-
Toeta Meie kiriku väljaandmist!
Läti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi ettekanne «Jumala Sõnale rajatud abielu ja Balti piiskoppide seisukohavõtt seoses samasooliste partnerlusega» Pauluse Sinodi kirikupäevadel Kristiinankaupunkis 15. märtsil 2008.
Homoseksualismi teema käsitlemisel oli minu jaoks kõige raskem otsustada mitte seda, mida rääkida, vaid millest rääkimata jätta. Teema on väga lai ja aeg on piiratud.
Võib-olla olete märganud, et läänemaailmas on paljudes paikades juurutatud kolmeastmelist homoseksualismi programmi.
Esimene samm on ühiskonna tundlikkuse vähendamine homoseksualismi teema suhtes. Teema korduv esitamine paljudes erinevates sõnavõttudes loob mulje, et tegemist on millegi normaalsega.
Teine samm on äratada kahtlust traditsiooniliste väärtuste vastu. Inimesed, kes avastavad ennast sallimatute ja homofoobsete religioossete fanaatikutena, peavad end süüdlaseks. Nad satuvad segadusse, sest massimeedia peab neid ebanormaalseteks sellepärast, et nemad peavad homoseksuaalsust ebanormaalseks.
Kolmas samm on seksuaalvähemuste ühiskondliku staatuse parandamine. Moodsas ühiskonnas peetakse vähemuste õiguste kaitset väga oluliseks. Tegelikult ei peaks me homoseksuaalsest vähemusest rääkima rohkem kui näiteks miljonäride vähemusest. Ka miljonäride arv on väike ning neil on oma spetsiifilised huvid.
Seega pole meil tegemist juhuste jadaga, vaid eesmärgikindla ja tulemusliku kolmeastmelise programmiga. Kahjuks võib sarnaseid protsesse kohata ka kirikutes. Traditsiooniliste arusaamadega kristlased satuvad segadusse ning hakkavad kahtlema, kas nad on ikka pühakirjast õigesti aru saanud. Seetõttu soovin põgusalt käsitleda pühakirja õpetust inimese olemusest ja seksuaalsusest. Samad seisukohad on aluseks ka Läti kiriku asjakohasele seisukohavõtule.
Esimene Moosese raamat seostab väga tihedalt inimese loomise jumalanäolisena ja loomise mehe ja naisena: «Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks» (1Ms 1:27). Jumalanäolisus tunnistab mehe ja naise ühtsusest ning inimese seksuaalsus on teineteist täiendav, luues ühe terviku. Inimese seksuaalsus pole mitte üksnes vahend paljunemiseks, vaid selle eesmärgiks on ka terviku saavutamine, saamine üheks lihaks. Vaadakem ka 1Ms 2:20.24: «Ja inimene pani nimed kõigile kariloomadele ja lindudele taeva all ja kõigile metsloomadele, aga inimesele ei leidunud abilist, kes tema kohane oleks... Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!» Teine loomislugu viitab seksuaalselt tervikliku isiku jagamisele kaheks erinevaks seksuaalseks isikuks. Jumal lõi sihilikult mehe ja naise nõnda, et nad teineteist täiendades moodustaksid terviku. «Üheks lihaks saamine» ei tähenda mitte ainult intiimsuhteid või perekonna loomist, mille eesmärk on jagada ühist elu, vaid ka mehe ja naise taasühendamist üheks seksuaalselt terviklikuks olendiks. Selles tervikus ei saa mees ega naine käsitleda end lahus oma soost, sest piibelliku loomiskäsitluse järgi ei saa inimene olla ilma soota. Terviku saavutamiseks vajalikku osa ei saa samasooline seksuaalpartner anda, sest piibellikus tähendus on seda taolises partnerluses saavutada võimatu. Püha apostel Paulus kirjeldab taolisi liite sõnaga para physin. Tõlkes tähendab see ebaloomulikku või loomuvastast. Otsetõlkes viitab see ka puudulikule loomulikkusele või loomulikust möödalaskmisele. Sõna «patt» üks kreekakeelsetest tähendustest ongi «märgist mööda laskma».
