Seda küsimust võib tihti kuulda hea tahtega kristlaste suust, kes tahavad aidata teisi Jeesus Kristust tundma õppida. Katoliiklastena, kelle usk keskendub Temale, võime me tunnustada nende häid kavatsusi ja imetleda nende valmisolekut rääkida Jumalast.
Kuid isegi siis võib katoliiklastel olla raske mõista, mida see küsimus üldse tähendab. Mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad juba praegu «päästetud» olemisest?
Seda küsimust esitavad kristlased mõtlevad pääsemisest tihti kui minevikusündmusest, mis toimus siis, kui nad tunnistasid usku Jeesusesse kui Päästjasse ja Issandasse. Paljud neist usuvad ka, et see usuakt garanteerib neile nüüd koha taevas, ükskõik, mida nad ülejäänud elu jooksul teevad. Nad ei pea kunagi kartma enda pattude karistamist põrguga.
Katoliku Kiriku õpetus aitab mõista, et see on tegelikult väärarusaam pääsemisest. Jeesus Kristus tuli, et anda meile palju rohkem kui teatud igavikuline tulekahjukindlustus. Pääsemine selle täielikus mõttes on edasikestev protsess, mis lõppeb alles pärast meie surma. Ning vahepealsel ajal on endiselt võimalik Jumalast ära pöörduda.
Nii et kui keegi küsib meie käest, kas me oleme «päästetud», oleks parim lühike vastus ehk see: «Noh, ma teen, mida apostel Paulus meil Piiblis teha käsib: valmistan endale päästet päevast päeva» (vt Kiri filiplastele, 2:12).
Kui tahame sellele väitele midagi lisada, võime enda küsitlejale kinnitada, et me tõesti usume Jeesusesse Kristusesse, et me tunneme Temas ära meie Päästja ja Issanda ning et meie eesmärgiks on kuuluda ühel päeval pühakute hulka taevas.
Kuid miks diskussioon sellega lõppenuks lugeda? Kui sa tahad sammukese kaugemale minna, proovi järgmist lähenemist. Ütle, «nüüd on mul sinule üks küsimus. Me mõlemad teame, et Jeesus päästab meid patust. Aga mille jaoks meid päästetakse?»
See küsimus nihutab vestluse fookust. Vastuse koos uurimine võib aidata teisel inimesel täielikumalt ja täpsemini taibata, mida tegelikult tähendab pääsemine.
Mis on pääsemine?
Vastavalt katoliiklikule arusaamisele pääsemisest, mis on juurdunud Pühakirjas, ei päästeta meid üksnes patust. Meid päästetakse igaveseks eluks koos Jumalaga.
Miks Jumal meid üldse lõi? Ta lõi meid teatud moel iseenese sarnasteks, võimelisteks mõtlema ja valima, nii et me võiksime olla pojad ja tütred, kes elavad sõpruses Temaga. Jumal lõi meid Tema enda jaoks, ei millekski vähemaks kui selleks, et me Teda tunneksime, armastaksime, teeniksime ja naudiksime – nüüd ja igavesti.
Kuid patu läbi oleme me Jumala vastu mässanud ning Tema sõpruse tagasi lükanud. Selle tulemusena on meie sarnasus Temale moonutada saanud, ning me oleme end Temast lahutanud. Kuna Tema on kõige hea allikas, saab see lahutatus viia vaid viletsuseni nii selles kui järgmises elus.
Kuna Jumal armastas meid nii palju, saatis Ta enda poja, Jeesuse Kristuse, päästma meid sellest kohutavast saatusest. Jeesuse elu, surm ja ülestõusmine pakub meile, läbi meie pattude andeksandmise, pääsetee igavesest karistusest.
Aga see ei ole kõik. Ta ka lepitab meid Jumalaga, avades meile ukse sõpruse täielikuks taastamiseks Temaga.
Sellel moel alustab Jeesus meie Jumala-sarnasuse taastamise protsessi, ravides patust tulnud lõhutust. Nii ei ole päästmine üksnes põrgust hoidumine, ega ole see ka lihtsalt minevikusündmus.
Otse vastupidi: Päästmine selle täiuses on Jumala uus looming. Et meid päästa, teeb Ta meid uuesti enese sarnasteks – mis on eluaegne protsess, mis eeldab meie kaastööd – nii et me suudame jällekord mõelda ja armastada nii, nagu Tema mõtleb ja armastab. Selle protsessi saab lõpule viia üksnes taevas, kus igavest elu nauditakse Temaga täiuslikus harmoonias.
Need, kes ühinevad seal Jumalaga igaveseks, sügavaimas võimalikus armastuse ühenduses, saavutavad enda kõrgeima eesmärgi. Nende sügavaimad igatsused saavad täidetud. Nad saavad selleks, milleks neid loodi.
Merehädalised
Kaaluge järgnevat analoogiat.
Me oleme nagu keset ookeanit tormis hukkunud laeva pealt pääsejad. Meid on päästetud uppumisest ning võetud laeva pardale, mida me kutsume Kirikuks. See laev toimetab meid nüüd ohutusse sadamasse – meie koju taevasse, Jumala juurde.
Kuid veel ei ole me koju jõudnud.
Võib öelda, et meid on «päästetud» selles mõttes, et meid on merest välja tõmmatud ja ohutu aluse peale võetud. Kuid me ei saa tõeliselt rääkida «pääsemisest» selle täielikus mõttes enne, kui oleme jõudnud enda sihtkohta. Me peame alandlikult tunnistama, et me ei ole jõudnud lõpliku täiuslikkuseni.
Vahepeal peab tunnistama ka kainestavat võimalust, et – Jumal hoidku selle eest – me võime valida ühel päeval jälle üle parda hüppamise.
Päästmine ei ole garanteeritud lihtsalt millegi pärast, mida me tegime minevikus. Meil on jätkuvalt vaba tahe, mis on osa Jumala-sarnasusest meis. Nii on meil endiselt võime pöörduda jälle Jumalast ära.
See on hirmutav võimalus. Kuid see ei tohiks meid alatasa muretsema panna, et meid mõistetakse hukka vaatamata meile parimatele pingutustele kasvada armus. Me võime olla kindlad, et Jumal soovib meie pääsemist ning et Ta on ustav meie aitamises. Kui meil on kiusatus Ta hüljata, annab Ta meile võime sellele kiusatusele vastu seista.
