Kümme USA mainekate ülikoolide professorit on pöördunud Soome rahvasaadiku Päivi Räsäneni ja piiskop-elekt Juhana Pohjola tagakiusamise tõttu USA rahvusvahelise usuvabaduse komisjoni poole palvega kehtestada usuvabadust eirava ja sellega tõsiselt inimõigusi rikkuva Soome peaprokuröri ja tema abiliste vastu sanktsioonid. Meie Kirik avaldab kirja tõlke.

Ameerika Ühendriikide Rahvusvahelise Usuvabaduse Komisjonile

Austatud esimees Bhargava, aseesimees Perkins ja komisjoni liikmed Bauer, Carr, Davie, Maenza, Moore ja Turkel

Soome peaprokurör on algatanud kriminaalmenetluse, mis sunnib Soome vaimulikke ja usklikke valima vangla või oma usust tulenevatest õpetustest loobumise vahel.

Esiteks on peaprokurör Raija Toiviainen esitanud Soome parlamendiliikmele ja endisele siseministrile dr Päivi Räsänenile kolmes «rahvarühma vastu vaenu õhutamise» episoodis süüdistuse selle eest, et ta avaldas rahumeelselt oma vaateid abielule ja seksuaalsusele. Dr Räsäneni vastu esitatud süüdistused on seotud tema kirjutatud brošüüriga, mis kannab pealkirja «Ta lõi nemad meheks ja naiseks: homoseksuaalsed suhted esitavad väljakutse kristlikule inimesekäsitusele» ja mille andis 2004. aastal välja Lutheri Ühing. Brošüüris leiab dr Räsänen, et kirik peaks heebrea Piibli ja kristliku Pühakirja õpetuste põhjal pidama homoseksuaalseid suhteid patuseks.

Teiseks on peaprokurör esitanud Soome Evangeelse-Luterliku Misjonipiiskopkonna valitud piiskopile dr Juhana Pohjolale süüdistuse ühes vaenuõhutamise episoodis – dr Räsäneni brošüüri väljaandmise eest.

Süüdistuse esitamine peaprokuröri poolt silmapaistva rahvasaadiku ja piiskopi vastu saadab kõigile soomlastele üheselt mõistetava sõnumi: mitte keegi neist, kes järgivad judaismi, kristluse, islami ja mitmete teiste religioonide traditsioonilist õpetust abielu ja seksuaalmoraali kohta, pole riikliku ahistamise eest kaitstud, kui nad peaksid piiskop Pohjola ja dr Räsäneni kombel väljendama oma moraalseid ja usulisi veendumusi.

Need süüdistused kujutavad endast tõsist inimõiguste rikkumist. Need rikuvad inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 18 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 10, mis kõik kinnitavad iga inimese õigust «kuulutada usku või veendumusi … õpetamise kaudu». Samuti rikuvad nad mitut ÜRO deklaratsiooni sätet igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta, sealhulgas selle kinnitust õigusele «kirjutada, välja anda ja levitada asjakohaseid trükiseid», mis väljendavad usulisi veendumusi.

Neid süüdistusi ei saa pidada tavapäraseks Euroopa stiilis «vihakõne» seaduse rakendamiseks. Avaliku korra, võrdõiguslikkuse ja usuvabaduse hüvede mõistlik tasakaal ei saa kunagi toetada uskumise ja veendumuste väljendamise õiguse taolist mahasurumist. Süüdistuse esitamine on otsene rõhumise akt.

Rahvusvaheliselt tunnustatud sõnavabaduse ja usuvabaduse õiguse kaitsmiseks peab USA nüüd reageerima kuritarvitustele Soomes, nagu ta on hiljuti reageerinud teistele usuvabaduse rikkumistele mitte-lääneriikides.

Näiteks tunnistas välisministeerium 2020. aastal Xiameni avaliku julgeoleku büroo ülema inimõiguste rikkujaks vastavalt 2020. aasta välisministeeriumi, välisoperatsioonide ja nendega seotud programmide seaduse § 7031 punktile c seotuse eest oma usku praktiseerinud Falun Gongi järgijate kinnipidamise ja ülekuulamisega. Niisamuti tunnistasid rahandusministeerium ja välisministeerium aastal 2020 ja 2021 mitu Hiina ametnikku Xinjiangis inimõiguste rikkujaks nende rolli tõttu uiguuri moslemite kinnipidamisel. Peaprokurör Toiviaineni staatus Euroopa ametnikuna ei tohi teda päästa sanktsioonidest traditsiooniliste kristlaste ahistamise eest Soomes.

Seetõttu palume USCIRFil paluda USA riigisekretäril Anthony Blinkenil tunnistada peaprokurör Toiviainen vastavaks paragrahvi 7031 punktile c, mis nõuab sekretärilt viisa andmisest keeldumist ametnikele (ja nende pereliikmetele), kes on toime pannud «suuri inimõiguste rikkumisi».

Lisaks palume, et USCIRF kutsuks USA rahandusministrit Janet Yellenit üles kohaldama peaprokurör Toiviainenile üleilmset Magnitsky seadust ja sellega seotud õigusakte. Täitevmäärus 13818 annab sekretärile õiguse kehtestada majandussanktsioone isikutele, kes on «vastutavad tõsiste inimõiguste rikkumiste eest või on nende toimepanemises otseselt või kaudselt osalenud». Peaprokurör Toiviainen ja kõik prokurörid, kes otsustavad teda aidata, vastavad ilmselgelt sellele määratlusele.

Lõpuks märgime, et sellise ulatusega inimõiguste rikkumiste suhtes ei ole aegumistähtaegu. Kui USCIRFi üleskutsed tunnistada peaprokurör Toiviainen ja tema kaaslased inimõiguste rikkujaks ei peaks leidma toetust, palume lugupidavalt, et USCIRF ei laseks lihtsalt sellel teemal kaduda. Palume teil jätkata meie valitsuse survestamist, et ta kasutaks oma seaduslikke volitusi ja täidaks USA seadustest tulenevaid kohustusi inimõiguste rikkumiste ohvrite, sealhulgas dr Päivi Räsäneni ja piiskop Juhana Pohjola aitamiseks. Lisaks palume USCIRFil oma aastaaruandes võtta arvesse inimõiguste rikkumisi Soome peaprokuröri poolt oma hinnangus usuvabaduse olukorrale kogu maailmas.

Peter Berkowitz 
Ted and Dianne Taube Senior Fellow 
Hoover Institution 
Stanford University 
 
Keegan Callanan 
Associate Professor of Political Science 
Middlebury College 
 
Carlos Eire 
T. L. Riggs Professor of History and Religious Studies 
Yale University 
 
Robert P. George 
McCormick Professor of Jurisprudence 
Director of the James Madison Program in American Ideals and Institutions 
Princeton University 
 
Mary Ann Glendon 
Learned Hand Professor of Law Emerita 
Harvard University 
 
Sergiu Klainerman 
Eugene Higgins Professor of Mathematics 
Princeton University 
 
John B. Londregan 
Professor of Politics and International Affairs 
Princeton University 
 
Jacqueline C. Rivers 
Lecturer in African & African-American Studies 
Harvard University 
Executive Director 
Seymour Institute for Black Church and Policy Studies 
 
David Rivkin 
Partner 
BakerHostetler 
Washington, DC 
 
Adrian Vermeule 
Ralph S. Tyler, Jr. Professor of Constitutional Law 
Harvard University 

Kokkuvõte: Jumala kohta käivate usuartiklite üle ei ole luterlaste ja katoliiklaste vahel vaidlust. Kes ei tunnista Püha Kolmainsust – Isa ja Poega ja Püha Vaimu –, asub väljaspool Kristuse kirikut.

Augsburgi usutunnistus (1530)

I. Jumalast

Esiteks õpetatakse ja usutakse Nikaia kirikukogu otsuse kohaselt üksmeelselt, et on ainult üksainus jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes seda tõeliselt on, aga selles ainsamas jumalikus olemuses on kolm isikut, kes on sama vägevad, sama igavesed, Jumal Isa, Jumal Poeg ja Jumal Püha Vaim, kõik kokku üks jumalik olemus, igavesti, jagamatult, lõpmatult, mõõtmatu vägi, tarkus ja headus, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade Looja ja alalhoidja. Ja sõna «isik» ei tule mõista mitte osa või omadusena milleski teises, vaid millegi iseseisvana, nagu seda sõna on kasutanud ka kirikuisad.

Sellepärast mõistetakse hukka kõik selle artikli vastu käivad ketserlikud õpetused, nagu manilased, kellel on kaks Jumalat, kuri ja hea, samuti valentiniaanid, ariaanid, eunomiaanid, islamiusulised ja muud nendesarnased, ka samosateenid, vanad ja uued, kellel on Jumal ainult üks isik ja kes teevad Sõnast ja Pühast Vaimust ainult sõnamängu ja väidavad, et need ei pea olema erinevad isikud, vaid Sõna tähendab sõna selle otseses tähenduses või häält ning Püha Vaim on ainult loov jõud loodu.

Augsburgi usutunnistuse apoloogia (Philipp Melanchthon, 1531)

I artikkel. Jumalast

Meie usutunnistuse [Augsburgi usutunnistuse] esimese artikli, milles me seletame, et me usume ja õpetame ühte jumalikku jagamatut jne. loomust, ent siiski kolme erinevat sama jumalikku loomust ja sama igavest isikut, Isa, Poega ja Püha Vaimu, tunnistavad meie vastased õigeks. Seda artiklit me oleme alati õpetanud ja kaitsnud ning arvame, et selle kohta on Pühakirjas kindlad ja püsivad tõendid, mida nad ei suuda ümber lükata. Ja me kinnitame jätkuvalt, et teisitimõtlejad asuvad väljaspool Kristuse kirikut, on ebajumalateenijad ja teotavad Jumalat.

