Ilmalikus meedias pakub Ukraina kirikuküsimus jätkuvalt huvi üksnes või peamiselt poliitilisest (s.h geopoliitilisest) vaatepunktist – kas Moskva Patriarhaadi alla kuuluv kirik lööb viimaks ometi venelastest lahku ja ühineb teiste Ukraina rahvusmeelsete õigeusklikega, kes on seda juba varem teinud? Seejuures tuntakse faktilisi asjaolusid üsna halvasti ning uudistes ja analüüsides korratakse tihtipeale ebatäpseid väiteid.
Näiteks võis hiljuti Postimehest lugeda Wall Street Journalist tõlgitud artiklit, milles väideti: «Ukrainas kuulutas end keset 2014. aasta sündmusi iseseisvaks umbes 7000 kogudusega kohalik patriarhaat – kolmandik riigi õigeusklikest. Moskva vastuseisule vaatamata andis eraldumisele 2019. aastal oma õnnistuse Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus I, kelles nähakse õigeusuringkondades globaalset vaimulikku liidrit.»
Tegelikult ei eraldunud ei 2014. aastal ega hiljemgi mingit Ukraina «kohalikku patriarhaati». Kuni 2019. aasta jaanuarini tundis ja tunnustas õigeusumaailm ainult üht kanoonilist Ukraina Õigeusu Kirikut (UÕK), mis kuulub Moskva Patriarhaadi alla ja mida juhib Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit Onufri.
Skismaatikute tunnustamine
2019. aasta jaanuaris aga andis oikumeeniline patriarh ehk Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos autokefaalse kiriku staatuse uuele, 2018. aasta detsembris loodud kirikule (nimetagem seda eesti keeles Õigeusu Kirikuks Ukrainas, lühendatult ÕKU), mis moodustus seni tunnustamata skismaatilistest rühmitustest. Suurem neist oli isehakanud «Kiievi Patriarhaat», mille juht Filaret Denisenko heideti 1990. aastatel Vene Õigeusu Kiriku osadusest välja – otsus, mida tunnustas toona kogu õigeusumaailm, kaasa arvatud oikumeeniline patriarh. Selle uue kiriku etteotsa valiti aga mitte enam «Kiievi patriarh» Filaret, vaid tema jünger Epifanius (Dumenko). (Muide, kõrvaletõrjumise tõttu pettunud 93-aastane «patriarh» Filaret on nüüdseks oma «Kiievi Patriarhaadi» tegevuse taastanud.) Kanooniline UÕK jäi sellest rutakalt organiseeritud ettevõtmisest kõrvale.
Konstantinoopolist saadud tomos (kiriklikku iseseisvust sätestav dokument) muutis senised skismaatikud Oikumeenilise Patriarhaadi silmis ühtäkki ainsaks õiguspäraseks kohalikuks õigeusukirikuks Ukrainas ning seni üldtunnustatud Ukraina Õigeusu Kirikust sai üleöö lihtsalt Vene Kiriku Ukraina osakond, mille edasist eksisteerimist võib mõnda aega, aga mitte lõputult taluda.
Loomulikult protestisid nii UÕK kui Moskva patriarhaat Konstantinoopoli patriarhi sekkumise vastu. Nad väitsid ja väidavad, et oikumeenilisel patriarhil ei ole meelevalda teiste kohalike kirikute üle ega õigust sekkuda nende siseasjadesse. Konstantinoopol omakorda õigustas oma sammu vajadusega teha lõpp aastakümneid Ukraina õigeusklikke lõhestanud skismale ja olukorrale, kus miljonid usklikud on väljaspool kanoonilise Kiriku piire. Kuid eks see käik näib kõrvaltvaatajale olevat siiski kirikupoliitiline mõõduvõtmine kahe rivaalitseva patriarhaadi – Konstantinoopoli ja Moskva – vahel. Selle kohta on muide öelnud Oikumeenilisse Patriarhaati kuuluv Diokleia metropoliit Kallistos (Ware), eesti keeleski ilmunud raamatu «Õigeusu tee» autor: «Kogu lugupidamise juures kahe Patriarhaadi vastu tuleb tunnistada, et kummagi poole teod selles keerulises ja kahetsusväärses poleemikas on rikkunud meist paljude meelerahu. Kuigi Oikumeeniline Patriarhaat peab end Ukraina Kiriku Emakirikuks, tuleb möönda, et Ukraina Kirik on olnud üle 300 aasta Vene Kiriku lahutamatu osa. See on ajaloofakt ja, nagu märgib Aristoteles, «Isegi Jumal ei saa muuta minevikku».» (Tsiteeritud väljaandest: Eesti Õigeusu Kirik: 100 aastat autonoomiat. Tallinn, 2021, lk 40.)
