16. detsembril 2016 jäi Napolis San Gennaro kabelis toimumata „Püha Januariuse ime“. Läbipaistvas anumas hoitav veri jäi hüübinuks. Selles nähakse „hirmutavat ennet“. Ja tõepoolest, lähiajaloost on teada mitmeid näiteid, mil märterpühaku veri ei muutunud vedelaks. Seda ei juhtunud septembris 1939, mõned nädalad pärast Teise maailmasõja puhkemist; septembris 1940, mil sõda jõudis Itaaliasse; septembris 1943, natsiokupatsiooni ajal; septembris 1973, enne kooleraepideemia puhkemist Napolis; ja septembris 1980, kuu aega enne kohutavat maavärinat, mis tabas Napoli lähedal asuvat Irpiniat ja milles hukkus ligi 3000 inimest.

Veebiajakiri Meie Kirik küsis EELK peapiiskopilt Urmas Viilmalt, kuidas peapiiskop hindab Jõhvi kirikuõpetaja sõnavõttu, kas vaimulikud peaksid kristlike väärtuste teemal julgelt sõna võtma, kas nn pagulaste aitamine pole mitte rehepaplus, miks luteri kirik Eesti Vabariigile hosiannat laulab ja miks me veel Põhjamaade hereetiliste kirikutega osaduses oleme.

On arusaamatu, miks lähevad ka nii mõnedki endid parempoolseteks ja rahvuslasteks pidavad inimesed kaasa tüüpilise vasakpoolse ja revolutsioonilise räuskamisega kristluse ja kiriku vastu, mis on ometi etendanud eestlaste kui moodsa rahvuse sünni juures märkimisväärset rolli.

President pani inimesed usu üle vaidlema. See on hea. Tõstis usu orbiidile. Viskas meediasse rasvase kondi, igasugu arvajad ja kommenteerijad said tükiks ajaks jälle tulise teema. Isegi poliitiline seltskond arutab nüüd omavahel vihaselt usuteemat. Mitte ainult seda, kas president peaks või ei peaks usuriitustes osalema, vaid, nagu ka usuõpetuse puhul, usu üle üldse.

Sekulaarne ehk ilmalik riik (mida Eesti praeguse põhiseaduse järgi õnneks ei ole) kujutab endast otsest kultuurilist katkestust, revolutsioonilist institutsiooni. Vaid kristlikule vundamendile rajanev rahvusriik täidab kõige paremini seda ülesannet, mida põhiseadus ette näeb – tagada rahvuse, kultuuri ja keele säilimine läbi aegade.

Hans Jönssonit ei ordineeritud preestriks Rootsi luterlikus kirikus. Nüüd on ta piiskop Lätis.

Inimene võib pälvida austust ja imetlust hoopis teiste tegude eest kui need, millest ta oma nooruses palavalt unistas; nii mõnigi teeb oma elutöö ja leiab täitumuse mingil täiesti muul erialal kui see, mille õppimiseks ta palju vaeva oli näinud. Hilisemad edusammud algavad tihti suurtest läbikukkumistest ning inimene võib saada suureks hoopis teiste vaimuannete abil kui need, millele ta oskas loota. Niisugune oli ka pastor Eduard Lillepuu elu, kellest kirjutamiseks andis tõuke 100 aasta möödumine tema sünnist.

Ma ei küsi enam, kuidas me selle hullumeelsuseni jõudsime – ma tean, kuidas. Küsin, kuidas on võimalik, et sellel hullumeelsusel on juba viiskümmend aastat lubatud segamatult maailmas levida, kirjutab dr Miriam Grossman tänapäeva seksuaalkasvatusest, millele on aluse pannud pedofiilse kalduvusega “teadlased”.

Johannese ilmutusraamat on unikaalne terves Uues Testamendis. On öeldud, et ilma selleta oleks Piibel otsekui lõpetamata jäänud. Siia suubuvad kõik põhiliinid alates Moosese raama­tutest. Mooses räägib maailma loomisest, Ilmutusraamat uuest taevast ja maast. Piibli alguses ilmuvad päike ja kuu, lõpus kaovad need mõlemad. Mooses kirjeldab paradiisiaeda, Ilmutus­raamat taevast linna. Moosese raamatute alguses võidab saatan, Ilmutusraamatus tehakse talle lõpp. „See raamat räägib rohkem kui ükski teine saatana surmast ja seepärast pole ka ime, et saatan ei taha, et inimesed loeksid ja uuriksid seda raamatut!” Nii on Ilmutusraamatu tähtsust kommenteeritud ja innustatud seda just lugema.

19. novembril 2016 kogunesid Krakowis Poola katoliku kiriku piiskopid ja samuti riigijuhid, nende seas president Andrzej Duda ja peaminister Beata Szydło, ning lugesid pidulikult ette akti, millega tunnistatakse Jeesus Kristus Poola kuningaks ja valitsejaks. Kohale oli tulnud 100 000 inimest, kes ühinesid järgmise deklaratsiooniga:

Liberaalina on tal ajada oma asi. Tal on kindel visioon. Ta tahab kirikut inimestele lähemale tuua, seda moderniseerida, tänapäevasemaks muuta. Kopitanud religiooniga täidetud kiriku uksed ja aknad tuleb maailmale avada ja ilmaliku õhu värsked puhangud sisse lasta!

© Meie Kirik