Schmalkaldeni artiklid (Martin Luther, 1537)

Artiklite esimene osa käsitleb kõrgustesse pürgivaid artikleid jumalikust ülevusest nagu:

1. Et Isa, Poeg ja Püha Vaim, kolm erinevat isikut ühes jumalikus olemuses ja loomuses, on üks ja ainuke Jumal, kes on loonud taeva ja maa jne.

2. Et Isa ei ole sündinud mitte kellestki, Poeg on sündinud Isast ja Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast.

3. Et inimeseks ei ole saanud Isa või Püha Vaim, vaid Poeg.

4. Et Poeg on niimoodi inimeseks saanud, et ta on eostatud Pühast Vaimust ilma mehe abita ning on sündinud puhtast ja pühast neitsi Maarjast, on seejärel kannatanud, surnud, maha maetud, läinud alla põrgusse, tõusnud üles surnuist, läinud üles taevasse, istub Jumala paremal käel, tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle jne., nagu apostlik ja püha Athanasiose usutunnistus ja ka üldine lastekatekismus õpetavad.

Nende artiklite üle ei ole riidu ega vaidlust, kuna me mõlemal poolel tunnistame neid. Seepärast ei olegi vaja neid praegu rohkem käsitleda.

Lähenev kolmainupüha suunab üle lugema Athanasiuse usutunnistust, mis ühena vanakiriku usutunnistustest seisab luterlaste Liber concordiae alguses ja lõpeb sõnadega: «See on katoolne usk [fides catholica]: igaüks, kes seda ustavalt ja kindlalt ei usu, ei või saada päästetud.»

Tänapäeva kristlane on harjunud pidama endastmõistetavaks nii erinevate konfessioonide kui konfessiooni-siseste õpetuslike erinevuste olemasolu. See aga paratamatult relativeerib kristlikku õpetust, kristlikku tõde. Kuidas võib siis olla nii, et üks inimeste koostatud vana tekst teatab, et kes selles kirjutatut ei usu, ei või saada päästetud? Moodsale usutundele on täiesti vastuvõetamatu, et meie igavene õndsus võiks sõltuda usust kunagi ammu formuleeritud õpetuslausetesse.

Ometi on Athanasiuse usutunnistus meeldetuletus sellest, et kristlik usk ja õpetus on objektiivsed, mitte subjektiivsed suurused. Kristlik usk ei ole inimlik usk, vaid Kiriku usk, üldine (üldkiriklik) ehk katoolne usk – fides catholica. Kristlane võtab omaks Kiriku usu, mitte vastupidi.

Aga tulgem nüüd käesoleva artikli põhiteema juurde. Äsja toimunud EELK vaimulike konverentsi ettekandes meenutas peapiiskop Urmas Viilma oma ettepanekut 2020. aasta novembrist – hakata korraldama just vaimulike konverentsil n-ö temaatilisi kuulamisi tundlikel ja lõhestavatel teemadel. Osundan:

«Olen pöördunud vaimulike konverentsi juhatuse poole ettepanekuga lülitada just vaimulike konverentsi päevakorda temaatilised kuulamised ja arutelud erinevatel keerulistel, eetilistel, sageli ühiskonda ja ka kirikut lõhestavatel teemadel. Nendeks küsimusteks võiks olla näiteks elu alguse, lõpu ja pühadusega seotud teemad; inimese jumalanäolisuse ja identiteediga seotud teemad või perekonna tähendus. Minu ettepanek oli tingitud siirast soovist leida igas mõttes turvaline keskkond delikaatsete, sensitiivsete ja vastuoluliste küsimuste arutamiseks. EELK-s saab just vaimulike konverents olla erinevate teoloogiliste teemade katselaboriks. See on turvaline, sest kohal on ainult «omad» ning puudub surve kõik arutelud lõpetada otsuste vastuvõtmisega. Vahel tõuseb suurem tulu teiste kuulamisestki.»

Tõepoolest, kas pole mõistlik arutleda vaimulike ringis ka nende teemade üle, mille suhtes on kirikus eriarvamusi ja koguni vastasseise? Kas see pole parem, kui viia eriarvamused ja vaidlused meediasse, avalikkuse ette?

Teisalt küsigem, mis on need keerulised teemad, mis kirikut lõhestavad ja mida tuleks taolises formaadis käsitleda.

2004.–2005. aasta paiku kutsus EELKs esile vastakaid arvamusi õigusreform, mis päädis uue põhikirja ja kirikuseadustiku heakskiitmisega. Lihtustavalt võib öelda, et vaieldi kiriku episkopaalse ja sinodaalse aspekti vahekorra üle. Mõned aastad hiljem tõusis tähelepanu keskpunkti liturgiareform, millesse suhtumises joonistus välja «protestantlik» ja «katoliiklik» leer. Vaidlused päädisid vana agenda ja uue käsiraamatu paralleelse kehtestamisega.

Nendel teemadel aga polnud vaja korraldada mingeid «kuulamisi». Küsimused puudutasid kiriku ülesehitust, elukorraldust ja jumalateenistuslikku elu. Nende üle arutleti ja vaieldi ning viimaks langetati otsused pädevates instantsides.

Mõnedes lääne protestantlikes kirikutes (Inglismaa Kirik, Rootsi Kirik) on «kuulamiste» korraldamisega alustatud siis, kui kiriku n-ö progressiivne tiib leiab, et on aeg lauale panna mõni niisugune küsimus, mis läheb vastuollu kiriku traditsioonilise õpetuse ja usuga. Näiteks homoküsimus. Leitakse vähemuste esindajad, kes kutsutakse kuulajate ette rääkima südantlõhestavat lugu, kuidas traditsiooniline kirik neid ei aktsepteeri ega lase neil olla selline, nagu nad tahaksid. Seejärel hakatakse arutlema, kuidas muuta kiriku tagurlikku ja rõhuvat suhtumist. Koostatakse raporteid ja käitumisjuhendeid, valmistatakse ette administratiivsed sammud, muudetakse kaadripoliitikat jne. Kõik see võtab aega, aga algust tehakse just nimelt «kuulamistega», kus lõhestav teema lauale tõstetakse.

«Kuulamised» on seega osa valelikust ja manipulatiivsest tehnikast, «suunamudimisest», mille abil üritatakse jõuda eesmärgile legitimeerida valeõpetus ja pikemas perspektiivis muuta see ainukehtivaks.

Kuidas on läinud naiste ordineerimise teemaga? Algul tõstatati küsimus ja hakati arutama – koostati ülevaateid ja raporteid –, siis otsustati ära, aga lubati «vanameelsetel» jääda oma seisukoha juurde. Ühel hetkel naiste ordineerimisele oponeerida enam ei lubatud ning loobuti ordineerimast mehi, kes naisvaimulikke ei tunnusta. Valeõpetusest sai ainukehtiv norm. Selline on olnud näiteks Rootsi ja Soome praktika.

Homoküsimuse käsitlemine on käinud juba sissetallatud rada. Algul on teemapüstitus ja arutelud, samaaegselt leiavad aset «progressiivsete» kirikutegelaste karistamata jäänud aktsioonid (omavoliline homopaari õnnistamine vms). Siis tehakse otsused, aga lisatakse klausel, et kedagi ei sunnita selleks. Kuni viimaks jõutakse olukorda, et hereesiale on vastupanu osutamine keelatud.

Kordan uuesti oma küsimust: mis on tänases EELKs kirikut tõeliselt lõhestav teema? Erinevad vagaduslaadid? Kiriku õigusreform? Siin pole minu arvates küll midagi sellist, mis nõuaks suletud ringis «kuulamiste» korraldamist. Nendel teemadel saab normaalselt arutleda piiblitunnis, praostkonna sinodil, ametivendade keskel, kirikukogul ja mujal.

Ma ei tea praegu muid teemasid, kui et ikka ja jälle astuvad esile mõned hereetikutest vaimulikud, kes võtavad homoagenda toetuseks sõna ja väljendavad oma toetust ka tegudes. Ja vaat sel teemal ei saa tõesti kirikus ametlikult arutleda ilma kiriku õpetusest tulenevat hukkamõistu väljendamata.

Asi on halb, kui hereesia istub tõega võrdselt laua taha. Veel halvem on, kui hereesiale avatakse «kuulamiste» näol juurdepääs kiriku karjaseameti arutelutasandile. See tähendab hereesia üle arutlemise institutsionaliseerimist. Elu näitab, et läheb veidi aega mööda ja öeldakse, et nüüd oleme seda teemat juba küllalt arutanud – hakkame otsustama! Kas tõesti ollakse tagajärgede suhtes pimedad, eriti kui on teada, mismoodi on asjad läinud nii mõneski partnerkirikus? Ei – pigemini jääb mulje, et tahetaksegi kiriku õpetust revideerima asuda.

Vaimulike konverentsist ei tohi saada hereesiate katselabor, vaid see peab olema koht, kus kiriku katoolne usk saab üle korratud ja kinnitatud.

