«Kas Jumal on olemas?» See on nii-öelda igavikuline küsimus. Arvatavasti kõik inimesed on seda kunagi küsinud ning võtnud selles asjas mingi seisukoha. Mõned vastavad «jah», mõned «ei» ja ülejäänud midagi nende kahe vahepealt.
Nagu kunagi möödaminnes ütlesin, võib see iseenesest keskne küsimus olla eksitav. Põhjus on selles, et suur hulk inimesi tõlgendab seda läbi sellise jumalapildi ning selliste eksistentsi olemust puudutavate eelarvamuste kaudu, mis juba iseenesest moonutavad kogu küsimuse mõtet.
Käesolevas lühikeses kirjutises püüan lühidalt käsitleda mõnda probleemi, et selle keskse küsimuse üle arutlev inimene võiks mõista kogu küsimuse sisu.
Küsimuse taustal olevad eeldused
Selle lühikese lause keskmes on väide «Jumal on olemas», mille tõesust küsimus hindab. Ehkki küsimus võib esmapilgul tunduda väga lihtsana, peaksime olema ettevaatlikud, kui vaatleme selle taustal olevaid eeldusi. Filosoof Bertrand Russell (1872–1970) näitlikustas väitelausete analüüsi vajalikkust näitega «Prantsusmaa praegune kuningas on kiilakas». Küsimusele ei saa vastata otseselt jaatuse ega ka eitusega, sest mõlema väitega kinnitatakse küsimuses peituvat väidet, et praegusel Prantsusmaal on olemas kuningas.
Minu hinnangul sisaldub küsimuses «kas Jumal on olemas» – vähemalt teatud eelduste puhul – sarnane probleem. Usun, et suurem osa inimestest mõistab seda samamoodi nagu näiteks küsimust «kas Jõuluvana on olemas?» või «kas Himaalaja lumeinimene on olemas?» Nendes küsimustes peituvaid väiteid võib avada näiteks nii:
1) Selles maailmas, kus me elame, on teatud geograafilises punktis Korvatunturil (või mõnede arvates Põhjanabal) suure habemega vana mees, kes teeb kõigile maailma inimestele kingitusi, kui nad on olnud tublid. Talle alluvad päkapikud, kes nuhivad laste järgi ja teevad selle kohta ettekandeid. Tema kasutuses on võlujõul lendav põdrarakend, mille järel olevat rege ta oma igaaastasel teekonnal kasutab.
2) Kusagil Himaalaja mäestikus elab suur ahvlane, keda nimetatakse jetiks.
Sarnaselt mõistetuna saaks väidet «Jumal on olemas» avada kasvõi järgnevalt:
Selles maailmakõiksuses elab ja tegutseb peale iseenda ka kõik muu olemasoleva loonud mõistuslik ja isikuline olend, kes on igavene, kõikteadev, kõiksuuteline, kõikjal ligi olev, aga keda ei saa tajuda meelte või mingite mõõteseadmetega.
Mulle tundub, et see on üsna levinud arusaam sellest, kes või mis Jumal võiks olla. Taoliselt mõistetuna oleks Jumal olend nagu teisedki. Võimsam, aga ikkagi sarnane. Tal oleks kosmilised mõõtmed, aga teda ei oleks võimalik avastada. Teatud mõttes oleks ta olemas samal viisil nagu niinimetatud tumeenergia, mille mõju tõttu universum füüsikute arvates üha kasvava kiirusega laieneb.
Jumala varjatud olemus
«Olemasolu» mõistetakse siin kui kogu olevat samamoodi puudutavat: ehkki Jumal on eriline ja vägevam kui näiteks sina või mina, ta on siiski olemas täiesti samamoodi, justnagu võimsad supernoovad või mustad augud kaugetes galaktikates.
Klassikalise teismi kohaselt Jumal ei ole mitte ainult olemas, vaid on ise olemine. Teda ei peeta olemas olevaks samamoodi nagu universumi, vaid – Aquino Thomase (1225–1274) terminoloogiat kasutades – sellega võrreldes analoogiliselt: ta on olemas mingis mõttes nagu universumisse kuuluvad asjad, aga samas täiesti teistsugusel, meie mõistmist ületaval viisil.
