«Maarja psalter» on ajalooliselt püha Bonaventurale (1221–1274) omistatud Maarja ülistuslaulude kogu. Bonaventura Maarja-psaltreid on kaks – suurem ja väiksem. Suurem psalter (Psalterium maius beatae Mariae Virginis), millest tuleb siin allpooll juttu, koosneb Taaveti lauluraamatu eeskujul koostatud saja viiekümnest psalmist, mis on adresseeritud Emandale (Domina). Psaltri lõpus on kaheksa Vana Testamendi ainelist laulu (Cantica), Ambrosiuse Te Deum laudamus hümnist inspireeritud hümn (pühendatud samuti Neitsi Maarjale) ning üks Maarja-litaania. Psaltri iga psalm koosneb viiest reast, parafraseerides kas Taaveti lauluraamatu vastava numbriga psalmi või mõnd Vana Testamendi kirjakohta. Väiksem psalter (Psalterium minus beatae Mariae Virginis) kosneb kolmest osast, igaühes on viiskümmend lühikesest neljarealisest riimis salmi.

Uurijad on märkinud, et Maarja-psaltrid ja Jeesuse-psaltrid ilmusid käibele umbes 1130. aasta paiku, viidates muutusele, mis oli toimunud senises palvetamise viisis. Varasem Taaveti lauluraamatu psalmide privaatne lugemine ja neile eelnenud ja nende teemat avanud antifonid asendusid ajapikku lühikeste salmidega, mis tõlgendasid psalme viitega Kristusele või Maarjale (Winston-Allen 1997: 14–16). Salmid moodustasid hiljem eraldivõetuna iseseisva kogu, mille üheks näiteks ongi Bonaventurale omistatud «Maarja psalter».

Psaltri kuulumine Bonaventurale on seatud tegelikult ammu kahtluse alla. Peale Bonaventura kanoniseerimist 1482. aastal ilmus paarikümne aasta jooksul inkunaablitena kaheksa Bonaventura teoste ebakriitilist väljaannet, mis keskendusid mitte niivõrd Bonaventura teoloogilistele ja eksegeetilistele töödele, vaid pigem kõikvõimalikele spirituaalsetele tekstidele, mida keskaegne frantsiskaanlik traditsioon oli üldse seostanud Bonaventuraga. Nende tekstide hulka kuulub ka «Maarja psalter». 1588. aastal nimetas paavst Sixtus V Bonaventura kiriku doktoriks. Samal aastal nägi ilmavalgust esimene osa seitsmeköitelisest Bonaventura kogutud teostest (1588–1596). Tegu on nn Vatikani väljaandega, mis koondas kokku kõik tekstid, mida toona arvati Bonaventurale kuuluvat. «Maarja psalter» ilmus kogutud teoste kuuendas köites. 17. sajandil ja eriti 18. sajandi alguses hakati Bonaventura tekstipärandit kriitilisemalt analüüsima. 1722. aastal ilmub Casimir Oudini (1638–1717) sulest Commentarius de scriptoribus ecclesiae antiquis, mille kolmandas osas analüüsiti Bonaventura tekstide autorlust. Vatikani väljaande üheksakümne neljast teosest tunnistas Oudin Bonaventurale kuuluvaiks vaid kakskümment üheksa (Oudin 1722, III: 372–438). 19. sajandi lõpul, mil hakkas ilmuma Quaracchi kirjastuses Bonaventura teoste tekstikriitiline väljaanne (1882–1902), jäeti arvukad Bonaventurale omistatud teosed, mille autorlus oli tunnistatud selleks ajaks kaheldavaks (spurium/dubium), tekstikorpusest välja (Opera omnia, Quaracchi, I: xvii, X:24). «Maarja psalter» avaldati Bonaventura tekstikorpuses viimati 1868. aastal kogutud teoste 14. köites (Opera omnia, Peltier, 1868). Väljaandja otsustas «Maarja psaltri» piisavalt vanale tekstilisele (st käsikirjalisele) pärandile viidates siiski sisse jätta (Opera omnia, Peltier, I: lxxix–lxxx). Peltier väljaanne pidas tõenäoliseks, et psaltri teksti autoriks oli seesama isik, kes kirjutas «Õndsa Neitsi Maarja peegli» (Speculum Beatae Mariae Virginis) ja et need tekstid pärinevad samast ajast (st 13. sajandist). Viimatimainitud teost peeti varem samuti Bonaventurale kuuluvaks, kuid 20. sajandil on tunnistatud selle teose autoriks üksmeelselt frantsiskaan Conradus Saxo (surn 1279).

