Viimastel sajanditel on akadeemilises usuteaduses tegeldud «ajaloolise Jeesuse» rekonstrueerimisega. Selle käigus on paljud seigad Jeesuse elukäigus ebaehtsatena kõrvale heidetud. Küsime teoloogiadoktor Arne Hiobilt, kas mitmed klassikalised väited Jeesuse sündimisega seotud asjaolude kohta peavad endiselt paika.

Arne Hiob: Olen nende teemadega tegelnud oma mitmetes raamatutes, eriti «Püha Maa, juudid ja Jeesus» (2012) ning «Jeesus usu ja teaduse vahel» (2017). Võin kinnitada, et Jeesuse elukäigust ebaehtsatena kõrvale heidetud seikade suhtes pole mingeid tõendeid ega ka konsensust. Tegemist on puhtalt hüpoteetilise tasandiga, mida tunnistavad piiblieksegeedid enamasti ka ise. Kõik see, mida kõrvale heidetakse, on seotud rohkem uusajal levinud maailmapildiga, kus ei usuta imesid. Kui imesid uskuda, siis pole põhjust kahtlustama hakatagi, et mõni seik ei pärine Jeesuselt. Tõsi, paljude seikade suhtes (eriti Jeesuse neitsistsünd ja lapsepõlvelood, nn loodusimed ja tühi haud) on suurem osa akadeemilistest piibliteadlastest seisukohal, et need on müüdid. Kuid see on hüpotees ning hüpoteesidega ei saa midagi ümber lükata. Need piibliteadlased, kes on veendunud, et imed on võimalikud, on ammu osutanud, et pole mingit põhjust vaidlustada piibellikke andmeid (põhjuseks on enamasti ikka seesama maailmapilt, mis ei luba uskuda).

Terve rida väga prominentseid teadlasi on siiamaani esitanud argumente, et piibellik pilt Jeesusest kehtib – mul on kodus mitmeid akadeemilis-teaduslikke käsitlusi selle kohta. Ka ei ole ortodoksi ja katoliku kirikud ning protestantlikud vabakirikud omaks võtnud skeptiliselt meelestatud akadeemilise kogukonna vaateid – viimased on aga valdavalt tunnustust leidnud Saksamaa, Skandinaavia, Suurbritannia ja Põhja-Ameerika protestantlikes suurkirikutes. Sellel on ulatuslikud tagajärjed: kui Jeesuse sõnu ja tegusid ei peeta enam ehtsateks, siis võib nendest taganeda uusi tingimusi arvestades. Sellest tulenevadki näiteks praegu diskuteeritavad seisukohad abieluküsimuste jt kohta, mis ei lähe kokku Piibliga – ei peagi minema, kui pärimusi Jeesuse kohta ei peeta rohkem või vähem ehtsaks.

Kas Jeesus sündis Petlemmas?

Arne Hiob: Pole ühtki konkureerivat pärimust ega ürikut vanast ajast, mis pakuks mingit muud versiooni. Seda paika ei ole ka kunagi vaidlustatud, enne viimast paari sajandit. See, et Jeesus olevat sündinud Naatsaretis, nagu akadeemiline «peavool» (või ennast peavooluks pidav suund) täiesti või osaliselt väidab, on hüpotees, mille tõestuseks ei ole absoluutselt ühtki tõendit, vaid ainult lisahüpoteesid. Mitte miski ei sunni ka Petlemmas sündimises kahtlema. Esimeste sajandite kirikuisad tunnistavad ühemõtteliselt Petlemma sündimist ja näitavad isegi Jeesuse sünnipaika, kuhu ehitati kirik, mida praegugi pidevalt külastatakse.

Kas Jeesus sündis neitsist?

Arne Hiob: Vihjeid neitsistsünnile leidub kogu Piiblis: ei Jeesus, Paulus ega keegi teine eelda iial, et Joosep olnuks Tema isa, vaid ikkagi ainult taevane Isa. Otsesõnu ei saadud imelisest sünnist enne rääkida, kui Jeesus oli surnuist ülestõusnud, sest keegi seda ei uskunud, pidades Maarjat pigem liiderdajaks (ka meie ei usuks, kui keegi lapseootel neiu väidaks, et ta on käimapeale jäänud Pühast Vaimust).

Vanas Testamendis sisaldub ettekuulutus, et «neitsi» jääb lapseootele ja toob Poja ilmale ning paneb temale nimeks Immanuel, s.t Jumal meiega (Js 7:14). Heebreakeelseid sõnu jälgides ei ole põhjust sünnitaja neitsilikkuses kahelda, nii nagu akadeemilised piibliteadlased enamasti. Olen sellest hiljuti rääkinud ühes oma jutluses, esitades lühidalt ka argumentatsiooni.

Kas võib aga keegi sündida neitsist? Seda on alati olnud raske uskuda. Vahel osutatakse partenogeneesile (neitsistsünnile) looduses. Jeesust on ka tõlgendatud evolutsiooni uue astmena, kellel erinevalt meist on täiuslik jumalatunnetus – ja on oletatud, et võibolla toimub kogu evolutsioon «neitsistsündide» kaudu, kus Jumal ühte poolt välja jättes sekkub otseselt? Sageli väidetakse, et universumi «peenhäälestuse» juures peab eeldama suunavat jõudu väljastpoolt.

Neitsistsünni evolutsionistlik tõlgendus on samuti hüpotees, ent kes saaks seda keelata? Mulle meeldis väga ühe kreatsionistliku tippfüüsiku seletus, mis on kreatsionism ehk loomise eeldamine teadusliku teooriana. Teaduse põhivool ei eita Jumalat, kuid jätab kõik üleloomuliku metoodiliselt-hüpoteetiliselt välja. Kreatsionistid vastavad: võrdõiguslikkuse huvides võtame meie üleloomuliku metoodiliselt-hüpoteetiliselt sisse tagasi – ja vaatame võrdluse kaudu, kumma tulemused veenavad rohkem. Mis tohiks keelata nii talitada?

Kas neististsünd on vajalik? Ilmselt küll, kuna nii teatatakse. Kui Jeesus oleks ainult «teoorias» Jumala Poeg ja mitte empiiriliselt, siis oleks ta viimselt tavaline inimene ja tema sõnal ei oleks ka otsustavat kaalu, mida praegugi tuleb järgida! Need, kes Jeesuse jumalikkust ei usu või selle ainult mingiks rohkem või vähem vajalikuks teooriaks tõlgendavad, ei taha enam tunnustada ka paljusid tema sõnu ja väiteid (näiteks taas praegu väideldavas abieluküsimuses jne). Loogiline, aeg läheb ju edasi. Aga kristlus on alati olnud veendunud Jeesuse ainulaadsuses, mis algab empiiriliselt juba Tema sünnist peale.

Kas Matteuse ja Luuka jutustused Jeesuse sünnist peavad paika?

Arne Hiob: Matteuse ja Luuka jutustused on täiesti kooskõlas. Olen selle välja toonud mitmetes oma kirjutistes: Petlemm, Joosep ja Maarja jne. Jutustused täiendavad teineteist ega ole mingit põhjust nendes kahelda. Et aga akadeemilises maailmas on valitsemas skeptiline hoiak, siis loomulikult kaheldakse. Võibolla kõige tõsisem on vastuväide, et paljud lood on ainult ühekordse allikatõendusega: karjastest ja 12-aastaset Jeesusest templis räägib ainult Luukas, tähetarkadest ja Egiptusesse põgenemisest ainult Matteus jne. Aga see ei ole põhjus ajaloolisuse äravõtmiseks. On muudki, mida on tõendatud ainult ühekordses allikas, ja selles ei kahelda. Ikkagi kõik «imeline», mida osa piibliteadlasi kui «moodsad inimesed» häbenevad uskuda, on see, mis tekitab neile probleeme – ja teaduse autoriteedile vääralt toetudes levivad ekslikud arusaamad, nagu oleks teadus tõestanud, et Jeesuse lapsepõlvelood ei ole ajaloolised. Mingeid selliseid tõestusi ei ole olemas!

Küsitles Veiko Vihuri

Miks hakkasid kristlased tähistama Jeesuse sünnipäeva 25. detsembril? Sellele vastatakse tavaliselt nii, et kirik soovis vana paganliku püha muuta kristlikuks. Veebiajakiri Meie Kirik avaldab uuesti artikli, kus Kristuse sünnikuupäeva jälgi otsitakse varasest kristlusest, mitte paganlusest.

Praegusel aastaajal võib üsna suure tõenäosusega kuulda väidet, et 25. detsember pole mitte kristlik jõulupüha, vaid algselt paganlik talvepüha, mille ristiusk võttis üle antiikaja usunditelt, et kirikusse uusi liikmeid meelitada. Kas see vastab tõele?

Pikka aega peeti seda jõulude päritolu «religiooniloolist hüpoteesi» peaaegu enesestmõistetavaks tõeks. Ometigi on viimaste aastakümnete ajaloouurimises kerkinud tõsiseltvõetavaid vastuargumente, mis arvatavasti on selle väite isegi kummutanud.

Esiteks pole kõige paremini sobivad paganlikud pühad jõulude eelkujudena enam sama usutavad kui varem. Näiteks 25. detsembri «võitmatu päikese» pühale pani aluse keiser Aurelianus alles 274. aastal pKr, osaliselt võib-olla vastusammuna kristlaste jaoks oluliseks saanud päevale.

Teiseks, teised tõsiseltvõetavad kandidaadid oma aja päikesekultuste hulgast pidasid oma pühi juba augustis. Pealegi, Vana-Rooma saturnaalide puhul pole ajalisest lähedusest hoolimata[1] leitud veenvat ajaloolist sidet jõulusündmuse toimumise aega arvutanud kristlastega.

