-
Toeta Meie kiriku väljaandmist!
Meie Kirik avaldab Soome evangeelse luterliku kiriku Oulu koguduste ühenduse juhtiva perenõustaja ja vaimuliku Ilkka Kurjenmäki artikli, mille täielik pealkiri on «Abielu muutumise lühiajalugu – kuidas sooneutraalne mõtteviis vallutas abielu ja lükkas kõrvale traditsiooni».
Kuidas hakkas kristliku seksuaalmoraali murdumine ilmnema meie abielukäsituses ning seda muutma?
Homoabielude seadustamine 2017. a ei olnud üksnes SETA ja liikumise Ühendus [Seksuaalinen Tasavertaisuus ry, Soome suurim homoõiguste organisatsioon; Yhteys-liike, kirikutes homoõiguste teostumist taotlev oikumeeniline liikumine – tlk] abielu muutmisele suunatud eduka kampaania tulemus. Homoabielud said võimalikuks ühiskonnas toimunud radikaalsete moraalsete (sotsiaalsete ja majanduslike) muutuste tõttu. Abieluseaduse muutmine sooneutraalseks ei tähendanud abielu mõiste mõningast laiendamist, vaid selle asendamist millegagi, millel on uus avalik sisu ning senisest erinev seksuaalmoraal. Kuidas selleni jõuti?
Sooneutraalne seks
Alates 1960-ndatest, kui rasestumisvastased vahendid ja paremad abordivõimalused kiirendasid seksi eraldumist laste saamisest, sai «turvalise» seksi normiks rasestumist välistav, lastetu ja ideaalina suguhaigusteta seks. Traditsioonilisest, abielusse kuuluvast ja laste saamisele avatud seksist sai erand.
Kaasnenud muutus oli suure mõjuga. Kuna seksilt eeldati lastetust, said selle ainsateks tähendust omavateks kriteeriumiteks vabatahtlikkus ja nauding. Nendest kujunes liberaalse seksuaalmoraali vundament. Seks on pelgalt seks, iha ja läheduse väljendus ning «sooloseks». Sellisena paistab see üsna sooneutraalsena. Jagunemine hetero- ja homoseksuaalseks hakkab tunduma kunstlikuna.
Muutuma hakkas seksi ja abielu vaheline suhe. Kui vastutustundlikkus ei tähendanud enam, et seks kuulub üksnes abiellu, hakkas kasvama abieluvälise seksi tähendus, peaasi, et välditi rasestumist.
Abielu ise hakkas üha enam tunduma vaid teatud eluviisivalikuna paarisuhtes ning selle tähendusest abielunormide, piirangute ja ootuste kindlustajana s.t institutsioonina loobutakse. Muutustele avatud eluviisina ei rõhuta abielu enam seksuaalset pühendumist abikaasale ja truudust, vaid eelkõige annab igale paarile võimaluse luua suhe omanäolisena, n-ö rätsepatööna, ning millega kaasneb ühiskonna tunnustus.
Uus seksuaalmoraal tõi endaga kaasa laste staatuse muutumise abielus. Lapsi hakati pidama üheks võimaluseks lisada paarisuhtesse «teine lugu», mis ei kuulu nende abielusse loomupärase ja algse osana. Lapsed on alati teadlik «valik» ja – vähemalt ideaalina – alati oodatud.
Reproduktiivtehnoloogia kasutamist, sugurakudoonorlust, asendusemadust ei peeta enam suureks erandiks, vaid normaalsuseks. See omakorda raskendab mehe ja naise liidu olemuslikku eristamist homoliidust.
Nõnda tekkinud uus abielukäsitus keskendub üha enam täiskasvanute paarisuhtele. Abielust saab kahe inimese kokkulepe jagada teineteisega armastavat seksuaalsuhet, kuna aga rasestumise vältimine on norm, siis lastel pole abielu jaoks enam tähendust. Abielu seksuaalmoraali, mängureeglid ja eesmärgi määravad partnerid just nii nagu ise tahavad.
Pole ilmselt üllatav, et taolise arenguga kaasnes abielulahutuste arvu kasv. Loobumine nõudest abielulahutust põhjendada (Soomes 1986. a) lisas sellele vaid hoogu juurde. Enne taolist abielukultuuri tormilist muutust ei olnud homoliidud kultuuriliselt võimalikud. Alles sellega hakkasid abiellu imbuma sooneutraalsed väärtused. Uuest abielukultuurist said Prokrustese säng (või Trooja hobune), milles traditsioonilist abielu hakati suruma sooneutraalsesse vormi.
Need seksuaalsuse, reproduktiivsuse ja laste staatuse muutused peegelduvad ka meie abielukäsituses. Paarisuhteks mandunud abielu peamine ülesanne on rahuldada seksuaalseid ja isikliku läheduse vajadusi ning see ei ole enam tingimata seotud mehe ja naise soo ega lastega. Mida kaugemal ollakse bioloogilise elu reaalsusest, seda enam on abielu muutunud isiklikest valikutest lähtuvaks sooneutraalseks konstruktsiooniks, mida kohandada vastavalt valitsevale moraalile, kultuurile ja poliitikale. Jagunemine meesteks ja naisteks on sooneutraalse ideoloogia seisukohalt diskrimineeriv ja piirav.
Abielu liberaalse riigi võrdõiguslikkuse poliitika tööriistana
Liberaalne riik ja postmodernne ühiskond ei vaja enam toimimiseks lapse- ja emakeskset abielu (matrimony). Selle inimkäsituse keskmes on üksikisik. Erinevate seksuaalkäitumisele pühendatud liikumiste, feminismi, koolide jne eesmärke kujundab sooneutraalne isiksusekäsitus, mille puhul soolised erinevused ei oma enam tähtsust. Perekond, milles sood on selgelt eristatavad ning milles isa ja ema sugu omab tähendust, saab häirivaks erandiks ideoloogiast, kus oluliseks on vaid «kaks armastavat vanemat».
Homoliitude pooldajatele on abielust saanud pigem seksuaalõigus kui kutsumus. Abieluga tulevastele abikaasadele seatavad kultuurilised normid kas pannakse kahtluse alla või nendest vaikitakse.
Kui abielu traditsioonilised normid nagu seksuaalne truudus ja eluaegsus saavad valiku küsimusteks, siis on ka polüamoorsed ja avatud abielud pelgalt isiklikud valikud, mille puhul pole põhjust moraali lugeda või neile vastu olla. Homoliite tuleb näha lihtsalt täiendusena praegustele abieludele, olgugi et need asendavad senise abielu uut tüüpi liiduga, muutes abielu sooneutraalseks institutsiooniks, millel aga on tohutu mõju kõigile osalistele järeltulevates põlvkondades.
Arutelu homoliitude üle on radikaalselt ebaõnnestunud just abielu institutsionaalsuse väärmõistmise tõttu. Homoliit ei suuda näha abielu pisutki enamana kui isiku õigused või paarisuhe, mh lähtuvalt abikaasade vastastikustest kohustustest, ning keskendubki üksnes isiku õigustele ja valikutele. Homoliit ei annagi abielule muud definitsiooni, kui öeldes, et kui kaks täiskasvanud inimest tahavad oma suhet nõnda nimetada, siis peavad nad seda saama.
Stanley Hauerwas ütleb: «Kui abielust saab pelgalt viis korraldada omavahelist paarisuhet seniks, kui miski untsu läheb, pole mingit põhjust olla vastu ka homoseksuaalsetele abieludele. Kui abielu on aga kutsumus, milles tõotatakse eluaegset truudust, milles lapsed on oodatud, siis on meil probleem. Tegelikult me ei saa sellest enam rääkidagi, sest kristlased ei ela enam kristlikus abielus. Abielulahutamise kultuur on teinud selle väga keeruliseks.»
Liberaalne riik tahab üha enam määratleda abielu pigem võrdõiguslikkuse poliitikana ning mitte paljunõudva kutsumusena. Homoliitude suundumus kattub üsna paljus liberaalse riigi eesmärkide ja väärtustega. Sooneutraalse ideoloogia kontekstis on see võimas bränd võrreldes mehe ja naise vahelise abieluga. Siin ei piira vabadust häiriv sooline erinevus. See on vormilt võrdõiguslik. Kui välditakse suguhaigusi, on homoseks alati turvaline. Kui soetatakse lapsi, on nad alati soovitud.
Pole üllatav, et sooneutraalse abielu rongiga sõidavad kaasa paljud suurfirmad ja meedia. Nii saavad nad olla progressiivselt «võitjate» poolel, kusjuures loomuliku perekonna paindumatus on nende ärile vaid takistuseks. Neile on rentaabel abielu ümberkujundamine lähtuvalt sooneutraalsetest väärtustest, sest hedonistlik abielumudel, mida esindab ka homoliit, sobib isiklike tarbimisotsuste, karjääri ja liberaalse seksuaalmoraaliga hoopis paremini.
Seksuaalrevolutsiooni ideaali täitumine
Sooneutraalne abielu on 1960-ndatel alanud soo- ja seksuaalrevolutsiooni institutsionaliseering ning homoliit on selle ideaalkuju. See loomupärastest piirangutest vabastatud ja isikuvabaduste teenistusse rakendatud abielu on riigi edendatava sooneutraalse abieluideoloogia kehastust. See on «puhas suhe», milles kirgastub «puhas armastus». See on abielu, milles paarid püsivad koos eelkõige armastuse ja seksuaalse õnne ning mitte kohustuste või laste pärast. Kui üksteise vajadusi ei suudeta rahuldada, siis see tõenäoliselt lõpeb. See on osa eneseteostamise protsessist või identiteedi leidmise teekonnast. See on abielu, milles sooline ja seksuaalne erinevus on sooneutraalse ideoloogia kaudu tehtud võimalikult ebaoluliseks. See on abielu, milles on kaotsi läinud lapsekesksus. (Anthony Giddens)
Sellepärast ongi arusaamatu, kuidas saavad Soome luterliku kiriku piiskopid oma vastuses 6.8.2020 rõhutatult märkida, et sooneutraalses abielukäsituses:
«Mitmed kiriku arusaamad abielu eesmärgist ja sellega seotud ideaalidest (truudus, eluaegsus jne) jääksid muutumatuks, ning see annaks ruumi nii neile, kes peavad abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks, kui ka neile, kelle arvates tuleks ka samasoolistele paaridele anda võimalus kiriklikuks laulatuseks ja õnnistuseks.»
Sellest võib jääda mulje, et kõnealuste abielukäsituste ainsaks vaidlusküsimuseks on sooline jagunemine meheks ja naiseks. Või et pühendumus ja truudus tähendaksid traditsioonilises abielus sedasama, mis sooneutraalses või homoseksuaalses abielus. Aga see pole kaugeltki nii, sest need rajanevad erinevatele kultuuridele ja mängureeglitele. See vastuolu on juba esmapilgul nähtav, rääkimata perekonnasotsioloogilistest uurimustest. Kas tõesti on piiskopid ilma igasuguse kriitikata võtnud omaks seksuaalvähemuste ühenduste viljeldava «erinevust pole»-narratiivi?
Järgnevalt tahan pöörata tähelepanu mõnele sooneutraalse ja homoseksuaalse abielu erijoonele, milles see erineb traditsioonilisest abielust.
Sooneutraalse – ja homoseksuaalse – abielu teke on paremini mõistetav, kui eristada nende taustal kahte erinevat arengujoont. Esimene on jõuline sotsiaalse konstruktivismi rõhutamine, mis lahutab abielu kõigist loomuliku elukorralduse pooltest, mis mingil moel piiravad inimese enda otsustamisvabadust. See võimaldab meil ühiskonna ja kiriku institutsioone ning iseennast radikaalselt ümberdefineerida, nii nagu me seda parasjagu soovime. Teine arenguprotsess on sooneutraalse ja homoseksuaalse abielukäsituse loomine, mis rõhutab üksikisiku seksuaalseid õigusi.
Sotsiaalkonstruktivistlik pööre ja lahkulöömine loomiskorrast
Kirikus põhineb abielu lisaks Piiblile ka loomuõiguslikule mõtteviisile, mille kohaselt abielu pole mitte poliitiline või juriidiline leiutis, vaid bioloogilise tegelikkuse ühiskondlik sedastus. On oluline, et abielu ei ole iialgi defineeritud eksisteerima juriidika kaudu. Pigem juriidilise institutsiooni sobiva vormiga konstateeriti loomupärast reaalsust ning püüti seda kaitsta ja täiendada. Ehkki abielu avaldub erinevates kultuurilistes vormides, on see alati suunatud perekonna ühistele realiteetidele, mille hulka kuulub sooline erinevus, heteroseksuaalne seksuaalakt, lisandumine, bioloogiline vanemlus ja põlvkondade järjepidevus. Abielu vastab nendele realiteetidele.
Samasooline abielu lahutab abielu nendest realiteetidest ja normidest, muutes selle määratlemise keeruliseks. Homoliitude jaoks on need inimese põhilistest eeldustest lähtuvad kriteeriumid diskrimineerivad, olles kaotanud oma tähenduse abielu tunnustena. Nende loomupäraste realiteetide eitamine paneb abielu üha enam sõltuma juriidikast ning riigi kasvavast regulatsioonist, muutes arusaama abielust äärmuslikult kunstlikuks.
Kas samasooline abielu on sooneutraalsele ideoloogiale põhineva abielukäsituse, seksuaalmoraali ja inimkäsituse uus paradigma?
Samasoolisest abielukultuurist võib leida järgmisi põhimõtteid, mis eraldavad selle traditsioonilisest abielust.
1. Meeste ja naiste soolist jagunemist enam ei vajata, selle asendab sooneutraalsus või sugude mitmekesisus.
Traditsiooniline abielu põhineb sugude erinevusele. Sooneutraalne abielu vastandub teravalt mehe ja naise traditsioonilistele soorollidele, kus meeste ja naiste identiteedid on omavahel seotud, aga mitte kattuvad. Need asendatakse sooneutraalsete mudelitega, mis on sageli eksperimentaalsed ning suunatud pigem juhuslikele seksuaalsuhetele.
Homoliit on suur samm sool põhinevate rollide kõrvaldamise ning ühiskonna poole, mida juhivad jõulised sooneutraalsed ideaalid. Kelle huvides on teadlikult tühistada sugu kui meie identiteedi nurgakivi ning minimeerida selle psühholoogiline ja ühiskondlik tähendus?
2. Isad ja emad on asendatavad sooneutraalsete vanematega. Ka maskuliinsuse ja feminiinsuse olulisus ja tähendus tuleb minimeerida, sest nende rõhutamine osutab sugude erinevusele.
Samasoolise abielukäsituse jaoks ei ole vahet perekondadel, kus on kaks isa või kaks ema ning isa ja emaga perekonnal («erinevust pole»-narratiiv). Homoliiduga lammutatakse sool põhinevad isadus ja emadus, käsitledes neid ebaoluliste ja soo seisukohalt samatähenduslike rollidena.
Kui soorollidel ei ole enam sool põhinevat tähendust, variseb nende sotsiaalne tähendus kokku. Sugu ei paku enam vanemluse teostamiseks usutavaid rolle. Homoliidu ideaaliks ongi püüelda soorollide määratlematuse poole.
Kui ühiskond ei toeta mehelikkuse ja naiselikkusega seotud norme, siis tuleb inimestel otsida neid iseendast. Hakkame lähitulevikus nägema üha enam maskuliinsuse ja feminiinsuse ebaterveid rollimudeleid ning soodüsfooriaid.
3. Hetero- ja homoseksuaalsuse vahel ei tohi olla olulist erinevust. Ning isegi kui on, ei tohi see mõjutada nende moraalset tunnustatust ja võimalust abielluda.
Tänaseni on järglasi andnud üksnes heteroseksuaalne suguelu, homoseksuaalsus vajab selleks abi reproduktiivtehnoloogialt. Selles saab nähtavaks homo- ja heteroseksuaalse orientatsiooni ühiskondliku tähenduse fundamentaalne erinevus. Homo- ja heteroabielude sotsiaalne kaal on absoluutselt erinevas suurusjärgus.
Traditsiooniline abielu on andnud raamistiku sugude erineva seksuaalsuse tundmaõppimiseks ning ühendada mehe ja naise erinevad seksuaalsed kogemused.
Homoseksuaalsete suhete omapäraks on meeste ja naiste seksuaalse erinevuse minimeerimine. Selle peamine taotlus on tunnistada homo- ja heteroseksuaalsus moraalselt samaväärseks. Lisaks seksuaalvähemuste ühendustele on võrdsustamise oluline edendaja ka pornotööstus. Sarnastamisega loovad homo- ja lesbisuhted rollimudeli ka heteroseksuaalse abielu jaoks.
4. Saad ise valida, milline on sinu abielu seksuaalmoraal ning kuidas seda praktiseerida, sest ükski viis pole teistest õigem.
Abielu on tähendanud vastutuse võtmist seksuaalsuhte tagajärgede eest. Kui seksitakse peamiselt isiklike meeldimuste pärast, peetakse seksuaalsuse piiramist diskrimineerivaks. LGBT-ühenduste Seta ja Trasek ning teraapiaid pakkuva Sexpo seksuaalmoraal on juba pikka aega käsitanud seksi erinevalt neist normidest ja vastutusest, millest lähtutakse kirikus.
Seksuaalvähemused ja sooneutraalne kultuur praktiliselt ei toeta arusaama, et ühiskonnal on õigus eeldada abielus olijatelt pühendumust ja truudust. Vastuseis piirangutele on mõistetav: miks peaks õigutama ühiskonna sekkumist eraellu? Kas sellega soovitakse saada osa abielu avalikust austusväärsusest ja positsioonist, aga avalikud normid lükatakse kõrvale?
5. Reproduktiivtehnoloogia kuulub olemuslikult abiellu, sest ilma selleta on homoliit lastetu.
Seksuaalvähemuste ühendused tõstavad esile ja toetavad avalikult reproduktiiv- ja adopteerimisõiguste laiendamist, sest abielu on selgelt rajatud individuaalsetele seksuaalõigustele. Kui lapsed pole enam abielu loomulik osa, tuleb vanemate ja laste suhe rajada õigustele. Loomulikult normaliseerib see homoseksuaalset eluviisi, aga on väär tallata selles mängus jalge alla laste õigused ning teha neist pelgalt mängunupud. Laps ei ole õigus, mida vanemad võivad endast lähtuvalt või võrdsete õiguste nimel nõuda.
Kui mehe ja naise abielus saadakse lapsi enamasti sõltumata majanduslikest huvidest, siis homo- või lesbiliidus on vähemalt osa reproduktiivtoimingutest majanduslikud tehingud. Paar ostab geneetilist materjali või lausa üürib lapse sünnitamiseks emaka. Ihust saab kauplemiskoht. Sofi Oksaneni raamat Koertepark kujutab Ukraina alatut sugurakkude äri, kus lastest on saanud tarbekaup. Üheks tagajärjeks on ka kannatused, millega lapsed maksavad oma vanemate abielulahutuse psühhojuriidilises sasipuntras.
6. Vaba ja ohjeldamatu abielulahutamiskultuur
Anthony Giddensi arvates rajanevad postmodernsed suhted intiimsusele, lähedusele ja emotsioonidele. Traditsiooniline abielu aga rõhutas kohustusi ja pühendumist. Sooneutraalne abielu on pühendunud üksnes armastamisele. Kui suhe enam ei toimi või armastus lõpeb, siis järgneb lahutus.
Abielulahutuste hulk avaldub nii abielus elamise viisis, kui selles, kuidas me abielusse suhtume. Ühiskonnas, kus tõotusi enam ei peeta, ei saa abielu tähendus jääda endiseks.
Giddens kirjeldas tänapäevast sooneutraalset seksuaalmoraali mõistega confluent love: «Erinevalt romantilisest armastusest ei ole confluent love tingimata monogaamne, seksuaalse truuduse tähenduses. See, mis puhast suhet koos hoiab, on mõlema osapoole heakskiit, «niikaua, kui otsustatakse teisiti», see et kumbki saab suhtes piisavalt hüvesid, mille pärast tasub sellega jätkata. Seksuaalsel truudusel on suhtes tähendust niipalju, kui osapooled seda asjakohaseks peavad.» (Giddens, 1992)
Kas abielu on enam institutsioon?
Need põhimõtted muudavad abielu radikaalselt. Traditsiooniline abielu oli suunatud kõrgematele ühiskondlikele eesmärkidele, seades piiranguid igasugusele seksuaalkäitumisele. See oli institutsioon. Sooneutraalne ja homoabielu enam norme anda ei suuda ega püüagi oma liikmete seksuaalkäitumist reguleerida. Selles ei nähta enam institutsiooni. See teenib üksnes paari privaatseid eluviise, isiklikke huve ja kavatsusi, mille normid valivad nad vastavalt olukorrale ise.