Ka Issand Jeesus pidas Piibli kahte esimest peatükki põhjapanevateks, struktuuri loovateks: «Aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks. Seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks, nõnda et nad enam ei ole kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!» (Mk 10:6–9). Seksuaalset praktikat defineerides arvestas ka Issand Jeesus loomisega. Ta ei pea loomiskorda mitte üksnes normaalse olukorra kirjelduseks, vaid ettekirjutuseks, normiks, pidades loomiskorda olulisemaks isegi Moosese seadusest. Abielust, perekonnast ja seksuaalsusest rääkides on see Jeesuse jaoks absoluutselt vältimatu tingimus. Kui tegemist pole mehe ja naisega, ei ole mõtet rääkida ustavusest, partnerite arvust, võrdõiguslikkusest, alaealisusest või täisealisusest – mida rõhutatakse kaasaegses diskussioonis. Seda tingimust täitmata pole rohkem millestki rääkida.
Üldjuhul kristlik kirik abielulahutust või mitmikabielu ei toeta. Siiski tehakse kirikule valikulisuse pärast etteheiteid – kui teatud tingimustel on abielulahutus või polügaamia lubatud, miks siis keelatakse homoseksuaalseid suhteid? Nii Uus kui Vana Testament lubavad teatud tingimustel polügaamiat. Abielurikkumise puhul, kus teine osapool on hüljanud kristlasest abikaasa, on viimane vaba. Mooses andis loa lahutamiseks südame kanguse pärast. Kuid ei Mooses ega keegi teine pole mingil viisil ega mingitel tingimustel pidanud lubatavaks homoseksuaalset praktikat. Pealesunnitud ja vabatahtlikku homoseksuaalset akti eristab vaid see, et ühel juhul võetakse mehelt tema au vägisi, teisel juhul loovutab ta selle vabatahtlikult.
On seksuaalsust, mis hävitab inimese jumalanäolisuse ja seksuaalsust, mis tugevdab jumalanäolisust. Viimaseks on monogaamne eluaegne ühendus vastassoost isikuga. Võibolla on neile, kes on jälginud avalikku diskussiooni, jäänud mulje, et kiriku suhtumine või seisukoht rajaneb vaid mõnele üksikule kaheldava tõlgendusega kirjakohale. Asi on selles, et kirik vaatleb neid küsimusi põhimõttelistena, kus kõige olulisem on loomisloo struktuurne lugemine, mis määratleb eneses mehe ja naise komplementaarsuse ning seksuaalsuse eesmärgi. Üksikud piiblikohad on vaadeldavad põhiprintsiipide kommentaaridena. Nimetan järgnevalt neist mõned.
Üht kirjakohtade rühma võib nimetada «leviitlikeks keeldudeks». Kolmandas Moosese raamatus on spetsiifilised ja väga konkreetsed keelud seoses seksuaalsuse erinevate tüüpidega: suguühe loomadega, lähisugulastega (ema, ämm, tütar, tütretütar, õde jne) ja samasoolistega, täpsemalt mehe ja mehe vahel. Kõik need on keelud on oma iseloomult ja ülesehituselt sarnased. Intsest on suguühe lähedase sugulasega. Nii intsest kui homoseksuaalne ühendus, aga ka suguühe loomadega on niivõrd selgelt anomaalsed, et nende lubamiseks puuduvad erandid mistahes asjaoludel. Võime lugeda 3Ms 18:22: «Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!» 3Ms 20:13: «Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust; neid karistatagu surmaga, nende peal on veresüü!» Need keelud on liiga selged ja konkreetsed, et Piiblit ausalt lugedes oleks võimalik neid eirata, kummutada või tõlgendada teisel viisil. Neid keelde on püütud vältida, öeldes et tegemist on juudi rituaalsete käskudega, mis pole kristlastele siduvad. On väidetud, et kristlaste jaoks on kõik need vanad seadused asendatud armastuse käsuga, mis sisaldab muuhulgas ka homoseksuaalset armastust.
