Religioonilugu agnostiku pilgu läbi

Möödunud aastal ilmus eesti keeles igati selgelt ning hästi kirjutatud teos: Richard Holloway, VÄIKE RELIGIOONI AJALUGU (2016). Tõlkinud Kalle Klein. Tallinn 2021: Postimehe Kirjastus.

Richard Holloway (s 1933) on Šoti vaimulik ja kirjanik, kes oli aastatel 1986–2000 Edinburghi piiskop ning aastatel 1992–2000 Šoti piiskopliku kiriku esikarjane. Ametist lahkudes võttis ta aga omaks agnostilise maailmavaate, mis jätab Jumala olemasolu küsimuse lahtiseks. Tema enda teoloogiline positsioon on muutunud üha radikaalsemaks ja ta on kirjeldanud ennast isegi kui «religioonijärgset» inimest, kes evib pigem suurt usku inimkonda. Ta on tuntud nn edumeelsete eesmärkide toetamise, sh geiõiguste propageerimise poolest kirikus ja ühiskonnas, olles LGBT šoti noorte patroon jne. Ta on publitseerinud mitukümmend teost, mis käsitlevad religioosseid tõekspidamisi tänapäeva maailmas.

Inimkonna suurimad küsimused

Käesolevas raamatus alustab Holloway inimkonna suurimate küsimuste – universumi tekkimise ja surmajärgse saatuse – käsitlemisega, millega tegeleb religioon. «Esimesele küsimusele annab see lihtsa vastuse. Universumi loojaks on mingi kõrgem jõud, keda mõni nimetab Jumalaks ning kes on jätkuvalt oma loomingust huvitatud ja sellega seotud. Kõik usundid pakuvad välja omi versioone, milline on Jumala-nimeline jõud ja mida ta meist tahab, kuid neis kõigis usutakse selle olemasolu ühel või teisel kujul. Need annavad meile teadmise, et me pole universumis üksi. Kusagil mujal on olemas teisi reaalsusi, teisi dimensioone. Me nimetame neid ’üleloomulikeks’, sest need asuvad väljaspool meie loomulikku maailma, mida me oma meeltega vahetult tajume. Religiooni kõige tähtsam aspekt on usk millessegi sellest maailmast kõrgemal seisvasse, mida me nimetame Jumalaks.»^[1]

Religiooni spetsialistidena kerkivad esile prohvetid, kes kuulevad teispoolsusest tulevaid hääli. «Religiooni allikas on maaväline, kusagil teises reaalsuses. Selle saladusi vahendavad meile prohvetid, kes väidavad, et neil on õnnestunud mõistatuste müürist läbi tungida. Nad kuulutavad maailmale, mida hääled neile on kõnelenud, ning uus usund on sündinud.»^[2] Esmalt kõnelevad nad suuliselt. «Ent aja jooksul pannakse see paberile kirja. Siis saab sellest teos, mida me nimetame pühakirjaks. Piibel! Püha raamat! Ning see muutub religiooni kõige võimsamaks sümboliks. See on ilmselgelt füüsiline raamat. Selle on kirjutanud inimesed. Meil on võimalik selle ajalugu uurida. Kuid selle sõnade kaudu jõuab sõnum teispoolsusest meie maailma. raamatust saab sild, mis ühendab igavikku ajaga, inimlikkust jumalikkusega. Just seepärast tuntakse selle vastu aukartust ja uuritakse seda põhjalikult.»^[3]

Prohvetite kaudu «võib usund alguse saada müstilistest kogemustest.»^[4] Nende kogemuste sisu aga selgitab ning kujundab usundiks intellekt. «Religioossed uskumused võisid kujuneda välja innuka mõttetöö tulemusena. Meie esivanemad küsisid endalt, kuidas maailm oli tekkinud, ning jõudsid järeldusele, et selle pidi olema loonud mingi kõrgem väljaspoolne jõud. Vaadates surnuid, kes enam ei hinganud, olid nad kindlad, et nende hing oli kehast lahkunud ja siirdunud kusagile mujale.»^[5]

Ülevaade mõjukamatest religioonidest

Ladusalt ja ülevaatlikult kirjeldab Holloway maailma usundeid, alustades hinduismist kui kõige vanemast seni püsivast usundist. Järgneb budismi mõõduka tee ja džainismi karmi tee tutvustus. Hiina usundite kirjeldamise järel pakub autorile huvi jaapanlaste šintoism, mida ta iseloomustab animismi ehk hingede või vaimude usuna. Sarnased maise oludega seotud vaimolevused olevat olnud ka kreeka mütoloogilised jumalused.

