pidada tühiseks või eirata mehe ja naise vahelist suhet (ka jumalateenistust) puudutavaid piiblikohti, pidades neid seotuks vaid oma aja kontekstiga. Kindlasti võib mehe ja naise vahelise suhte määratlemine apostlite üleskutse kohaselt tekitada tänapäeval raskusi. Aga see, kes arvab nende piiblikohtade kõrvalelükkamisega probleemi lahendavat, läheb lihtsalt kergema vastupanu teed.
Pole kahtlust, et naiste pidamine meestega võrreldes andetumateks või otsustusvõimetuteks ning sellele alusel nende tõrjumine on Piibli õpetust moonutav. Liiga sageli põhjendatakse taolist tõrjumist Piiblis öelduga, tegelikult on asi «kodanlikus» arusaamas soorollidest, Piiblist tehakse kattevari ebaõiglusele ja mehelikule uhkusele. Taolisele väärkäsitusele ei tohi vaadata läbi sõrmede, ammugi veel seda kaitsta.
Samas ei tohi Piibli väärkasutuse vastu võideldes teha tühjaks seda, mida Piibel selgelt õpetab, s.t loomiskorra jätkuvat püsimist, ehkki juba ammu ümbritseb seda lunastuskord. Jumala seatud loomiskord on jõus ka kirikus, kus mõlemad, nii mees kui naine saavad oma loomulike andidega kogudust üles ehitada. Ei annid ega loomulikud võimed ega ka kõikide Jumala laste võrdne positsioon Isa ees saa olla aluseks naiste ordineerimisele. Võimatu on isegi mõelda, et keegi võiks nõuda endale karjaseametit. Erinevalt maisest «kutsumusest», mille võime endale valida, Jumal ise valib välja ja kutsub kiriku ametisse. See kutse ja valik kinnitatakse ordinatsioonis. Naiste ordineerimisele vastu olemiselt kaoks põhjendus, kui jäetakse rõhutamata, et seda tõrjuvad nii Piibel kui luterlikud usutunnistuskirjad. Selles küsimuses on kaalukausil mõlemad: Piibel ja luterlik usutunnistus. Just sellepärast saab see küsimus kirikut lõhkuda – Jumal hoidku selle eest!
Millist kirikut me tahame! Kindlasti sellist, mis tugineb Piiblile koos ühe, püha, kristliku Kirikuga. Kindlasti tahame olla kirik, mille keskmes on jätkuvalt Kristuse seatud ning Tema seadmisele ja tegudele rajatud karjaseamet. Kindlasti tahame olla kirik, kus ei ole «mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus Pühakirja või katoolse kristliku kirikuga» (Augsburgi usutunnistus lõpp) ning mis on alal hoidnud oma tegeliku katoolsuse. Paljud naised meie seas täidavad ennast säästmata erinevaid teenimisülesandeid, mille eest võime tänada Jumalat, kellelt tulevad kõik head annid. Samal ajal tuleb meeles pidada, et meil ei ole õigust panna naist sõnatooja rolli, Kristuse kohale, koguduse karjaseks. Me õpetame, et karjaseametit peetakse Kristuse kutsel. Kristus kutsus sellesse ametisse üksnes mehi ning kutsub jätkuvalt. Andku Tema meile üksmeelt ja rõõmsat usaldust selle vastu, et Ta nii suudab kui tahab takistada kõike seda, mis on kirikule kahjuks. Palugem seda Temalt südamest ja alati.
Tõlkinud Illimar Toomet
Jobst Schöne (1931–2021) oli Saksa Iseseisva Luterliku Kiriku (Selbständige Evangelisch-Lutherische Kirche, SELK) piiskop.
Kinnitan, et Eesti riigi asjaomased ametiisikud lihtsalt valetavad ja vassivad, püüdes avalikkusele põhjendada Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku juhi metropoliit Eugeni elamisloa pikendamata jätmist.
Öeldakse, et tegemist ei ole sammuga kiriku vastu ja see pole üldse seotud sellega, et Eugeni on kirikujuht. Seda väitis näiteks siseministeeriumi asekantsler Raivo Küüt kohtumisel Eesti Kirikute Nõukogus.
See väide on otsene vale, mille lükkab ümber kasvõi PPA pressiteade, mida kajastas Rahvusringhääling. Selles pressiteates on otseselt juttu nii kirikust kui kirikujuhtidest, mitte kodanik Valeri Rešetnikovi (ehk metropoliit Eugeni) individuaalsest tegevusest. Metropoliidi elamisluba ei pikendata mitte tema õigusrikkumiste või riigivastase tegevuse pärast (selle kohta ei ole ühtegi näidet), vaid selle pärast, et ta on Moskva patriarhaadi siinse kirikustruktuuri eesotsas. Tegemist on puhtalt poliitilise otsusega, mis avalikkusele antud selgitustest vastu vaatab.
Kui rahvasaadik Varro Vooglaid küsis 24. jaanuaril riigikogu infotunnis peaminister Kaja Kallaselt selgitust seoses metropoliidi väljasaatmisega, vastas Kallas muu hulgas järgmist:
«Nüüd 2023. aasta jaanuaris levis sotsiaalmeedias ka Koos Rahu Eest Eestis mittetulundusühingu esindajate videoüleskutse, kus metropoliit Eugeni ehk kodanikunimega Valeri Rešetnikov kutsus 22. veebruaril toimuvale meeleavaldusele «Üheskoos rahu nimel», ühispalvusele rahu eest. Kui te vaatate, kes seal taga on, kellega koos ta seda tegi, siis ta tegi seda Aivo Petersoni ja Oleg Ivanoviga koos, keda on peetud kapo poolt kinni nende Eesti-vastaste kuritegude tõttu, mida nad on toime pannud.»
Tegelikult käitus Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik selles küsimuses täiesti vastupidiselt, kui jääb mulje Kaja Kallase vastusest. ERR vahendas toona uudise, et MPEÕK tühistas selle palvuse, kui selgus, et lisaks palvusele kavandasid liikumise KOOS aktivistid ka meeleavaldust. MPEÕK avalduses öeldi, et kirik sattus provokatsiooni ohvriks. Kaja Kallas paneb aga teadlikult palvuse ja meeleavalduse ühte patta ning jätab oma vastuses mulje, et metropoliit Eugeni aitas organiseerida riigi silmis ebasobivat meeleavaldust.
Kuid mis kõige olulisem, Kaja Kallase vastustest Varro Vooglaiu küsimustele ei tulnud välja ühtki sisulist kaalu omavat põhjendust. Lõpuks ei olnud peaministril öelda muud kui: «Ja ausalt, selles mõttes mina usaldan Eesti õiguskaitseorganite tööd.»
Möödunud nädalal avaldatud avalikus kirjas sotsialistist siseminister Lauri Läänemetsale kirjutasin koos kahe kolleegiga muu hulgas järgmist: «Meile teada oleva info kohaselt saab metropoliit Eugenile tehtud etteheiteid pidada meelevaldseiks ja üksnes poliitiliselt motiveerituteks.» Täpselt nii see ongi – tegemist on täiesti meelevaldsete, poliitiliselt motiveeritud etteheidetega. Riik tahab, et kirikujuht võtaks omaks ja hakkaks väljendama võimude meelest õigeid poliitilisi seisukohti.
Avalikkus muidugi soovib uskuda «vene pappidest» halba – sest siin saavad kokku keskmise eestlase venevastasus ja usuvastasus –, ja nendel tunnetel kaitsepolitseiamet ja muud struktuurid mängivadki. Põhistamata või põhjendamatud vihjed toidavad seda ettekujutust. Juba mõnda aega kõlab hääli, et MPEÕK tuleks üldse keelustada ja nende pühakojad ära võtta. Aga kui nii peaks minema, siis mille poolest erineb võimude käitumine bolševikest?