Sellega seondub kolm probleemi. Sel viisil lähenedes peaks see puudutama kõiki Kolmanda Moosese raamatu 18. ja 20. peatüki ettekirjutusi. See tähendaks, et mitte ainult homoseksuaalsus, vaid ka zoofiilia ja intsest jms oleks lubatud. Teiseks puudub alus väita, et tegemist on rituaalsete seadusega, mis oleks kaotanud tähenduse koos Vana Testamendi preesterlusega. Pigem on tegemist kümne käsu kommentaaridega, ning kristlased pole iialgi loobunud kümnest käsust. Kolmandaks – neid keelde korratakse ka Uues Testamendis. Näiteks 1Tm 1:8–10: «Me ju teame, et Seadus on hea, kui keegi seda kasutab korrakohaselt, teades seda, et Seadust pole seatud kõigile, vaid ülekohtustele ja tõrkujatele, jumalakartmatutele ja patustele, nurjatutele ja labastele, isa- ja ematapjaile, mõrtsukaile, hoorajaile, poisipilastajaile, inimröövijaile, valetajaile, valevandujaile ja kellele tahes muule, mis käib terve õpetuse vastu.» Seega võime nende kirjakohtade analüüsi võtta kokku tõdemusega, et samasoolisi seksuaalsuhteid puudutavad leviitlikud keelud on absoluutsed ja eranditud. Need teod on patused oma loomu poolest.
Püha Paulus kinnitab ja tsiteerib neid käske selgelt ka Uues Testamendis, kus ta nimetab homoseksuaalset suhet patuseks ja seetõttu keelatuks. Paulus toob ka mujal Uude Testamenti Kolmanda Moosese raamatu keelde: «Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad» (1Kr 6:9). Mida selle vastu väidetakse? Öeldakse, et pole selge, keda Paulus meestepilastajaid nimetades silmas peab (kreeka keeles malakoi ja arsenekoitai). On selge, et need inimesed on Pauluse poolt neetud, kuid võib-olla on ka mehi, kes on omavahel seksuaalsuhtes, kuid mitte lõbupoiste ega meestepilastajatena? Ma ei usu, et see oleks võimalik. Arsenekoitai tähendab meest, kes magab koos meestega. Kust me leiaksime võõraid jumalaid teenivaid inimesi, keda Paulus ei nimetaks ebajumalateenijateks? Milliseid abieluväliseid seksuaalsuhteid omavaid abieluinimesi nimetab Paulus teisiti kui abielurikkujateks? Millised mehi, kes magavad meestega, nimetab Paulus teisiti kui meesteks, kes magavad meestega? Võib-olla sellised mehed, kes ei ole mehed? See oleks absurd või üks järjekordne trikk, millega püütakse vältida väga selget kirjakohta.
Üks väga tuntud piiblikoht on Rm 1:23–27: «Ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega. Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti. Aamen. Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.»
Mõnikord väidetakse, et Paulus ei räägi siin mitte homoseksuaalsetest suhetest, vaid teatud religioossest praktikast, homoseksuaalsest templiprostitutsioonist. Tõesti, homoseksuaalset suhet nimetatakse siin ebajumalateenistuse kontekstis, kuid Paulus ei vastanda kultuslikku homoseksuaalset prostitutsiooni «normaalsele» homoseksuaalsele suhtele. Neid nähtusi nimetatakse siin üheskoos, kuna nad osaks samast nähtusest – ebajumalateenistus ja homoseksuaalne praktika on iseloomult sarnased. Ebajumalateenistus on selle vertikaalne komponent ja homoseksuaalne suhe on horisontaalne komponent. Ebajumalateenistus moonutab tõde Jumalast, sest inimesed hakkavad Looja asemel kummardama loodut. Homoseksuaalne praktika moonutab Jumala tõde inimesest, sest see moonutab Jumala seatud loomiskorra tõde. Sellepärast nimetatakse neid kahte asja kõrvuti ning võime olla kindlad, et Paulus ei räägi siin templiprostitutsioonist. Mõnikord on seda piiblikohta püütud selgitada väitega, et Paulus eristab «halba», omandatud homoseksuaalsust, millele vastandub õige, kaasasündinud homoseksuaalsus. Tekst ja sõnakasutus ei anna selleks alust. Pigem räägitakse siin homoseksuaalse himu rahuldamise viisist: «Jumal on andnud nemad himudes rüvedusse.» See osutab, et homoseksuaalne himu on neis inimestes juba eelnevalt olemas, muidu ei oleks neil midagi, mida hüljata.