EELK peapiiskop Urmas Viilma hoiatas 25. mail veebi vahendusel toimunud vaimulike konverentsil peetud ettekandes, et põhiseaduses nimetatud usuvabadus võib jääda deklaratiivseks sõnakõlksuks, kui sellega päriselus ei arvestata. Peapiiskopi hinnangul kestab Eesti koolides ning õppe- ja ainekavades suures osas edasi sekularistlik meelsusokupatsioon, nagu Nõukogude okupatsiooni päevil. Kiriku ja kristlaste jaoks tähendab see vaikset ja süvenevat nähtamatustumist.

Väljavõte peapiiskopi ettekandest:

Usuvabaduse mütologiseerimine

Oma ettekande lõpetuseks tahan jagada teiega midagi, mis iseloomustab hetkel kogu ühiskonnas toimuvaid arenguid ning mõjutab edaspidi üha enam usklikke ja meie kirikuelu. See on usuvabaduse mütologiseerimine.

Suhtumist, et usku Jumalasse peetakse muinasjutuks, kohtame sageli avalikes arvamustes, ühismeedia postitustes ja kommentaarides. Suhtumist, et usuvabadust universaalse inimõigusena peetakse millekski, mis eksisteerib ainult teatud reliktina vaid erinevates deklaratsioonides, seadustes (isegi põhiseaduses), rahvusvahelistes konventsioonides ja lepingutes, olen hakanud kogema viimastel aastatel üha enam. Usulised veendumused ja kristlik maailmavaade, mis ammutab oma tõe Pühakirjast ning prevaleerib Piibliga vastuolus olevates küsimustes üle ilmlikest seadustest, ei ole enam paljude, eriti ametnike jaoks argumendiks, millega peab arvestama. Usuvabadus on midagi, mida tihti deklaratiivselt koos teiste universaalsete õigustega nimetatakse, kuid kui asi puudutab reaalset elu, ei võeta usuvabaduse tagamist tõsiselt, sest arvatakse, et usuvabaduse garanteerib ainuüksi demokraatlik ühiskonnakorraldus. Ainult Põhja-Koreas pole usuvabadust! Ei, demokraatia üksi ei taga veel usuvabadust. Vastupidi, demokraatia võib usuvabadusele olla ka ohtlik, kui usuvabadus jääb ainult deklaratiivseks sõnakõlksuks Põhiseaduses ning tegelikult seda mõistet päriseluga ei sisustatagi.

Tõestuseks võime tuua näiteks Vabariigi Valitsuse korraldused seoses pandeemiaga, millega keelati avalikud jumalateenistused ja ametitalitused. Küsimust usuvabaduse tagamisest ei tekkinud avalikkuses kuigi sageli. Eelduslikult arvati, et demokraatliku riigi valitsus ei saa ju ometi minna vastuollu usuvabaduse põhimõttega. Tegelikult hääldati sõna «usuvabadus» valitsuse pressikonverentsidel argumendina välja vaid paaril korral. Sedagi viimati eelmise aasta jõulude eel, mil kirikud jäid avatuks, erinevalt meelelahutusasutustest.

Usku ja kirikut tühistava ja nähtamatustava kultuuri süvenemine on endast erilise hooga märku andnud just viimasel ajal. Näitena võib siinjuures tuua kasvõi eelmisel nädalal meediasse jõudnud uudise tegevkaplanite koondamisest Eesti Kaitseväes. Usuvabaduse tagamise küsimus ei puuduta Eesti sõjalist kaitsevõimet. Kaitsta pole vaja usku, vaid riiki! Mõista ei taheta aga seda, et kaitstes usuvabadust, kaitstakse ka demokraatlikku ja vaba riiki. Riik, kus pole usuvabadust, ei ole enam demokraatlik.

Augustis tähistame Eesti iseseisvuse 30. aastapäeva. Mäletan, kui 1994. aastal lahkusid Eestist võõrväed, ütles president Lennart Meri, et alles nüüd lõppes Eesti jaoks okupatsioon ja II maailmasõda. Mina julgen täna väita, et sekularistlik meelsusokupatsioon Eesti koolides ja õppe- ja ainekavades kestab Eestis suures osas edasi samal moel kui Nõukogude okupatsiooni päevil. Nõnda tähistame sel aastal usualase kirjaoskamatuse kestliku süvendamise 30. aastapäeva. See tähendab aga kiriku ja kristlaste jaoks vaikset süvenevat nähtamatustumist.

«Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.» (Ap 1:8)

Need sõnad ütles Jeesus oma jüngritele enne taevasseminemist. Õigupoolest ei olnud need sõnad Jeesuse jüngrite jaoks sugugi uued: Ta oli enam-vähem samamoodi rääkinud juba varemgi, rõhutades ikka, et Ta on oma jüngrid – apostlid – kutsunud selleks, et nad pärast seda, kui Ta on lõpetanud oma missiooni siin maailmas ja Isa juurde tagasi läinud, samamoodi välja läkitada, nagu Isa oli Tema enda läkitanud.

Jeesuse missioon oli inimkond lunastada, see tähendab päästa patu, kurja ja surma orjusest, lepitada Jumalaga ja kinkida kõigile, kes Temasse usuvad, igavene elu. Jeesusesse uskuda ei tähenda mitte ainult Tema olemasolu uskumist. See tähendab Tema usaldamist, enda Tema kätte usaldamist, teades, et inimestele ei ole antud ühtegi teist nime, kelle läbi nad päästetaks.

Kahtlemata kuulub Jumala armastuse juurde seegi, et Ta hoolitseb meie eest ka siin maailmas ja praeguses elus. Ka kõige igapäevasemates asjades võime Temale loota ja Temasse uskuda, see tähendab ennast Tema kätte, Tema armu hoolde usaldada. Sest Jumal, nagu Jeesus ise on kinnitanud, ei unusta isegi varblasi, keda paari veeringu eest turul müüakse, saati siis omaenda näo järgi loodud inimesi: «Isegi teie juuksekarvad on kõik ära loetud. Ärge kartke, te olete enam väärt kui hulk varblasi!» (Lk 12:6j)

Ometi on tähtis meeles pidada, et nii kallis ja oluline, kui meie praegune elu meile ka oleks – Jumal on meile tõotanud ja tahab meile kinkida midagi palju enamat. Apostel Pauluse jaoks on see midagi nii suurt ja lootusrikast, et selle kõrval kahvatuvad isegi katsumused, mis meile elus osaks võivad saada: «Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.» (Rm 8:18)

See tähendab, et ka Jeesuse jüngrite – laiemalt kogu kiriku – ülesanne on eeskätt hoolitseda inimeste hinge, täpsemalt, nende hingeõndsuse eest. Vahel tundub küll, nagu oleks mõni kirik ka ise selle oma tähtsaima ülesande unustanud, keskendudes peamiselt erinevatele sotsiaalsetele teemadele ja justkui häbenedes kõnelda millestki, mis väljub käegakatsutava ja silmaga nähtava piiridest.

Muidugi on enesestmõistetav, et kirik – eeskätt oma liikmete isiklikku algatust oodates ja julgustades – hoolitseb inimeste eest võimalust mööda kõiges, kui tarvis, siis ka esmastes ihuvajadustes. Ei ole sugugi juhus, et haiglad ja muud hoolekandeasutused, samuti koolid, on saanud alguse kirikust või vähemalt kiriku poolt kutsutud ja läkitatud pühendunud inimeste initsiatiivil. Jeesus ise rõhutab viimsest kohtupäevast kõneldes, et seal langetatakse meie üle otsus selle järgi, kas oleme või ei ole teeninud oma hättasattunud ligimesi.

Aga kõigest sellest oleks väga vähe kasu, kui inimestele jäetaks pakkumata kõige suurem ja väärtuslikum and: elu igaveses õndsuses, taevases õnnes ja kustumatus rõõmus. See on aga võimalik üksnes siis, kui inimesed saavad osa Jeesuse Kristuse päästvast rõõmusõnumist, kusjuures mitte ainult kõrvadega, seda kuuldes (või silmadega mõnest raamatust lugedes ja selle üle jõudu mööda juureldes), vaid kogu oma olemusega, nii ihu kui hingega. Kristliku rõõmusõnumi tõeline täius seisneb selles, et me mitte ainult ei kuule seda, vaid saame ka isiklikult selle osaliseks – ja veelgi enam: osaks sellest.

Esmalt tähendab see, et kuigi meie lunastamise töö on teostunud nüüdseks juba ligi kahe tuhande aasta eest Jeesuse Kristuse ristiohvris ühes kindlas paigas, nimelt Jeruusalemma külje all Kolgata mäel, toob Jumal selle ainult Temale võimalikul viisil, pühade sakramentide kaudu, kõikide inimeste juurde kõigis paigus üle kogu maailma läbi kõigi aegade. Just nii, nagu Jeesus ütles oma jüngritele enne taevasseminemist: «Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.»