Jõulud võivad lähtuda ülestõusmispühast

Aga kust jõulupüha kuupäev siis pärineb, kui mitte paganlusest? Vastus võib olla nii lähedal ristiusu keskmele, et esmapilgul ei oska seda sealt otsidagi. Liturgikaprofessor Thomas J. Talley järgi lähtub jõulupüha kuupäev Jeesuse ristisurma kuupäevast ehk esimesest suurest reedest.

Varajased kristlased tundsid Jeesuse surmakuupäeva vastu huvi varem kui Tema sünnikuupäeva vastu. Nad arvasid, et esimene suur reede oli juudi kuukalendri järgi niisanikuu 14. päeval.

Kohandades seda päeva Rooma impeeriumi lääneosas kasutatud Juliuse kalendriga, hakati Jeesuse surma-aasta suureks reedeks pidama 25. märtsi.[2] Samas järgiti riigi idaosas Kreeka kalendrit, mille Artemisiose-kuu kuues päev vastas niisanikuu neljateistkümnendale päevale. Kui Ida-Roomas mindi 4. sajandil üle Juliuse kalendrile, hakati uue kalendri järgi Jeesuse surma­päevaks pidama 6. aprilli.

Mis on sellel kõigel pistmist jõuludega? See on kirikuaastas ju hoopis teisel ajal kui ülestõusmispüha. See seostub jõuludega selle kaudu, et varajaste kristlaste aegses rabiinlikus juutluses usuti, et suured prohvetid sünnivad ja surevad samal päeval. Üldse usuti, et olulised päästeloolised sündmused toimuvad samal aastaajal.

Näide taolisest uskumusest on säilinud Babüloonia Talmudis (juudi õpetlaste kirjutiste kogumik), mis räägib, kuidas kahe rabi vaidluses ütleb üks: «Maailm loodi niisanikuus, patriarhid sündisid niisanikuus, Iisak sündis niisanikuus, niisanikuus lunastatakse meie esiisad» (Roš hašana, 10b–11a).

Kristlased võtsid selle mõtteviisi juutidelt pisut muudetuna üle ning eeldasid, et Jeesus mitte üksnes ei surnud, vaid ka sigitati Pühast Vaimust 25. märtsil.[3] Seda päeva peetaksegi kirikuaastas praegu Issanda kuulutamise pühaks, mil ingel teatas Maarjale Jeesuse sünnist.

Teisisõnu arvutasid läänekristlased Jeesuse eostumise ja surmapäevast üheksa kuud edasi ning järeldasid, et Jeesuse sündimis­e päev on 25. detsember.[4] Idas tehti sama arvutustehe ning saadi 6. aprillist lähtudes 6. jaanuar. Neljandal sajandil ja pärast seda liikusid kirikupühad aja jooksul idast läände ja läänest itta ning viimaks said mõlemad kuupäevad tuntuks mõlemal pool.

Lääne kristlaskonnas peame me seda ida jõulupäeva kolmekuningapäevana. Seevastu ida ortodoksi kirikus on 6. jaanuar kui «teofaania» olulisem püha kui 25. detsember. Mõned vanad idakirikud – nagu Armeenia apostlik kirik – pühitsevad jõule endiselt üksnes 6. jaanuaril. Siis peetakse püha Jeesuse sündimise, ristimise ja kogu avalikule tegevusele eelneva elu auks.

Kokkuvõttes oli Jeesuse sünnipäeva määramine ja pühitsemine pikk protsess, mis omandas pika aja jooksul muidki tähendusi kui meie praegused kirikuaasta pühad.

Kristlased ei tahtnud kopeerida paganlikke pühasid

Aga kas me võime olla kindlad, et taoline mõttekäik pole kiriku püüd näidata, et jõulusid lihtsalt ei kleebitud paganlike pühade peale? Satub ju isegi parimal viisil määratletud Jeesuse sünnipäevadest vähemalt üks Juliuse kalendris erinevale päevale.

Siiski osutab tõestusmaterjal selles küsimuses kristlaste iseseisvale rollile. Üks oluline kinnitav asjaolu on ühe varase hereetiliseks tunnistatud kristliku rühmituse jõulude tähistamise viis. Neid nimetatakse donatistideks ning nad tegutsesid peamiselt Põhja-Aafrikas alates 4. sajandist.

Donatism sai alguse Rooma impeeriumi viimastest ulatuslikumatest kristlaste tagakiusamistest keiser Diocletianuse ajal 3.–4. sajandi vahetusel. Donatistide eksitus seisnes selles, et nad ei pidanud pädevaks selliste preestrite sakramente, kes tagakiusamise ajal olid lasknud oma piiblid ära põletada, kuid hiljem liitusid taas kogudustega.

Meie teema seisukohalt on huvitav, et üsna kindlalt pidasid donatistid jõule 25. detsembril. Veel huvitavam on teada, et nad olid eraldi keeldunud püha pidamisest 6. jaanuaril, mida nad pidasid kristlastele sobimatuks uuenduseks.[5]

Kuna donatistid olid Diocletianuse aegses tagakiusamises kõige visamat vastupanu osutanud rühm, on ebatõenäoline, et nad jäärapäistena oleksid teadlikult võtnud üle oma tagakiusajate usu olulise püha. Eriti kui nad olid teadlikud ka erinevast «kristlikumast» kuupäevast.

Kuna 25. detsembrit peeti toona Põhja-Aafrikas algseks Jeesuse sünnipäevaks, siis võib muuhulgas arvata, et see kuupäev on kinnistunud aastate 250–300 paiku.

Jõulude algus on varajases kirikuaastas

Kas jõulud siis on algselt kristlik püha või mitte? Lühidalt öeldes: tõenäoliselt jah. Varasel kristlusel lihtsalt ei sobinud paganatelt usu sisu üle võtta ning sama ranget joont hoiti ka usupühade puhul vähemalt niikaua, kuni kristlusest sai tasapisi Rooma impeeriumi peamine usund. Alles pärast seda hakkas kirik sajandite kestel seoses misjonitööga võtma ka jõuludesse üle paganlikke kombeid.

Mida niisugune arutelu pühade üle meile õpetab? Vähemalt seda, et kõik Jeesuse elust räägitud sündmused seostuvad ühel või teisel viisil Tema ristisurma ja ülestõusmisega. Varane kirik teadis seda ning tahtis sarnaselt teiste kirikupühadega ka jõulude pühitsemisel meenutada, et Kristus sündis siia maailma selleks, et surra, üles tõusta ja päästa inimesed surma meelevallast.

Autor Miikka Niiranen on insener ning portaali Areiopagi.fi peatoimetaja.

Tõlkinud Illimar Toomet

Kasutatud kirjandus

Susan K. Roll. Toward the Origins of Christmas. Kok Pharos Publishing House, 1995
Thomas J. Talley. The Origins of the Liturgical Year. The Liturgical Press, 1991
William J. Tighe. «Calculating Christmas.» Touchstone Magazine, 12/2003
Andrew McGowan. «How December 25 Became Christmas?» Bible History Daily, 2012

[1] Pidustused jumal Saturnuse auks algasid 17. detsembril ja kestsid seitse päeva. Toim.

[2] Nii näiteks Tertullianus (Adversus Judaeos, VIII). Toim.

[3] Sellest, et Jeesuse eostamine ja ristisurm langesid samale kuupäevale (25. märts), kirjutab Püha Augustinus (teoses De trinitate). Toim.

[4] Wikipedia ingliskeelse artikli andmeil esineb 25. detsember Jeesuse sünnipäevana esimest korda Rooma Hippolytusel (c 170–235). Hippolytuse järgi leidis Jeesuse eostamine aset kevadisel pööripäeval, mille ta asetas 25. märtsile. Jeesus pidi seega sündima üheksa kuud hiljem – 25. detsembril. Toim.

[5] 4.sajandi lõpus oli kristlikus kirikus Issanda sündimise kuupäeva osas tõepoolest erimeelsusi. 25. detsembril 385 noomis Roomast Petlemma asunud Püha Hieronymus kohalikke, et nad ei tähista Jeesuse sünnipäeva. Aasta hiljem, 25. detsembril 386, ütles Püha Johannes Kuldsuu oma jutluses: «Kogudustes vaieldakse palju tänase pidupäeva üle. Ühed heidavad sellele ette, et see on uus ja ennatlik ja äsja sisse seatud, teised kaitsevad seda, öeldes, et see on vana ja algupärane» (osundatud teosest: Gerhard Kroll, Jeesuse jälgedel, Tartu 2002, lk 44). Toim.