Kuid isegi sel juhul on valik endiselt meie teha.
Tegelikult teeme me iga päev valikuid, mis meid Jumalale lähendavad või meid Temast eemale juhivad. Sellepärast ei piisa lihtsalt Jeesusesse uskumisest. Sõprus Jumalaga, nagu igasugune sõprus, tähendab rohkemat kui lihtsalt tuttavaks saamist. See hõlmab endas ridamisi otsuseid armastada, nii et pikas plaanis kasvab pühendunud suhe.
Usk ilma heade töödeta on seega kasutu. Jumalal on vaja meie aktiivset kaasatöötamist, sest nii meie meel kui meie tahe – täielik Jumalaga sarnanemine – peavad saama uuendatud, kui meid lõpuks päästetakse.
Kui sa arutad neid punkte kristlastest sõpradega, kes küsivad, kas sa oled päästetud, võid sa avada nende jaoks täiesti uued viisid, kuidas mõelda. Kindlasti näita neile, et see arusaam pääsemisest on leitav kõikjal üle kogu Pühakirja – näiteks nagu siis, kui Püha Peetrus ütleb: «igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole» (1 Peetruse 2:2), või kui Püha Paulus ütleb korintlastele: «Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks» (1Kor 15:1–2).
Mis siis, kui vestlus lõppeb enne, kui nad jõuavad veenduda? Isegi siis see aeg, mille sa oled veetnud mõtiskledes, mida pääsemine tõeliselt tähendab, võib süvendada sinu usku ja tuua su Jumalale lähemale.
Artikkel ilmus algselt Coming Home Networkis ja eesti keelde tõlgituna Katoliku blogis.
Paastumaarjapäeva, 25. märtsi, õhtul Vatikani Peetruse basiilikas aset leidnud jumalateenistusel pühendas paavst Franciscus Ukraina ja Venemaa Neitsi Maarja puhtaimale südamele. Pühendamisakt toimus Eesti aja järgi veidi pärast kella poolt kaheksat õhtul.
Neitsi Maarja Puhtaimale Südamele pühendamise akt
Püha Peetruse basiilika, Vatikan 25. märts 2022
Oo, Püha Jumalaema Maarja, meie Ema, sel katsumuse tunnil pöördume me Sinu poole. Emana armastad ja tunned Sa meid kõiki ning ükski mure, mida südames kanname, pole Sinu eest varjatud. Halastuse Ema, kui sageli oleme kogenud Sinu valvsat hoolt ja rahulist ligiolekut! Sa ei lakka kunagi meid juhatamast Jeesuse, Rahuvürsti juurde.
Ent ometi oleme rahuteelt kõrvale kaldunud. Oleme unustanud eelmise sajandi traagilistest sündmustest saadud õppetunnid, kahes maailmasõjas langenud miljonite inimeste ohvri. Oleme eiranud kohustusi, mis me oleme ühendatud rahvastena enesele võtnud. Oleme jätnud täitmata inimeste unistuse rahust ja petnud noorte lootusi. Me oleme haigestunud ahnusesse, mõelnud üksnes omaenda rahva huvidele, muutunud ükskõikseks ning jäänud kinni isekatesse vajadustesse ja muredesse. Oleme eelistanud Jumalat eirata, rahulduda oma pettekujutlustega, muutuda üleolevaks ja agressiivseks. Oleme süütuid elusid maha rõhunud ja relvi varunud. Me oleme lakanud olemast oma ligimese ja meie ühise kodu hoidjad. Oleme sõdadega laastanud meile usaldatud kauni maailmaaia ning oma pattudega oleme murdnud taevase Isa südame, kes soovib, et me kõik oleksime vennad ja õed. Oleme muutunud ükskõikseks kõigi ja kõige suhtes peale iseenda. Nüüd hüüame häbiga: anna meile andeks, Issand!
Püha Ema, patu viletsuses, võitlustes ja nõrkustes, ebaõiglase kurjuse ja sõja müsteeriumi keskel tuletad Sa meelde, et Jumal ei hülga meid kunagi, vaid vaatab meid jätkuvalt armastusega, olles alati valmis andestama ja meid uude ellu ülendama. Jumal on Sind meile usaldanud ning Sinu Puhtaim Süda on pelgupaigaks kogu Kirikule ja inimkonnale. Jumala armulisel tahtel oled Sa alati meiega; isegi ajaloo kõige rahutumatel hetkedel juhatad ja saadad Sa meid õrna armastusega.
Nüüd pöördume me Sinu poole ja koputame Su südame uksele, meie, Sinu armsad lapsed, keda Sa ei väsi külastamast ja pöördumisele kutsumast. Aita ja lohuta meid sel pimedal tunnil. Ütle meile veelkord: «Kas ma siis pole siin, mina, teie Ema?» Sina oled võimeline lahti harutama meie südamete ja ajastu sõlmed. Me usaldame Sind. Ja oleme kindlad, et Sa aitad meid, eriti katsumuste aegu; et sa pole kurt meie palvetele ja tuled meile appi.
Nõnda tegid Sa Galilea Kaanas, kui Sa pöördusid Jeesuse poole, mispeale tegi ta oma esimese tunnustähe. Pulmapeo rõõmu alalhoidmiseks ütlesid Sa Jeesusele: «Neil ei ole enam veini.» (Jh 2:3). Ema, korda palun neid sõnu ja seda palvet, sest nüüd on meil lootusevein otsa saanud, rõõm on pagenud, vendlus on tuhmunud. Oleme unustanud inimlikkuse ja rahuanni tuulde visanud. Oleme avanud oma südamed vägivallale ja hävingule. Kui väga me vajame praegu Sinu emalikku abi!
Seepärast, Püha Jumalaema Maarja, võta kuulda meie palvet.
Meretäht, ära lase meil sõjamarus karile sõita.
Uue Lepingu Laegas, edenda rahuplaane ja leppimisteid.
Taevakuninganna, taasta maailmas Jumala rahu, kõrvalda vihkamine ja kättemaksujanu ning õpeta meid andestama.
