-
Toeta Meie kiriku väljaandmist!
Andmeid vaga Romanuse eluloost on napilt. Teame, et ta sündis umbes aastal 485 Süürias kas Emesas (Homs tänapäeval) või Damaskuses juudi perekonnas. Ta ristiti noore poisina, ent tema vanemate pöördumisest ristiusku ei ole midagi teada. Ta kolis Berytuse linna (Beirut) ja hiljem, ilmselt imperaator Anastasius I ajal (491–518), Konstantinoopolisse, kus asus elama Kyrose kloostrisse. Sinna on ta ka maetud (umbes aastal 556) oma õpilase püha Ananiase kõrvale.
Sofia katedraalis tegutses Romanus kirikuteenrina. Harimatu, ent vagade eluviisidega noormees oli meelt mööda patriarh Eufimiusele, kes soosis teda tasase meele ja vagaduse tõttu. Patriarhi poolehoid tekitas kadedust teiste kirikus teenijate seas, kes leidsid, et harimatul Romanusel ei ole kohta nende seas.
Kord enne Kristuse sündimise püha, suure õhtuteenistuse eel, määrati ta pahatahtlikult lugema katismasid ja psaltrit. Vennad, teades, et Romanus ei saa hakkama, kutsusid ta pahatahtlikult õlilampide ja kroonlühtri juurest lugejatele-lauljatele eraldatud kõrgendikule ambonile, kus ta oli sunnitud lugema ja laulma, ning see tal muidugi ei õnnestunud. Hiljem palvetas ta kaua Jumalaema ikooni ees ja valas oma keljas kibedaid pisaraid. Öösel ilmus unes kurvastavale Romanusele Jumalaema, kes andis süüa kirjarulli ning julgustas järgmisel päeval uuesti lugema. Väsinud Romanus tundis ärgates, et teab Piibli peatükke peast. Suures õnnes ülistas ja tänas ta Jumalaema. Järgmisel õhtuteenistusel palus ta patriarhilt õnnistuse teenimiseks taas ambonil ja laulis oma kuulsa: «Täna sünnitab Neitsi selle, kes on kõrgem kõigest loodust ja maa toob koopa sellele, kelle ligi ei või saada. Inglid laulavad kiites karjastega ja targad reisivad tähe järele, sest meie pärast on sündinud väike lapsuke – igavene Jumal…» Imperaator, patriarh ja vaimulikud panid imeks Romanuse ilusat häält ning kondaki teoloogilist külge. Loomulikult soovis patriarh teada, kuskohast on see kirikuviis pärit, ning Romanus rääkis oma nägemusest. Häbistatud vennad, kes seda selgitust kuulama pidid, palusid neile andestada. Patriarh pühitses ta peagi diakoniks ja Romanus hakkas õpetama neid, kes olid teda enne pilganud.
Ta kirjutas koinees (toonases kreeka keeles, mis ühendas impeeriumi rahvaid), kasutas teravaid metafoore, julgeid võrdlusi ja maksiime. Ta on oletatavasti kirjutanud umbes 1000 kondakit ja neist on säilinud umbes 60–80. Nimetus kondak võeti kasutusele umbes 9. sajandil. Enne seda nimetati ka Romanuse teoseid psalmideks, oodideks ja luuletusteks.
Romanuse Kristuse Sündimise kondakit peetakse siiani tema tippteoseks ja kuni 12. sajandini lauldi seda igal aastal imperaatorlikul banketil Hagia Sofia ja Pühade Apostlite kirikute ühendkoori poolt. Tuntumaid on veel «Mu hing, mu hing, miks magad…» püha Kreeta Andrease Suurest Kaanonist.
Professor Karl Kumbacher (1856–1909), Bütsantsi uuringute alusepanija kaasaegsetes ülikoolides, avaldas Münchenis mitmeid Romanuse seni teadmata või unustatud teoseid, mis leiti Püha Johannes Teoloogi kloostris Patmoselt. Kumbacheri arvates hakatakse tulevikus Romanust pidama suurimaks kirikupoeediks läbi kõigi aegade. Kauniltlauljana tunneme teda juba täna tänu tema loomingule. Ometigi on siinkirjutajale teadaolevalt on Romanus Kauniltlauljale pühendatud vaid kolm kirikut – Moskvas, Kiievis ja Nižnekamskis Tatarstanis. See eest kujutatakse Romanuse esimest «ülesastumist» sageli Jumalaema Kaitsmise ikoonide alaservas.
Kui nüüd mõelda sellele jõulupühasündmusele, siis näeme, et ortodoksse impeeriumi pealinna uhkeimas katedraalis, Jumala õigesti kiitmiseks ja tänamiseks ehitatud kaunis pühakojas teenisid vennad, kes elasid, nagu Jumalat ei oleks olemaski. Ilmselt üsna elurõõmsate inimestena oli nende huumorisoonest, mis samuti võib teenida inimest vaimulikus kasvamises, saanud hoopis nende vaenlane. Õigesti on öeldud, et parim nali on see, mida tehakse iseenda kohta. Vaimselt tugevad inimesed ei pelga enda suunas teha teravmeelsusi. Küllap peakski igaüks olema ise endale ainsaks huumoriobjektiks, ent meie inimlik, nõrk ja Jumalast kaugele langenud loomus, mille oleme saanud kaasa sündides esiisalt, langenud Aadamalt, ei lase meil fokusseerida enda vigadele. Keegi pühadest isadest on öelnud, et kui me ei keskendu iseenda olemusele ja pattudele, annab meile uue tegevuse hingevaenlane: urgitseda teiste inimeste eludes ja sealt kitsaskohti leides enda paremana tundmises. Meile meeldib väga hukka mõista neid patte, millest Issand on meid siiani hoidnud, palki enda silmas me aga tõesti ei suuda näha.
Meil on väga lihtne takerduda eksiarvamusse enda erakordsusest ja tõsta end seeläbi teistest kõrgemale. Nii olemegi hingevaenlasele andnud laia mängumaa oma hinges. Siis me ei märkagi, mismoodi see vähkkasvajana haarab endasse üha enam meie olemusest. Lõpuks ei ole me enam enda peremehed ja mõrvame iseendas Jumala poole pürgija, nagu see Rootsi ajal Eestisse pagendatud vaimulik, kes tappis kirvega kõrtsi teenijapiiga, kuna too vaimuliku arvates temaga suheldes piisavalt lugupidamist üles ei näidanud. Kes mu juttu ei usu, võib otsida Tallinnas raeplatsi apteegipoolsest nurgast eksinud pastori hukkamiskoha, mis on punaste kividega L-kujuliselt märgistatuna tänagi leitav.
Meile on antud elu selleks, et tõsta teisi ja langeda ise Issanda ette: «Kes ennast alandab, seda ülendatakse.» Teame ju hästi seda Kristuse sõna. Lihtsaloomuline Romanus sai Jumalaemalt vaimuannid. Andekad ja teravmeelsed, ent südamelt kiuslikud ja kadedad usuvennad said oma õppetunni. Võib öelda, et neil vedas, kuna see õpetus saabus neile siis, kui on võimalik veel kahetseda. Kõrkuses ja eneseimetluses siit ilmast lahkuja, või juba lahkunu, vajab aga väga palju eestpalveid. Jäägu Sinust, hea lugeja, kaugele kõik see, mille pärast pead Sa Issanda ees oma pilgu maha lööma.
Artikkel ilmus esmalt EAÕK väljaandes Metropoolia, nr 91, sügis 2020 ja avaldatakse siin autori loal.
Võimalikud ulatuslikud rikkumised USA presidendivalimistel on teinud paljud kristlased väga murelikuks. Meie Kirik vahendab lühendatult ühe arvamuse, kus juhitakse tähelepanu kristlaste kohustusele seista väsimatult tõe ja õigluse eest.
Paljude arvates tegid nad valimas käies kõik, mis vaja. Sotsiaalmeedias võib näha lugematul hulgal meeme «Jumal kontrollib olukorda» («God is in control»), millega tahetakse öelda: mina tegin kõik, mis võimalik, edasine on Jumala kätes.
