Jüngrite suurest hulgast kutsus Jeesus oma apostliteks kaksteist meest (Mt 10:2–4; Mk 3:16–19). Luterliku usutunnistuse kohaselt on see apostellik järjepidevus nähtav karjaseametis. Uus Testament õpetab läbivalt, et koguduse eestseisja ja karjase ametisse tuleb valida mehi ning mitte naisi.

Variser tundub olema igaüks, kes kangekaelse uhkusega kaitseb Kiriku absoluutsete ja ümberlükkamatute käskude, seaduste ja reeglite olemasolu, kirjeldab aja- ja kirikuloolane Roberto de Mattei liberaalide ja modernistide retoorikat ning selgitab, kes olid variserid ja saduserid Jeesuse ajal ja kes neile tänapäeval sarnanevad.

Paari viimase aasta jooksul on Eesti ühiskonnas toimunud tuline arutelu selle üle, mida kujutab endast abielu. Käesolev artikkel soovib anda lühikese ülevaate sellest, mismoodi mõistab abielu luterlik kirik.

Kardinal Burke kutsub ustavaid katoliiklasi “ründama Taevast”, ühinedes temaga kord kuus Missal ja Roosipärja palves, palumaks lootust ja Kiriku juhtimist välja temas praegu valitsevast segadusest.

Katoliiklik rohujuuretasandi organisatsioon Action for Faith and Family on oma veebilehel sisse seadnud lehekülje “Roosipärja Ristisõdijad”, millel on võimalik ühineda ühise ettevõtmisega, mille algatas kardinal Burke 8. detsembril pühitsetud Missal.

“Katoliiklased leiavad end viibivat keset üleüldist kultuurikriisi”, ütles organisatsiooni pressiesindaja Thomas McKenna ajalehele LifeSiteNews. “Tundub, et oleme kaotamas võitlust samasooliste abielu vastu, näeme Planned Parenthoodi tapmas lapsi ja müümas nende kehaosi, ilma et me suudaks midagi teha nende peatamiseks, ning tagaukse kaudu tuuakse sisse eutanaasia.” “Segaduse seisund” on ka Kirikus endas, mis tuleneb Kiriku kõrgete ametikandja avaldustest.

Portaali Kotimaa24.fi uudises 19. jaanuarist 2016 kirjeldati, kuidas Oulu piiskop Samuel Salmi koos saatjatega osales katoliku missal Vatikani Püha Peetruse kirikus. Artikkel on aga kirjutatud viisil, mis võib kaasa tuua vääritimõistmist. Püüan siinkohal selgitada mõningaid seiku katoliku kiriku armulauapraktika kohta.

1. Katoliku kiriku euharistia sakramenti ehk armulauda tohib vastu võtta üksnes armuseisundis olev katoliku kiriku liige. Sellel reeglil on vaid üksikud haruldased erandid, kuid igal juhul tuleb armulaua vastuvõtmiseks kiita heaks asjakohane katoliku õpetus ning peab olema kõlblik selle püha sakramendi vastuvõtmiseks (näiteks on takistuseks elamine suhtes väljaspool ehtsat kristlikku ja sakramentaalset abielu).

Kõik vestlejad olid ühel meelel selles, et kiriku osaduslikkus ja kasvamine ei sõltu mitte niivõrd tervitajatest kiriku uksel, vaid sellest, et sõnum Kristusest on kõige keskmes. “Ilma selleta on osaduslikkus lihtsalt üks udujutt,” ütles Antturi. Talle sekundeeris Turtiainen: “Kirik on olemas üksnes võrratu Lunastaja pärast.” Laajasalo lisas omakorda: “Sisu peab olema korras mitte ainult kiriku enesekäsituse pärast, vaid ka sellepärast, et kiriku abil minnakse taevasse.”

Abordipooldajate ideoloogia tõukab inimolendeid inimsoo hulgast välja, võtab neilt õiguse moraalsele ja seaduslikule kaitsele ning võimaldab seega nende hukkamise siis, kui selleks tundub olevat õige aeg… Kirik ei räägi sellest mitte sellepärast, et hukka mõista ja maha tallata, vaid selleks, et pakkuda võimalust tervenemiseks nendest haavadest, mis me inimestena ja ühiskonnana oleme endale tekitanud. Kristus suri ju meie pattude pärast.

Eesti avalikkuses on siiamaani puudunud Katoliku Kirikus toimuvaid sündmusi ja protsesse katoliiklikult positsioonilt kajastav ja analüüsiv meedia. Kui Kirikus toimuvaid sündmusi ongi vahel käsitlenud üle-eestilised ajalehed või televisioon, siis on see pea alati toimunud Kirikut ja kogu maailma “pimedasse keskaega” tagasi juhtida soovivate konservatiivsete pimedusejüngrite ja Kirikut maailmas pidurdamatult toimuva progressiga lepitada soovivate uuendusmeelsete valgusejüngrite vahelise võitluse kontekstis.

Küsimus, kas vabas ja demokraatlikus riigis tohib kõlada ka kristlaste hääl – eriti nendes maades, kus kristlus on aastasadu olnud kultuuri kujundanud religiooniks –, ootab siiski veenvamat vastust, isegi kui see peaks olema eitav. Miks on kristlaste ja kristlike ühenduste panus ühiskondlikku arutellu juba ette kuulutatud kõlbmatuks ainult seetõttu, et see lähtub usulistest tõekspidamistest? Kas selle pärast, et kristlusele on omane aktiivne tõetaotlus, mis läheb vastuollu tänapäeval levinud sekulaarsete ja individualistlike hoiakutega?

Minu lapsepõlvekodus jõule ei peetud. Vanavanemate juures küll, mingil kombel: oli kuusk, kingitused olid. Ükskord nägin isegi jõuluvana – seljatagant, kollase vilkuriga villisesse istumas, pärast seda, kui ta oli kingikoti ettekotta toimetanud. Aga vanematekodus Tartus polnud isegi midagi niisugust: kuusk toodi paar päeva enne aastavahetust, kingitusi jagati vana-aastaõhtul, Brežnev pidas kõnet ja Советское полусухое paukus.

„Mis on tõde?“ küsib Pilatus Jeesuselt. Oleme küllap isegi kohanud palju selliseid skeptilisi lööklauseid. Nii mõnigi inimene ütleb kõiketeadvalt: tõde on suhteline, mida keegi tõeks peab – minu tõde on ehk see, et ma võin teha kõik, mis minu materiaalsele ja füüsilisele eksistentsile kasuks tuleb – seega minu tõde on see, mis on mulle (minu arvates) kasulik. Siin tehaksegi viga: tõde pole see, mille me tõe arvame olevat, lähtudes oma ekslikust maailmavaatest – tõde on alati absoluutne.

© Meie Kirik