On olemas autentsest ja tuntud allikast pärit ettekuulutus pühalt Assisi Franciscuselt, kus ta kõneleb usutaganejast vastupaavsti ilmumisest katsumuste ajal (futurae tribulationis).[1]

Selles öeldakse, «et keegi, mittekanooniliselt valitud ja ketserlikust rikutusest nakatatud, sellel katsumuste ajal paavstiametis tunnustatuna, valab paljudele salakavalalt oma eksituse surmajoogisegu» (quod aliquis, non canonice electus et haeretica pravitate infectus, in articulo tribulationis illius ad papatum assumptus, multis mortem sui erroris sagaciter propinare moliretur).[2] Püha Assisi Franciscus ennustas, et see isik «usurpeerib türanlikult paavstiameti» (papatum usurpare tyrannice).[3]

Meie päevil usaldas just seda silmas pidades püha Padre Pio oma vaimulikule pojale, kuulsale eksortsistile Don Gabriele Amorthile järgmised dramaatilised sõnad: «Saatan on tunginud sügavale Kirikusse ja valitseb üürikest aega kogu väärkiriku üle.»[4] Püha Padre Pio teadis Fátima kolmandat saladust – talle ilmutati see juba neli aastat enne väikesi karjuslapsi.[5]

Tuntud hispaania ajakirjanik José María Zavala küsis Don Gabriele Amorthilt täpsemalt selle kohta ja võttis nende vestluse järgnevalt kokku: «On kaks korduvat ja omavahel seotud teemat: suur usutaganemine Kirikus selle tipust alates – mis vastab kardinal Ciappi tunnistusele – ja saatana asumine Kiriku peaks selles mõttes, et paavst on saatana kontrolli all.»[6]

Selles kontekstis viitas Zavala nende sõnade täpsele vastavusele seisukohaga, mida esitas Frère Michel, kes on pädev asjatundja Fátima sõnumi alal ja kirjutanud sel teemal raamatutriloogia. Ta ütles: «Tuleb aeg, mil toimub otsustav lahing Neitsi ja saatana vahel. Kogu maailma ujutab üle kuratliku segaduse tulv. Saatan tungib Kiriku kõige kõrgematele tasanditele. Siis leiab aset lõpuajaks ette kuulutatud suur usutaganemine, […] «valeprohvet», kes reedab Kiriku «metsalisele», vastavalt Johannese ilmutuse ettekuulutusele.»[7]

Tegelikult – nagu ka õde Lucia sellele osutab[8] – on see saladus ilmutatud juba Pühakirja viimases raamatus. Selles kõneldakse tulipunase lohe (Ilm 12:3), mis manifesteerub ateistlikus kommunismis, ja musta metsalise (Ilm 13:1–2), mis esindab vabamüürlust, vihast. Seal öeldakse: «Ma nägin maast üles tulevat teist metsalist, sel oli kaks sarve otsekui tallel ning ta rääkis nagu lohe. Ta tegi kõik esimese metsalise meelevallaga tema ees ning ta tegi, et ilmamaa ja need, kes seal elavad, kummardaksid esimest metsalist» (Ilm 13:11–12).

Metsaline, kes näeb välja kui tall, esindab kirikusisest vabamüürlust, mis on pühamusse – iseäranis hierarhiasse – sisse tunginud. Selle eesmärk on Katoliku Kirik seestpoolt üle võtta. Ta tahab luua – ja viib selle ka üürikeseks ajaks täide – ebajumala: valekristuse ja väärkiriku.[9]

Otsustava tähtsusega on osutus Kiriku hierarhiale, mille puhul mitra – kahe sarvega – viitab preestriameti täielikkusele. Metsaline, kes maast üles tuleb, näeb välja nagu Kristus-Talle sulane, kuid on tegelikult saatana, lohe sulane.

Seega, kui teine metsaline esindab kirikusisest vabamüürlust, personifitseerub ja sõna otseses mõttes tõuseb ta kuni tippu välja valeprohvetina,[10] keda mainitakse selgesti Johannese ilmutuse kolmes salmis (Ilm 16:13; 19:20; 20:10).

Tema on väärkiriku väärpea. Kohutava ketserluse ja jäleda pühaduseteotuse saatel edendab ta suurt usutaganemist tipust alates. Ta eksitab ja petab ilmamaa elanikke (vrd Ilm 13:14) ning tahab juhtida inimesi kummardama antikristust, kelle otsene eelkäija ta on (vrd Ilm 13:12).

Endine Fulda piiskop, Uue Testamendi eksegeet professor dr Eduard Schick osutab samuti sellele aspektile oma töös Ilmutusraamatu teemal: «Teise metsalise ülesanne on piiramatu võimu koondamine esimese metsalise kätte; selleks saab ta käsud ja vahendid esimeselt; ta peab panema inimesed tunnustama esimest metsalist Jumalana, mida too enda kohta väidab. See on kogu tema propaganda eesmärk nii sõnades kui tegudes. […] Küsimus on antikristuse üleilmse võimu ümberkujundamises religioosseks ja omakorda kõikide inimeste panemises teda kultuslikult austama.»[11]

Piiskop Schick räägib samuti saatanlikust kolmainsusest, mis koosneb lohest ja kahest metsalisest. Esimene metsaline, mis esindab vabamüürlust, personifitseerub antikristuses, ja teine metsaline, mis esindab kirikusisest vabamüürlust, personifitseerub valeprohvetis.[12] Nende eesmärgiks on piiramatu võim kogu maailma üle, saatana kuningriik maa peal.

«Maailma valitsejad, kes on astunud «saatanliku kolmainsuse» teenistusse, usuvad, et on tulnud soodne hetk korraldada viimane, purustav rünnak Kristuse Kiriku vastu maa peal. Selleks mitmekordistab saatanlik triaad oma propagandat.»[13]

Peapiiskop dr Fulton J. Sheen selgitab selles kontekstis, et kõnealuse plaani juurde kuulub vastukiriku asutamine: «Sel on kõik Kiriku tundemärgid ja tunnusjooned, kuid on jumalikust sisust vabaks tehtud ja vastupidiseks muudetud. Sellest saab antikristuse müstiline ihu, mis sarnaneb väliselt kõiges Kristuse Müstilisele Ihule.»[14] Seega vajab vastukirik oma peaks vastupaavsti, kelleks on Johannese ilmutuses esinev valeprohvet.

See vaenulik püüd tahab petlikult veenda inimesi «aktsepteerima uut religiooni, kus poleks risti, sellele vastavat liturgiat, religiooni, mis surmaks religiooni, või poliitikat, mis muutuks religiooniks.»[15]

Õnnis Anna Katharina Emmerich, suur Saksa müstik, on näinud ja kirjeldanud hukatusliku vastukiriku tõusu. Ta «nägi, kuidas […] Roomas kerkis üks tume kirik.»[16] Sellest rääkides ta kasutas drastilist väljendit, mis viitab selgesti sündmuse apokalüptilisele iseloomule: «Aga kogu maja oli pime ja must, seal sündis kõik sünkjas pimeduses. […] Ma nägin samuti, kui jubedad on selle pärakiriku järelmid. Ma nägin seda kasvamas, ma nägin kõiksugu ketsereid linna minemas.»[17]

Õnnis Anna Katharina Emmerich nägi kirikute sulgemist ja katoliku koguduste suurt viletsust kõikjal.[18] Ta kirjeldas «tumeda pärakiriku» levikut kui antikristuse otsustava võitluse täidesaatmist: «See sekt saab oma märgi apokalüptiliselt metsaliselt, mis tõuseb merest, elab koos sellega ja kehutab seda võitlema Kristuse karja vastu.»[19]

Kõige selle taustal kõlab La Salette’i tuntud sõnum otsekui vali ja vaibumatu hoiatus: «Rooma kaotab usu ja muutub antikristuse aujärjeks.»[20]

Portaalist LifeSiteNews tõlkis Veiko Vihuri.

Autor Frank Unterhalt on katoliku preester.

[1] Bartolomeo da Pisa, De conformitate vitae Beati Francisci ad vitam Domini Iesu, Liber II, Fruct. VI, Pars II, 3, teoses: Analecta Franciscana sive Chronica aliaque varia documenta ad historiam Fratrum Minorum spectantia, Edita a Patribus Collegii S. Bonaventurae, Romae 1912, Tomus V, lk 167.

[2] Ibid.

[3] Ibid.

[4] José María Zavala, El secreto mejor guardado de Fátima, Spanish edition, Planeta Publishing 2017, lk 231.

[5] Ibid., lk 20.

[6] Ibid., lk 267.

[7] Ibid., lk 83–84.

[8] Ibid., lk 271.

[9] Rudolf Graber, Athanasius und die Kirche unserer Zeit, Abensberg 1987 (11. trükk), lk 38.

[10] Vt ka Augustin Arndt (toim.), Die Heilige Schrift des Alten und Neuen Testamentes. Mit dem Texte der Vulgata, Regensburg. Rom & New York 1901, 3. vol., lk 979, allmärkus 18.

[11] Eduard Schick, Geistliche Schriftlesung. Die Apokalypse, Düsseldorf 1971, lk 149–150.

[12] Ibid., lk 141–142, 148–149.

[13] Ibid., lk 175.

[14] Fulton J. Sheen, Der Kommunismus und das Gewissen der westlichen Welt, Berlin 1950, lk 12.

[15] Ibid., lk 11.

[16] Karl Erhard Schmöger, Das Leben der gottseligen Anna Katharina Emmerich, 2. vol., Freiburg im Breisgau 1870, lk 492.

[17] Ibid., lk 493.

[18] Ibid., lk 494.

[19] Ibid., lk 501.

[20] Johannes Maria Höcht, Die Große Botschaft von La Salette, Stein am Rhein 2004 (8. trükk), lk 161.

Kodaniku jaoks on referendumist osavõtmine tähtsaima kodanikuõiguse kasutamine – nimelt võimu teostamine. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 1 sätestab, et «Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas». Paragrahv 56 täpsustab: «Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1) Riigikogu valimisega; 2) rahvahääletusega.»

Sellega peaks olema antud ühemõtteline vastus neile, kes üritavad eelseisvat rahvahääletust saboteerida. Inimesed võivad seejuures rääkida valgusest ja armastusest või esile tuua muid «õilsaid» põhjendusi, aga kui nende eesmärk on takistada rahval kui kõrgeima võimu kandjal jõuda otsusele olulises väärtusküsimuses – puhtalt selle pärast, et neile ei meeldi oodatav-eeldatav tulemus –, on nad põhiseadusliku korra sabotöörid. Punkt.