Kas armastus võib olla patt – kirik liberaalse seksuaalkultuuri haardes
Viimase 50 aasta jooksul on toimunud tohutu muutus meie mõtlemises seksist, oma seksuaalsuhetest ning iseendist kui meestest ja naistest. Kogu seksuaalkultuuri maastik on muutunud. See, millest alles äsja oli võimatu isegi mõelda, on praegu ainuke viis mõelda. Teisiti mõeldes oled diskrimineeriv, oled ebainimlik, näed maailma veidralt. Miski on oma kohalt nihkunud. Mis?
Abielude sõlmimise arv on madal ning abielulahutuste arv kõrge. Internet on muutnud kurameerimist ning paarisuhete keskkonda ja käitumisviise. See tegi pornograafiast peavoolu. See lõi kogukondi, kus inimesed katsetavad uusi identiteete. Võimaldades võrgus ühineda mõttekaaslastega on internetil homo- ja transseksuaalsusele suur tähendus.
Kunstlikust viljastamisest ja rasestumise vältimisest on saanud peavool. Soomuutmisoperatsioonidest on saanud normaalsus. Oliver O’Donovan on märkinud, et kui räägime soomuutmisoperatsioonist kui normaalsusest, muudab see radikaalselt meie suhtumist soosse. Võime arvata, et see on inimese enda valitud; et seda saab pärast sündi muuta; et see, kes ma olen, on bioloogilise reaalsuse asemel pigem sisendatud identiteet.
Nende muutuste kaudu kujundab ühiskond oma seksuaalkäitumist ja -eetikat ümber tuginedes väärtustele, mis erinevad varasematest radikaalselt. Traditsioonilisse kristlikku moraali suhtutakse tänapäeval mõnel puhul juba vaenulikult, seda peetakse diskrimineerivaks või ei saa inimesed enam üldse aru, millest on jutt. Midagi on meie silma all kiiresti muutunud.
Loobumine moraalist või uus moraalisüsteem?
Kristlased on neid muutusi nimetanud moraali allakäiguks. Küsime, kuhu kõik moraaliväärtused on kadunud? Mis on ühiskonnaga juhtunud? Osa muutustest on selgitatav moraalist loobumisega, aga see ei selgita piisavalt kristlusele alternatiivse seksuaalmoraali iseloomu.
Postmodernses seksuaalmoraalis mitte ei loobuta moraalist, vaid antakse selle uus sisu, mille vundament rajaneb liberaalsele traditsioonile. See ei ole moraalitus, vaid alternatiivse moraali esitlemine. Alternatiivset moraali toetavad inimesed on veendunud, et nad toimivad õigesti.
Uus moraalisüsteem ei ole väga ühtne, aga seda hoiavad koos teatud põhimõtted. Selle asemel, et kõneleda moraali puudumise poolt, on see kogu jõuga suunatud traditsioonilise kristliku seksuaalmoraali vastu. Kristlik moraal ei ole selle jaoks mitte väär, vaid moraalitu. Elame ajal, kui kristlikku moraali asendatakse kiirkorras uue liberaalse seksuaalmoraaliga.
Kaasaja seksuaalkultuuri mängureeglid
«Bring it out in the open and you feel better!» – Hugh Hefner
Sexpo [s.o Soome seksuaalse heaolu edendamise sihtasutus, mis pakub nõustamist, teraapiat ja koolitamist – toim.] tegevjuht Tommi Paalanen püüab oma väitekirjas praegusaja seksuaalkultuuri ja liberaalset seksuaaleetikat näidata positiivsena. Mina suhtun sellesse kriitilisemalt. Uue seksuaalkultuuri juurde kuuluvad eelkõige järgmised põhimõtted.
1. Seks on moraalselt neutraalne ning sellel ei ole mingit loomupärast suundumust või tähendust.
Pole olemas Jumala loomiskorda ega loomulikku moraaliseadust, mis annaks asjadele tähenduse, mida tuleks austada ja kaitsta ning mida oleks võimalik rikkuda. Igaüks saab seksile anda tähenduse lähtuvalt iseendast. Võimalik on ka täiesti tähenduseta seks.
Paalaneni järgi ei pea tänapäeval seksi vaatlema lähtuvalt üldkehtivast moraaliseadusest või kristlikust eetikast. Seksuaalsuhe ei tähenda enam pühendumist või abiellumist. Selle asemel rajatakse seksuaalelu ning kantakse selle eest hoolt lähtuvalt isiklikest kogemustest.
Ajaleht Helsingin Sanomat kirjutas Tiinast, kes alustas seksuaalsuhet, mis süvenes, kuid siis hakkas asi muutuma omapäraseks. Tiina jõuab «kõikuva suhteni», milles on lähedust, aga mitte teineteisele pühendumist (HS, 1.3.2019). Seejuures lähtub ta liberaalsest seksuaaleetikast, vastupidiselt kristlikule seksuaaleetikale.
2. Seksuaalsus toetub isiklikule kogemusele ning on meie identiteedi tuum.
Uus seksuaalkultuur rõhutab, kui oluline on kanda hoolt oma seksuaalse identiteedi eest. Meil on oma seksuaal- ja sooidentiteedi teostamise ja väljendamise kohustus, ükskõik kui kaugele sellega ka ei mindaks, kasvõi soovahetusoperatsioonini. Samuti on meil kohustus tugevdada ja toetada teisi nende seksuaalse identiteedi väljendamisel.
Teiste inimeste seksuaalse praktika kritiseerimine ja hukkamõistmine on tõsine üleastumine, sest sellega takistad sa nende eneseteostust, mis on meie moraalisüsteemi tuumaks.
Abielueelsetest suhetest hoidumine, abieluväliste suhete vältimine ning vastastikune truudus traditsioonilises kristlikus moraalis ja abielus vastanduvad modernsele seksuaalmoraalile, mille uuteks normideks on seksuaalsed kogemused, isiklik eneseteostus ja radikaalsed valikud.
3. Seksuaalkultuuri keskmes on oma seksuaalsete õigustega autonoomne persoon, kelle seksuaalse vabaduse piiramine on väär.
Mark Regnerus defineerib liberaalse seksuaalmoraali (confluent love) järgmiselt:
«Selle vundamendiks on juhuslikkus, struktureerivaks põhimõtteks võrdõiguslikkus, mõõdikuks maitse ja tunne, eesmärgiks otsimine, kui ka paarsus (üldse) on suhte põhistruktuur, ei domineeri see kunagi isikute võimu ja tahte üle.»
Postmodernses seksuaalsuses jääme ka paarisuhtes eraldiseisvateks isikuteks, otsides väljendust oma seksuaalsusele ning teostust identiteedile. Partnerit kasutame otsekui abivahendina. Me ei lähtu eeldusest, et seksuaalsuhe loob ühise tegelikkuse, ühendab ja liidab abielus ühte.
Lepingulaadne arusaam seksuaalsuhtest muudab selle episoodiliseks ja laialivalguvaks, pakkudes vahetut rahuldust ja vajaduste täitmist. Aja jooksul arenev ja kasvav abielusuhe selleks hästi ei sobi.
Traditsioonilisse abiellu kuuluv mitmekülgne sõltuvus ja iseseisvuse puudumine tundub tänapäeval ebameeldiva ja ähvardavana, pannes seksuaalkäitumisele piire hoolimata oma ihadest. Traditsiooniline abielu on palju enam ette nähtud laste kasvatamise ja kaitsmise, mitte inimese või paari enda jaoks. Sellega oleme rajanud midagi hoopis suuremat, kui me indiviididena oleme.
4. Seksi uus märksõna on vabatahtlik nõustumus, millest on saanud seksi moraalsuse eeldus.
Kui seksuaalsuhe põhineb ühises arusaamises kokkulepitud ja vabatahtlikule nõustumisele, siis vaevalt saab olla selle vastu.
Kui traditsiooniline kristlik seksuaalmoraal kaitseb eelkõige kõige nõrgemate ehk laste õigusi, tõrjudes abielueelseid ja homoseksuaalseid suhteid, siis on see vastand taolisele nõustumuse printsiibile. Kristlikule seksuaalmoraalile pelgalt nõustumusest ei piisa.
Lepingueetika küll ei välistä moraali, aga ahendab selle lepinguks. Lepingueetika head pooled ilmnevad näiteks #metoo-kampaanias oluliseks osutunud teise arvamuse austamises ja püüdluses välistada kuri.
5. Tuleb välistada erinevate seksuaalsuhete, eriti homo-, lesbi-, bi- ja transseksuaalsete suhete sotsiaalne stigmatiseerimine. Ebavõrdsusele osutavaid või hukkamõistvaid usulisi väiteid tõlgendatakse vihakõnena.
Sooneutraalne ideoloogia ja LGBT-liikumised on normidest vaba seksuaalkultuuri edendajad globaalselt. Soomes on seksuaalvähemuste ühendused Seta ja Trasek juba pikka aega seisnud heteroseksuaalsuse- ja soonormide tühistamise eest, s.t et enamus inimkonnast peab end heteroseksuaalseks ning meesteks ja naisteks. Seta seisukohalt on see diskrimineeriv ning teeb osa inimestest nähtamatuks (HS, 5.1.2019, Lotte Telakivi)
Paalaneni järgi hindab liberaalne seksuaaleetika abielulist seksi samaväärsena tasuliste seksiteenustega. «Tasulisel seksil on palju häid külgi, selge pilt! Saad, mida tellid. Arvatavasti ajab professionaal asja paremini, kannab hoolt turvalisuse eest, ei põhjusta tagantjärgi probleeme ega levita linna peal kuulujutte. Erinevalt «päris inimsuhetest» ei pea kumbki pool kartma teise poole armumist või kiindumist. Ma ei saa aru, miks tasulise seksi pärast moraali loetakse.» (HS, 18.3.2019, Kirsi Hytönen)
Traditsiooniline kristlik abielumoraal ei pea kõiki seksuaalsuhteid samaväärseks. Kirik on alati avalikult toetanud mehe ja naise abiellu kuuluvat seksuaalelu ning tõrjunud muid seksuaalsuhteid. See riivab oluliselt vaba seksi põhimõtteid ning tänapäeval peetakse seda diskrimineerimiseks või vihakõneks.
6. Liberaalne seksuaaleetika ei aktsepteeri mingeid hea seksuaalelu määratlemise reegleid ega alistu välistele normidele.
Uus seksuaalmoraal rõhutab, et seksuaalelule hinnangu andmine peab olema üksnes inimese enda otsustada. Mitte mingid välised traditsioonid, ideaalid või väärtused ei saa sundida toimima oma tahte vastaselt.
Erinevaid paarisuhteid ja peremudeleid ei tohi väärtustada erinevalt. Igaüks saab määratleda abielu nii nagu ise tahab. Meil kõigil on õigus eeldada, et meie valikuid tunnustatakse.
Kui kõik välised juhised ja normid hüljatakse, siis kristlase elunormiks olev pühendumine kiriku õpetusele, moraalile ja kirikukorrale muutub liberaalse moraali jaoks probleemiks. See saab nähtavaks avalikes lahtiütlemistes kiriku ja piiskoppide eestkostest. Uue seksuaalmoraali lipukandjateks on oma tegudele õigustust otsivad nn vikerkaarevaimulikud.
7. Uue seksuaalmoraali ja sooidentiteedikultuuri peamiseks kasvulavaks on internet ja sotsiaalmeedia.
Miks on seksi- ja sooküsimused püsivalt ühiskondliku arutelu fookuses? Sellepärast, et need moodustavad kaasaja trendikaima kultuuri enesearendamisele ja performatiivsele iseolemise, mis on liberaalse ühiskonna keskmes.
Loomuliku elu realiteetidest lahus olev internet võimaldab meil iseennast ja oma seksuaalsust kujundada selliseks nagu tahame. Soo- ja seksuaalidentiteet pole võrgus mitte püsiv, vaid miski, mida oma sihtrühmale jätkuvalt ehitatakse ja luuakse. Bioloogiline sugu ja seksuaalidentiteet on otsekui tehaseseadistus, mida saab muuta.
«Soolisus on isiklik kogemus [...] Sellepärast on selle määratlemine ühtlasi võimukasutamine, normeerimine ja juhtimine». (HS 14.32017, Viima Lampinen, Seta juhatuse esimees aastatel 2017–2018)
Mida rohkem veedame aega netis ja sotsiaalmeedias, seda tehislikumat identiteeti me loome.
Kas armastus saab olla patt?
On oluline mõista, et taolised põhimõtted on kirjutatud rahvusvahelistesse lepingutesse ja riigi seadustesse. Riik edendab neid aktiivselt. Abielu sooneutraalseks muutmine Soomes 2017. a ning koolide seksuaalhariduse õppematerjalide ja -sisu korrigeerimine näitavad, kuhu oleme minemas. Isegi kui tuliseimad propagandistid on väikesed seksuaalvähemuste ühendused Seta, Trasek ja Sexpo, on ka suured ühendused, nagu nt Perede liit [Väestöliitto] pidanud need omaks võtma.
Seksuaalmaru keskel vastutustundlikule seksuaaleetikale ustavaks jäämine on keerukas ülesanne ka kirikule. Kirikud ja kogudused on keset lõputuid moraalivaidlusi soo, vaba seksi, pornograafia, homo- ja transseksuaalsuse ning samasooliste abielude üle.
Piiramatut seksuaalkäitumist kuulutav liberaalne seksuaalkultuur on piire tõmbavale kristlikule seksuaalkultuurile suuresti vastanduv antikultuur. Professor Wolfgang Pannenbergi sõnul abielukultuur hävib, kui loobutakse seksuaalkäitumise kontrollist ja reguleerimisest ning tehakse üksikisiku seksuaalvabadusest «inimelu ja kutsumuse olulisim kese».
Kiriku liberaalid ning samasooliste abielude edendajad loevad Piiblit uut moodi, tõlgendades seda nii, et Piibel ei andvat tegelikult norme homoseksuaalse käitumise kohta ega tõrju seda. Ning isegi kui tõrjub, siis tulenevat see iganenud ja tänapäeva sobimatust kultuurist. Peaksime olema kitsarinnalisest Paulusest moraalselt sallivamad.
Neil jääb märkamata, et isegi kiriku õpetus ja usutunnistuslikud ürikud ei räägi otseselt seksuaalmoraalist, ei ole need sellest ka lahus. See kurikuulus Paulus põhjendab seksuaalmoraali puudutavaid juhiseid just õpetusliku tõega, inimese loomisega meheks ja naiseks (Rm 1) ning koguduse pühadusega (1Kr 6). Tegemist oli siiski Jumala läkitatud apostliga.
Ei ole võimalik muuta piibellikku seksuaalmoraali ilma muutmata või tühistamata Piibli õpetust Jumala, inimese ja loomise kohta,. Sellepärast on Jumala seatud moraalinormide avalik rikkumine ohtlik. Liberaalse seksuaaleetika agenda omaksvõtmine on kirikule surmasuudlus. On ohtlik arutleda aastaid küsimuste üle, mille Jumal on väga selgeks teinud. «Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis …» (Lk 16:31)
Oma elu lõpus tahtis Pannenberg kirikut liberaalse seksuaaleetika tunnustamise ning homoseksuaalsete suhete abieluga samastamise eest veelkord hoiatada. Mitte selleks, et seda diskrimineerida, vaid sellepärast, et need on sisult erinevad:
«Siin läheb kristliku kiriku piir, mis kiriku jaoks on seotud Piibli autoriteediga. Need, kes kutsuvad kirikut selles küsimuses oma õpetust muutma, peaksid teadvustama, et nad tekitavad skisma. Kui kirik laseb end tõugata sinnamaale, et ei pea homoseksuaalset praktikat enam vastanduvaks Piibli normile ning tunnistab paarisuhtelaadseid homoliite abieluna, ei seisa selline kirik enam piibellikul alusel, vaid on Piibli ühemõttelise tunnistuse vastu. Kiriku, kes selle sammu teeb, lakkab olemast üks, püha, katoolne ja apostlik kirik.»
See on jõuline seisukohavõtt kiriku abielukäsituse ja seksuaaleetika kohta. See on hoiatus mitte astuda teele, mis tähendab Piibli võtmetähtsusega õpetuste ja seksuaaleetiliste piiride väljaviskamist:
«Homoseksuaalse käitumise vastu rääkivad tekstid ei ole mingid marginaalsed arvamused, mida saab kogu kristlikku kuulutust kahjustamata eirata. Pealegi ei saa Piibli tunnistust homoseksuaalsuse kohta pisendada oma aja kultuuri nähtuseks, mis nüüdseks on vananenud. Piibli tunnistus on sihikindlalt, algusest lõpuni vastu kohanemisele kultuurilise keskkonnaga – usu pärast Iisraeli Jumalasse, kes on andnud identiteedi mehele ja naisele.» (W. Pannenberg, 1996)
Allikatena muuhulgas:
Tommi Paalanen, Vapaus ja seksuaalisuus. Tutkielma liberaalista etiikasta. 2015. Väitöskirja.
R. Scruton, Sexual Desire. 2006.
M. Regnerus, Cheap Sex: The Transformation of Men, Marriage, and Monogamy. 2017.
A. Roberts, Five Principles of the New Sexual Morality. The Gospel Coalition. 2014.
A. Roberts, How Did We Come Here.
A. Giddens, Modernity and Self-Identity: Self and Society in the Late Modern Age. Cambridge, Polity. 1991.
A. Giddens, The Transformation of Intimacy: Sexuality, Love & Eroticism in Modern Societies. 1992
W. Pannenberg, Should We Support Gay Marriage? NO! 1996.
Darel E. Paul, From Tolerance to Equality: How Elites Brought America to same sex-sex Marriage.
Duke Magazine, Faith Fires Back, A conversation with Stanley Hauerwas. 31.1.2002
Tõlkinud Illimar Toomet
Tõlkija kommentaar
Autor Ilkka Kurjenmäki on Soome evangeelse luterliku kiriku Oulu koguduste ühenduse juhtiv perenõustaja ja vaimulik. Artikkel avaldati 2020. a sügisel Soome luterlikule kirikule kuuluva ajalehe Kotimaa blogina. Pärast artikli avaldamist ajakirjas Perusta (veebruaris 2021) tekitas see laialdast avalikku tähelepanu. Mitmed seksuaalvähemuste organisatsioonid ning luterlikus kirikus tegutsevad liberaalide ühendused nõudsid Kurjenmäki vabastamist ametikohalt. Ehkki Kurjenmäki väljendas oma artiklis kiriku ametlikke seisukohti abielust, pidas peapiiskop Tapio Luoma raadiojaama Radio Dei 10. märtsi 2021 saates seda sobimatuks, märkides, et artiklit tõlgendati solvava ning diskrimineerivana. Samuti ütles Luoma, et kiriku perenõustamise töös ei peaks arutlema kiriku abielukäsituse üle. Soome piiskopid olevat hoidunud artikli kommenteerimisest sellepärast, et kirik tahab abistada igasuguseid paare ja peresid. Ehkki Luoma nimetas enda arusaama abielust kui mehe ja naise liidust, ei pea ta seda «kogu tõeks», pidades õigeks, et kirik laulataks samasoolisi paare, kuid nõnda, et ei muuda oma arusaama abielust.
Arvatavasti on enamus inimestest kuulnud lauset: «Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa!» Need sõnad olla usupuhastaja Martin Luther öelnud Wormsi riigipäeval. Tegelikult ta päris nii ei ütelnud, ta kõneles veidi pikemalt, kuid kahtlemata võtab see lause suurepäraselt kokku tema poolt toona öeldu.
Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi riigipäev Saksamaal Wormsis oli esimene, mille keiser Karl V pärast oma valimist ja kroonimist kokku kutsus. See toimus 27. jaanuarist 26. maini 1521. aastal ning sellel käsitleti õige mitmeid küsimusi, teiste hulgas ka seda, mida küll hakata peale mässulise munga Lutheriga, kes oli selleks ajaks juba paavst Leo X poolt kirikuvande alla pandud.
Martin Luther sai keiser Karl V poolt 6. märtsil väljastatud riigipäeva-kutse kätte 29. märtsil. Kutse nägi ette, et ta peab ilmuma kohale hiljemalt kolme nädala jooksul, niisiis asus Luther 2. aprillil Wittenbergist Wormsi poole teele. Tegemist oli umbes 350 miili pikkuse teekonnaga, Wormsi jõudis Luther 16. aprillil, teel olles peatus ta õige mitmel pool, muuhulgas Weimaris, Erfurtis, Gothas, Eisenachis ja Maini-äärses Frankfurtis.