Järgmine argumentide liik – ehkki ma isegi ei tahaks neid nimetada «argumentideks», vaid pigem ideoloogiaks – on väide, et iga piiblilugu, mis räägib samasooliste inimeste südamesõprusest, kiindumusest või armastusest, räägib homoseksuaalsusest. Nimetatakse erinevaid inimesi, näiteks Taavetit ja Joonatani, Rutti ja Naomit, Jeesust ja jüngrit, keda ta armastas. See on täiesti sihilik ja põhjendamatu väide, milleks Piibli tekst ei anna mingit põhjust. Homoseksuaalsust või intsesti ei saa pookida ka Jeesuse sõnadesse «Isa armastab Poega» või «armastage üksteist nagu mina armastan teid». Selliseid väiteid ei peaks teoloogilises diskussioonis isegi uurima.
Ehkki taolisel viisil on tühjaks tehtud kõik piibliseletamise viisid, pole ühtki põhjust Uue Testamendi tekstide põhjal järeldada, et homoseksuaalne aktiivsus oleks heakskiidetav ükskõik millises seoses või tingimustel. Lihtsamalt öeldes: te ei pea end süüdistama oma piibellike ja konservatiivsete väärtuste pärast. Minu arvates on kõik taolised süüdistused osaks eelnimetatud kolmeastmelisest programmist, mis püüab selgust asendada ebaselgusega ning avalikuks toomise asemel pigem peita.
Teine viis teema käsitlemiseks on vaadelda homoseksuaalsust laiemalt. Väidetakse, et Piibel isegi ei tunne sellist mõistet nagu seksuaalne sättumus. Otsekui Paulus ja teised Piibli autorid ei teaks inimestest, sealhulgas ka usklikest, kes tunnevad pikaajalist ja kõikevaldavat seksuaalset tõmmet samasooliste inimeste vastu. Kirikul seevastu olevat kohustus avada probleem täiesti uuest aspektist ning mitte korrutada Piibli vanu väiteid. Ma usun, et ka need väited on alusetud.
Esiteks – kreeka-rooma maailmas oli sarnaselt tänapäevale terve hulk igasugu teooriaid, mille kohaselt vähemalt osa homoerootilisest külgetõmbest on bioloogilist või sotsiaalset päritolu. Aristoteles on oma «Nikomachose eetikas» rääkinud meestest, kes soovivad «penetreerida» ja meestest, kes soovivad «saada penetreeritud» ning meestest, kes tahavad nii penetreerida kui olla penetreeritud. See tuleneb nende suguelundi ehitusest. Mõne teise jaoks seostub see meeldivate mälestustega seksist täiskasvanud meestega. See võib saada selle isiku loomuseks, kes on oma loomult ihar ja pehme. Sarnaseid mõttekäike võime leida ka teistelt antiikautoritelt. See osutab, et muistsed kreeklased ja roomlased olid teadlikud sellise kalduvuse võimalikust sünnipärasusest või omandamisest lapsepõlves. Püha Paulus oli haritud ja palju reisinud Rooma kodanik, kindlasti olid taolised teooriad talle tuttavad. Seega pole kaasaegsed «uued teadmised» homoseksuaalsusest kaugeltki uued ning erinevus antiikse ja moodsa arusaama vahel pole kuigi suur. Muide, moodsal loodusteadusel puuduvad tõendid homoseksuaalsuse geneetilisest põhjuslikkusest, samuti pole leitud erilist «homoseksuaalset aju». Taolisi õigustusi toovad esile mitte geneetikud, vaid psühholoogid ja sotsioloogid, kes aga pole selles küsimuses eksperdid. Neile on see vaid üks käepärane väide asjade põhjendamiseks.