Kui inimene kuuleb evangeeliumi, siis on Jumal ise see, kes oma Püha Vaimu läbi avab mitte ainult tema ihulikud kõrvad, vaid ka ta südame, meele ja hinge, äratades temas seda sõnumit vastuvõtva ja teda päästva usu. Kui inimene ristitakse, on Jumal ise see, kes ta Püha Vaimu läbi uuesti sünnitab, kõigest patust puhtaks peseb, oma lapsena vastu võtab ja Kristuse ihusse liidab. Kui inimesele kuulutatakse Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel pattude andeksandmist, siis on Kolmainus Jumal ise see, kes inimese nii patust kui sellega kaasnevast süüst ja karistusest vabastab. Kui inimene saab osa armulauasakramendist, siis tuleb Issand ise sakramentaalsel viisil mitte ainult tema juurde, vaid koguni tema sisse, elustades teda oma Vaimu ja elujõuga, just nii, nagu Ta on tõotanud: «Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.» (Jh 14:23)

Ent miski sellest ei sünni ilma kiriku vahenduseta, see tähendab ilma nendeta, kes on juba kuulnud Kristuse kutset, selle vastu võtnud ja Tema poolt apostlitena läkitatud. See ei puuduta mitte ainult Jeesuse esimesi jüngreid. Ka mitte ainult nende ametijärglasi, piiskoppe ega teisi vaimulikke, vaid kõiki kristlasi. Muidugi mitte nii, et igaüks võiks minna ja omal käel sakramente jagada, sest kuna sakramendi liidavad neist osasaava inimese Kristuse ihusse, kuulub ka nende jagamine kiriku kui terviku meelevalda selleks spetsiaalselt kutsutud ja läkitatud vaimulikuameti kaudu – Sõna ja sakramendi sulaste kaudu, nagu neid on tavapäraselt meie traditsioonis kutsutud.

Aga Jeesusest Kristusest tunnistuse andmine nii oma sõna kui elu kaudu, oma usu ja ustavuse, eeskätt tegeva armastuse kaudu, see on kõikide kristlaste kutsumus ja ülesanne, just nii, nagu me kõik oleme leeritõotuses lubanud «südamest selle eest hoolt kanda, et me kristlikku usku mööda elame, alandlikult ja sõnakuulelikult oma Lunastaja järele käime, Jumalat kõigest südamest ja ligimest kui iseennast armastame».

See peab algama ja saabki alata meie kõige väiksemast ringist: meie lastest, perest, töökaaslastest, sõpradest, tuttavatest. Ja kuigi see võib teinekord veidi raskegi tunduda – tegelikult ei ole midagi keerulist selles, et eriti inimestele, kes on meile kallid, keda me armastame, ja eriti siis, kui näeme neid väiksemate või teinekord päris suurtegi eluraskustega maadlemas, julgustavalt öelda, et Jumal armastab neid, hoolib neist, tahab neid aidata, kui nad ennast Tema kätte usaldavad, ning on valmis neile kinkima midagi niivõrd imelist, et seda on praegu isegi võimatu päriselt ette kujutada.

Mis sellise tunnistuse andmise võib teinekord tõepoolest keeruliseks muuta, on see, et esiteks peame seda ka ise uskuma, ning teiseks peame selle tõesust omaenda elu ja suhtumisega kinnitama, omaenda armastuse, hoolivuse ja hoolitsusega tõestama. Kui tahame, et inimesed meie ümber võiksid usaldada Jumalat, kelle esindajad me oleme, siis peame ka ise püüdma olla usaldusväärsed, et meie elu ei teeks tühjaks seda, mida me sõnaga kuulutame.

Julgustuseks on siin aga seesama tõotus, mille Jeesus andis oma esimestele jüngritele: «Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle!» Me ei pea lootma ega ennast rajama iseendale, oma jõule, tublidusele, isegi mitte oma kõlbelisusele. Kahtlemata peame selles kõiges kasvama ja edenema, aga viimselt on ikkagi Tema, Jumal ise oma Püha Vaimu läbi, see, kes meid uuendab, pühitseb, puhastab ja kasvatab ning meie kaudu ka teisi inimesi kutsub, usule toob ja lunastuse osaliseks teeb.

Siiski ärgem unustagem: meie kaudu – nii et Kristuse missioon on ka meie missioon.

«Ma ei oleks mitte kunagi arvanud, et ühe jutluse pidamine viib minu töölt kõrvaldamiseni ja et minust teatakse [terrorismivastase programmi] Prevent raames politseile,» on endine koolikaplan Bernard Randall nõutu. «Mind süüdistati selles, et ma olen terrorist.»

Anglikaani vaimulik Randall töötas Derbyshires asuva Trenti kolledži koolikaplanina alates 2015. aastast kuni möödunud aasta detsembrini, mil ta ametist priiks sai. Tema töö kaplanina seisnes kristliku usu tutvustamises.

Randalli sõnul oli tema ametist vabastamise põhjuseks 2019. aasta juunis peetud jutlus, kus ta ütles õpilastele, et nad ei pea «aktsepteerima LGBT aktivistide ideid ja ideoloogiat».

Tegemist on evangelikaalse anglikaani kooliga, kus hakati ühtäkki ellu viima koolitust Educate and Celebrate, mis tutvustab loosungi «Me tervitame ja tähistame mitmekesisust» all LGBT+ teemasid.

Kaplan süvenes koolituse tausta ja leidis, et selle programmi taga seisvate inimeste taotluseks on «heteronormatiivsuse purustamine». Tema imestuseks aga võttis kool programmi «eetose» omaks.

Kui õpilased hakkasid Randallilt küsima, miks viiakse kristlikus koolis ellu LGBT agendat, otsustas ta seda teemat jutluses puudutada.

Randall rõhutas oma jutluses, et on täiesti legitiimne olla seisukohal, et abielu on ühe mehe ja ühe naise elukestev liit ja et inimesed on loodud meheks ja naiseks.

Järgmisel nädalal kõrvaldati ta töölt ja kool teatas terrorismivastase programmi Prevent raames temast kui usuäärmuslasest politseile.

Randall ei mõista, mida ta tegi nii valesti, et ta töölt kõrvaldati. Tema jutlus võis mõne jaoks olla liiga terav, aga teatud asjadele teravalt osutamine ongi vaimuliku ülesanne.

Tal käisid ka peast läbi mõtted: kas politsei tungib nüüd varahommikul tema koju, pöörab tõendeid otsides kõik segamini, viib minema arvutid jne? Kuidas saab Inglismaa Kiriku vaimulik, kes kuulutab kiriku ametlikku õpetust, osutuda ühekorraga vaat et vägivaldseks ekstremistiks?

Mõne kuu pärast lubati tal tööle naasta, ent tingimusel, et tema jutlused vaadatakse eelnevalt läbi ja et ta hoidub avalikult väljendamast oma isiklikke veendumusi viisil, mis «kasutab ära teiste inimeste haavatavust».

«Ma olin nende jaoks liiga religioosne – kristlikus koolis!» nendib Randall.

Möödunud aastal tehti temast osalise tööajaga töötaja ning viimaks töösuhe lõpetati üldse.

Kristliku Õiguskeskuse abiga on Bernard Randall oma endise tööandja diskrimineerimise, kiusamise ja ebaõiglase vallandamise eest kohtusse kaevanud. Esimene istung peaks toimuma juunikuus.

Loe ja vaata lisaks siit.

Koroonakriis ja sellega kaasnev olukord on teinud ühemõtteliselt selgeks, et progressile ja heaolule orienteeritud ilmaliku riigi jaoks on usulised ühendused ja nende poolt üldsusele pakutav põhimõtteliselt ebaoluline ja ebavajalik.

Möödunud aastal, kui koroonaviirus hakkas maailmas laiemalt levima ja jõudis üsna ruttu ka Eestisse, suleti esimeste asutuste hulgas kirikud kui nakkuse levimise seisukohalt eriti ohtlikuks peetud paigad. Või kui täpsem olla: keelati avalikud jumalateenistused.

Minevikus reageeris ühiskond sõjast, nakkushaigusest või loodusõnnetusest tingitud ohtudele sellega, et kirikutes hakati veel rohkem palvetama. Moodne, ilmalik riik aga ei vaja eestpalveid, mis ei suuda tõenduspõhiselt reaalsust mõjutada. Siin tehakse juhtimisotsused lähtudes mõistusest, mitte usulistest veendumustest. (Tsiviilreligioon oma dogmaatikaga on muidugi erand.)

Usklike kujuteldav Õnnistegija või halli habemega vanamees pilve serval ei aita COVID-19 vastu. Ainult vaktsiin – teaduspõhine sacramentum – päästab ja teeb kodaniku tõeliselt vabaks, nii et valitsus lubab tal jälle restorani ja reisile minna. Moraalselt käitub see, kes kümne käsu asemel järgib 2+2 reeglit, püsib kodus ja kannab maski.

Tegelikult ei kuulu kodanike usulised vajadused üldse põhivajaduste hulka ja neid saab rahuldada ka eraviisiliselt kodus. On isegi soovitav, et inimesed jälgivad jumalasõna ja usuüritusi arvutist – see aitab kinnistada kuvandit progressiivsest e-riigist, kus religioon on sunnitud «ajaga kaasas käima».

Eeskujulik on selline usklik, kes allutab oma pimeda usu objektiivse teaduse valgusele, ei lähe kirikusse (sest seal on nakkusoht) ja järgib kuulekalt valitsuse korraldusi.

Sarnane on lugu kaplaniteenistusega. Ilmaliku riigi kaitsevägi võib headel aegadel teatud tseremoniaalse rolli pärast kaplaneid pidada, aga kui kitsas käes ja peab kulusid kokku hoidma, alustatakse koondamist just neist.

Ükskõik, kas kaplanite koondamise plaan jääb jõusse või muudetakse hiljem ära, on juba praegu antud signaal, et kaitsevägi saab väga hästi hakkama ka ilma kaplaniteenistuseta.

Ühesõnaga – Vabariigile ei ole kirikuid vaja, sest jumala olemasolu pole suudetud tõendada. Loota saab ainult inimmõistusele. Progress juhib meid helgesse tulevikku. Teadus teeb meid vabaks. Haridus ja võrdsus, mitte eelarvamustest kantud minevikupärand teevad meid jõukateks ja õnnelikeks.