Milline mulje minul kogu sellest loost jääb, teades lisaks informatsiooni, mis ei ole täiel määral avalikkusele kättesaadav? Pakun, et kusagil riigi süvastruktuurides leitakse, et Eesti riik peab ennast idanaabri suhtes rohkem «kehtestama». Eesti jaoks kõige valutumalt saab seda teha, kui kiusata kohalikku Moskva patriarhaadi kirikustruktuuri ja saata välja tema juht. Tuleb vaid tema kohta igasuguseid asju kokku luuletada, küll avalikkus usub. Eriti kui ametnikud viitavad salapäraseks jäädes mingile kapo hinnangule. Luuletamine tundub üldse olevat Eesti riigiaparaadi modus operandi.
Kokku luuletatud ettekäänded on vajalikud ka selleks, et põhjendada juriidiliselt elamisloa pikendamata jätmist.
Edasi tuli luulekunstnikel lahendada küsimus, kuidas seda avalikkusele serveerida. Teiste kirikute ja kristlaste rahustuseks mõeldi välja jutupunktid, et riik ei sekku kiriku siseasjadesse ja tegemist ei ole Eugeni kui kirikujuhi vastu suunatud sammuga. Kuid siseminister Läänemetsa mõnitavad sõnad räägivad enda eest:
«Seeläbi ei ürita Eesti riik kuidagi sekkuda siinse Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku siseasjadesse. Kirikul on kõik vabadused jätkata oma tavapärast tegevust. Kindlasti ei sekku riik uue kirikujuhi valimistesse. See lihtsalt on usuvabadust austavas õigusriigis välistatud. Küll aga avaneb kirikul võimalus leida uueks juhiks inimene, kes jagab meie väärtusruumi ning hingab ülejäänud Eesti ühiskonnaga samas rütmis.»
Ei, tõesti, meie ei sekku kiriku asjadesse, aga me saadame teie kirikujuhi riigist välja ja ning teil on nüüd võimalus valida uueks juhiks mõni valitsusele meelepärasem inimene.
Mind paneb antud loos kõige enam muretsema võimude käitumismuster, mida oleme võinud näha juba pikemat aega. See on nimelt kohene valmidus põhiseaduse ja õigusriigi printsiipidest üle sõita, kui arvatakse seda vaja olevat, ja sellega kaasnev täiesti küüniline valetamine ja vassimine, et end avalikkuse silmis õigustada.
Mulle tundub, et Eesti riigiametitesse on tõusnud küüniline «tõejärgne põlvkond», kellele ei maksa tõde ja põhimõtted mitte midagi – kes on valmis silmagi pilgutamata valetama või mistahes jama suust välja ajama. Ja see asjaolu õõnestab meie riiki palju, palju enam kui Kremli õõnestustegevus, mille olemasolus ei maksa samuti kahelda.
On saanud teatavaks, et Politsei- ja Piirivalveamet ei pikenda Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku juhi metropoliit Eugeni (Rešetnikov) elamisluba ja ta peab Eestist lahkuma 6. veebruariks 2024. Seda otsust põhjendati avalikkusele asjaoluga, et metropoliit Eugeni ei ole oma käitumist muutnud, mistõttu olevat tema tegevus riigile julgeolekuohuks.
Meile teada oleva info kohaselt saab metropoliit Eugenile tehtud etteheiteid pidada meelevaldseiks ja üksnes poliitiliselt motiveerituteks. Eesti Vabariigil ei ole põhiseadusest tulenevalt pädevust kirjutada kirikujuhtidele ette, milliseid poliitilisi või ühiskondlikke seisukohti nad peavad avaldama või, kui ei ole tegemist seaduses selgesti keelatud üleskutsetega, ei tohi avaldada.
Igaühel on põhiseaduslik õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ja mitte kedagi ei tohi sundida neid muutma. Teadaolevalt ei süüdistata metropoliit Eugenit mitte üheski õigusrikkumises, vaid valitsuse poliitiliste seisukohtade ebapiisavas omaksvõtus ja väljendamises.
Niisamuti ei ole Eesti Vabariigil vähimatki kompetentsi sekkuda kirikutevaheliste suhete korraldamisse, mis kuuluvad kanoonilise õiguse valdkonda. Põhiseaduslik põhimõte «Riigikirikut ei ole» kohustab riiki suhtuma kõikidesse kirikutesse ja teistesse usulistesse ühendustesse muuhulgas ka poliitilises mõttes neutraalselt.
Metropoliit Eugeni suhtes tehtud otsus jätab paraku mulje meelsuskontrolli rakendamise taotlusest, mis on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduses ja Inimõiguste ülddeklaratsioonis sisalduvate põhimõtetega, samuti õigusriigi olemusega, mille kohaselt kedagi ei tohi käsitleda milleski süüdi olevana ilma vastava kohtuotsuseta.
Härra Lauri Läänemets! Siseministrina Te väitsite pressikonverentsil, et riik austab usuvabadust ja ei sekku uue kirikujuhi valimistesse, lisades: «Küll aga avaneb kirikul võimalus leida uueks juhiks inimene, kes jagab meie väärtusruumi ning hingab ülejäänud Eesti ühiskonnaga samas rütmis.»
Kuid just sellega, et Te kirjutate ühele Eesti Vabariigi seaduste alusel tegutsevale kirikule ette, et ta peab valima uue, poliitilisele võimule sobivate vaadetega juhi, sekkute Te intensiivselt kiriku siseasjadesse. Selline käitumine on omane autoritaarsetele režiimidele. Eesti Vabariigi ajaloost võime tõmmata paralleeli 1939. aastaga, mil Konstantin Pätsi autoritaarne režiim sundis Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut valima uut piiskoppi, sest senine oli langenud ebasoosingusse ja valitsus peatas nii tema kui ka kiriku juhtorganite tegevuse.
Meie hinnangul ei kuulu sellised maneerid liberaalse demokraatia ja õigusriigi komberuumi. Oleme sügavalt häiritud väljavaatest, et Eesti riik hakkab edaspidi kirikutelt ja kogudustelt nõudma poliitilist lojaalsust ja truualamlikkust parasjagu võimul oleva valitsuse aadete ja vaadete suhtes.
Leiame, et metropoliit Eugeni elamisloa tühistamise otsus tuleb ümber vaadata.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulikud
Enn Auksmann
Illimar Toomet
Veiko Vihuri
Miks ei mõista teletegijad, et kiriku püha rituaali ülekannet tuleb teha teisiti kui uudistelõiku või meelelahutussaadet? Selle ülekande eesmärgiks peab olema kiriku avamine, inimestele lähemale toomine, mitte lihtsalt ühe pisut teistsuguse ajaviite või meelelahutuse pakkumine.
Teletegijad peaksid olema teadlikud oma võimust vaataja üle. Ja sellega seoses ka vastutusest. Vahetpidamatult hüplev kaamera, kiirelt vahelduv telepilt ei lase vaatajal keskenduda, sagedane televaataja kaotab lõpuks üldse võime millelegi rahulikult keskenduda. Just sellest on tingitud nii paljude laste pöördumatud tähelepanuhäired, süvenemisvõimetus ja tühiste pisiasjadega ülekoormatud mälu.
