Mul on seda omajagu piinlik kirjutada, sest tagajärjeks on mõningane vaimne enesepaljastus. Aga kuna ma olen juhtunut nii reljeefselt kogenud ja minu meelest on see keskse tähtsusega küsimus kirikumuusikas, siis võtan julguse kokku ja kirjutan. Iga kirikumuusiku elus võib tulla «hetk», mil ta saab oma muusikalisest tegevusest nii tugeva emotsionaalse elamuse, et hakkab seda ekslikult pidama religioosseks ekstaasiks. Nii-öelda «mittekirikumuusik», eriti veel muusik, kellel puudub vaimulik ettevalmistus ja spetsiifiline religioosne huvi, ei esita seda küsimust, sest ta pruugi teadvustada, et religioosne ekstaas üldse võimalik on. Muusikaline ekstaas on tema emotsionaalse katedraali laemaaling, selle kõrgeim punkt. Minu jaoks oli esimene kujuteldava religioosse ekstaasi «hetkeks» instrumentaalvokaalsete suurvormide «Jõulumüsteerium» (1993), aga veel enam, «Ülestõusmispühade müsteerium» (1994) komponeerimine ja esitamises osalemine. Religioosse tekstiga muusika ja seda ilmestav lavastus, viis sedavõrd tugevalt kaasa, ja tunne oli nii eriline, et see lihtsalt «pidi olema» religioosne ekstaas. Aga kas oli?
Religioosse või kvaasireligioosse ekstaasitunde muusika abil tekitamiseks aitab alati kaasa suurte koosseisude kasutamine hea akustikaga ruumis – näiteks kirikus. Vali ja mahukas heli on nii intensiivne, et see tundub läbistavat hinge kõiki kihistusi. Meid pestakse nagu pesu pesumasinas, kuivatatakse tsentrifuugis ja pärast riputatakse nöörile kuivama. Parim näide sellest on Giuseppe Verdi «Reekviem», originaalpealkirjaga «Messa da Requiem» (1874). Olen oma loengutes ja tundides mänginud selle erakordse muusikateose tippettekannete videosalvestiste lõike erineva vanuse ja haridusliku ettevalmistusega inimestele ja mitte kunagi ei jää tulemus saavutamata. Alati tekib «vau-efekt». Eeldada sellise muusika juures, et ekstaasitunne jääb tekkimata, on sama vähetõenäoline, kui oodata, et midagi ei juhtu, kui pesapallikurikaga inimesele kõigest jõust vastu pead virutada. Kui nii teha, siis ei imesta ju keegi, et verd hakkab voolama. Aga katsu sa linnusule või liblikatiivaga lüües sama tulemus saavutada.
Kiriku organistid on «muusikaliste jõuvõtete» kasutamisel eelistatud olukorras – neil on instrument, millega saab ainuisikuliselt kutsuda esile sarnase efekti, milleks Verdil oli vaja ülisuurt orkestrit ja hiiglaslikku koori. Meloodiline leidlikkus ja harmooniline oskus, mis Verdil eriti originaalsed ei ole, on olemas iga tänapäeva vähegi haritud organisti muusikalises pagasis.
Muusikalist mõnutunnet, mis võib tekkida igal inimesel, hoolimata religioossusest, ja mida on kirikumuusikas nii kerge segi ajada religioosse ekstaasiga, nimetatakse muusikapsühholoogias «muusikaliseks voogamiseks» – inglise keeles musical flow. Muusikaline «laine», enamasti küll muusikaline «tsunami», haarab inimese «muusikaookeanil» ja kannab teda. Seda tunnevad sobiva muusika, nt Verdi «Reekviemi» korral, kõik inimesed. Aga kui paneme Verdi kõrvale nt Charles Tournemire’i (1870–1939) või Oliver Messiaeni (1908–1992) mõningad kiriklikud oreliteosed, siis näeme, et ka linnusulega on võimalik «muusikaline voogamine» esile kutsuda, aga see ei anna kaugeltki nii universaalselt tõhusat efekti kui Verdi.
Järgmine samm võimsast muusikalisest elamusest, mida peetakse religioosseks ekstaasiks, on vastupandamatu tahe seda «ekstaasi», oma usukogemust, teistega jagada – kas õpetada koorilaulu või mängida orelit või laulda või komponeerida muusikat ja/või tekste. Siia on minu meelest peidetud kirikumuusika kõige sügavam ja ohtlikum lõks – «muusikalise voogamise» saavutamine saab domineerivaks eesmärgiks, sest see sarnaneb nii väga religioosse ekstaasiga. Ma ei pea muusikalist voogamist halvaks või sobimatuks. Naudin ise vägagi laia skaalat muusikalises repertuaaris ja lasen üsna tihti valitud osadel Verdi «Reekviemist» endast «üle rullida». Selleks ju muusikat tehakse, et see kuulajat «kannaks», teda hingeliselt puudutaks. Kas aga kirikumuusikas peaksid kehtima täpselt samad meelelised põhimõtted, mis ilmalikus muusikas?