Teiseks. Püha Paulus räägib kaasasündinud tungidest, mida inimene ei suuda täielikult kontrollida. Kui Paulus oleks ka teadnud, et homoseksuaalne kalduvus võib olla põhjustatud bioloogilistest eeldustest, poleks see muutnud tema arusaama homoseksuaalsest käitumisest. Paulusele oli võõras arusaam, et kõik meie bioloogilised impulsid on loomulikud ja loodusega kooskõlas ning seega moraalsed. Sisemised impulsid on väga ebausaldatavad allikad Jumala tahte kindlaksmääramiseks. See, mida tänapäeval nimetatakse seksuaalseks orientatsiooniks või täpsemalt öeldes homoseksuaalseks orientatsiooniks, sarnaneb otseselt sellega, mida Paulus kirjeldab patuna. Oma kirjas roomlastele kirjeldab Paulus pattu kaasasündinud tungina, mis toimib inimese lihas. Me oleme pärinud selle tungi oma esivanematelt ning me ei suuda seda täielikult kontrollida. Kui Paulus oleks toodud 21. sajandisse ning keegi oleks talle öelnud, et homoseksuaalne kalduvus võib olla põhjustatud mingist kaasasündinud tegurist, siis vastaks ta ilmselt: «Aga seda olen ma kogu aeg rääkinud.»
Homoseksuaalne orientatsioon ei ole kuidagi seotud seksuaalsuse peamise teemaga, milleks on struktuurne komplementaarsus. Mehel ja naisel on seksuaalses tervikus teineteist täiendavad rollid – see on Piibli seksuaalsuse mõõt. Heteroseksuaalsuse kriteerium kehtib sõltumatult kõigist muudest asjaoludest, nt kas homoseksuaalne suhe on pikaajaline ja truu või kas seksuaalvahekorras olijad on täiskasvanueas jne. Lisaks on kalduvuse või orientatsiooni argumendiga seotud oht, et seda võidakse kasutada ka teiste pattude õigustamiseks. On inimesi, kellel on eeldused alkoholismile, kuritegelikkusele ja muudele tavalistele pahedele nagu isekus, armukadedus, kadedus, ahnus, himud, abielurikkumine. Viimaks võiks orientatsiooni argumendiga õigustada ka kõiki teisi patte. Doktor Alfred Berlin, kes on juhtiv asjatundja pedofiilia alal, kirjutab: «Bioloogilistel faktoritel on pedofiilia arengus oluline roll. Kõige ekslikum oleks väita, et pedofiilia on kalduvus, mille inimene ise valib. Inimene pole süüdi selles, et ta on pedofiil, kuid tema kohus on selle vastu midagi ette võtta.» Teisisõnu – moraalne hinnang mingile kalduvusele ei sõltu sellest, kas see on kaasasündinud või on see omandatud lapsepõlves. Kindlasti nõuab taoline kalduvus pastoraalset tundlikkust ja tuge. Kirik peab suutma tegeleda taoliste inimeste pastoraalse hingehoiuga. Aga ma ei usu, et asjakohaseks pastoraalseks nõuandeks võiks olla taoliste kalduvuste heakskiitmine. Vastasel korral peaksime kõik sarnased kalduvused tunnistama moraalselt heakskiidetavaks ning inimene, tema isiksus, olekski mõõdetav üksnes tema lihalike tungidega. Kasutades homoseksuaalsuse kaitsmiseks esitatud põhjendusi teiste asjade õigustamiseks, jõuaksime nii kiriku kui ühiskonnana totaalsesse moraalsesse kaosesse. Sel juhul kaotaksid kümme käsku igasuguse tähenduse. Isandaks ei oleks enam Kristus, vaid inimlikud kalduvused või eeldused. On arusaadav, et taolisi ideid levitavad humanistlikud fundamentalistid. Kui aga kirik hakkab taolisi ideid levitama, siis oleks see katastroof.