Vana Testamendi rahva käsitlemisele järgneb zoroastrismi tutvustamine, pöörates tähelepanu mõlematest väljakasvanud apokalüptilisele maailmakäsitlusele, kus maailmaajalugu kihutab vastu oma lõpule. Teose lõpupoole tulevad käsitlusele ka uusaja apokalüptilised voolud nagu adventism ja jehoovatunnistajad. Apokalüptilise ootuse elementi valgete võimu kadumise suhtes märkab autor indiaanlaste vaimutantsus ja afroameeriklaste kristlikus vagaduses. Juba Karl Marx teadis, et religioon on ohe: «Apokalüptilised liikumised väljendavad meeleheitlikku igatsust kannatuste lõpu järele.»^[6]

Roomlased ei paistnud silma suure religioossusega, enne kui võeti omaks Kreekast ja idast pärit müsteeriumikultused – koos kujutlusega surevatest ja taas ärkavatest jumalustest ning inimese pöördumise ja pühitsemise ideega, mis uuendas tedagi otsekui surnuist ülestõusnuks. Sellisest religiooniloolisest kogutaustast sugenes kristlus, millele järgnes islam. Mõlemad said põrgu kontseptsiooni mõjukaks edasikandjaks.

Läbi aegade on toimunud usundite-vahelisi mõjutusi. 16. sajandil kujunes hinduismi ja islami alusel sikhism, 20. sajandil hinduismi ja kristluse põhjal saientoloogia. Uusajal kasvas islamist välja bahaism, vaidlustades Muhamedi kui viimase prohveti: prohveteid annab Jumal jätkuvalt põlvkondadele. Kristluse baasil kujunes aga «Kristlik teadus» – moodsa tsivilisatsiooni puhul on ju teadusega arvestamine endastmõistetav.

Religioonid ja teaduslik maailmapilt

Religiooni ja teadust ei tohi segamini ajada, näiteks piibelliku loomisloo puhul. «Religioon on kunst, mitte teadus. Seega ei tuleks loomisloo korral küsida, kas see on tõde või vale, vaid mida see tähendab, mida see püüab meile öelda – see on eripära, mida paljud usutegelased kunagi täpselt ei mõista. Ja nagu me oleme näinud, teeb mõni neist end naerualuseks, püüdes tõestada, et piibli loomislugu on teaduslik tekst mitte kunstiteos.»^[7]

Maailma tekkimise ja inimese surmajärgse saatuse kirjeldusi religioossete autorite tekstides ei hinda Holloway kõrgeks. «Religioon oli neile öelnud, et maailma ei juhi loodusseadused, vaid üleloomulikud jõud. Seda nimetatakse ebausuks, mille korral inimesed usuvad, et midagi võib juhtuda nagu võluväel ilma mingi loomuliku põhjuseta.» Religioon seondub suuresti inimese väljamõeldistega. «Nad mõtlesid välja hauataguse elu,» väidab Holloway. «Kus see koht asub? Inimese mõistuses.»^[8]

Muutunud olukord, mis tekkis evolutsiooniteooria levikul, tõi muutusi ka piiblitõlgendusse – kas pühakirja kõrvale pannes, uuel viisil tõlgendades või selle külge tardudes. Paljud inimesed veendusid, «et Darwinil oli õigus. Seega pidi piibel eksima! Ning nende usumajake varises kokku. Usu kaotamine kurvastas neid, üsna samasugusel viisil nagu tunnevad lapsed, kui nad aru saavad, et jõuluvana pole olemas.