Kõik on tore, ainult et kas me pole juba olnud taoliselt mõtlevas ühiskonnas ja ehitanud helget tulevikku? Usklikud teadsid toona oma kohta – nad püsisid kodus, püsisid kirikuseinte vahel, ühiskonna silma alt ära, vajadusel aga tegid annetuse rahufondi, et anda nõutav panus õiglase maailma saavutamisse. Tänutäheks lubati neil mõnd kirikut remontida. Näib, et need ajad on märkamatult tagasi tulnud.

Soome peaprokurör esitas 29. aprillil 2021 süüdistuse parlamendi liikme ja arsti Päivi Räsäneni vastu, süüdistades teda aastal 2004 kirjutatud pamfleti, peapiiskopile 2019. aastal saadetud tvitterisäutsu ning Soome rahvusringhäälingus Ruben Stilleri autorisaates esitatud kommentaaride pärast.

Tvitterisäutsuga protestis Räsänen 2019. aasta suvel luterliku kiriku osalemise pärast Pride’i paraadil. Räsänen tsiteerides Kirja roomlastele (1:24–28) kohta, milles homoseksuaalseid tegusid nimetatakse patuks ja häbiasjaks.

Juba aastal 2004 avaldas ta kiriku- ja ühiskonnapoliitilise, Piiblile põhineva ning seda tõlgendava pamfleti «Ta lõi nad meheks ja naiseks. Homosuhted esitavad väljakutse kristlikule inimkäsitusele».

Peaprokuröri otsus on vastuolus kriminaalkomissar Markku Sileni 13.9.2019 otsusega, mille kohaselt pamfleti puhul ei ole põhjust kahtlustada kuritegu. Silen osutab oma 10-leheküljelises otsuses, et tegemist on sõnavabaduse kaitse alla kuuluva seisukohavõtuga.

Soome karistusseadustiku (Rikoslaki) 11. peatüki § 10 kohaselt on inimrühma vastase vaenu õhutamises süüdi isik, «kes teeb avalikult kättesaadavaks või levitab muul viisil avalikult teavet, arvamusavaldust või muud sõnumit, milles ähvardatakse, halvustatakse või solvatakse mingit inimrühma rassi, nahavärvuse, päritolu, rahvusliku või etnilise kuuluvuse, religiooni või veendumuse, seksuaalse orientatsiooni või puude või muul sarnasel alusel». Taolist isikut «tuleb vaenu õhutamise pärast inimrühma vastu karistada trahvi või kuni kahe aasta pikkuse vangistusega».

Ehkki «vihakõne» mõiste on üldlevinud, toob kriminaalkomissar Silen esile, et see ei ole Soomes ega rahvusvaheliselt üldtunnustatult defineeritud. Seega on hinnangu objektiks see, kas kirjutis on ähvardav, halvustav või solvav. Kuivõrd Räsäneni pamfletis puudub otsene või kaudne ähvardus, tuleb hinnata, kas tegemist on halvustamise või solvamisega. Silen defineerib seda järgnevalt: «Halvustamise või solvamise puhul on enamasti tegemist tugevalt üldistavate, inimväärikust riivavate või eksitavate väidete esitamisega. Halvustamine ja solvamine on siiski mõneti erineva tähendusega. Halvustamine tähendab inimrühma nimetamist kuritegelikuks või alaväärtuslikuks keelatud põhjendusega. Solvamine aga tähendab seda, et inimrühma diskrimineerimist peetakse lubatavaks või vägivalda mingi rühma vastu peetakse ootuspäraseks.»

Kriminaalkomissar Sileni analüüs

Silen viitab õigusteaduslikule kirjandusele, mis eeldab religioosse ja veendumust väljendava kommunikatsiooni kindlat kaitstust seadusega. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtupraktika kohaselt kaitseb sõnavabadus lisaks positiivsetele, ohututele ja neutraalsetele väljenditele ka selliseid väljendeid, mida võib pidada ärritavateks, häirivateks või kohatuteks (vt nt EIK: Unabhängige Initiative Informationvielfalt v. Austria 26.2. 2022, § 34 ja EIK: Selistö v. Suomi 16.2. 2005, § 446). «Euroopa inimõiguste konventsioon kaitseb seega ka sellist sõnavabaduse kasutamist, mida osa inimestest peab põhjusega šokeerivaks või segadust tekitavaks (EIK: Handyside v. Ühendkuningriik 7.12. 1967, § 49). Teisalt ei ole lubatav usuline kommunikatsioon ja kuulutustöö, mis on vägivaldne, ründav, alistav või põhinev teatavale ajupesule (EIK: Kokkinakis v. Kreikka 25.5. 1993, § 48-49).»

Sileni järgi ei ole negatiivsete või isegi vihakõneks peetavate arvamuste väljendamine iseenesest karistatav ilma konkreetse või piisava seoseta ähvardamise, halvustamise või solvamisega. Ka eksitamine või ebatõese informatsiooni levitamine ei pea tingimata olema karistatav. Selleks, et arvamusavaldus oleks karistatav, peab halvustamine või solvamine olema olulise tähtsusega ja tõsiseltvõetav. «Karistatavaks halvustamiseks ja solvamiseks on kohtupraktikas peetud mingi inimrühma esindajate kõrvutamist kurjategijatega või näiteks asotsiaalideks keelatud alusel. Näiteks võib homoseksuaalide üldistav nimetamine pedofiilideks omada vaenu õhutamise tunnuseid karistatava halvustamise või solvamisena,» märgib Silen. Tema arvates Räsäneni teksti puhul seda väita ei saa.

Pamfletis kritiseerib Räsänen laste ja noorte väärtus- ja seksuaalkasvatust, mida ta peab piiratuks, pinnapealseks ja seksuaalsetele eksperimentidele kallutavaks, mis ühiskondliku väärtusnihke kontekstis on ohtlik. Sileni tõlgenduse järgi soovib Räsänen öelda, et «tänapäevaste hoiakute sisendamine ja seksuaalkasvatus ei suuda kaitsta noori poisse võimalikult ohtlike vanemate meeste eest. Objektiivselt hinnates ei saa seda mõista nii, et Räsänen samastaks kõik homomehed pedofiilidega». Vastupidine tõlgendus tähendaks «põhiõiguste tagamise seisukohalt küsitava tulemuseni, kus õigust sõnavabadusele piiratakse peale vältimatute ka muudel põhjustel». See tähendaks «kuriteo tunnuste laiendamist viisil, mida kriminaalõiguse seaduslikkuse põhimõtte otseselt keelab».

Sileni hinnangul pole Räsänen süüdi kriminaalkuriteos, kui ta peab homoseksuaalsust kõrvalekaldeks võrreldes statistiliselt levinuma heteroseksuaalsusega ning tuginedes teadusuuringutele, mis püüab välja selgitada homoseksuaalsuses põhjust, «tekitajat» ja päritolu. Homoseksuaalsus osutub kõrvalekaldeks kristliku teoloogia kontekstis, mis seostab heteroseksuaalse paarisuhte, hea abielu, sigivuse, loomiskorra ja jumaliku eesmärgiga. Sileni järgi «Räsäneni tõlgenduse puhul on tegemist lubatava usulistele arusaamadele põhineva väärtussüsteemiga. Asjaolu, et Räsäneni arusaama võib kritiseerida hermeneutilisest või eksegeetilisest aspektist ei tähenda, et Räsäneni arusaam oleks keelatud. Teoloogilised ja teaduslikud erimeelsused ei ole õigussüsteemi jaoks tunnustatav sõnavabaduse piiramise alus, sest sõnavabadusõigus kaitseb ka vaieldavate, häirivate ja kohatute arvamuste esitamist. Eriarvamuste olemasolu on sõnavabaduse ja veendumuste vabaduse sisuline tuum. Võib isegi väita, et sõnavabadus on eriti oluline just sellistes tugevaid tundeid ja reaktsioone tekitavates ühiskondlikes aruteludes, milles osapooled ei ole ühel meelel».

Räsäneni seisukohavõtu taustal on veendumus, et inimene on moraalselt vastutav oma tegude eest niivõrd, kui ta saab ise seda mõjutada. See on Sileni arvates «iseenesest lubatav seisukoht ja väärtussüsteem». «Erinevad arusaamad moraalist põhinevad ka laiemalt sellel, et üksikisik võib teataval määral mõjutada oma käitumist ning selles mõttes ühiskond ja moraalsed autoriteedid võivad anda talle käitumisjuhiseid, nõuandeid, korraldusi ja toetada muul viisil. Usuline moraalikäsitus ei ole siin erand.»

Oma kokkuvõttes märgib Silen, et «karistusseadustiku 11. peatüki § 10 mõttes pole solvavad või halvustavad mitte ainult negatiivsed või sellistena tõlgendatavad väited; ka ärritavad, kohatud või häirivad väljaütlemised on kaitstud sõnavabaduse põhiõigusega. Sõnavabadust ei tohi piirata ulatuslikumalt, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vältimatu.» Kuna solvamise ja halvustamise iseloomulikud tunnused on osati tõlgenduslikud, «peab sõnavabaduse küsimust hindama seaduse seisukohalt ettevaatlikult», eriti siis, kui tegemist on poliitilise või muu ühiskonna seisukohalt olulise küsimusega.

