Martin Lutheri 500. sünnipäeva puhul on luterlikul kirikul põhjus ja kohus end taas läbi katsuda ja küsida, kas ollakse jäänud püsima usupuhastajate välja toodud evangeelse kiriku alustele.

Inimene on mõtlev olend. Kõik inimesed on mõtlevad olendid. Igaüks ju mõtleb midagi. Aga meil on erinevad mõtlemise tasandid. Ka igapäevaste toimetuste tegemine on seotud mõtlemisega. Miks mina usun seda ristiusu “muinasjuttu”, nagu ateistid seda nimetavad? Nende meelest usun ma “väljamõeldud tegelasi”.

Armas Eestimaa rahvas! On möödunud sajand ajast, mil Eestimaa Päästmise Komitee päevakäsu kohaselt helisesid kirikukellad ning pühakodades ja koolides loeti ette Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks kuulutamise kohta. Aeg oli täis saanud. Sajandeid rahva südames püsinud unistus oli täitumas.

Me ei tohi inimestele kuulutada hukatust ja karmi kohtumõistmist, jättes mainimata Jumala halastuse ja armu, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses. Samas ei tohi me ka kõrvale jätta Jumala pühadust ning tema sallimatust patu vastu, mida peab koos kuulutama tema armastusega patuse inimese vastu. Ja viimaks ei tohi me inimesi vastu võttes jätta ütlemata, et Jumal soovib nende elu muuta.

Limburgi diötseesi kõrge vaimulik on teinud ettepaneku võimaldada erilist õnnistamist paaridele, kes on kas uuesti abiellunud või homoseksuaalsed. Diötsees on selle projekti kallal töötanud juba aastaid, kuid nüüd on see initsiatiiv saanud uut hoogu.

Ligimest armastades ehk siis teist inimest teenides juhtub midagi tähelepanuväärset. Tahtmatult saavutad sa kummalise autoriteedi selle inimese elus. Tema suhtumine sinusse muutub ja ta soovib teha midagi vastutasuks. Ta ei pea, aga ta tahab. Isegi kui see tahe  ei jõua tegudeni, on juba heasüdamlikkust suhtumisest  palju kasu. Jeesus ütleb, et see on Jumala riigi põhimõte. Tõelist võimu omavad need, keda inimesed on õppinud austama sellepärast, et nad on ühel või teisel moel olnud teenija rollis. Ka kiriku võim ja vaimuliku autoriteet saab ilmsiks ainult läbi sulase rolli. Siin on Jeesus ise olnud meile kõige suuremaks eeskujuks. Olgem siis Tema sarnased.

Hiljuti ilmunud Martin Lutheri „Lauakõned” pakuvad nii oma mahlaka kõneviisi, sügava sisu kui ka tabavalt tähelepanelike väljenduste poolest rohkesti huvitavat lugemist. Luther ei pidanud ennast reformaatoriks, vaid pigemini Jumala prohvetiks, et kiriklikku elu puhastada ning tõsisele kristlikule usule äratada. Pole õige Lutheris näha ainult mineviku suurkuju. Mitte ainult tema usuga seotud väited, vaid isegi paljud tema ilmaliku elu kohta käivad tähelepanekud kõnetavad sama hästi ka tänapäeva.

Möödunud aastal, mil pühitsesime reformatsiooni 500-aastapäeva, ilmusid eestikeelses trükis Martin Lutheri „Lauakõned“, mis heidavad valgust paljudele olulistele seikadele usupuhastaja elus, paljastavad tema iseloomu ja vaateid. Siinkohal esitame ainult ühe vähetuntud loo, mille teadmine võib osutuda õpetlikuks.

Enamuse jaoks on Jeesus Jumala Poeg, kellega käiakse pühapäeval kirikus kohtumas. Ta on pigem piiblilugude kangelane, kellesse uskudes me loodame leida igavese elu, kui külaline meie kodus. Kui palju meist võtab Ta tegelikult endaga koju kaasa? Paljud on küll võtnud vastu Jeesuse oma südamesse, kuid ei ole kutsunud Teda oma kodudesse ega töökohtadesse, ei ole tahtnud Teda kaaslaseks oma hobide keskele.

Kristusel on küllalt jõudu, et kaasaja tsivilisatsiooni varemed uuesti üles ehitada ja püstitada neile uus kristlik tsivilisatsioon. Selleks peavad inimesed ja rahvad ainult tahtma pöörduda oma pattude orjusest ja hädadest, mida see neile kaasa toob, pöörduda ainsa tõelise Päästja, inimese ja ühiskonna ülesehitaja poole. Teist alust kui on seadnud Jumal, ei saa seada endale ka Eesti rahvas ja ühiskond. Me kas sureme välja, või muutudes uuesti kristlikuks ühiskonnaks, ehitame uuesti üles oma varemed.

Petlemmas on ehitatud kirik koopa kohale, kus Jeesus sündis. Kellel on võimalus, võib minna seda oma silmaga vaatama, kuigi Kristuse sünnist tuleneva õnnistuse vastuvõtmiseks ei tarvitse meist keegi Petlemma minna. Petlemm tuleb ise meie juurde. Kirik on Petlemm ehk Jumala “leiva maja”. Siin teeb Kristus meie südamed omale hälliks. Siin toidab Ta meid Elava Leivana ja annab meile oma elu.

© Meie Kirik