Wormsi elanikkond võttis Lutheri vastu üsna entusiastlikult ning temaga otsisid koheselt kontakti ka mitmed kõrgemast soost isikud, kes toetasid teda eeskätt seetõttu, et nägid temas liitlast nii paavsti kui keisri vastu.
17. aprilli pärastlõunal sai Martin Luther kutse astuda keisri ette, kuid vastupidiselt Lutheri ootustele ei kõnelnud keiser temaga isiklikult, vaid vahendaja kaudu. Samuti ei toimunud Lutheri poolt eeldatud teoloogilist dispuuti, vaid ta seati lihtsalt fakti ette, et ta peab oma kirjutistes väljendatud väidetavalt eksiõpetusi sisaldavad ja paavsti poolt hukka mõistetud seisukohad tagasi võtma.
Selleks otstarbeks oli ühele istungisaalis olevale pingile pandud välja terve rida Martin Lutheri teoseid, teiste hulgas «Ristiinimese vabadusest» ja «Kiriku Paabeli vangipõlvest». Lutherilt küsiti, kas ta kinnitab, et tegemist on tema kirjutistega, ning seejärel, kas ta on valmis need tagasi võtma.
Esimesele küsimusele vastas Luther jaatavalt, teise küsimuse peale aga palus aega järele mõtlemiseks, kuna asi puudutab usku, hingeõndsust ja Jumala Sõna ning seetõttu oleks ohtlik ennast neil teemadel mõtlematult väljendada.
Mõtlemisaega anti Lutherile üks päev, nii et kohe järgmisel päeval, 18. aprillil astus ta uuesti keisri ette, kuid kuna viimasel oli arutada oma arvates tähtsamaid asju, pidi Luther rahvasummas kaks tundi ootama. Ta on ise meenutanud, et oli hirmus palav ja ta higistas kohutavalt.
Kui korrati eelmisel päeval esitatud küsimusi, vastas Luther sedapuhku pikemalt ning ütles kokkuvõtteks muuhulgas: «Kui minu süüd ei tõestata tõenditega pühakirjast või silmanähtavate põhjendustega, siis jään ma võidetuks kirjakohtadest, mille olen esile toonud, ja mu südametunnistus alistub Jumala Sõnale ning lahti öelda ei saa ega taha ma millestki, sest oma südametunnistuse vastu toimida pole ei ohutu ega aus. Jumal aidaku mind, aamen!»
Seepeale süüdistas keiser Lutherit eksiõpetuses ning mingile kompromissile ei jõutud.
22. aprillil andis Karl V Martin Lutherile veel kolm päeva aega oma õpetuse tagasi võtmiseks, 25. aprillil lubati tal Wormsist lahkuda, tingimusel, et ta tagasiteel ei jutlusta ega midagi uut kirjuta. Luther lahkus Wormsist 26. aprillil, tagasi Wittenbergi ta aga ei jõudnud, kuna Saksi kuurvürst Friedrich III laskis Lutheri tema enda julgeoleku huvides «röövida» ja Wartburgi linnusesse viia, kuhu ta jäi «junker Jörgi» varjunime all kuni 1522. aasta märtsi alguseni ning kus ta muuhulgas tõlkis Uue Testamendi saksa keelde.
25. mail 1521 avaldas keiser Karl V ametlikult juba 8. mail koostatud Wormsi edikti, millega Martin Luther pandi lisaks kirikuvandele ka riigivande alla.
Pühapäeval sai Eesti avalikkus näha mastaapset politseioperatsiooni. Juba rohkem kui nädalapäevad Toompeal meelt avaldanud rahumeelsete inimeste vastu toodi välja suured jõud. Politsei ise nimetas seda taktika muutmiseks, kuid igale kodanikule pidi olema ühemõtteliselt selge: politseiriigi ja seda edendava seaduseelnõu vastu protesteerimine ei ole võimudele meeltmööda ja seda püütakse lämmatada.
Endine kõrge politseiametnik ja praegune siseminister Kristian Jaani pani oma esinemistes tuima: politsei oli meeleavaldajatele lihtsalt abiks, sest viimaste seas puudusid ametlikud korraldajad. Politseil ei jäänud muud üle kui appi tulla ja asuda ise politseiriigi vastu suunatud meeleavaldust korraldama.
Kas tõesti? Kui on siiras soov rahumeelseid protestijaid aidata, siis ei pea selleks välja tooma busside viisi eriüksuslasi, koeri, sidumisvahendeid jne. Piisaks ehk kümnekonnast heatahtlikust politseinikust, kes aitavad inimestel korrakohaselt meeleavaldust läbi viia. Nüüd aga meenutas asi rohkem Venemaa käitumist Gruusia suhtes 2008. aastal, mil algatati «rahule sundimise» operatsioon.
Ma ei tea, kas Kristian Jaani irvitas küüniliselt avalikkusele näkku või ei osanud ta pabinas midagi paremat välja mõelda. Igal juhul ei ole õigusriigile kohane ei rahumeelsete kodanike politseilise jõuga ähvardamine ega tarbetut jõudemonstratsiooni hädise või ülbe valega õigustav minister.
Olen mõnede kristlaste poolt kuulnud õigustust, et politsei kannab Jumalalt saadud mõõka. Justnimelt. Aga see eeldab eriti kõrget eetilist standardit selle mõõga kasutamisel või sellega ähvardamisel. Ka kuningas Heroodese sulased, kes läksid Petlemma lapsi tapma, kandsid Jumala mõõka, ent nad kuritarvitasid seda ja teotasid Jumalat.
Mitmed sõbrad nentisid, et pühapäeval murdus neis miski, kui nad nägid, kuidas Eesti Vabariik oma kodanikesse suhtub. Tõden seda ka enda puhul. Usalduslikku suhet riigivõimuga enam olla ei saa, rääkimata Kaja Kallase valitsusest, mis tõi oma rahva vastu välja teenistuskoerad, nagu tegi seda nõukogude võim 1988. aastal Tartus.
Püha Augustinus arutles kord, mis vahe on riigil ja röövlijõugul. Ta märkis, et mõlemasse kuuluvad inimesed, keda ühendab teatud kokkulepe ja kes alluvad oma juhile. Kuid erinevalt röövlijõugust teenib riik õiglust. Antud juhul aga ähvardas Eesti riik oma kodanikke politseivägivallaga, sest n-ö liberaalne võim oli häiritud poliitilistest protestidest oma plaanide vastu. Jumal tänatud, et inimesed säilitasid rahu ja hoidsid sellega ära vabariigi muutumise tooreks röövlibandeks. Vähemalt esialgu.
Itaalias Torino katedraalis säilitatakse linast riidetükki, millesse on seni seletamatul viisil «sööbinud» julmalt hukatud mehe kujutis. Kuigi katoliku kirik ei väida ametlikult, et tegemist on sama surilinaga, millesse mähiti ristilt võetud Naatsareti Jeesuse surnukeha ja mis ümbritses teda ülestõusmise hetkel, peavad paljud inimesed seda ometi ehtsaks ning näevad selles kaudset tõendit, mis ei kinnita üksnes Jeesuse kannatamist, nagu sellest evangeeliumides kirjutatakse, vaid ka tema ülestõusmist.
Skeptikute arvates on Itaalias Torino katedraalis säilitatav linane riie, millele on jäädvustatud väidetavalt Jeesuse surnukeha kujutis, keskaegne võltsing. Seda seisukohta näisid kinnitavat 1988. aastal tehtud analüüsid. Kuid hiljem on need vaidlustatud ning seni on mõistatuseks jäänud ka see, mil viisil on negatiivis olev kujutis linale tekkinud, pealegi ajal, mil ei tuntud fotograafiat.
Keskaegne võltsing? 1988. aasta proovid kahtluse all
Torino surilina uurimisega seotud projektis osalenud USA keemik Ray Rogers on tunnistanud, et surilina võib olla ehtne. Nimelt vahetult enne oma surma 2005. aastal tehtud videosalvestuses möönis teadlane, et 1988. aastal võeti proovid surilina sellest osast, mis sisaldas hilisemal parandamisel lisatud materjali. Radioaktiivse süsiniku meetodil tehtud analüüs andis surilina valmistamise ajaks vahemiku 1260–1390. Seetõttu tunnistati surilina keskaegseks võltsinguks.
Pikka aega kaitses Rogers ägedalt toonaseid uurimistulemusi harrastusteadlaste Sue Benfordi ja Joe Marina süüdistuste vastu, et proovid võeti surilina parandatud osast. Hiljem muutis ta meelt.
«Ma ei usu imedesse, mis on vastuolus loodusseadustega,» ütles ta. «Kuid nüüd olen ma jõudnud järeldusele, et väga tõenäoliselt kasutati seda lina ajaloolise Jeesuse matmisel.»
«Suel ja Joel oli õigus. Radioaktiivse süsiniku analüüsiks võeti proovid kõige halvemast kohast,» nentis Rogers. «See koosnes erinevast materjalist kui see, mida surilina valmistamisel kasutati, mistõttu meie pakutud dateering on ebaõige.»
Itaalia teadlaste uuem analüüs näitab, et kuulus surilina pärineb ilmselt I sajandist pKr.
Padua ülikooli laboratooriumis läbi viidud ja uusi katseid sisaldanud uuring paigutab surilina tekkeaja vahemikku 280 eKr kuni 220 pKr. Uuringu tulemused tehakse kättesaadavaks Padua ülikooli professori Giulio Fanti ja ajakirjanik Saverio Gaeta 240-leheküljelises raamatus «Il Mistero della Sindone» («Surilina mõistatus»).
Kolme erineva testi tulemuste keskmine annab daatumiks 33 pKr (±250 aastat). Ajaloolaste arvates löödi Kristus risti ja suri tõenäoliselt aastal 30 pKr, mõnede arvates aastal 33 pKr. Professor Fanti sõnul on varasema, 1988. aasta uuringu tulemused «statistiliselt ebatõenäolised».
Kuidas tekkis linal olev kujutis?
2011. aastal tuli rühm Itaalia teadlasi välja uurimusega, mis võib samuti kinnitada surilina ehtsust. Kuigi eksperdid ei võta seisukohta usuküsimustes, kinnitavad nad, et surilinal olev kujutis on tekkinud elektromagnetilise energia rakendumise toimel.
«Torino surilina linasel riidel vaevu näha oleva piitsutatud ja risti löödud mehe kahekordsel kujutisel (esi- ja tagaküljel) on mitmeid füüsilisi ja keemilisi omadusi, mis on nii eripärased, et neid laike […] on võimatu luua laboratooriumis,» järeldasid Itaalia eksperdid.
Uurimisrühma arvates on kujutise tekitanud «teatud laadi elektromagnetiline energia (nagu valgusesähvatus või lühikese lainepikkusega valgus)». Kuigi eksperdid ei söandanud välja pakkuda teaduslikku seletust, langevad nende järeldused kokku paljude usklike arvamusega, et Kristuse kujutis sööbis linasse ülestõusmise hetkel.
«Kui räägitakse, et valgusesähvatus võib värvida linast riidetükki samal viisil, nagu see on [näha] surilinal, puudutab diskussioon vältimatult asju nagu imed ja ülestõusmine,» ütles professor Paolo Di Lazzaro. «Kuid teadlastena me oleme huvitatud verifitseeritavast teaduslikust protsessist. Me loodame, et meie tulemused võivad avada filosoofilise ja teoloogilise debati, kuid me jätame järelduste tegemise asjatundjate ja viimselt iga üksiku inimese südametunnistuse hooleks.»
Kuidas Jeesuse surnukeha linast lahkus?
Johannese evangeeliumis on mainitud, et Jeesuse salajased toetajad Arimaatia Joosep ja Nikodeemos «võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid ta surilinadesse koos lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmiskomme» (Jh 19:40). Kui nädala esimese päeva, s.t pühapäeva hommikul läks Peetrus ühes teise jüngriga hauale, nägi ta «maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas» (Jh 20:6–7).
Itaalia füüsik Giuseppe Baldacchini on välja pakkunud teadusliku seletuse, kuidas Kristuse ihu võis surilinast kaduda.
Surilinal näha olev inimese kujutis pole joonistatud ega maalitud ühegi tuntud tehnika abil. Linas ei leidu jälgegi gaasidest ega voolustest, mis kaasnevad kõdunemisega ja hakkavad surnukehast eralduma, kui surmast on möödunud umbes nelikümmend tundi. Linal olevad verejäljed välistavad surnukeha mehaanilise eemaldamise, sest ihu nihutamine oleks mõjutanud verejälgede asendit.
«Ainus fenomen füüsikas, mis lubab massil kaduda ning vabastab ekvivalentse hulga energiat, on protsess, mida tuntakse mateeria ja antimateeria annihilatsioonireaktsioonina,» kirjutab Baldacchini.
Seesama reaktsioon, mida suudetakse tänapäeval subatomaarsel tasandil reprodutseerida, võis füüsiku sõnul põhjustada ka Kristuse surnukeha kadumise surilinast. Dematerialiseerumisele järgneb aga materialiseerumine muudes dimensioonides, mis võimaldab ka ihu uuesti ilmumise erinevates paikades. See kõik läheb Baldacchini arvates hästi kokku Jeesuse surma ja Ülestõusnu ilmumiste kirjeldustega evangeeliumeis.
Katoliku kirik ei ole kunagi ametlikult kinnitanud, et Torino surilinana tuntud riidetüki näol on tegemist Jeesuse ehtsa surilinaga.
Samas säilitatakse surilina hoolikalt Torino katedraalis ning aeg-ajalt näidatakse seda avalikkusele. Viimati võis lina näha aastal 2015. Järgmisel korral peaks seda näha saama 2025. aastal.
Avaldatud portaalis Objektiiv 1. aprillil 2018, koostatud portaalis Meie Kirik avaldatud artiklite põhjal.
Juba teist aastat järjest on Iirimaa valitsus teinud midagi sellist, mille üle varasemad Iiri katoliiklaste tagakiusajad oleksid erilist uhkust tundnud – valitsus nimelt keelas vaiksel nädalal ja ülestõusmispühadel avalikud jumalateenistused.
Kuid selles ei saa süüdistada ainult poliitilist võimu, sest oma panuse juhtunusse on andnud ka Iirimaa katoliku kiriku hierarhia. Kuna kirikud on taas kord kirikuaasta kõige pühamal ajal tühjad, tuleb küsida, mis on saanud katoliiklikust Iirimaast.
Iirimaal kui pühakute ja õpetlaste saarel on eriline koht katoliikluse ajaloos. See on maa, kuhu tuli kuulsusrikas Püha Patrick ja kust läksid välja misjonärid ja mungad, et maailm ristiusku pöörata. Katoliku kogudustes üle kogu maailma on igapäevase missa tugisammasteks iirlased või iiri perekonnad. Põlvkondade jooksul imbus kultuur läbi religioonist. Elu keerles katoliikluse praktika ümber viisil, mis pidi vihastama üha ilmalikumat maailma.
Kuid viimastel aastakümnetel ei ole see kiiduväärne olukord enam reaalsus. Iirimaal on katoliiklusest alles jäänud vaid pisut enam kui kombeusk, inimesed käivad parimal juhul harva missal, usku peaaegu ei õpetata ja üksteisele järgnevaid skandaale kasutatakse ära selleks, et õõnestada kiriku kunagise autoriteedi ja lugupeetuse riismeidki.
Muidugi on pea iga ettejuhtuv kirik katoliku pühakoda, kuid isegi see ei pruugi nii jääda. Paljude aastate jooksul on õilmitsenud kunstkatoliiklus – kuvand katoliiklikust riigist, mis tegelikkuses toetub pelgalt minevikujäänustele ja kus leidub vähe sellist, mis päriselt õitseks.
Covidiga seotud piirangute kehtestamine andis kauaoodatud tõuke selle kuvandi kokkuvarisemiseks ja murenemiseks.
Valitsus ja Iiri piiskopid töötasid käsikäes, et sulgeda kogu riigis katoliiklikud pühakojad, nii et alates 13. märtsist 2020 on avalikud jumalateenistused lakanud ja esimest korda pärast katoliiklaste tagakiusamist, mis sai alguse Henry VIII ajal, ei luba võimud katoliiklasi jälle jumalateenistusele minna.
Seekord ei olnud aga ühtegi Püha Patrickut, mitte ühtegi neist arvukatest preestritest ja piiskoppidest, kes olid rõõmuga valmis kannatama vangistust, piinu ja surma, selle asemel et nõustuda taoliste kiriku õiguste rikkumistega, nagu panid toime Henry VIII ja Elizabeth I.
Üksteise järel keelasid piiskopid avalikud missad ära, üritades oma karja veenda selles, et nad ei jäta oma kohust täitmata, sest missat peetakse edasi privaatselt, ainult et inimestel ei lubata osaleda. Vaimulikud kasutasid valitsuse korraldust, millega keelustati rohkem kui saja osavõtjaga kogunemised siseruumides, ettekäändena, et näidata üles oma kuulekust riigivõimule viisil, mis oleks pannud häbi tundma nende ametivennad varasematest sajanditest, kellest said usumärtrid.
Nagu Tuami peapiiskop Michael Neary ütles: «Vabandan katkestuse ja ebamugavuste pärast, mida see lastele, vanematele ja preestritele tekitab, kuid langetan selle otsuse rahvatervise ja üldise heaolu huvides.»
Sedasama ütles ka Limericki piiskop Brendan Leahy, kes nimetas kirikute sulgemist «vajalikuks», et «kaitsta eakaid ja neid, kel on teatud tervislik seisund.» Kahjuks ei võtnud piiskop Leahy eeskujuks Limericki piiskoppi Hugh Lacyt, kes 1578. aastal aeti oma piiskopitoolilt minema ja pandi kaks korda vangi, kuna ta polnud nõus oma karja tagakiusamise ajal maha jätma.
Mõne aja pärast lubas üks katoliku preester peapiiskop Neary diötseesist moslemi imaamil edastada kogudusekirikus palvekutsungit. Katoliiklastest koguduseliikmeid aga hoiti kirikust eemal – ülemate käsul.
Seejärel, augustis, keerasid vaimulikud selja Iiri katoliiklaste vaimsele tervisele, kui Neitsi Maarja taevassevõtmise pühaks suleti Knocki pühamu, Iirimaa rahvuspühamu. Kardeti, et inimesed tulevad sinna hulkadena, nagu varasematelgi aastatel. Päeval, mil tavaliselt peetakse missat iga tund, alates hommikul kella 6-st, oli pühamu enam kui 20 000 palveränduri jaoks suletud – kuid mitte riigi või katoliiklasi taga kiusavate ametnike, vaid vaimulike käsul, kelle kohuseks on hinged taevasse juhtida.
Iirimaa, riik, mis kord oli tõsiselt Jumalaemale pühendunud, nägi nüüd oma preestreid Maarjale selga pööramas. Oliver Cromwell ise oleks selle üle heameelt tundnud.
Taas kord suleti Iirimaa pühakojad oktoobris, kui valitsus tõstis viiruse häiretaset ja käskis pidada jumalateenistusi veebi vahendusel. Kevadel olid ju piiskopid näidanud üles valmisolekut kirikud kinni panna, valmistades sellega valitsusele teed toimida samamoodi ka mõned kuud hiljem.
Mõne nädala pärast saabusid taas minevikupildid katoliiklaste tagakiusamisest, kuna võeti vastu – otseses vastuolus põhiseadusega – uus seadus, mis ähvardab vangistusega preestreid, kes söandavad avalikult missat pidada. Vaimulikule, kes teostab oma kutsumust, võidakse määrata 2500 euro suurune trahv või kuuekuuline vangistus.
Tundub, et sel hetkel hakkasid Iirimaa neli peapiiskoppi mõistma, kui ohtliku pretsedendiga on tegemist, ja nad tegid pooleldi vastu tahtmist avalduse, näitamaks oma reaktsiooni. Nad kutsusid üles konstruktiivsele koostööle valitsusega, et tagada juurdepääs sakramentidele, kuid väljendasid jätkuvalt «täielikku toetust rahvatervise ametivõimude juhistele».
Uus rünnak kiriku vastu
Riik, mis kunagi oli valdavalt katoliiklik, on nüüd võrreldes eelmiste sugupõlvedega osutunud hoopis teistsuguseks. Kuigi mõned vähesed usklikud demonstreerisid hiljuti avalikult oma vagadust, on riik katoliiklaste tagakiusamist hoogustanud. Viimastel nädalatel on rünnak kiriku ja katoliiklaste vastu kiiresti hoogu kogunud, samas kui nii poliitikud kui vaimulikud (tervikuna) väldivad olukorra nimetamist tagakiusamiseks, mida see tegelikult on.
Arreteeriti kolm meest, kes Waterfordi katedraali taga palvetasid ja edastasid ülekannet missalt. Politsei on kogunud teavet inimeste kohta, kes üksnes palvetavad väljaspool kirikuhooneid, ja on isegi paigutanud kontrollpostid ümber preester P. J. Hughesi kiriku, et takistada inimesi missale minemast.