Tõdesime suure kurbusega, et mõned kirikud, sealhulgas Rootsi kirik on otsustanud õnnistada samasooliste partnerlust. Selle pärast kirjutasid Balti kirikute piiskopid kirja Rootsi kirikule ja Luterlikule Maailmaliidule. Olen hiljem saanud kuulda Rootsi piiskoppide argumente, mis viisid selle otsuseni. Ma usun, et me võime mõista ja tunnustada nende eesmärke: piirata AIDSi levikut, toetada vastutustundlikkust seksuaalsuhetes, vähendada inimestevahelist vaenu. Need kõik on head püüdlused ja eesmärgid. Kuid me ei saa pidada homoseksuaalse partnerluse tunnustamist õigeks viisiks nende eesmärkide saavutamisel. Kiriku esimene ja olulisim ülesanne on kuulutada Jumala sõna tema terviklikkuses, nii käsku kui evangeeliumi. Kiriku ülesanne on kuulutada terviklikku Jumala sõna kõigile inimestele, ka homoseksuaalidele. See on kiriku esmane kohustus homoseksuaalide ees. See on olulisim viis nende teenimiseks. Kui kirik kasvõi heade eesmärkide nimel hakkab homoseksuaalseid suhteid õnnistama, siis edastab see sõnumi, et nende elu on igati korras. Sellega võtab kirik inimestelt motivatsiooni kahetseda oma pattu ja uskuda evangeeliumisse. See ohustab nende jõudmist pääste ja igavese eluni. Võib-olla need kirikud isegi tahavad teha midagi head, kuid nende tegude viljad on ohtlikud ja hävituslikud inimestele, keda nad teenivad.
Teiseks kahjustab see otsus kirikute ühtsust. Rootsi kirik on seni olnud oikumeenia teerajajaks. Kuid iga otsusega, mida erinevad kirikud langetavad homoseksuaalsete paaride õnnistamiseks, lükkub üha kaugemale võimalus saavutada kirikute nähtav ühtsus. Ühtlasi diskrediteerib see kõiki luterlikke kirikuid teiste konfessioonide ees ja kahjustab luterlike kirikute omavahelisi suhteid. Meie kiriku perspektiivist paistab see nõnda: meie arusaamise kohaselt peab Piibel homoseksuaalseid suhteid patuks. Kui kirik õnnistab pattu, siis tähendab see olulist muutust selles kirikus, eelkõige kiriku suhtumises patusse. Sel juhul tekib küsimus, kas me ajame ikka sama asja ning kas me oleme veel üksteisega seotud? Ja sellele peavad mitmed kirikud vastama eitavalt. Sellised otsused kahjustavad Kristuse ihu ning hävitavad luterlastevahelise ühtsuse. Ma ei mõista, miks peetakse homoseksuaalide õnnistamist niivõrd oluliseks, et selle nimel ollakse valmis ohverdama kõike muud. Kõige tõenäolisemalt on tegemist pühakirja- ja kirikuvälise postmodernse programmilise ideoloogiaga. Sellepärast me kirjutasime kirja oma luterlikule perekonnale ning ma pean tõdema, et me pole seni saanud ühtki vastust. Luterlik Maailmaliidu ainus samm oli luua komitee, mis uuriks homoseksuaalsuse piibellikke ja teoloogilisi aluseid. Aga enne, kui see komitee on jõudnud oma tööga lõpule, on üks kirik teise järel hakanud langetama asjassepuutuvaid otsuseid. Sisuliselt oli selle komitee loomine formaalsus. Ainsa tulemusena töötas komitee välja juhtnöörid, kuidas kirikud omavahel võiksid neist teemadest kõneleda. Sellest hoolimata pole dialoogi tekkinud, sest suured ja rikkad kirikud otsustavad omapäi. Luterlik Maailmaliit räägib kirikute ühtsusest, kuid mõned liikmeskirikud töötavad selle vastu.