Silen rõhutab, et «sõnavabadus on pluralistliku vaba ühiskonna olemasolu eeldus» ning et seda «võib piirata vaid siis, kui see on vältimatu teiste inimeste õiguste või turvalisuse tagamiseks». «Minu hinnangul tähendaks pamfleti tõlgendamine vaenu õhutava kuriteona, et sõnavabadusega kaitstavatele häirivatele või kohatutele väljaütlemistele ei jäeta piisavalt ruumi. Sõnavabadust kitsendava tõlgenduse tegelikuks ohuks on sõnavabaduse liigne piiramine.»

Silen märgib, et eeluurimist ei tohi kasutada «vabalt väljendatavate usuliste arvamuste ja hinnangute kritiseerimiseks, isegi kui neid arvamusi peetakse häirivateks ja kohatuteks». Sellest tuleneb, et Räsäneniga eriarvamusel olevatel inimestel «tuleb Räsäneni probleemseteks peetavatele arvamustele reageerida väitlemisega, avaldades ja arutledes kodanikuühiskonna erinevatel platvormidel ja foorumitel».

Peaprokuröri hämmastav otsus

Peaprokurör Raija Toiviainen otsustas siiski esitada 29. aprillil 2021 Räsäneni vastu süüdistuse. Selle kohaselt riivab Räsänen homoseksuaalide inimväärikust ja võrdõiguslikkust ning esitab homoseksuaale halvustavaid ja diskrimineerivaid väiteid.

Prokuratuuri pressiteate kohaselt seisneb süüdistus peamiselt kolmes punktis. Räsäneni väidetakse olevat öelnud,

1. [oma 2004. a pamfletis, et] homoseksuaalsus on teaduslikult tõestatud psühhoseksuaalse arengu häire;
2. [oma 2019. a tvitterisäutsus kirikujuhtidele, et] homoseksuaalsus on häbiasi ja patt;
3. [Soome rahvusringhäälingu Ruben Stilleri vestlussaates, et] homoseksuaalid ei ole Jumala loodud, nii nagu seda on heteroseksuaalid.

Nagu dotsent Timo Eskola oma Facebooki postituses selgitab, on kõik kolm väidet probleemsed. 

1. Enam kui 20 aastat tagasi õpetati Soome ülikoolides avalikult, et «homoseksuaalsus on psühhosotsiaalse arengu häire». Järjekindel õiguspraktika viiks tuhandete süüdistuste esitamiseni. Vastupidisel juhul on Räsänenist tehtud avalikkuse peksukott.

2. Räsänen ei väida, et homoseksuaalne kalduvus iseenesest oleks patt, vaid Piibli järgi on patt homoseksuaalne tegu. Samamoodi õpetab ka Soome luterlik kirik. Ometigi ei esitatud süüdistust luterliku kiriku juhtidele. Ka selle poolest sarnaneb toimuv valikulisele ajujahile.

3. Ka kolmas väide on eksitav. Räsänen on paljudes sõnavõttudes rõhutanud, et me kõik oleme Jumala loodud ning sama väärtuslikud, sõltumata seksuaalsest orientatsioonist. Ruben Stilleri raadiosaates ütleb Räsänen: «Jumal ei loonud inimest algselt homoseksuaalseteks. Ta lõi nad heteroseksuaalseteks. Ta lõi mehe ja naise. Ja rajas nende vaheliseks liiduks abielu.»

On imekspandav, et Räsäneni tundidepikkustest ülekuulamistest ei piisanud, et prokurörid oleksid vähemalt süüdistusegi korralikult koostanud. Tundub, et prokurör ei suuda eristada inimväärikust ja inimese tegudele antavat moraalset hinnangut.

Dotsent Eskola märgib, et prokuratuuri esitatud süüdistused Räsänenile lähtuvad võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise seaduste uustõlgendusest:

– On olemas arengupsühholoogia teooriaid, mille toetamine on ühiskonnas karistatav.

– Homoseksuaalset praktikat ei tohi enam nimetada ebamoraalseks.

– Inimväärikuse aluseks ei ole kõigile ühine inimeseksolemine ega see, et inimene on loodud Jumala näo järgi. Inimväärikuse aluseks on kõikidele sunduslik inimese soolise ja seksuaalse enesemääratluse ning sellel põhineva eluviisi heakskiitmine.

Riigiprokuröri tõlgendus Räsäneni sõnadest erineb olemuslikult kriminaalkomissar Sileni tõlgendusest, kes nentis, et Räsänen on lihtsalt esitanud kristlikule inimkäsitusele ja Piiblile põhinevaid seksuaalmoraali, seksuaalkasvatust ja abieluõigust puudutavaid arusaamu.

Räsäneni pamfletis on kuut tüüpi väiteid 

Esiteks esitab Räsänen kristlikule inimkäsitusele ja filosoofilisele loomuõiguse traditsioonile põhineva seisukoha, mille kohaselt samasooliste inimeste vahelised seksuaalsuhted vastanduvad loomise algsele eesmärgile. Sõnad «loomulik» ja «ebaloomulik», «terve» ja «ebaterve» põhinevad alati mingile maailmavaatele ning selle väärtustele. Kui kohus kuulutab filosoofia ühe peavoolu arusaamad ebaseaduslikuks, tuleb tal raamatukogude riiulitelt eemaldada meetrite viisi kirjandust.

Teiseks esitab Räsänen Piiblil põhineva teoloogilise seisukoha, mille kohaselt kõik seksuaalsuhted väljaspool naise ja mehe elukestvat ja vastastikku truud abielu, kaasa arvatud homoseksuaalsed paarisuhted, on patused. Kirikud on Piiblile tuginevalt traditsiooniliselt uskunud, et heteroseksuaalsus on Jumala loodud ning homoerootilised ihad on pattulangemise tagajärg ning seetõttu ebaloomulikud. Jumala loodud, kuid pattulangenud olendina võib inimene pidada loomulikuks seda, mis tegelikult on pattulangemisega kaasnenud trauma. Kristlased usuvad, et Jumal, mitte inimene määratleb selle, mis on loomulik ja terve. Kui see on vihakõne, siis tuleb kõrvaldada pea kogu traditsiooniline teoloogiline arutelu seksuaalsusest ja abielust. Kas kohus on pädev otsustama, milline on kristliku teoloogia arusaam Piibli õpetusest?

Kolmandaks esitab Räsänen psühhoanalüütilisele traditsioonile põhineva psühholoogia-alase seisukoha, mille kohaselt homoseksuaalne kalduvus on psühhoseksuaalse arenguhäire tagajärg. Räsäneni järgi on inimesel, kes peab oma homoseksuaalset kalduvust ebasoovitavaks, võimalik teraapia abil terveneda, suundudes heteroseksuaalse meelelaadi suunas. Peaprokurör Toiviainen peab neid väiteid homoseksuaale halvustavateks ning seetõttu kuritegelikeks. Kas kohtu eesmärgiks on lahendada psühholoogide vaheline vaidlus homoseksuaalsuse põhjuste üle? Kas peaprokurör nõuab mingite psühholoogiliste ja arstiteaduslike uurimistulemuste kuulutamist ebaseaduslikeks sõltumata sellest, kui põhjendatud need on? Kui kohus võtab endale õiguse otsustada, milline psühholoogiline või teaduslik teooria homoseksuaalsuse tekkest on õige, võtab ta seisukoha küsimuses, milleks tal puudub pädevus. Ühtlasi piirab ta põhjendamatult teadusliku arutelu vabadust.

Neljandaks esitab Räsänen sotsioloogilisele uurimisele põhineva väite, mille kohaselt samasooliste paarisuhted on keskmiselt vähem püsivad kui heteroseksuaalsed paarisuhted. Tegemist on sotsioloogilise väitega, mis põhineb teaduslikel uurimustel. Kas peaprokurör nõuab teatud sotsioloogiliste uurimuste tulemuste kuulutamist ebaseaduslikeks? Kuidas saab teaduse vabadus teostuda, kui kohus määrab, milliseid sotsioloogilisi uurimistulemusi tohib ilma karistust kartmata avaldada? Kas teatud sotsioloogiliste uurimistulemuste avaldamine on kuritegu?

Viiendaks esitab Räsänen kasvatusteaduse ja eriti seksuaalkasvatuse valdkonda kuuluva väiite, mille kohaselt tänapäevane liberaalne seksuaalkasvatus julgustab noori seksuaalsetele eksperimentidele, luues sellega eeldused nende seksuaalseks ärakasutamiseks. Selle põhjal on Räsäneni süüdistatud, et ta väidab kõik homoseksuaalid olevat pedofiilid. Sileni analüüs näiitab, et asi pole nii. Räsänen väljendab üldist muret, et seksuaalseteks eksperimentideks julgustav seksuaalkasvatus võib tuua kaasa laste ja noorte seksuaalse ärakasutamise. Kui selle väitmine on kuritegu, siis takistatakse alusetult arutelu sellest, kuidas lapsi ja noori seksuaalse ärakasutamise eest kaitsta.