Vapper preester tervitas seda, mida ta kirjeldas kui «katoliikluse- ja kirikuvastast» käitumist: «Mingis mõttes tundsin end privilegeerituna, kui valvurid mind kiusasid, sest tänane evangeelium jutustab Jeesuse Kristuse kannatusest, sellest, kuidas Jeesus löödi risti, kuidas Teda mõnitati, peksti. Mind ei pekstud ega mõnitatud, kuid ilmselgelt valvurid solvasid ja kiusasid mind.»
Samal päeval, palmipuudepühal, andis valitsus vastuse küsimustele missa pidamise õigusliku staatuse kohta, teatades, et preestrid panevad toime õigusrikkumise, kui nad lahkuvad kodust, et minna pühitsema avalikku missat.
Vastupanukolded
Usk ei ole siiski täiesti surnud. Preestrid on jätkanud oma karjale sakramentide jagamist, pidades meeles oma kohust hingede ees.
Preester Hughes pidas missat, saatmata minema kohale tulnud koguduseliikmeid, ja politsei ähvardas teda kohe menetlusega. Täpselt nagu 17. sajandil: temast «teatati». Kuid erinevalt preestritest toonasel tagakiusamisajal puudus tal piiskopi toetus.
Kindlasti leidub siin ja seal ustavate kristlaste rühmi, nii ilmikuid kui vaimulikke, kes jäljendavad usus oma märtritest eelkäijaid ja lähevad põranda alla.
Kahtlemata on neile eeskujuks sellised katoliiklased nagu sir John Burke, isa Patrick O’Derry ning Donough ja John Olvin, kes 17. sajandi algul oma usu tõttu üles poodi ja pärast neljaks tõmmati.
Portaalist LifeSiteNews tõlkinud Veiko Vihuri
«Surrexit non est hic.» («Ta on üles tõusnud, teda ei ole siin.») Issanda hauakambrist leitud vana ladinakeelne kiri
«Kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole? Aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka Kristust üles äratatud. Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.» Apostel Paulus, 1Kr 15:12–14
«Tõesti, apostlite julge ja kirglik kuulutus oleks olnud mõeldamatu, kui tunnistajad ei oleks kogenud reaalset, neile väljastpoolt osaks saanud kokkupuudet, midagi täiesti uut ja ennenägematut, nimelt üles tõusnud Kristuse eneseilmutust ja sõnalist kommunikatsiooni. Ainult radikaalselt uut laadi reaalne sündmus võis anda tõuke apostlite kuulutusele, mida pole võimalik seletada kui spekulatsiooni või sisemise müstilise kogemuse tulemust.» Joseph Ratzinger – Benedictus XVI
«Kristuse ülestõusmine – kui seda uskuda – on ainulaadne sündmus inimkonna ajaloos. Seda ei ole võimalik kontrollida ega jäljendada. Nii ei saa keegi täpselt ette kujutada, mida tähendab ülestõusmine üldse.» Fanny de Sivers, literaat
«Kui Kristus on üles tõusnud, pole kõigel muul tähtsust. Kui Kristus ei ole üles tõusnud, pole kõigel muul tähtsust.» Jaroslav Pelikan, teoloog
«Ristilöömine on juba iseenesestki võit, kuid Suurel Reedel on see võit varjatud, samas kui Ülestõusmispüha hommikul ilmub ta avalikult. Kristus tõusis surnuist üles ja oma ülestõusmisega vabastab ta meid ängistusest ja hirmust. Võidule ristil on pitser pandud, armastus on avalikult saanud tugevamaks kui surm. Jumal ise on surnud ja surnuist üles tõusnud ja nõnda ei ole enam surma: isegi surm on täis Jumalat.» Kallistos Ware, õigeusu piiskop
«Kes siis Jeesuse ihulikku ülestõusmist hauast salgavad … ei usu õieti ka Kristusesse, sest Jeesus tegi usu enda ihulikku ülestõusmisse õige usu tunnuseks… Kristus on surma üle täielikult võimu saanud – seega ka ihuliku surma üle. Kui ihu oleks surma jäänud, ei oleks seda võitu olnud ja ei oleks ka meil lootust surnuist ülestõusmiseks.» Harald Põld, kirikuõpetaja
Jeesus võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: «See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!» Lk 22:19
Me pühitseme päeva, mil meie Issand ja Õnnistegija seadis armulaua ja andis käsu seda teha tema mälestuseks. Armulaud on Kiriku suur varandus, mida tuleb hoida ja kalliks pidada. Samas on selles maailmas ka erinevaid jõude, mis püüavad meilt seda andi röövida. Nii on see olnud algusest alates. Kui Jeesus jüngritega viimast korda paasasöömaaega pidas, pidi ta seda tegema varjatult ja salaja, et Juudas oma reeturlike plaanidega armulaua seadmist ära ei rikuks. Õhtusöömaaja ettevalmistamiseks ei saanud Jeesus jüngritele öelda, kuhu ta on kokku leppinud õhtusöömaaja koha. Jüngrid pidid minema vaid linna ja liikuma seal seni, kuni leiavad veekruusi kandva mehe. Siis pidid nad talle järgnema seni, kuni ta kuhugi majja sisse astub. Alles kohale jõudes said nad majaperemehe käest teada, kus Jeesus tahab õhtut koos jüngritega veeta.
Nõukogudeaegse ateistliku valitsuse ajal pidid paljud tagakiusu vältimiseks salaja armulaual käima, sest armulauast osavõtmist pidas tollane võim tõelise uskliku märgiks. Paljud lõid kartma ja jäidki aastateks armulauast ja selle õnnistusest ilma. Nii kaugeneti kirikust, usust ja Jumalast.
Praegu oleme olukorras, kus armulaual osalemine on viirusega nakatumise ohu tõttu raskendatud. Tuleb öelda, et siiski ainult raskendatud, kuid täna veel mitte võimatu. Igatsev süda leiab ikka võimalusi armulauast osasaamiseks. Hoiduma ei peaks siis mitte armulauast, vaid nakatumisest. See reegel kehtib alati, mitte ainult koroonaajal, et armulauaande tuleb jagada väärikalt.
Küllap selle maailma vürstil on veel tuhat varianti, et meid sellest olulisest annist eemal hoida. Üheks takistuseks on see, et me ei mõista, mida armulaud meile annab. Meie tahame ju alati ikka midagi saada. Kui me midagi kasulikku enda jaoks selles leida ei suuda, siis jääbki see meile ebaoluliseks. Lihtsalt ilusaks usuliseks tavaks.
Armulaud saab meile oluliseks, kui taipame, et seal annab Issand Jeesus end ise meile. Me saame osa sellest ihust ja verest, mis Kolgatal meie pattude andeksandmiseks ohverdati. Saame osa ihust ja verest, mis meile lunastuse ja uue elu toob.
Ketsemani aias võitles Jeesus veel enne oma kannatusi ja palus: «Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!» (Mt 26:39) Siin võis olla viimane küsimus, kas on veel muu võimalus lunastuse toomiseks kui see, et tema ihu ja veri tuleb ohverdada Kolgata ristil.
Me ei pea enam küsima, kas saab elada ka ilma armulauata. Ilma Jeesuseta ei ole meil elu. Ilma Kristuse ära antud ihu ja vereta ei ole meil andeksandmist.
Urmas Viilma, peapiiskop
Tiit Salumäe, piiskop
Joel Luhamets, piiskop
Eriti sünoptilisi evangeeliume (Matteus, Markus, Luukas) lugedes võime näha, kuidas ühel hetkel võtab Jeesuse teekond, mis on seni kulgenud siia-sinna läbi Galilea, otsustava suuna «üles Jeruusalemma». Lõpule jõuab see teekond Suurel Nädalal ja paaril sellele eelneval päeval.
Issand saabub Jeruusalemma
Arvatavasti neljapäeval enne Palmipuudepüha[1] jõuab Jeesus Jeerikosse. Juba seal tervitab rahvas Teda kui Messiat: «Jeesus, Taaveti Poeg!» Ööseks jääb Jeesus koos oma jüngritega tölnerite ülema Sakkeuse juurde. Reede hommikul lahkub Jeesus Jeerikost, jõudes pärastlõunaks Betfagesse või Betaaniasse.
Hingamispäeval käis Jeesus tõenäoliselt nagu tavaliselt sünagoogijumalateenistusel, pärastlõunal oli aga külas (endisel) pidalitõbisel Siimonal. Seal Jeesust salviti ning tekkis konflikt Juudaga, kes heitis ette raiskamist.[2] Öö vastu pühapäeva veetis Jeesus Betaanias.
Pühapäeva varahommikul läks Jeesus edasi Jeruusalemma poole, Tema jüngrid leidsid eesli, millel ratsutades Jeesus sisenes Pühasse Linna kui Messias, rahukuningas. Jeesus võetakse vastu rõõmuhõisete ning palmiokstega.
Esmaspäevast neljapäevani käis Jeesus iga päev templis ja kõneles rahvale, öösiti viibis aga Betaanias. Ülempreestrid ja variserid saadavad Jeesuse juurde üksteise järel käsilasi, et Teda kimbatusse ajada ja lõksu püüda, kuid see ei õnnestu.
Esmaspäeva hommikul Betaaniast Jeruusalemma minnes nägi Jeesus viljatut viigipuud ning needis selle – sümboolne akt, mille tähendust selgitab sellele vahetult järgnenud templi puhastamine kaubitsejatest ja rahavahetajatest.
Teisipäeva varahommikul taas koos Jeesusega Betaaniast Jeruusalemma tulles näevad jüngrid, et eelmisel hommikul neetud viigipuu ongi ära kuivanud. Jeesus kõneleb jüngritele usu väest.
Kõige tihedam ja lausa otsustav päev tundub olevat kolmapäev. Jeesus hoiatab rahvajuhte tähendamissõnaga viinamäe rentnikest ning vastandub järgnevates vaidlustes nii saduseridele, variseridele ja kirjatundjatele kui ka poliitilise võimu esindajatele, kuulutades viimaks ette templi hävitamist ja Jeruusalemma langemist. Ülempreestrid vastasid sellele otsusega Jeesus kinni võtta ja hukata. Ootamatult leidsid nad abilise Juudas, kes lubas nad sobival hetkel Jeesuse juurde juhtida.
Issand sööb koos jüngritega paasat
Neljapäeval pühitses Jeesus koos oma jüngritega õhtusöömaaega.[3] Jeesus ise asus majaisanda kohale ja ütles oma jüngritele: «Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa ühes teiega, enne kui ma kannatan. Sest ma ütlen, et ma ei söö enam seda, kuni kõik on täide läinud Jumala riigis.» Siis võttis Jeesus esimese karika, ütles ettenähtud õnnistamissõnad ja lisas pärast jüngrite aamenit suured sõnad: «Võtke see ja jagage eneste vahel. Sest ma ütlen teile, et mina ei joo enam viinapuu viljast enne, kui tuleb Jumala riik.» Nüüd söödi tavalist eelrooga, suutäis salatit ja suutäis kibedaid rohttaimi, mida kasteti enne ühisesse paasavaagnasse. Pärast esimest pala ütles Jeesus: «Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab mu ära, üks, kes minuga ühes sööb.» Algas rahutu küsimuste esitamine, millest ka Juudas ise osa võttis. Siis ütles Jeesus: «See on see, kellele mina kastan ja annan selle pala.» Ta kastis pala (kibedad rohud) paasavaagnasse ja andis selle reetjale. Selle hetke valik ja kibedate taimede kasutamine tähendas needmisakti. Juudas sõi pala ja lahkus viivitamatult.
Pärast äraandja väljatõukamist tõstis Jeesus leivaliua üles ning ütles seletussõnad: «Vaata, see on Hädaleib, mida meie isad sõid Egiptusemaal. Igaüks, kel on nälg, tulgu ja söögu. Igaüks, kes on vaene, tulgu ja söögu paasasöömaaega!» Siis jõid jüngrid teise karika ning tavaline paasaliturgia jätkus, kuni algas tegelik söömaaeg. Jeesus võttis paasaleiva, ütles traditsioonilise õnnistusvormeli ja jagas leiva tükkhaaval jüngritele välja. Seejuures ütles Ta kolm lauset, mis erinesid kindlaksmääratud korrast: «Võtke ja sööge. See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks.» Seejärel sõid jüngrid üheskoos praetud liha, mis oli laual paasatalle asemel, viljatoite, kala, kanamune ja teisi roogi, kuni pidusöök lõppes.
Pärast söömaaega valati täis kolmas karikas, nn Õnnistusekarikas. Jeesus tõstis karika üles ja luges suurt lauapalvet milles öeldakse: «Halastaja, Ta pidagu meid Messiase päevade ja tulevase maailma vääriliseks. Tema, kes teeb suureks oma kuninga lunastuse ja osutab armu oma Salvitule, Taavetile ja tema järglastele igavesti. Tema, kes rajab rahu taevastes, andku rahu meile ja kogu Iisraelile. Öelgem aamen!» Jüngrite ühise aameni järel andis Jeesus neile karika ja lausus jälle kolm lauset, mis juudi paasakorras ei seisnud: «Jooge sellest kõik. See on minu lepinguveri, mis valatakse ära paljude eest. Seda tehke, nii sageli kui te seda joote, minu mälestuseks.» Seejärel laulis Jeesus koos jüngritega vahelduvate vastulauludena lõpetavad hallel-psalmid (Ps 113–118).
Jeesus lahkus koos jüngritega majast ning läks läbi öise linna Kidroni orgu. Jüngrid järgnesid Talle aupakliku vahemaa järel, tõenäoliselt väikeste rühmadena, võib-olla mööda erinevaid teid, et jõuda täiskuu valguses märkamatult Õlimäele.
Issanda üle mõistetakse kohut
Ketsemani aias Jeesus palvetas. Peagi saabus Juudas koos kinnivõtjatega ning Jeesus vangistati. Ta seoti ja viidi otseteed ülempreestri paleesse. Protsess algas tunnistajate korrakohase ülekuulamisega. Peasüüdistajaks oli ülempreester Kaifas, kohtunikeks 71-meheline suurkohtu kolleegium. Lõplikuks süüdistuseks sai see, et Jeesus on end ise tõstnud Messiaks ja Jumala Pojaks.
Pärast öise asjaarutluse lõppu viidi Jeesus ülempreestri palee siseõue ning hoiti seal valve all kuni Tema saatmiseni templimäeni – vahepeal oli seal toimunud Jeesuse kolmekordne salgamine Peetruse poolt. Valvurid viitsid kuni Jeesuse äraviimiseni (tõenäoliselt mitu tundi) aega Tema mõnitamise ja jõhkra piinamisega.
Reede varahommikul pärast päikesetõusu toimus templimäel suure kohtukoja täiskogu ametlik istung, kus langetati surmaotsus. Tava nõudis, et ülempreester Kaifas hüüdis suurkohtule: «Langetage oma otsus!» ja kohtuteenrid hüüdsid suurkohtu iga liiget nimepidi, alustades ametiealt nooremast. Otsus oli iga kord ainult üks sõna: «Lammaweth!» – «Surma!» Igal kohtuliikmel oli õigus tühistada oma senine otsus ning anda hääl õigeksmõistmise poolt, kuid keegi ei kasutanud seda õigust. Viimasena hüüti Kaifase enda nime. Otsus oli sama: «Lammaweth!» Siis lasi Kaifas kaebealuse sisse tuua ning tegi kohtuotsuse teatavaks. Kogu Iisraeli kõrgeim vaimulik kohus mõistis valeprohveti Naatsareti Jeesuse Jumala nimel ühel häälel surma.
Kuna aastal 30 oli Rooma riigi valitsus võtnud Suurkohtult õiguse surmaotsuseid täide viia, tuli surmamõistetu anda prokuraatori kätte otsuse kinnitamiseks ja täideviimiseks. Pühade tõttu resideeris Pilatus parajasti Jeruusalemmas, Pretooriumis. Viivitamatult asuti teele, valvemeeskond ühes vangiga marssis kaasa.
Vahepeal tegi Juudas katse protesteerida, kuid seda ei õigustatud. Juudas mõistis, et ta ei suuda enam veerema hakanud laviini peatada, ja tegi oma elule lõpu.
Juudid esitasid Pilatuse ees oma süüdistused ja pärast pikka puiklemist nõustus Pilatus Jeesuse surma mõistma – ristilöömise kaudu. Esmalt aga võeti ette tavapärane piitsutamine ja lisaks mõnitasid ja piinasid rooma sõdurid Jeesust vastavalt oma fantaasiale. Jeesusele pandi ümber sarlakpunane liktorimantel, Teda krooniti kibuvitsakrooniga jne.
Issand lüüakse Kolgatal risti
Keskpäeval saatis Pilatus Jeesuse koos hukkamiskomandoga ja kahe teeröövliga teele hukkamispaiga poole, väiksele künkale linna loodemüüri ees. Vajalikud ristipalgid seisid hukkamisplatsil juba varasematest ristilöömistest. Põikpuid pidid kolm surmamõistetut ise kandma. Jeruusalemma naised tõid vana kombe kohaselt kruusi veini uimastavate essentsidega hukkamispaigale, nutunaised saatsid kurba rongkäiku professionaalse halamisega. Enne hukkamist pakuti surmamõistetuile uimastavat jooki – Jeesus keeldus. Jeesus löödi risti keskele, teised kurjategijad Temast paremale ja vasakule. Suurkohtu juhtivad mehed olid kohal tunnistajatena.
Õige pea nad aga lahkusid, sest reedel kell 13.30 algas templis õhtuliturga – sel päeval varem kui muidu, kuna sel aastal langes paasapühade ettevalmistuspäev kokku hingamispäeva ettevalmistuspäevaga ning hingamispäeva alguseks kell 18 pidi olema õigeaegselt läbi viidud suur rituaalprogramm. Esmalt ohverdati templis tall igapäevase õhtuse ohvrina, seejärel kogunesid preestrite teenistuskorra 24 vanemat, kes ilmusid Pühasse Linna samaaegselt ainult kolmeks suureks palverännakupühaks, ja algas paasapühade laupäeva ülimalt püha lepitusrituaal. Tapeti loendamatud paasatalled ning preestrid piserdasid nende verd altarile. Vahepeal kuulutasid pasunad palveaega ja kutsusid kogu linna õhtupalvele. Ohverdamine jätkus, leviidid mängisid harfidel ja laulsid psalme: «Ma ei sure, vaid elan ja kuulutan Issanda tegusid... Kivi, mille hooneehitajad on minema visanud, on saanud nurgakiviks...» Pasunahelid ja sarvesignaalid kuulutasid valjuhäälselt suurt sündmust, et Jumal sõlmib verega piserdatud altari juures lepituse ja rahu oma rahvaga. Siis lahkus pühalik rahvahulk tapetud talledega templimäelt. Paasatalled küpsetati kodus ja veel enne kella 18 avasid majaisandad paasasöömaaja.
Hukkamispaigas linnamüüri ees oli kella 13 paiku muutunud vaiksemaks. Ristide vahel seisid veel üksnes vältimatud hukkamise tunnistajad, jõuk sensatsioonijanulisi juute, kellel oli veel aega paasasöömaaja alguseni, lisaks mõned naised ja sõbrad. Vahisõdurid heitsid täringuid. Nad olid valmistunud pikaks õhtuks: ristilöödu suremine kestis tavaliselt palju tunde.
Üheksanda tunni paiku, s.o kella 14 ja 15 vahel päeval hüüdis Jeesus valju häälega: «Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa oled mu maha jätnud!» Tegemist ei olnud mitte kahtlusehetkega, vaid 22. psalmiga, mida ristilöödu palvetas. Seejärel palvetas Jeesus veel sabati-, õhtu- ja surijapalveid.
Kell 15 kõlas läbi linna templipasunate hüüd. Õhtupalve aeg oli kätte jõudnud. Ristilöödu Kolgatal kuulis seda ja luges palvet, mida sel tunnil palvetas kogu Iisrael: «Sinu kätes on elavate ja surnute hinged. Sinu kätte annan ma oma vaimu, Sina oled mind lunastanud, Issand, Sa ustav Jumal!» Seejärel Jeesus suri.
Kui tulid sõdurid, et ristilööduil liikmed murda ja seeläbi kiirendada nende surma ja äraviimist, oli Jeesus juba surnud. Kontrollimiseks torkas üks sõdur piigiga Jeesuse küljesse, kust voolas välja verd ja vett.
Reede õhtul, enne hingamispäeva algust, võeti Jeesus ristilt ja asetati hauda, kus Ta oli ka kogu hingamispäeva.