Teised usklikud aga võtsid Darwini raamatust ühe lehekülje ning kohandasid oma usu uuele teadusele sobivaks. Selleks õppisid nad piiblit uutmoodi tõlgendama. See oli kunst, mitte teadus. Selle eesmärk oli panna inimesi mõtlema elu tähenduse üle, mitte anda teadmisi elu mehaanika kohta. nende usk jäi alles, kuid kaotas endise kindluse. Mis tähendas seda, et see muutus esmakordselt usuks! Kindlus ei ole usk, vaid selle vastand. Kui sa oled milleski kindel, ei pea sa seda uskuma. Sa tead seda … Ent ma ei saa olla kindel, et elul on mingi kõikehõlmav mõte ning et maailmal on looja, kes seda armastab. Või et mind ootab pärast surma uus elu. Midagi sellist ei saa kindlalt teada. Me kas usume seda või ei usu. Meil on usk. Või meil ei ole usku. Kaasaegne teadus tegi religioonile teene, aidates sellel end paremini mõista ja muuta viisi, kuidas see ennast kirjeldas.

Kuid osa kristlasi keeldus kaasaegse teadusega leppimast. Nad ei tahtnud selle pärast oma usku muuta ega teisiti tõlgendama hakata. Selle asemel otsustasid nad võidelda. Teadus ei teinud neid kurvaks ega pannud ka mõtlema. See ajas nad vihaseks! Ning vihast sai fundamentalismi peamine koostisosa. Selle mõistmiseks peame aru saama raevust ja pettumusest, mis selle esile kutsus.» Autor võrdleb fundamentalistide hoiakut kogemusega, kus soovime impulsiivselt lõhkuda pettumust valmistanud eset. «Meie aja fundamentalismi (sealhulgas selle vägivaldsete variantide) kriis seisneb probleemis, millega on seotud kõik usundid, mis väidavad end põhinevat otse Jumalalt saadud ilmutusel.»^[9]

Protsessid religioossete inimeste peas sarnanevad «iga muu loova tegevusega. Prohvetid ja targad ootavad ja kuulavad ning vaatavad kaugusse. Nad avavad end, et nende olemise allikas saaks ennast neile ilmutada. Ning selle reaalsus kujuneb nende peas välja samamoodi, nagu tegelane kirjaniku peas. Lihtsalt suund on vastupidine. Antud juhul muudab tegelane oma autori reaalseks. Aegajalt ilmub Jumala kujutis nagu foto, mida pimikus ilmutatakse. Teoloogid nimetavad sellist tegevust ilmutuse tekitamiseks. Ning tavaliselt väidavad nägijad, et Jumala kujutis, mis tekkis nende usust, on täpsem kui ükski varasem versioon. Judaism on parem kirjeldus kui polüteism. Ristiusk on paremini määratletud kui judaism. Kuid islam väidab, et tal on täiuslik portree, mis on tõetruum kui ükski varem esitatu.»

Religioonide käsitlemisel tuleb säilitada asjakohasus. «Pidage meeles, et te ei pea seda kõike tingimata uskuma või aktsepteerima, ent kui tahate mõnda usundit mõista, peate suutma omaks võtta selle mõtteviisi, kasvõi ainult peatüki lõpuni.»^[10] Ka teabe suhtes silmapaistvate usundlike kujude kohta ei pruugi olla ülemääraselt skeptiline. «On vaieldamatult selge, et nad on olemas lugudes, mida nende kohta räägitakse; lugudes, millel on tänapäeval endiselt miljardite inimeste jaoks tähendus. Selles raamatus võime lugeda lugusid, mida usundid ise enda kohta räägivad, ilma pidevalt küsimata, kas kõik kunagi tõepoolest niimoodi aset leidis.»^[11] Need väited kõlavad sarnaselt Rudolf Bultmanni poolt esitatud eksistentsiaalse interpretatsiooniga, mis on laialdaselt levinud kogu läänemaises teoloogias.

«Sa ei tohi endale teha pilti ega kuju!»