Psalter on pühendatud pühadele õdedele (nagu ka Bonaventura teos De Perfectione vitae ad Sorores). Proloogis, kus pöördutakse korduvalt «armsaimate» (charissimae) poole, võib lugeda: «Niisiis, armsaimad, võtke heatahtlikult vastu see minu poolt pakutud väike kingitus ja püüdke sellest vilju ammutada ja kiitke sageli selle abil Jumalaema – kui Pühim pöörab kord teie poole oma armastusväärse pale, teid oma armu kaitse alla võttes, teie hinge selles elus uuendades ja kosutades, paneb ta teile tulevases elus pähe kalliskividest aupärja.» Samuti pöördutakse õdede poole 16. psalmis: «Jäljendage teda, Jumala pühad neitsid – nagu Agnes, Barbara, Dorothea ja Katariina on jäljendajad.»

«Maarja psaltri» varasemad säilinud ladinakeelsed käsikirjad pärinevad 15. sajandist. Psaltri rahvakeelsed tõlked, mille kohta leidub mitmeid näiteid juba 16. sajandist, lubavad oletada, et psalter oli laialt kasutusel. Sellest annavad tunnistust ka 17. ja 18. sajandid, mil psaltrist avaldati uute tõlgetega pidevalt kordustrükke, sageli taskuformaadis. Zürichis on säilinud psaltrist isegi üks kreekakeelse tõlke käsikiri, mis on koostatud St Galleni kloostris 1661. aastal.

Veel 19. sajandil on olnud psaltri populaarsus väga suur. Protestant John Gumming (kes tõlkis psaltri inglise keelde) viitab tema käsituses olevale kümnele psaltri väljaandele, mis oli trükitud kirikliku loaga ainuüksi Roomas aastatel 1834–1844 (Gumming 1852: iii). Korduvalt anti psaltrit välja ka Prantsusmaal. Uus saksakeelne tõlge avaldati Viinis 1840. aastal ja sellest ilmus mitu trükki. Saksakeelne väljaanne kandis pealkirja Guldener Psalter des heiligen Bonaventura, mis oli kantud varasemast tõlketraditsioonist. 1595. aastal oli nimelt ilmunud Ingolstadtis psaltri saksekeelne väljaanne Der Gulden Psalter S. Bonauenture. Viimase omapäraks oli see, et psalmide numeratsioon oli üldse eemaldatud ja nende asemel kandsid psalmid Vulgata psalmide ladinakeelseid pealkirju.

18. sajandi prantsuskeelne Joseph de Galliffet’ tõlge oli ladina-prantsuse paralleeltekstina, psalmidele oli koostatud uued kokkuvõtvad pealkirjad, nt «Püha Neitsi jäljendamine» (16), «Palve Püha Neitsi poole Kiriku vaenlaste vastu» (13), «Püha Neitsi valitseb koos Jeesus Kristusega» (109). Galliffet’ väljaanne ei ole puhas tõlge, vaid originaaltekst on restruktureeritud ja sellest on kujundatud arvukate lisandustega breviaar. Tõlke taotlus ei olnud ka originaalilähedus – palveraamatusse raskelt sobituvad salmiread on asendatud allegooriliste tõlgendustega. 1852. aastal ilmus uus originaalilähedasem prantsuskeelne tõlge, mille tegi Henry De Riancey.

Omapärane psaltri itaalia ja ladinakeelne paralleeltekst avaldati 1606. aastal Genovas, mille koostas Giovan Battista Pinello. Väljaandes oli iga ladinakeelse psalmirea juurde lisatud vaba tõlge. Psalmid olid väljaandes renumereeritud (originaalis koosneb 118. psalm ise üheteistkümnest osast).

«Maarja psalter» ja Maarjamaa

Eesti kultuuriruumiga seoses on huvitav, kuidas «Maarja psalter» jõudis õigeusklikule Venemaale. Psaltri tõlkis kirikuslaavi keelde Dimitri Rostovski (1651–1709). See on tuntud kaasajal ortodokside seas «Jumalaema psaltri» (Псалтирь Божией Матери) nime all ja üldiselt peetakse seda teksti vene õigeusu kirikus Dimitri Rostovskile kuuluvaks. Psalter ilmus trükis 19. sajandi teisel poolel ja kandis nime nime «Kristlikud hümnid kõige pühamale taevakuningannale, igavesele Neitsi Maarjale, Jumalaemale: koostatud psalmide sarnaselt» (Христианския песнопения пресвятей Царице небесней Приснодеве Марии Богородице: составлены по подобию Псалмов).

