Tänavu möödub 720 aastat paavst Bonifatius VIII bulla «Unam sanctam» väljakuulutamisest 18. novembril 1302. aastal. Seda bullat on nimetatud kõige kuulsamaks ilmaliku ja vaimuliku võimu vahekorda käsitlevaks keskaegseks dokumendiks. Väljaandes Meie Kirik ilmus bulla tõlge esmalt 2007. aastal. Toim.

UNAM SANCTAM

Bonifatius, piiskop
Jumala sulaste sulane
igaveseks meelespidamiseks

Oma usu tõttu oleme kohustatud uskuma ja alal hoidma tõsiasja, et Kirik on üks, püha, katoolne ja apostellik. Me usume temasse vankumatult ning tunnistame puhtsüdamlikult, et temast väljaspool pole päästet ega pattude andeksandmist. Ütleb ju Peigmees tema kohta Ülemlaulus: «Üksainus on mu tuvike, mu süütuke, oma ema ainus, oma sünnitaja lemmik» (Ül 6:9). Ta kehastab ühtainsat müstilist ihu, kelle pea on Kristus, aga Kristuse pea on Jumal (1Kr 11:3). Temas on üks Issand, üks usk, üks ristimine (Ef 4:5). Veeuputuse ajal oli ainult üks Noa laev, ja see laev kuulutas ette ühte Kirikut. Sellel laeval, mille valmistas ühe mehe käsi, oli ainult üks tüürimees ja juht, nimelt Noa. Samas me loeme, et maa pealt hävitati kõik elavad olendid, kellel polnud laevas kohta.

Me austame seda Kirikut kui ainsat, kelle eest Issand prohveti kaudu palub: «Tõmba, Jumal, mu hing ära mõõga eest, koera käest mu ainuke» (Ps 22:21). Ta palub oma hinge eest – iseenda kui pea ja oma ihu pärast. Selle ihu eest, kelle Ta seadis üheks ainsaks Kirikuks, kuna sellel Kirikul on üks Peigmees ja ta on üks usu, sakramentide ja armastuse ühtsuses. Ta on Issanda õmblusteta kuub, mida ei rebitud katki, vaid millele heideti liisku (Jh 19:23–24).

Seepärast on sellel ühel ainsal Kirikul üks ihu, ja mitte koletise kombel kaks, vaid ainult üks pea, kelleks on Kristus ja Kristuse asemik, Peetrus, ja tema järglane, sest Issand ise ütleb Peetrusele: «Sööda mu lambaid» (Jh 21:17). Siinkohal mõtles Ta «minu lammaste» all kõiki oma lambaid ega osutanud nendele või teistele konkreetsetele lammastele; seega on ilmne, et Ta usaldas nad kõik Peetruse hoolde. Kui kreeklased või mõned teised ütlevad, et neid pole usaldatud Peetruse ja tema järglaste hoolde, siis sellega nad paratamatult tunnistavad, et nad ei kuulu Kristuse lammaste hulka, sest meie Issand ütleb Johannese evangeeliumis: «On üks kari ja üks karjane» (Jh 10:16).

Evangeeliumi sõna annab meile teada, et Kirikus ja Kiriku meelevalla all on kaks mõõka – vaimulik ja ilmalik. Kui apostlid ütlesid: «Ennäe, siin on kaks mõõka» (Lk 22:38) – see tähendab, et need mõõgad on Kirikus, kuna kõnelejateks olid apostlid – siis Issand vastas, et seda pole mitte palju, vaid piisavalt. See, kes eitab, et ilmalik mõõk on Peetruse meelevallas, saab valesti aru Issanda korraldusest: «Pista oma mõõk tuppe tagasi!» (Mt 26:52). Seega on mõlemad mõõgad, nii vaimulik kui aineline, Kiriku meelevalla all. Esimest tuleb kasutada Kiriku jaoks ja teist Kiriku kaudu; esimest tarvitavad preestrid, ja teist kuningad ja sõjamehed, kuid seda ainult preestrite korraldusel ja nõusolekul.

Ent üks mõõk peab olema allutatud teisele ning ilmalik võim peab alluma vaimulikule meelevallale. Apostel ütleb: «Ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud» (Rm 13:1–2). Need võimud on seatud nii, et üks mõõk on teise peal ning ülemine mõõk juhib alumist mõõka ülespoole.

Püha Dionysose[1] järgi näeb Jumalik seadus ette, et madalamad asjad jõuavad kõrgemale vahendajate kaudu. Järelikult kõiksuse seaduse kohaselt ei panda kõik asjad korda ühtviisi ja vahetult, vaid madalamad asjad seatakse korda vahendajate ning alamad asjad kõrgemate kaudu. Seega peame veelgi arusaadavamalt kinnitama, et vaimulik meelevald ületab väärikuselt ja ülluselt mistahes ilmaliku võimu nõnda nagu vaimulikud asjad on kõrgemal ilmalikest. See saab meile ilmsiks ka kümnise maksmises, õnnistamises ja pühitsemises; samuti sellesama meelevalla tunnustamises ning tema valitsemises asjade üle. Meie tunnistust kannab tõde, et vaimulikul meelevallal on õigus seada ametisse maine võim ning mõista selle üle kohut, kui see ei täida talle omast eesmärki. Nõnda saab teoks Jeremija ettekuulutus Kiriku ja kirikliku meelevalla kohta: «Vaata, ma panen su täna rahvaste ja kuningriikide üle» (Jr 1:10 jj).

Järelikult, kui maine võim eksib, siis mõistab selle üle kohut vaimulik meelevald; kui alam vaimulik meelevald eksib, siis mõistab selle üle kohut kõrgem vaimulik meelevald; kui kõrgeim vaimulik meelevald eksib, siis mõistab selle üle kohut üksnes Jumal ja mitte inimene, sest apostel tunnistab: «Vaimne inimene mõistab kõige üle kohut, kuid tema üle ei suuda keegi kohut mõista» (1Kr 2:15).[2]  See meelevald, ehkki antud inimesele ja teostatud inimese kaudu, on pigem jumalik kui inimlik; see on jumaliku sõna läbi antud Peetrusele ja kinnitatud Peetruse kui kalju ja tema järglaste peale Kristuse enda poolt, kellest Peetrust tunnistas. Issand ütleb ju Peetrusele: «Mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas» (Mt 16:19). Seega, kes iganes hakkab vastu sellele meelevallale, mille Jumal on nõnda seadnud, paneb vastu Jumala antud korraldusele (Rm 13:2) ning mõtleb Mani[3] kombel, et on olemas kaks algust. See õpetus on meie poolt kuulutatud vääraks ja hereetiliseks, kuna Moosese tunnis­tuse kohaselt lõi Jumal taeva ja maa mitte «algusaegadel», vaid «alguses» (1Ms 1:1).

Samas me teeme teatavaks, selgitame ja kuulutame, et igale inimesele on päästeks absoluutselt hädavajalik olla Rooma paavsti alam.

Tõlkinud Anželika Mähar

[1] Mõeldud on Dionysios Pseudo-Areopagitat.

[2] Piiblitõlgete erinevus. Vulgata: «spiritalis autem iudicat omnia, et ipse a nemine iudicatur.» NA27 kasutab sõna anakrino – uurima, küsitlema, üle kuulama, kontrollima. EP1997: «Vaimne inimene mõistab kõike, ent teda ennast ei suuda mõista keegi.»

[3] Prohvet Mani – nn maniluse ehk manihheismi rajaja.