Holloway ei ole ateist. Ta ei välista, et alateadvusel võib olla side teispoolsusega. Meie teadvust võib võrrelda majaga, milles keldriuks on lahti ja sealt – alateadvusest – avanevad kaks ust: üks hingesügavikku ning teine teispoolsusse.^[12] Religioonipsühholoogia isaks nimetatud Ameerika filosoof William James, pidades muide aastail 1900–1902 loenguid Edinburghi ülikoolis, on esitanud samas laadis klassikalise käsitluse.

Häda on selles, et Jumala puhul inimesed samastavad sageli jumalakujutluse ja -kirjelduse «asja iseenesega», mõistmata sümbolite keelt. Selle vastu astus Moosese seadus, mille teises käsus on keelatud Jumalast pilti või kuju teha ja tema nime ilmaasjata suhu võtta. «Teises käsus teatas Jumal seepärast kõuehäälel, et ükski selline kirjeldus ei saanud talle ligilähedalegi. Ükskõik milline inimeste loodud kunst, olgu siis pildina seinal või sõnadena raamatus, ei suuda kaugeltki Jumala saladust edasi anda. Teine käsk oli kõige tähtsam Jumala juhatus, mida inimesed eales on saanud,» kinnitab Holloway. «See hoiatas meid, et ükski ususüsteem ei suuda tabada ega haarata Jumala saladust.» See element piibellikus religioonis on aktuaalne tänapäevani. «Teine käsk oli eelhoiatus, et ühingutest, mis väidavad end rääkivat Jumala eest, võivad saada Jumala suurimad rivaalid, kõige ohtlikumad ebajumalad.»^[13]

Selliseid usuühinguid, kus algsetest ilmutustest on saanud – väidetavalt – jäigad dogmaatilised süsteemid, on religiooni ajaloos leitud kõikjalt. Klassikalise aluse sellele vaateviisile pani pietist Gottfried Arnold oma teoses Unparteiische Kirchen- und Ketzerhistorie (1699). Et usundid algavad ketseritega, kes löövad lahku vananenud süsteemist, aga muutuvad taas n-ö õigeusuks ehk ortodoksiaks, seda on õpetanud loendamatu hulk protestantlikke teolooge (Eestis näiteks Uku Masing). «Jumal suletakse oma ortodoksia karpi, mida seejärel püütakse teistele peale sundida,» iseloomustab Holloway. «Klassikalised usufanaatikud», ka sektantlikku tüüpi, «on kindlad, et neil on kõik lindile salvestatud ja mängivad lindistust suure naudinguga kõikidele.» Tegelikult «just ketser on see, keda Jumal õnnistab, mitte ortodokssed õpetajad.» Kokkuvõttes «ärge olge kunagi kindel, et te teate Jumala olemust või tema kavatsusi.»^[14]

Holloway toob mitu korda eeskujuks india mõistujutu pimedatest ja elevandist: kuna esimesed kompasid viimase eri kehaosi, kirjeldasid nad looma erinevalt.^[15] Sarnaselt ei suuda ka ükski jumalakirjeldus Jumalat ennast lõplikult kirjeldada.

Prohvetite protest suundub igasuguse ebajumalateenistuse – olgu jumalakujude või religioosse kauplemise – vastu: nii hülgas Aabraham esiisade puuslikud, Mooses keelas jumalakujude valmistamise, Jeesus lükkas ümber rahavahetajate lauad ja Muhamed puhastas kodulinna Meka iidolitest.^[16] Sarnaselt ründas Martin Luther katoliku kiriku pühakute kultust, millele järgnesid pildirüüstamised toretsevates kirikutes.