Vabasta meid sõjast, kaitse maailma tuumarelvade ohu eest.
Roosipärja Kuninganna, aita meil mõista vajadust palvetamise ja armastamise järele.
Inimkonna Kuninganna, näita rahvastele vendluse teed.
Rahukuninganna, saavuta rahu maailmas.
Püha Ema, liigutagu Sinu kurblik palve meie kalestunud südameid. Aidaku pisarad, mida Sa meie pärast oled valanud, sel vihkamisest kuivanud orul uuesti õide puhkeda. Pööraku Sinu palve relvaäikese ajal meie mõtted rahu poole. Rahustagu Sinu emalik puudutus neid, kes kannatavad ja põgenevad pommirahe eest. Sinu emalik embus lohutagu neid, kes on sunnitud lahkuma oma kodudest ja kodumaalt. Äratagu Sinu valutav süda meis kaastunnet ja innustagu see meid avama oma uksi meie vendadele ja õdedele, kes on haiget saanud ning kõrvale heidetud.
Püha Jumalaema, kui Sa seisid risti jalamil, ütles Jeesus, nähes Sinu kõrval oma jüngrit: «Vaata, see on Sinu poeg!» (Jh 19:26). Nii usaldas Jeesus meist igaühe Sinu kätte. Jüngrile – ja ka igaühele meist – ütles Ta: «Vaata, see on Sinu ema!» (Jh 19:27). Oo, Ema Maarja, nüüd soovime me Sind vastu võtta oma ellu ja ajalukku. Väsinud ja ahastuses inimkond seisab sel tunnil ühes Sinuga risti all, soovides end Sulle usaldada ja end Sinu läbi Kristusele pühendada.
Ukraina ja Venemaa inimesed, kes Sind suure armastusega austavad, pöörduvad nüüd Sinu poole, sest Sinu süda lööb kaastundest nende ja kõigi rahvaste vastu, keda laastab sõda, nälg, ebaõiglus ja vaesus.
Seetõttu, Jumala Ema ja meie Ema, usaldame ja pühendame me pühalikult iseenda, Kiriku ja kogu inimkonna, eriti Venemaa ja Ukraina, Sinu Puhtaimale Südamele. Palun võta see armastuses ja kindluses tehtud tegu vastu. Luba, et sõda lõppeks ja rahu valitseks kogu maailmas. Sinu südamest võrsunud «Fiat!» avas Rahuvürstile ajaloo uksed. Usume, et Sinu südame kaudu koidab taas rahu. Sulle usaldame kogu inimkonna tuleviku, kõigi inimeste vajadused ja ootused, maailma mured ja lootused.
Kallatagu Jumala halastus Sinu eestkoste läbi maa peale ja rahu tasane rütm naasku meie päevadesse. Jumalaema, kes Sa ütlesid «Fiat!», kelle peale tuli Püha Vaim, taasta meie vahel harmoonia, mis tuleb Jumalalt. Ema, meie elava lootuse allikas, kasta meie kuivi südameid. Sinu üsas sai Jeesus lihaks; aita meil edendada osadust. Sa käisid kord meie maailma radu, juhata meid nüüd rahu teedel.
Aamen.
Veebileht Meie Kirik avaldab roomakatoliku kiriku Eesti apostelliku administraatori, piiskop Pihilipp Jourdani läkituse seoses Venemaa ja Ukraina pühendamisega Neitsi Maarja puhtaimale südamele eeoleval reedel, 25. märtsil. Paavst Franciscus kutsub kõiki hea tahtega inimesi palves sellega ühinema.
Armsad vennad ja õed Kristuses!
Nagu palju teie seast on juba kuulnud, paavst Franciscus pühendab Ukraina ja Venemaa Neitsi Maarja Puhtaimale Südamele sel reedel, 25. märtsil, Neitsi Maarja kuulutamise suurpühal, kell 17.00 (kell 18.00 Eesti aja järgi) Vatikanis. Püha Isa kutsub maailma piiskoppe, preestreid ning kõiki inimesi ühinema kogu oma hingega ja palvega antud pühendamisega.
Pühendamise alus ei ole tavaline paavstlik otsus, vaid see on tõeline Taevasõnum, mis põhineb 1917. aasta Fatima ilmutustel, Portugalis. Ilmutuste ajal Jumalaema palus Venemaa pühendamist oma Puhtaimale Südamele, mis oleks justkui eeltingimus rahule, vastasel juhul leviksid eksimused, sõjad ja tagakiusamised kogu maailmas.
Pärast Fatima ilmutusi, mitmed paavstid on korduvalt läbi viinud pühendamisi Neitsi Maarja Puhtamaile Südamele. Esimesena paavst Pius XII aastal 1942. Lisaks takirjutas Venemaa pühendamisest oma 1952. aasta apostellikus kirjas «Sacro vergente anno». Pühad paavstid Paulus VI 1964. aastal ning Johannes Paulus II aastatel 1981, 1982 ning 1984 uuendasid Venemaa pühendamist Jumalaemale. See viimane pühendamine püha paavst Johannes Paulus II poolt 1984. aastal on ka kõige tuntuim, mida ta päris keerulisel ajal viis läbi Püha Peetruse väljakul ühtsuses kõikide maailma piiskoppidega. Seda oli palunud paavstilt eelnevalt Jumala sulane orduõde Lucia, üks ilmutuse tunnistajatest Fatimas, kes hiljem kinnitas, et see 1984. aasta pühendamine vastas Fatima ilmutuses väljendatud Jumalaema soovile. Nagu me teame, pärast seda pühendamist sõda ei puhkenud Venemaal ja mõned aastad hiljem lagunes Nõukogude Liit.
Ukraina sõja traagilisel ajal, milles me praegu elame, paavst Franciscus peab vajalikuks uuendada Venemaa pühendamist Neitsi Maarja Puhtaimale Südamele kaasates palvesse ka Ukrainat. Nagu Jumalaema ise palus Fatimas, sellega peavad ühinema kõik maailma katoliku piiskopid, igaüks oma katedraalis või piiskopkonnas, ja nendega niisamuti kõik preestrid. See kutse laieneb ka kõikidele usklikele ja hea tahtega inimestele, kes soovivad selle pühendamisega ühineda. See laieneb ka neile, kes ei jaga kristlikku usku või ei pea ennast usklikuks, sest rahu on selline vara, mida iga inimene soovib ja otsib.