See on halb mõtteviis kodaniku seisukohalt ja see on ka halb teoloogilises mõttes.
Kodanikuks olemine ei lõpe hääletamisega, vaid algab sellest. Meie püha kohus on nõuda, et ametnikud seisaksid tõe ja aususe eest.
Väljend «Jumal kontrollib olukorda» on halb ka teoloogilises mõttes. Piibel ei räägi sellest, et Jumal «kontrollib olukorda». Piibel ütleb, et Jumal on täielik suverään. Jumal on loonud dünaamilise keskkonna, kus meie, inimesed – loodud Jumala näo järgi – oleme seatud seisma tõe eest ning võitlema kurja ja ebaõigluse vastu.
Lühidalt, Jumal on andnud meile silmad, et näeksime seda, mida Tema näeb, ja kõrvad, et kuuleksime seda, millele Tema tähelepanu pöörab, ning käed, et teha seda, mis on õige. Kui me ütleme, et «küll Jumal selle eest hoolt kannab» ja kõnnime lihtsalt minema, siis me ignoreerime seda, milleks me loodud oleme.
Kõik need rikkumised valimistel, mida me sel nädalal näinud oleme, peaksid igaühel juuksekarvad püsti ajama, sõltumata sellest, kelle poolt ta hääle andis. Mitmed ühele isikule saadetud hääletusedelid, suurem häälte hulk kui nimekirjas on registreeritud valijaid, rikutud sedelid jne – pea igaüks meist on sellega kokku puutunud.
Pühakiri kutsub meid taolistele asjadele selge pilguga vaatama: me peame kõnelema tõtt ja seisma vastu valele. Ainult judeokristlik maailmavaade jagab seda arusaama. Mõned maailmavaated – näiteks marksism – talitavad vastupidiselt. Marksism deklareerib, et tõde on see, mis aitab kaasa revolutsioonile. Teised maailmavaated nagu sekularism ja postmodernism väidavad, et absoluutset tõde ei ole olemas. Kui inimesed, kes ei usu tõe olemasolusse, ütlevad, et nad teavad tõde nende valimiste kohta, siis on see äärmiselt kahtlane.
Judeokristlikku usku järgivad inimesed peavad olema teistsugused. Jumalanäolistena väljendame me oma armastust Tema vastu sellega, et käitume nende põhimõtete kohaselt, mille Tema on seadnud. Nii Moosese Seaduse kui Jeesuse õpetuse kohaselt seisneb see oma ligimese armastamises. See aga ei tähenda lihtsalt kellelegi sõbralikult lehvitamist. Pigemini tähendab see õiguse ja õigluse taotlemist. Kolmandas Moosese raamatus ütleb Issand: «Ärge tehke kohtus ülekohut! Ära ole erapoolik viletsa kasuks ja ära austa vägevat, vaid mõista ligimesele õiglaselt kohut! Ära käi keelekandjana oma rahva seas, ära seisa oma ligimese vere vastu! Mina olen Issand!» (3Ms 19:15j)
Oma ligimese armastamine ei tähenda, et oleme teiste suhtes lihtsalt kenad ja loodame, et meeldime neile. Pigem tähendab see õigluse kaitsmist nii nende kui meie huvides. Piibellik arusaam rahust ei hõlma üksnes teise inimese kahjustamisest hoidumist, vaid tema heaolu tagamist. Õpetussõnades on öeldud: «Kui sa ütled: «Vaata, me ei teadnud seda», kas siis südamete läbikatsuja ei saa sellest aru? Su hinge hoidja teab seda ja tasub inimesele ta tegu mööda.» (Õp 24:12)
Kirik ei ole riik, kuid kirik on südametunnistuseks, mis aitab riigil täita oma kohustust seista vastu kurjale, mis kujutab endast suurt ohtu meie ligimestele ja kogukonnale. Sel meie riigi jaoks kriitilisel hetkel peavad kirikud ja usuinimesed seisma kindlalt mitte niivõrd selle kandidaadi eest, kelle poolt nad hääletasid, vaid õigluse ja õigusriigi eest, sealhulgas valimistel.
Kui me jääme kõrvale praegu, mil kaalul on valimiste ausus ja läbipaistvus, siis millist ebaõiglust me järgmiseks ignoreerime?
Tänu Jumalale, et inimesed nagu Dietrich Bonhoeffer, Frederick Douglass, Martin Luther King juunior ja Margaret Thatcher ei öelnud lihtsalt: «Jumal kontrollib olukorda» ja ei kõndinud minema. Nad aktsepteerisid Jumalalt saadud ülesannet seista tõe eest. Nad võitlesid väsimatult, riskides kõigega, et saavutada õiglust, ja nad tegid seda kirega, millest on Piiblis kirjutatud.
Refereeritud lühendatult portaalist LifeSite News (dr Jeff Myersi artiklist)
Milline saab olema Joe Bideni võimaliku administratsiooni väärtusplatvorm? Seni avaldatud seisukohtade järgi otsustades võib öelda, et taas kord saab hoo sisse ühiskondi ümberkujundav revolutsiooniline, jumalavastane programm.
Meenutagem, et 2014. aastal nimetas tollane asepresident Joe Biden homoõiguste küsimust «meie aja kõige olulisemaks» kodanikuõiguste küsimuseks. Tema sõnul on homoõiguste kaitsmine tsiviliseeritud rahvaste definitiivseks tunnuseks ning need õigused tuleb seada olulisemale kohale kui kohalikud kultuuritavad ja traditsioonid.
Biden kinnitas toona kohtumisel kodumaiste ja teistest riikidest pärit homoaktivistidega, et president Barack Obama korraldusel on USA välispoliitikas ja välisabis väga oluline koht lesbiliste, homoseksuaalsete, biseksuaalsete ja transsooliste inimeste õiguste edendamine kõikjal maailmas.
«Mind ei huvita, milline teie kultuur on,» sõnas Biden, pidades silmas neid, kes kaitsevad oma kultuurile viidates traditsioonilist perekonda. «Ebainimlikkus on ebainimlikkus on ebainimlikkus. Eelarvamused on eelarvamused on eelarvamused.»
Tänavu augustis kirjutas Washington Post, et Joe Bideni võidu korral ootavad aktivistide rühmitused, et abordiõiguslasena tuntud Kamala Harris, kellest saab asepresident, «reproduktiivõiguste» asja edasi ajaks. Harris soovib muuta õiguse abordile föderaalseaduseks, mis teeks võimatuks USA ülemkohtu 1973. aasta kurikuulsa otsuse kaasuses Roe vs. Wade ümbervaatamise. Harrise seljataga seisab USA aborditööstus.
USA välisministri ametisse on meedias pakutud endist riiklikku julgeolekunõunikku Susan Rice’i. 2014. aastal ütles Rice julgeolekunõunikuna, et USA jaoks on homoseksuaalide õiguste kaitse kõige suuremaks inimõiguste alaseks väljakutseks maailmas.
Tõsi, põhimõttelist muutust nn homoõiguste küsimuses ei toonud kaasa ka Donald Trumpi administratsioon, mis nautis konservatiivsete kristlaste toetust. Veel sel aastal tuletasid USA saadikud Venemaal ja Poolas oma asukohariikidele patroneerivalt nn LGBT+ õigusi meelde. Kuid vähemalt ei tegelenud Trumpi valitsus eriti aktiivselt nimetatud «õiguste» üleilmse levitamisega. Tõenäoliselt on olukord nüüd muutumas.
Katoliiklik veebileht LifeSiteNews loetleb Bideni ja Harrise platvormi antikristlikke punkte: abordiõiguste laiendamine, usuvabaduse mahasurumine võrdõiguslikkuse kasuks, oma veendumustele kindlaks jäävate kristlike ühenduse õiguslik jälitamine, nn transsooliste õiguste teema muutmine peamiseks inimõiguste alaseks küsimuseks jne.