Pühapäeva varahommikul tulid Jeesuse hauale mõned naised, et Tema ihu lõhnavate rohtudega võida ning oma surnud Õpetajat austada, aga leiavad haua olevat avatud ja tühja.
Suure Nädala liturgiline pühitsemine
Liturgiliselt on Jeesuse surma ja ülestõusmist tähistatud alates esimestest sajanditest, esialgu eeskätt Ülestõusmisöö pühitsemisega. 3. sajandist on teada kogu Suure Nädala pühitsemisest, Nikaia kirikukogu aastal 325 tunneb juba 40-päevast paastuaega enne Paasatriduumi.[4]
Suur Nädal algab Palmipuudepühaga. Palverändur Aetheria teatel oli juba 4. sajandil Jeruusalemmas tava koguneda Palmipuudepüha pärastlõunal Õlimäele, kus umbes nelja tunni vältel lauldi hümne ja psalme ning loeti Pühakirja ja kust tuldi seejärel, palmi- ja õlipuuoksi käes hoides, koos Kristust kujutava piiskopiga alla Jeruusalemma. Seejuures lauldi: «Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!» Läänes on Palmipuudepüha protsessioonist teada 7. sajandil Hispaanias, kus see oli asetunud juba hommikuse missa eele.
Läänekiriku vana tava oli, et Palmipuudepüha missa algas kirikus altari ees palmi- ja õlipuuokste pühitsemisega. Palmioksad kujutasid Issanda võitu, õlipuuoksad rahu Jumalaga ning Püha Vaimu võidmist. Ühe pühakirjakohana loeti 2Ms 15:27–16:7, mis kõneleb veerikkast ja 70 palmipuuga õnnistatud varjulisest Eelimi oaasist, kus Iisraeli rahvas viibis enne neljakümneaastast kõrberännakut. Loeti ka Palmipuudepüha evangeeliumi püha Matteuse järgi (Mt 21:1–9). Pärast okste pühitsemist ja kirikulistele jagamist liiguti protsessioonis kirikust välja: eespool viidatud pühakirjalugemine annab selle tähenduseks patuse inimese kõrberännaku langenud maailmas pärast paradiisist väljaajamist. Väljumise järel suleti kiriku uksed, sisse jäid vaid paar lauljat, kes retsiteerisid väljasolijatega vaheldumisi 8.–9. sajandist pärinevat responsoriumi «Gloria, laus et honor tibi sit, Rex Christi, Redemptor».[5] Tegemist on palvega kannatava Kristuse, Iisraeli Kuningas, Taaveti Võsu poole, et ta kuuleks oma rahva appihüüdu ning võtaks vastu nende kiituseohvri. Seejärel tõukas risti kandev subdiakon ristiga kirikuust ja avas selle – märgiks, et Kristuse risti läbi on meile taas avatud tee taevasse, Jumala juurde – ning rahvas sisenes rõõmsalt hoosiannat lauldes kirikusse.
Tänapäeval on Palmipuudepüha protsessioon lühem ja lihtsam. Nii rooma-katoliku kui ka luterlikes liturgiates soovitatakse koguneda väljaspool kirikut. Pärast palmiokste õnnistamist ja Palmipuudepüha evangeeliumi lugemist sisenetakse laulu või psalmi saatel kirikusse, kus missa jätkub tavalise korra järgi.
Kuna Palmipuudepüha avab Suure Nädala, loetakse missal traditsiooniliselt Kannatuslugu, vana tava kohaselt püha Matteuse järgi, uuemal ajal erinevatel aastatel Matteuse, Markuse või Luuka järgi.[6] Passiooni lugemist – eeskätt arvatavasti seetõttu, et tegemist on väga pika tekstiga – on liigendatud ja ilmestatud seeläbi, et lugejaid on kolm: üks, kes ütleb Jeesuse sõnad, teine, kes kannab ette evangelisti jutustuse, ja kolmas, kelle osaks on ülejäänud tegelaste ütlused.
Viimaste sajandite luterlikud jumalateenistuskorrad tunnevad ka nn kannatamisaja jumalateenistusi, mille keskmeks on Kristuse kannatusloo lugemine. EELK Agenda toonitab seejuures, et kannatuslugu tuleb lugeda vastavalt jumalateenistuste arvule osade kaupa, arvestades, et Kristuse surma ja matmise lugu jääks Suureks Reedeks.[7] Kannatamisaja jumalateenistuse pidamisest EELK-s pole paraku küll suurt kuulda olnud, ka mitte Agendat kõrgelt hindavates ringkondades.
Suure Nädala esmaspäeva vanakiriklikuks evangeeliumiks on Jeesuse salvimise lugu Jh 12:1–9, teisipäeval loeti Kannatuslugu püha Markuse järgi ja kolmapäeval püha Luuka järgi. EELK uus jumalateenistuste käsiraamat pakub soome kirikukäsiraamatu eeskujul Suure Nädala kolmeks esimeseks päevaks järgmised teemad: esmaspäeval «Jeesus Ketsemanis», teisipäeval «Jeesus kohtu ees», kolmapäeval «Jeesus mõistetakse surma». Miks teemade valik on just selline, on suhteliselt raske seletada, tõenäoliselt püütakse sellega anda võimalust Suurel Reedel ühekorraga loetava Kannatusloo üksikute osade üle veidi pikema ajavahemiku jooksul järele mõelda. Rooma-katoliku kirik (ja temaga koos mitmed luterlikud kirikud) on jäänud esmaspäeval salvimise loo juurde, teisipäeval meenutatakse Juuda ärasaatmist õhtusöömaajalt ning Jeesuse ettekuulutust selle kohta, et Peetrus Ta salgab (Jh 13:21–33.36–38), kolmapäeval – nii nagu Suure Nädala kronoloogiat vaadates on ka igati sobiv – Jeesuse reetmist Juuda poolt ning ettevalmistusi paasasöömaajaks (Mt 26:14-25).
Suure Neljapäeva liturgia on otseselt seotud Jeesuse Viimase Õhtusöömaajaga. Eriliseks teeb selle ühelt poolt ootamatu pidulikkus – lauldakse Gloriat, kasutatakse valget värvi – teisalt tänapäeval paljusid ilmse kohmetusega täitev või isegi pilklikult muigama panev jalgadepesemise talitus, mis oli vanemal ajal tavaks katedraalides ja kloostrites, tänapäeval aga soovitatakse võimalusel läbi viia kõigis kirikutes.[8]
Paasatriduum
Suure Neljapäeva õhtuga juhatakse sisse Paasatriduum, kolm püha päeva, mil mälestatakse Kristuse kannatusi, surma ja ülestõusmist. Usutunnistuse järgi on Kristus «kolmandal päeval üles tõusnud surnuist», ja see ei tähenda mitte kolme päeva pärast surma, vaid just nimelt Paasatriduumi kolmandat päeva.
Esimene päev algab Püha Õhtusöömaaja seadmisega Suure Neljapäeva õhtul, jätkub läbi Ketsemani palveheitluse ja Jeesuse vahistamise Tema üle kohtumõistmisega nii juutide kui roomlaste poolt, Tema kannatuste, ristilöömise ja surmaga, ning lõpeb Tema ristilt võtmise ja matmisega.
See, et Suur Neljapäev ja Suur Reede on liturgiliselt üks päev, on ka põhjuseks, miks Suure Reede jumalateenistusel kasutatakse Suurel Neljapäeval pühitsetud armulauaande.[9] Jeesus ise kasutab armulauasakramendi seadmissõnades nn etteulatuvat ja lõpetamata olevikku, mis tähendab, et õhtusöömaajal – nii Suurel Neljapäeval, s.t enne Tema tegelikku ristisurma, kui ka tagantjärgi, s.t iga kord armulauasakramendi pühitsemisel – teostub reaalselt see, mis teostus Suurel Reedel Kolgatal. Sisuliselt on see üks ja sama sündmus, mis meie jaoks, kes elame erinevalt Jumalast ajas, on küll jagatud justkui erinevateks hetkedeks (nii kitsamas, s.t Suure Nädala, kui ka laiemas, s.t kogu kirikuloo mastaabis), ent siiski üks ja seesama. Armulaud on osasaamine Kristuse kannatustest ja surmast, ning need ei hõlma endas mitte üksnes seda silmapilku Suure Reede pärastlõunal, mil Tema süda lakkas tuksumast, vaid kõiki Paasatriduumi esimese päeva sündmusi.
Suure Neljapäeva liturgia on lisaks ootamatule valguse- ja rõõmusähvatusele keset paastuaega ka väga kontrastne. Missa lõpeb kaebepsalmi laulmise (Ps 22) ning altari tühjendamise ja paljastamisega. Kirikulised lahkuvad vaikuses või jäävad öisesse palvevalvesse (seda soovitatakse ka uues jumalateenistuste käsiraamatus).
Traditsioonilises rooma tunnipalves tuleb Suure Neljapäeva iseloom esile väga haaravate ja kõnekate valgusesümbolite kaudu. Hommikupalve (Matutinum ja Laudes) alguses seatakse altari ette kolmnurkne küünlajalg, millel põleb 15 küünalt. Iga psalmi lõpul (Matutinum’is on neid 9, Laudes’es 5) kustutatakse üks küünal, esmalt kõige alumine kiriku evangeeliumiküljel, seejärel kõige alumine epistliküljel jne. Seejuures ei palvetata Suurel Neljapäeval, Suurel Reedel ega Vaiksel Laupäeval psalmide lõpul «Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule.» Sakariase kiituslaulu (Benedictus) kuue viimase salmi ajal kustutatakse üksteise järel ka kuus altariküünalt, seejärel viimsedki küünlad ja tuled kirikus, ning kõik ütlevad põlvitades: «Kristus on meie eest saanud kuulekaks kuni surmani.»
Suurel Reedel kogunetakse kirikusse kas hommikul või – vanema tava järgi – pärastlõunal, Kristuse surmatunnil.[10] Liturgia on vaikne ja lihtne, koosnedes traditsiooniliselt kolmest osast: pühakirjalugemised koos psalmiga ja Kannatuslugu püha Johannese järgi, eestpalved ning risti austamine kaebesalmide (Improperia), hümnide ja risti suudlemise ja/või kummardamisega. Lisandub osasaamine Suure Neljapäeva missal pühitsetud armulauaandidest, millele vana tava kohaselt järgnes vesper ja/või kompletoorium.
EELK Agenda näeb Suureks Reedeks ette erilise nn liturgilise jumalateenistuse, mis koosneb peaasjalikult koguduselauluga vahelduvast Kannatusloo lugemisest, kusjuures Kannatuslugu on kombineeritud erinevatest evangeeliumitest. Lisanduvad kaebesalmid ja kirikupalve. Jutlust ette nähtud ei ole. Tõsi, kirikuaasta propriumis nähakse ette ka Suure Reede peajumalateenistuse elemendid, samas puudub selgitus, millal pidada peajumalateenistust (tõenäoliselt hommikul) ja millal liturgilist (tõenäoliselt Kristuse surmatunnil). Tavapraktikas on liturgiline jumalateenistus ühendatud peajumalateenistuse elementidega (jutlus, armulaud) ning peetud seda tõenäoliselt hommikusel või ennelõunasel ajal.
Uus jumalateenistuste käsiraamat näeb Suure Reede peamise jumalateenistuse ajana hommikut, lisaks antakse võimalus pidada eraldi Kristuse surmahetke palvus ning Jeesuse matmisele pühendatud õhtuteenistus.
Vaiksel Laupäeval ehk Kristuse surmale järgnenud hingamispäeval (Suure Reede õhtust Vaikse Laupäeva õhtuni) liturgiat ei ole. Kogudus on palves Kristuse haua juures. Tunnipalvetes kordub salm: «Kristus on meie eest saanud kuulekaks kuni surmani, pealegi kuni ristisurmani.»
[1] Jeerikost Jeruusalemma on 20 km, s.t umbes ühe päeva teekond. Kuna evangeeliumid ei kõnele midagi skandaalist, mis oleks tõusnud siis, kui Jeesus ja Tema jüngrid oleksid nii pika maa läbinud hingamispäeval, jääb üle oletada, et teekond Jeerikost Jeruusalemma (või õigemini Betaaniasse või Betfagesse) toimus reedel, hingamispäeval oldi rahus ja Jeruusalemma siseneti pühapäeval.
[2] Vrd Jh 12:1jj; Mk 14:3jj. Sünoptikute järgi toimus salvimine kas Suure Nädala teisipäeval või kolmapäeval, siin on püütud nende andmeid kombineerida Johannese omadega.
[3] Alljärgnevad kirjeldused paasasöömaajast, kohtumõistmisest ja ristilöömisest rajanevad Ethelbert Staufferi teose «Jeesus: kuju ja ajalugu» (Jesus: Gestalt und Geschichte, 1957) eestikeelsel käsikirjalisel tõlkel.
[4] Paasatriduum ehk Püha Triduum: kolm püha päeva, mil mälestatakse Issanda kannatusi, surma ja ülestõusmist – Suure Neljapäeva õhtust Ülestõusmispüha õhtuni.
[5] Nimetatud laulu autoriks on Orleans’i piiskop Theodulf (750/60–821).
[6] Vanem tava oli lugeda Markuse passiooni Suure Nädala teisipäeval ning Luuka passiooni Suure Nädala kolmapäeval.
[7] Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Agenda. Stockholm 1979. Lk 175.
[8] Jalgadepesemise talituse kohta tarvitatakse liturgikas mõistet mandatum – käsk: «Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist!» (Jh 13:34)
[9] Ennepühitsetud andide liturgia Suurel Reedel on läänes tavaks alates 10. sajandist.
[10] Alates 4. sajandi lõpust tuntakse Jeruusalemmas risti austamist Suure Reede hommikul ning sõnajumalateenistust Kannatusloo lugemisega pärastlõunal. Viimane oli Augustinuse andmeil tavaks ka Põhja-Aafrikas.
Püha Nädal ehk Vaikne või Suur Nädal on alanud. Peagi on ülestõusmispüha. Mis tähendus sellel on? Kuidas saaksime seda sügavamalt ja isiklikumalt tõeks elada?
Paasapüha oli algselt püha, millel meenutati Iisraeli rahva vabanemist Egiptuse orjusest. Kristluses nähti selles märki meie vabastamisest patu ja surma orjusest läbi Jeesuse ristisurma ja ülestõusmise. Samas kerkib küsimus: kuidas meie sellest osa saame? Kas meil tuleb lihtsalt meenutada midagi, mis toimus 2000 aastat tagasi? Kuidas saab sellest püha minu ja sinu jaoks?
Pakun välja järgmist. Võta Piibel. Ava evangeeliumid. Vali neist üks ning hakka seda iga päev tasapisi lugema.
Aga ära loe seda nii nagu vana muinasjuttu. Püüa samastuda. Püüa kujutleda. Mõtle, et oled üks jüngritest või keegi kuulajatest või pealtnägijatest – üks paljudest, kes näevad Jeesust ja kohtuvad Temaga. Sa vaatad Tema tegusid, kuuled Tema sõnu. Mõtled, kes see mees võiks küll olla. Kahtled. Küsid. Arutled. Usud, ehkki võibolla vaid pisut.
Loe Jeesuse elu nagu üks Tema kaasaegsetest. Või püüa kujutleda Teda meie aega. Lase Tal ennast kõnetada. Mõtiskle, kuidas sa toimiksid erinevates olukordades, mida ütleksid, mida küsiksid, mida teeksid. Arutle, kuidas Jeesuse teod ja sõnad seostuvad sinu igapäevase eluga, rõõmude ja muredega.
Jutustuse edenedes püüa kujutleda, et sa ei tea, mis ees seisab. Samastu jüngritega, kes põgenevad jälitamise ja risti eest. Samastu rahvaga, kes nõuab Jeesuse hukkamõistmist – seda nõudsid ju kõik. Samastu naistega, kes seisid ustavalt risti kõrval kuni lõpuni – ning said esimesena näha ülestõusmise imet, mida keegi neist ei oodanud; imet, mida keegi neist ei mõistnud.
Kirik on traditsiooniliselt uskunud, et ristimises ühendatakse meid Jeesuse surma ja ülestõusmisega. See on tõsi. Aga see on vaid seeme, mis peab kasvama. On oht mõelda, et see saab nähtavaks alles teispoolsuses. Ei, see peab saama nähtavaks juba selles elus, nüüd, isegi kui see on veel kaugel täiusest.
Kui oled läbi lugenud evangeeliumi, võid jätkata Apostlite tegude raamatuga. Taas samastu jüngritega, kes said Püha Vaimu anni. Aga Püha Vaim on tagasihoidlik ja alandlik. Ta kutsub meid kuulama ja palvetama. Ning tegema head. Ütlema «ei» oma isekusele. Seeläbi saame me, aeglaselt kuid kindlalt Püha Vaimu templiteks, Jumala eluasemeiks inimeste keskel. Sellega saab meis nähtavaks uus elu, milleks Jumal meid kutsub, elu Jumala laste vabaduses. Siis võime ütelda, et «nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus» (Gl 2:20). Nii saab ülestõusmisest püha – Jeesuse, sinu ja minu püha. Nii saab ülestõusmispüha tõeliseks, isiklikuks pühaks. Aga ära kiirusta, astu edasi sammhaaval, alandlikult ja kannatlikult. Käi Jeesuse jälgedes. Lase Tal sind õpetada. Lase Tal sind juhatada nii nagu Tema seda tahab.
Portaalist Hapatusta.net tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatud Meie Kirikus algselt 2018. a.
Paastumaarjapäeval on igati kohane avada Luuka evangeeliumi esimene peatükk, milles jutustatakse ingel Gabrieli ilmumisest neitsi Maarjale. Ingli tervitussõnade («Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga! … Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures!» – Lk 1:28.30) ja Eliisabeti sõnade («Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!» – Lk 1:42) põhjal on õhtumaises kirikus koostatud palve, tuntud ladinakeelsete algussõnade järgi kui Ave Maria.[1] Tegemist on ühe tuntuima katoliikliku Maarja-palvega, mida loetakse nii roosipärja kui Angelus’e palvuse raames.
Sestap pole sugugi üllatav, et leiame selle palve koos meieisapalve ja usutunnistusega ühest varasest eestikeelseid tekste sisaldavast käsikirjast, nimelt Kullamaa vakuraamatust.[2] Need kolm olulist teksti on vakuraamatusse kirjutatud arvatavasti 1520. aastatel. Ave Maria esineb seal kujul:
b. Aue Ma gr pl
terwe
Terwütewt Maria, Yszant szwkas.
szynna naÿszyte sees pälne phuhet. ninck
phowhatut szynnust yhwhust Jhs xp’ a-n.
Peaksime seda lugema vist umbes nõnda:
b) Ave Maria, gratia plena
terve
Tervütud Maria, Issand su kaas.
Sina naisite seas päälne pühät ning
puhatud sinust ihust Jeesus Kristus. Aamen.
Meile tuttava «Ole tervitatud, Maarja» esimene pool kõlab tänapäeval eesti keeles nii: «Ole tervitatud, Maarja, täis armu, Issand on Sinuga. Õnnistatud oled Sa naiste seas ja õnnistatud on Sinu ihu vili, Jeesus». Tervitus jätkub eestpalvetaotlusega: «Püha Maarja, Jumalaema, palu meie, patuste, eest nüüd ja meie surmatunnil.»
Seda viimast me aga Kullamaa ülestähendusest ei leia ja tegelikult on tõlkes mingil põhjusel väljajätteid ka palve esimeses pooles. Kuid vaadelgem kõigepealt Ave Maria ajaloolist tausta.
Ave Maria kujunemisest
Alustagem sellest, et ka reformaator Martin Lutheri palveraamatus «Betbüchlein» (1522) esineb kõnealune Maarja-tervitus ilma invokatsioonita «Püha Maarja, Jumalaema, palu meie, patuste, eest nüüd ja meie surmatunnil». Kuna Ave Maria esimene pool põhineb Luuka evangeeliumil, siis on tegemist igati piibelliku tekstiga. Lutheri jaoks polnud siin tegu niivõrd palvega, kuivõrd Jumala tänamise ja kiitmisega, mis annab ainest mõtiskluseks Maarjale osaks saanud Jumala armu üle.