Kristlaste jaoks aga on rahvahääletus abielu kui mehe ja naise liidu üle võimalus ja kohustus anda tunnistust usutunnistuse esimesest artiklist, mis kõneleb Jumalast kui Loojast, kes on teinud inimese oma näo järgi ning loonud ta meheks ja naiseks ning kes on seadnud abielu, mille Jeesus on kuulutanud lahutamatuks: «Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks? Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!» (Mt 19:4jj)

Seda arvesse võttes tuleb tõsiselt taunida mõnede kristlastena esinevate inimeste väiteid, nagu oleks referendum lõhestav ja ebavajalik. Rahvahääletuse tuumaks on ju küsimus abielust. Mehe ja naise liidust ühiseks eluks ja järglaste saamisest kõneldakse juba Piibli esimestel lehekülgedel kui Jumala poolt õnnistatud institutsioonist. Kuidas saab Jumala sõna olla kristlase jaoks lõhestav?! Kuidas saab tunnistuse andmine Jumala tahtest olla ebavajalik?!

Me teame väga hästi, et kui abielureferendum jääks ära, oleks revolutsioonilistele, olemuselt antikristlikele jõududele antud roheline tuli muutmaks perekonnaseadust. Mitte küll praeguse võimuliidu ajal, aga päris kindlasti mõne järgmise koalitsiooni eestvõttel. Ja juba tulevad ka Euroopa Komisjonist sõnumid, et Euroopa Liit hakkab oma liikmetelt nõudma abielu mõiste laiendamist. Kuhumaani peaks see «laiendamine» ulatuma? Kui «laiendada» abielu uutele kooseluvormidele, näiteks samasoolistele paaridele, siis jääb ikkagi üle neid, kellele «abieluvõrdsus» ei laiene (näiteks lähisugulased või rohkem kui kahest partnerist koosnevad suhtevormid).

Referendum abielu teemal poleks vajalik, kui kõik mõistaksid põhiseadusesse kirja pandut ühtemoodi, nagu veel 1990. aastatel. Kui aga ühiskonnas on tekkinud vaidlus selle üle, kuidas mõista üht põlist institutsiooni, tuleks küsida rahvalt.

Need, kes püüavad abielureferendumi toimumist iga hinna eest takistada, tahavadki abielu tähendust moonutada. Nende hulgas on paraku ka nime poolest kristlasi, kes vaga näoga räägivad armastusest ja hoolimisest, aga tegelikult on Jumala sõnast ja kristlikust traditsioonist eemaldunud.

Riigi seisukohast on praegu kaalul kõrgeima riigivõimu kandja vabadus sõnastada olulistes küsimustes seisukoht ja anda seeläbi juhis riigile ja ühiskonnale. Rahvas ei ole eksimatu, aga demokraatia ideaali kohaselt on ikkagi tegemist kõrgeima võimu kandjaga.

Usu seisukohast vaadates tuleb kristlastele meenutada kohustust aidata kaasa pimeduse jõudude peatamisele. Pimedus rüütab end valgusega ja eksitab inimesi valedega. Armastus, valgus, inimlikkus, sallivus jne – nende kaunite sõnadega püütakse varjata mässu Jumala ja Tema korra vastu. Siin ei saa jääda kõrvaltvaatajaks, kui meie kui kristlaste võimuses on rahvahääletusel osalemise kaudu öelda «jah» Jumalale ja «ei» end valguseingliks maskeerinud pimedusevürstile.

Olen rääkinud juba rohkem kui 15 aastat, et need, kes kapist välja tulid, tahaksid kappi saata meid; s.t homoaktivistid, kes nõuavad «võrdsust» ja «sallivust», tahaksid teistsugused arvamused vaigistada. Umbes kümme aastat tagasi ütles mulle üks kristlasest advokaat: «Mike, miks sa piirdud sellega? Need, keda varem vangi pandi, tahavad nüüd meid vanglasse saata.»

Kui ma tema kommentaari Christian TV-s kordasin, naeruvääristasid mind paljud vasakpoolsed: «Keegi ei taha saata sinusuguseid vangi!»

Kuid see muutus kiiresti, kui 2015. aastal vangistati ühe Kentucky osariigi maakonna ametnik Kim Davis, kes keeldus kohtumäärust täitmast ja samasooliste paaride abielutunnistust välja andmast.

Paljud vasakpoolsed aplodeerisid tema arreteerimisele, nad olid Davise vangi saatmisest vaimustuses ja lootsid, et ta ei saa sealt niipea välja. Ja sotsiaalmeedias olid kommentaarid üle võlli, nagu näiteks see: «Kim Davis ei ole põhiseaduse ja ülemkohtu eiramise poolest parem kui need mehed, kes kavandasid ja viisid ellu rünnakud Maailma Kaubanduskeskusele ja Pentagonile 11. septembril. Tõsi, proua Davise trikitamise tõttu pole kaotatud ühtegi inimelu, kuid mõte kasutada oma usulisi tõekspidamisi õigustusena ülemkohtu ja põhiseaduse eiramiseks teeb temast religioosse terroristi samas reas bin Ladeni ja ISISega».

«Kuid,» võib nüüd keegi öelda, «Kim Davise arreteerimine kinnitab, et te liialdate oma seisukohaga. Ta keeldus täitmast kohtuniku otsest korraldust ja veetis siiski ainult paar päeva vanglas. Ärge tehke temast märtrit ega jätke vale muljet, et see on igapäevane asi.»

Tegelikult võiksin ma välja tuua muid näiteid, mitte ainult Ameerikast, vaid ka teistest riikidest, näiteks ühe isa juhtumi, kellega kohtusin eelmisel aastal Kanadas.

Ta oli vastu oma 14-aastase tütre soovile end mehena identifitseerida ja hakata saama hormoonravi. Kuid kohtud otsustasid tütre kasuks, kinnitades mitte ainult tema «õigust» alustada ravi, vaid ka keelates isal isegi oma kodus kutsuda omaenda tütart tema sünninimega või osutada talle kui naisele. Juhul kui isa söandaks seda teha, saaks ta kohapeal arreteerida.

Juba mitu aastat võib New Yorgis «diskrimineeriv» kohtlemine töökohal nende vastu, kes peavad end transseksuaalideks, kaasa tuua 250 000 dollari suuruse trahvi. Aga mis on diskrimineeriv kohtlemine?

Valitsuse ametliku veebisaidi andmetel tähendab see muu hulgas inimese enda eelistatud nime või sugu väljendava asesõna mittekasutamist, inimesele tema valitud tualettruumi kasutamise mittelubamist või isegi «seksistlikke stereotüüpe». Üleastumise korral saate kaela tohutud võlad või on asi veel hullem.

Nüüd on Norra muutnud bi- ja transfoobse kõne ebaseaduslikuks. Täpsemalt: «Karistusseadustik ütleb, et vihakõnes süüdiolevaid inimesi ootab privaatselt tehtud kommentaari eest rahatrahv või kuni aasta vangistust ja avalikult tehtud kommentaaride eest maksimaalselt kolm aastat vangistust. Lisaks saavad karmimalt karistada need, keda süüdistatakse vägivaldsetes kuritegudes, mis on motiveeritud ohvri orientatsioonist või sooidentiteedist.»

Niisiis, LGBT isiku või isikute suhtes vaenu õhutavaks peetud privaatne kommentaar võib teile kaasa tuua üheaastase vanglakaristuse. Kui te kommenteerite avalikult, võib teid ees oodata kolme aasta pikkune vangistus – sama karistus kui kolmanda astme mõrva eest (see tähendab surma põhjustamist hooletusest) Norras. Te kuulsite õigesti.

Eelnõu pooldajad märgivad, et «süüdistuse esitamiseks peavad kommentaarid olema suunatud LGBTQ+ inimeste vastu või sisaldama väljendeid, mis neid teadlikult avalikkuse ees dehumaniseerib».

Kas Piibli asjakohaste salmide tsiteerimine läheks üle piiri? Või väide, et on ainult kaks sugu? Või mitte nõustumine sellega, et «abielu» võiks tähendada ka samasooliste liitu?

Vähemalt on kindel, et on olemas palju LGBT-aktiviste ja nende liitlasi, kes on enam kui valmis potentsiaalsed juhtumid kohtusse viima.

Selle aasta jaanuaris siinsamas Ameerikas säutsus Joe Biden, et transseksuaalide õigused on tänapäeva inimõiguste teema. Ja ta on selgelt välja öelnud, et üks tema esimesi seadusandlikke prioriteete (juhul kui ta meie järgmise presidendina ametisse astub) on võtta vastu võrdõiguslikkuse seadus, mis kujutab endast otsest ohtu meie usuvabadusele.

Ärge laske end petta.

See on üks paljudest põhjustest, miks nii paljud meist on Bideni ja Harrise administratsiooni vastu. Ja see on veel üks meeldetuletus, et minu kristlikust advokaadist sõber, kes võitles ise kultuurisõdade eesliinil, vaevalt et liialdas.

Nüüd on käes sobiv hetk langetada otsus, et te teete seda, mis on õige, ja seisate selle eest, mis on õige, kartmata tagajärgi. Just teie julgus võib olla see, mis seisab viimase tugipunktina valitsuse ohtliku võimuliialduse vastu.