Kuigi Bideni võimaliku administratsiooni koosseis ja poliitika selgub hiljem, saab juba praegu täie kindlusega öelda, et oodata on «progressiivsete väärtuste» jõulist pealetungi. See väljavaade on äärmiselt elevile ajanud ka Eesti liberaalsed ringkonnad, kes on aastaid oma revolutsiooniliste algatustega ühiskonda lõhestanud.
Näiteks kirjutab ERRi portaalis Riigikogu väliskomisjoni aseesimees Marko Mihkelson (Reformierakond), et presidendina ei vaata Joe Biden läbi sõrmede õigusriigi põhimõtete ja vähemuste kaitse riivele riikides nagu Ungari või Poola.
«Küll aga soovitaksin välisminister Urmas Reinsalul keskenduda vähemuste õigusi piiravate sammude asemel (näiteks meie suursaadikutel LGBT vähemuste kaitseks tehtavate avaldustega ühinemise keelamine või Ungari ja Poola õigusriigi problemaatika suhtes vaikimine) Eesti väärtuspõhise välispoliitika elluviimisele viisil, kus sõnad ja teod käivad kokku. Sama kehtib kogu valitsuse kohta,» manitseb Mihkelson.
Mihkelsoni hinnangul aitaks see kaasa ühisosa leidmisele USA uue administratsiooniga ning sellest võidavad ka Eesti-USA suhted ja laiemalt Eesti renomee «meie lääneliku väärtusruumi liitlaste» seas.
Kristlased teavad, et kurjuse võit ühel või teisel ajahetkel ei ole lõplik. Milline vaim maa peal ka ei valitseks ja millise vaimu lapsed ühiskondi ei juhiks, Kristus on endiselt kuningas. Ka Joe Biden ja Kamala Harris peavad kohtupäeval kuningate Kuninga palge ette astuma.
Toimetas Veiko Vihuri
On vapustav tõsiasi, et praegustel andmetel hääletas 74 446 452 ameeriklast Demokraatliku Partei kandidaatide Joe Bideni ja Kamala Harrise ja nende ebahumaanse, eluvaenuliku platvormi poolt.
Üle 74 miljoni ameeriklase hääletas äsja:
- abordi poolt ükskõik mis asjaoludel;
- usuvabaduse mahasurumise poolt võrdõiguslikkuse kasuks;
- oma südametunnistust järgida soovivate kristlaste ühenduste õigusliku jälitamise poolt;
- nn transsooliste õiguste muutmise poolt peamiseks kodanikuõiguste küsimuseks tänapäeval;
- alaealistele (isegi 8-aastastele lastele) õiguse andmise poolt saada soodüsfooria korral ohtlikku hormoonravi ilma vanemate nõusolekuta või isegi vastu vanemate tahtmist;
- soovimatu omasooiharuse või soodüsfooria käes kannatajatele nõustamise keelamise poolt;
- fossiilkütusetööstuse survestamise poolt, mille tulemusena halveneb kümnete miljonite inimeste elujärg, välja arvatud eliidil;
- piiride avamise poolt, mille tulemusena tekib illegaalse immigratsiooni tohutu laine;
Ja mis peamine – kui Joe Bidenist peaks tõesti saama USA president, annab see kogu maailmale moonutatud pildi katoliiklusest, sest Biden esitleb end katoliiklasena.
Kui Joe Biden ja Kamala Harris peaksid jõudma Valgesse Majja, on oodata Ameerika fundamentaalset muutumist ja kristliku usu ja moraali löögi alla sattumist.
Portaali LifeSiteNews artikli põhjal.
Reedel, 6. novembril, avatakse Niguliste muuseumis näitus, mis tutvustab Eesti barokk-kunsti suurkuju ja esimest vabameistrist skulptorit Christian Ackermanni. Neli aastat kestnud interdistsiplinaarne uurimisprojekt lõpeb Niguliste muuseumis suurejoonelise näitusega «Christian Ackermann. Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas».
2017. aasta kevadel sõlmisid Eesti Kunstimuuseum, Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Evangeelne Luterlik kirik omavahel koostöölepingu, et ühendada jõud Ackermanni loomingu interdistsiplinaarseks uurimiseks ning tuua Eesti skulptuurikunsti omaaegne täht kõige säravamal viisil tagasi kunstiväljale. Töö käigus loodi Ackermanni teadusveeb www.ackermann.ee, koostati monograafia ja Ackermanni digitund ning Niguliste muuseumis kulmineeruv ja hiljem Ackermanni tööde kodukirikutes jätkuv näituseprogramm.
Koostöö tulemusi koondaval Niguliste muuseumi näitusel saab lähivaates näha ligi 60 Eesti erinevatele kirikutele loodud skulptuuri. Tänu kaasaegsele tehnikale saab vaadata ka Ackermanni skulptuuride üllatavat sisestruktuuri, hilisemate värvikihtide alla mattunud ja taasleitud säravat barokset polükroomiat ning keerutada kujudest tehtud 3D-mudeleid. Dokumentaalselt on Ackermanni autorlus leidnud kinnitust üksikute tööde juures.
Christian Akcermann sündis Königsbergis ja jõudis 1670. aastate esimesel poolel Tallinna pärast õpi- ja rännuaastaid Gdańskis, Stockholmis ja Riias. Oma koha leidis ta hiljuti lahkunud puunikerdaja-tislermeistri Elert Thiele lese majas Olevimäel. Vähem kui aasta pärast vana meistri surma abiellus Christian Ackermann Thiele noore lese Anna Martensiga.
Kohalike tislerite tsunft kaebas Ackermanni kui autsaideri peale raele, kuid 1677. aastal lubas raad tal töötada vabameistrina ning palgata endale selle. Ajapikku tema kuulsus kasvas ja töövõimalused avardusid. 1684 hävis Toompea tulekahjus tema maja, kuhu ta oli viis aastat varem kolinud. 1705. aastal elas ta Tõnismäel, kus asus ka tema töökoda. Pärast 1707. aastat puuduvad Ackermanni elukäigu kohta andmed. Tema kümnest lapsest üks oli Tallinnas elus veel katkujärgsel ajal.
Ackermanni töid:
Tallinna toomkiriku altarisein: säilinud on leping Ackermanni palkamise kohta.
Märjamaa kiriku altar: säilinud on Ackermanni kiri võlausaldajale, kus ta mainib, et kui ta Märjamaa altari valmis teeb, saab võimaluse võla ära maksta.
Johan Andreas von der Pahleni vappepitaaf Tallinna toomkirikus: säilinud on leping.
Rootsi Mihkli kiriku kantsel: vastav sissekanne on kiriku arveraamatus.
Lisaks on dokumentaalseid andmeid veel mitme töö kohta, mille väljanägemisest puudub igasugune ettekujutus (hävinenud ja ei ole säilinud ka fotot):
Haljala või Rakvere kiriku altarisein ja kantsel: säilinud on kaebus töödega venitamise pärast.
Heinrich von Thiereni vappepitaaf Tallinna Niguliste kirikus: sissekanne kiriku arveraamatus.
Antoniuse kabeli uks Tallinna Niguliste kirikus: sissekanne kiriku arveraamatus.
Orelisein Tallinna Niguliste kirikus: mainitud Elert Thiele pärandivaidluse dokumentides.
Tõld major von Henninghausenile: tõldsepp Tobias Heideli kiri tööde venimise kohta.barokset polükroomiat ning keerutada kujudest tehtud 3D-mudeleid.
Ackermanni ja tema töökoja tippteoseks on Tallinna toomkiriku altarisein (1694–1696). Tegemist on Eesti kõige suurema ja huvitavama ikonograafilise programmiga altariseinaga, mis valmis põlengujärgse taastamise käigus selle hetke kõige olulisemasse Eestimaa kirikusse. Stiilikriitiliselt on Ackermannile omistatud ka Tallinna toomkiriku kantsli korpus ja Kolgata grupp.