Kuuendaks esitab Räsänen juriidika valdkonda kuuluva väite, lükates tagasi sooneutraalse abieluseaduse toetuseks esitatud argumendi, mille järgi õigus sooneutraalsele abielule on inimõigus. Räsäneni sõnul on igal täiskasvanul õigus sõlmida abielu, mis definitsiooni järgi on naise ja mehe vaheline elukestev ja vastastikku truu liit. Kui see seisukoht on kuritegu, siis keelatakse parlamendiliikmel esitada oma põhjendatud seisukohta abieluseaduse teemalises arutelus, mis omakorda nõrgestab demokraatia toimimist. Räsäneni kaitstav seisukoht on olnud valitsev suurtes maailmakultuurides läbi ajaloo. Peaprokurör Toiviainen vihjab, et Räsänen on vastu homoseksuaalide inimõigustele. Tegelikult pani Räsänen sõna «inimõigused» jutumärkidesse selleks, et rõhutada, kuidas väidetav õigus sooneutraalsele abielule ei ole tõeline õigus, kuna see riivab lapse põhiõigust tunda oma isa ja ema ning kasvada nende hoole all. Seega lahutab Toiviainen Räsäneni kommentaarid kontekstist.

Tahtes millist tahes neist seisukohtadest kuulutada kuritegelikuks, piiratakse sõnavabadust viisil, mis mõjutab negatiivselt ühiskondlikku arutelu. Paljudel puhkudel on tegemist kas teaduslike uurimustega, mis peaks kuuluma vaba teadusliku arutelu juurde, või moraalsete, filosoofiliste või ühiskondlike seisukohavõttudega, mille üle tuleks otsustada vaba kriitilise arutelu käigus. Nagu Silen märkis, tähendab sõnavabaduse piiramine nende küsimuse arutelul ohtu demokraatiale. Demokraatia eelduseks olev sõnavabadus kitseneb oluliselt, kui riigivõim saab meelevalla kodanike asemel otsustada, mis on tõde ja mis mitte. Tõe ja ebatõe tuvastamine põhineb vabal ja kriitilisel arutelul.

Sõnavabaduse piirid

Kui riigivõim püüab otsustada, mis on tõde ja mis ebatõde, ning karistada nende arusaamade väljendamist, mida ta peab ebatõeks, piirab ta vaba arvamustevahetust ning teaduslikku arutelu, mis ongi otseselt tõe leidmise teenistuses. Kuna tõe leidmine ja õige teadmise levik on inimeste heaolu jaoks oluline, ei peaks riigivõim piirama vaba keskustelu selle põhjal, mida ta ise peab tõeks.

Kui riigivõim piirab kõnelemist olulistest moraali-, poliit-, teadus- või muudes küsimustes selle põhjal, mida ta peab tõeks ja mida mitte, soodustab see mugandumist ja karjamentaliteeti, takistab vaieldavate küsimuste uurimist ning julgustab teesklemist. Sellega tegelikult takistatakse selliste tõdede otsimist ja väärtustamist, mida nende meetmetega väidetakse kaitstavat. Põhiprobleemiks on see, et peaprokuröri tõlgendus sõnavabaduse piiridest raskendab või teeb võimatuks kaitsta seda soo- ja seksuaalmoraali, millele rajaneb elukestev ja vastastikku truu abielu.

Tõlkis Illimar Toomet

Süüdistuse esitamine rahvasaadik Päivi Räsänenile ja Misjonipiiskopkonna piiskop-elekt Juhana Pohjolale selle eest, et nad on väljendanud Piibli õpetust abielust ja seksuaalsuhetest, on esile kutsunud kriitikat – vaenukõne paragrahv on Soome peaprokuröri initsiatiivil suunatud kristlikule õpetusele. Vahendame mõned reaktsioonid portaalist Seurakuntalainen.fi.

Soome Teoloogilise Instituudi peasekretär ja väljaande Perusta peatoimetaja Santeri Marjokorpi leiab, et Räsäneni kaasus puudutab ka teisi kristlasi ja kirikuid, kes õpetavad traditsioonilist seksuaalmoraali:

«Räsäneni puhul saab öelda, et tema tõlgendus Piiblist on vale või et Piiblit ei tohiks nii kasutada, nagu tema seda teeb. See ei tee siiski olematuks tõsiasja, et Räsäneni piiblitõlgendus on paljude kirikute ametlik õpetus. Kui kõnealune piiblitõlgendus ära keelatakse, keelatakse nendel kirikutel õpetada oma õpetust. See oleks kahtlemata enneolematu usuvabaduse piiramine. Seda ei muuda kuidagi ka see, et kui te ei nõustu sellise piiblitõlgendusega.

Seetõttu on tegemist väga tõsise usuvabaduse küsimusega. Kui Päivi Räsänen süüdi mõistetakse, piirab see paratamatult usuvabadust ja inimeste põhiõigusi. Veelgi murettekitavam on asjaolu, et lisaks Räsänenile on süüdistatava pingil puhtalt usutegelane ehk Juhana Pohjola Lutheri ühingust, kelle tegevusel pole samasugust poliitilist mõõdet kui Räsänenil.

Kui Pohjola mõistetakse koos Räsäneniga süüdi, tõuseb küsimus, kas ükski traditsioonilisele kristlikule seksuaalmoraalile pühendunud kirik saab enam oma õpetuse kohaselt avalikult õpetada. Lõppkokkuvõttes peab kohus otsustama selle üle, kas on riigi pädevuses ütelda, mis saab usu kohaselt olla patt ja mis mitte. See on Soome kontekstis enneolematu.»

Pastor Lasse Pesu juhib tähelepanu veidrale kohale prokuratuuri pressiteates:

«Prokuratuuri pressiteates on kirjas: «Pealegi ei ole Räsäneni arvates homoseksuaalid Jumala loodud nagu heteroseksuaalid.» Pidage?!? See väide kõlab täiesti absurdselt. Raske uskuda, et Räsänen on midagi sellist öelnud. Kui väide vastab tõele, lükkaks Räsänen tagasi kristliku arusaama loomisest, mille kohaselt on kõik loodu Jumala loomistöö tulemus, ja paigutaks inimesed kahte eri kategooriasse: ühed on loonud Jumal ja teised mitte.

Otsustasin kontrollida algallikat ja kuulasin pressiteates mainitud kohta raadiosaates. Seda lauset ei ole Räsänen kusagil öelnud. Niisamuti ei anna ta mõista, et homoseksuaalidel puudub inimväärikus. Ta ei väida isegi seda, et kristluses on kõige olulisem teema seksuaalne sättumus.

Segane lugu. Võib-olla on sõnum selle käigus muutunud. Igaüks, kes on lapsena mänginud katkist telefoni, tunneb selle nähtuse ära. Kõrva sosistatud lause muutub ühelt mängijalt teisele edasi kandudes. Kuid antud juhul pole see mäng, mida lapsed mängivad, vaid prokuratuuri pressiteade. Ja see muudab olukorra veelgi segasemaks.

Mida Räsänen algselt ütles? Kui Stiller [saatejuht] viib jutu seksuaalmoraalile ja uurib Räsäneni positsiooni homoseksuaalsuse kohta, ütleb too järgmist: «Algselt ei loonud Jumal inimest homoseksuaalseks. Ta lõi inimese heteroseksuaaliks. Ta lõi mehe ja naise. Ja seadis abielu nende kahe vahele. Ja ilmselgelt on see vastuolus Jumala tahtega ja patt olla teistsugustes seksuaalsuhetes.»

Niisiis ei esita Räsänen midagi uut ja radikaalset. Ta viitab piibellikule loomisteoloogiale ja annab mõista, et seksuaalsus on Jumala kingitus. Kuid pattulangemine puudutab ka seda inimeseksolemise aspekti. Seetõttu leiab Räsänen, et homoseksuaalne eluviisi on vastuolus loomiskorraga. Ja teisest küljest, kuigi inimese patusus seab ta Jumala viha alla, ei võta see temalt loomisel omandatud väärtust. Siit saab mõistetavaks ka see, miks Jumal tõi ohvriks oma ainsa Poja.

Minu arvates on väga kahetsusväärne, et pressiteatesse on lipsanud viga. Ma eeldaksin, et prokuratuur kontrollib fakte enne nende avalikustamist mitu korda. See oleks aus ja õiglane eriti süüdistatava suhtes. Nüüd väidetakse Räsänen olevat öelnud midagi, mida ta pole öelnud. Isegi kui süüdistus lükatakse kohtus tagasi, on kahju juba tehtud.»

Vaata ka Juhana Pohjola ja Päivi Räsäneni intervjuud (soome keeles).

Viimaks pean nimetama meest, kes on kõigist ametivendadest minu elus minu vaimulikule ja kiriklikule arenemisele sügavaimat mõju avaldanud. See oli pastor Nicolai von Nolcken Pöidel. Ta oli toona 47 aastat vana[1], seega peaaegu kaks korda nii vana kui mina. Vanapoisina elas ta endast veidi noorema õe Johannaga Pöidel. Ta oli Tartus ajalugu õppinud. Oma emalt, kristlikult naiselt, oli ta lapsepõlves religioosset mõjutust saanud. See polnud aga püsima jäänud. Ülikoolis kadus see täielikult. Koju tuli ta ateistina. Tema ettevõtmised toimusid alati kogu hingest. Mis ta oli, seda oli ta lõpuni. Nii ka usuvastases veendumuses, mis teda haaranud oli. Koheselt katsus ta oma ateismi propageerida. Ta majandas oma isa mõisa, mille ta oli üle võtnud. Talle oli naudinguks kristlasi nende usus pilgata. Suurreedel võttis ta jahipüssi selga ja läks kirikuväravast vilistades mööda, kui inimesed kirikusse läksid, et sellega väljakutsuvalt oma põlgust usu vastu üles näidata. Seejuures uuris ta suure õhinaga piiblit, kuid ainult selleks, et kasutada seda vaidlustes «vasturääkimiseks».