Tõlkis Veiko Vihuri

Oleme igapäevaselt tunnistajateks, kuidas seoses abielureferendumi ehk rahvahääletusega kasutatakse selle vastaste poolt eksitavat ja manipulatiivset sõnavara ning alusetuid valeväiteid. Mõistete ja reaalsuse ümberdefineerimise ning segaduse tekitamine on klassikaline kultuurimarksistlik demagoogia ja propagandavõte. Eesmärgiks on tekitada foon, justkui oleks abielu ja väljakujunenud väärtuste kaitsmine põhiseadusevastane, diskrimineeriv ja inimõiguste rikkumine. Loomulikult on tõde hoopiski vastupidine. Vaatlengi abieluvastaste enimkasutatud väiteid ning lükkan need ümber.

«Abielu institutsioon ei ole rünnaku all ja ei vaja põhiseaduslikku kaitset.» – Vale. Seda väitis veel hiljaaegu Reformierakond eesotsas Kaja Kallasega ning see oli ka nn kooseluseaduse läbisurumisel üldlevitatav väide. Tegelikkuses oli kooseluseaduse sihiks jõuda sammhaaval homoabielu seadustamiseni, nagu see on toimunud kõikides riikides, kus esmalt kooseluseadus vastu võeti. Seda eesmärki tunnistas Sven Mikser tõdedes, et lühikesed sammud pole end õigustanud ja nüüd on aeg astuda suur samm, ehk siis legaliseerida homoabielud. Ilmselt selle ootuses on oma kooselu registreerinud vaid tühine arv homopaare. Roheliste ja Eesti 200 poolt algatatud homoabielude legaliseerimist nõudvat petitsiooni toetab SDE. Samuti Reformierakond, kuid hirmust kaotada oma pärisabielu toetavaid valijaid, ei julge partei petitsioonialgatajatega ühineda ning püüab tähelepanu mujale suunata.

«Abielureferendumi läbiviimisel puudub igasugune mõte, tegelema peab teiste asjadega.» – Vastupidi. Eriti nüüd, kui abieluinstitutsioon tahetakse pea peale pöörata ja hävitada ning anda homoseksuaalsetele paaridele abieluõigus, on eriti tähtis ja hädavajalik anda abielule põhiseaduslik kaitse.

Perekonnaseadust, kus abielu on sätestatud mehe ja naise liiduna, võib täna igal hetkel muuta. Peale seda, kui rahvahääletusega kinnitatakse üle, et abielu on mehe ja naise vaheline liit, ei ole seda aga võimalik enam muud moodi muuta, kui vaid uue rahvahääletusega. Riigikogu ei saa teistsuguseid seadusi vastu võtta ega kohtud olemasolevaid ümber tõlgendada, nagu me oleme kahjuks näinud. Seega on rahvahääletusel väga suur ja oluline mõte.

Abielu teemal rahvahääletuse läbiviimine ei mõjuta teiste oluliste küsimustega tegelemist. Nendega tegeletakse jätkuvalt. Küll annab see aga inimestele võimaluse ise otsustada ja kaasa rääkida meid kõiki puudutaval teemal, vastupidiselt sellele, kuidas toimetati kooseluseaduse vastuvõtmisel. Pealegi, kui sellel mingit mõtet poleks, miks siis vastased nii endast väljas on?

«Abielureferendum on EKRE provokatsioon, milles ei peaks osalema.» – Küsimus ei ole EKRE-s, vaid abielu ja perekonna toetamises ja kaitsmises, missuguse vajaduse on tekitanud nn euroopalike väärtuste (millel pole midagi ühist tegelike euroopalike väärtustega) pealesurujad ja abieluinstitutsiooni ründajad. Kui me tahame ise ja et meie lapsed saaksid elada normaalses ühiskonnas, siis tuleb referendumil ilmtingimata osaleda ja öelda selge sõnaga JAH. Nimetada provokatsiooniks inimestelt seisukoha küsimist ja rahvale otsustusõiguse andmist on äärmiselt arrogantne ja häbematu. Üleskutse mitte kuulata rahva häält kõneleb tegelikult EI-kampaania tegijate kõva käe ihalusest.

«Abielureferendum lõhestab ühiskonda.» – Vastupidi! Ühiskonna lõhestamine algas hoopiski 2014.–2015. aastal nn kooseluseaduse pealesurumisega Reformierakonna ja SDE poolt. Seda tehti ignorantliku hoolimatusega, sõites jõhkralt üle ühiskonna valdava enamuse kõlblus- ja moraalitundest ning tahtest. Õnneks jäid seaduse rakendusaktid siiski vastu võtmata, kuid ühiskond oli lükatud kreeni. Liberaalide poolt tekitatud lõhe on jäänud püsima ning oma äärmusliku sallimatusega normaalse ja traditsioonilise maailmavaate ning sättumusega inimeste vastu on nn sallivuslased seda üha enam lõhestanud. Abielureferendum ei lõhesta ühiskonda, vaid ühendab. See annab inimestele võimaluse otsustada ühiselt, millise tee ja tuleviku me endale ühiskonnana valime ning see kindlasti suurendab rahva sidusust.

«Abielureferendumist tuleb teha hääletus EKRE ja valitsuse vastu.» – Sellise loosungi püstitamine Reformierakonna poolt on üliküüniline ja kantud pimedast võimuihast. Küsitluste järgi toetab abielu kui mehe ja naise liitu ca 60% Eesti inimestest. See tähendab, et ei olda mitte ainult EKRE ja valitsuse vastu, vaid hoopiski Eesti rahva enamuse vastu. Normaalse ühiskonna vastu. Kui see pole ühiskonna lõhestamine ja viha õhutamine, mis siis veel on?

Ühiskonna ja rahva seisukohtadega mittearvestamine viib meid totalitaarsesse režiimi, kus mingi vähemus määrab enamusele, kuidas peab käituma, kuidas mõtlema, mida tegema. Sellises ühiskonnas me oleme juba olnud ja sinna me kindlasti ei ole nõus tagasi minema.

«Me nõuame abieluvõrdsust.» – Tegemist on tehisliku uussõnaga, millega Eestis tulid välja rohelised ja levis kiiresti kõikide homoabielu nõudjate leksikoni. Sellega püütakse tekitada valearusaama, justkui abielu mehe ja naise vahel tekitaks mingit ebavõrdsust, mida siis homoabielu seadustamine justkui likvideeriks. Abieluvõrdsuse mõiste kasutamise eesmärgiks on abieluinstitutsiooni ja abielu radikaalne moonutamine ja pea peale pööramine.

Eestis kehtiva õiguse kohaselt on absoluutselt kõigil (täisealistel, teovõimelistel ja abielus mitte olevatel) inimestel ühetaoline ehk võrdne õigus abielluda. Samasoolistele paaridele abieluõiguse andmine ei tooks mitte võrdsust, vaid annaks neile eriõiguse. Lisaks, kui me räägime võrdsusest, siis ei tohiks ju kellelgi olla üllatuseks, et lapsed sünnivad ühiselt vaid mehele ja naisele, mitte samasooliste viljatust kooselust. Kuidas järgivad samasoolised paarid võrdsusprintsiipi näiteks laste saamisel?

«Enamus ei tohi referendumiga lahendada vähemusi puudutavaid küsimusi.» – Selle äraspidise loogikaga ei saaks mitte kunagi ühtegi demokraatlikku otsust vastu võtta ega valimisigi läbi viia. See, et just rahva enamuse ja mitte vähemuste tahe on otsustav, ongi demokraatia sisu ja mõte. Ühiskond koosneb erinevatest vähemustest. Miks peaks just seksuaalvähemuste tahe kõikidest teistest vähemustest ja enamusestki ülimuslik olema? Abielu kaitsmine ja sellele läbi rahvahääletuse põhiseadusliku kaitse andmine on ühiskonna enamuse võõrandamatu õigus. Rahvahääletus on kõige suurimal moel kantud võrdõiguslikkuse põhimõttest ja annab eranditult kõikidele kodanikele ühesuguse õiguse otsustada. 

«Enamusdemokraatia aeg on ümber.» – Seda loosungit kasutab ka president Kaljulaid. Demokraatia kui selline tähendab enamuse tahte ülimuslikkust ühiskonnaelu määravate otsuste tegemisel. Kõige otsesemal kujul väljendub see rahvahääletuste, näiteks abielureferendumi läbiviimisel. Ka vähemused peavad austama enamuse tahet. Võimulolijatest rääkimata. Liberaalide rünnak otsedemokraatia vastu tähendab soovi kehtestada vähemuste diktaati enamuse üle. See ei ole demokraatia, see on diktatuur.

«Homoabielu on inimõigus.» – See on järjekordne suur vale. ÜRO Inimõiguste Harta räägib abielust vaid mehe ja naise vahel ning Euroopa Inimõiguste Kohus on kinnitanud, et see, kui homoabielu ei ole kuskil riigis legaliseeritud, ei ole inimõiguste rikkumine. Homoabielu ei ole inimõigus ega demokraatia küsimus. Seda on kinnitanud ka õiguskantsler Ülle Madise. Demokraatlikke riike, kus geipaaride abielu ei tunnustata, on mitu korda rohkem kui neid, kus tunnustatakse. Eesti ei ole siinkohal mingi erand.

«Abielureferendumiga raiutakse kivisse sovetlikku homofoobsust.» – Totrus. Selle loogika järgi on enamik maailma riikidest ja rahvastest sovetlikud ja homofoobsed. Homofoobiat defineeritakse kui põlgust, eelarvamust, tülgastust või viha homoseksualismi vastu. Äärmiselt inetu ja alusetu süüdistus, sest abielu eest seismine ei tee inimestest homofoobe. Inimesed lihtsalt ei taha, et neile surutaks peale loomuvastaseid sättumusi ja soovivad, et midagigi jääks pühaks ja puutumatuks. Las igaüks elagu oma elu.

