Õigeusumaailmas pälvis vastukaja juulikuul Kreekas toimunud ristimistalitus, mille viis külalisvaimulikuna läbi oikumeenilise patriarhaadi Ameerika kreeka piiskopkonna peapiiskop Elpidophoros. Ristitavaks oli kahe omavahel «abielus» oleva mehe poolt omandatud laps. Kohalik (Glyfada) metropoliit Antonios, kelle piiskopkonnas talitus aset leidis, väitis, et Ameerika peapiiskop oli teda eksitanud, jättes mainimata, et tegemist on rahvusvaheliselt tuntud geipaariga, kes ei saa kiriku seaduste kohaselt vanemateks olla. Sellest tulenevalt otsustas Kreeka Õigeusu Kiriku püha sinod pöörduda protestikirjaga Konstantinoopoli patriarhi poole.

Konservatiivne Pireuse metropoliit Seraphim märkis, et küsimus ei ole lapses, kes pole süüdi oma vanemate pattudes, vaid «pattu mittekahetsevate sodomiitide põhimõttelises heakskiitmises ja esitlemises väidetavalt jumalakartlike isikutena, kes lasevad oma lapse ristida õigeusu traditsiooni kohaselt», mis omakorda õõnestab Kiriku käsitust antropoloogiast ja soterioloogiast.

Kas samasooliste poolt adopteeritud lapsi võib ja ka tuleks ristida? Avaldame lühendatult õigeusu preestri Antoine Melki asjakohase selgituse.

«Kõigepealt tuleb märkida, et laste ristimine on kirikus eksisteerinud juba apostlite aegadest peale. Apostlite tegude raamatus esineb korduvalt fraas «tema ja kogu ta pere ristiti». Argumentide hulgas, mida sageli tsiteeritakse vastuseks mõnede protestantide keeldumisele lapsi ristida, on see, mida Püha Irenaeus ütles oma teoses «Adversus Haereses»: «Kristus on tulnud päästma kõiki, imikuid ja lapsi, noori mehi ja vanu, kes kõik on Tema läbi uuesti sündinud ja saanud tõega Jumala lasteks.»

Esimene vastus neile, kes on oma reaktsioonides siirad, eriti neile, kes peavad ristimist lapse õiguseks, on see, et ristimine on protsess, mis toob inimese väljastpoolt kirikusse. See ei ole maagiline tegu ega ka üksnes administratiivne meede. Pigem on see protsess, millel on oma eel- ja järeltingimused, mis peavad olema täidetud, et sellega jõutaks lõpule.

Algselt põhines imikute ristimine triniteediteoloogial ja kiriku õpetusel perekonnast. Kirik loeb 1. Moosese raamatust, et abielus saab mehest ja naisest üks ihu. Kuna perekond on Kolmainsuse ikoon, sünnivad lapsed vanemate ühisest ihust. Sel põhjusel on kõik kiriklikud seadused, mis lubavad hooruse või vägistamise tagajärjel sündinud lapse ristimist, oikonomia («armumajapidamine»), mis on seotud selle lapse ristimist taotleva isikuga ja kaasneva lootusega, et seda last kasvatatakse usus. Synaxarion mainib, et Anastasiopolise piiskop Püha Theodoros Sykeonist sündis Maria-nimelisele naisele, kes oli hooranud keisri käskjalaga. Naise hilisem meeleparandus viis aga poja pühaduse teele, mille ta kogu kiriku tunnistuse kohaselt ka saavutas.

Kirik ei tunnusta laste ristimist ilma vanemate või nende esindajata. Inimese vastuvõtmine kirikusse on eelkõige kogukonna, mitte üksikisiku saavutus. Seetõttu ei ole lubatud allutada kirikusse toodud laste ristimist emotsionaalsetele teguritele, mis ei põhine Piiblil ja Pärimusel, et see ei annaks ainest, mida kasutavad ära hälvete ja perverssuste eestkõnelejad.