Jumalateenistuse ülekanne mõnel korral aastas võiks ometi olla üks selline katse televaatajat süvenema suunata. Sõnum on kirikus oluline, mitte pilt. Sõnum toimib sõna kaudu, selle maksimaalset mõju ei tohi pildiga kahandada. Pilt peab teksti või rituaali toetama, aitama avada, mitte segama ega hajutama. Mitte juhtima vaataja mõtteid rituaalilt või sõnumilt kõrvale. Jumalateenistuse ülekannet ei tohi teha pealiskaudselt, sisusse süvenematult.
Jumalateenistus on terviklik rituaal. Kui inimene aina niheleb, vaatab ringi, uurib asju kiriku ruumis, või kaasinimesi, siis see rituaal tema jaoks ei toimi. Rituaali mõte – ka televaataja jaoks – on selles osalemine nii süvenenult kui võimalik. Mitte kõrvaltvaatamine, et mis kirikus toimub, kes seal pinkides istuvad ja mismoodi nad seal istuvad.
Vaataja peab nägema seda, kellel on mingil hetkel rituaalis oluline osa. Võiks näha ka tervet misanstseeni, ka liturgide liikumist altarisse, jutlustaja liikumist kantslisse ja nii edasi.
Altariliturgia ajal peaks kogu aeg olema kaadris liturg, koorilaulu ajal koor ja koorijuht, soololaulu ajal solist, jutluse ajal peaks tingimata olema kaadris jutlustaja, suures plaanis, jutluse algusest lõpuni, ilma katkestusteta. Iga pildikatkestus katkestab vaataja jaoks ka kõneleja mõtte, sest vaataja mõte liigub alati pildiga kaasa.
Ja üksnes koguduselaulu ajal tohib kaamera näidata kirikupingis istuvaid inimesi, sest see osa on jumalateenistuses määratud kogudusele. On äärmiselt eksitav, kui liturgia või jutluse ajal näidatakse suures plaanis üksikuid kirikulisi. Pilt ei ole ju suvaline kõrvalepõige, vaid illustreerib teksti. Kui pilt ei lähe tekstiga kokku, siis ta ju eksitab vaataja mõtte kuhugi mujale.
Jumalateenistuse ülekanne televisioonis peab olema intensiivne ja täpne lavastus, mis lähtub pealisülesandest, mitte teletegijate tujudest ja teadmatusest.
Jumalateenistus on ometi alati ette valmistatud, kõik on koguni kirja pandud, niisiis peaks olema võimalik kanda seda üle nii, et selle mõte ei läheks kaduma ega saaks kildudeks hakitud.
Teleülekannet ei tohi teha suvaliselt, operaatori, režissööri või kunstniku tuju või soovi järgi, et pilt oleks põnev ja vaheldusrikas. Selline suhtumine tuleb kirikus ära unustada!
Jumalateenistus on ise põnev ja vaheldusrikas. Teleülekannet tuleb teha nii, et vaataja saaks maksimaalselt osa sellest, mida üle kantakse.
Nagu teatrietendust televisioonist jälgiv inimene kujutleb end teatrisaali, nii peaks ka jumalateenistust kodus vaataval inimesel olema võimalus osaleda sellel teenistusel. Justnagu olla selle rahva hulgas, mitte jääda kõrvaltvaatajaks.
Kaamera peaks olema kirikus nagu kirikulise silm. Sealjuures, täiskasvanud, haritud kirikulise silm, mitte lapse, kes millestki aru ei saa ja kelle pilk igavlevalt mööda kirikut ringi uitab. Kaamera peaks juhtima vaataja tähelepanu rituaali sisule. Teletöötajad ei tohi vaataja tähelepanu kõrvale juhtida olulistelt asjadelt, killustades seda kõikvõimalike pisiasjade näitamisega, jättes kaadri taha kirikus toimuva tegevuse või kõneleja.
Televisioon on imeline leiutis, nagu ka internet. Ent missuguse sisu meie, inimesed, anname nendele imelistele leiutistele? Kas me külvame nende kaudu maailma häid seemneid – või halbu?
On päris kindel, et kogu see kriitika ei ole minu väljamõeldis ega minu soov oma tahet maksma panna. See on minu sügav mure, mitte ülbus, mis mind seda kirjutama sunnib.
Minu ettepanek on järgmine: jumalateenistuse ülekannet tuleb korraldada teletegijatel KOOS kirikuga, režissööri kõrval peab tingimata istuma kirikuinimesest asjatundja, kes TEAB, mis on ülekantaval teenistusel oluline ja mis vähemoluline, mis peaks olema keskmes ja mida ei ole üldse vaja näidata. Jumalateenistust ei tohi kasutada selleks, et kirikuhoones (uudishimulikele) pildilist ajaviite-ekskursiooni teha. Kirikul on õigus seda televisioonilt nõuda!
Kuid seda oleks alguses mõnel korral tehtud, siis oleks teletegijatel ammugi käes jumalateenistuse ülekande tegemise oskus ja kogemused. Nüüd on aina korratud samu vigu ja kujundatud täiesti vigane šabloon – ei mingit «kastist välja» mõtlemist, nagu tänapäeval uhkustades tahetakse kuulutada.
Mitte keegi ei ole isegi kunagi katsetanud jumalateenistuse täielikku sisulist ülekandmist!
Konfessionaalsete teoloogide koosolekul Helsingi Pauluse kirikus 8. märtsil 1976 võeti vastu alljärgnev avaldus vaimuliku ameti küsimuses. Koosolekust välja kasvanud konfessionaalsete preestrite, õppejõudude, teoloogiatudengite, jutlustajate, teiste vabatahtlike töötegijate ja kirikuinimeste ühendus kannab nime Pauluse Sinod. Sinodi liikmeskonnaga ja ettevõtmistega saab liituda käesolevat avaldust allkirjastades. Pauluse Sinodi arutelude ja tegevusvaldkond on põhimõtteliselt laiem kui huvi kiriku ametiküsimuse vastu. Siiski tahame nii selles kui teisteski kiriku ja kristliku elus küsimustes jääda üksnes selle seisukoha ja nende otsuste juurde, mida Jumala püha sõna ja meie kiriku luterlik usutunnistus annavad ja osutavad.
KIRIKU AMET JA NAISTE ORDINEERIMINE
Pauluse Sinodi avaldus
Sissejuhatus
Vastutus ja mure meie kiriku püsimise ja uuenemise pärast Pühakirja ja luterliku usutunnistuse alusel sunnib meid väljendama oma positsiooni naine ordineerimise suhtes meie luteri kiriku preestriametisse. See küsimus ei ole nimelt eraldiseisva vaba kaalutlusõiguse küsimus, vaid puudutab kogu meie kiriku olemust ja aluseid.