Teistes Eestimaa kirikutes on Ackermannile omistatud: Hageri, Järva-Madise, Martna, Türi, Simuna ja Vigala kiriku altarisein, Juuru, Karuse, Rapla jmt kiriku kantsel, Tallinna Pühavaimu kiriku kella numbrilaud ning mõned üksikuina säilinud skulptuurid.
Artikli koostamisel on kasutatud pressiteate ja veebilehe www.ackermann.ee teksti.
Mis te arvate, kas Rahvusringhäälingu portaal või mõni suur päevaleht/portaal avaldaks järgmises lõigus esitatud teksti sisaldava artikli:
«Vaatame murelikult, kuidas ühelt poolt hiilivad riigivõimu ümber homoaktivistid, isegi mitte salates, et peavad «inimõigusi» põhiseadusest ülemateks. Teiselt poolt ronivad Toompeale radikaalsed feministid Sorose maski naiste õiguste kaitsmise sildi alla peites ning lootes, et inimõiguste ja vabaduse jutust uinutatud eestlased lasevad neil komberuumist rahvuslikud väärtused eemaldada. Sellise hiiliva homoagenda imbumisega riigi võimukoridoridesse ei saa nõus olla. … Meil on rahvusriik, kus pahemideoloogia ja riigiseadused on lahus. Ükski ideoloogia ei tohiks avalikult tunnistada, et peab oma põhimõtteid Eesti põhiseadusest ülemaks, seda ei tohi lubada ei homodele ega ka feministidele. … Ja me ei vaja, et homod ja feministid koos võimuahnete vasakpoolsetega meid seejuures tülli ajaksid. … Jäägem siis vabadeks ja tugevateks ning ärgem laskem homoaktivistidel eestlaste ühtsust maha põletada. … Ärme luba võõrideoloogial meid killustada, me ei pea endid vormima kaugelt tulnud homoagenda kommete järgi.»
Tõenäoliselt soovitaks mõne peavooluväljaande toimetaja pakkuda taolist artiklit pigem Uutele Uudistele või Objektiivile – või mis veelgi tõenäolisem, kuulutaks selle vaenu õhutavaks ja vähemusi halvustavaks tekstiks, mida ei tohiks isegi sõnavabadusele viidates avaldada.
1. novembril aga avaldas ERRi portaal kunstnik Piret Räni (Eestimaa Rohelised) artikli «Meie reliikvia on vabadus», kus autor kirjutab muu hulgas järgmist:
«Vaatame murelikult, kuidas ühelt poolt hiilivad riigivõimu ümber luterlased, isegi mitte salates, et peavad «kirikuseadusi» põhiseadusest ülemateks. Teiselt poolt ronivad Toompeale radikaalsed katoliiklased Ordo Iurise maski pereväärtuste kaitsmise sildi alla peites ning lootes, et rahvuse kestma jäämise jutust uinutatud eestlased lasevad neil komberuumist inimõigused eemaldada. Sellise hiiliva kristluse imbumisega riigi võimukoridoridesse ei saa nõus olla. … Meil on sekulaarne riik, kus usk ja riigiseadused on lahus. Ükski religioon ei tohiks avalikult tunnistada, et peab kirikuseadusi Eesti põhiseadusest ülemaks, seda ei tohi lubada ei luterlastele ega ka moslemitele. … Ja me ei vaja, et luterlased ja katoliiklased koos võimuahnete populistidega meid seejuures tülli ajaksid. … Jäägem siis vabadeks ja tugevateks ning ärgem laskem kirikumeestel eestlaste ühtsust maha põletada. … Ärme luba võõral kultuuril meid killustada, me ei pea endid vormima kaugelt tulnud katoliikluse karmide kommete järgi.»
Sedalaadi sõnavõtt «võimuahnete» ja omi religioosseid norme ilmalikule ühiskonnale peale suruda tahtvate kristlaste aadressil tundub paljudele täiesti okei. Tulebki paljastada ja kritiseerida selliseid salakavalaid äärmuslastest usuhulle!
Samal ajal nimetatakse häirimatult vähemuste kiusamiseks nõudmist, et LGBT ja feministide seltskonna seadusevastane rahastamine riigivõimu poolt peab ära lõppema või et koolid ja lasteaiad peavad homoideoloogiast puutumata jääma. Ühesõnaga, kristlaste ja konservatiivide ühiskondlikud pürgimused on taunitavad, «progressiivsete» rühmituste omad mitte.
Miks siin vastuolu ei nähta? Küllap mõeldakse, et meil kehtib sekulaarne liberaaldemokraatia, mis toetab üksnes progressistide argumente. Pealegi, pahemliberaalide arusaama kohaselt kujutab kirik või kristlus endast süsteemset rõhumist. LGBT-liikumine ja feminism aga taotlevad inimeste vabastamist ebaõiglusest ja rõhumisest. Kristluse või mõne teise organiseeritud religiooni esindajatel ei tohi seetõttu ilmalikus, vabadustele orienteeritud riigis sõnaõigust olla. Inimõiguste ja vabaduste laiendamisele suunatud liikumised peavad aga saama tegutseda avalikkuse ja riigivõimu toel.
Kuid halenaljakas on see, et vastandudes kristlusele kui võõrsilt toodud globalistlikule usule lähtub Piret Räni ise samuti võõrsilt toodud globalistlikust liberalismiideoloogiast. Mõte, et kristlus võiks olla seotud eestlaste rahvuskultuuriga, tundub talle vasturääkivana. Räni sõnul on ju piibel toodud meile globaalse kultuuri kandjana tule ja mõõgaga kaugetelt maadelt. «Kristlik rahvuskultuur, mis kutsub üles globaliseerumise vastu võitlema, on oksüümoron, kehastunud vasturääkivus,» kirjutab ta.
Ja räägib ise unistusest, et «vabade maailmakodanikena on võimalik samal ajal elada jõukalt, arendada meie rahvuskultuuri ning tagada ka looduse heaolu laiades puutumata laantes.» Seda peaks vist nimetama rahvuskosmopolitismiks ja selle edendajaid rahvuskosmopoliitideks?
Grotesksel viisil kuulub selle Räni kirjeldatud ürgse looduslähedase rahvuskultuuri juurde… homoabielu. Osundan: «Looduskultuuris on kõigile ruumi. Hiiemetsadesse ja mererandadesse mahuvad õlg õla kõrval ära suurpered ja kärgpered, üksiklased ja kangelasemad, naised, kes elavad naistega ning mehed, kes elavad meestega.» Kuis Kungla rahvas kuldsel a’al...
Kui mõne inimese ideaaliks on ettekujutus hiiemetsades ja mererandades elavatest maailmakodanikest eestlastest kui ürgsest loodusrahvast, kes on vabad ahistavast katoliiklikust moraalist ja konservatiivsetest väärtustest ning on õnnelikud samasooliste perede üle – mis siis ikka. Põhiseadus tagab inimestele usu- ja veendumusvabaduse, isegi kui loogikas on pehmelt öeldes lühis.
Roheliste käest aga tahaks siiski küsida: kas te kavatsetegi nüüd hakata kristlaste vastu viha õhutama?
Artikkel ilmus algselt portaalis Objektiiv.ee.
Võimuliit on kokku leppinud abieluteemalise rahvahääletuse korraldamises. Väljaanne Meie Kirik küsis kommentaari Eesti Kirikute Nõukogu presidendilt ja EELK emeriitpeapiiskopilt Andres Põderilt. Endine ülemkarjane leiab, et üleskutsed, kus võrdseks kohtlemiseks ja inimõiguseks nimetatakse loobumist abielust kui mehe ja naise loomupärasest liidust, pole armastuse, vaid totalitarismi hääl.
MK: Kas Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on juba jõudnud arutada 2021. aasta kevadel toimuva pidava abieluteemalise referendumi teemat ja kas on kavas pöörduda Eesti elanike poole ka mingisuguse üleskutsega?