Meie kiriku reeglid ei võimalda tunnustada pastorit, kes tunnustab samasooliste partnerlust. Kui mõne kiriku piiskopid otsustavad homoseksuaalide partnerlust tunnustada, siis asetab see meid väga keerulisse olukorda. Seetõttu astume üha lähemale maailma luterlike kirikute perekonna lagunemisele. Ma ei oska öelda, millega see lõpeb. Ma ei ole väga optimistlik. Kuid meenutan, et me oleme elanud üle Nõukogude impeeriumi. Mõnikord tundus, et kirik sureb ja ateism valitseb. Usklike ülesanne oli säilitada Jumala sõna, mistahes hinnaga. Me ei saa ennustada tulevikku, kuid see polegi meie ülesanne. Meil on vaid üks vastutus – kuuletuda Jumalale ja kuuletuda Kristusele. Aidaku meid selles Jumal.
Helisalvestuselt tõlkinud Illimar Toomet
Uskuge või mitte, kuid kõigi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kodumaiste piiskoppide (v.a Johan Kõpp ja Jaan Kiivit sen., kes jäid olude sunnil ametisse pühitsemata) katkematu pühitsusliin läheb tagasi 15. ja 16. sajandi renessansspaavstideni. Kõne all on Martin Lutheri vande alla pannud paavst Leo X otsene eelkäija Julius II ja tema onu paavst Sixtus IV.
Kardinal Guillaume d'Estouteville’i pühitsusliin
Olgu kõigepealt märgitud, et valdava osa (95%) tänapäeva roomakatoliku piiskoppide pühitsusliin ulatub 16. sajandisse kardinal Scipione Rebibani. Pole teada, kes pühitses Rebiba piiskopiks, kuid see juhtus 14. mail 1541. aastal. Ka paavst Franciscus ja emeriitpaavst Benedictus (XVI) kuuluvad sellesse liini. Loomulikult ei katke pühitsuste ahel 16. sajandil, vaid kulgeb läbi aja kuni apostliteni; lihtsalt enamik tänapäevased liine saab ajas tagasi minnes kokku Scipione Rebiba juures.
Kardinal Rebiba liini kõrval eksisteerib ka kardinal Guillaume d'Estouteville’i liin. Tänapäeval esindab seda öeldavasti vähem kui poolsada roomakatoliku piiskoppi – kuid nagu kohe näeme, kuulub sellesse liini ka Rootsi, Soome, Eesti ja Läti luterlik episkopaat.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskoppidest rääkides (s.o alates aastast 1921) tuleb nimetada kahte olulist asja. Kõik Eestist Rootsi ulatuvad erinevad pühitsused jõuavad välja 1864. aastal pühitsetud Anton Niklas Sundbergini (hilisem Uppsala peapiiskop), kellest alates moodustub ühtne liin, mis läheb tagasi paavstide Julius II, Sixtus IV ja kardinal d'Estouteville’ini.
Nn Soome kõrvalharu saab alguse Uppsala peapiiskop Erling Eidemi osalemisega Tampere piiskop Aleksi Lehtoneni (hilisem Turu peapiiskop) ametisse pühitsemisel 1934. Sellega taastati Soome luterlikus kirikus vahepeal katkenud piiskoplik järjepidevus. Alates 1968. aastast kuni 1994. aastani oli EELK peapiiskoppide peamiseks pühitsejaks mõni Soome luterliku kiriku piiskop, tavaliselt Turu peapiiskop.
Roomast Västeråsi kaudu Uppsalasse
Aga kuidas ikkagi jõuab Rootsi piiskoppide pühitsusliin Itaaliasse? Nimelt 1. mail 1524 pühitses Pesaro piiskop Paris de Grassis (Paride de' Grassi, paavstide Julius II ja Leo X tseremooniameister) Roomas Västeråsi piiskopiks Peder Månssoni (Petrus Magni, vt siit).
Paris de Grassise oli 1513. aastal piiskopiks pühitsenud kardinal Achille Grassi (Bologna), kes sai 1506. aastal pühitsuse paavst Julius II-lt (Giuliano della Rovere). Viimase pühitses 1481 piiskopiks tema onu, paavst Sixtus IV (Francesco della Rovere), kes sai 1471 pühitsuse omakorda ülal mainitud kardinal Guillaume d'Estouteville’ilt.