1. Naiste ordineerimise küsimus on Pühakirja küsimus
Meie luterlik usutunnistus eeldab ja väljendab ühemõtteliselt arusaama, et Piibel on Jumala sõna ja «Püha Vaimu raamat», mis peab olema kogu kiriku õpetuse ja elu kõrgeim juhtnöör (Konkordiavormeli algus). Sellele vastavalt on meie kirik usupuhastuse ajal koostanud ja heaks kiitnud Uppsala sinodi [1593] otsuse, milles öeldakse: «Me kõik tahame üksmeelselt püsida Jumala puhtas ja õndsakstegevas sõnas, mis on kirja pandud pühade prohvetite, evangelistide ja apostlite kirjadesse. Meie kogudustes tuleb õpetada, uskuda ja tunnistada, et Pühakiri on antud Pühast Vaimust ja sisaldab täiel määral kõike, mida kristlik õpetus ütleb... Pühakiri on õige kristliku usu alus ja tugisammas ning juhtnöör kõikide usuga seotud vaidluste hindamiseks, lahendamiseks ja ärahoidmiseks. Selleks ei ole vaja mingeid muid seletusi, isegi mitte pühadelt isadelt või teistelt, kes on omast peast lisanud Pühakirjale midagi sellist, mida seal pole. Sest mitte ühelgi inimesel ei ole luba tõlgitseda Jumala sõna oma arvamise järgi ja siin ei tule vaadata ja austada kellegi isiklikku autoriteeti, positsiooni või lugupeetavust, vaid üksnes Pühakirja.»
a) Seega ei me kõnele meie kirikule võõrast, juriidilisest või muud laadi «piiblitõlgendusest», vaid sellest usust ja usutunnistusest, mis kristlikul kirikul alati on olnud.
b) Piiblit tuleb koguduses käsitada tervikuna. On täiesti selge, et naiste ordineerimist saab õigustada ainult Piiblit valikuliselt lugedes ja sealt üksnes teatud kirjutisi, kohti ja põhimõtteid mõõduandvana välja valides. Seetõttu ei pea naiste ordineerimise kaitsjad vajalikuks pöörata tähelepanu nendele juhistele, mis sisalduvad näiteks apostel Pauluse kirjades Timoteusele ja Tiitusele.
Niisamuti jaotavad nad Piibli meelevaldselt nn päästeküsimusteks ja korralduslikeks küsimusteks, millistest ainult esimesel juhul oleks Piiblil püsiv autoriteet. Me ei saa pidada loogiliseks, et ühest küljest viidatakse apostel Paulusele, kes Gl 3:28 käsitleb meest ja naist Kristuses võrdsetena ja on seega otsustavalt kaasa aidanud muutusele, mis kristliku inimesekäsituse pinnalt on naise positsioonis võrreldes antiikaja paganliku ühiskonnaga aset leidnud, kuid teisalt heidetakse vastuolulisel viisil kõrvale Pauluse tuntud juhised naiste õpetamiskeelu kohta kui oma aega kuuluvad arusaamad. Vastupidi, need mõlemad arusaamad juurduvad ehtsas kristlikus loomisusus ja Kristuse lepitustöös ning õigele Israelile antud Issanda käsus. Mainitud kohtades Paulus ei väljenda individuaalset või ajaloolise situatsiooniga seotud arvamust. Ta tegutseb Issanda apostli kogu meelevalla ja autoriteediga kui koguduse õpetaja ja Jumala ilmutuse vahendaja. Püha Vaim ei saa iseendale vastu rääkida.
Naiste ordineerimise õigustamine muudab Piibli valikuliseks, killustab ühtse kristlaskonna poolt kõikideks aegadeks vastu võetud tervikliku Pühakirja kaanoni ning teeb Jumala sõna inimlikuks ja oma kaasajaga seotuks. Nõnda võetakse ristikoguduselt tema alus ja avatakse uks kõikvõimalikele Jumala püha tahte vastastele otsustele kirikus.
2. Naiste ordineerimise küsimus on luterliku usutunnistuse küsimus
a) Luterlik usutunnistus õpetab, et usu saamiseks on Jumal seadnud eraldi koguduse vaimuliku ameti ehk jutlustamisameti, nagu Ta on andnud ka evangeeliumi ja sakramendid (Augsburgi usutunnistus V jm). Kiriku vaimulik amet pärineb seega Jumalalt ja ei ole üksnes kirikukorra küsimus.
b) Luther ja meie kiriku usutunnistuskirjad õpetavad üksmeelselt koguduse vaimulikust ametist, et kirikus peab olema inimlikest õpetustest ja lisandustest puhastatud apostlik amet. Sellele ametile kehtivad kõik Uue Testamendi piiskoppide, vanemate ja diakonite kohta antud ettekirjutused.
Naiste ordineerimise heakskiitmine tähendaks seega teistsugust arusaamist kiriku ametist kui seda on Uue Testamendi amet ja sellele vastavalt ka luteri kiriku amet. See tähendaks otsustavat lahtiütlemist Piiblist ja usutunnistuslikust alusest.
3. Naiste ordineerimise küsimus on kiriku vabaduse ja sõltumatuse küsimus
Kõikides kirikutes, kus on hakatud naisi ordineerima, on see juhtunud teatud kaalutlustel kiriku aluseid eirates. Iseäranis Põhjamaades on kirik riigivõimuorganitele ja teistele ühiskonnas võimu omavatele jõududele järele andnud.
Ka Soomes võib täheldada märkimisväärset ühiskondlikku survet. Naiste ordineerimise edendamisel lähtutakse enamasti muudest kui piibellikest alustest.
Ühiskonnaelu kuulub Jumala loodud maailmakorra juurde. Poliitilisele otsustamisele on aga seatud piir, millest ei tohi üle astuda: selleks on Jumala sõna ja sellele rajatud vaimulik valdkond.
Naiste ordineerimise heakskiitmine ühiskondlik-poliitilise surve all tähendaks Jumala sõna ja sellele rajatud vaimuliku valdkonna allutamist kirikus ilmalikele põhimõtetele. Kiriku ajaloos on see alati hävitavaks osutunud.
4. Jumala Sõna osutab positiivsele lahendusele
Looja hea ja targa tahte kohaselt on mees ja naine inimestena võrdsed, kuid mitte samasugused. Kristlik õpetus inimesest kui Jumala kujust asetab kindla aluse meeste ja naiste võrdõiguslikkusele, kaitstes samal ajal inimest erinevatel aegadel ilmnenud püüdluste eest kaotada mehe ja naise tõeline erinevus.
Jumala loomiskorraga on kooskõlas ka Tema soovitud õndsuskord. Päästest ühtviisi osa saades on mees ja naine üks Kristuses ja samaväärsed Tema ihu ehk koguduse liikmetena. Kristuse ihu liikmete ülesanded on aga erinevaid. Kristuse seadmise kohaselt ja Püha Vaimu juhatusel said mehed ja naised kõige varasemas kirikus need ülesanded koguduses, mis väljendavad kõige sügavamal viisil loomise saladust. Mees sai eestkostja ja vanema rolli, mis hõlmas üldise vastutuse kiriku, eelkõige selle kuulutus- ja õpetamistegevuse eest. Nad pidid hoolt kandma ka Kristuse poolt seatud pühade sakramentide eest ja karjatama ustavalt Jumala karja. Naised töötavad nende kõrval vaimulikes ülesannetes, mis hõlmavad tunnistuse edasi viimist, juhatuse andmist ja julgustamist usus ning mitmesugust teenimist. Nõnda täidetakse koguduses, mida Uus Testament võrdleb Jumala perekonnaga, nii isa kui ema teineteist täiendavaid ülesandeid.
Hilisemal ajal oli naise roll koguduses üldise arengu mõjul ebaproportsionaalselt väike. Seetõttu tuleb meie aja vaimuliku uuenemise mõjul aset leidnud naiste naasmist kirikutöösse pidada tõeliseks ja positiivseks muutuseks. Naistel on jumalariigi töös oma asendamatu roll, mille algne väärtus tuleb taastada. Oleme veendunud, et seda on võimalik saavutada kristlikule kogudusele Jumala sõnas antud juhiseid arvestades nii, et see oleks ka õiglane.
Paljud asjaolud viitavad sellele, et kristlikku haridus- ja hingehoiutööd tuleb nii laste ja noorte kui täiskasvanute seas oluliselt tõhustada. Ka meie kiriku elavaid liikmeid tuleb juhatada usklike üldise preestriameti juurde kuuluvale tööle. Laienev misjonitöö vajab Jumala sõnas juurduvaid ja teoloogilise ettevalmistuse saanud töötegijaid. Need ja mitmed teised töövaldkonnad pakuvad mitmesuguseid võimalusi juba olemasoleva lektori ameti arendamiseks.
