Kirik peaks vabandama selle eest, et on aastakümneid sallinud preestreid, kes on levitanud valeõpetust homoseksuaalsuse kohta ja väitnud, et homod on „lihtsalt sellisena sündinud“. Seega, armas paavst Franciscus, vabandage halva katehheesi, halbade pastoraalprogrammide, halbade preestrite ja apaatsete piiskoppide pärast, kes ei tee midagi, et nende eksimusi parandada, kirjutab endine geipornostaar Joseph Sciambra.

Ühtset, tugevat, elujõulist ja väärikat Euroopa tsivilisatsiooni ei ole võimalik rajada vesiliivale ega soomülkasse, vaid see tuleb rajada tugevale, tõesele ja igavikulisele vundamendile, milleks on kristlus. Kõik muu on pelgalt tühi töö ja vaimunärimine, mille tulemiks saab ultimatiivselt olla vaid õhtumaade allakäigu kiirendamine, kirjutab teoloog ja katoliiklane Martin Vaher.

Paavst Honorius I hereesia küsimus on üks kõige vastuolulisemaid Kiriku ajaloos. Nagu kirikuajaloolane Emile Amann oma „Honoriuse küsimusele“ pühendatud ulatuslikus artiklis teoloogilises sõnaraamatus Dictionnaire de Théologie Catholique (vol. VII, col. 96–132) õigesti kirjutas, tuleb seda probleemi käsitleda sellise emotsioonitu ja rahuliku erapooletusega, nagu see on kohane kõikidele möödunud aja sündmuste puhul.

Kristlus ja islam – nagu ka neile eelnenud judaism – on monoteistlikud usundid, mis kuulutavad usku ühteainsasse Jumalasse. Kõigis kolmes traditsioonis kummardatakse Jumalat, kes on kõige olemasoleva looja, ülalpidaja-valitseja ja loodu üle kohtumõistja. Judaismi, kristlust ja islamit on nimetatud ka Aabrahami religioonideks. Kui nii, siis kas kristlased ja moslemid – jätame selles artiklis kõrvale kristlaste ja juutide vahekorra küsimuse – on usuvennad ja -õed, kes kummardavad sama Jumalat, ehkki erineval moel, lähtudes oma traditsioonist?

Miks on Iisrael Püha Maa? Sellepärast, et juutide ja kristlaste veendel toimusid seal pühad ja erilised sündmused, mis andsid meile palju selgema arusaamise Jumalast, kui meil oli enne. Inimesed, kes on kuulnud Iisraelist ainult sõjasõnumeid, ei tea tegelikult midagi sellest maast. Iisraeli tähendus jõuab meile koju aga juba kasvõi sellega, et kõik, mis seal sünnib, on miski­pärast kohe maailmapoliitika. Küllap on siis usumaal – seega ka usul endal – meie jaoks endi­selt tähendust. Ärgem unustagem usumaad, Püha Maad!

11. mail 2016 andis Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme Riigikogus kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu arutelul talle esitatud küsimustele põhjalikke vastuseid, rääkides lahti homoideoloogia eesmärgid ja selle mõju ühiskonnale. Avaldame toimetatud kujul olulise osa Martin Helme vastusest, mis keskenduvad ühiskondlikele protsessidele lääneriikides ja Eestis ning meetoditele, kuidas homoideoloogiat levitatakse.

Päris ehmatav oli lugeda statistikat, mille järgi peaaegu pooled luterlastest ei suutvat uskuda Jeesuse ülestõusmist. Kui nad seda tõesti ei usu, siis tekib küsimus, miks nad end luterlaseks nimetavad? Kas selleks, et igaks juhuks koguduse nimekirjas olla, et äkki on kirikul siiski õigus ja Jeesus ikka tõusis üles? Aga Jumalat ei saa petta, tema näeb meie südant, näeb, millesse me usume ja millesse ei usu, isegi siis, kui me seda endalegi tunnistada ei julge.

Kas euroskeptitsismi kasvule on tõesti kaasa aidanud omaaegsed usulis-poliitilised vastuolud reformatsioonijärgses Euroopas, kus varemalt ühtne õhtumaine kristlaskond jagunes katoliiklasteks ja protestantideks ning kiriklik-imperiaalsele universalismile vastandusid rahvusriigid ja rahvuslikud huvid?

Kahest eripalgelisest Soomes ilmunud luterlikust laulukogumikust – ametliku kiriku lauluraamatu modernistlikust lisavihikust ja traditsionalistliku Misjonipiiskopkonna selgelt Piiblist ja luterlikust dogmaatikast lähtuvast koraaliraamatust – annab ülevaate Illimar Toomet.

Jüngrite suurest hulgast kutsus Jeesus oma apostliteks kaksteist meest (Mt 10:2–4; Mk 3:16–19). Luterliku usutunnistuse kohaselt on see apostellik järjepidevus nähtav karjaseametis. Uus Testament õpetab läbivalt, et koguduse eestseisja ja karjase ametisse tuleb valida mehi ning mitte naisi.

Variser tundub olema igaüks, kes kangekaelse uhkusega kaitseb Kiriku absoluutsete ja ümberlükkamatute käskude, seaduste ja reeglite olemasolu, kirjeldab aja- ja kirikuloolane Roberto de Mattei liberaalide ja modernistide retoorikat ning selgitab, kes olid variserid ja saduserid Jeesuse ajal ja kes neile tänapäeval sarnanevad.

© Meie Kirik