Samas pidasid Luther ja teised reformaatorid pühakute eestkoste taotlemist teoloogiliselt problemaatiliseks, sest nende arvates Pühakiri seda ei õpetanud. Nad soovisid ka vältida Maarja asetamist Kristuse kohale, ehkki ei eitanud, et pühakud meie eest palvetavad.[3]
Kiriku liturgilistesse tekstidesse ilmub Lk 1:28 ja 1:42 põhjal loodud kombinatsioon ingli ja Eliisabeti tervitussõnadest Maarjale alates 6. sajandist. Muide, õigeusukiriku õhtuteenistuse korrast võime leida tropari, mis sarnaneb läänekiriku Ave Maria’le: «Jumalaema Neitsi, rõõmusta, Maarja, kes sa oled armu saanud. Issand olgu sinuga, õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihuvili, sest sina oled ilmale toonud meie hingede Lunastaja.»[4]
Teatmeteose New Catholic Encyclopedia (6. kd, 2003) järgi levis Ave Maria retsiteerimine (algsel kujul) 11. sajandil kloostriringkondades. Aastal 1198 andis Siliaci piiskop Odo sinodil oma preestritele korralduse jälgida, et usklikud loeksid lisaks meieisapalvele ja usutunnistusele ka Ave Maria’t. See on varaseim teadaolev kiriklik korraldus seoses Ave Maria’ga, mis näitab, kui olulisele kohale – nimelt Issanda enese palve ja kiriku usutunnistuse kõrvale – see asetati. Peatselt järgisid seda eeskuju ka paljud teised piiskopkonnad ning Ave Maria’st sai vaat et lisandus meieisapalvele. Nime «Jeesus» lisamine sõnadele «õnnistatud on Sinu ihu vili» on omistatud paavst Urbanus IV-le (1261–1264).
Kuid veel 16. sajandil algul polnud Ave Maria tekst omandanud lõplikku kuju. Ave Maria praegune kuju koos invokatsiooniga «Püha Maarja, Jumalaema, palu…» ilmus erinevate ordude (mertsedaarid, kamalduleesid, frantsisklased) breviaaridesse (tunnipalvuste raamat) vahemikus 1514–1525 ja fikseeriti lõplikult paavst Pius V breviaaris aastal 1568.
Milliseid palveid õpetati eestlastele?
Niisiis esindab Kullamaa Ave Maria selle palve varasemat kuju, mida alguses võisid kasutada ka luterlased, nagu Lutheri palveraamatukesest nähtub. Asjaolu, et Kullamaa preester Johannes Lelow selle maakeeles (kuigi vigases) koos meieisapalve ja kreedoga üles tähendas, näib osutavat sellele, et Saare-Lääne piiskopkonnas õpetati neid palveid eestlastest koguduseliikmetele ja nõuti nende oskamist.[5]
Tegelikult on teada, et piiskop Johannes Orgas andis juba 1505. aastal Haapsalus toimunud sinodil korralduse õpetada maarahvale nende enda keeles meieisapalvet, Ave Maria’t ja usutunnistust ning lisaks veel palvet, mis tänapäevases tõlkes võiks kõlada: Jeesus Kristus, elava Jumala poeg, kes oled sündinud neitsi Maarjast, halasta mu peale.[6] Niisiis oli Ave Maria hiliskeskajal meieisapalve ja usutunnistuse kõrval üks neist põhipalvetest, mida preestritel tuli koguduseliikmetele eesti keeles selgeks õpetada. Piiskop Johannes Kieveli visitatsiooniküsimustikust (1519) nähtub, et usulisi teadmisi kontrolliti ka visitatsioonil.
Nagu öeldud, on osa sõnu Kullamaa vakuraamatu Ave Maria maakeelses tõlkes millegipärast välja jäetud. Puuduvad sõnad «täis armu», ehkki ladinakeelses pealkirjas on need lühendina gr pl (gratia plena) olemas. Samuti ei esine sõna «vili». Kas tegemist oli Saare-Lääne piiskopkonnas levinud n-ö ametliku tõlkega – sest kui preestritelt nõuti talurahva õpetamist, pidid mingil kujul eksisteerima ka õpetatavate tekstide maakeelsed näidised – või mõne vaimuliku kohapealse katsetusega, jääb kahjuks ebaselgeks. Kullamaa tekstide puhul on leitud, et see, kes need (varasema eeskuju järgi?) kirja pani, ei osanud hästi eesti keelt ja tegi seepärast vigu.
Lõpetuseks üks ettepanek. Miks mitte võtta «Ole tervitatud, Maarja» vähemalt selle varasemal kujul meie tulevasse laulu- ja palveraamatusse, teades, et see on olnud osa meie esivanemate palvevarast ja sisaldunud ka Martin Lutheri palveraamatukeses? Luther ise ei peljanud kõneleda sellisest Maarja austamisest, mis on Jumala sõnaga kõigiti kooskõlas. On ta ju seoses Magnificat’iga kirjutanud[7]: «Sellest võime õppida õiget viisi Maarja austamiseks ja teenimiseks. Kuidas tuleb tema poole pöörduda? Vaata neid sõnu [«Seepärast kiidavad mind õndsaks kõik inimlapsed»], need õpetavad sind nõnda ütlema: «Oo, õnnis neitsi ja Jumala ema, sind on peetud tühiseks, väikeseks ja põlatuks. Ja ometi vaatas Jumal su peale läbinisti armuliselt ja heldelt ning tegi sulle suuri asju. … Ole tervitatud! Õnnistatud oled sina, kes sa sellise Jumala leidsid, siit igavikuni!» … Ka ingel tervitab Maarjat sõnadega «õnnistatud» ja «Issand on sinuga», seega ta on õnnistatud kõigi naiste seas.»
[1] Tänapäevasel kujul: Ave Maria, gratia plena, Dominus tecum, benedicta tu in mulieribus, et benedictus fructus ventris tui Iesus. Sancta Maria mater Dei, ora pro nobis peccatoribus, nunc, et in hora mortis nostrae. Amen.
[2] Kullamaa vakuraamatus sisalduvate eestikeelsete palvete kohta vt lähemalt: Paul Johansen. «Eestikeelsed palved Kullamaalt» (1923) – Kaugete aegade sära. Koostaja: Jüri Kivimäe. Tartu: Ilmamaa, 2005. Lk 191–195; Toomas Põld. Kullamaa katekismuse lugu. Eestikeelse katekismuse kujunemisest 1532–1632. Tartu, 1999.
[3] Nt Philipp Melanchthon Augsburgi usutunnistuse apoloogias (1530), XXI: «Kui me tunnistamegi, et õnnis neitsi Maarja palvetab kiriku eest, siis kas ta tõesti võidab ära surma, kas ta tõesti teeb elavaks? Mida teeb siis Kristus, kui seda kõike teeb õnnis Maarja? Kuigi ta on väärt suurimat austust, ei taha ta ometi, et teda võrdsustataks Kristusega, vaid pigem, et me võtaksime temast eeskuju».
[4] Tõlge EAÕK väljaande «Apostlik-õigeusu lauluraamat. 1. osa» (2003) järgi. Kreeka keeles: Θεοτόκε Παρθένε, χαῖρε, κεχαριτωμένη Μαρία, ὁ Κύριος μετὰ σοῦ. εὐλογημένη σὺ ἐν γυναιξί, καὶ εὐλογημένος ὁ καρπὸς τῆς κοιλίας σου, ὅτι Σωτῆρα ἔτεκες τῶν ψυχῶν ἡμῶν.
[5] Seevastu leiab Liivi Aarma, et vakuraamatut täitsid kirjutajad ehk notarid, mitte kirikhärrad, ning Kullamaa vakuraamat võis Haapsalu toomkapiitli notari kohalt 1523. aastal Tallinna linnakirjutajaks siirdunud Markus Tierbachi kaudu raearhiivi sattuda, kus sinna lisati ka kõnealused palved. Kuid siis tekib küsimus, miks pidi üks raeametnik üles tähendama eestikeelseid usuõpetusega seotud tekste, samas kui kogudusepreestri puhul oleks see mõistetav. – Liivi Aarma. Kullamaa kihelkonna ajaraamat. Kullamaa, 2014. Lk 53–54.
[6] «Item sacerdotes curati doceant plebem suam distincte quolibet die festivo, precipue die dominico, orationem dominicam videlicet pater noster, ave Maria et credo in Deum exponendo in ydeomate suo vulgari, et signanter Estones et alios neophitos loco orationis doceant: Jhesu Christe fili Dei vivi, qui natus est de virgine Maria, miserere mei.» – Liv-, est- und kurländisches Urkundenbuch. Zweite Abteilung, Band 2. Riga, Moskau, 1905. Nr. 781.
[7] Martin Luther. Magnificat. Tõlge ja seletus. Tõlkinud Urmas Petti. Tartu, 2015. Lk 41–42.
Paastu vastu kuuldakse palju vaieldavat. Ja ongi kerge ta vastu vaielda ning terava sõnaga inimene võib kergesti ta vastu kahtlust sünnitada, iseäranis nende inimeste meeles, kes pole harjunud maast madalast paastuma ja paastu tähendust täielikult ei tunne. Tõtt armastades ja tõtt sihiks pidades pakume järgmised read paastu tähenduse seletuseks, tõe tunnistuseks, nõtrade kosutuseks ja tühja vaidlemise tuju vaigistamiseks.
JUMAL ON PAASTU SEADNUD
Jumal seadis paastu juba siis, kui Ta inimese maa peale elama pani ja talle roaks õnnistas kõik seemet kandvad taimed ja kõik puud, kus peal puuvili on (1Mo 1,29). Paradiisis andis Jumal Aadamale käsu paastu pidada, kui teda hea ja kurja tundmise puust süüa keelas (1Mo 2,16–17), ja sellest käsust üleastumise läbi langes inimene hukatuse sisse. Alles pärast veeuputust, kui Jumal uuesti maailma õnnistas ja tõotas, et Ta ei taha enam hävitada kõike, mis elab, inimese kurjuse pärast, õnnistas talle ka roaks kõik, mis liigub ja mis elus on (1Mo 8,21; 9,3).
VANA TESTAMENT KÄSIB PAASTU PIDADA
Seadust paastust, mis Jumal alguses andis, kordas Ta mitmel kombel Vanas Testamendis; ja kui me Pühakirja loeme, näeme selgesti, kui tähtsaks inimesed seda seadust pidasid.
Prohveti Joeli raamatust loeme: Aga nüüdki veel lausub Issand: Pöörake minu poole kõigest oma südamest ja paastumisega ja nutuga ja kaebusega. Aga käristage lõhki oma süda ja mitte oma riided... Puhuge pasunat Siionis, pühitsege paastu, kuulutage maha suurt püha (Jl 2,12–15).
Tobia raamatust loeme, kuidas peaingel Raafael, keda Jumal oli saatnud, Tobiale ja tema pojale räägib: Palve on hea paastudes ja vaestele andes ja õigust tehes. Parem on vaestele anda, kui kulda varanduseks koguda. Sest annid, mis vaestele antud, päästavad surmast ja needsamad rüüstavad kõik patud ära. Kes vaestele annavad ja õigust teevad, neile saab elu rohkesti (Tob 12,8–9).
Täielikumalt räägitakse Moosese paastumisest, kui ta Siinai mäel Jumalaga kõneles nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata (2Mo 34,28).
Paastumise seadusest peeti kindlalt kinni kogu Vana seaduse ajal. Paastu peeti Moosese ajal, paastu peeti kohtumõistjate (Ko 20,26) ja kuningate (1Sa 7,6) ajal, paastu peeti ka pärast Baabüloni vangipõlve (Es 8,21).
Vanas Testamendis olid ülearvulised kogu rahva ja ka üksiku inimese paastud.
Moosese ja Eelija neljakümnepäevaline paast oli ülearvuline, iseäralise käsu järele.
Kogu rahva paast oli see, mida Jumala rahvas igal aastal seatud ajal pidas, nagu neljanda, viienda, seitsmenda ja kümnenda kuu paastumine (Sk 8,19), mida juudid nüüdki veel peavad.
Seitsmenda kuu (meie septembrikuu) kümnendal päeval oli neil äralepitamise paastu püha, mis pidi Issandale väga püha olema (2Mo 30,10; 4Mo 29,7). «Ja see olgu teile igaveseks kohustuseks,» käsib Jumal äralepitamise pühast. «Seitsmenda kuu kümnendal päeval peate alandama oma hinged... sest sel päeval toimetatakse lepitust teie eest, et teid puhastada; te peate saama puhtaks kõigist oma pattudest Issanda ees» (3Mo 16,29–30). See paast kestis öö ja päeva: üheksanda päeva õhtust kuni kümnenda päeva õhtuni pidi kõik rahvas ilma söömata olema – paastuma.
Kogu rahva paast oli heebrea rahval veel kümnenda kuu (meie jõulukuu) kümnendal päeval selle mälestuseks, kui Juuda kuningas Sidkija ajal Paabeli kuningas Nabukadnetsar Jeruusalemma piiras (Jr 39,1; 52,4; 2Ku 25,1); neljanda kuu (meie juunikuu) üheksandal päeval Jeruusalemma langemise ja ohvritoomise lõpetamise mälestuseks (Jr 39,2; 52,6–7); viienda kuu (meie juulikuu) kümnendal päeval Jeruusalemma ja templi mahapõletamise mälestuseks (2Ku 25,8; Jr 52,12); kaheksateistkümnenda kuu (meie veebruarikuu) kolmeteistkümnendal päeval Estri paastumise mälestuseks (Er 9,31) ja muud. Üksikut paastu pidasid üksikud inimesed, ehk ka kogu rahvas mõnel iseäralikul puhul. Nõnda loeme Kohtumõistjate raamatust, et kui Iisraeli rahvas pidas õnnetut kodusõda Benjamini soo vastu, siis läksid kõik Iisraeli lapsed ja kogu rahvas üles ja tulid Peetelisse ja nutsid ja jäid sinna Issanda ette ja paastusid sel päeval õhtuni (Ko 20,26). Kui seaduselaegas vangist tagasi toodi, siis kogunes Saamueli sõna järele kogu rahvas Mispasse, ammutas vett, valas Issanda ette ja paastus sel päeval (1Sa 7,6). Kui Saul ja ta pojad Gilboa mäel tapeti ja nad Jaabessi tamariskipuu alla maeti, siis paastus rahvas seitse päeva (1Sa 31,13). Kui pealik Abner lahingus langes, siis Taavet vandus ja ütles: Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui ma enne päikeseloojakut maitsen leiba või midagi muud (2Sa 3,35). Lapse surma pärast otsis Taavet Jumalat ja paastus kõvasti ja magas ööd maa peal (2Sa 12,16). Prohvet Eelija paastus nelikümmend ööd ja päeva, enne kui Hoorebi mäele läks (1Ku 19,8). Kuningas Joosafat pööras omad silmad Issandat otsima ja kuulutas välja paastu kogu Juuda maal (2Aj 20,3). Nehemja omas raamatus räägib enesest, et kui ta Jeruusalemma hädast kuulis, istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees (Ne 1,4). Juudit paastus iga päev oma lesepõlves (Ju 8,5–6). Ester laskis juutidele kuulutada: Paastuge minu pärast, nõnda et te kolm päeva ei võta süüa ega juua ööd ega päevad; ka mina tahan nõnda paastuda oma tüdrukutega (Er 4,16).
Kuningas Taavet ütleb iseenda kohta: Mul oli kotiriie kuueks, ma vaevasin oma hinge paastumisega (Ps 35,13). Mu põlved nõtkuvad paastumisest ja mu liha lõpeb ära (Ps 109,24).
Reekabide lapsed ütlesid prohvet Jeremijale: Meie ei joo veini, sest Reekabi poeg Joonadab, meie isa, on meid keelanud, üteldes: Ärge iialgi jooge veini, ei teie ega teie lapsed (Jr 35,6). Kuninga Joojakimi viienda aasta üheksandal kuul kuulutati maha paastu päev kogu Jeruusalemma rahvale ja kõigile, kes mujalt Jeruusalemma olid tulnud (Jr 36,9).
Prohvet Taaniel räägib enesest: Neil päevil olin mina, Taaniel, leinanud kolm nädalat. Maiusrooga ma ei söönud ja liha ega viina ei saanud ma suhu (Tn 10, 2–3).
Paastu ei pidanud mitte ainult Juuda rahvas, vaid ka pagana rahvas. Prohveti Joona raamatust loeme: Ja Niineve mehed uskusid Jumala sisse ja kuulutasid ühe paastupäeva; ja nii nende suuremad kui nende vähemad panid kotiriided selga (Jn 3,5).
Nõnda täideti paastumise seadust Vana seaduse ajal. Eks see ole meile kõigile paastu pidamise eeskujuks? Apostel Paulus ütleb: Need asjad on meile ettetähenduseks sündinud... see on kirjutatud meile manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud (1Ko 10,6–11). Jeesus Kristus ise nimetab Niineve rahvast meeleparandamise eeskujuks: Niineve linna mehed astuvad kohtus esile ühes sellesinatse sugupõlvega ja mõistavad teda hukka; sest nemad parandasid meelt Joona jutluse peale; ja vaata, siin on enam kui Joona (Mt 12,41).
Selle vastu ehk öeldakse, et Kristus on meid Vana seaduse ikkest päästnud, kuidas ka apostel Paulus ütleb: Seepärast, vennad, ei ole me ümmardaja, vaid oleme vaba naise lapsed. Püsige siis selles vabaduses, millega Kristus meid on vabaks teinud, ja ärge laske ennast mitte jälle orjaikkesse panna (Ga 4,31–5,1). Aga loe edasi, mis apostel kirjutab: Kui teie ennast lasete ümber lõigata, siis ei ole teil Kristusest mingit kasu (Ga 5,2). Neist sõnadest näeb selgesti, mis ikkest Kristus meid vabaks tegi – ümberlõikamise ja kõikide ohvrikommete ikkest. Seepärast meie ei lasegi endid ümber lõigata ega ohverda lambaid, vasikaid, härgi, sikke, linde ja muid elajaid. Aga Kristus pole meid vabaks teinud sellest Vana seaduse ikkest, mis on Jumala tahtmise tundmine ja Tema seaduse täitmine, ning ka mitte paastu pidamise seadusest; muidu võiksime ennast üleüldse vabaks ütelda Jumala seaduse täitmisest, mis Ta kahe kivilaua peale oli kirjutanud.
UUS TESTAMENT KÄSIB PAASTU PIDADA
Uues Testamendis kinnitas Lunastaja Jeesus Kristus oma õpetuse ja eluga paastupidamise seadust ning pani selle ka aluskiviks ristikoguduse asutamise juures. Ta ise paastus nelikümmend päeva ja teisi õpetas paastu pidama. Kui te paastute, siis ärge jääge kurvanäoliseks, nõnda nagu silmakirjatsejad. Aga kui sina paastud, siis võia oma pea ja pese oma pale (Mt 6,16-17). Johannese jüngrid tulid ja ütlesid Jeesusele: «Mispärast meie ja variserid paastume, aga sinu jüngrid ei paastu?» Ja Jeesus ütles neile: «Kas pulmarahvas võib siis paastuda, kui peigmees nende juures on?» Niikaua kui peigmees nende juures on, ei või nemad mitte paastuda. Aga päevad tulevad, mil peigmees nende käest ära võetakse, ja siis nad paastuvad (Mt 9,14–15; Mk 2,18-20; Lk 5,33–35). Kristus ütles: Seesinane (kurjade vaimude) sugu ei lähe muidu välja kui aga palve ja paastumisega (Mt 17,21; Mk 9,29). Igaüks peab enesest kurjad vaimud eemale ajama ja end nende eest hoidma. Aga kuidas seda teha? Kristus ütles, et üksi paastumise ja palve läbi. Kas sest pole küllalt selge, et igaühe kohus on paastuda ja paluda? Kiusajale saatanale ütles Jeesus: Inimene ei ela üksipäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis Jumala suust tuleb (Mt 4,2–4; Mk 1,13; Lk 4,2–4). Nõnda õpetab Lunastaja Kristus paastu pidama. Nõnda õpetavad Tema järele ka Tema apostlid.
Apostel Paulus kirjutab: Elagem ausasti kui päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis... ja ärge muutke liha eest hoolitsemist himude ärritamiseks (Ro 13,13–14); Ärge keelake endid teineteisele muidu kui ehk mõlemate tahtes mõneks ajaks, et teil aega võiks olla paastuda ja paluda (1Ko 7,5); kõiges me näitame endid kui Issanda teenrid: suures kannatuses, mitmes viletsuses, mitmes hädas, mitmes ahastuses, haavus, vangis, mässamises, mitmes paastumises (2Ko 6,4–5), töös ja vaevas, sagedasti valvamises, näljas ja janus, sagedasti paastumises (2Ko 11,27). Ärge joovastuge veinist, kust tuleb üks õnnetu elu (Ef 5,18). Seepärast ärgem magagem nagu teised, vaid valvakem ning olgem kained (1Te 5,6).
Apostel Peetrus ütleb ka: Seepärast vöötage oma meele niuded ja olge kained; ja lootke täiesti armu peale, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmutamise läbi (1Pe 1,13). Olge kained, valvake, sest teie vaenlane, kurat, käib ümber nagu möirgaja lõukoer ja otsib, keda neelata (1Pe 5,8).