Armsad vennad ja õed, ma palun, et iga Eesti katoliiklane võtaks mõned minutid sel reedel kell 18.00, ükskõik, kus ta sel hetkel asub: kodus, kirikus, tööl, tänaval või mujal ja loeks Neitsi Maarja Puhtamaile Südamele pühendumise palvet, mida me varsti Rooma-Katoliku Kirikus avaldame. Kuid loomulikult võib selle asemel palvetada mõnda teist Maarja palvet (nt roosipärga) ning sellisel viisil ühineda Püha Isaga ja kõigi katoliiklastega palves.
Hoidkem eriti oma palves meie Ukraina vendi ja õdesid, kes praegu kannatavad sõja tõttu või kes neist on kaotanud kodu ja elavad praegu meie seas. Ja palvetagem lakkamatult rahu eest!
Sancta Maria, Regina Pacis, ora por nobis!
Püha Neitsi Maarja, Rahu Kuninganna, palu meie eest!
+Piiskop Philippe Jourdan
Roomakatoliku kiriku Eesti apostelliku administratuuri teatel pühendab paavst Franciscus 25. märtsil 2022, Issandakuulutamise suurpühal ehk paastumaarjapäeval, Venemaa ja Ukraina Neitsi Maarja pärispatuta südamele. Pühendamine toimub pihiliturgia ajal Vatikani Püha Peetruse basiilikas.
«Iga pühendamine tähendab kindlat veendumust, et Jumal on tegev konkreetses pühendamise aktis. Jumal annab pühendumise kaudu osa oma pühadusest meile. Kui võetakse vastu otsus, et paavst pühendab mõne riigi või rahva Jumalale (nt Jeesuse Pühimale Südamele), tähendab see, et Jumal tegutseb paavsti kaudu, kes usaldab palves Püha Vaimu läbi mõne riigi või rahva Jumalale, andes nad Tema täieliku hoole alla,» selgitab Eesti apostellik administratuur, lisades:
«Neitsi Maarja ei ole Lunastaja, ent on olnud Jumala tahe, et Jeesuse ema Maarja, kes on täielikus ühenduses oma Pojaga ning kes on kõigi ustavate hoidjaks ja täiuslikuks eeskujuks kogu Kirikule, jagab inimestele Jumala poolt saadetud Püha Vaimu sõnumeid. Igal kristlasel on teatud tingimuste täitmisel võimalik end täielikult pühendada Neitsi Maarjale. Samuti on võimalik pühendada Neitsi Maarjale rahvaid ja riike.»
Neitsi Maarja palve Fátimas
Katoliku kiriku kinnitusel leidis 13. juulil 1917 Portugalis Fátimas aset Jumalaema ilmumine karjuslastele. Muude sõnumite hulgas palus Maarja Venemaa pühendamist oma pärispatuta südamele, öeldes, et kui seda ei tehta, levivad Venemaa poolt tehtud vead kogu maailmas ning sünnivad sõjad ja kasvab inimeste tagakiusamine.
Üks tollastest lastest, Lúcia dos Santos (1907–2005), väitis, et 1929. aastal kordas Jumalaema oma palvet Venemaa pühendamise kohta.
Pärast ilmumisi Fátimas ongi toimunud erinevad Maarja pärispatuta südamele pühendamise aktid. Paavst Pius XII pühendas 31. oktoobril 1942 kogu maailma Maarja pärispatuta südamele. 7. juulil 1952 pühendas ta Venemaa rahvad Neitsi Maarja pärispatuta südamele apostellikus kirjas Sacro verente anno: «Nii nagu mõned aastad tagasi pühendasime kogu maailma Jumalaema Pärispatuta Südamele, nii pühendame nüüd kõige erilisemal viisil kõik Venemaa rahvad samuti Maarja Pärispatuta Südamele.»
21. novembril 1964, Vatikani II kirikukogu ajal, uuendas paavst Paulus VI Venemaa pühendamise Maarja pärispatuta südamele. Taas kord pühendas Venemaa Neitsi Maarja pärispatuta südamele paavst Johannes Paulus II 25. märtsil 1984, et riik saaks erilist Jumalaema armu ja kaoks kommunistlik režiim.
Ukraina ja Venemaa pühendamine Neitsi Maarja pärispatuta südamele
Tänavu 25. märtsil toimuva pühendamise algatasid Ukraina roomakatoliku kiriku piiskopid. Paastukuu algul palusid piiskopid paavst Franciscusel pühendada Ukraina ja Venemaa Neitsi Maarja Pärispatuta Südamele. Paavstile saadetud ametlikus kirjas on öeldud: «Me kirjutame meie rahva jaoks mõõtmatu valu ja kohutava katsumuse tunnil. Palume alandlikult Teie Pühadusel läbi viia Ukraina ja Venemaa pühendamise akt Neitsi Maarja Pärispatuta Südamele, nagu seda kunagi palus Fátima Püha Neitsi.»
Katoliiklased loodavad, et Maarja pärispatuta süda saab peatada selle pühendamise kaudu sõja Ukrainas. Ukraina katoliku piiskopid on alustanud üheksapäevast noveenipalvust, et valmistuda selleks eriliseks pühendumiseks ning kutsuvad nendega ühinema kõiki hea tahtega inimesi.
Allikas: Eesti apostellik administratuur
Eesti Kirikute Nõukogu ja liikmeskirikute juhtide avaldus seoses sõjategevusega Ukrainas ja sõjapõgenike vastuvõtmisega Eestis
24. veebruarist 2022 pole maailm enam endine. Oleme tunnistajaks kohutavatele arengutele sõjatandril Ukrainas. Tuhanded inimesed on hukkunud, sealhulgas süütud lapsed, noorukid, eakad. Kümned tuhanded on saanud haavata. Sajad tuhanded on jäänud koduta või kannatavad väljapääsmatus olukorras hirmu, külma, nälja ja janu ning tervisehädade all. Miljonid on sunnitud põgenikena kodust või ka kodumaalt lahkuma. Lahingutegevuses kaotavad elu oma maad kaitsvad mehed, aga ka need, kes on kurjuse käsilasteks saanud. Sõjategevuses on hävitatud kaunid linnad ja segi pööratud kevadkülvi ootavad põllud.