Andres Põder: Kuna abielu on kirikute õpetuses – olgu moraaliteoloogias või evangeelses eetikas – olulisel kohal, ei saa nad selle teema üle toimuvast arutelust ühiskonnas kõrvale jääda. Seda näitas ka EKN-i seisukohtade avalik väljaütlemine kooseluseaduse vastuvõtmise aegu. Kõigepealt tuleb aga ära oodata, milliseks kujuneb rahvahääletusele pandav küsimus. Seejärel on võimalik otsustada, kas ja kuidas reageerida.
MK: Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika dotsent Urmas Nõmmik kirjutas ERRi portaalis, et kirikutele tuleks kasuks, kui abielureferendum ei toimu, sest see oleks nii või teisiti poliitiline. Nõmmiku arvates on kirikutele lausa ohtlik see, kui abielureferendumist kujuneb usulis-poliitiline hääletus kirikute poolt või vastu. Kuidas seda arvamust kommenteerida?
Andres Põder: Igasugune käitumine oleks nii või teisiti usulis-poliitiline. Inimene lihtsalt on poliitiline olend. Silmas pidades Lutheri regimentide õpetust, peab kristlane taotlema Jumala tahte järgimist igas valdkonnas, seda enam, et demokraatias on ta ise vürst, keiser ja kõrgem võim. Kirikute kasust selles seoses rääkida pole relevantne – ei hääletata ju kirikute üle ega hääleta ka kirikud, vaid kristlased. Õige või vale valik puudutab ju nende hingeõndsust.
Isiklikult arvan, et referendum pole prevaleeriva esindusdemokraatia puhul parim lahendus, kuid osutub paratamatuks ühiskondliku rahu taastamiseks, kasvõi läbi poliitilise lahingu. EKN hoiatas juba 2014. aastal kooseluseaduse vastuvõtmisega kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest. Ometi asusid selle initsiaatorid ühiskonda lõhestama ja viha õhutama ning need söed ei näi tuha all kustuvat.
Küsimus ei ole ainult abielu tähenduses, vaid usalduses demokraatia vastu. Astuti ju selline oluline samm, küsimata selleks eelnevalt valimislubadustes rahva mandaati. Nii omandas võim oligarhia näo.
Rahvahääletus on üks võimalusi selle patu heastamiseks.
MK: Nõmmiku hinnangul on teoloogias toimunud või on toimumas tõlgenduslik muutus samasooliste suhtes, mis tuleneb niinimetatud enesekriitilisest piiblilugemisest. Seda, et tänapäeval saadakse Piiblist teistmoodi aru ja seetõttu tuleks kiriku õpetust revideerida, on väitnud või nõudnud ka mõned teised teoloogid. Mida neile kosta või mida tavakristlastele selgituseks öelda?
Andres Põder: Jah, kriitiline suhtumine maailma, iseendasse, isegi Jumalasse kuulub kristliku usu juurde. Selles pole midagi uut. Kuid juba Augustinuselt pärineb mõttekäik, et kahtle ka kahtlemises. Suures kahtlemises võib juhtuda nii, et «enesekriitilisest piiblilugemisest» saab ennastkehtestav piiblilugemine. Sekulaarses ja egotsentrilises ühiskonnas võib selline areng lausa domineerida. Parafraseerides Eduard Vildet: igaüks on nüüd endale oma «Pühakirja» teinud ja arvustab nüüd toda. Piibel on siiski oikumeeniline, kiriku ja tema teoloogia juurde kuuluv tekst. Vaadates kristlaskonda terviklikuna, on suhtumine perekonda ja homoseksuaalsusse jäänud valdavalt samaks. Selle taga pole lihtsalt traditsioon, vaid ka tugevamad teoloogilised argumendid.
MK: Hiljuti linastus üks dokumentaalfilm, kus katoliku kiriku juht paavst Franciscus väljendas toetust mõttele, et samasoolistele paaridele tuleks anda partnerlusseadus. Kas see väljaütlemine võib mõjutada traditsioonilise positsiooni ümbermõtestamist kirikutes ja kuidas see mõjutab kirikutevahelisi suhteid Eestis?
Andres Põder: Esmajoones on tegu katoliku kiriku siseasjaga. Seejuures on korduvalt rõhutatud, et kiriku seisukohad homoseksuaalse praktika kui patu ja abielu kui mehe ja naise liidu osas pole muutunud. Ka paavst on inimene, kellel on õigus arutleda erinevate sotsiaalsete probleemide üle, hoolimata sellest, et tema sõnad paljusid mõjutavad. Teame ju, et ideaali ja tegelikkuse vahel haigutab sageli kuristik. Seadusega ei saa pattu ära kaotada. Mõeldes Jeesuse loole kadunud pojast, näeme, et isa armastab teda sedavõrd, et annab talle vabaduse ja võimaluse patustada. Hoopis ise asi on, kas me soosime seadusi, mis tõukavad inimesi halvale teele ja toovad kaasa tõsise riive teiste, iseäranis laste, inimõigustele ja väärikusele.
MK: Viimaks, mida tuleks teha kooseluseadusega? On kõlanud seisukoht, et pärast abielu mõistele senisest suurema kaitse andmist tuleks kooseluseaduse rakendusaktid vastu võtta. Samas on homoseksuaalsed suhted kiriku õpetuse kohaselt patused – seda on deklareerinud ka EKN. Kas kirikud saavad nõustuda sellega, et patustele suhetele antakse riiklik tunnustus?
Andres Põder: Tõsi on, et kirjas riigikogule pidas EKN kooseluseaduse vastuvõtmist ebavajalikuks ja taunis «mitteabielulise kooselu võimaliku õigusliku reguleerimise ja registreerimise kaudu ühiskonnas levi(tata)vat homoseksuaalsuse heakskiitmist ja propageerimist.»
Küll peeti vajalikuks inimeste vastastikkust toetust ja abi võimaldavate suhete reguleerimist näiteks varaõiguse või ülalpidamiskohustuse vallas, parendades vajadusel normatiivseid tekste või praktikat. Võimalik, et seda annab teha ka kooseluseaduse raames, loobudes selle abielu dubleerivast iseloomust. See tähendaks iga regulatsiooni eraldi käsitlemist, kaitstes nii abielu kõrget ideaali kui võimaldades kõigile vabaduse kas armastada või patustada. Üleskutsed, kus võrdseks kohtlemiseks ja inimõiguseks nimetatakse loobumist abielust kui mehe ja naise loomupärasest liidust, pole armastuse, vaid totalitarismi hääl.
Küsitles Veiko Vihuri
Neljapäeval, 21. oktoobril, käis TV3 saates «Duubel» EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laats. Vestlusteemaks oli kiriku suhtumine seksuaalvähemustesse. Usutlusest jäid kõlama mõtted, et Piiblit on läbi aegade erinevalt tõlgendatud ja see pole nagu tolmuimeja manuaal, mida kõik ühtmoodi mõistavad; et Jeesus ei tulnud traditsiooni ega ühtegi institutsiooni kaitsma; et abielu defineerimine ei tee kedagi õnnelikumaks.
Nende väidetega on nii ja naa. Tõepoolest on Piiblit läbi aegade erinevalt tõlgendatud, ainult et valesti tõlgendajaid nimetab Kirik hereetikuteks või ketseriteks. Teiseks, Jeesus ise on öelnud, et Ta ei tulnud tühistama käsuõpetust, vaid seda täitma – kusjuures abielu küsimuses oli Ta kirjatundjatest hoopis rangemal seisukohal ja kuulutas selle lahutamatuks. Kolmandaks, õigusnormid ei pruugi kedagi tingimata õnnelikuks teha, aga nad on vajalikud selleks, et ühiskond saaks toimida.
Millest Annika Laats aga rääkimata jättis, oli kiriku õpetus homosuhete kohta. Kirik ei ole homoliitude seadustamise vastu mitte niivõrd sotsiaalse konservatiivsuse tõttu (ettevaatlikkus kõlblusnormide ümbertõlgendamisel) või murest ühiskonna sidususe pärast (soov säilitada erinevate gruppide vahel tasakaal), vaid seetõttu, et Jumala ilmutuse kohaselt on homoseksuaalsed suhted patused.