Kristuse õpetus on nii geniaalselt lihtne, et ma näe teist loogilist võimalust, kui et selle põhilised toite- ja toimemehhanismid peavad ka olema lihtsad, isegi kui need ei suuda olla geniaalsed. Varane õhtumaine ristikirik taipas seda ja ehitas oma liturgilise muusika Naatsareti Jeesuse palveraamatule – Vana Testamendi psalmide palvemeeles ühehäälsele laulmisele. Aastatuhande vahetuseks oli muusikaline voogamine siingi võitu saanud. Geniaalsed pariislased, Leoninus (u 1150–1210) ja Perotinus Notre Dame’i koolkonnas (u 1160–1205 või 1225), andsid ühehäälsele ladina kirikulaulule valusa obaduse, kattes Emand Kirikulaulu oma vägagi leidlikes ja muusikaliselt põnevates organumides rohkete kaunistuste ja efektidega. Mitmehäälsus, mis ilmaliku muusika praktikas ammugi olemas oli, hakkas nüüd ka sakraalses repertuaaris muusikalist voogamist dikteerima. Kõik, kes on kogenud muusikalise voogamise erakordset elamust, ei imesta, et juba keskajal aga eriti uusajal hakkas see kirikumuusikas samastuma religioosse ekstaasiga. Naatsareti Jeesuse palveraamatu ühehäälne laulmine, mis mitmehäälsuse vürtsikate maitsete kõrval, mingit meelelist «kõdi» ei tekitanud, jäi põhiliselt kloostrite ja toomkapiitlite pärisosaks – leidlik ja kütkestav mitmehäälsus oli vallutanud enamuse lääne kirikust.
Reformatsioon andis 16. sajandil oma osa, muutes laulmisel Pühakirja autentsed tekstid ümbersõnastatud vagaluuleks – koraalideks. Jutlustes «õigete» inimeste poolt tõlgendatud Pühakirja peeti ka «puhtaks Jumala Sõnaks», mida «õigesti» õpetatakse. Pole imestada, et arusaamine Pühakirja peegeldavast koraalitekstist, mida kiriku autoriteediga esitleti, sai samasuguse tõlgenduse – «puhas Jumala Sõna». Kirikus hakkas kõlama rahvalik salmilaul. Me kõik teame, kui mõnusat muusikalist voogamist pakub suurele osale inimestest nt lauluväljakul üheskoos laulmine. Nii ka kirikus. «Kirsi» pani tordile vastureformatsioon, mis sõna otseses mõttes sandistas ühehäälse ladina kirikulaulu (gregooriuse laulu) lõplikult. Koos nn «Medici väljaande» ilmumisega 1614. aastal, milles oli keskaegse pühalaulu meloodilist materjali tundmatuseni muudetud, oli esimese aastatuhande gregooriuse laulu suuline traditsioon lõplikult läbi lõigatud. Üle tuhande aasta ladina pühalaulu traditsiooni oli välja surnud.
Gregooriuse laul leiutati aga uuesti 19. sajandil prantsuse benediktlaste poolt. See kujunes peadpööritavalt edukaks ettevõtmiseks. Algupäraseks peetav keskaegne gregooriuse laul lummas oma erilisusega. Seda õpetati Solesmes’i Püha Peetruse Kloostri eestvõttel katoliku koolides kõikjal maailmas, sh Ameerika Ühendriikides. Gregooriuse laulule tekkis ulatuslik diskograafia ja St Domingo de Silose munkade salvestised kroonisid edetabeleid. See jätkus, kuni Vatikani teine kirikukogu andis tehtud tööle järgekordse obaduse. Emakeelne kirikulaul tõi Rooma kiriku jumalateenistuslikku muusikasse väga ruttu tagasi muusikalise voogamise diktaadi, kus see troonib tänaseni.