ÜRO Peaassamblee on Venemaa sõjategevuse Ukrainas hukka mõistnud. Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute esindajatena ühineme selle hinnanguga. ÜRO inimõiguste nõukogu ülemvolinik on hoiatanud, et haiglate, lasteaedade, koolide ja muude ühiskondlike hoonete ning tavainimeste eluasemete lauspommitamised rikuvad rahvusvahelist õigust ja võivad kvalifitseeruda sõjakuritegudena. Algatatud on mitmed uurimised. Eesti suuremate kirikute juhtidena mõistame hukka humanitaarobjektide, sealhulgas kirikute pommitamise ja tsiviilisikute ohtu seadmise.
Tretjakovi galeriis Moskvas asub Aleksandr Ivanovi suurteos «Kristuse ilmumine rahvale». See maal kujutab rahvale ilmunud kogu maailma Päästjat Issandat Jeesust Kristust, kellele Ristija Johannes osutab, kuulutades: «Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!» (Jh 1:29) Tema päästest osasaamine eeldab aga meeleparandust. Nii lihtinimestelt kui valitsejatelt. Eesti erinevate kirikute juhtidena kutsume üles sõjategevust lõpetama ning naasma Kristuse käsu juurde armastada üksteist, paludes andestust kohutava ülekohtu pärast, mis on tehtud, ning heastama, mis võimalik.
Tol maalil kujutatud Ristija Johannese käest küsisid meeltparandanud inimesed: «Mis meil siis tuleb teha?» Neile vastab ta: «Kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole, ning kellel on toitu, tehku niisamuti!» (Lk 3:10–11) Siin on juhised meile, kui tuhanded sõja eest pagenud inimesed on jõudnud Eestimaale. Meie kristlik kohus on olla nende kõrval ja jagada, mida nad vajavad.
Mõeldes meie rahva valusatele minevikukogemustele, oleme nägemas, millise armastusega on paljud asunud abistamistööle. Eesti kirikuid ja kogudusi ühendava üle-Eestilise kirikute võrgustikuna tahame anda oma parima, pakkudes praktilist abi, toitu, öömaja, kõigile, kes seda vajavad, sõltumata usutunnistusest. Samuti hingehoidu ja osaduskonda. Siia saabuvatest Ukraina inimestest kuuluvad paljud meie sõsar- ja liikmeskirikutesse.
Kallid Eesti inimesed! Oleme rõõmustanud meie riigi iseseisvuse veretu taastamise pärast. Tunnistame, et see on suur Jumala arm. Meiegi vajame meeleparandust ja oma südamete pööramist Jumala poole kõige selle valguses, mis toimub Ukrainas. Isegi, kui me ei mõista, kuidas Jumal tegutseb, usaldame palves Tema kätte oma elu ja me maa. Just nii nagu seda tegid meie vanaemad ja vanaisad kõige kriitilisematel aegadel.
Mälestame sõjaohvreid ja palvetame jätkuvalt rahu saabumise pärast Ukrainasse.
Eesti Kirikute Nõukogu president, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku emeriitpeapiiskop Andres Põder
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma
Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus
Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Eugeni
Rooma-Katoliku Kiriku apostellik administraator Eestis, piiskop Philippe Jourdan
Armeenia Apostliku Kiriku piiskop Balti riikides Vardan Navasardyan
Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskop Alur Õunpuu
Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu president, pastor Erki Tamm
Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liidu president, pastor Andres Ploompuu
Eesti Metodisti Kiriku superintendent, pastor Robert Tšerenkov
Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku preester Thomas Eriste
17. märtsil AD 2022 Tallinnas
Teie Pühadus, nendel süngetel päevadel, mil Venemaa Föderatsiooni sõjalise sekkumise tulemusena Ukrainas möllab keset Euroopat sõda, lubage mul Teile edasi anda kogu meie peapiiskopkonna nördimus ja täielik solidaarsus selle konflikti ohvritega.
Selle vägivaldse rünnakuga tekitatud mured ja korratused kogu maailmas pole säästnud Lääne-Euroopa õigeusu kogukonda ja eelkõige Lääne-Euroopa vene traditsiooniga õigeusu koguduste peapiiskopkonda, mis koondab erineva päritoluga usklikke. Tekkinud olukord ohustab meie ühtsust. Meie usklikud ootavad oma karjastelt Kiriku häält ja evangeelset rahusõnumit.
Meid liigutas Ukraina Õigeusu Kiriku Püha Sinodi liikmete avaldus, milles paluti Teil pöörduda Venemaa Föderatsiooni poliitiliste võimude poole, et see verevalamine lõpetada.
Ma pöördun Teie poole kõigi meie peapiiskopkonna usklike nimel, et Te võtaksite Vene Õigeusu Kiriku esikarjasena sõna selle koletu ja mõttetu sõja vastu ning pöörduksite Venemaa Föderatsiooni võimude poole, et see kuni viimase ajani mõeldamatuna tundunud mõrvarlik konflikt kahe rahva ja riigi vahel, keda ühendab sajanditepikkune ajalugu ja ühine usk Kristusesse, lõppeks nii kiiresti kui võimalik.
Teie Pühadus, 6. märtsil Lunastaja Kristuse patriarhaalses katedraalis peetud andeksandmise pühapäeva «homiilias» Te andsite mõista, et õigustate seda julma ja mõrvarlikku agressioonisõda kui «metafüüsilist lahingut» õiguse nimel «olla valguse, Jumala tõe poolel, selle poolel, mida Kristuse valgus, Tema sõna, Tema evangeelium meile ilmutab».
Kogu lugupidamise juures, mis Teile kuulub ja millest ma ei loobu, aga ka lõpmatu valuga pean ma Teie tähelepanu juhtima sellele, et ma ei saa nõustuda sellise evangeeliumi tõlgendamisega. Mitte miski ei õigusta seda, et «head karjased», kes me olema peame, lakkaksid asjaoludele vaatamata olemast «rahutegijad».