Psaltrit antakse tänapäevases kirjaviisis üsna arvestatavates tiraažides pidevalt uuesti välja. Viimati üllitas selle Moskvas kirjastus Сибирская Благозвонница käesoleval aastalgi (2002) ja sellele võib ka peale sattuda siinsete vene õigeusu kirikute raamatulettidel. Väljaande eessõnas võib lugeda: «Õigeusklikud on pikka aega austanud Õnnistatud Jumalaema. Nad väljendavad oma tänu ja armastust inimkonna Päästja Emale palvete, akafistide ja palvelauludega. Inimeste aupaklik armastus ajendas Dimitri Rostovskit (nimelt temale omistab üksmeelselt «rahvahümnograafia» selle autorluse) looma meie innuka Eestkostja jaoks ülistuslaulude kogumikku» (Псалтирь 2022: 1). Vene nappides kriitilistes käsitlustes, mis puudutavad Jumalaema psaltreid kirikuslaavi traditsiooni, ei salata, et tegu on siiski Dimitri Rostovski mugandatud tõlkega (творческий перевод) (Danilova 2022: 287).

Dimitri Rostovski on jaotanud Maarja psaltri õigeusu lauluraamatu järgi kahekümneks katismaks (кафизма). Üldiselt järgib ta originaali mõtet, kuid hälbib neist reeglipäraselt, kui võrdlused olnud 17.–18. sajandi ortodokside jaoks olnud häirivad. Näiteks psalmis 13, kus räägitakse Maarja taevalikust ilust ja surnuid elustavast roosilõhnast, siis kirikuslaavi tõlkes on sellest saanud lihtsalt Maarja «vägi» (могущество), «võimk» (власть) ja «jõud» (сила). Esimese psalmi «kehaline ilu» on tõlkes lihtsalt «ilu» (красота). Kaheteistkümmnendas psalmis räägitakse Maarjast kui maailma «uuendajast» («Me ülistame sind, armuleidjat – kelle läbi maailm on uuendatud»), siis kirikusaavi versioonis on see rida täiesti välja jäetud. Samuti on eemaldatud rida kümnendast psalmist: «Tema halastus kannab ära meie arvukad patud – ja jagab meile külluslikult teeneid». Ühesõnaga, neid näiteid võib tuua arvukalt, aga ilmselt on Dimitri Rostovski tõlkes välja jäetud need kohad, mis valmistasid talle mingeid teoloogilisi kõhklusi. Danilova märgib, et Dimitri Rostovski võttis ladina kirikust üle küll teksti, kuid mitte õpetuse: psalter on loodud õigeusu vaimus ja siseneb õigeusu kristluse vaimsesse ruumi (Danilova 2022: 292).

Väga kaunilt on kogu psalter 2008. aastal vene õigeusu kirikus vokaliseeritud (vt Псалтирь Пресвятой Богородице). Rohkem kui kolme ja pooletunnine audiosalvestis on internetis tasuta kättesaadav.

Punane rätik protestandidele

Kui õigeusu vaimsesse ruumi toimus «Maarja psaltri» teksti integreerumine valutult ning see on kandnud seal rohkelt vilju, tuues kaasa vene õigeusu hümnograafias lausa eraldi žanri tekkimise (Danilova 2022: 292), siis protestantidele kujunes «Maarja psalter» punaseks rätikuks. Juba esimesed John Foxi «Märtrite raamatu» väljaanded (1570–1583) rääkisid «paavstlikust ebajumalakummardamisest» «Maarja psaltri» salmide näidetel (artikkel The booke of our Ladies Psalter full of Popish blasphemy). Iseenesest oli protestantide seisukohalt psaltri näol tegu vaieldamatult tänuväärse tekstimaterjaliga, mis pakkus anglikaani kirikule värvikat võrdlusmaterjali ja odavat laskemoona Rooma pihta tulistamiseks.