Reformatsiooni keskne osa ja armastusereligioon

Reformatsioon tähendab Holloway’le «pöördepunkti kogu inimkonna ajaloos» – sama toonitas 20. sajandi alguses Adolf von Harnack. See ei tähenda ainult keskaegne Jumalaga kauplemine (indulgentsid jne) lõppu, vaid armastuse religiooni võiduteed. Luther luges Piiblit ja teda piinas põletav küsimus: kuidas saada päästetud? Seal «tabas teda korraga valgustuslik idee Jumalast. Teda ei saanud päästa lõputud palved ega palverännakud. Ega ka indulgentsid, millele paavst ise oli alla kirjutanud. Need oleksid muutnud tema suhte Jumalaga äritehinguks, millekski materiaalseks, mida sai osta. Ta teadis, et Jumala armastust oli võimatu osta. Siis sai ta järsku aru. Ta ei saanud osta Jumala armastust, ent seda polnudki tarvis teha, sest Jumal jagas seda tasuta! Just Jumala armastus oli see, mis tõi pääsemise. Mitte mõni pettusemaiguline lepe, mille kirik oli välja mõelnud. Ta pidi usaldama ainult seda armastust, ainult Jumalat, mitte kirikut või paavsti või mõnda muud inimeste loodud asutust.»

Holloway on veendunud: «Martin Lutheri ilmutuslik taipamine, et teda ei päästa usutoimingute tegemine ega indulgentside ostmine, vaid ainult Jumala armastus tema vastu, oli mõte, mida ristiusus polnud kunagi tõeliselt mõistetud.» Selle selgitamiseks «nad kasutasid väljendit sola fide» ehk õigeksmõistmine usu läbi. «Luther oli märganud uut viisi, kuidas inimeste ja Jumala vahelist suhet mõista. Religioon oli seni inimestele mulje jätnud, et Jumal tahtis neid kindlalt ohjes hoida. Neid ootas eksam», mille selgitamisel olid «erinevad usundid üksteise agarad konkurendid.» Luther aga «oli mõistnud, et Jumalat võis ka teisiti näha. Ta nägi armastust, mis pakkus end maailmale ilma tingimusi või nõudmisi esitamata.»^[17]

Koos inimisiku usulise vabanemisega tõsteti keskmesse Piibel, mida seni oli seletatud kirikliku järjepidevuse alusel. «Kui vabastada raamat üheainsa võimu kontrolli alt, hakatakse seda kohe eri viisidel tõlgendama.»^[18] Individuaalne tõlgendus viis konservatiivsetes ringides, kuna Rooma paavstist oli loobutud, Piibli kui «paberist paavsti» käsitlemiseni – liberaalsetes vooludes, mis sugenesid kirikus eriti valgustusajast peale, erinevate teoloogiliste teooriate produtseerimiseni. Kirjeldatud armastususundi element on tõepoolest olemas Lutheri ja reformaatorite juures, kuid selle isoleerimine kõigest muust, mida 16. sajandi usupuhastajad samuti ülioluliseks pidasid (Piibel ja kristliku ilmutuse ainulaadsus jne), on juba nn valgustusaegne religioonikäsitlus, mis kujunes valdavalt alates 18. sajandist.

Saksa protestantliku piibliteaduse tuntav mõju

Autor kõnnib ühte teed saksa liberaalses teoloogias ja piibliuurimises valitsenud sajanditaguste vooludega («liberaalseks» nimetatakse neid suundi seetõttu, et neis suhtutakse liberaalselt ehk vabameelselt ilmutuslikesse faktidesse, mida pärandatakse Piiblis, ning nende põhjal koostatud kiriklikesse õpetustesse). 20. sajandi alguses tõlgendas nn religioonilooline koolkond (Wilhelm Bousset jt) kristlust antiikmaailmas levinud müsteeriumiusundite kontekstis, mis olevat andnud ideid Jeesuse pärimuse tõlgendamiseks.

