Seekordset karjasekirja soovin alustada mõttekäiguga oma aasta eest usupuhastuspühaks kogudustele saadetud läkitusest: „Reformatsioon ei ole kunagi ühiskonna alustalasid ja -väärtuseid kõigutada püüdev revolutsioon, vaid inimlike tõdede ja soovide tupikust Kristuse vabadusse tagasi juhatav äratusraputus.“ Jah, reformatsiooni 500. juubeliaasta juhtmõtteks valitud sõnumit apostel Pauluselt: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud.“ (Gl 5:1a) sobib siinjuures meenutada.

“Selle eest nad ei võidelnud,” ütleb igavikku lahkunud piiskop Bo Giertz oma raamatus “Kristuse kirik”, hinnates usupuhastust ja kiriku praegust olukorda. Mida me luterlastena siis tähistame Armu aastal 2017? Mäletan Helsingi ülikooli professori raamatukest, mille pealkiri kõlas löövalt: “Mis oli luterlus?” Kas tähistame ka Soomes midagi, millest räägime mineviku vormis? Kas meenutame üht vana asja, mille kohta ei tohi usupuhastuse nime enam kasutadagi, vaid peame tänapäevasemalt rääkima reformatsioonist?

Justnimelt, kirikulõhestajatele. Kes lõhestab kirikut, kas see, kes kaitseb traditsiooni või see, kes tahab traditsiooni lõhkuda, pealegi veel ilma selgelt äratõestatud mõistusliku, teadusliku põhjenduseta? Võttes aluseks mõne humanistlik-postmodernistliku piibliuurimise, mille eesmärk ei ole olnud Tõe väljaselgitamine, vaid oma soovide õigustamine? Visates kõrvale läbi sajandite alles hoitud lihtsa ja ilmselge põhitõe, et inimene on mees ja naine, ja abielu on mehe ja naise liit. Oh, kuidas küll saaks teid panna mõistma, kui sügavalt te eksite!

Suur osa maailmast on vaimselt pime. Vaatamata hämmastavatele imetegudele, mida Jeesus tegi ja mida Tema kaasaegsed, isegi variserid ei suutnud eitada ega nende väärtust vähendada, keelduvad paljud siiski uskumast, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg… Aga need, kes otsivad pimeda mehe kombel abi, need avastavad üllatusega, et nad on saanud midagi enamat kui leevendust füüsilises hädas. Nad on saanud vaimselt nägijateks.

Paavst Franciscusel täitus tänavu neljas ametiaasta. Nagu aeg on näidanud, on ta mitmes mõttes väga eriline paavst. Ta on püüdnud kiriku kuvandit uuendada ning astunud üle mitmetest piiridest. Suured hulgad armastavad teda ning teisalt ollakse mitmel pool jõuliselt tema vastu. Vähemalt ei jäta ta kedagi külmaks.

Jälgides EELKs toimuvat arutelu homoseksuaalsuse üle, on mul Norra luterliku kiriku taustaga kirikuõpetajana tunne, et ajalugu kordub. Loodan siiski väga, et siin Eestis, kus riigikirikut pole olnudki, ei lähe asjad geipaaride küsimuses nii nagu Norras. Alates 2017. aastast saab Norra luterlikus kirikus ametlikult „laulatada“ kahte naist või kahte meest. Tõsisem arutelu sellel teemal kestis ligikaudu 25–30 aastat.

Ühiskonda lõhestav heitlus on kandunud ka seni ühtsel seisukohal püsinud luteri kirikusse. Harju-Risti kirikuõpetaja on rakendunud poliitilise agenda teenistusse, mille sümboliks ja esiedendajaks on kujunenud vabariigi president. Nüüdses kirikuründes esinevad mõlemad daamid hästi koordineeritud tandemina.

Vastupidiselt oma algsetele lubadustele tegutseb parteide tagatubade kokkuleppel ametisse määratud president Kersti Kaljulaid mitte ühiskonna ühendaja, vaid selle lõhestajana, seistes endise Euroopa Liidu tippbürokraadina mitte oma rahva enamuse tõekspidamiste, väärtuste ja huvide kaitsel, vaid teostades globalistide huve ja juurutades liberalismi diktatuuri.

Kui peapiiskop Urmas Viilma kordas üle EELK seisukoha homoseksualismi ja kooseluseaduse küsimuses, reageerides ETV saatele „Suud puhtaks“, kus Risti koguduse õpetaja Annika Laats avaldas toetust samasooliste kooselule, leidis peavoolumeedia kiiresti leiti üles need vaimulikud ja teoloogid, kes tõttasid kiriku traditsioonilisi arusaamu ja seisukohti kahtluse alla seadma.

800 aastat tagasi madisepäeval, 21. septembril 1217, said eestlased muistse vabadusvõitluse suurimas välilahingus sakslastelt ja nende liitlastelt lüüa. Ehkki see lahing ei tähendanud veel kaugeltki eestlaste alistumist ega vabadusvõitluse lõppu, osutab ta siiski allajäämisele võitluses iseseisvuse ja omal maal peremeheks olemise eest. Eesti kristlaste jaoks on meie maa ristiusustamise teema vastuoluline. Ühelt poolt näeme me kristluses tõelist religiooni – ja sellele lisandub ka uhkustunne Euroopa võimsa kristliku tsivilisatsiooni üle, mille osa meiegi oleme ja mis on kujundanud meie rahva identiteeti läbi sajandite. Teisest küljest ei saa me mööda vaadata sellest, et 13. sajandil meie maa lihtsalt vallutati ja siin seadsid end sisse teisest rahvusest kolonistid.

Pastor Kai Sadinmaa

Helsingi piiskopkonna toomkapiitel otsustas 13. septembri 2017 istungil häältega 5-2 teha tõsise manitsuse pastor Kai Sadinmaale, kes oli laulatanud samasoolisi paare. Otsus tehti Helsingi piiskop electus’e Teemu Laajasalo ettepanekul. Mitte keegi küll täpselt ei tea, mida see manitsus tähendab, sest kirikuseadus sellist toimingut ei tunne. Toomkapiitli vähemusse jäänud liikmed oleksid soovinud teha kirikuseaduses nimetatud hoiatuse.

© Meie Kirik