Trükist on ilmunud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku preestri Roland Tõnissoni, vaimulikunimega isa Romani teos «Retk uude ellu», mille tutvustuses öeldakse: «See raamat on pilguheit tulevasse ellu, kuhu me kõik ükskord astume».
Veiko Vihuri: Isa Roman, Sa selgitad saatesõnas asjaolusid, mis ajendasid Sind seda raamatut koostama. Ütle alustuseks, kellele see teos on mõeldud – kas ainult õigeusklikele või kõigile kristlastele või üldse kõigile inimestele, kes tunnevad huvi selle vastu, mis juhtub meiega pärast füüsilise keha surma?
Roland Tõnisson: Kõige võrdõiguslikum nähtus siin ilmas on surm – ta võtab kõik, vaatamata meie soole, rassile, eale, kompetentsile või võhiklikkusele, hoolimata seksuaalsest orientatsioonist või varalisest seisust. Seepärast on see raamat mõeldud kõigile, kuna oleme kõik võrdõiguslikult saatusekaaslased.
Veiko Vihuri: Aastal 1997 ilmus soome luteri pastori Antti Kylliaineni raamat «Kaikki pääsevät taivaseen», milles ta väitis, et põrgut ei ole olemas ja kõik inimesed saavad taevasse. Tänapäeval on paljudel ettekujutus, et surm lõpetab meie vaevad ja kõiki ootab ees jäädav õndsus. Mõnedes ilmalikes teostes, mis kirjeldavad kliinilise surma läbi teinud, ent maisesse ellu tagasi pöördunud inimeste kogemusi ja läbielamusi, jääb kõlama kaunis lohutus: paljud neist kogevad sõnulseletamatut armastust ja õnne ning naasmine siinpoolsusse, oma vaevatud kehasse, tundub neile piin. Sina kirjeldad aga katsumusi, mis ihust lahkunud hingel tuleb läbi teha. Tuleb välja, et pärast surma meie katsumused ja võitlused alles algavad!
Roland Tõnisson: Ma ei tea, millele toetub protestandist Antti Kylliainen, väites, et põrgut ei ole olemas. Ühtse kiriku kogemus on aga see, et ei saa kahelda Kristuse sõnades rikkale mehele, kes Laatsarusest välja ei teinud. Paradiisikogemustest rääkides olgu esitatud üks lõik varasemast artiklist, mis on ka «retkeraamatu» kaante vahele jõudnud.
Serafim Rose ja teised autorid toovad ära mitmete inimeste kogemused «kehast väljas» olukorra esimestest momentidest, mil on kogetud paljude poolt rõõmu ja rahu tunnet, nähakse ilusaid aasu või linna. Umbes kolmkümmend aastat tagasi levitati ka Eestis trükimasinal toodetud ja kopeeritud jutustust Robert Liardoni sulest: «Ma olin taevas» («I saw Heaven»). See vastab väga hästi sellistele kogemustele, milliseid on Rose võtnud vaadelda. Lapsena sattus haige Liardon paradiisi, kus Jeesus tutvustas talle linna ning näitas kehaosade ladu, kus vigased inimesed võivad endale võtta, mis neil puudu on.
Serafim Rose mainib ära oma raamatus newyorklase, kes sõitis taksoga säravasse taevalinna, mis meenutas väga New Yorki. Keegi hindu sõitis sellisesse säravasse asupaika püha looma, lehma seljas. Keegi nägi selles linnas kõrghooneid ja lõbustusparki. Rose'i arvates näitavad sellised kogemused koos vetevulina ja rohusahinaga vaimset ebaküpsust: «Suuremal osal neist juhtumitest ei ole midagi ühist kristliku paradiisikäsitlusega. Need ei ole vaimulikud, vaid ilmalik-maised nägemused ja käsitlused. Nad on nii kiireloomulised, kergelt juhtuvad, nii sarnased, nii maised oma piirjoontelt, et ei või olla mingit tõsist võrdlust nende ja varasemate, algupäraste kristlike «taevakogemuste» vahel. Isegi kõige «vaimulikum» moment mõnedel juhtudel – Kristuse kohaloleku tunnetamine – räägib veel kord selliste kogemuste saanute vaimsest või vaimulikust ebaküpsusest. Need uusimad kogemustekirjeldused suunavad meid mugavustundele ja rahule, mitte aukartusele Jumala ees ja patukahetsusele, mille eeskujuks olgu meile apostel Pauluse juhtum teel Damaskusesse (Ap 9:3–9).»
