Psalmi palvetaja kogeb end olevat pimedas öös. Ta on nagu vahimees, kes ootab hommikuvalgust (Ps 130:5–6): «Ma ootan Issandat, mu hing ootab, ja ma loodan tema sõna peale. Mu hing ootab ...

Psalm tuletab kristlastele meelde, et mitte kõik inimesed ei saa elada rahulikku ja head elu. Mõned saavad juba alates lapsepõlvest või noorusest kogeda ränki kannatusi (Ps 129:1–3): «Palju ...

Psalm kirjeldab perekonnaõnne, mida Jumal tahab õnnistada mitmel viisil. Ülemlaulus kirjeldatakse mehe ja naise vahelist kogu elu kestvat armastust, mis Issanda süüdatuna lööb lõkendama (Ül ...

Psalm räägib Jumala suurtest tegudest, mille tulemusel Tema rahvas pääseb kitsikusest (Ps 126:1–2): «Kui Issand tõi tagasi Siioni vangid, siis olime nagu unenägijad. Siis oli meie suu täis ...

Oleme juba mitmel korral viidanud Pauluse õpetusele, et kristlik kogudus on ühendatud taevase Jeruusalemmaga (Gl 4:26). Kirja galaatlastele viimane peatükk selgitab Psalmi 125 sellest kristlikust ...

Psalmis tänatakse Jumalat abi eest rasketes olukordades (Ps 124:1–5): «Kui Issand ei oleks olnud meiega – nii ütelgu Iisrael–, kui Issand ei oleks olnud meiega, kui inimesed tulid meile ...

Psalm algab sõnadega: «Ma tõstan oma silmad sinu poole, kes istud taevas.» See on üks viis palvetamiseks, milles väljendub lootus Jumala kindlale abile. Teadaolevalt toimis ükskord samamoodi ...

Palverändur tervitab rõõmsalt Jeruusalemma (Ps 122:6–7): «Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad! Rahu olgu su müüride vahel, hea käekäik su kuninglikes ...

Kui esimene teekonnalauludest (Ps 120) kirjeldas igatsust taeva järele, siis järgmine räägib kristlase kindlast lootusest Jumala abile. Psalm kirjeldab palveränduri turvalist teekonda ...

Psalm 120 alustab teekonnalaulude sarja. Need kirjeldavad palvetaja igatsust jõuda Jeruusalemma, et kogeda Jumala ligiolu. Kristlastel on loomulik näha neis psalmides igatsust taeva järele. ...
Rohkem