Ma tsiteerin 2008. aastal vastu võetud Eesti Kirikute Nõukogu dokumenti «Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses»:
«Kõige üldisemas mõttes peetakse homoseksuaalsuseks kalduvust ihaleda või sugulisse vahekorda astuda oma soolise inimesega. Kuna Piibli seisukohast tuleb pidada lubamatuks mistahes seksuaalakti väljaspool mehe ja naise vahelist abielu, ei saa kristlik kirik aktsepteerida ka homoseksuaalset suhet ega käitumist. Kõik EKN liikmeskirikud, tuginedes Piibli autoriteedile, peavad ühtviisi taunitavaks nii samasooliste abielu kui ka vastava partnerlussuhte seadustamist või tunnustamist kiriku poolt aktsepteeritud kooseluvormina. Kõnealust seksuaalpraktikat käsitlevad piiblitekstid kinnitavad, et homoseksuaalsus on patt selle erinevates avaldumisvormides – sugukirena, seksuaalsuhtena ja legaalse partnerlusena.»
Valgustusjärgne liberaalne inimesekäsitus on teinud kõige mõõdupuuks inimese vabaduse, mis väljendub tema eneseteostusõiguses ja mis seisab kõrgemal religioossetest moraalipiirangutest. Sellest tulenevalt kasutatakse homosuhete õigustamise puhul sageli järgmist argumenti: kui kaks täiskasvanud inimest soovivad vastastikusel nõusolekul ühte heita, miks peaksid need, kellesse see ei puutu, neile seda õigust keelama?
Sellele võib vastata, et kui need suhted jääksid privaatsfääri, siis ega ju ei keelatagi, ent ühiskondliku tunnustuse korral puudutab see ka ülejäänud inimesi – näiteks riigiametnikuna, teenindajana, lapsevanemana jne. Uus ideoloogiline lähenemine surutakse peale kogu ühiskonnale. Kõik saavad sellest ühel või teisel viisil puudutatud.
Annika Laats väljendas kõnealuses saates oma heameelt paavst Franciscuse pärast, kes oli äsja avaldanud toetust samasooliste partnerlusseadusele sõnadega: «Homoseksuaalsetel inimestel on õigus olla osa perekonnast. Nad on Jumala lapsed ja neil on õigus perekonnale. Keegi ei peaks olema välja tõugatud või selle tõttu õnnetuks tehtud.»
Sellega, et kõik inimesed on Jumala lapsed, kristlased ei vaidle. Jumal on meie Looja. Hoopis teine asi on halastuse ettekäändel teatud eluviisidele ühiskondliku tunnustuse andmine. Ukraina kanoonilise õigeusukiriku kantsler, metropoliit Antoni ütles kommentaariks paavsti sõnadele: «Kristlik halastus seisneb patustaja juhtimises kahetsusele, mitte tema pattude õigeks tunnistamises. Kaastunne ei tähenda õigustamist.» See on klassikaline kristlik positsioon. Patust tuleb armastada, aga pattu ei saa heaks kiita. Patuse kõrval tuleb seista, aga mitte toetada tema kavatsust elada patus.
Liberaalses teoloogias kaldutakse Piiblis nägema pigemini inimlikku päritolu dokumenti, mille tähenduse mõistmine sõltub kontekstist, s.t ajast ja kohast. Liberaalse teoloogi jaoks on Piibli normid ajas muutuvad ning ennekõike tulevat lähtuda armastuse nõudest. Osundan teoloog Johann-Christian Põderi arvamusavaldust: «Tänase luterliku eetika järgi ei peaks abielu ja teiste sotsiaalsete institutsioonide puhul lähtuma nende n-ö otsesest jumalikust päritolust. See tähendaks inimlike eluvormide ja kultuuriliste nähtuste jumalikustamist, nendest tegelikult puuslike tegemist.»
Varem on ta öelnud: «Luterlikust vaatenurgast võib aga öelda, et eetiline pluralism on mõneti isegi luterliku eetika tunnusmärk, olles seotud kristlase vabaduse ja isikliku vastutusega. Evangeelne eetika ei ole jumalikult etteantud autoritatiivne reeglistik, vaid püüd tõlgendada meie elupraktikat Jumala armastuse valguses.»
Kui armastus ja vabadus lahutatakse pattulangemist eirates piibellikest kõlblusnormidest ja tõstetakse esile ainsate otsustavate kriteeriumitena, siis sellega moonutatakse kristlikku õpetust ja arusaama Jumala tahtest meie suhtes. Teiste sõnadega, meil on tegemist ilmselge hereesia ehk valeõpetusega.
Kahtlemata jätab avatud, tolerantne, inimesi mõistev hoiak moodsas ühiskonnas kristlasest igati vaga mulje. See on kooskõlas ilmalike liberaalsete väärtustega, mis on olemuselt ebakristlikud. Aga mulle meenub väljapaistva ameerika luterliku teoloogi Carl E. Braateni ütlus, et vanaaja kiriku ketserid olid ka kõik vagad mehed. Nende vagadus ja sarm ei teinud paraku kahjutuks nende valeõpetust, mis saadab eksitatud hinged hukatusse.
On kuratlik panna ette inimesearmastaja mask ja juhtida oma ligimene samm-sammult igavesse hukatusse.
Me poleks pidanud siia jõudma. Ent ometi, siin me oleme – mina ja teised tavalised ilmikud on sunnitud katoliku kiriku ülemkarjase, püha Peetruse aujärjel istuva Kristuse vikaari sõnu korrigeerima ja talle avalikult vastu astuma. Tavalise katoliiklasena pole mulle antud olukorras jäetud muud võimalust kui kõnelda ja kirjutada. Seda nõuab tõde.
«Kes sina üldse selline oled?» küsib mõni. Mitte keegi, vastan. «Oled sa paavstim paavstist endast?» Sellele küsimusele ma ei hakka isegi vastama.
Aga kiriku traditsioon, mille läte on Jeesus Kristus, mida on pühade apostlite kaudu kirikus edasi kantud ning mis on tavaliste ustavate üleloomuliku usu ja seda väljendava sensus fidei kaudu igas ajaloolises hetkes lihaks saanud, peab olema selgelt sõnastatud ja kõikidele arusaadavalt esile toodud. Nii on kohus.
Paavst Franciscuse väljaütlemised eile esilinastunud dokumentaalfilmis «Francesco» on otseses vastuolus kiriku kahe aastatuhande pikkuse õpetuse, traditsiooni ja neid ustavalt kajastavate kiriku õpetusameti viimaste dokumentidega. Seetõttu pole ime, et paavsti sõnad tõusid esiuudiseks kogu lääne meedias, mis haistis õhust revolutsioonilist hetke – esimest korda väljendas üks paavst toetust samasooliste tsiviilpartnerlusele.
«Homoseksuaalsetel inimestel on õigus olla osa perekonnast. Nad on Jumala lapsed ja neil on õigus perekonnale. Keegi ei peaks olema välja tõugatud või selle tõttu õnnetuks tehtud,» tõdes paavst dokumentaalfilmis. «Mida me teha saame, on tsiviilpartnerluse seadus. See annab neile õigusliku katte. Olen seda toetanud,» jätkas ta.
Nagu kommenteeris paavsti väiteid peapiiskop Carlo Maria Viganò, ei pea selleks olema moraaliteoloogia ekspert, et tunnistada väljaütlemiste kiriku senisest õpetusest lahknevat iseloomu ja näha neis tõsist skandaali lugematutele ustavatele katoliiklastele.
Kiriku õpetuses ja praktikas ei ole kuni viimaste aegadeni käsitletud spetsiifiliselt samasooliste seksuaalse iseloomuga partnerlust. Homoseksuaalse akti näol oli ja on siiani kiriku hinnangul tegu loomuvastase pahe ja taeva poole karjuva surmapatuga, millel baseeruv partnerlus, veel vähem aga mehe ja naise abielu väliseid tunnuseid matkiv «homoabielu» oleks mõeldamatu.