Nii oli ta ühel päeval Kudjape mõisas väga kõrgelt haritud härra von Güldenstubbe, Saaremaa maamarssaliga terve ennelõuna vaielnud. Ta oli alati ründavaks pooleks. Härra von Güldenstubbe oli teadmiste kõigis valdkondades lüüa saanud, ka teoloogia alal, ja sealjuures oli ta sügavalt usklik kristlane. Kui neid lõunale kutsuti, olid nad parajasti puudutanud armulauaõpetust. Peale sööki heitis härra von Güldenstubbe veidikeseks pikali. Ta oli haiglane mees. Sel ajal võttis Nolcken piibli kätte, et koguda uueks rünnakuks materjali. Ta luges selleks Johannese evangeeliumi kuuendat peatükki. Kui ta pikkamisi lugedes, et mitte midagi kaotsi lasta, 38. salmini jõudis: «Sest ma olen taevast maha tulnud, mitte, et ma teeksin oma tahtmist, vaid selle tahtmise järgi, kes mu on läkitanud», siis ta kohkus. Ta oli seda salmi korduvalt lugenud, aga mitte iial tähele pannud. Täna läbis see teda välguna. Tema vaimusilma ette ilmus Jeesuse kuju just sellisena, nagu ta teda evangeeliumist tundis. Ja vastupandamatult tärkas temas veendumus: «Tõepoolest, tal oli õigus! Ta ei ole kunagi oma tahtmist teinud, vaid alati teiste soovidele alistunud ja neid täitnud.» Kuid sama kiiresti kerkis tema vaimusilma ette tema enese elu ja kõigi teiste oma, keda ta tundis. Ja kõigil oli täiesti ühesugune tung: vastupandamatu soov omaenese tahtmist järgida! Selles olid nad eranditult kõik ühesugused. Nii seisis Jeesus täiesti üksi ühel poolel, kõik inimesed teisel; tema oma praeguses olukorras neist radikaalselt erinev. Niimoodi sai Nolckenile ilmselgeks: «Seega Jeesus ei pärine siis sellest ilmast, muidu oleks ta ju meiega sarnane oma nõudmistes ja püüdlustes oma tahtmist teha. Ta pärineb siis Jumalast! Jumal on olemas ja Jeesus on Jumala poeg!» – See kõik toimus ühe hetkega ning ta langes põlvili ja palvetas selle poole, keda ta seni pilganud ja salanud oli.

Vastavalt oma loomusele kõiges täiuslik olla sai Nolckenist nüüd ka tema vastleitud usus täiuslik mees, täis otsustavust. Seda näitas tema tegevus kirikueestseisjana. Sellesse ametisse valitud, hoolitses ta innuga mitte ainult pastoraadihoone, vaid veel enam oma pastori [Kaarma pastor Carl Ernst Rohland] eest. Ta nõudis temalt, vanalt ratsionalistilt, ameti mahapanemist ja kui too ei nõustunud, ei kohkunud Nolcken tagasi avalikult «pahandusega» konsistooriumi poole pöördumast. Ta saavutaski vana pastori emeriteerumise.

Varsti tärkas aga Nolckenis soov veel vahetumalt kiriklikust elust osa võtta. Reisil Saksamaale tutvus ta Harmsiga[2] ning reisi jätkudes kohtus ja sõbrunes separaat-luterliku Immanueli sinodi juhtivate tegelastega. Selle tagajärjel sai tema usutunnistus selgelt luterliku värvingu. Otsuse teoloogiat õppida ja pastoriks saada tegi ta tagasi tulles kohe teoks. Ta läks Tartusse õppima. Ta silmad olid aga nii kehvad, et ta ise ei saanud peaaegu üldse lugeda. Seepärast õppis tema õde Johanna kreeka ja heebrea keeles lugema ning läks vennaga kaasa, et talle kõik õpinguteks vajalik ette lugeda. Endast veidi vanemate Oettingeni ja Engelhardtiga[3] olevat ta lõputuid arutelusid pidanud. Kuna nad ei tahtnud Nolckeni vabakiriklikku[4] seisukohta meie maale sobivaks tunnistada, pidas ta neid kirikupoliitikuteks, kes hindasid meie kiriklikke suhteid olupoliitikast lähtuvalt.

Kui ta õpingud lõpetas, sai ta koha Pöidel, väikeses üksiseisvas koguduses, mille hooldamisele ta kogu hingest pühendus.[5] Oma töös kogudusega ei leppinud ta ainult tavaliste vahenditega: sõna ja sakramendiga jumalateenistusel. Ta proovis hingehoiu alal minna täiesti uut teed, suunates kogudust erapihile, s.t. eravestlusele koguduseliikme ja pastori vahe, seda ka siis, kui polnud midagi pihtida või mingeid pattusid ja süümepiinu tunnistada. Loomulikult ilma igasuguse sunnita! Tänu koguduse väiksusele tegi ta selle teoks. Ta kogus inimesed ka pühapäeva pärastlõunaks pastoraati ühistele hardustundidele, et koos piiblit lugeda, vestelda ja palvetada (kusjuures ta saavutas, et koguduseliikmed julgesid tema juuresolekulgi vabalt palvetada).[6] Täiesti uue hoo andis ta oma koguduse laulule. Nolckenil oli muusikalist kuulmist niivõrd, et ta tundis metsas kõik linnuhääled ära ja oska mõne vilet järelegi teha. Kuid laulda polnud ta kunagi proovinud ja seega ka oma lauluhäält mitte. Polnud kedagi, kes teda aidata oleks võinud. Ja ometi oli talle selge, et koguduse edenev vaimulik elu peab laulus väljenduse leidma. Seepärast palus ta Jumalalt abi, et ta õpiks niipalju laulma, et saaks kogudusele uusi laule õpetada. Ja Jumal võttis tema palvet kuulda. Mõne aasta pärast suutis ta veidi kuiva häälega kindlalt ja julgelt lihtsamaid koraale laulda. Innukus, millega ta laulis, tekitas kõigis, kes teda laulmas nägid, sügavaimat tundeliigutust. Ta laulis alati nii, et luges lauluraamatust kaks rida (kui ta laulu piisavalt ei osanud), langetas siis käed raamatuga põlvedele ja esitas lauluread sügavaima hardumusega, pilk samal ajal üle kõige maise kaugusse suunatud. Ma ei ole näinud ega kuulnud kedagi teist nii siira südamlikkuse ja innukusega laulmas.

Tema tugev külg seisnes hingehoius, mitte jutlustamises. Ta ei õppinud kunagi end lühidalt ja täpselt väljendama. Kuna ta oli väga mõtterikas mees, kuid ei koondanud oma ülirikkalikku mõttevara kunagi selgeks jutluseks, siis ta kaldus kõrvale ja jutlustas kuni poolteist tundi, võis selleks aga isegi kaks ja pool tundi kulutada. Tema Pöide inimesed läksid jutluse ajal välja puhkama ning tulid siis tagasi. Kuna see polnud mingi selgelt kavandatud jutlus, siis ei läinud niimoodi ka järg kaotsi, sest jutlus koosnes üksteisest hargnevatest mõtetest. Ometigi oli jutlus niivõrd kantud Nolckeni isiksuse lummast, et see avaldas muljet.

Nolcken oli hea Lutheri tundja. Ta oli Lööne raamatukogust saanud Walschi poolt välja antud Lutheri kogutud teosed ja tudeeris neid väga tõsiselt. Piibli lugemise järel avaldas Nolckeni vaimulikule elule sügavaimat mõju kahtlemata Luther.

Traugott Hahni mälestusteraamatust tõlkinud Õilme Salumäe, avaldatud algselt artiklikogumikus «Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat 1997–1998» osana pastor Hahni Saaremaa-aastaid käsitlevatest mälestustest

[1] Karl Nicolai von Nolcken oli sündinud 1830, suri 1913. Traugott Hahn oli Valjalas pastoriks 1872–1874, seega oli Nolcken kõnealusel perioodil veidi noorem kui 47-aastane. Toim.

[2] Claus Harms (1778–1855) oli Saksa luterlik pastor ja teoloog, kes võitles ratsionalismi vastu. 1817 avaldas ta omaenda 95 teesi. Toim.

[3] Alexander Konstantin von Oettingen (1827–1905) ja Gustav Moritz Constantin von Engelhardt (1828–1881) olid Tartu Ülikooli teoloogiaprofessorid. Toim.

[4] Sellega on mõeldud riigivõimust vaba kiriklikku staatust. Toim.

[5] Nolcken seati Pöide koguduse õpetajaks 1867. aastal. Kui superintendent ja Muhu pastor Alexander von Schmidt altari ees kõnet pidades märkis, et esmakordselt on parun õpetajaks, pööranud Nolcken ümber ja öelnud kirikulistele: «Armas kogudus, parun on tühi tuul, mina ei ole muu kui sinu õpetaja.» Toim.

[6] Pöide kirikukroonikasse kirjutas ta: «Kuigi kindlasti suur osa ja võib-olla suurim osa kogudusest kirikut väga halvasti külastab, olen ma ometi ka kõige raskemal tööajal rõõmu tundnud, et kirik vähemalt mitte tühi pole ja ta enamasti üpris täis leian. Eriti teeb mulle rõõmu ka minu pealelõunases piiblitunnis alati hulka kuulajaid näha, ja ka õhtul laulutunnis on nad kohal. Tihedamaks armulaua kombeks olen ma manitsenud ja õpetanud läbi näidete, ja pühapäevasest ühisest armulauast võtan iga kord ise osa.» (Tõlkinud K. Jaago.) Toim.