Uus Testament räägib ka sellest, kuidas Jumala õiglased paastu pidasid.
Johannesel oli kuub kaameli karvust ja nahkvöö vööl; ja tema roog oli rohutirtsud ja metsmesi (Mt 3,4). Ja Kristus ise ütleb Johannese kohta: Sest Johannes tuli, ei söönud ega joonud (Mt 11,18), ja teda kiites nimetab teda prohvetiks, ja veel ülemaks kui prohvet – ingliks, ning lisab juurde: Tõesti Ma ütlen teile, ei ole naisest sündinute seas tõusnud suuremat kui Ristija Johannes (Mt 11,9-11).
Apostlitest räägitakse: Aga kui nemad Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: «Eraldage mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks mina nad olen kutsunud.» Siis nad paastusid ja palusid Jumalat ja panid omad käed nende peale ja saatsid nad teele (Ap 13,2–3). Ja kui nad neile igas koguduses käte pealepanemisega olid seadnud vanemad, jätsid nad paastudes ja palvetades nemad Issanda hooleks (Ap 14,23).
Kristuse poole ümber pööratud apostel Paulus ei söönud ega joonud kolm päeva (Ap 9,9), ja mitmes kohas oma raamatutes räägib ta, kuidas ta paastu pidanud.
Õiglane Anna, 84-aastane lesknaine ja prohvet, oli ikka pühakojas ning teenis ööd ja päevad Jumalat paastumise ja palvetega (Lk 2,36–37).
Väepealik Korneelius ütleb enesest: Ma olen neli päeva paastunud sestsinatsest tunnist saadik ja üheksandal tunnil palusin mina Jumalat omas kojas. Ja vaata, üks mees seisis minu ees hiilgavais riideis (Ap 10.30).
Apostel Paulus räägib Timoteusele: Ära joo enam ainult vett, vaid võta pisut veini oma sisikonna pärast ja oma sageda põdemise pärast (1Ti 5,23). Eks näe, kui kangesti Timoteus paastus: ei võtnud sugugi veini, nõnda et tema õpetaja Paulus tema põdemist nähes pidi teda käskima pisut veini võtta.
Nõnda pidasid paastu pühad apostlid, kui peigmees neilt sai ära võetud, see on kui Kristus nende juurest ihuga taeva läks; ja nende jälgedes käisid suur hulk ristikoguduse õiglasi ja pühasid isasid, kes kainuse, paastumise, palve ja vagaduse läbi üle kogu ristikoguduse kuulsaks ja inglite sarnaseks said, nagu Teeba Paulus, Antonius Suur, Eutümius, Makarius, Sabbas, Onufrius, Teodosius ja paljud teised. Niisugusi maapealseid ingleid oli suur hulk Liibüa, Teeba ja Egiptuse kõrbetes, Athose, Siinai, Niitria mägedel ja muis paigus, kellest jutustavad ristikoguduse ajaloo raamatud ja kelle elu imeväärt püha ja puhas oli. Neist kõikidest siin jutustada pole ruumi ega aega. Aga kõikide nende ja nendesarnaste kohta on Kristus ütelnud: Minge sisse kitsast väravast; sest see värav on kitsas ja see tee on vaevaline, mis elu sisse viib, ja pisut on neid, kes selle leiavad (Mt 7,13; Lk 13,24). Aga kus on see kitsas värav ja vaevaline tee?
Kas seal, kus Jumala õiglaste eeskujul kindlasti paastu peetakse ja puhast elu armastatakse, või seal, kus paastust ja kasinusest ei hoolita ja teenitakse kõhtu, mis saab ebajumalaks? Mõtelge ise järele.
PAASTUMISE AEG
Vanas seaduses oli paastumise aeg seadusega määratud rahva puhastamiseks ja meeleparandamiseks. Ülearvulised paastud olid mõneks iseäralikuks tööks valmistumiseks. Mooses paastus nelikümmend päeva, enne kui ta Siinai mäele läks Jumala käest käsusõnu saama. Prohvet Eelija paastus ka nelikümmend päeva, enne kui ta Hoorebi mäele läks. Kristus paastus ka nelikümmend päeva enne seda, kui Ta avalikult välja astus rahvale armuõpetust kuulutama. Ristija Johannes valmistas ennast paastuga meeleparandust kuulutama.
Jeesus Kristus rääkis paastumise seadusest üleüldse ega seadnud oma järelkäijatele määratud aega paastu pidamiseks; sest nõnda kui kõik Tema õpetus üleüldine oli, nõnda oli ka Tema paastumise seadmine üleüldine. Siiski rääkis Ta ka paastumise ajast, kui ütles, et Tema jüngrid paastuvad siis, kui peigmees neilt ära võetakse.
Ka apostlid on ennast tähtsamateks ettevõtmisteks paastuga valmistanud, nagu siis, kui nad Barnabast ja Saulust paganatele armuõpetust kuulutama saatsid. Aga täielikku paastumise seadust pole ka apostlid oma raamatutes kirja pannud ega paastumise aega määranud, vaid suusõnal ristikogudusele andnud, kuidas apostel Pauluski ütleb: Niisiis seiske vennad ja pidage neid õpetusi, mis te olete õppinud kas sõna või meie kirja läbi (2Te 2,15), ja teises kohas: Ma kiidan teid vennad, et te igas asjas minu peale mõtlete ja peate seadmised, nõnda kui ma nad teile olen andnud (1Ko 11,2). Mida apostlid ei saanud ise korda seada, selle jätsid nad oma järglaste hooleks, keda nad eneste asemele ristikoguduse elu seadma panid ja toimetama, mida veel vaja oli (Tit 1,5), ning kuulutasid kõikidele: Kuulge oma juhatajaid ja võtke nende sõna, sest nemad valvavad teie hingede eest, nõnda kui need, kes vastust peavad andma. Mõtelge oma juhatajate peale, kes teile Jumala sõna on rääkinud, pange tähele nende elu otsa ja elage nende usku mööda (He 13,17; 13,7).
Seepärast peab ka iga ristiinimene täitma paastu seadusi, mis apostlite järglased ja ristikogudus on kinnitanud, ning igale ristiinimesele on kohuseks pandud paastu pidada selleks seatud ajal. Ristikogudus ei jätnud mitte paastumist igaühe äranägemise hooleks, vaid seadis meile vaimulikuks valvamiseks kindlaksmääratud aja, sest meie head tahtmisedki vajavad õiget juhatust ja seadust. Sõjamees ei söö ega joo vahipostil, vaid valvab vaikselt ja teraselt selle järele, mis ta vaatamise alla on antud ja mis peale valvama pandud. Niisama peab ka ristiinimene paastu ajal keelatud roast ennast hoidma ning vaikselt ja teraselt iseenese ja oma vaimuliku vaenlase järele valvama. Kui sõjamees vahipostilt lahti saab, siis võib ta vabamalt elada. Nõnda lubatakse Kristuse sõjamehele ka toidu poolest vabamat elu, kui paastu aeg lõpeb.
PAASTUAJA KASINUS
Paast on kõrgem kui kasinus. Kes paastub, see on ka kasin; aga kes kasin on, seeigakord ei pea paastu. Kasinus aitab tervist hoida, paast aitab õigeks saada ja puhastab hinge. Kasinust on tarvis alati, paastu aga kindlaksmääratud ajal (Lk 5,35). Kasinus on iga mõistliku inimese omadus, paast aga Jumala ja ristikoguduse seadus. Kasinus ei tee vahet roogade vahel, paast aga arutab, millist rooga, millal ja kui palju võtta. Paastul on mitu astet. Kõige kõrgem aste on see, kui paastuja on söömata kolm (Ap 9,9) või rohkem päevi (Mt 4,2); teine aste – kui paastuja kuiva leiva, kuivatatud puuvilja ja veega rahul on, kolmas aste – kui taimeõliga või ilma õlita sooja toitu valmistatakse, ja neljas aste – kalaroog.
Ihu poolest paastudes peame ka vaimu poolest paastuma. Paastu aeg on ka palveaeg. Paastuja peab ennast maailma kärast ja murest eemale hoidma ja armutegusid kasvatama. Paastu aeg on kõige hõlpsam vaimuliku varanduse korjamise aeg nagu kirikulaulgi ütleb: «Ihu poolest paastudes, paastugem, vennad, ka vaimu poolest; päästkem lahti neid, kes on ärarõhutud, kiskugem katki kõik ülekohtused võlakirjad; murdkem oma leiba näljastele ja viigem oma kotta need viletsad, kes on ilma varjuta, et me Kristuse, meie Jumala käest suurt armu saaksime.»
MIS KASU ON PAASTUST
Paast vaigistab lihahimu ja see on Jumalale meelepärane, et meie oma patuse ihuühes tema ihaldamistega ja himudega risti lööme, kuidas ka apostel räägib: Ma sunnin oma ihu ja talitsen seda (1Ko 9,27). Lihahimude talitsemine on meile suureks kasuks. Kui hull hobune võimust saab ja lõhkuma hakkab, siis viib ta inimese sinna, kuhu see ei tahaks minna, kargab temaga sügavasse kraavi ja hukutab ära. Nõnda juhtub ka siis, kui inimese lihahimudele ja ihaldamistele voli antakse. Kui neid keegi ei talitse, siis võivad nad inimese väga hõlpsasti hukatusse kihutada. Lihahimud on otsekui tuli, mis seda enam leegib, mida rohkem talle rooga visatakse ja viimati saab hoopis nende sõnakuuljaks orjaks. Kuule, kuidas sest Pühakirjas räägitakse: ja nad söövad ja nende kõhud saavad täis ja nad lähevad lihavaks; ja kui Jesurun lihavaks sai, lõi ta takka üles... ja tõukas Jumala ära, kes ta teinud ja teotas oma õnnistuse kalju ära (5Mo 31,20; 32,15). Aga kes lihahimus elab, see on elavalt surnud (1Ti 5,6). Aga see olgu sulle teada, et viimseil päevil tulevad hirmsad ajad. Sest siis on inimesi, kes iseenestest palju lugu peavad... kes priiskajad, valjud, äkilised, uhked, niisugused, kes lihahimusid enam armastavad kui Jumalat (2Ti 3,1–4). Kõhutäitja on täislastis laeva sarnane, mis sügavalt vees istub ja vaevalt edasi jõuab. Aga paastuga tulevad inimesel paremad mõtted, ta tunneb oma himude orjust, parandab meelt ja pöörab ennast Jumala poole nagu eksinud poeg, kes võõral maal paremad mõtted sai ja ütles: Ma võtan kätte ja lähen oma ise juurde ja ütlen talle: Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees (Lk 15,14,17-18). Paast päästab lahti lihasidemed, mis vaimu kammitsevad. Täis kõht teeb inimest laisaks ja uniseks. Kui kõht kerge on, siis on inimene omas tegevuses erk ja virk; meel on selge, tundmised ja ihaldamised rahulised ja puhtad ning vaim tõuseb sagedamini palvele (Mt 17,21). Lahke ja erk vaim teeb ka inimese näo erguks, lahkeks ning kogu keha terveks ja tugevaks (Ta 1,15). Sest mida vähem on kehas toitu, seda vähem on mädanemist ja põlemist. Mida nõdramaks alandatakse ihu uhkus, seda avalikumaks saab inimese sees Jumala arm, mis nõtruses vägev on (2Ko 12,9-10). Kuulsad paastupidajad rändasid kõrbesid ja mägesid mööda, viletsuses ja hädas, näljas ja janus, metsaviljaga, kuiva leivaga ja puhta veega ennast toites, aga olid terved ja elasid 80–90 aasta vanuseni. Kas võivad sarnast vaevalist elu nii kaua kannatada need, kes suure hoolega oma ihu kasutavad ja kalli riidega ja magusa roaga ning laisklemisega teda õrnaks teevad? Paastul on väga hullud lihahimud kinni pidada, vihavaenu, tigeduse ja kadeduse tuld kustutada, kõrkust ja tühja kiitlemist kaotada, kiimalust vaigistada ja kõik ihulikud tundmised ohjes pidada.
Paast valmistab hinge palvele ja puhastab teda Jumalat nägema. Mooses valmistas oma hinge ette paastuga, enne kui julges Jumalaga kõnelema minna ja käsusõnad vastu võtta (2Mo 34). Prohvet Eelija paastus, enne kui kõlblikuks sai vaikse tasase hääle näol Jumalat kuulda (1Ku 19). Taaniel paastus kolm nädalat, enne kui Jumala avalduse osaliseks sai. Paast on vahend, mis inimese meelt taeva viib; paast on tiivad, mille abil hing taevasse lendab, kus ta taevalikke saladusi näha saab.
Paast toob Jumala abi ja armu. Paastu läbi andis Jumal Iisraeli rahvale võidu vaenlaste üle (1Sa 7). Paastu läbi sai üleannetu Ahab vähemat nuhtlust (1Ku 21). Paastu läbi pääses hukatusest Niineve rahvas (Jn 3). Paastu läbi pääsesid juudid surmast (Er 4). Armu kuulutab prohvet paastumise läbi: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja leinates; pöörduge Jumala poole, sest Tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest (Jl 2,12–13).
Paast teeb meid Lunastaja kannatuste, surma ja au osalisteks. Lunastaja paastus ja alandas ennast ristisurmani (Fi 2,8) ja ka meie peame ärasalgamises ja alanduses Tema järel käima (Fi 3,10), et ma Tema kannatamisest osa saaksin ja tema surma sarnaseks muutuksin (Fi 3,10). Sest samasugune meel olgu teie sees, mis ka Kristuse Jeesuse sees oli (Fi 2,5), ütleb apostel Paulus. Et nüüd Kristus lihas meie eest on kannatanud, siis ehtige ka teie endid sellesama meelega kui sõjariistadega (Pe 4,1). Ka Kristus ise manitses oma apostleid kannatustest osa võtma: Sest Ma olen teile eeskuju andnud, et ka teie nõnda teeksite, kuidas Mina teile olen teinud (Jh 13,15).
Paast teeb meid ka Jumala sõprade – õiglaste – elu, kannatuste ja surma osalisteks, kui me nende mälestuseks paastume, apostli manitsust meeles pidades: olge minu järelkäijad (1Ko 4,16). Lunastaja ja Tema sõprade mälestuseks paastu pidades me tunnistame, et nad meile usus ja vaimulikus elus eeskujuks on; aga nende kannatuste päevadel paastudes tunnistame, et me nende kannatusi ja haavu meie pattude pärast kalliks peame. Ka ristikoguduse isad ja õiglased kiidavad Lunastaja ja Tema apostlite õpetuse järele paastu kasulikuks inimese ihule ja hingele.
Kuulus paastupidaja Atanasius Suur kiidab nõnda paastu: «Paast arstib tõbesid, kuivatab ära inimese kehast kahjuliku vedeliku, peletab ära kuradid, ajab eemale roojased himud, valgustab meelt, puhastab ihu ning ülendab inimese vaimu taeva aujärjele.»
Nüssa linna piiskop püha Gregorius räägib: «Kuidas suvel palavaga tuulehoog lämmatavat hingust jahutab, nõnda jahutab ka paast lihahimude palavust, mis täidetud kõhust sünnivad. Ta teeb liha lahjemaks ja kergemaks, vähendab soonte pinevust, mis liiast verest kangesti põksuvad ja annab neile puhkamist. Aga kui veri soontes pikkamisi liigub ja peaaju aurust puhtad on, siis on peas õige järg ja rahu. Kasinus laseb ka kõhtu puhata, mis rohkesti sissevõetud toidu kallal rasket seedimise tööd teeb ja nagu täis katel alati peab keema. Kui kõht täidetud ei ole, siis vaatavad silmad selgesti, jalad ja käed liiguvad korrapäraselt! Hingamine on ka rahulik ja lahke; vaata, paastuja kõnegi on arulik ja selge, sest mõtted on selged ja ihu puudused teda ei takista; paastuja magab ka rahulikult, sest liigsed unenäod ei kihuta teda taga. Paastumine on tulevase surematu elu maitsmine. Sest siis, kui meie sest puudulikust ihust pääseme, vabaks saame, oma kõhtu ja himusi enam ei orja: nõnda ka nüüd, kui meie paastumisega ihu tahtmisi vaigistame, võime juba pisut seda tulevast elu aimata. Jätkem siis maha kõhu orjus, sest keegi ei või ühel ajal kõhtu ja Jumalat teenida.»
Püha Johannes Kuldsuu räägib paastust: «Paastuja on virk, mõistlik, palub targasti, vaigistab vaimu kõrkust ja saab Jumala armu osaliseks. Seepärast apostlid paastusidki alati. Kes paastub ja palub, sel on kaks tiiba, kergemad kui tuul; kes paastudes palub, see ei laiskle ega haiguta; ta on virk ja hakkaja kui tuli, ta tõuseb kõrgele maa pealt; ta on tõesti võitleja kurjade vaimude vastu.»
Nõnda kiidavad paastu kasu Pühakiri ja ristikoguduse isad. Tahad sa veel tunnistust, siis pane ise tähele, kuidas see ehk teine roog, mis kaua aega inimest toidab, tema ihu ja hinge omadusi muudab, inimesele silmnähtavalt ühe või teise näo annab. Ehk oled näinud inimest, kes kaua aega lihatoitu sööb ja viina joob? Vaata, kui tugev keha tal on, kui pinevalt ta liha musklid paisuvad, kui järsku ja tugevasti ta palav veri soontes kupatab, aga vaata ka, kui julge ta näost ja sõnadest on, kui kergesti ta vihaseks saab, kui vali ja äkiline ta oma tegudes ja tuline oma himude tujus on. Hoopis teiseks muudab inimest paasturoog. Ta parandab inimese tervist, annab rahu ja puhkamist kõhule, puhastab sisikonda, jahutab verd ja seeläbi päästab keha mitmest tõvest, mis paksust verest sünnivad. Pühad Isad teadsid seda ja seepärast pidasid paastu kõige paremaks abinõuks paganarahva elu parandamisel ristiusu õpetuse järgi.
MIDA RÄÄGITAKSE PAASTUMISE VASTU?
1. Jumal lõi inimese, et ta valitseks kalade üle, kes meres, ja lindude üle, kes taeva all, ja lojuste üle, ja kõige maa üle (1Mo 1,26); ja õnnistas Noad ja tema poegi kõikide loomade üle valitsema, üteldes: Kõik, mis liigub, mis elus on, olgu teile roaks, kõik annan Ma teile nõnda kui halja rohu (1Mo 9,3). Kõik oled Sa inimese jalge alla pannud: pudulojused ja härjad, kõik on puhas, ja ka metsa lojused, linnud, mis taeva all, ja kalad, mis meres (Ps 8,7–9), – kõik loomad andis helde Jumal inimesele kasuks, ja mõned elajad muuks ei kõlbagi, kui inimesele toiduks, nagu kanad, haned ja muud, ning nende toiduks keelamine oleks siis Jumala tahtmise vastu ja helde heategija andide põlgamine.
Hea küll! Ent ega kõik elajad pole selleks loodud, et inimene neid ära sööks, vaid muist on antud ka teistele elajatele toiduks, muist arstirohuks, muist looduse iluks ja ehteks – Jumala auks. Kui peaksime kõiki elajaid sööma, millest midagi muud kasu ei saa, siis peaksime toiduks pruukima ka madude, usside ja muude roomajate liha, kui ka ämbliku, kaarna, nahkhiire, öökulli ja muude liha, sest neist ei nähta inimesele mingit otsest kasu olevat. Iga roog on muidugi inimesele kasuks antud, aga ikka omal ajal ja omas paigas, nõnda kuidas ka looduses kõik on korrapäraselt seatud. Seepärast, kui ristikogudus mõnel ajal mõnda toitu keelab ja mõnda lubab, siis pole see mitte Jumala seaduse vastu. Kuule, kuidas ka apostel Paulus ütles: Kõike on mul luba teha, aga kõigest ei ole kasu; kõik on mul luba teha, aga miski ei tohi mind oma meelevalla alla saada; kõik on mul luba teha, aga kõigest ei ole kasu (1Ko 6,12; 10,23).