Samuti peame vajalikuks, et sel eesmärgil naistele mõeldud koguduse ametisse kutsutud saaksid asjakohaselt ametisse seatud ja tööle õnnistatud. Samuti peavad nende töökohad koguduses olema õiglaselt korraldatud nende haridusele ja tööle vastaval viisil.
Deklareerime, et järgime oma usus, õpetuses ja tunnistuses ülal esitatud ja Pühakirjale rajatud arusaama.
Pöördume selles küsimuses Jumala sõnast elava kirikurahva, meie koguduste organite, kirikukogu, kiriku piiskoppide, preestrite ja teiste töötegijate poole. Kui naiste ordineerimise küsimus lahendatakse Pühakirja kohaselt, hoiame oma kirikut uute vastuolude ja tõsise sisemise lõhenemise eest. Sel juhul saab kristlikku tegevust jätkata usutunnistuse alusel ja ühiste eesmärkide nimel, nii et Gl 3:28 saaks kõikjal täidetud Kristuse tahte ja sõna kohaselt.
Uue aasta esimesel päeval jõustus Eestis mittelegitiimse parlamendi poolt heaks kiidetud ja põhiseadusega põhimõtteliselt vastuolus olev seadus, mis annab abiellumisõiguse ka samasoolistele paaridele. Ja ennäe, juba 2. jaanuaril kõlas üleskutse, mille esitas Rostocki ülikooli usuteaduskonna nooremprofessor Johann-Christian Põder, et samasooliste paaride õnnistamist tuleks arutama hakata ka Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus.
Selle artikli juures väärib tähelepanu nooremprofessori argument, et «kiriku alus ei ole mingil ajavahemikul kehtiv õpetus või kirikujuhtide otsused, vaid Jumal ise». Tõepoolest, luterlus on alati rõhutanud erinevust Jumala poolt nõutu ja inimlike korralduste vahel. Kuid kas homoseksuaalsed suhted pole siis Jumala sõnas, nii Vanas kui Uues Testamendis, väga selgelt hukka mõistetud? Kiriku õpetus üksnes väljendab jumalikku keeldu. Seda kahtluse alla seades küsitakse tegelikult vana mao viisil mesimagusal häälel: «Kas Jumal on tõesti öelnud…?» (1Ms 3:1). Kristuse kirikul ei ole küll põhjust hakata vana maoga «vastutustundlikku» ja «pluralismivõimekat» dialoogi pidama – me teame Aadama ja Eeva näitel väga hästi, kuhu see välja viib.
Enne jõulupühi andis Vatikani usudoktriini dikasteerium paavsti heakskiidul välja dokumendi, mis lubab preestritel väljaspool liturgiat samasoolisi paare õnnistada. See dokument justkui ei muuda sõnagi katoliku kiriku ametlikus õpetuses homoseksuaalsete suhete kohta, ent nihutab piire n-ö pastoraalses lähenemises. Paljud katoliku kiriku ametikandjad olid nördinud löövate pealkirjade pärast ilmalikus meedias: «Vatikan andis loa samasooliste liite õnnistada». Kuid just sellise mulje jäämist Vatikani dokument paratamatult võimaldab, eriti kui liberaalsed preestrid tõttavad kaamerate ees samasoolisi paare õnnistama, et demonstreerida maailmale kiriku muutunud suhtumist. Vatikani uuele positsioonile viitas ka ülal mainitud nooremprofessor Põder.
Jõulupühade eel teatas Kreeka «paremtsentristlik» valitsus, et jääb homoabielu kehtestamise lubaduse juurde, ja seda vaatamata õigeusukiriku vastuseisule. Kreeka Õigeusu Kiriku Püha Sinod väljendas nimelt seisukohta, et kirik on üldisemalt tsiviilabielu kontseptsiooni vastu ja homoabielu legaliseerimine tähendab vältimatult ka laste adopteerimise õiguse andmist samasoolistele paaridele. Samuti rõhutas Püha Sinod, et lastel on õigus emale ja isale.
Ka Küprosel, kus alates 2015. aastast võivad samasoolised paarid sõlmida partnerluse, on käimas arutelu homoabielu üle. Küprose peapiiskop Georgios III deklareeris, et Kirik seisab jõuliselt valitsuse mistahes algatuse vastu seadustada homoabielu.
Detsembri alguses võttis Bulgaaria õigeusukirik sõna Euroopa inimõiguste kohtu otsuse vastu, mis nõuab samasoolistele paaridele juriidilise staatuse andmist.
Poola uus, Brüsseli-meelne valitsus tahab kiirkorras, veel lähinädalatel, vastu võtta samasoolistele paaridele mõeldud tsiviilpartnerlusseaduse. Euroopa inimõiguste kohus nahutas äsja ka Poolat selle eest, et samasoolistele paaridele polevat antud vajalikku tunnustust ja kaitset.
Ka sõjas olevas Ukrainas astutakse samme homoabielu legaliseerimise suunas. Möödunud aastal kritiseeris Euroopa inimõiguste kohus Ukrainat samasooliste paaride diskrimineerimise pärast.
Niisiis on Revolutsioon nihkunud läänest itta ja põhjast lõunasse, püüdes anastada uusi alasid, kus varem valitses katoliiklus (Poola) või õigeusk (Kreeka, Küpros, Bulgaaria, Ukraina). Saatanal on millegipärast hakanud kiire.
Kristlased peavad mõistma, et meie usk ja tõekspidamised on täna Läänes samasuguse rünnaku all, nagu nõukogude ajal sotsialismimaades. Loosungid ja meetodid on mõnevõrra teistsugused, ent olemuselt on meil tegemist sama Revolutsiooniga, mis kannustas ka bolševikke. Revolutsioon kui esmalt inimhingi haarav ja alles seejärel sotsiaalseks liikumiseks transformeeruv suundumus püüab ümber muuta ühiskonda ja selle moraalseid aluseid. Tema peamine vaenlane on Kirik, sest just Kirik esindab ja kaitseb Jumala ilmutusele ja käskudele rajatud elukorraldust. Revolutsioon ründab Kiriku aluseid nii väljast- kui seestpoolt. Revolutsiooni siht on sellise elukorralduse lammutamine ja asendamine mässuga Jumala vastu. Ei maksa imestada, et lammutustööga kaasnevad jultunud valed ja terve mõistuse vastased loosungid – need kõik on genereeritud ja inspireeritud viimselt selle poolt, kes on olnud valetaja algusest peale.