Teie Pühadus, palun alandlikult ja raske südamega, tehke kõik endast olenev, et lõpetada see kohutav sõda, mis lõhestab maailma ning külvab surma ja hävingut.
Johannes, Dubna metropoliit,
Lääne-Euroopa vene traditsiooni õigeusukirikute peapiiskop
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Eugeni pöördumine ülemkarjaste, karjaste, munkade-nunnade ja kõigi Eesti Õigeusu Kiriku ustavate laste poole
Hetkel on kogu maailma tähelepanu keskendunud Venemaa ja Ukraina vahelisele sõjalisele konfliktile.
Kirik palvetab kõikidel aegadel rahu eest kõigi rahvaste jaoks. Kirik on eraldatud riigist ning ei saa otseselt poliitikasse sekkuda.
Kuid me kutsume vaenutsevaid pooli ühes Kiievi ja kogu Ukraina õndsaima metropoliit Onufriga, toetudes meile Jumala poolt antud mõistusele ja sõna annile, istuma läbirääkimiste laua taha, et lõpetada see vennatapusõda.
Kristlastena ei saa me lasta poliitilistel erimeelsustel ja sõjal meid lõhestada.
Praegu ilmub käimasoleva sõjalise konflikti kohta hulgaliselt teavet, mis õhutab agressiivsetele tegudele ja sõnavõttudele. Nagu iga konflikti puhul, nii ka nüüd ilmub lisaks ka palju eksitavat teavet. Kutsume kõiki üles arukalt suhtuma levivatesse kuuldustesse, allumata vaenuõhutustele, mis juba niigi keerulise olukorra võiksid veelgi komplitseeritumaks muuta.
Sõda on suur hädaolukord! Seepärast nimetab Nyssa püha Gregorius sõja ärahoidmist suurimaks heateoks, mille eest Issand annab mitmekordse tasu, sest on öeldud: «õndsad on rahutegijad», aga rahutegijad on need, kes toovad teistele rahu.
Kutsume kõiki Eestimaa õigeusklikke kristlasi tugevdama oma palveid rahu peatse taastamise eest. Palume osutada igakülgset abi kõigile kannatada saanud inimestele, kellest on saanud sõjalise konflikti süütud ohvrid – põgenikele, kes on jäänud ilma peavarju ja elatusvahenditeta.
Palume Jumalat, et apostlisarnase vürst Vladimiri poolt Kiievi Venemaa ristimisest alguse saanud sajanditepikkuse ühise ajalooga vene ja ukraina rahvad suudaksid ületada tekkinud vastuolud ja lõhestatuse, mis on kaasa toonud praeguse sõjalise konflikti.
Armastusega Issandas
+ EUGENI
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Allikas: https://orthodox.ee/et/
Armsad Kristuses, kõrgesti pühitsetud piiskopid, isad, vennad ja õed!
Kallid ukrainlased!
Kurvastuse ja valuga tõdeme, et sõda on tulnud meie kodumaale Ukrainasse. Meie peale on langenud rasked katsumused. Pea kogu Ukrainas kestavad lahingud Vene Föderatsiooni vägede ja Ukraina Relvajõudude vahel, surevad sõdurid ja tsiviilisikud, kasvab põgenike arv. Tuumarelvade kõrgemasse valmisolekusse seadmine paneb teravalt küsimuse alla inimkonna ja maailma edasikestmise väljavaate. Selles keerulises olukorras kutsume kõiki üles vaprusele, palvele ja koonduma kodumaa kaitsele.
Pöördudes täna kõigi meie kaitsjate poole, tahame tunnistada, et austame teid ja palvetame teie pärast, kuna te oma eluga ennastohverdavalt riskides olete tunnistuseks, kuidas järgida meie Issanda Jeesuse Kristuse sõnu: «Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest» (Jh 15:13).
Omalt poolt kinnitame, et Ukraina Õigeusu Kirik on alati toetanud ja toetab jätkuvalt Ukraina riiklikku suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Me jagame täielikult meie rahva valu ja kannatusi. Neil otsustavatel päevadel palvetatakse kõikides meie Kiriku kogudustes ja kloostrites sõja lõppemise ja rahu taastamise eest Ukrainas. Ülipühitsetud metropoliit Onufri õnnistusel abistavad piiskopkonnad ja kloostrid põgenikke ja lahingutegevuse tõttu kannatanuid kõige vajalikuga. Meie kirikud on ööpäevaringselt lahti, et pakkuda varju tulistamise eest. Ukraina Õigeusu Kirik laiendab iga päev oma tegevust, et aidata kõiki abivajajaid.
Mõistes oma vaimulikku vastutust, pöördume täna Tema Pühaduse Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirilli poole. Teie Pühadus! Me palume, et palvetaksite veelgi rohkem pikalt kannatanud Ukraina rahva eest, et ütleksite esikarjasena oma sõna verevalamise lõpetamiseks vendade vahel ja kutsuksite Vene Föderatsiooni juhtkonda koheselt lõpetama vaenutegevust, mis juba ähvardabki muutuda maailmasõjaks.
Me pöördume samuti Ukraina presidendi Vladimir Aleksandrovitš Zelenski ja Vene Föderatsiooni presidendi Vladimir Vladimirovitš Putini poole. Ukraina Õigeusu Kiriku paljumiljonilise liikmeskonna nimel palume, et teeksite kõik mis võimalik lõpetamaks relvakonflikti pattu meie kahe vennasrahva vahel ja alustaksite läbirääkimiste protsessi. See kohutav sõda on juba andnud tugeva hoobi ukraina ja vene rahva suhetele. Kui verevalamist ei peatata, jääb lõhe meie rahvaste vahel kestma igaveseks.
Ukraina rahvas, vennad ja õed! Loodame, et terve mõistus võidab ja see sõda lõpeb peagi. Palume igaühel pidada rahu üksteisega ja mitte alluda provokatsioonidele. Aidake üksteist, kandke teineteise eest hoolt! Samuti on oluline mitte õhutada vaenu üksteise vastu. Ainult ühtsuses on meie jõud. Me palume Issandat, et Ta valgustaks valitsejaid oma armu valgusega. Me usume, et inimesearmastaja Issand võtab kuulda meie palveid ja annab andeks meie patud. Ja et lähitulevikus valitseb meie õnnistatud Ukraina maal taas Jumala rahu!