Sarnaselt Holloway: müsteeriumikultused «panid aluse skeemile, mida hakkas kasutama mitu tulevast usundit. Idee jumalast, kes suri ja tõusis üles, oli inimloomuse jaoks haarav, eelkõige seetõttu, et nii nägid inimesed võimalust kunagi ise hauast üles tõusta. Kulus veel mõni sajand, enne kui need suunad saavutasid maksimaalse väljundi religiooni ajaloos. Ent aeg oli peaaegu küps maailma kõige levinuma ja domineerivama usundi ilmumiseks», milleks oli kristlus. «See põhines usul surevasse ja üles tõusvasse Jumalasse.» Kristluses eristatakse ajaloolist Jeesuse Kristuse ülestõusmist ja religioosseid eelaimdusi selle kohta, mida väljendavad paljud antiiksed müüdid. Holloway paistab neid mitte eristavat: «Need riitused põhinesid emotsioonidel. Neis ei õpitud midagi, vaid tunnetati. Ja see muutis inimesi, kes nendes osalesid. Ärgem unustagem: see toimus inimese peas. Ja me teame, kui kummaline koht on inimmõistus. Seal on taevas ja põrgu, kõrgus ja sügavus, pimedus ja valgus.»^[19]

Saksa religiooniloolise koolkonna teed kõnnib autor ka väitega: «Ristiusule pani tegelikult aluse mitte Jeesus, vaid Paulus. Ilma temata oleks Jeesuse liikumine kadunud unustuse hõlma, üksnes järjekordse judaismi ebaõnnestunud messiase tuleku sektina.»^[20] Sarnaselt väitis 1904. aastal William Wrede, et Paulus olevat ristiusu teine rajaja. See teooria ei ole üldiselt läbi löönud. Ka kristluse tuletamine müsteeriumiusunditest on jäänud hüpoteesiks, mis ei ole üldist tunnustust leidnud. Paljud religioonid kasutavad erinevates valdkondades varasemast religiooniloost pärit elemente, et oma sõnumit väljendada. Kui muistsed usundid väljendasid Jumalat mütoloogilisel viisil, siis ei tähenda see, et ajalooliselt väljendatud Jumalat pole olemas. Kui maailma usundeis on tuntud kujutlus mõne jumaluse (näilisest) suremisest ja elluärkamisest, siis ei järgne sellest, et Jeesusega ei võinuks see päriselt juhtuda.

Religioosne vägivald ja inimese võimuarmastus

Holloway on tundlik religioosse vägivalla suhtes – see näitab tema kuuluvust agnostikute hulka. Religioosseid inimesi ärritab pigem ateistide vägivald viimastel sajanditel – Prantsuse ja Vene revolutsioonides, leninlaste, hitlerlaste ja maoistide käitumises jne. Kümned ja sajad miljonid mõrvatud ennast «valgustatuks» pidaval ajastul kaalub kaugelt üle kristlaste poolt põhjustatud vägivalla «pimedal» keskajal. Tegelikult saab vägivalda õigustada mistahes positsioonist – olgu usust või uskmatusest – lähtudes, kui seda tahetakse. Keskaegseid vägivallatsejaid võib pidada kõige «ateistlikumateks» usklike seas ja uusaegseid massimõrvareid võib tõlgendada lähtununa mõnest (varjatud pseudo)religioossest ideest.

Kas valged ameeriklased käitusid kristlikult pärisasukaid välja tõrjudes? Holloway kirjeldus kõlab sümpaatselt: «1889. aastal levis kõigest ilma jäänud preeriaindiaanlaste seas liikumine, mida hakati nimetama Vaimutantsuks. Sellest rääkinud prohvet teatas neile, et kui nad piisavalt kaua ja andunult tantsivad, maetakse kõik valged inimesed igaveseks uue maa paksu kihi alla. Kõik! Sissetungijad kaovad! Seejärel pidid metsikud hobused ja piisonid uuesti tasandikele tagasi saabuma, et rännata edasi sosistavatel rohumaadel. Ning kõik indiaanlased, kes eales olid elanud, pidid taas ellu ärkama ja elama nendega koos paradiisis.»^[21] Tulevikunägemused on nii või teisiti põimunud piltlikkusega.