Kultuurirevolutsiooni edenedes ning samasooliste tsiviilpartnerluse ja sellele järgnenud «homoabielu» legaliseerimise laine käigus viimasel kahel-kolmel aastakümnel on kirik olnud sunnitud andma sellele protsessile omapoolse moraalse hinnangu.
Viimane kiriku õpetusameti dokument, mis seda teemat spetsiifiliselt käsitleb pärineb 3. juunist 2003 ning kannab nime «Kaalutlused ettepanekute suhtes tunnistada seaduslikuks homoseksuaalsete isikute vahelised liidud». Dokument kannab toonase usukongregatsiooni prefekti kardinal Joseph Ratzingeri allkirja, kellest mõne aasta pärast saab paavst Benedictus XVI.
Dokument on ühemõtteliselt selge ning ei jäta ruumi tõlgendusteks. «Situatsioonides, kus homoseksuaalseid liite seaduslikult tunnustatakse või kus neile on antud abielule kuuluv seaduslik staatus ja õigused, ollakse kohustatud [sellele] selgelt ja jõuliselt vastu astuma,» toonitab kiriku õpetusamet. Katoliiklane peab kiriku korralduse kohaselt «hoiduma mistahes formaalsest koostööst selliste rängalt ebaõiglaste seaduste vastuvõtmisel või rakendamisel, ning sedavõrd, kui see on võimalik, materiaalsest koostööst nende rakendamisel.»
Apelleerides loomuseaduslikele ja usust tulenevatele argumentidele tuginedes abieluliiduga väliselt sarnaneva samasooliste tsiviilpartnerlusseaduse vastu, tõdeb usukongregatsioon: «On tõsi, et kõik katoliiklased on kohustatud vastustama homoseksuaalsete liitude seaduslikku tunnustamist, aga katoliiklikud poliitikud on kohustatud tegema seda erilisel moel, järgides oma vastutust poliitikutena.»
«Kirik õpetab, et lugupidamine homoseksuaalsete isikute vastu ei saa mitte mingil moel viia homoseksuaalse käitumise heakskiitmisele või homoseksuaalsete liitude seaduslikule tunnustamisele,» kirjutab usudoktriini kongregatsioon.
Kiriku õpetuse järgi peavad ühiskonnad lähtuma ühisest hüvest, mille üheks osaks on seadused, mis tunnistavad, edendavad ja kaitsevad abielu institutsiooni perekonna ja seeläbi ka ühiskonna alusena.
«Homoseksuaalsete liitude seaduslik tunnustamine või nende asetamine samale tasandile abieluga tähendaks mitte ainult hälbiva käitumise heakskiitmist, mille tagajärjeks on selle seadmine eeskujuks tänapäeva ühiskonnas, vaid see varjutaks ka alusväärtusi, mis kuuluvad inimkonna ühisesse pärandisse. Kirik ei saa jätta neid väärtusi kaitsmata, meeste ja naiste hüve ning ühiskonna enese hüve pärast,» seisab õpetusameti dokumendi viimases lõigus.
Osaliselt ka nendest kaalutlustest lähtudes sai üle kaheksa aasta tagasi loodud katoliiklastest koosnev Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, mis sel hetkel võttis tõsiselt kiriku üleskutset, mille järgi on kõik katoliiklased «kohustatud vastustama homoseksuaalsete liitude seaduslikku tunnustamist».
On kahju, et väga paljud katoliiklased, eelkõige kiriku hierarhia ehk piiskoppide ja preestrite ridadest üle maailma, pole kutsele kaitsta ühiskonnas loomulikku perekonda ja selle aluseks olevat abielu, järgnenud. Paljuski katoliiklaste ning – pean seda jälle toonitama – kohalike kirikute hierarhia leiguse ja apaatia tulemusel on tänaseks mitmetes traditsionaalselt katoliiklikes maades, nagu Portugal, Hispaania ja Iirimaa, läbi surutud abielu ja perekonna tähendust moonutavad seadused.
Paavst Franciscuse seekordne väljaütlemine põhjustab tohutut kahju, kuid eelkõige mõjub see katastroofiliselt paavsti institutsiooni mainele. Kuigi antud fraasi näol pole tegu õpetusliku seisukohaga ning kiriku liikmeid ei seo sellisel tasandil õhku visatud repliigid rohkem kui paavsti hinnangud sellele, kumb Rooma kahest jalgpallimeeskonnast võidab omavahelise õhtuse matši, külvab paavst usklike seas segadust ja skandaali ning õõnestab avalikkuse silmis Peetruse ameti autoriteeti. Ühtlasi on kogu maailma liberaalsele meediale selge, et kui paavst avalikult kiriku õpetuse vastu välja astudes toetab üht antikristliku revolutsiooni peamistest dogmadest, on tegu katsega kõigutada kiriku õpetust tõsiselt võtvate ja nendest ühiskondlikus tegevuses lähtuvate konservatiivide sotsiaalset jalgealust.
Kuidas peaksid end tundma need arvukad kiriku traditsioonist kinni pidavad usklikud, kes on võtnud nõuks seista elu ja tervist mängu pannes oluliste ühiskondlike ideaalide kaitsel, mille juured ulatuvad Kristuse kiriku kahetuhandeaastasesse õpetusse? Kuidas peaksid tundma end sõdurid, kelle väejuhatus on kindralstaabi maha jätnud ja keda keskastme ohvitserid põlgliku muigega pealt vaatavad? Milline peaks olema nende motivatsioon edasi võidelda?
Ilmselt tunnevad paljud neist end samamoodi nagu Hiina ustavad katoliiklased, nähes, kuidas Vatikan tunnustab kommunistide poolt loodud riigikirikut. Aastakümnete jooksul olid nad iseenda, oma vanemate ja vanavanemate – auliste märtrite – elu hinnaga keeldunud tegemast koostööd kommunistliku partei poolt loodud võltskirikuga, mis kiitis heaks abordi ja kommunismi, üksnes selleks, et vaadata pealt, kuidas Vatikan paavst Franciscuse valitsemise ajal ja pedofiilist niiditõmbaja kardinal McCarricku osalusel annab Hiina võimude poolt loodud riigikirikule ametliku tunnustuse. Ilmselt tunnevad nad end samamoodi kui avalikult Vatikani Hiina-poliitikat kritiseerinud Hong Kongi emeriitpiiskop, kardinal Joseph Zen, kellel Hiina kommunistlik valitsus lubas mõned nädalad tagasi valitud päevadeks Vatikani külastamise eesmärgil riigist välja sõita, ent keda paavst kiirele graafikule viidates keeldus vastu võtmast.
Keset pimedust tasub aga meeles pidada seda, et miski tegelikult ju ei muutu. Kristus on sama eile, täna ja igavesti. Pühim Jumalaema Maarja on Maarjamaa kuninganna. Kiriku õpetus on muutumatu. Jah, me oleme sisenenud kiriku «vaimu pimedasse öösse», milles Jumal näib vaikivat, ent oleme ausad, me ju teadsime seda juba ammu Neitsi Maarja ilmutusest Fatimas ja paljudest teistest lätetest. Kas tuleb meile midagi üllatusena? Nüüd on vaja seista, sest nii on kohus.
Jeruusalemma elanikud on vaikinud, kuid kuningas ei jää selle pärast tulemata.
Aeg on kividel kisendada.
Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv.
Vatikani uudiste lehekülg vahendas kolmapäeval uudise, et Rooma filmifestivalil linastub režissöör Jegveni Afinejevski dokfilm «Francesco». Selles dokfilmis tuuakse avalikkuse ette mõned Jorge Mario Bergoglio [paavst Franciscuse] mõtteavaldused homoseksuaalsuse teemal. Iseäranis tekitavad sügavat hämmingut kaks järgmist:
«Homoseksuaalsetel inimestel on õigus olla osa perekonnast. Nad on Jumala lapsed ja neil on õigus perekonnale. Kedagi ei peaks selle tõttu välja lükkama või õnnetuks tegema.»