Protestantlik kriitika kestis 19. sajandi keskpaigani välja. Omamoodi koomiline oli see, et kuna selleks ajaks oli teksti autorlus juba üldiselt kaheldavaks osutunud, siis olid just anglikaanid need, kes üritasid näidata, et tegu on siiski Bonaventura kui silmapaistva kirikudoktori poolt kirjutatud autentse tekstiga, kelle teosed on paavsi autoriteediga välja antud. Kriitika põhipunktid seisnesid sellest, et vädetavalt «Maarja psaltris» pisendatakse Kristuse kannatuse ja ristisurma tähendust, inimese ja Jumala vahendajaks (mediatrix) ei ole enam Kristus, vaid Maarja (ei ole aga vaja mingit muud vahendajat peale Kristuse enda); Maarjale omistatakse jumalikke võimeid, mistõttu on tegu ebajumalakummardamisega; Maarja pühadus aitab pattudest puhastuda, mis muudab usu Kristusesse üleliigseks, jne. Üldiselt oli kriitika suunatud muidugi Maarja austamise kui sellise vastu, psalter pakkus selleks ideaalset näidismaterjali. Konkreetselt «Maarja psaltrile» heideti ette Taaveti lauluraamatu ja kiriku hümnide labastamist. Psaltri lõpus Ambrosiuse Te Deum laudamus ainetel, kuid Maarjale adresseeritud hümni kohta küsitakse: «Olles lugenud katoliku kiriku ühe iidsema ja kaunima ülistuslaulu kohta sellist jõhkrat loomuvastasust (gross perversion), võib lugeja võib-olla küsida, kas Rooma kirikus tunnustatakse kohutavat jumalateotust ja ebajumalakummardamist veel 19. sajandil? Me vastame: jah! Mitte ainult need jumalateotused, vaid kogu psalter on Rooma paavsti autoriteediga kinnitatud» (Gibson 1849: 36).

«Maarja psaltri» 1852. aastal avaldatud ingliskeelse tõlke eesõnas lausub tõlkija John Gumming: «Avaldan teose selleks, et Roomaga ühineda soovivad protestandid näeksid, mida Rooma endast kujutab; samuti selleks, et muuta tänulikuks need, kes armastavad evangeelset ja protestantlikku kristlust, ning et nad meelsamini kui kunagi varem pöörduksid Jumala rahva poole Roomas, öeldes: «Tulge temast välja, mu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ning et te ei kannaks midagi tema nuhtlusist!» (Gumming 1852:iv).

Protestantlik kriitika on jätnud arvatavasti oma jälje ka katoliiklusele, kus on asutud revideerima oma traditsioonilist suhtumist Maarja austamisse, et selles ei oleks «eksimist rumalusse» (meenutades paavst Franciscuse kuulsat väljendust). Protestantlikele mõjudele Maarja austamise osas viitas psaltri tõlkija Joseph de Galliffet, kes kirjutas 1760. aastal: «Üks esimesi väärõpetuse mõjusid on pühima Neitsile pühendumise kuhtumine ja lõpuks selle täielik kadumine» (un des premiers effets de l’Hérésie, s’est d’affoiblir d’abord la dévotion à la sainte Vierge, & de l’abolir enfin entièrement) (Galliffet 1760: iii–iv).

Galliffet annab mõista, et psaltri väljenduslaad, millega Maarjale austust avaldatakse, on tekitanud 18. sajandil «imestust», mida ta seletab küll pigem religioosse pühendumise valguses: «Need, kes on vähe mõjutatud pühima Neitsi armatusest ja kes on vähe valgustatud sellest, mis puudutab tema arme ja privileege, on võibolla üllatunud viisist (surprise de la manière), kuidas meie pühak end väljendab, pöördudes veatu loodu poole». Ei saa muidugi mööda vaadata võimalusest, et psaltri keelt ja väljenduslaadi tajuti 18. sajandil lihtsalt arhailiselt ja võõrapärasena.

«Maarja psaltri» lugejale ei jää märkamata, et selle teksti autor ei ole tundnud vähimatki «skrupuloosset» muret Maarja ülemäärase austamise pärast ega ole kammitsetud tagasihoidvast väljenduslaadist. «Skrupuloosseks» nimetas püha Louis de Montfort (1673–1716) sellist valepühendumist, kus Maarja austamisega kardetakse Poega mitte piisavalt austada, mõistmata, et Maarjale pühendumise viimseks eesmärgiks on alati Jeesus Kristus ise (Montfort 2005: 53, 77–78). Montfort’iga seoses võiks mainida, et viimane on küllaltki palju põhinenud just pseudo-bonaventuralikel tekstidel, sh suurel psaltril. Nt 77. psalmiga soses ta kirjutab: «Seepärast ütlevadki pühad kirikuisad ja peale neid püha Bonaventura, et meie Emand on tee, mis viib meie Issanda juurde: Kristuse juurde jõudmiseks tuleb minna Maarja juurde» (Montfort 2005: 65).