Nagu ühes oma varasemas kirjutises esile tõin, on katoliku traditsioon kinnitanud, et «sarnasus Looja ja loodu vahel pole eales nii suur, et ei ilmneks nendevaheline veelgi suurem ebasarnasus» (Lateraani IV Kirikukogu: DS 806). (Katoliku Kiriku katekismus, art. 43)
Seega peaksime Jumala olemasolu küsimuse üle arutledes olema teadlikud sellest, et kas me siis kinnitame või eitame, et Jumal on reaalne ja tegev, me ei pea sellega silmas, et ta on samas mõttes «olemas» nagu loodud tegelikkus või et me saaksime määratleda tema olemust.
Küsimuse mõte
Nüüd jõuamegi viimase punktini: Jumala olemasolemise küsimus ei puuduta tegelikult mingi meist erineva objekti eksistentsi, vaid kogu tegelikkuse olemust. Ateisti ja kristlast ei erista teineteisest mitte see, kas kumbki usub, et maailmas tegutseb nähtamatu nõiduslik olend, keda me nimetame Jumalaks, vaid see, kas kumbki usub sellesse, et tegelikkuses on ka midagi muud objektiivset ja reaalset, kui pelgalt selle materiaalne mõõde.
Kõik inimesed on ühel meelel selles, et on olemas meie meelte ja loodusteaduslike meetoditega vaadeldav tegelikkus. Samas on olemasolul külg, mis puudutab asjade tähendust, mõtet ja eetilist dimensiooni. Ateist usub, et need tähendused eksisteerivad üksnes inimeste teadvuses, kristlane aga usub, et oma sügavaima olemuse poolest põhinevad need samale alusele nagu kogu universumgi.
See, kes mõtleb, et Jumalat ei ole, peab tegelikkust juhuslikuks ja tähendusetuks: universumile ei lähe korda, kes sa oled või mida sa teed. Sul tuleb lihtsalt elada oma ajaliselt piiratud elu nii, kuidas heaks arvad. (NB! Loomulikult ei väida ma, et ateist ei saaks elada mõttekat ja tähendusrikast elu, vaid pean silmas ateismi järjekindlat järeldust, mis puudutab väärtuste ja tähenduste metafüüsilist vundamenti.)
Kui aga Jumal on olemas, on olemas meie arvamusest sõltumatu headus ja kurjus. Sel juhul on olemine miski, mida ei saa mõista ega defineerida. Kristliku usu kohaselt võid sa olla sellega dialoogis, ehkki see suhe rajaneb usule. Sa ei ole siin kogemata, ilma eesmärgita, vaid sinu elul on tähendus.
Sellepärast tuleb küsimust Jumala olemasolust jaatada või eitada teisel viisil, kui näiteks küsimust matemaatilise kalkulatsiooni tõesusest. Nagu on kirjutanud jesuiidi teoloog Karl Rahner (1904–1984):
See, et kaabakal on võimalik tõestada matemaatilist tõde, aga mitte Jumala olemasolu, ei osuta ei esimese tõesusele ega teise mittetõesusele. See osutab üksnes sellele, kuivõrd asja selgitamine eeldab isiklikku pühendumist. (Rahner, Hearer of the Word, 87).
Kui tunnistad, et Jumal on olemas, kinnitad, et elul on mõte ning et sina ja kõik teised inimesed on väärtuslikud. Seega on selge, et küsimus Jumala olemasolust erineb täielikult nt küsimusest Jõuluvana olemasolu kohta.
Selle puhul on kaalul hoopis enamat, kui mõne selle maailma triviaalse väite kinnitamine või tagasilükkamine. Selle puhul on kaalul see, kuidas sa mõistad elu ennast.
Tõlkinud Illimar Toomet
Kirjandus
Karl Rahner, S.J., Hearer of the Word: Laying the Foundation for a Philosophy of Religion. Translation of the First Edition by Joseph Donceel, Edited and with an Introduction by Andrew Tallon. New York: Continuum, 1994.
Katoliku kiriku katekismus, https://www.katoliku.ee/index.php/et/katoliku-kirik/371-1-1-1-inimene-on-jumalakolblik
Tieteen termipankki 24.8.2022: Filosofia:määrättyjen kuvausten teoria. https://tieteentermipankki.fi/wiki/Filosofia:m%C3%A4%C3%A4r%C3%A4ttyjen_kuvausten_teoria