«Tuleb luua tsiviilpartnerluse seadus. See annab neile õigusliku katte. Seda olen toetanud.»
Ei pea olema teoloog või asjatundja moraaliõpetuse alal, et näha, et sellised avaldused on täiesti hereetilised ja tekitavad usklike silmis väga tõsise skandaali.
Pange hästi tähele: need sõnad kujutavad endast lihtsalt räiget provokatsiooni, mille abil hierarhia «ultraprogressiivne» osa tahab kunstlikult esile kutsuda kirikulõhet, nagu seda on juba proovitud teha dokumendiga Amoris laetitia, surmanuhtluse kohta käiva õpetuse modifitseerimisega, Amazonase sinodi ja ebajumal Pachamamaga ning Abu Dhabi deklaratsiooniga, mis on nüüd üle korratud ja süvendatud entsüklikas Fratelli tutti.
Näib, et Bergoglio üritab ketserlike avalduste kuhjamisega jõhkralt panuseid tõsta, nii et see sunnib kiriku terveks jäänud osa – millesse kuulub piiskoppe, vaimulikke ja usklikke – teda ketserluses süüdistama, et siis kuulutada see osa kirikust skismaatiliseks ja «paavsti vaenlaseks».
Jorge Mario Bergoglio üritab sundida mõningaid kardinale ja piiskoppe end osadusest temaga lahutama, mille tulemuseks ei ole tema enda võimult kõrvaldamine ketserluse tõttu, vaid pigem nende katoliiklaste väljaheitmine, kes soovivad jääda truuks kiriku muutumatule õpetusele. Selle lõksu eesmärk on – Bergoglio ja tema «võluringi» oletatavate kavatsuste kohaselt – tugevdada omaenda võimu kirikus, mis oleks vaid nominaalselt «katoliiklik», kuid tegelikult ketserlik ja skismaatiline.
Seda pettemanöövrit toetab globalistlik eliit, peavoolumeedia ja LGBT-lobi, kellele paljud vaimulikud, piiskopid ja kardinalid pole võõrad. Lisaks ärgem unustagem, et paljudes riikides kehtivad seadused, mille abil saab kriminaalkorras karistada kõiki, kes peavad sodoomiat taunitavaks ja patuseks või kes ei kiida heaks homoseksuaalse «abielu» seadustamist – isegi kui nad teevad seda oma usutunnistuse alusel. Piiskoppide tauniv avaldus Bergoglio vastu sellises küsimuses nagu homoseksuaalsus võib kaasa tuua nende endi kriminaalvastutusele võtmise ilmalike võimude poolt – Vatikani heakskiidul.
Seega võib Bergoglio arvestada mitte ainult «süvakirikuga», mida esindavad mässulised nagu isa James Martin (SJ) ja need, kes propageerivad Saksamaa «sinodaalset teed», vaid ka «süvariigiga». Pole üllatav, et selles dokfilmis antakse samuti heakskiit demokraatide presidendikandidaadile [Joe Bidenile] ja mõistetakse hukka Trumpi administratsiooni poliitika, millele heidetakse ette Ameerika Ühendriikidesse siseneda soovivate perede ebaseaduslikku eraldamisest, kuigi reaalsus on see, et president seisab silmitsi inimkaubandusega, mis puudutab ka alaealisi.
Sellal kui konservatiivsetel Ameerika piiskoppidel on keelatud sekkuda poliitilisse debatti president Trumpi toetuseks, sekkub Vatikan vajaduse korral valimistesse demokraatide kandidaadi kasuks, koostöös sotsiaalmeedia ja uudistekanalitega, mis tsenseerivad tõsiseid süüdistusi Bidenite perekonna vastu.
Katoliiklastena kutsutakse meid ühinema nendega, kes kaitsevad elu, loomulikku perekonda ja riiklikku suveräänsust. Arvasime, et meiega on Kristuse vikaar. Tunnistame valuga, et selles aegade heitluses on see, kes peaks juhtima Peetruse paati, liitunud Vaenlasega, et see põhja ajada. Meenutades pühade paavstide julgust usu terviklikkuse kaitsmisel ja hingede päästmise edendamisel, võib ainult tõdeda: Quantum mutatus ab illis! (tõlkes umbes: Kuidas nad on muutunud!, parafraas Vergiliuselt).
Portaalist LifeSiteNews tõlkinud Veiko Vihuri.
Peapiiskop Carlo Maria Viganò on endine Vatikani nuntsius USA-s.
Peapiiskop Urmas Viilma leiab, et abieluteemalise rahvahääletuse õnnestumine võib avada uue perspektiivi kooseluseadusega lõpuni minemiseks. «Kui abielu mõiste saab turvaliselt kindlustatud, on samasoolistel paaridel õigustatud ootus parlamendile senise patiseisu lahendamiseks,» kirjutab Viilma.
Raske öelda, missuguseid lahendusi soosib poliitiline loogika, kuid kiriku õpetuse ja kristliku väärtussüsteemiga ei ole patus elamine kooskõlas, mistõttu ei tohi jääda vähimatki muljet, justkui kirik lepiks sellega, et kooseluseadusega «minnakse lõpuni». Isegi siis, kui abielu mõiste saab kindlustatud.
Ilmalik maailm teeb oma valikud, ent ükski kirik – tahtes jääda Jeesus Kristuse kirikuks – ei saa nõustuda millegi sellisega, mis on vastuolus Jumala ilmutusega, ega näha selles rahuldavat kompromissi ühiskonna jaoks. See, mis on olemuslikult väär, ei saa mitte kunagi olla legitiimne lahendus.
Juba 2008. aastal deklareeris Eesti Kirikute Nõukogu dokumendis «Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses» järgmist:
«Kõige üldisemas mõttes peetakse homoseksuaalsuseks kalduvust ihaleda või sugulisse vahekorda astuda oma soolise inimesega. Kuna Piibli seisukohast tuleb pidada lubamatuks mistahes seksuaalakti väljaspool mehe ja naise vahelist abielu, ei saa kristlik kirik aktsepteerida ka homoseksuaalset suhet ega käitumist. Kõik EKN liikmeskirikud, tuginedes Piibli autoriteedile, peavad ühtviisi taunitavaks nii samasooliste abielu kui ka vastava partnerlussuhte seadustamist või tunnustamist kiriku poolt aktsepteeritud kooseluvormina. Kõnealust seksuaalpraktikat käsitlevad piiblitekstid kinnitavad, et homoseksuaalsus on patt selle erinevates avaldumisvormides – sugukirena, seksuaalsuhtena ja legaalse partnerlusena.»
Ja veel: «Eelöeldut arvesse võttes leiab EKN üksmeelselt, et kristlikult elades peab tulevikulegi vastu minnes jääma mehe ja naise vahelisele abielule kõlbelises perspektiivis vaid üksainus piibellik alternatiiv: kristlik tsölibaat Jeesuse eeskujul.»
Seega on Eesti kirikute ühine arusaam ja seisukoht, mis tugineb Piiblile, et homoseksuaalsed suhted on patt ning taunitav pole mitte üksnes «homoabielu», vaid ka homopartnerluse seadustamine.
Ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on selgesti väljendanud piibellikku seisukohta, et «Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uues Testamendis ühtviisi negatiivses valguses», lisades, et «Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu «normaliseerida»» (kirikukogu avaldus 2009).
Samuti öeldakse kirikukogu 2018. aasta otsuse seletuskirjas:
«Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele.»
«Kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi, olles nõnda maailma valguseks ja maa soolaks. Just see on põhjus, mille pärast Kirik püüab ühiskonda ja selle norme – ka Põhiseadust – kujundada nõnda, et need peegeldaksid Jumala head tahet kõigi inimeste jaoks.»
Juba sellest tulenevalt ei saa ükski kiriku esindaja rääkida ametlikult kooseluseaduse rakendamisest või samasooliste paaride õigustatud ootustest.
Poliitikud võivad vorstidega kaubelda, ent kirik selles osaleda ei saa ega pea ka tükkima hindajaks, kas tehtud kaup õiglane sai.