2. Prohvet Jesaja raamatus ütleb Jumal ise Iisraeli rahvale: Nad küsivad mu käest õiguse kohtuseadusi ja soovivad Jumala ligiolemist: «Mispärast paastume meie ja Sina ei näe seda? Meie vaevame oma hinge ja Sina ei tunne?» Vaata, oma paastu päeval leiate teie õiendada soove ja sunnite kõiki oma teolisi taga. Vaata, teie paastute, et riielda ning tapelda, ja õela rusikaga lüüa; teie ei paastu täna nii, et teie häält oleks kuulda üleval. Kas paastumine, mis mulle meeldib, peaks niisugune olema, päev, mil inimene oma hinge vaevab? Kas see, kui ta oma peaga kummardab kui kõrkjas, ja kotiriide ning tuhka enese alla paneb? Kas sa seda hüüad paastumiseks, mis on Issanda meelepärast? Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: vallanda õeluse kütked, tee lahti ikke jutad ja lase vabaks, kes on painutatud; ja kiskuge kõik ikked ära. Eks see ole paastumine, kui sa oma leiba murrad näljasele, ja viid oma kotta kodutud viletsad; kui sa näed, kes alasti, ja katad teda, ja kui sa ennast kõrvale ei hoia oma ligimese eest (Js 58,2–7). Nõnda räägib ka prohvet Jeremija (Jr 14) ja prohvet Sakarja (Sk 7). See tunnistavat, et paast ei olevat Jumalale meelepärast ja paastu läbi ei võidavat Jumala armu saada.
Kuidas nõnda? See on ju kiitus õigele paastule, kuidas Õigeusu Kirik ka õpetab, ja laitus mõistmatule paastule! Kui Jumal ütleb, et selline paastuja ei ole Talle meelepärast, kes oma meelt ei paranda, siis on ju selge, et Talle on meelepärast selline paast, mis meeleparandamisega ja vagadusega ühendatud on. Kuidas Jumal ütleb? Oma paastu päeval leiate teie õiendada soove ja sunnite kõiki oma teolisi taga... teie paastute, et riielda ning tapelda, ja õela rusikaga lüüa... Kas paastumine, mis mulle meeldib, peaks niisugune olema? ütleb Jumal. Lühidalt võiks need sõnad nõnda kokku võtta: «Paast on mulle meelepärast, aga kurja meelt, mis paastu rikub, mina vihkan.» Näituseks: Sa ei salli küüslauku. Kas on su meelepärast ka kõige magusam roog, kui tal küüslaugu hais juures on? Ei ole? Seesama lugu on ka paastumisega. Paastumine on magus roog, kuidas ka ingel Tobia raamatus ütleb: Palve on hea paastudes ja vaestele andes ja õigust tehes. Parem on vaestele anda, kui kulda varanduseks koguda (Tob 12,8). Aga kui sa sellele heale roale oma meelekurjuse küüslauku juurde segad, siis on see kõige parem roog Jumala meelest paha. Kui Niineve rahvas hukatust kartes nutuga paastus, kurja tee pealt kõrvale pööras ja eksitust kahetses, siis andis Jumal talle andeks ja pöörast hukatuse temalt ära (Jn 3). Ja nimelt nõndasamuti õpetab ka Õigeusu Kirik, et õige paastumine on kasinus ning tigeduse, vale ja himude eest hoidumine ning meeleparandamine. Ihu ja hinge poolest ühendatud paastumine on Jumalale meelepärast. Seepärast ongi Õigeusu Kirik seadnud, et paastu ajal, iseäranis suure paastu ajal, peavad usklikud oma patte kahetsema ja Jumala Armulaual käima.
3. Jeesus Kristus ütles: Mitte see, mis suust sisse läheb, ei tee inimest roojaseks; vaid see, mis suust välja tuleb, see teeb inimese roojaseks (Mt 15,11). Paastu põlgajad ütlevad, et need Kristuse sõnad tegevat paastu tähenduse hoopis tühjaks: sest mis inimene suust sisse võtab, ei roojasta teda.
No jah! Eks rääkigu nad ikka edasi: viin, mis suust sisse võetakse, ei tee inimest roojaseks; keelatud puuvili, mis Aadam ja Eeva paradiisis suust sisse võtsid, ei teinud neid ka mitte roojaseks!
Loeme terve 15. peatüki läbi, siis näeme, mis need Kristuse sõnad tähendavad. Variserid ei sallinud, kui keegi pesemata kätega sõi ja arvasid, et see inimese hinge roojastab. Selle mõtte vastu ütleb nüüd Jeesus, et roa asjalik loomus ei või hinge vaimulikku loomust roojastada, hingele pole sest kahju karta, kas võtad toitu pesemata ehk pestud kätega, kas võtad sisse seda ehk teist rooga. Aga kui roast roojased himud, tigedus, uhkus, laiskus, kuri meel ja ülekohus sünnivad, mis hinge roojastavad ja suust ning tegudest avalikuks saavad, siis roog roojastab inimest siiski. Roal, mis sisse võetakse ja välja läheb, pole midagi süüd, vaid süüdlased on patused himud, mis roast siginevad. Viina loomus ei roojasta inimese hinge, aga viin roojastab inimest, kui ta temas patuseid himusid sünnitab. Puuvili ei roojasta inimese hinge, aga roojastas Aadamat ja Eevat, kui ta neile keelatud oli. Ja Õigeusu Kirik ei peagi rooga roojaseks, sest kui paastuaeg lõpeb, lubab kõiki roogasid maitsta; aga ta manitseb oma lapsi meeleparandamise, patukahetsemise, puhastumise ajal, iseäranis Kristuse kannatuste ja surma mälestuse ajal paastuma, see on hoiduma neist roogadest, mis himusid sünnitavad ja meeleparandamist takistavad, nagu liha, munad, piim, viin ja muud, ning puuvilja roogagi kasinasti võtta, vaid nii palju, kui ihu terviseks tarvis läheb. Jeesus Kristus, kes ise paastus ja Johannese paastumist kiitis ülalnimetatud sõnadega, ei keela mitte paastumist, vaid annab roa loomusele õige tähenduse, lükates ümber variseride valed mõtted ihulikust roast ja kommetest.
4. Veel öeldakse: kui meil paastu ike kaelas on, kuhu jääb siis meie ristiusu vabadus, millest apostel mitmes kohas räägib: Kus Issanda Vaim on, seal on vabadus (2Ko 3,17). Teie olete kalli hinnaga ostetud, ärge saage inimeste orjaks (1Ko 7,23). Seiske nüüd vabaduses, millega Kristus teid on vabaks teinud, ja ärge laske endid jälle orjaikkesse panna (Ga 5,1). Teie ei ole käsu all, vaid armu all (Ro 6,14). Käsku pole seatud õigele, vaid ülekohtustele ja kangekaelseile (Ti 1,9).
Väga rõõmus on kuulda, kui inimene ristiusu vabaduse eest seisab ja seda kalliks peab. Aga sagedasti juhtub, et inimene iseäranis paastu vastu vaidlemise tujul oma jonni ja üleannetust selle kalli sõnaga ehib. Seepärast on kohane lühidalt arutada, mis on see vabadus, millest Pühakirjas räägitakse?
Evangeeliumi õpetuse järgi on tõeline vabadus – vabadus kuradi orjusest ja patu ikkest. Jeesus Kristus ütleb: Tõesti, tõesti Mina ütlen teile, et igaüks, kes pattu teeb, on patu ori (Jh 8,34), ja kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad (Jh 8,36). Apostel Paulus ütleb ka: Kui teie patu orjad olite, siis olite teie vabad õigusest. Aga nüüd, et te olete saanud patust vabaks ja Jumala orjadeks, on teie vili pühitsuseks ja selle lõpp on igavene elu (Ro 6,20,22). Ristiusu vabadus on ka vabadus Juuda rahva ümberlõikamise, ohvrite ja muude kommete ikkest, kuidas Pühakirjas mitmes kohas räägitakse (Ap 13,10; Kl 2,3; 4,9; 5,1; He 7,12,18). Ristiusu vabadus on ka see, kui Jumala tahtmist hea meelega, ilma sundimata ja lapseliku armastusega täidetakse, agamitte sundimise, hirmu või tasumise pärast, käsu tähest käsu vaimu otsides, kuidas apostel Paulus ütleb: Kui teid Vaimust juhatatakse, siis ei ole teie mitte käsu all (Ga 5,18). Kus Issanda Vaim on, seal on vabadus. Vaat, mis on ristiusu vabadus! Ja sellele vabadusele aitab tõsine paastumine, sest ta kosutab vaimu ja päästab patu orjusest. Pane hoolega tähele, kes õiget vabadust armastab ja kes omavoli ning üleannetust vabaduseks nimetab!
5. Õigusega küsitakse: kuidas võib paastu nõuda vaestelt, kel paastutoitu käepärast ei ole? Ning ka haigetelt ja väetimatelt?
Selle peale ütlen, et paast ei ole mitte toidu puuduse, vaid toidu liigsuse pärast seatud, mitte ihu, vaid himude surmamiseks. Ühelt poolt harjutab paast inimese ihu toidupuudust ära kannatama, aga teiselt poolt juhatab armu anded näljastele appi. Paastumisest võib sedasama ütelda, mida Jeesus neitsilikust põlvest ütleb: kes jõuab mõista, see mõistku (Mt 19,12). Ristikogudus, mis armastuse ja armu põhjusel inimese elu seab, ei pane kellegi peale nii rasket koormat, mida inimene ei jõuaks ära kanda, ja ei põlga ühtegi inimest ära, kes põdemise ehk muu puuduse pärast ei või paastuda, vaid kutsub kõiki Jumala Armulauale ja Paasapüha rõõmule.
Aga see ei anna õigust paastu rikkuda neile, kes paastuda võivad. Üksi viletsad, hädalised ja väetimad võivad ennast vabandada, kui nad ihu poolest ei paastu. Aga kui nad ka hinge poolest ei paastu, siis ei ole ka neil mingit vabandust. Väga ilusti räägib sest püha isa Johannes Kuldsuu: «Olgu et sa haiguse pärast ei võinud paastuda: aga ütle, miks sa ei ole oma vihamehega ära leppinud? Kas see ka ihunõtruse süü on? Kui sa omas südames kellegi vastu tigedust ja kadedust kannad – millega sa siis ennast vabandad, kas ka ihu tõvega? Ma ütlen: paastu! Sa vastad: ei või, olen haige. Ma ütlen: anna armuande vaestele! Sa vastad: ise olen vaene ja oma lapsed tahtvad süüa. Ma ütlen: käi kirikus! Sa vastad: pole aega, töö ootab. Ütlen: loe kirja! Vastad: ei mõista lugeda. Ja ikka on sul õigus. Aga kui ma ütlen: ära vihasta ennast, ei sa või vastata: olen haige, olen vaene, ei mõista lugeda, pole aega. Sul pole mingit vabandust.»
Palju oleks paastu vastu vaidlemisest kirjutada. Aga lõpetame siin oma seletused apostli sõnadega: Kes sööb, see ärgu põlaku seda, kes ei söö; ja kes ei söö, see ärgu mõistku kohut selle üle, kes sööb (Ro 14,3).
SUUR PAAST
Suur Paast, mida peetakse nelikümmend päeva, on juba apostlite ajal seatud, nimelt Jeesuse Kristuse eeskujul, kes ka nelikümmend päeva paastus. Ristikoguduse esimese aja kirjanikud ja ajaloo kirjutajad tunnistavad, et algkristlased on seda paastu apostlite ajast saadik pidanud ja neilt selle pärinud. Seda tunnistavad oma kirjades Ignatius, kes 1. sajandil pärast Kristust elas ja kirjutas, Rooma linna piiskop Viktor 2. sajandil, Aleksandria Dionüsius ja Origenes 3. sajandil, Hieronümus ja Kirillus 4. sajandil ja mitmed teised.
Sestsamast esimesest ajast on säilinud palju kõnesid ja jutlusi, mida pühad kirikuisad paastu ajal pidanud. Neis jutlustes seletatakse ka seda, mispärast on seda paastu nimelt nelikümmend päeva seatud pidada.
Jeruusalemma piiskop Kirillus, kes elas 4. sajandil, räägib oma paastujutluses nõnda: «Niimitu aastat oled sa maailma teeninud ja ilmliku kasu pärast vaeva näinud: kas sa mitte ei või nelikümmend päeva palve jaoks jätta oma hinge kasuks? Selleks on ju küll aega: nelikümmend päeva on sulle pattude kahetsemiseks seatud.»
«Miks meie paastume nelikümmend päeva?» küsib 4. sajandil püha isa Johannes Kuldsuu ja kostab ise: «Enne astusid mõned Jumala Armulauale kunas juhtub ja ilma valmistamata. Aga koguduse isad hakkasid tähele panema, mis suur kahju sarnasest hooletusest sünnib ja seadsid nelikümmend päeva, et võiksime paastumise, palve, armuandide, valvamise, patukahetsemise, pisarate ja muude heategudega endid hoolega puhastada ja siis võimalikult puhta südamega pühale õhtusöömaajale astuda.»
Milaano piiskop Ambrosius räägib 4. sajandil oma paastujutluses: «Miks on seatud nelikümmend päeva paastuda? Eks ole teada, et kui Jumal Noa ajal tahtis üleannetumat inimsugu ära hukata, laskis Ta nelikümmend päeva taevast vihma maa peale valada: selle tähenduseks Jeesus Kristus andis meile nelikümmend päeva paastumiseks, et neil päevil meie peale lahtisest taevast armu vihma valaks, mis meie patud ära peseks ja meid puhtas elus kinnitaks. Eks te tea, et Iisraeli rahvas kõrbes nelikümmend aastat mannaga ennast ülal pidas. Näe, kui kallis on see arv: ta tegi taeva lahti, päästis Noa ja toitis Iisraeli lapsi. Sellepärast ka meie peame kalliks neljakümnepäevast paastu, et ka meile taevas lahti läheks, ka meid taeva arm kastaks ja vaimulike sakramentide manna kosutaks.»
Kuulus 4. sajandi õpetaja Gregorius räägib: «Mooses ja Eelija paastusid nelikümmend päeva; Lunastaja ise paastus maa peal nelikümmend päeva. Seepärast ka meie peame nelikümmend päeva paastudes oma liha vaigistama. Miks nimelt nelikümmend päeva? Esiteks seepärast, et me võime kümmet käsku täita vaid siis, kui elame Kristuse õpetuse järele, mis on kirjas neljas Evangeeliumis; aga neli korda kümme on nelikümmend. Teiseks seepärast, et tänasest päevast Paasapühani on kuus nädalat ehk nelikümmend kaks päeva; kui nüüd sest arvust kuus pühapäeva, mis ei ole paastupäevad, maha arvame, siis jääb kolmkümmend kuus paastupäeva; aga terves aastas on kolmsada kuuskümmend viis päeva ja kolmkümmend kuus päeva on nende kümnes jagu ning sel kombel meie pühitseme Jumalale aasta kümnendiku: terve aasta elame ilmalikele muredele, aga aasta kümnendiku elame Jumalale.»
Algkristlased paastusid kõige suurema hoole ja tõsidusega Suure Paastu ajal ning pidasid seda kõige tõsisemaks meeleparandamise ajaks. Esimese sajandi kirjanik Ermas tunnistab oma raamatus «Karjane», et tema-aegsed ristiinimesed võtsid Suure Paastu ajal toitu üks kord päevas, nimelt õhtul, ei võtnud viina ega midagi muud maiusrooga ja päev läbi olid vagusalt palves.
Johannes Kuldsuu tunnistab ka, et tema ajal pidasid ristiinimesed nii kindlasti paastuseadust, et hädagi ei võinud neid sundida Suure Paastu ajal liha või piimatoitu sööma. «Mõned on nii kindlad paastupidamises, et kas või tuhat korda sunni teda vägisi viina jooma ehk keelatud toitu võtma, ehk tee mis tahes – ta ei võta ja enne kannatab kõik ära, kui keelatud toitu võtab.» Kreeka keisri Justinianuse ajal juhtunud kord suur toidupuudus; siis käskinud keiser Suure Paastu ajal häda pärast turu peal liha müüa, aga rahvas ei ostnud ega söönud liha, kannatas rahuga puudust, aga ammust ajast pühitsetud paastuseadusi ei rikkunud.
Aga ristikogudus manitseb algusest saadik ja õpetab, et Suur Paast peab ka vaimu poolest kõige suurem paast olema, mis on armastuse kasvatamine Jumala ja ligimese vastu, vagadus, palve, Pühakirja lugemine, meeleparandamine, pattude kahetsemine ning vaimuliku varanduse korjamine. Ihulik paast ilma vaimuliku paastuta, kasinus toidu poolest ilma kasinuseta himude poolest, ilma palveta ei too meile kasu.
Johannes Kuldsuu manitseb: «Meie kõige suurem mure olgu, et hinge päästa, patuhimude üle võimust saada, ennast kurjast hoida – see on tõeline paast. Ihulik paast on selleks seatud, et liha väge vaigistada. Paastuja peab kõige enam oma viha vaigistama, tasadusega ja järeleandmisega ennast harjutama, ropud mõtted ja roojased ihaldamised ära kaotama, oma südant ja mõtteid läbi katsuma ja oma hinge üle aru pidama: mis oleme ära teinud, mis puudust täitnud, mis vigu parandanud ja mis veel teha ja parandada on. See on õige paast.»
Püha isa Augustinus räägib: «Suur Paast on meie maapealse elu, aga Paasapüha – tulevase õndsa elu sarnane. Suure Paastu ajal me kurvastame oma pattude pärast. Paasapüha täidab meid rõõmuga: nõnda peame ka oma elu ajal oma patte kahetsema, et tulevase õndsa elu osalisteks saada. Meeleparandamine ja armuteod olgu meie elu töö. Aga kui ilmalikud mured meil selle töö juures tülinaks on, siis ometigi Suure Paastu ajal püüdkem oma südant Jumala käsusõnade väega täita. Lõikuse ajal meie korjame ihu toitu; nõnda ka Suure Paastu – vaimuliku lõikuse ajal korjakem hinge toitu, mis teda igavesele õndsale elule kosutaks. Kes hooletuse pärast parajal ajal pole korjanud, see nälgib aasta otsa: kes nüüd ei viitsi paastuda, paluda, Pühakirja lugeda, ei viitsi vaimulikku nisu ja taevalikku jooki korjata, see kannatab rasket nälga ja igavest janu. Seepärast ometigi Suure Paastu ajal jätkem maha ilmalik lust ja rõõm, tühi ajaviitmine, kahjulik keelepeksmine, mis hingele mürki sisse ajavad, lugegem Pühakirja, aidakem kehvu, trööstigem hädalisi, lepitagem tülitsejaid.»
Johannes Kuldsuu õpetab oma paastujutluses: «Ära räägi mulle: ma olen nii ja nii mitu päeva paastunud, pole seda ehk teist rooga söönud, pole viina joonud; aga ütle mulle: kas sa oled äkilisest tasaseks, tigedast lahkeks saanud. Kui su süda on kurjust täis, miks vaevad oma ihu ilma asjata? Kui sa kadedust ja ahnust täis oled, mis kasu on sest, et sa vett jood? Kui hing – ihu valitseja – eksib, miks sa siis ihu orja – kõhtu – nuhtled? Ära paastu tühjalt; üksnes ihulik paast ei tõsta taeva, aga kui temaga armuteod kaasas on, siis jõuad taeva. Eks ingel ütelnud Korneeliusele: Sinu palved ja su annid on tõusnud üles Jumala ette sind meelde tuletama (Ap 10,4). Sa paastud! Aga tunnista seda oma tegudega. Mis tegudega? Näed vaest – aita teda; näed vihameest – lepi temaga ära; näed ligimest heas põlves – ära saa kadedaks. Paastugu mitte üksnes suu, vaid ka silmad ja kõrvad, käed ja jalad, kõik ihuliikmed.»
Ja tõesti, algkiriku kõige kallim paastukomme oli armuteod. Paastuja kulutab vähem toidu peale ja seda rohkem võib ja peab ta oma varandusest vaestele andma.
Nii tõsiseks ja kalliks vaimu kosutajaks pidas Suurt Paastu algkirik apostlitest saadik, nii tõsiseks ja kalliks on ka meie kohus teda pidada.
Võtame lühidalt kokku Suure Paastu tähenduse.
1. Suur Paast tähendab Kristuse neljakümnepäevalist paastu ja on Tema kannatuse ja surma kalliks mälestuseks, et meie sel ajal ka oma liha ühes tema himude ja ihaldamistega risti lööksime. Kristus ütles: Ma olen teile eeskuju andnud, et ka teie nõnda teeksite, kuidas Mina teile olen teinud (Jh 13,15). Apostel Peetrus ütles: Kristus on teie eest kannatanud ja jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes (1Pe 2,21). Nõnda räägib ka apostel Paulus (He 2,1; 1Ko 11,1).
2. Suur Paast on patukahetsemise aeg.
3. Suur Paast on Paasapühade ettevalmistamise aeg ja olgu igale usklikule ka püha õhtusöömaaja ettevalmistamiseks.
4. Suur Paast on aasta kümnendiku ohver Jumalale, nagu Pühad Isad seletavad.
Preester Karp Tiisiku (1843–1922) raamat «Paast» ilmus esmalt aastal 1898 ja uuesti 1999.