Veiko Vihuri: Milline koht on õpetusel nn vaimulikest tollimajadest õigeusu pärimuses? Luterlus ja katoliiklus seda ei tunne, vähemalt mitte sel kujul. Katoliku õpetuse kohaselt läheb hing kas põrgusse, puhastustulle või taevasse ning viimsel päeval ühendatakse hing ülesäratatud ihuga ja toimub lõplik kohtumõistmine. Martin Luther aga uskus, et surres inimene uinub ja äratatakse taas üles viimseks kohtumõistmiseks. Ka Piiblist leiame erinevaid infokilde: kahetsevale röövlile tõotas Jeesus paradiisi «juba täna», apostel Paulus räägib, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles surnud, kes koos Temaga on läinud magama. Mida peaks vaga ristiinimene sellest kõigest arvama?
Roland Tõnisson: Õigeusu matusetalituses, mis on kokku pandud erinevatest teenistustest, leiame samuti vastukäivusi – räägitakse nii hinge uinumisest kui hirmust järgikatsumiste ees, mis hingele osaks langevad. Õpetust «tollimajadest» on ka õigeusukirikus peetud gnostiliseks või paganlikuks pärandiks. Sellised süüdistused (nt Ottawa Lazari (Puhalo) kriitika) on hiljem kuulutatud valeõpetuseks Vene väliskiriku püha sinodi poolt – hingede pärast peetavat võitlust on kirjeldatud Antonius Suure, Athanasius Suure elulugudes Aleksandria Kyrillose jutlustes. Mitte keegi kirikuisadest ei ole kirjutanud selle õpetuse vastu alates ajast, mil sellest on saanud kiriku õpetuse osa (alates hiljemalt 4. sajandist) – Püha Ignati Brjantšaninov, vene munkluse taaselustaja, on kirjutanud mitte üksnes «tollimajade»-õpetuse kaitseks, vaid selle õpetamise kohustuslikkusest.
Antonius Suure elust on teada tema nägemus valgusesse pürgivatest hingedest, keda peatatakse ja «võetakse rajalt maha» rüvedate hingede poolt. Püha Bede on kirja pannud ühe kelti pühaku nägemuse, milles hing on asunud võitlusse rüvedate vaimudega, abiks inglid ja varemlahkunud abikaasa hing.
Mis aga puudutab Jeesuse otsust võtta kahetsev kurjategija endaga paradiisi veel samal päeval, siis siin näeme siin eksklusiivset otsust Kristuse poolt, mille põhjust võib teada vaid Tema. Jumalaema, kellele teatas peaingel lahkumisest siit ilmast, pöördus Poja poole palvega säästa teda «õhus ootavate katsumuste eest.» Jumalaema Uinumise ikoonidel näeme Maarjat hinge kujutatuna Kristuse süles, kes on tulnud Ise vastu oma Emale. Need on hinged, kes on isiklikult puutunud kokku kannatava või ülestõusnud Päästjaga. Meile, tänapäevastele, olgu aga tähelepanemiseks see Sõna: «Sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba. Teades nüüd, mis on Issanda kartus, me püüame veenda inimesi uskuma. Jumalale me oleme täiesti avalikud ja ma loodan ka teie südametunnistuses olla täiesti avalik» (1Kr 5:10–11).
Veiko Vihuri: Nii või teisiti, iga kristlane on teadlik, et «inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus» (Hb 9:27). See tähendab, et peame Jumala ees aru andma oma elust ja tegudest. Kuidas peaksime ortodoksi pärimuse kohaselt valmistuma selleks hetkeks, mil ajaliku surma läbi meie hing ja ihu lahutatakse?