Samuti ei tule pidada nende uute kaasuste tagasilükkamist progressi ja modernsuse tagasilükkamiseks, eriti kui räägime Piiblist. Sooaktivistid ja toetajad, sealhulgas õigeusu «teoloogid», räägivad sageli progressivismist Piiblis. Tõde on see, et Piiblit ei saa kirjeldada kitsarinnalise või progressiivsena. Me kas aktsepteerime Piiblit või lükkame selle tagasi. See ei põhine tõlgendustel vastavalt nõudlusele ja soovile. Õigeusu kirikus tõlgendasid kirikuisad evangeeliumi ja jätsid meile pärandi, mis juhatab meile teed meie maises elus. Mõned ütleksid, et selline arusaam külmutab Piibli ja keelab selle tõlgendamise praegu ja tulevikus, kuid see pole tõsi, sest Piibel on usklikule allikaks iga tema elus kerkiva küsimuse jaoks. Ta tõlgendab seda Püha Pärimuse loogika, kogemuse ja meetodi raames, rõhuasetusega kogemusel, ning palve ja alandlikkuse vaimus, kasutamata intellektuaalseid tehnikaid, metoodikaid ja konjunktsioone.

Seetõttu ei ole «homoseksuaalide lapsi» puudutavad küsimused seotud mitte laste, vaid neid ümbritsevate täiskasvanutega. Asendusemadus tekkis meditsiinilise vajadusena ja kirik ei aktsepteerinud seda täielikult. Kas see pole abielurikkumine, kui homoseksuaalid kasutavad seda ära? Kas tõsiasi, et mõned naised võtavad «surrogaatemadust» kui elukutset, mis lähtub pakkumisest ja nõudlusest, ei ole vastuolus vajadusega kahetseda patusest loomusest tulenevat pattu? Kas tsiviillepingu olemasolu muudab kahe samast soost inimese ühinemise kiriku silmis abieluks? Kirik nõuab ju mehelt ja naiselt, kes on sõlminud tsiviilabielu, enne nende laste ristimist püha abielu sakramendi vastuvõtmist? Ja mis kõige tähtsam – Piibel mõistab ju selgelt hukka kõik loomuvastased suhted. Kuidas saab last ristida, kui ta on «seaduserikkujate» hulgas, pealegi kui psühholoogia ja kasvatusteadused hoiatavad tohutute probleemide eest, mida selline keskkond sellele lapsele põhjustab? Kui homoseksuaalide või abielust keeldujate poolt laste «ostmine» ei ole aktsepteeritud, kas siis nende laste ristimine ei legaliseeri seda tagasilükatud käitumist? Siinjuures on täpsem kasutada mõistet «omandamine» kui «adopteerimine», mida kasutatakse nüüd isegi lemmikloomade ostmise kirjeldamiseks.

Kas kirikul on neile küsimustele täpsed vastused? Jah, on küll. Selleks on kiriku eetos. Legalistid, skolastikud ja sekularistid ei suuda seda eetost tunnetada. Teisest küljest on uskliku positsioon kinni pidada sellest, mida kirik on apostlitelt ja isadelt vastu võtnud ning mida põlvkondade kaupa edasi antakse.

Ilma kavatsuseta kellegi üle kohut mõista – nendes küsimustes pole emotsioonidel kohta. Tänapäeva ühiskonnad kulutavad miljardeid relvadele ja ilma halastuseta hävitamisele, kuid nad alistuvad, kui homoseksuaalid ja perverdid väidavad, et nad on rõhutud, et siis ise suruda peale uut rõhumist neile, kes keelduvad allumast homoseksuaalide kapriisidele. Inimmõistuse järgi on tegemist selge silmakirjalikkusega, mida kirik nimetab oma õpetuses «pettuseks». Pettus on saatana töö, mida aitab läbi näha eristusvõime. Eristamisvõime tuleb valgustatud meelest, mis on kooskõlas Kristuse valgusega täidetud südamega.»