Aasta 7 eKr oli saatuseaasta, fatalis annus. Taevas astus planeet Jupiter «coniunctio magna’sse» ning kuulutas kuldse lõpuaja valitsejat. Roomas saavutas Augustus oma karjääri kõrgpunkti ja Tiberius korraldas suure triumfikäigu ad maiorem gloriam Augusti patris. Niiluse ääres ülistatakse keisrit kui Zeus Eleutheriost. Eufrati kaldalt asuvad teele tähetargad, et külastada Palestiinas tõotatud rahukuningat. Iisraelimaal aga oli äikesemeeleolu. Heroodes oli paar viimast kuud degradeeritud. Quirinuse loenduskomissarid tungisid linnadesse ja küladesse, paremas käes mõõk, vasakus maksustamisblanketid. Suured suguvõsad pandi liikvele. Bürokraatia pidas pidu. Rahvas kaitses end. Vastupanuliikumine kasvas (Ap 5:37). Kuus tuhat variseri keeldus andmast vannet keisri nimel (Zeus Eleutherios!). Degradeeritud Heroodes oli närviline ja tegi kõik, et olla rooma maksustamiskomissaridele meelepärane. Ta muutus veelgi närvilisemaks, kui kõikjal jutustati taevastest märkidest ja ilmutustest, kõigi asjade tulevasest peapeale pööramisest ja uue maailmavalitseja advendist, saabumisest. Ta pidi tegema kõik, et oma trooni kindlustada – ta pidi kõik likvideerima, kes võisid talle hädaohtlikuks saada. Samaarias laskis ta tappa mõlemad hasmoni soost printsid, Jeruusalemmas kolmsada hasmonlastele ustavat ohvitseri, kammerpaaži Caruse, kahtlusalused õukonnaliikmed ja ennustusi tegevad variserid. Oli loomulik ja loogiline, et ta ka Petlemmas võttis tõhusad abinõud tarvitusele, oli see ju Taaveti poegade keskus. Sest kui hasmonlased olid likvideeritud, jäid davidiidid ju alles.
Õigus on maatasa tallatud,
tõde on hävinud,
valitseb vale ja kurjus.
Loodus on pahupidi pööratud,
nurjatuse mõõt on täis,
aga pilv varjab
inimeste maailma kannatusi
õelate silma eest.
Nii hüüdis tookord vana Teron Jeruusalemma tänavatel, kuni Heroodese käsilased ta igaveseks vaikima sundisid.
Sel apokalüptilisel aastal sündis Jeesus, Taaveti järglane vanas kuningalinnas Petlemmas.
Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.
Vahetult pärast teadet Petlemma tähe kohta jutustab Matteus loo laste tapmisest Petlemmas. Selle loo ajaloolise usutavuse vastu kerkib mitmesuguseid kahtlusi. Me piirdume nelja punktiga: 1) sellest jutustab ainult Matteus. 2) Kas selline massimõrv Heroodese poolt on üldse võimalik? 3) Kas on mõeldav, et Augustus on sellist asja sõnatult sallinud? 4) Matteuse jutustusel on silmatorkav sugulus antiikse saagatraditsiooniga ning näib järgivat kindlat kirjanduslikku skeemi.
Ad. 1. Siin tuleb viidata ühele märkmele, millega seni ei ole arvestatud ei evangeeliumide-kriitikas ega Heroodese-uurimises. Palestiinajuutlikus apokalüpsis «Moosese taevaminek», mis seisab Kumraani ringidele lähedal ning on tekkinud 6.–15. aasta paiku pKr, on öeldud Heroodes I kohta: «Nendele (hasmonlastele) järgneb jultunud kuningas, kes ei ole preesterlikust soost, häbematu ja jumalatu inimene… Ta roogib nende suured mõõgaga välja ning matab nende kehad tundmatuisse paigusse. Ta tapab vanad ja noored (iuvenes) ega tunne halastust. Siis valdab kogu maad kohutav hirm tema ees. Ja ta märatseb nende keskel andes veriseid käske, nii nagu see Egiptuses on sündinud.»
Ka Ilm 12:1 jj võib olla apokalüptilisel kujul töödeldud sisse mälestus Heroodese lastetapmisest. Kuid Assumptio Mosis’e teade on väärtuslikum, kuna see on vähemalt kaheksakümmend aastat vanem ja igast kristlikust traditsioonist kindlasti sõltumatu.
Ad. 2. Massimõrvad on orientaalsete vürstikodade ajaloos moes ja Heroodes I oli üks hullemaid verekoeri, keda me sellest ajast tunneme. Me toome siin ära vaid lühikese ülevaate tema verisest teenistuskäigust. Üksikasjadega võib tutvuda Josephuse juures.
Kahekümne viie aastasena teeb ta endale nime sellega, et ta püüab kinni galilea vastupanuvõitleja Hiskia ja selle mehed ning laseb need ilma pikemata surmata. Seejärel jälitas ta partisane, kes sadade kaupa ühes naiste ja lastega pesitsesid Galilea mägedes ja kaljukoobastes, ja ta korraldas suured tapatalgud, kõrvetades nad tulega koobastest välja. Anno 37 tungis ta roomlaste abil juutide kuningana Jeruusalemma, hoolitsedes selle eest, et roomlased hukkasid tema hasmoni soost eelkäija ning vastase Antigonose kirvega (ennekuulmatu uudis rooma õigusajaloos), ja laskis ise kõik hasmonlaste sõbrad õukonnas ja Suures Süneedrionis tappa. Järgmistel aastatel kõrvaldas ta hasmonlased Aristobuluse ja Hyrkanose, hasmonlannad Maiame (oma naise!) ja Alexandra ning lõpuks Bne Baba võimsa suguvõsa, hasmonlaste suguvõsa, hasmonlaste partei viimase toe ja lootuse. Aasta 25 paiku sattus Heroodes ühe vandenõu jälile, lasi bande juhid surnuks piinata ning nende mõttekaaslased ning sõbrad koos naiste ja lastega hukata. Järgnes mõrvapoliitilise nokitsemise periood: «Paljud saadeti avalikult või salaja sundasumisele Hyrkania mägedesse ning tapeti seal. Ja kõikjal, kus inimesed kokku said, nii linnas kui matkateedel, olid nuhid, kes neid jälgisid… Suurem enamus leppis pugemise või hirmuga. Iseseisvad pead aga, kes ei suutnud varjata oma meelepaha meelsusterrori üle, kõrvaldas ta igal võimalikul viisil» (Josephus, Ant 15,10,4). Kuidas oligi Assumptio Mosis’es öeldud? «Ta roogib nende suured mõõgaga välja, nii et ükski inimene ei tea, kuhu nad on jäänud.» On näha, kui täpselt too võitluskirjutis sündmustest aru annab, hoolimata oma apokalüptilisest iseloomust.
Aastal 7 eKr laseb Heroodes oma mõlemad pojad hasmonlannalt Mariamnelt, printsid Aleksandri ja Aristobuluse, Augustuse nõusolekul riigireetmise pärast ära kägistada ning kolmesajast ohvitserist koosneva opositsioonirühma likvideerida. Samal aastal on tal konflikt kuue tuhande variseriga, kes keelduvad andmast vannet keisri nimel (arvatavasti tsensuse-vanne). Mõned mehed sellest ringkonnast ennustasid tookord Jumala ilmutusele toetudes (taevamärk?) messiaanliku imekuninga peatset sündimist, kes kukutab verejanulise Heroodese ning toob kaasa kuldse lõpuaja. Heroodese vastus oli suur hukkamisaktsioon variseride ja tema enda õukonna liikmete hulgas. Ka tema ilusa kasvuga kammerpaaž Carus, kellele oli nähtavasti pandud igasuguseid julgeid lootusi, oli ohvrite hulgas. Kolm aastat hiljem oli Heroodes juba surija haige, aga tal oli veel jõudu suruda üks variseride mässukatse veresaunaga maha ning lasta hukata oma poeg Antipater, jällegi keiserliku loaga. Muus osas kamandas ta surmanuhtluse ähvardusel palestiinajuudi elanikkonna kõik juhtivad mehed Jeeriko hipodroomile ning andis salakäsu, et need tuleb sõdurite poolt ümber piirata ning tema surmatunnil vibuküttide poolt maha lasta, et ta ei peaks lahkuma siit ilmast leinajate nututa. Siis ta suri – ja tema usaldusmehed lasksid juudi magnaadid Jeerikos kohe vabaks.
Sellise valitseja elus on selline aktsioon nagu Petlemma lastetapmine ainult väike vahepala, nagu neid lakkamatu võitlus võimu pärast endaga kaasa toob.