Casimir Oudin, keda peaks samuti käsitama protestantliku kriitika esindajana, sest tegu oli kunagise premonstrateenlasest mungaga, kes konverteerus kalvinistiks. Oudin osutab tervele reale väljendeile psaltri lõpus olevas litaanias, mida tema meelest ei saa kuidagi Bonaventurale omistada: «Litaanias, millega see väike teos lõpeb, kohtab äärmiselt jämedakolisi sõnu ja lapsikud epiteete, mis ei ole sügava ja seeravliku doktori väärilised: Püha Maarja, tarkuse jõgi; Püha Maarja taeva kristalne aken; Püha Maarja, ilusaim naine; Püha Maarja, kaunis kevadroos; Püha Maarja, orbude rind.» (Oudin 1722, I: 410–411). Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas nt Lotero litaanias esinevad Maarja epiteedid nagu «kuldne koda», «müstiline roos», «vandlist kindlus» kõlasid tema kõrvadele sama jämedakoeliste ja lapsikutena. Oudini põhiargument seisnes selles (mida ta toonitas kolmel korral), et psalter ei ole lihtsalt Bonaventurale «kohane/vääriline» (indignus) – tekst on keskpärane ja selle autorina ei saa ette kujutada «tõsist ja tagasihoidlikku meest, kes ei peaks keha ilule tähelepanu pöörama» (Oudin 1722, I: 411), osutades psaltri esimesele psalmile. Pulchritudine carnis on üks neid psaltri kujundlikke väljendeid, mille juurde puritaanlik kriitika ikka ja jälle naases – et mitte öelda takerdus. Vaatame seda lähemalt.

Universas enim foeminas vincis...

Psaltri avapsalmis esineb kirjeldus Maarja kohta: «Sa ületad kõiki naisi keha ilu poolest, ingleid ja peaingleid pühaduselt.» Sõna-sõnalt: «Sa võidad (vincis) kõiki naisi liha ilu poolest (pulchritudine carnis), sa ületad (superas) ingleid ja peaingleid pühaduse ülevuselt (excelentia sanctitatis)». 77. psalmis öeldakse veel, et Maarja ilu ületab päikese ja kuu ilu, sõna-sõnalt: «Tema ilu võidab päikese ja kuu oma» (pulchritudo eius vincit Solem et Lunam).

Üks võimalus on asetada psaltri avapsalm Bonaventura enda autentsete tekstide konteksti. Eelkõige pakuvad siin huvi Bonaventura jutlused, milles tema mariaanlik teoloogia kõige ehedamalt välja joonistub ja milles mh käsitletakse Maarja ilu temaatikat. Üritades kõrvutada psaltri teksti Bonaventura teoloogiaga, peab tõele au andes nentima, et ei ole selge, mil määral psaltri autor Bonaventura tekstilisest pärandist lähtus ning kas korrelatsioon Bonaventura vaadetega on olnudki psaltri koostamise juures taotluseks. Samas ei tundu püüd paigutada «Maarja psalter» Bonaventura vaadete konteksti ka päris põhjendamatu, arvestades Bonaventura rolli marioloogia kujundamisel. Uurijad märgivad, et Bonaventura sünteesis piibli-, kirikuisade-, kloostri- ja ülikoolide traditsioone, pakkudes üleva, laitmatult tasakaaluka ning kindlale metafüüsilisele ja teoloogilisele alusele rajatud nägemuse jumalikku armu vahendavast absoluutselt pühast Neitsist, kellel on unikaalne roll Kristuse lunastustöö igas etapis (Goff 2019: 82–83). 