«Abielu toetajad ajavad putinlikku poliitikat.» – Sellised absurdsed süüdistused näitavad, et EI-kampaania toetajatel puuduvad mõtestatud argumendid, nad püüavad vältida diskussiooni ja teistele allajäämist lihtlabase sildistamisega.

Putinlik on hoopis sotside ja reformierakonna ähvardus takistada rahvahääletuse otsuse vastuvõtmist Riigikogus ja teha kümneid tuhandeid muutmisettepanekuid, mille läbihääletamine kestaks kuid. See tooks kaasa kogu seadusandliku tegevuse peatumise Eestis. See on otsene ja pahatahtlik parlamendi töö saboteerimine ja mis veelgi hullem, katse hävitada Eesti põhiseadusele tuginev ja demokraatlik riigikord, lülitades rahvas välja oluliste riigielu küsimuste arutamiselt ja otsustamiselt.

«Liberaaldemokraatiale ei ole alternatiivi.» – Sõna «liberaalne» tähendus on aja jooksul muutunud. Algselt tähendas see vabameelsust, mis toetas sõna-, usu-, meelsus- ja muid vabadusi. Nüüd tähendab see peamiselt seksuaalvähemuste ja massiimmigratsiooni eest seismist, ühiskonna enamuse vaadete jalge alla tallamist, väärnähtuste toetamist ning sõna- ja meelsusvabaduste piiramist, tembeldades igasuguse kriitika liberaalsete «väärtuste» vastu vihakõneks. Kõike peab sallima, aga teistsuguse maailmavaate ja selle esindajate suhtes võib olla äärmiselt sallimatu. Tegelikkuses hägustavad igasugused eesliited demokraatia kui sellise sisu ja mõistet. Kui liberaalne demokraatia välistab rahva enamuse tahtega arvestamist, siis ei ole tegemist demokraatiaga. 

«Rahvaküsitluse ehk referendumiga võetakse ära õigusi.» –  Abielureferendumiga saab abielu endale põhiseadusliku kaitse. Mitte kellegi õigusi sellega ära ei võeta, eriti selliseid, mida pole olemas olnudki. Küll aga soovivad homoabielu pooldajad hoopiski anda teatud grupile eriõiguse ning hävitada abieluinstitutsiooni mehe ja naise liiduna. Ja see võtab väga palju ära neilt, kes abielu pühaks peavad.

«Rahvaküsitlusele pandav küsimus on põhiseadusevastane.» – Seda väidet on korrutatud juba nii palju, et see on muutunud juba naeruväärseks. Pole kahtlustki, et ükskõik kui millisena küsimus formuleeritaks, teatavad oponendid, et see on põhiseaduse vastane. Põhiseadus ei keela ühegi küsimuse rahvahääletusele panemist, kui see just ei puuduta maksusid ja välislepinguid. Õiguskantsler Ülle Madise kinnitas, et küsimus «Kas Eestis peab abielu jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks?» on korrektne ja põhiseadusele vastav. Siin pole millegi üle vaielda.

«Abielu toetajad keelavad teistel armastada.» – See süüdistus on absurdne. Abielureferendum ei puuduta armastust, ammugi selle keelamist. Mitte kellelgi ei keelata armastada ükskõik keda. Rahvahääletuse teemaks on abielu.

«Tuleb kehtestada sooneutraalne abielu.» – See on meelevaldselt konstrueeritud fiktsioon, mis eirab fakti, et mingisugust sooneutraalsust looduses ei eksisteeri. Reaalsuses on olemas vaid mees- ja naissugu, mis on defineeritud läbi X ja Y kromosoomide. Sooliste erinevuste pime eiramine ja ignorantsus ei tee neid olematuks.

Eesmärgiks on sugude vahelise erinevuse ja rollide hägustamine, jätmaks muljet, justkui emal ja isal ei oleks vahet ning samasooliste abielu seadustamine ei muudaks abielu mõistet ega sisu. Kui siseministriks oli Andres Anvelt (SDE) jõuti ametlikes ankeetides asendada ema ja isa juba mõistetega vanem 1 ja vanem 2. Tänane valitsus tõi meile ema ja isa tagasi.

«Väärtusküsimusi ei tohi rahvahääletusele panna.» – Väärtused on ühiskonna poolt heakskiidetud käitumisnormid ja kriteeriumid, mis defineerivad hea ja kurja. Väärtused kujundavad ühiskonna keskseid tõekspidamisi ja eesmärke. Perekond ja abielu mehe ja naise vahel on vaieldamatult Hea poolel ja väga oluline osa ühiskonna väärtussüsteemist. Ei ole ühtegi moraalset ega õiguslikku põhjust, miks ühiskonna enamus ei tohiks kaitsta abielu seksuaalvähemuste soovi eest seda hävitada. Abieluteemalisi referendumeid, kus otsustati seksuaalvähemuste õiguste üle, on korraldatud paljudes Euroopa riikides (Iirimaa, Slovakkia, Sloveenia, Horvaatia jne) ning mitmekümnes USA osariigis. Miks peaks see Eestis keelatud olema? Põhjus, miks EI-kampaaniat tegevad abieluvastased rahvahääletuse vastu nii raevukalt sõdivad on lihtne – nad teavad, et neil puudub rahva toetus.

Mida kokkuvõtteks öelda? Põhiseaduse ja perekonnaseaduse loojad ei tulnud omal ajal selle pealegi, et keegi võiks kunagi abielu kui mehe ja naise liitu kahtluse alla seada, vastasel juhul oleks see kohe lisaks perekonnaseadusele ka põhiseadusesse raiutud. Seda on kinnitanud mitmed Põhiseadusliku Assamblee liikmed.

Abieluvastaste EI-kampaania tugineb valedele. Valel on aga lühikesed jalad. Läbi aegade välja kujunenud perekond on ühiskonna alustala ning mehe ja naise liit on ainuke loomupärane liit, milles sünnivad lapsed ja mis tagab meie ühiskonna ja rahvuse edasikestmise. Rahvahääletus võimaldab meil anda abielule põhiseaduslik kaitse, mida see täna vajab. Tehkem seda!

Henn Põlluaas (EKRE) on Riigikogu esimees. Artikkel ilmus algselt autori blogis.

Mis on kristluse põhisõnum? See on tänapäeva sekulariseerunud läänemaailmas küllaltki vajalik ja aktuaalne küsimus. Meie informatsioonist üle küllastunud maailmas ootavad inimesed tihti lühikese repliike ja vastuseid, mis võtaks ammendavalt kogu teema kokku. Kuidas öelda ühe lausega, milles seisneb kogu kristluse idee?

Keeruliseks teeb selle teema ka see, et välja on pakutud eri variante kristluse põhisõnumi kohta. Esineb ka seda, et kristluse põhisõnumit defineerivad inimesed, kes pole ise kristlased. Nii on üheks populaarseks vastuseks, et kristluse põhisõnumiks on traditsioonide, esivanematelt päritud tarkuse hoidmine ja kaitsmine. Teised aga väidavad, et kõige tähtsam on hoopis ligimesearmastus, mille sisuks on tavaliselt sallivuse, demokraatia, avatuse, vabaduse, hinnangutest hoidumise jm aktsepteerimine.

Probleem nende kahe väljatoodud arusaama juures on see, et mõlemal juhul leitakse kristlusele omane mõiste, kuid täidetakse see tänapäeva ilmalikust ühiskonnast võetud sisuga. Kristluse põhisõnumit aga ei peaks otsima ilmalikust maailmast, vaid kristlusest enesest, kiriku kuulutusest ja pühakirjast. Jeesus oma õpetuses astub vastu nii liigsele traditsioonilembusele kui ka pelgalt inimlikule arusaamale ligimesearmastusest. Toon ühe näite Piiblist, kus Jeesus ütleb nõnda: «Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt.» (Mt 10, 37).

Need Jeesuse sõnad ei lähe kuidagi kokku liigse traditsioonilembusega, sest Kristus ütleb, et vanemate ja nende sõna austamine järgneb tema austamisele. Aga see ei sobi kokku ka hinnangutevaba ligimesearmastusega. Jeesus annab väga selgelt mõista, et ligimesearmastus võib olla väärastunud ja kahjulik inimesele. Vanemate ja ka oma laste armastamine, mis on iseenesest hea, võib muutuda Jeesusest lahus väga ohtlikuks. Need Jeesuse sõnad on konkreetsed ja karmid ja on rahutust tekitanud erinevatel aegadel. Mõnel perioodil on kristlust peetud liberaalseks, sest ristiusk kutsub üles tavasid kõrvale heitma, teisel ajal jälle on kristlus sallimatu, vaenuõhutaja jne.

Kristuse tee ei ole sõltuv tulevatest ja minevatest ilmalikest ideoloogiatest ja kristluse sisu ei tohi täita sellega, mis parasjagu maailmas moes on.

See on ilmselt tänapäevale omane nähtus, et kõik Jumalasse puutuv heidetakse kõrvale ja keskmesse tuuakse inimene oma mõtete ja ideedega. Inimlikud teemad on palju arusaadavamad ja meile lähedasemad kui jumalikud. Nõnda lihtne ja selge on rääkida traditsioonide hoidmisest või liberaalseid norme kaitsvast ligimesearmastusest, kui kõnelda Jumala Sõna, mis räägib patust, lunastusest ja igavesest elust. Sellest ei saa tänapäeval keegi eriti midagi aru. Nii pannakse inimene oma mõtetega Jumala kohale. Aga me ei tohi unustada, et inimene on patune. Kõik hea, mis ta Jumalata ette võtab, muutub lõpuks kurjaks. Traditsioonide hoidmisest võib saada viha teiste vastu, rahutus ja kivinenud usk, mis ei tunne rõõmu ja lootust. Ligimesearmastusest võib saada ükskõiksus, kõige sallimine, viha teisitimõtlejate vastu ja oma hinge hävitamine selle maailma kaduva eluviisiga.