Ad. 3. Ka Augustus võis karmilt tegutseda. Ta ei pidanud palju divius Juliuse lepituspoliitikast ning pöördub tagasi Sulla-aegsete tagakiusamismeetodite juurde. … Jeruusalemma ei külastanud ta kordagi, ja rõõmustas, kui tema pojapoeg Gaius Caesar oma Oriendi-reisil eiras samuti juudi pealinna. Nii jättis ta selle võõrapärase ja tülika rahva kohtlemise õige hea meelega araablase Heroodese hooleks. Asiaadid omavahel! Muresoleva maaisanda tähtsamad mõrvad oma perekonnaringis (Alexander, Aristobulos, Antipater) toimusid keisri otsesel loal. Muudest mõrvaaktsioonidest Palestiinas tegi Augustus niisama vähe välja, nagu näiteks Tiberius Pilaatuse verisest terrorist (Lk 13:1 jms). Ainult üks kord me kuuleme, et Augustus teeb väikese ääremärkuse Heroodese mõrvapoliitika kohta, ja see märkus kõneleb iseenda eest. Aasta 500 paiku kirjutab rooma eklektik Makrobius Sat. 2,4,11: «Kui Augustus sai kuulda, et ühes alla kaheaastaste poistega, keda juutide kuningas Heroodes oli lasknud Süürias surnuks kägistada, ka kuninga enda poeg olevat tapetud, ütles ta: Parem on olla Heroodese siga (hys) kui tema poeg (hyios).» See märkus on kronoloogiliselt ja sisuliselt veidi segane ja seetõttu saab seda vaevalt pidada iseseisvaks tõendiks Petlemma lastetapu kohta. Aga teravmeelsus on kahtlemata ehtne ja ühtviisi iseloomulik nii keisri armastuse suhtes kreekakeelsete sõnamängude vastu kui ka tema vastumeelsuse suhtes kõige juutliku vastu. Iisraeli maal on sigadel parem kui poegadel, sest sigu hoitakse, aga poegi veristatakse… Kes Heroodese mõrvapoliitikale selliste naljadega reageerib, ei tunne erilist muret väikeste poiste pärast Petlemma külas.
Ad. 4. Maailmakirjanduse lemmikteema on väikeste laste surmaohus viibimine ja imeline pääsemine, kellest hiljem saavad suured mehed. On ainult loomulik, et sellised stiliseerimistendentsid panevad ennast maksma ka Jeesuse-traditsioonis, ja Matteuse juures tuleb lisaks veel eelisarmastus ilmutuste vastu unes, huvi põhjenduste vastu pühakirjas jms. Aga Heroodese lastetapmine on ajalooline tõsiasi, mida need tähelepanekud ja järeldused ei puuduta. Sest seda tunnistab meile Ass Mos 6 kaasaegne ja eelkristlik autor, kes üheltpoolt toob täpseid andmeid ja teiselt poolt ei tunne mingit huvi Jeesuse vastu.
Nii võib Ass Mos 6, Mt 2, Josephuse ja teiste tsiteeritud allikate põhjal katsuda visandada – küll reservatsioonidega – aasta 7 eKr üldpilti.
Katkendeid Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.
Detsembrikuu kahekümne viiendal päeval
aastal viis tuhat ükssada ja üheksakümmend üheksa pärast seda, kui Jumal lõi alguses taeva ja maa,
aastal kaks tuhat üheksasada ja viiskümmend seitse pärast veeuputust,
aastal kaks tuhat ja viisteist pärast Aabrahami sündi,
aastal üks tuhat viissada ja kümme pärast seda, kui Iisraeli rahvas koos Moosesega Egiptusest välja läks,
aastal üks tuhat ja kolmkümmend kaks pärast seda, kui Taavet kuningaks võiti,
kuuekümne viiendal aastanädalal Taanieli ettekuulutuse järgi,
saja üheksakümne neljandal olümpiaadil,
aastal seitsesada ja viiskümmend kaks pärast Rooma linna asutamist,
keiser Octavianus Augustuse neljakümne teisel valitsemisaastal,
kuuendal maailmaajastul, kui maa peal valitses rahu,
meie Issand Jeesus Kristus, igavene Jumal ja igavese Isa Poeg,
soovides pühitseda seda maailma oma kõige armulisema tulemisega,
eostatud Pühast Vaimust ja üheksa kuud pärast eostamist
tuli ilmale neitsi Maarjast Juudamaal Petlemmas.
Nõnda sündis meie Issand Jeesus Kristus liha poolest.
«Kus on vastsündinud juutide kuningas? Me oleme näinud tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.» Nii ütlevad Hommikumaa targad Mt 2:2. Võib-olla mõtleb ka Paulus Gl 4:3 j sellele astronoomilisele nähtusele. Nii igatahes mõistab teda Antiookia Ignatius, kui ta ühes apokalüptilises advendihümnis Mt 2 ja Gl 4 motiivid täiesti endastmõistetavalt ühendab.
Juba Kepler seostas Matteuse teksti Petlemma tähest Jupiteri omapärase teega aastal 7 eKr. Selle aasta kevadel kohtus planeet Jupiter tähistaeval planeet Veenusega. Tolle aasta suvel ja kevadel toimus Jupiteri korduv kohtumine planeet Saturniga Kalade tähtkujus – äärmiselt haruldane coniunctio magna, mis sel kujul esineb iga 794 aasta järel. Matteuse andmetel olevat targad jälginud Hommikumaal ainult tolle planeeditrajektoori algust, Jupiteri «tõusu», ehitanuid selle põhjal üles oma astronoomilised ja astroloogilised prognoosid, asunud seejärel teele Palestiinasse ning näinud seal tegelikku konjunktsiooni (Mt 2:9 «Täht, mida nad olid näinud Hommikumaal, käis nende ees»). On teada, et vana-aja astronoomia jälgis ja registreeris suurima tähelepanuga kõiki protsesse tähistaevas. Tolle Jupiteri-konjunktsiooni haruldus ei saanud olla tundmatu. Aga kas astronoomiline teadus oli Jeesuse päevil võimeline arvestama ette välja planeetide trajektoore ja konjunktsioone?
Kaks uuemat leidu annavad meile vastuse, nn «Berliini planeetide-tahvel» ja «Tähekalender» Sipparist. Berliini planeetide-tahvel on tabelikujuline loetelu planeetide eelseisvatest teedest, mis on koostatud aastal 17 eKr ja mis ulatub kuni aastani 10 pKr, kirja on see pandud ärakirjana ühele egiptuse papüürusele aastast 42 pKr. See tõestab, et tookord osati tähtede ja planeetide seisu ennustada juba aastakümneteks ette. Sippari tähekalender on üks nooremaid kiilkirjatahvleid, mis meieni on säilinud, prognostiline planeetide-kalender aasta 7 eKr jaoks, mi on koostatud igivanas tähetornis Sipparis Eufrati kaldal, omamoodi babüloonia Greenwichis. Sellel savitahvlil on päevase täpsusega arvutatud välja kõik tähtsamad liikumised ja kohtumised aastaks 7 eKr. Põhiteema aga on Jupiteri ja Saturni konjunktsioon Kalade tähtkujus, mida nimetatakse viis korda. Kokkuvõtteks: tolle aja astronoomiline teadu teadis täpselt, mis tähistaevas ees seisis, ja ta vaatas põnevusega vastu eriti aasta 7 haruldasele Jupiteri-konjunktsioonile.
Mida ütles kaasaegne astroloogia selle taevase nähtuse kohta?