Bonaventura teoste hulgas leidub neljal teemal mariaanlikke jutluseid: Maarja puhastamine (5 jutlust), Maarja kuulutamine (6 jutlust), Maarja taevassevõtmine (6 jutlust) ja Maarja sündimine (7 jutlust). Need 24 mariaanlikku jutlust on avaldatud Quaracchi väljaande 9. köites (Opera omnia, Quaracchi, IX: 633–721). Prantsuse frantsiskaan Jacques Guy Bougerol (1908–1997) avaldas 1993. aastal Sermons de diversis jutlustest uue tekstikriitilise väljaande, milles tunnistati neist autentseteks vaid üheksa (Sermons 1993, II: 516–578; 641–684). Neist üheksast pakub siinkohal huvi Maarja taevassevõtmise teine jutlus, mis algab Saalomoni Tarkuseraamatu tsitaadiga: «Tarkus on kaunim (speciosior) kui päike ja ta on üle kõigist tähtede seisust. See leitakse olevat enne valgustki» (Trk 7:29). Sellele kirjakohale on ka kogu jutlus üles ehitatud. Kirjakoha tõlgenduse juures tuleb silmas pidada, et Bonaventura järgi on Pühakirjal kolm vaimset tähendust (intellectum spiritualem): moraalne, allegooriline ja anagoogiline. Viimane on hierarhiliselt kõige kõrgem ning on seotud hinge müstilise täiustumise astmega (perfectio). Bonaventura Tarkuseraamatu tsitaadile ehitatud tõlgendust tuleb vaadata just sellest perspektiivist (st tegu ei ole pelgalt Pühakirja moraalse ega allegoorilise tõlgendusega).

Bonaventura ütleb, et Püha Vaim kiidab 1) Maarja täiusliku ilu, 2) suursugusust ja 3) tarkuse selgust. Esiteks kiidetakse tema täiuslikku ilu kui öeldakse: «Ta on kaunim kui päike». Kirkaim Neitsi (Virgo serenissima) on tõesti oma taevassevõtmises päikesest ilusam, sest ta on kogu ilu allikale sarnasem kui päike; samuti paikneb ta kogu ilu allikale lähemal kui päike, mis puudutab täiusliku ilu vastuvõtmist; viimaks on ta oma kauniduse tõttu päikesest ülevam (Sermons 1993, II: 654). Bonaventura seletab oma mõtet järgmiselt: mõistuslike loodud olendite seas on kuninglik Neitsi igavesele valgusele (mis on kogu ilu allikas) lähemal kui päike. Maarja on muudetud kõikidest loodud olendeist enim igavese valguse sarnaseks: «Ta on igavese valguse paistus ja Jumala mõjujõu puhas peegel ning tema headuse kuju» (Trk 7:26). Neitsi Maarja on nii ilus, et «ükski puu Jumala aias ei olnud ilu poolest tema sarnane» (Hs 31:8). Maarja on muudetud ilusaks ja igavese valguse sarnaseks läbi armastuse. Bonaventura tsiteerib selle mõtte ilmestamiseks Hugo Victorinust: «Armastuse jõud muudab armastaja armastatu sarnaseks» (vis amoris amantem in amati similitudinem transformat) (Sermons 1993, II: 654–655). Maarja on kogu ilu allikale lähemal kui päike. Maarja sai neitsiliku puhtuse tõttu võtta vastu täiuslik ilu – oma sulneim Poeg (suo dulcissimo Filio).

Kuna Poeg on täiuslik ilu ja lihaksaanud Sõna, siis siit ilmselt juba paistab, mismoodi Bonaventura marioloogia valguses oleks kohane mõista psaltri avapsalmi kujundit pulchritudine carnis. Ihu või liha ilu all mõeldakse siin ühtlasi Maarja ihuvilja (Poega), kes on kogu ilu läte ja algus (fons et origio totius pulchritudinis). Ühelgi teisel loodul, täpsemalt ühelgi teisel naisel ei ole ega saagi olla lähedasemat suhet Pojaga, kes sai Maarja kaudu lihaks (caro factum est). Psaltri lõpus olevas hümnis kirjeldatakse, et Poja sündimine leidis aset ilma Ema ihu piinadata: «Ta sündis maailma ilma Neitsi Ema liha piinata, sest ta oli eostatud liha naudinguta.» Kaheksandas psalmis öeldakse Maarja kohta: «Õnnistatud olgu su ihu puhtus (munditia carnis tuae)». Kokkuvõtvalt: eelöeldu valguses ei jää psaltri avapsalmi sellisele tõlgendusele, et seal kirjeldatakse ainult ja ainult Maarja enda kehalist ilu, erilist ruumi, sest Maarja ilu ei saa pärineda kuskilt mujalt, kui kogu ilu enda allikast.

Psalmide näiteid

Tõlke originaal: Bonaventura, Psalterium maius beatae Mariae Virginis, Opera omnia, A. C. Peltier, XIV. Paris, Ludovicus Vives, 1868.

PSALM 1

Õnnis on mees, kes armastab sinu nime, Neitsi Maarja – sinu arm kosutab tema hinge.