Patriarh Bartholomeose poolt ÕKU-le antud autokefaaliat tunnustasid lisaks Oikumeenilisele Patriarhaadile ajapikku Kreeka Õigeusu Kirik (kuigi mitte kõik selle piiskopid), Aleksandria Patriarhaat (patriarh Theodorose ainuisikulise otsusega) ning Küprose Õigeusu Kiriku peapiiskop Chrysostomos (aga jällegi mitte kõik piiskopid). Vanadest patriarhaatidest ei ole uut kirikut tunnustanud Antiookia ja Jeruusalemm, seda pole teinud ka ülejäänud õigeusukirikud.
Palju on räägitud Vene Õigeusu Kirikust kui Vene riigi käepikendusest. Kuid ka Ukraina iseseisva kiriku (ÕKU) toetamisel on olnud selge poliitiline ja geopoliitiline taust. Näiteks teatas USA endine välisminister Mike Pompeo 2021. aastal avameelselt: «Kindlustasin, et USA toetas Ukraina Õigeusu Kiriku rahvusvahelist tunnustamist, aidates metropoliidil pääseda Vene mõjust» (Pompeo peab silmas metropoliit Epifaniust, kes pole aga kunagi Moskva Patriarhaadi alla kuulunud). Moskva on muide kogu aeg väitnud, et skismaatikute tunnustamine on olnud Ameerika Ühendriikide sepitsus.
Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik jäi tugeva ühiskondlik-poliitilise surve all siiski suuresti ühtsena püsima, pidades end ainsaks kanooniliseks õigeusukirikuks Ukraina territooriumil. UÕK esindajad on ka väitnud, et neil on Moskva Patriarhaadi koosseisus suurem autonoomia, kui seda on «autokefaalsel» kirikul, ÕKU-l, suhetes Konstantinoopoliga.
Ukraina Õigeusu Kirik ja sõda
24. veebruaril 2022 alustas Venemaa laiaulatuslikku kallaletungi Ukrainale. Juba sõja neljandal päeval, 28. veebruaril, pöördus UÕK Püha Sinod Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirilli poole üleskutsega: «Me palume, et palvetaksite veelgi rohkem pikalt kannatanud Ukraina rahva eest, et ütleksite esikarjasena oma sõna verevalamise lõpetamiseks vendade vahel ja kutsuksite Vene Föderatsiooni juhtkonda koheselt lõpetama vaenutegevust, mis juba ähvardabki muutuda maailmasõjaks.»
Nagu teada, on patriarh Kirill agressiooni algusest peale teinud avaldusi, mida on mõistetud sõja õigustamisena. Sellest tulenevalt loobusid mitmed UÕK piiskopkonnad Moskva patriarhi liturgial meenutamast. Agressiooni kujundatud uues reaalsuses kerkis üles küsimus, kas UÕK peaks oma suhted emakirikuga üle vaatama. Samal ajal kõlasid UÕK aadressil süüdistused, justkui oldaks Moskva käsilasteks, ning parlamendis esitati koguni eelnõu, mis näeb ette UÕK keelustamist.
27. mail kogunes UÕK kõrgeim organ – Kirikukogu – ning kiitis heaks põhimääruste muudatused. Selle kohta on esitatud erinevaid seletusi, ent üldiselt on muudatusi mõistetud kui Ukraina Õigeusu Kiriku iseseisvumist. Nii on asja käsitlenud ka üks UÕK-ga seotud veebileht.
Formaalselt peaks UÕK Kirikukogu otsused heaks kiitma kiriku kõrgeim juht – Moskva patriarh (rääkimata sellest, et autokefaalset staatust saaks UÕK-le pakkuda üksnes VÕK Kirikukogu). Seda näevad ette Vene Õigeusu Kiriku statuudid. Samas – juba 2007. aastast kehtib UÕK põhimääruste muudatus, mis kõlab: «UÕK kõrgeimaks võimuks ja juhtimisorganeiks on UÕK Kirikukogu, UÕK Piiskoppide Nõukogu ja UÕK Püha Sinod». Ja veel: «UÕK Piiskoppide Nõukogul on õigus UÕK Kirikukogu järgneval heakskiidul põhimääruseid täiendada ja muuta.»
Siin ei ole sõnagi Moskva patriarhi heakskiidust. Seega on UÕK mainitud juhtimisorganid toiminud täielikus kooskõlas kiriku põhimäärustega.