Tähistasime äsja Eesti Vabariigi sünnipäeva. Vähesed mäletavad, et 23. veebruaril, mil idanaaber peab «meestepäeva» ehk Armee aastapäeva, oli kunagi sünnitähtpäev Eesti esimesel presidendil Konstantin Pätsil. Erinevalt nõukogude mütoloogia ühest alustalast, Punaarmee aastapäevast koos selle sangarlike väljamõeldistega (mis oleks omamoodi lugu jälle, aga millele ei raatsi praegu ei enda ega heade lugejate aega raisata), oli Pätsu Kosta igati reaalne isiksus. Ta oli teenekas riigitegelane, rahva eest võitleja ja Eesti Vabariigi alguse juures igati julge ja väga vajalik poliitik. Mees omal kohal, kelle isikus, ometigi, kehastus hiljem väärastunud, arrogantne «isalik armastus» «oma» rahva vastu. Päts ja Laidoner kujunesid tänu klakööridele ja pugejatele nende ümber «isakesteks», ilma kelleta ei riik ega «nende» rahvas suutnuks elada.
Ega Eesti elul ju viga olnud – elatustase oli 1930-ndate aastate lõpus üsnagi hea, põllumehed värbasid hooajatöödele poolakaid ja minu isa kasuisalgi oli nendega seotud lapsepõlvemälestusi kodutalust. Poolakate jaoks oli Maarjamaa täitsa marjamaa. Eesti elatustase jäi 1930-ndate aastate lõpus vaid veidi alla Lätile, ent oli kõrgem kui Soomes, tunduvalt parem kui Leedus ja Poolas, rääkimata Nõukogude Liidust, mille «viljastavatesse» tingimustesse ka Eesti sunniti peagi sisse minema.
1930-ndail tegutsenud prohvet Karl Reitsi arvates tõukas eesti rahvas ise Jumala kaitsva käe enda pealt ära ülbe rahuloluga iseenda üle ja ülbe põlgusega Looja vastu. Kindlasti avaldus selline suhtumine ka Konstantin Pätsile eluajal sünnikohas Tahkurannas püstitatud monumendis, mille küll avas ametlikult Laidoner, ent millel Päts suurima rahuloluga sündida laskis. «Suurima rahuldustundega», nagu räägiti varemalt, võttis presidendi visiidi vastu ka Saaremaa. See toimus kahel kenal suvisel päeval – 20. ja 21. augustil 1939, mil kõik tundus olevat kontrolli all. Mis päev aga oli 23. august 1939, seda ei ole vaja heale lugejale lähemalt seletadagi. Kaks aastat hiljem, 1941. aastal, olid nii Päts kui Laidoner vahistatuna Nõukogude Liidus. Neist said Jumala poolt karistuseks saadetud (Reitsi sõnad) okupatsioonivõimude vangid.
Karl Reits oli öelnud, et Eesti saab vabaks ja talle antakse kukesammu pikkune aeg. Eesti rahvale tulevat Karl Reitsi arvates nii hea aeg, millist tal ei ole kunagi olnud. Kui ta oskab talle antud aega kasutada, pikendatakse seda priiust. Sest priius on kallis Jumala and, ei midagi muud. Ja me ei elagi ju tegelikult halvasti. Materiaalses mõttes elame paremini kui 80 protsenti Maa elanikkonnast ja see ei ole väike asi. Meil on võimalik oma tohutuid eluraskusi käia maha raputamas turismireisidel ja vähe on peresid, kus ei oleks kas või ühte autot. Ühe inimpõlve jooksul on eestlaste elujärg jõudnud tublisti järgi «tsiviliseeritud maailma keskmisele».
Prohvet Reitsil oli seega õigus, nagu ka selles, et Eesti saab jälle vabaks siis kui puud on kõrgemad kui «Estonia» teatrimaja – seda ütles ta ajal kui teatrimaja ümber oli turuplats ja keegi ei plaaninudki sinna ei puid ega parki. Loomulikult naerdi Reits toona järjekordselt välja nii «lihtrahva» kui «rahva juhtide» poolt. Sest kõik oli ju kõige paremas korras nii elatustaseme kui poliitilise olukorra osas ja miski ei paistnud tumestavat tulevikku.
Mis ootab Eestit ees? Kas jõuab ükskord kohale, et Eesti vajab ka täna meeleparandust? Ei ole vaja rääkida nii palju küüditamistest ja sõdadest (mis on küll olnud kole aeg), kui pigem vaadata tänasesse ja tulevikku – mida me saame Loojalt, Aegade Isandalt? Eesti rahva suhtumine Loojasse on praegu veelgi «neutraalsem» kui 1930-ndail, mil suured leerid olid vaid formaalsus ja sisseharjunud komme nii luterlikus kui õigeusu kirikus. Vagade liigutustega aga tühja südant ei täida. Me elame materiaalsetes unistustes, supeldes jumalatuses ja pattudes. Ja ma ise ei ole teistest parem…
Me vajame Loojat, Aegade ja Rahvaste Peremehe eestkostet, aga me lükkame selle põlglikult ära.
«Ärge lootke inimlaste ja vürstide peale, kelle käest ei ole abi!» ütleb õigeusu kiriku palve. Ja nii ongi. «Minu abi tuleb Issanda käest.» Päts ja Laidoner trampisid usu porri, kuigi võtsid formaalselt osa jumalateenistustest. Meie praegused juhid… Ehk hea Jumal võtab katte nende silmilt ja südametelt, et nad oskaksid paluda armuaega endale ja rahvale? Ehk hea Jumal paneb nende silmnägude ette peegli ja nad näevad selles endid, nagu nad on?
Eesti oleks vajanud sellist peeglit 1939. aastal, aga eesti rahva juhid viskasid selle puruks. Võib olla on Toompea ka praegu kaetud selliste peeglite kildudega? Jumal teab. Tema on rahvaste ja riikide Issand. Teda ei saa ei määrusega aresti panna ega trahvida. Jääb vaid loota, et ta meile endile trahvikviitungit välja ei kirjuta või pikemat aresti ei määra. Eestimaa on liiga pisike, et seda niisama ühe raudruuna jaoks üles sonkida ja maha saagida. Eesti rahvas on liiga väike, et seda teha välismaiste isandate kasumi kuulekaks teenriks.