Justkui veerikkail lätteil kastetud – paned temas kasvama õigluse vilja.

Õnnistatud oled sa naiste seas, oma püha südame usu läbi.

Sa ületad kõiki naisi keha ilu poolest – ingleid ja peaingleid pühaduselt.

Sinu halastust ja armu kuulutatakse kõikjal – Jumal õnnistas sinu kätetöid.

Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule. Nii kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti. Aamen.

PSALM 4

Kui ma hüüdsin, võtsid sa mind kuulda, Emand! – Oma kõrgel aujärjel pidasid mind vääriliseks meeles pidada!

Möirgajate lõugade vahelt, valmis mind neelama – ja hukkamõistjate käest päästis mind sinu arm.

Lahke on sinu halastus ja kaastunne – kõigi nende vastu, kes hüüavad sinu püha nime.

Ole õnnistatud, Emand, igavesti ja sinu aulisus üle aegade!

Kiitke teda kõik rahvad kõigest väest – ja kõik inimesed maa peal, ülistage tema hiilgust!

Au olgu Isale...

PSALM 6

Emand, ära jäta mind Jumala raevu kätte ning kohtumõistmiseks tema viha alla.

Oma kuulsusrikka nime pärast, Emand – lase meid lepidada oma auliku ihuvilja ees.

Põrgu väravast ja sügaviku kõhust – sinu pühad palved vabastagu meid!

Ava meile igaviku väravad, et saaksime jutustada igavesti sinu imetegudest.

Sest mitte surnud ega põrgusolijad ei kiida sind, Emand – vaid need, kel sinu armu läbi saab osaks igavene elu.

Au olgu Isale...

PSALM 7

Mu Emand, sinu peale olen ma pannud oma lootuse – päästa mind tagakiusajate käest, Emand!

Sulge lõvide suud ja nende hambad – kammitse kohtumõistjate huuled!

Oma nime pärast, ära viivita! – Osuta meile oma halastust.

Sinu palge sära kiisaku meie peale – et meie südametunnistus oleks puhas Kõigekõrgema ees.

Kui vaenlane mõistab mu hinge üle kohut, Emand, kinnita mind oma abiga – ära viibuta oma mõõka minu kohal.

Au olgu Isale...

PSALM 9

Kiidan sind, Emand, kogu oma südamest – ja jutustan rahvaste seas sinu kiitusest ja aust.

Sulle, tõesti, kuulub au, tänu – ja kiituselaul.

Leidku patused armu Jumala juures – sinu kaudu, sa armu ja pääste leidja!

Leidku alandlikud meeleparandajad andestust – tee terveks nende rudjutud südamed!

Rahu paigas ja tüünes puhkekohas – toidad sa meid peale kurnavat rännakut.

Au olgu Isale...

PSALM 10

Ma panen oma lootuse Emandale – tema halastuse sulniduse nimel.

Tema silmad vaatavad viletsa peale – ja ta käsi on sirutatud vaeslapse ning lese poole.

Nõudke teda taga oma noorpõlves – ja ta ülistab teid rahvaste palge ees.

Tema halastus kannab ära meie arvukad patud – ja jagab meile külluslikult teeneid.

Siruta meie poole oma käsivars, auline Neitsi – ja ära pööra meilt oma aulikku palet!

Au olgu Isale...

PSALM 12

Kui kaua veel, Emand, ei pane sa mind tähele – ja ei päästa mind ahastusepäeval?

Kui kaua veel suurustab minu vastu mu vaenlane? Hävita oma tugevuse jõul ta ära!

Ava oma halastavad silmad – ärgu vaenlane saagu meie üle võimust.

Me ülisatme sind, armuleidjat – kelle läbi maailm on uuendatud.

Inglite koor kiitis sind kõrgeks – Jumala aujärje ees, palveta meie eest.

Au olgu Isale...

PSALM 13

Meie sõge vastane ütles oma südames: ma jälitan ja saan kätte ja tõstan käe tema hukkamiseks.

Tõuse, Emand, aegsasti tema vastu ja löö ta tagasi – põrmusta kõik tema kavatsused!

Sinu ilu imetlevad päike ja kuu – inglite väed teenivad ja ümmardavad sind.

Sinu leebeim puudutus tervendab jõuetu – sinu roosilõhn elustab surnud.

Neitsi Jumalasünnitaja, see, keda kogu taevavõlv ei mahuta, varjas end sinu sees, saades inimeseks.