Vene Õigeusu Kiriku juhtkond ei reageerinud UÕK otsustele pahameelega, vaid näitas üles mõistvat suhtumist. VÕK «välisminister» metropoliit Illarion väitis, et tegemist olevat juba patriarh Aleksiuse poolt 1990. aastatel antud autonoomia elluviimisega ja et Ukraina kiriku otsused on tingitud vajadusest kaitsta enda omandit. VÕK Püha Sinod väljendas UÕK osas täielikku toetust ja mõistmist. Koguni patriarh Kirill teatas: «Me mõistame täielikult, et kõrgestipühitsetud metropoliit Onufri ja piiskopid peavad täna talitama nii targalt kui võimalik, et mitte komplitseerida usklike elu.»
Sellele vaatamata on olukord UÕK-s siiski keeruline. Pärast kirikukogu loobuti mõnes Ida-Ukraina piirkonnas liturgial meenutamast metropoliit Onufrit. Horlivka ja Slavianski metropoliit Mitrofani väitel olevat kirikukogul enamik sõna võtnutest toetanud UÕK senist staatust autonoomse Kirikuna Moskva Patriarhaadi koosseisus. «Ma leian, et see otsus on väär,» ütles metropoliit Mitrofan, pidades silmas kirikukogul otsustatut. «Ma ei toeta seda ega kiida seda heaks, kuid ma ei tee midagi, mis kahjustaks meie vendi. Me meenutame kõrgestipühitsetud metropoliit Onufrit ja Tema Pühadust patriarhi… me jääme praegu osadusse Vene Õigeusu Kirikuga ja, Jumala abiga, hoiame alal ühtsust UÕK-ga.»
Teisalt on teatanud Lvivi metropoliit Filaret, et UÕK on nüüd täiesti iseseisev: «Kõik sätted, mis meie Kirikut Moskva Patriarhaadiga ühendasid, on UÕK põhimäärustest täielikult kustutatud. Seega me oleme täielikult väljaspool Vene Õigeusu Kirikut. Patriarh Kirill ei ole enam meie Kiriku esikarjane mitte üheski vormis.»
Mis saab edasi?
Kuigi UÕK näeb end sõltumatu kirikuna (sellele viitab ka see, et metropoliit Onufri meenutas liturgial patriarh Kirilli koos teiste õigeusu kirikupeadega, mitte kui oma vaimulikku ülemust), tuleb õigeusumaailma tunnustus alles saavutada. Kas Moskva Patriarhaat oleks valmis UÕK-d kui oma (endist) osa iseseisvaks tunnistama? VÕK on varem autokefaalseks tunnistanud Poola, Tšehhi ja Ameerika õigeusukirikud. Kuidas reageerib Konstantinoopoli patriarh, kes on juba ühele osale Ukraina õigeusklikest tomose andnud? Pealegi näeb Konstantinoopol autokefaalia andmist oma eesõigusena.
UÕK liitumine Konstantinoopoli tunnustatud uue kirikuga (ÕKU-ga) ei ole üldsegi lihtne. UÕK Kirikukogu nimetas läbirääkimiste tingimusena seda, et uus kirik peab lõpetama kõik püüdlused nende kogudusi jõuga üle võtta. Samuti märgiti, et ÕKU-s tuleb taastada apostlik suktsessioon. Nimelt on ÕKU piiskopid pühitsetud ametisse veel skismas viibides ning UÕK (samuti VÕK) positsioon on, et tegemist ei ole kehtivate pühitsustega, millest järeldub, et tegemist ei ole vaimulikega, keda õigeusukirikud niisama lihtsalt tunnustada saaksid. See on muide ka põhjus, miks Moskva alt lahkuda soovivad UÕK vaimulikud ei ole kippunud ÕKU-sse üle minema (erandeid muidugi on).
Ukraina Õigeusu Kirik püüab niisiis iseseisvumisele liikuda ettevaatlikult, arvestades mänguruumiga, mida kanoonilised normid võimaldavad. Võimalik, et mõned piiskopkonnad Ida-Ukrainas otsustavad sellele teele mitte kaasa tulla, aga eks see sõltub ka paljuski sõja tulemustest.
Kahtlemata on õigeusklike huvides, kui viimaks õnnestub kaotada siiani ukrainlasi lahutav kirikulõhe, mis on paljuski tingitud kirikupoliitikast (ja ka ilmalikust poliitikast) ning mida ei suutnud ületada ei Moskva Patriarhaat ega Oikumeeniline Patriarhaat ja mis on tõenäoliselt veel pikka aega reaalsus. Kuid skisma ületamise korral saab Ukraina Õigeusu Kirikust üks suuremaid õigeusukirikuid maailmas.