Seoses naiste õigustega, mille eest autor tuliselt seisab, kinnitab ta: «Ajalugu on näidanud, et mehed, kes on juhtivatel kohtadel, ei loobu kunagi vabatahtlikult oma privileegidest … Ajaloos on alati tulnud võim vägisi võtta neilt, kes seda omavad … Võimulolijad armastavad võimu ennast, kuid nad varjavad oma iha selle järele teooriatega, mis seda õigustavad … Ning religioon on alati osanud kõige paremini põhjuseid leida, mis inimesi neile määratud kohal paigal hoiaks.»^[22] Sarnasel viisil on võimuhaaramiseks põhjuseid leidnud ka religiooni vastu võitlejad, et õigustada oma tegusid.

Tabavalt selgitab Holloway: «Lõppude lõpuks on ju võim kõige suuremat sõltuvust tekitav narkootikum, mida inimkond tunneb, ning selle saavutamiseks ja hoidmiseks minnakse sageli väga kaugele.»^[23] Sellega on allakirjutanu täielikult nõus. Võimuhullud on vaimuhaiged, keda nõukogude tingimustes tulnuks suunata sundravile, nii nagu talitati vaeste joodikutega. Praegu tuleks võimusõltlasi kohelda sarnaselt nagu narkomaane, arvestades nende ohtlikkust kogu ühiskonnale, kui joovastus neilt aru röövib. Võimuautokraat on haige inimene, olgu ta usklik või uskmatu, religioosne, agnostik või ateist. Olgu need laused öeldud poolenisti piltlikult, kuid teise poole põhjal täiesti otseselt.

Sekulaarne humanism ja ilmalik religioon

Holloway sümpaatia kaldub sekulaarse humanismi poole. «Sekulaarse mõtlemise esiletõus on toonud Läänes kaasa religiooni autoriteedi järkjärgulise murenemise. Ning selle tulemusena on ristiusus, mis Euroopas sajandeid domineeris, alanud allakäik, mille peatumise märke ei paista. See on langus, mis muudab kurvaks paljusid inimesi, sealhulgas mõningaid neist, kes on ise usukauged. Nad teavad, et kirik tegi läbi ajaloo kestnud rännaku jooksul nii mõndagi kurja, ent samal ajal tunnistavad nad ka selle voorusi. See on olnud inimkonna jaoks nii sõber kui vaenlane, nii tervendaja kui ka piinaja.

Kuid inimloomus ei salli tühja kohta. Seepärast on tühikut, mille ristiusu taandumine Läänes jättis, hakanud täitma liikumine, mida nimetatakse sekulaarseks humanismiks. Seda ei saa kvalifitseerida usundiks, ent kuna see on üle võtnud mitu religiooni parimat ideed, tasub sellele meie ajalookäsitluse lõpuks kiire pilk heita. Nagu nimest võib järeldada, püüavad sekulaarsed humanistid aidata inimestel õigesti elada, kuid mitte religiooni kehtestatud, vaid inimeste endi välja töötatud põhimõtete järgi. Nad usuvad, et inimkond on lõpuks täiskasvanuks saanud ja peaks nüüd hakkama ise enda eest vastutama. Lapsepõlves õpetas sellele religioon (ehk Jumal), mida teha ja mida mitte.»

Nagu kõikjal teoses, on siingi tunda n-ö saksa lõhna. Jutt täiskasvanuks saamisest meenutab Immanuel Kanti, Dietrich Bonhoefferit jt. «Olles ise inimesed, teavad sekulaarsed humanistid kõige paremini, mis on inimkonna jaoks hea. Sallivus on hea. Tagakiusamine ei ole. Lahkus on hea. Kurjus ei ole. Et sellest aru saada, ei pea tingimata Jumalat uskuma.» Kiriku eeskujul võib aga arendada ilmalikke tseremooniaid (nimepanek, laulatus, matus jt), mis religioossel kujul «olid seotud jumaliku maailmaga, millesse sekulaarsed humanistid ei uskunud.» Autor kinnitab: «See kõik aga näitab religiooni külgetõmmet ja keerukust ilmaliku mõtlemisega inimeste jaoks. Nad võivad imetleda nii mõndagi, mida religioon on saavutanud, kuid ei suuda enam nõustuda üleloomulike uskumustega, millel see põhineb.»