Ka selle kohta on meil andmeid. Jupiteri peeti maailmavalitseja täheks ja Kalade tähtkuju lõpuaja märgiks, planeet Saturn oli Oriendis Palestiina täht. Kui Jupiter kohtub Kalade tähtkujus Saturniga, siis tähendab see järelikult: Palestiinas sünnib sel aastal lõpuaja valitseja. See aga on just see ootus, millega targad tulevad Jeruusalemma.
On näha, et Matteuse teatel on alust ja et see on kooskõlas kaasaegsete originaaldokumentidega. Sippari savitahvel on omamoodi taskukalender, millega Hommikumaa targad asusid teele, ja on mõistetav, et nende astroloogilised järeldused tekitasid Jeruusalemmas ärevust (Mt 2:23).
Kahtlemata jälgiti ja kommenteeriti Jupiteri trajektoori aastal 7 ka rooma Läänes. On teada, et Augustus pühendas astronoomilistele nähtustele suurimat tähelepanu ja Berliini planeetide-tahvlist on näha, kui täpselt Roomas ja Aleksandrias jälgiti liikumisi tähistaevas. Rooma riigis peeti Augustust Jupiteriks inimese kujul ja ultima aetas valitsejaks. Veenus oli Juliuse sugukonna täht, Saturn kuldse ajastu sümbol. Rebus sic stantibus võidi Jupiteri erakorralist trajektoori aastal 7 eKr tõlgendada Rooma impeeriumis ainult ühenduses keiser Augustuse karjääriga. Aasta 7 pidi tooma selle hiilgava karjääri särava kõrgpunkti.
Tõepoolest, meil on terve rida dokumente sellest ajast, mis kinnitavad kaudselt või otseselt sellist seletust. Me nimetame üksnes järgmisi: Gemma Augustea, triumfaalreljeef Boscoreale karikal ja aasta 7 eKr mündid.
Nende hulka peaks kuuluma ka Augustuse-raidkiri Philaelt, mida käesolevas seoses ei ole seni märgatud. Aasta 7 eKr kevadel toimus Jupiteri kohtumine planeet Veenusega, mida Egiptuses peeti Isise täheks. Sama aasta 8. märtsil püstitas üks Aleksandria suursugune elanik mälestustahvli Isise templisse, mis asus Niiluse saarel Philael ning ülistas selle keisrit kui Zeus Eleutherost ja kreeklaste maailma tähte.
Raidkirja tekst on järgmine: «Temale, kes valitseb merede ja mandrite üle, Caesarile, Jupiteri pojale, Jupiterile, temale, Vabastajale, temale, Euroopa ja Aasia valitsejale, kogu kreeka maailma tähele, kes tõusis üles suure päästva Jupiterina, temale on Isise eesõues pühendanud Catilius selle vaga raidkirja, kui ta tuli siia kaugelt Aleksandri linnast».
Nii on ka Petlemma täht ajalooline fakt, kuid ühtlasi signum Dei, kahetähenduslik nagu kõik Jeesuse ajaloo sündmused: kelle kohta maksab see astronoomiline ilming, kes see on, kes tuleb, Augustus või Jeesus?
Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.
Pärimuse kohaselt seadis esimese jõulusõime üles Püha Franciscus. See juhtus kaheksasada aastat tagasi, nimelt aasta 1223 jõulude paiku Itaalias, Latiumis Greccio küla lähedal. Pühal Maal viibinud ja ka Petlemma külastanud Franciscus soovis kristlaste silma ette tuua jõulustseeni, nii nagu Luuka evangeelium sellest kõneleb:
«Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. … Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: «Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!» Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes.»
Franciscuse püstitatud jõulusõimest kirjutab 1260. aasta paiku esimest korda tema ordukaaslane Bonaventura, kes koostas pühaku eluloo. Eesti lugejale tutvustas kõige esimese jõulusõime lugu Johannes Hiiemets oma raamatus «Assisi Franciscus»:
«Kannatades raskesti, püüdis ta sukelduda ikka sügavamale Kristuse kannatustesse; ta suurim troost oli, et ta oma piinades leidis osadust maailma Õnnistegijaga. Ta hinge ilu ja õrnus tulid eriti ilmsiks sõimes uinuva Jeesuslapse austamises. Nagu leiame vend Leo teateist, olla ta sageli öelnud: «Kui ma saaksin kõnelda keisriga, siis paluksin, et ta armastusest Jumala ja minu vastu annaks välja erilise käsu jõulupühade kaitseks. Kellelgi ei tohiks olla lubatud surmata õdesid lõokesi ega teha neile kurja. Kõik ülemused linnades, lossides ja külades peaksid tegema korraldusi, et puistatakse teedele toitu õdede lõokeste ja teiste lindude jaoks, nii et nad ei pruugiks tunda nälga jõulude ajal. Ja kuna püha neitsi Maarja sel ööl asetas Jumala poja sõime, härja ja eesli vahele, siis peaks igaüks, kel on härg või eesel, andma neile sel ööl parimat toitu. Ka kõik vaesed peaksid sel päeval saama tunda rikaste heldust. Kõik kristlased aga peaksid hõiskama oma Issandale.»
Detsembris 1223. a. rändas ta vendade juurde, kes asusid kaunis Rieti orus. Tema korraldusel ehitati metsa sõim, mille juurde toodi ka härg ja eesel. Jõuluõhtul peeti seal siis jumalateenistust ning Franciscus luges evangeeliumi sinna kokkuvoolanud rahvahulgale. Jutlustades suurest jõuluöö saladusest, oli ta nii liigutatud, et vaevalt julges nimetada Jeesuse nime. Kuulajad olid sügavasti haaratud. Sellised pildid jätsid rahva hinge unustamatuid muljeid, mis veel sajandeid hiljem elasid edasi rahvasuus ning inspireerisid luuletajaid andma oma parimat Issanda kiituseks.»
13. sajandi lõpus jäädvustas esimese jõulusõime ülesseadmise stseeni kunstnik Giotto di Bondone, kellele on omistatud Püha Franciscuse elu kajastav freskomaalide sari Assisi Püha Franciscuse basiilikas.
Kuigi jõulusõim on katoliiklikku algupära, on jõulusõimede ülespanemise komme levinud ka luterlikes kirikutes. Vaestes oludes sündinud ja loomade sõime pandud Jeesuslapse motiiv esineb korduvalt juba Martin Lutheril. Näiteks ühes jõulujutluses ütleb Luther: «Eriti suures viletsuses ja vaesuses oli Ta siis, kui Ta maailma tuli ja sündis. Polnud seal tuba ega ruumi, ei patja ega voodiriideid; Ta pidi lamama sõimes lehmade ja härgade ees» (tsiteeritud väljaandest: Martin Luther. Kodujutlused (kodupostill). Tallinn, 1936).
1534. aastal kirjutas Luther kuulsa jõulukoraali «Ma tulen taevast ülevalt», mille üks salm toob meie ette pildikese sõime pandud maailma Issandast: «Ka pange märki tähele: te sõimest mähkmeis leiate seal vaeses laudas magamas maailma Õnnistegija» (saksa keeles «So merket nun das Zeichen recht: Die Krippe, Windelein so schlecht, Da findet ihr das Kind gelegt, Das alle Welt erhält und trägt.»)
Nii on jõulusõime motiiv, olgu usulises kirjanduses, kirikulauludes või ülespanekuna linnades, kodudes ja kirikutes üle sugupõlvede inimesi köitnud, tuletades meile meelde, et maailma Looja on meie pärast vaeseks saanud, et meie võiksime pärida taeva rikkused.
Illustratsioonid: Giotto di Bondone (1267–1337)