Üha rohkemates inimestes on küpsemas veendumus, et Kersti Kaljulaid on oma käitumisega tõsiselt kahjustanud presidendiametit ja peaks tagasi astuma. Jutt ei käi mingitest väikestest fopaadest ja veidrustest – isegi mitte „sõnumiga“ dressipluusist, mida president parlamenti tulles kandis. 29. aprillil otsustas Kersti Kaljulaid välja näidata oma põlgust riigikogu ette astunud uue ministri vastu ning lahkus tema ametivande andmise ajaks saalist. Veidi aega enne seda oli meedias välja tuldud anonüümsete süüdistustega, et ministriametisse astuv Marti Kuusik (EKRE) on süstemaatiline naisepeksja.

Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Need sõnad on kristlaste huulil kõikjal maailmas. Kahjuks võisime Suurel Nädalal ajalehe Eesti Kirik 5. leheküljelt lugeda sootuks midagi muud: „Ülestõusmine ei olnud maailmaajaloo sündmus, millest saaks teha filmi või kirjutada memuaare“. Ja veel: „Kui paigutame ülestõusmise jutustused objektiivsuse kasti, siis mõistame ülestõusmise hukule.“

Kristus on surnuist üles tõusnud. Ta elab ja on meie keskel. Oma ülestõusmisväes on Ta meie keskel kogu oma jumaliku ja inimliku olemisega. Lukustatud uksed ei suutnud hoida Teda eemale. Mitte miski ei saa Teda meist eemale hoida. Ta on meie keskel sama tõeliselt ja täiuslikult, nagu Ta oli seda jüngritega lukustatud uste taga tollel esimesel ülestõusmise pühapäeval.

Eesti Rahvusringhääling on avalik-õiguslik meediaasutus, mida peetakse ülal meie kõigi raha eest ja mille tegevus on seadusega reguleeritud. Lühidalt öeldes peab ERR tagama oma programmides erinevate vaadete kajastamise ning tegema seda tasakaalustatult. Paraku on ERR teatud toimetuste ja saadete tasandil kujunenud suuresti globalistlik-vasakliberaalse ilmavaatelise hoiaku hääletoruks ning minetanud nõutava neutraalsuse ja tasakaalustatuse.

Praegust aega võime hinnata kui Jumala käe äralükkamist Euroopa kohalt. Ja kätt tõukab eemale Euroopa ise. Kui aga Kristus loob maailma uueks, leiab ta kindlasti usku maa pealt. Kust kohast, see on juba iseasi.

Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad. (1Kr 15:19)

Nüüdseks juba ligi nädala eest aset leidnud suur tulekahju Pariisi Jumalaema kirikus, mida olen võinud mitmel korral ka ise seal viibides imetleda, tõi mulle meelde kaks lugu ajaloost.

Silmad juhivad meid otsima Jeesust valedest kohtadest – loodu ilust, meie emotsioonidest, mõtetest ja meditatsioonist, meie tööst ja vagadusest, oma õpingutest ja tarkusest. Aga Tema on hoopis ristimisvees, pühas armulauas ja sõnas, kus Ta tõotas meie jaoks leitav olla, meid selle läbi otsida ja kutsuda. Järgides oma silmi, jookseme segaduses ringi, nagu Maarja ja jüngrid. Traavime ühe haua juurest teise juurde, ühe religiooni juurest teise juurde, ühest kirikust teise, ühe pastori juurest teise juurde. Ja lõpuks ikka ütleme Maarja kombel: “Nad on võtnud mu Issanda ja ma ei tea, kuhu nad on Ta pannud.” Silmad juhivad meid mingi teise Jeesuse juurde, mitte selle juurde, kes rippus ristil meie pattude eest ja kes tõusis ellu meie õigeksmõistmiseks.

Kord paradiisiaias valetas madu, et surma ei ole olemas. Aga oli! Täna valetab hingevaenlane edasi ja ütleb, et elu pole olemas, et surmaga lõpebki kõik. Aga on! Jeesus paljastas kirkal ülestõusmishommikul sellegi vale, et kadumatus on pelgalt mõttekujund, näidates, et see on käegakatsutav reaalsus. Ülestõusmine ja igavene elu on olemas!

Me mõtleme Jeesuse ristile. Ta on ristile naelutatud. Ta on ise kandnud risti, seda needuse, hukkamõistu ja surma vahendit. See on meie surma needus, mida Ta on kandnud oma õlgadel. Surma needus on koorem, mida Jeesus kannab oma õlal, tassides seda Kolgatale. Koos Temaga sureme ka meie, sest oleme ju Tema koorem.

Täna õhtul meenutame nii kurbuse kui ka tänulikkusega Issanda söömaaja tähendust. Selles oli ja on tänaseni kurbust, kuna selle sündmusega algas Jeesuse kannatuse ja risti tee. Kuid siiski kurbusest suurem võiks olla tänu tunne, sest Jeesuse seatud armulaua sakrament on meile põhiliseks vaimutoiduks, millega saame oma nõtra usku turgutada. Siin, Kristuse armastuse söömaajal oleme aulised külalised.

Miks pidi Jeesus surema? Teoloogid on sajandeid arutlenud selle üle, miks pidi inimkonna lunastus teostuma just nii. Tänapäeval kahtlevad paljud taolise verise lunastuse mõttekuses. Mida see meile tähendab?

© Meie Kirik