Kukk on oma jala ammu õhku tõstnud. Vägisi näib, et suur osa eesti rahvast ja selle juhid ripuvad oma sõgeduses selle küljes, et seda sammu lõpetada. Me vajame meeleparandust. Vajame seda väga.
Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv.
Arhiivifotodel: K. Päts piiskop H. B. Rahamäe pühitsemisel (1934) ja Punaarmee sisenemine Eestisse (1939)
Vabariigi aastapäeva eelõhtul rääkis peaminister Kaja Kallas, et Eesti vabadust rünnatakse siseriiklikult: «Vabadust rünnatakse nii rahvusvaheliselt kui kahjuks ka siseriiklikult.» Ilmselt pidas Kallas silmas inimesi, kellest tema valitsus on koroonaapartheidi käigus teinud teise sordi kodanikud, kes on selle peale protestima hakanud ja kellele ta on põlglikult politsei koos koertega kallale ässitanud.
Raske on kujutleda jultunumat ja küünilisemat valet kui see, mille esitab poliitik, kes oma ülbe ja hoolimatu tegevusega ohustab otseselt vabadust ja riiklust.
Nüüd, kus meist mitte kaugel on puhkenud sõjategevus ning kõlavad üleskutsed kokku hoida ja vanad vastuolud unustada, pakun ma välja kolm kiiret sammu rahvusliku ühtsuse saavutamiseks. Need on:
1. ülekohtuse apartheidirežiimi ja inimeste alandamise kohene lõpetamine;
2. Kaja Kallase valitsuse lahkumine ja rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamine;
3. loobumine rahvast lõhestava poliitika viljelemisest (LGBT-ideoloogia, tsensuuri, pealekaebamise jms edendamine).
Nende sammude astumine sõltub ennekõike valitsuskoalitsioonist. Ma kahtlen, et nad seda teevad, aga see oleks ainumõeldav riigimehelik käitumine, kui tõesti soovitakse meie sügavalt lõhestunud ühiskonda taas liita.
Ajakirjanikutoolile on istunud silmakirjalikud kirjatsurad ja ärklevad variserid. Nad ei vahenda teile seda, mis maailmas päriselt sünnib, vaid seda, mismoodi te peaksite nende arvates sellest mõtlema.
Häda teile, kirjatsurad ja variserid, te silmakirjatsejad! Te kuulutate end neljandaks võimuks ja võtate poose, et rõhutada oma sõltumatust, aga tegelikult teenite lojaalselt režiimi, mis sobib teie maailmavaatelise baaskonsensusega. Te olete õigupoolest režiimimeedia ja mitte ajakirjandus.
Te mõnitate ja halvustate kõike, mis on ilus, hea ja normaalne, ning irvitate selle üle, mida te mõista ei soovi. Te tiražeerite roppusi, ilgusi ja jõledusi, et esiteks teenida selle pealt üüratut raha ning teiseks lammutada ja õõnestada «tagurlikku» ühiskonda, mida te südamest vihkate.
Häda teile, kirjatsurad ja variserid, te silmakirjatsejad! Kui teie seas peaks olema mõni aus inimene, siis te pöörate ta kiiresti ning teete temast enda suguse, sest te ei talu teistsuguseid endi keskel.
Häda teile, kirjatsurad ja variserid, te silmakirjatsejad! Te peate endid faktikontrolörideks ja tõekuulutajateks, aga tegelikult püüate tsensuuri abil kaitsta oma valesid ja tõkestada ebasobiva info levikut. Te räägite sõnavabadusest, et seda siis piirama hakata. Sõna on vaba vaid teiesugustele.
Teie jaoks vale on tõde ja tõde on vale. Te ei pilguta silmagi, kui räägite musta valgeks ja valge mustaks. See on ju teie «töö».
Häda teile, kirjatsurad ja variserid, te silmakirjatsejad! Te hädaldate, et rünnatakse riiki, arste, teadlasi, politseinikke ja ajakirjanikke, aga ise te sepitsete inimeste kohta õelaid lugusid ja kõiksugust roisku. Te meediahüäänid – te otsite välja ausad ja siirad inimesed, et neid alatult mutta tampida, sest nad ei tohi olla eeskujuks ega äratada inimestes õigeid mõtteid.
Te räägite hoolimisest, ent kütate üles viha ja põlgust nende vastu, kes ei ole teie sarnased. Teie pealkirjad kuulutavad üht ja lood räägivad teist, kuid tõde neis ei ole.
Kui stuudios on teie mõttekaaslased, siis kudrutate nendega kui malbed tuvid, kui aga ideoloogilised vastased, siis sisisete ja salvate kui rästikud. Jutt, mis teile ei meeldi, on teie meelest räuskamine.
Häda teile, kirjatsurad ja variserid, te silmakirjatsejad! Kui meeleavaldajad märatsevad, rüüstavad ja põletavad teie ideoloogilise agenda huvides, räägite te paatoslikult sotsiaalsest õiglusest. Kui põhiseaduslikest õigustest ilma jäetud ja riigi jõuametnikega silmitsi seisvad lihtsad inimesed ärrituvad ja loobivad neid lumega, räägite te lumekuulidest ja vägivaldseks muutunud meeleavaldusest.
Häda teile, kirjatsurad ja variserid, te silmakirjatsejad! Te ei tee nägema politseinuiaga löömist ja muid võimuliialdusi, kuid maalite kurjategijateks need, kes püüavad seista riigivõimu suva vastu. Ja seejuures ütlete, et tegite oma tööd ausalt.
Te kujutate patrioote reeturitena ja ehtsat reeturlust patriotismina. Te levitate valesid õigete kohta, ehkki teate väga hästi, et teie narratiiv ei vasta tõele.
Te rästikute sugu, kuhu te võiksite põgeneda tõe eest? Te võite lollitada osa rahvast pikka aega ja kogu rahvast mõnda aega, aga te ei saa petta kõiki inimesi kogu aeg. Aga täitke oma mõõt, sest mis mõõduga te mõõdate teistele, nii mõõdetakse ka teile.