Kristluse põhisõnumit ei saa otsida patusest maailmast, vaid see tuleb leida Piiblist ja kiriku kuulutusest läbi sajandite. Kõrvale tuleb lükata inimlikud ideed ja tagasi tulla selle juurde, mis puudutab Jumalat ja tema ilmutust. Alles siis kui mõistame Jumala armastust ja tema tahet iga inimese jaoks, oskame hoida häid traditsioone ja armastada oma ligimest. Ilma Jumalata ei saa ja ei oska me kumbagi lõpuni teha. Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.

Üheks Piibli tuntuimaks salmis on Johannese evangeeliumi kolmanda peatüki kuueteistkümnes salm, kus Jeesus ütleb: «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid tal oleks igavene elu.» (Jh 3:16)

Seda salmi nimetatakse ka väikeseks evangeeliumiks, sest see on kogu Piiblit läbiva joone hea kokkuvõte. Arvan, et see sobib ka praegu suurepäraseks kokkuvõtteks kristluse põhisõnumist. Millest see siis koosneb?

1. Jumala, maailma Looja, armastus väljendub Jeesuses Kristuses. Tema kaudu otsib Jumal kontakti iga inimesega.

2. Temasse peab uskuma. Jeesusega peab inimesel olema osadus ja ühendus.

3. On olemas hukatus ja patt. Inimene on loomult kuri ja vajab Jumalat, et oma elu muuta. Patt on loomuliku inimese igapäeva seisund, see määrab tema mineviku, oleviku ja tuleviku. Patt väljendub praktilises elus mõtetes, tegudes ja tegematajätmistes. Ilma Jumalata inimene on teel hukatuse poole.

4. On olemas igavene elu, mida Jumal pakub neile, kes usuvad Jeesusesse. Need pääsevad hukatusest ja patu needusest. Igavese elu pärimine mõjutab kristlast juba ka selles elus, nõnda et ta saab patud andeks ja Jumala abiga võitleb oma sisemise kurjuse vastu.

See on lühikene seletus, kuid Jh 3:16 sobib ise oma lühiduse ja löövusega hästi kristluse põhisõnumiks. Alles lunastusest osasaamise järgselt oskame mõista traditsioonide väärtust ja oma ligimest täielikult armastada. Kristlus ei ole inimlik ponnistus ja pingutus kõigest väest traditsioone hoida ja oma ligimest armastada. Need mõlemad on usu viljad ja tagajärjed inimeses, kes on osa saanud Jumala armastusest. Kristluse põhisõnum peab algama Jumalast ja tema tegudest. Kirik ei pea kartma seda, et ilmalik ühiskond ei mõista tema kuulutust ja missiooni. Kirik on saanud oma ülesande Jeesuselt ja on kogenud läbi ajaloo, et Issand on seda tööd ikka õnnistanud. Kristluse põhisõnum eile, täna ja homme kõneleb Jumala armastusest patuse inimese vastu Jeesuses Kristuses. See sõnum jääb samaks kuni selle maailma lõpuni.

Robert Bunder on EELK Kambja koguduse jutlustaja/praktikant ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistrant. Siinne artikkel ilmus esmalt portaalis e-Kirik.

Rakvere jõulukuuse saamise järjekordses episoodis võrdles kirikuõpetaja Tauno Toompuu «kristliku kuuse» püstitajaid kohalikus ajalehes hirmuvalitseja Heroodesega. Illimar Toomet avab loo tausta.

Rakvere jõulukuusk on juba aastaid andnud jututeemat. Kuuse asemel keskväljakule püstitatud püramiidjad ehitised on püüdnud tähelepanu mitte ainult Eestis, vaid üle maailma. Paaril viimasel aastal on väljakut jälle ehtinud traditsiooniline puu, kuid lugu ei ole sellega lõppenud.

Lisaks linnavalitsuse püstitatud nn ametlikule kuusele püstitasid abilinnapea ja üks volikogu liige tänavu äärelinna kuuse, mille nimetasid «kristlikuks kuuseks». Kohalik kirikuõpetaja Tauno Toompuu pidas viimast ettevõtmist poliitiliseks punktipüüdmiseks ning võrdles kohalikus ajalehes Põhjarannik avaldatud arvamusloos linnaisasid jõuluevangeeliumist tuntud Jeruusalemma asevalitseja Heroodesega. Viimane, võõrustades Jeesus-last külastama tulnud idamaa tarku, teeskles lapsukese vastu siirast huvi, tegelikult aga tahtis ta kõrvaldada kui võimaliku konkurendi.

Võrrelda kohalikke poliitikuid Heroodesega – kes Jeesus-lapse kõrvaldamiseks korraldas Petlemmas massimõrva – selleks peab olema rohkem alust kui üks kodulinna alternatiivkuusk. Julgust taolise paralleeli loomiseks tundub Tauno Toompuul olevat, mitte aga selleks, et asjaosaliste käest otse küsida, mille pärast püstitati «kristlik kuusk» ning kuidas on püstitajate kristliku usuga. Nii jääbki tal teadmata, kas need on «fundamentalistid, tunnevad põhjalikult pühakirja ja kristlikku teoloogiat ning praktiseerivad aktiivselt ristiusku». Nagu moodsal ajal ikka, täidab teadmiste tühiku Dr Google, kelle abiga kirjutaja leiab oponentide jaoks kiiresti terrorismi sildi. Sellest verejanulise Heroodeseni on ainult kukesamm.

Mul pole au nimetatud poliitikuid ega ka Rakvere kohalikke olusid tunda. Võibolla on tõesti tegemist Heroodese sarnaste «võltskristlastega, kellele vagad sõnad ja usk on vaid kattevari isiklike ambitsioonide saavutamiseks». Ei tahaks uskuda, et kirikuõpetaja esitab jõulude eel oma kodulinna poliitikutele nii ränga süüdistuse ilma põhjuseta. Kahjuks autor tagamaid täpsemalt ei ava.

Võibolla lootuses, et midagi kristlikku jõulupuult ikkagi leiab, läks Toompuu kuuske vaatama. Aga ei midagi! Ei «spetsiifilisi, kristlusele omaseid sõnumeid või motiive, viiteid pühakirja sõnumile, Jeesuse õpetusele ega ka risti». Siiski – üks jõuludele viitav asjaolu, mis kuusel oli, jäi tal märkamata. Kuuski võrreldes ütleb ta nõnda: «Kristlik kuusk» jättis võrreldes Keskväljaku kuusega, millele alternatiiviks ta justkui püstitati, hoopis palju väiksema, hõredama ja igavamalt kaunistatud kuuse mulje.»

Võhikule võib see nii näidagi. Teoloog aga märkaks väiksemas, hõredamas ja igavamas kuuses otsest viidet jõuluevangeeliumile, kus vastanduvad Jeruusalemm ja Petlemm, loss ja laut, kammerteenrid ja karjased. Rahvakeeli kirjeldab seda hästi tuntud jõululaul: Ei au, ei hiilgust otsi ma…

Toompuu manitseb «kristliku kuuse» püstitajatele osutades, et pühade asjadega ei tasu otsida odavat populaarsust. Neile aga vastanduvad tema kirjutises need ausad ja head inimesed, kes müüsid oma maal oleva kuuse linna keskväljaku jaoks ning kogu saadud rahast loobusid. On tänuväärt, et rahast pool sai Kolmainu kogudus, kes selle abiga soetas vahendeid äsja avatud kogukonnamajja tööks intellektipuudega noortega. See on tõesti kiiduväärt ja järgimist väärt tegu.

Ometigi jätab kirjutaja nimetamata, et teine pool rahast annetati Rakverele kuulsust – või «kuulsust» – toonud homofilmifestivalile. Ma ei peatu siinkohal festivali moraalsel aspektil. Küll aga tahaks autorile teada anda, et kuuse müüjateks ja raha annetajateks olid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Indrek Saar koos abikaasaga. Võibolla oli annetaja poliitiline taust kirjutajale teadmata. Võibolla oli teadmata seegi, et see partei on aastaid aktiivselt tegutsenud homoseksuaalsete suhete riikliku tunnustamise nimel. See tähendab, et jõulukuuse müügist saadud raha annetamisega homofilmifestivalile taotleti kõige otsesemalt poliitilisi eesmärke, nii kohalikult kui üleriigiliselt.

Ja selles ongi Toompuu arvamusloo suurim probleem. Kõige räigemaid võimalikke paralleele tõmmates esitab ta kohalikele poliitikutele süüdistuse jõulude rakendamises omakasu teenistusse. Ning ei viita poole sõnagagi väliselt sarnase teo korda saatnud parteijuhile – kes on parasjagu teinud kirikule märkimisväärse annetuse. Esimesed pälvivad võrdluse verise massimõrvariga, teisi pärjatakse õilsate annetajate oreooliga. Esimesed on otsekui Jeesust tappa tahtnud Heroodes, teised aga sarnased lapsukesele kinke toonud idamaa tarkadega.

Tauno Toompuu lõpetab oma artikli sõnadega: «Jõulud on ilusamad, kui ollakse ausamad.»

President Kersti Kaljulaid leiab, et abordi lubatavuse ja abielu definitsiooni küsimus on imporditud diskussioon. «Meil ei ole seda diskussiooni. See ei ole meile oluline olnud ja ärge püüdke seda meile oluliseks teha!» ütles Kaljulaid ETV saates «Esimene stuudio».