Au olgu Isale...

PSALM 30

Sinule, Emand, panin oma lootuse, et ma ei jääks eales häbisse – võta mind oma armu kaitse alla!

Sina oled minu tugevus ja pelgupaik – minu lohutus ja varje.

Sinu poole nutsin, Emand, kui pitsitati mu südant – ja sa võtsid mind kuulda igaveste mägede otsast.

Tõmba mida välja silmusest, mis mulle on salajas seatud – sest sina oled mu abistaja.

Sinu kätte, Emand, usaldan oma vaimu – kogu oma elu ja oma viimse päeva.

Au olgu Isale...

PSALM 117

Kiitke Issandat, sest ta on hea – kiitke ta Ema, kelle halastus kestab igavesti.

Tema armastus peletab patu südamest – ja tema arm puhastab patustaja südametunnistuse.

Tee Kristuse Kristuse viib Maarja kaudu – kes eemaldub temast, ei leia rahu teed.

Pattudes paadunu pöördugu ikka ja jälle Maarja poole – ja valgus ilmub tema pimeduses nähtavale.

Kel on südames kurbus, hüüdku Maarja poole – ja ta joobub tema magusast nestest.

Au olgu Isale...

PSALM 122

Sinu poole tõstsin oma silmad, Kuninganna – kes sa valitsed taevas!

Meie abi olgu sinu nime vägevuses – juhi kõiki meie tegemisi.

Ole õnnistatud taevas ja maa peal – meres ja kõigis sügavusis!

Olgu õnnistatud sinu viljakus – olgu õnnistatud sinu neitsilikkus ja puhtus!

Olgu õnnistatud sinu püha ihu – õnnistatud olgu sinu pühim hing!

Au olgu Isale...

PSALM 145

Kiida, mu hing, Emandat! – Ma ülistan teda kuni elan.

Kiitke teda lakkamata – igal hetkel mõtelge tema peale.

Kui mu vaim läheb välja, olgu ta sinu hoole all, Emand! – Tundmatul maal ole talle teejuhiks!

Ärgu heidutagu teda varasemad süüd ega tehku rahutuks õelad rünnakud.

Juhata ta pääsemise läveni – seal oodaku ta meelerahus Lunastaja tulemist.

Au olgu Isale...

Viited

Bonaventura. Opera omnia. Peltier. Vol 1–15. Paris, Ludovicus Vives, 1864–1871.

Bonaventura. Opera omnia. Quaracchi, Tipographia Collegii S. Bonaventurae. Vol 1–10. 1882–1902.

Saint Bonaventure. Sermons de diversis. Jacques Guy Bougerol. Vol 1–2. Paris, Les Editions franciscaines, 1993.

Casimirus Oudin, Commentarius De Scriptoribus Ecclesiae Antiquis. Vol 1–3. Lipsiae, Maur. Georg. Weidmann, 1722.

Edmund Gibson, A Preservative Against Popery, in Several Select Discourses Upon the Principal Heads of Controversy Between Protestants and Papists. London, Published at the Society's office, 1849.

Jared Isaac Goff. Mulier Amicta Sole: Bonaventure’s Preaching on the Marian Mode of the Incarnation and Marian Mediation in His Sermons on the Annunciation. – Medieval Franciscan Approaches to the Virgin Mary. Leiden-Boston, Brill, 2019, lk 54–83.

John Foxe. The Acts and Monuments Online. 1563–1583. https://www.dhi.ac.uk/foxe/

Pseautier de la Sainte Vierge, composé par S. Bonaventure, traduit en françois par le R. P. Joseph de Galliffet. Lyon, 1760.

Püha Louis Grignion de Montfort. Tõeline pühendumine Maarjale. Tallinn, Fidelitas, 2005.

Pietro Maranesi. The Opera Omnia of Saint Bonaventure: history and present situation. – Companion to Bonaventure. Leiden-Boston, Brill, 2014, lk 61–80.

Е. А. Данилова. Церковнославянская богородичная псалтирь в контексте влияния католической традиции на рубеже XVII–XVIII веков. Humanity space International almanac Vol. 11, No 3, 2022: 286–293.

Псалтирь Божией Матери: Христианские перснопения Приснодеве Марии Богородице, составленные по подобию псалмов. Св. Дмитрий Ростовский. Москва, Сибирская Благозвонница, 2022.

Псалтирь Пресвятой Богородице. Москва, «Благовест», 2008.