Mitte ainult Nõukogude Liidus, vaid Lääneski on ilmalikud kombetalitused püüdnud inimesi toetada üsna religiooni imiteerival viisil. „Ilmalik üritusekorraldaja oskab aidata neil sobitada sündmustesse oma väärtusi ja eelistusi. Ning selle kaudu saavad need isikliku tähenduse. Nad oskavad lisada teistsuguse pühalikkuse elu hetkedele, mis olid kunagi tavapärase religiooni monopol. Ilmalik pühalikkus pakub täiendust ja ilu praeguses elus. See on ainus elu, mida me iial elame.“ Sekulaarsed humanistid on hakanud järele tegema ka kirikus käimisele analoogseid pühapäevaseid kokkusaamisi. «Mõnikord nimetatakse neid ’ateistide jumalateenistuseks’. Nad saavad kokku, et mõtiskleda ja midagi tähistada. Nad kuulavad ilmalikke jutlusi ja kõnesid. Nad laulavad laule. Neil on oma vaikuse- ja mediteerimishetked. See on religioon ilma üleloomulikkusega: inimlik religioon.»

Religiooni tulevik

Holloway jääb kainelt agnostiliseks ka religiooni tuleviku suhtes. «On veel liiga vara ennustada, kas sellist tüüpi humanism jääb püsima ja kasvab või hääbub ja lakkab olemast. Ilmalikku religiooni on ka varem proovitud ja see on üsna kiiresti kadunud. Kriitikud võrdlevad seda alati alkoholivaba õlle või kofeiinivaba kohvi joomisega. Mis mõte sellel on?»^[24] Tõepoolest: mis mõtet on olla «religioosne», eeldamata teispoolsust? Kirikute liberaliseerumise loomulikuks tagajärjeks on kirikutest lahkumine.

Igatahes on pidanud religioonide surnumatjad sageli pettuma: «Usunditel on omadus nende tagakiusajatest kauem elada. Nagu alasi, mida tagudes on palju vasaraid puruks kulunud.» Nii «on religioon alasi, mis on ära kulutanud palju vasaraid. See võib üle elada ka sekulaarse humanismi. Religiooni populaarsus võib küll tänapäeval paljudes paikades kahanemas olla, ent ikkagi on see suurim etendus maakeral ning seda mängitakse alati kusagil teie lähedal, kus teenistusi peetakse. Ent see, kas te sellele etendusele pileti ostate, on juba täielikult teie enda valida.»^[25] Ka viimane punkt on agnostitsistlik.

Kokkuvõttes on «Väike religiooni ajalugu» silmapaistvalt ladus ja ülevaatlik teos. Kuid nagu alati, sõltuvad siingi järeldused maailmapildist, millest lähtutakse ning mida tõeks peetakse. Nõukogude ajast tulnud ateistliku haridusega inimesed, kes pelgavad kristlust, võiksid kindlasti seda raamatut lugeda oma usuliste teadmiste korrigeerimiseks. Mittekristlased teevad selle teosega hea sammu edasi. Kristlased sooritavad aga raamatuga ühist lähtekohta võttes küsitava sammu tagasi, sest kristlus – mida Holloway nimetab «kõige levinumaks ja domineerivamaks usundiks» – lähtub äratundmisest ja sellega kaasnevast veendumusest, et üleloomulik maailm on olemas, mida eeldades tuleb ka alustada.

[1] Väike religiooni ajalugu, lk 8.

[2] Väike religiooni ajalugu, lk 81.

[3] Väike religiooni ajalugu, lk 12.

[4] Väike religiooni ajalugu, lk 210.

[5] Väike religiooni ajalugu, lk 11.

[6] Väike religiooni ajalugu, lk 207.

[7] Väike religiooni ajalugu, lk 102–103.

[8] Väike religiooni ajalugu, lk 252, 155.

[9] Väike religiooni ajalugu, lk 239, 244.

[10] Väike religiooni ajalugu, lk 143.

[11] Väike religiooni ajalugu, lk 12.

[12] Väike religiooni ajalugu, lk 14–17.