Igal aastal tapetakse Eestis tuhandeid sündimata lapsi (alates 1956. aastast on võetud üle poolteise miljoni elu), ja vabariigi president – kes on aktsiooniga «Sõna on vaba» püüdnud jätta muljet sõnavabaduse kaitsmisest – ütleb, et diskussioon selle üle on mujalt imporditud ning seda küsimust ei tohi meile oluliseks teha!

Kersti Kaljulaidi väljendatud positsioon on häbiväärne ja sisuldasa ka kuritegelik, sest jutt käib elu võtmisest süütutelt, kaitsetutelt inimolenditelt, kes pole veel ilmale tulnud, ent on alustanud oma maist eluteed. Kui me räägime inimelu kaitsmisest ja pealegi kõige väetimate eluõigusest, siis ei ole eetilises mõttes sellest mitte ühtegi olulisemat teemat. Me räägime reaalsetest inimeludest, mitte mingitest väljamõeldud liberaalsetest õigustest.

Abordid ei ole ka statistiliselt Eesti jaoks kõrvaline teema. 2019. aastal juhtis Eesti Ekspressi ajakirjanik Sulev Vedler tähelepanu asjaolule, et Eurostati abordiindikaatorite statistika näitab, et eestlannad teevad rohkem aborte kui ühegi teise vennasriigi naised, seda nii sünnitamiseas naiste arvu suhtes kui ka elussündide suhtes. «Abortide arv ongi suurem just neist vabameelsetes riikides, kus põhjenduseks sobivad majanduslikud olukord ja naise tahe,» tõdeb Vedler. Ta toonitab kokkuvõtteks, et kuigi Eesti olukord raseduste katkestamise alal on oluliselt paranenud, oleme võrreldes Euroopa Liidu keskmisega väga kehvas seisus.

Kristlik kirik on läbi aegade seisnud sündimata elu kaitsel. Katoliku kiriku katekismuse kompendiumi järgi rikub viiendat käsku «otsene abort – nii eesmärgi kui ka vahendina – ja sellele kaasaaitamine. … Inimelu tuleb tingimusteta austada ja puutumatuna kaitsta viljastumise hetkest alates». EELK ametlik positsioon abordi küsimuses on selgesti väljendatud dokumendis «Kiriku sotsiaalne sõnum» (2005), kus on öeldud: «Abort (välja arvatud meditsiinilistel näidustustel) on tapmine, seega lubamatu ja tuleb keelustada.»

Mis puutub loomulikule abielule senisest suurema õigusliku kaitse andmisesse, siis on see vajadus tõepoolest tekkinud imporditud probleemi tõttu, ja nimelt selle tõttu, et lääneriikides levinud ideoloogilise suundumuse mõjul on Eestiski tekkinud mõnede inimeste seas arusaam, et abielluda võiksid ka samast soost paarid. Just valeliku «abieluvõrdsuse» kontseptsiooni importimine ja peale surumine on meie ühiskonna jaoks ebavajalik ja absurdne teema. Tänaseks ei näi olevat muud lahendust, kui panna abielu küsimus rahvahääletusele ja lasta otsustada kõrgeimal riigivõimu kandjal.

Armumine süttib tundeist, armastus püsib otsusel. Otsus ja tahe on armastuse selgroog. Kui noorpaar seisab altari ees, ei küsi kirikuõpetaja: «Mis tunne teil on?», vaid: «Kas sa tahad teda armastada?» Elus võib olla väga raskeid aegu, aga kuni püsib tahe, on võimalik ka raskusi ületada. Hea abielu nimel tasub näha vaeva. See on investeering, mis tasub ennast ära.

Abieluks tuleb valmistuda varakult. Kes ei suuda olla oma tulevasele truu enne abielu, enne temaga kohtumist, ei peaks arvama, et ta suudab seda olla abielu ajal. Puhas elu on võimalik ainult praegu.

Mida tähendab «süütus»? See on olukord, kus pole süüd. Süütus on kadunud ehk süü on siis, kui on tehtud midagi keelatut. Aga seksuaalvahekord abielu sees ei ole ju keelatud. Järelikult – süütu! Kes abiellub süütult, jääb selleks ka edaspidi abielurõõme maitstes.

Eesti noorte kristlaste seas elavad need ideaalid täna jõudsasti edasi ja kogudused on otsekui varjupaigaks kõigile, kes tahavad püha elu elada. Reaalne ja igapäevaellu rakendatud usaldus Jumala Sõna vastu ei ole kuhugi kadunud! Oma jõust ei ole see võimalik, aga kes paluvad Jumala abi, need saavad ka vastuse.

Laulatus on osa Jumala loomistööst. Kahest saab üks. Piibel ütleb, et mees ja naine on üks, nad on üks liha ja mida Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu (Mt 19:6).

1926. aasta perekonnaseadusega loodi Eestis abielu kõrvale veel teinegi kooselu vorm, mida samuti abieluks nimetati ja mis oli abielule ka väliselt üsna sarnane. Erinevus seisnes selles, et see sündis ilma laulatuseta, ilma Jumala ja Tema õnnistuseta, ilma kristliku argipäevata abielu kestel. Selles pidi inimene ise hakkama saama ja ilma Jumala abita seda koos hoidma. Jumal siiski hoidis inimesi ja lasi kristlikel harjumustel tasahilju kesta veel mitu põlvkonda.

Kommunistliku ideaali kohaselt pidi eraomand kaduma ning perekond selle tõttu tähtsusetuks muutuma. Kuna abielus nähti inimese vabadusi piiravat igandit, lõpetas Nõukogude Liit abielude sõlmimise ning hakkas neid formaalselt registreerima.

Kui 1958. aastal soovis Tartus Tiigi tänaval järjekordne noorpaar abielu registreerida, teatas ametnik, et kui tahate sõrmuseid sõrme panna, siis ainult ukse taga – siin majas seda teha ei tohi! Sõrmus oli laulatuse märk ega pidanud mahtuma nõukogude inimese ellu.

1960. aastateks oli selge, et kristlikud harjumused ja tavad on rahva seas liiga sügavalt juurdunud ning inimeste võõrutamiseks kirikust tuli pakkuda midagi asemele. Siis hakati looma ilmalikku tavandit ja mõtlema välja tseremooniaid, mis pidid asendama ristimist, leerikooli, laulatust, matust. Isegi ilmalikke surnuaiapühi hakati pidama. Aga siis sai nõukogude aeg läbi ja tasapisi hakkasid otsa lõppema ka rahvast seni kandnud harjumused. Uus põlvkond, kes oli näinud juba hoopis teistsugust elu ja kasvanud üles purunenud abielude rägastikus, tabas ära 1926. aasta perekonnaseaduse sügavama sisu – see on ju ainult paber! Elada võib ka ilma selleta! Kommunism näis juba hauda varisenud, kui alles tärkama hakkasid selle esimesed võrsed – ideaal ühiskonnast ilma abieluta, ilma inimese seksuaalelu ohjeldavate sidemeteta.

Paralleelselt on kogu aeg elanud ka püha abielu ja kristlikud ideaalid. Ka paljud neist, kes juba kaua on kokku elanud või ilmalikult registreeritud, on avastanud abielu kristliku tähenduse ja lasknud oma abielu laulatada. Ei ole kunagi hilja otsida Jumala tahet ja paluda Jumala õnnistust!

Laulatus ei ole nõidus, ei ole maagia. See pole rituaal, mis abikaasad vägisi õnnelikuks teeb. Laulatus on esimene samm teel, mida mööda tuleb ka astuda. Paigal seistes kohale ei jõua. Ilma kristliku argipäevata ei jõua ka pühapäev kätte.

Abielu tuleb hoida. Jeesus ütleb (Mt 5:28), et «igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.» Kui me Jumalale tunnistame, et meie süda on patune, kui me seda kahetseme ja tahame oma elu parandada, siis ta tuleb ja aitab. Kiusatusi on palju. Püha elu on võimalik vaid Jumala abiga. Oma jõule lootes jääksime oma himude meelevalda ja eksiksime eneseõigustuste sohu. Sugutung üksi ei tee veel millestki abielu ning selle tingimusteta rahuldamine pole olnud kunagi kristliku õpetuse kohane.

Olulisemad tõed on Piiblis esitatud korduvalt. Jumal lõi inimese meheks ja naiseks – seda öeldakse loomislugudes, seda kordas üle Jeesus. Tänapäeval küsitakse, kas tuleks nimetada abieluks veel muidki asju nagu see enne Jeesustki on olnud – loetelu oleks pikk ja piinlik.

Ajad muutuvad ja kombed ka, kuid see ei õigusta pattu ega tühista Jumala sõna. Need olid variserid, kes küsisid Jeesuselt: «Mispärast siis Mooses on käskinud anda lahutustunnistuse, kui tahetakse naist minema ajada?» Ja Jeesus vastas: «Teie kõva südame pärast lubas Mooses teid oma naist minema ajada, algul aga ei olnud see nõnda.» (Mt 19:7–8)

Võime olla Jumalale tänulikud, kui ta on meid hoidnud meie tahtmiste tagajärgede eest ja kannatliku sallivusega vaatab meie vildaka elu peale. Ometi ei tee ta seda, et meie pattu heaks kiita, vaid selleks, et anda meile võimalus pöörduda ja oma elu Jumala palge ees korda seada. Juba loomise aegu nägi Jumal, et inimesel ei ole hea üksi olla ja ütles (1Ms 2:18): «Ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.» Ja Jumal õnnistas neid.

Artikkel ilmus algselt väljaandes Postimees ja avaldatakse autori loal.