Roland Tõnisson: Tõesti – meid ootab kohus, meeldib see meile või mitte. Meie elu on kool ja iga korralik koolitus lõpeb testi või eksamiga. Jeesus räägib halastusest, andestusest ja enesetalitsemisest – olge armulised ja teie Isa taevas on teile armuline. Õigeusu pärimus räägib almuste andmise olulisusest ehk siis oma vara jagamisest nendega, kellel on eluraskused. Meie aja sotsiaalsüsteemi ei saa pidada almuste andmiseks või annetamiseks, sest sellel puudub isiklik dimensioon. Tõeline jagamine on see, kui anname ära osa sellest, mida me ise vajame, mitte ei viska jalust ära või kellelgi jalge ette miskit, mida me ise enam ei taha. Palveid ja almuseid on nähtud hea varandusena, mida koi ei söö ja rooste ei riku – meie maailma jaoks paradoksaalsel moel saab olulisimaks varaks see, millest loobume, mitte ei hoia kümne küünega kinni, mida nii sageli kraabitakse kokku teiste inimeste olemise arvelt.
Veiko Vihuri: Kas elavad saavad teha midagi nende heaks, kes on ihust lahkunud? Muide, «Tiibeti surnute raamat», mis samuti kirjeldab niinimetatud surmalähedasi kogemusi, oli mõeldud lahkunule ettelugemiseks, et teda teekonnal teispoolsusesse toetada. Milline on ortodokside praktika?
Roland Tõnisson: Mismoodi konkreetse hinge teekond kujuneb, teab üksi hingede Isand Kristus, ent eestpalved lahkunute eest võivad osutada neile teene. Kehast lahkunute olukord on peaaegu pöördumatu, ent ka kohutavamaisse karistustesse mõistetud hingede eest võib paluda. Koos hinge sooviga ja eestpalvetega võib hinge olukord muutuda ja ta võib pääseda.
Lahkunu sugulased on varemalt jaganud almuseid või toitnud vaeseid lahkuja hinge olukorra parandamiseks. Sageli tehti testamendis vastav korraldus: näiteks toita vaeseid neljakümne päeva jooksul.
Kiriku pärimuses on mitmeid tunnistusi lahkunute eest peetavate eestpalvete päästvast mõjust. Neid on Damaskuse Johanneselt (kes palus oma kergemeelselt elanud õpilase eest), pühalt Perpetualt (vägivaldselt hukkunud venna eest) ja teistelt.
Püha Gregorius Suur või Gregorius Dialogos (Rooma piiskop aastatel 590–604) kinnitas vestluse diakon Peetriga, et talle ilmus lahkunud mehe hing, kes palus abi palveteks Jumala poole.
Aleksandria patriarh Johannes Armuline pühitses sageli Jumalikku liturgiat lahkunute hingede eest, kinnitades, et see on hingedele suureks abiks: «Oli üks vang, keda vanemad pidasid surnuks ja kelle eest nad palusid pühitseda liturgiat kolm korda aastas – Jumalailmumise püha, paasa ajal ja nelipühil ehk Püha Vaimu päeval. Kui ta vabanes vangistusest ja ilmus ootamatult vanematekoju, rääkis ta, et kolmel päeval aastas külastas teda vangistuses auväärne, tõrvikut kandev mees. Ahelad langesid ta küljest ja ta võis tunda end vabamana. Ülejäänud päevadel oli ta ahelates.»
Kirikuaastas on mitmeid päevi lahkunute eest palvetamiseks, ent meie võime paluda oma esivanemate ja tuttavate-sõprade eest iga päev. Väga oluline on paluda lahkunute (ja muidugi ka elavate) eest liturgia ja selle ettevalmistuse käigus. Liturgia olulisusest, pühadest andidest osasaamise tähtsusest ja Kristuses ühenduses olemise vajadusest ei saa aga küllalt räägitud – see ei ole lihtsalt komme, vaid Elu garantii.
Olulisim on muidugi elada usus ja meeleparanduses, mitte loota ainult selle peale, et näiteks kiriku ehitamiseks antud annetused automaatselt hinge hukatusest välja toovad.
Veiko Vihuri: Viimane küsimus – kuidas Sinu raamatut «Retk uude ellu» hankida saab?
Roland Tõnisson: Raamat on jõudnud väiksemas koguses «Logose» poodi ja EAÕK netikauplusse. Saab hankida ka minult kui kirjutada soovist aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. .