Iga vaimulik olem vajab selget juurte tunnetamist, et mitte närbuda. Lääne kirikulaulu juured on ühehäälses ladina kirikulaulus. Maarjamaa keeles laulva rahva jaoks on emakeelne psalmilaul ja «Eesti laulupsalter» ukseks kirikulaulu juurte juurde. See loob võimaluse vabaneda muusikalise voogamise agressiivsest diktaadist – sa ei pea võistlema ilmalike repertuaaride meelelisusega, sa ei pea enam kellelgi religioosset ekstaasi simuleerima. Sa oled oma häälega üksi Jumala ees ja laulad Tema Sõnu. Kui meel on piisavalt alandlik ja Jumal lubab, siis tulevad need sõnad sulle sammukese vastu ja hakkavad «laulma» sind. Kõigepealt uurid sina Jumala Sõna, aga siis hakkab Jumala Sõna uurima sind ja sulle jagama midagi sellist, mida sa varem uneski ei ole näinud. See ei ole enam muusikaline voogamine, sest puudub meeleline kütkestavus – «lainet», ammugi siis «tsunamit» ei ole. Jumaliku muusika ookean on peegelsile ja kogu rikkalik liikumine toimub all ookeani pinna. See on pühalaulu ime. Nüüd ei pea sa kogu oma energiat kulutama vaimulikul ookeanil lainetuse tekitamisele – võid rahuliku meelega vajuda vete rüppe ja hõljuda aina sügavamale sinisesse lõpmatusse.
«Eesti laulupsalter» on terviklik Vana Testamendi psalter, Naatsareti Jeesuse palveraamat, Jumala Sõna, nii nagu see on kirjas meie kanoonilises Piiblis. «Eesti laulupsalter» ei ole kogumik psalmitekstilisi muusikapalu. See on lauldav psalter. Tegu on aastakümnete töö kokkuvõttega, milleni on jõutud interdistsiplinaarse teadustöö, loometöö, pedagoogilise töö, metoodilise- ja didaktilise töö, aga ennekõike tohutu hulga palvetöö tulemusena. Selles töös on kokku liidetud Kiriku kõige ürgsem muusikaline traditsioon ja meie unikaalne emakeel. Ühelgi maailma rahval ei ole sellist laulupsaltrit. Mitte ühelgi! See on täiesti unikaalne varandus – ärge lükake seda tagasi. «Eesti laulupsaltris» ei tule ennekõike näha mitte minu tööd, vaid Taevaisa Heldet kätt, kes tahab meie rahvale anda lauldava Jumala Sõna, meie oma emakeele ainulaadseid eripärasid arvestades.
Mul ei ole illusiooni, et 100 või 50 organisti, koorijuhti või vaimulikku minu apoloogia peale «Eesti laulupsaltrit» õhinal kasutama hakkavad. Aga viis inimest võib hakata selle vastu huvi tundma ja seda uurima. Kaks löövad käega, aga kolm jääb alles. Nad võtavad selle vaeva, mis ei ole muide võrreldes kreeka keele, auto juhtimise või arvuti kasutamisega, üldse mingi raskus, ja leiavad oma emakeele muusika, leiavad täiesti Uue Laulu. Nad mööduvad komeedina religioosseks ekstaasiks peetavast muusikalisest elamusest oma hinges, mis tundub nüüd kuidagi tühine, ja kihutavad valguse kiirusel sügavamale. Siis nad jõuavad sellesse paika oma hinges, kus asub jumalakujuline õõnsus. Hingesügavuse vaik-vaikuses muutub kõik kuidagi selgelt arusaadavaks. Maailm on tulvil head muusikat, kirik on tulvil head muusikat, aga kõik algab psalmide laulmisest. Nota bene! Mitte psalmitekstiliste laulude laulmisest! See algab emakeelest, su oma vaimses vereringes tukslevast keelest, võrsuva keelemuusika abil Naatsareti Jeesuse palveraamatu Pühade Sõnade laulmisest.
Võiks ju küsida: kuidas ta seda kõike nii kindlalt teab? Tean, sest olen selle kõik läbi teinud ja võin tunnistust anda. Olen mitmeid inimesi näinud seda läbi tegemas ja ka nemad võivad sellest tunnistada. Neid ei saa palju olema, kes tahavad selle tee ette võtta. Muusikalisest voogamisest tekkiv nauding on palju harjumuspärasem, lihtsam ja mõnusam. Aga Emand Kirikulaul hüüab: «Ma tahan teile anda veel ühe vahendi, mille abil te saate otsida osadust Elava Jumalaga, tema Sõna kaudu. Ma tahan teid aidata eesti keelemuusika kaudu jõuda Kristusele lähemale. Pääsemisele lähemale.»
Tulge kaasa ja laulame Issandale Uue Laulu!
Tekstis on kasutatud mõtteid Eerik Jõksi ettekandest EELK Konsistooriumi istungil 30.8.2022
Küsi lisa See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Vt lisa www.psalmus.eu