Tuleme nüüd Itaaliast tagasi Rootsi. 22. septembril 1531 pühitses eelnimetatud Peder Månsson ehk Petrus Magni Uppsala peapiiskopiks Laurentius Petri Nericiuse (Lars Persson). See sündis kuningas Gustav Vasa nõudel, kuid katoliikliku rituaali kohaselt. Laurentius Petri oli Rootsi Kiriku esikarjane üle 40 aasta. Seega ulatuvad temani ja Petrus Magnini kõik hilisemate Rootsi luterlike piiskoppide pühitsused.
Olgu märgitud, et siin esitatud luterlike piiskopipühitsuste kett näitab eelkõige piiskopiameti ajaloolist järjepidevust. Roomakatoliku kirik ei ole ametlikult tunnustanud apostlikku suktsessiooni Rootsi ja teiste Põhjamaade luteri kirikute piiskoppide juures. Luterlased säilitasid küll piiskoplikud pühitsused, ent on erinevalt tõlgendanud nii apostliku suktsessiooni mõistet kui paavsti primaadi tähendust. Samas on luterlased näinud piiskopiametis kõrgeimat karjaseametit kirikus (vt Augbsurgi usutunnistust).
Kui katoliiklased peavad kehtiva pühitsuse üheks tingimuseks õiget intentsiooni ning kanooniliseks pühitsuseks on vaja ka paavsti heakskiit, siis luterlased on rõhutanud õige doktriini suktsessiooni. Nii on märgitud luterlaste ja anglikaanide koostatud Porvoo ühisavaldusse: «Ajaloolise episkopaalse suktsessiooni märgi kasutamine ei taga veel iseenesest kiriku ustavust apostliku usu, elu ja missiooni iga aspekti osas.»
EELK piiskoppide suktsessioon
Esitagem nüüd EELK esimese piiskopi Jakob Kuke pühitsusliini (isikunimele järgneb piiskopkonna nimi ning piiskopiks pühitsemise aasta):
Piiskop Jakob Kukk 1921 < Nathan Söderblom (Uppsala) 1914 < Gottfrid Billing (Lund) 1884 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 < Henrik Reuterdahl (Uppsala) 1855 < Hans Olof Holmström (Uppsala) 1839 < Johan Olof Wallin (Uppsala) 1824 < Carl von Rosenstein (Uppsala) 1809 < Jacob Axelsson Lindblom (Uppsala) 1787 < Uno von Troil (Uppsala) 1773 < Carl Fredrik Mennander (Uppsala) 1757 < Henrik Benzelius (Uppsala) 1740 < Johannes Steuchius (Uppsala) 1730 < Mathias Steuchius (Uppsala) 1695 < Olof Svebilius (Uppsala) 1678 < Johan Baazius jun. (Uppsala) 1668 < Lars Stigzelius (Uppsala) 1670 < Samuel Enander (Linköping) 1655 < Johannes Canuti Lenaeus (Uppsala) 1647 < Jonas Magni Wexionensis (Skara) 1631 < Laurentius Paulinus Gothus (Uppsala) 1608 < Olaus Martini (Olof Mårtensson, Uppsala) 1601 < Petrus Kenicius (Uppsala) 1595 < Abraham Angermannus (Abraham Andersson, Uppsala) 1594 < Petrus Benedicti Oelandus (Linköping) 1583 < Andreas Laurentii Björnram (Uppsala) 1577 < Laurentius Petri Gothus (Uppsala) 1575 < Jacob Johannis (Skara) 1569 (+ Paulus Juusten (Viiburi) 1554 < Botvid Sunesson (Strängnäs) 1536) < Laurentius Petri Nericius (Uppsala) 1531 < Peder Månsson (Petrus Magni, Västerås) 1524 < Paris de Grassis (Paride de' Grassi, Pesaro piiskop, paavstide Julius II ja Leo X tseremooniameister) 1513 < kardinal Achille Grassi (Bologna) 1506 < paavst Julius II (Giuliano della Rovere) 1481 < paavst Sixtus IV (Francesco della Rovere) 1471 < kardinal Guillaume d'Estouteville.
Edasises on esitatud järgmiste EELK piiskoppide ja peapiiskoppide pühitsusliinid (kuni Uppsala peapiiskopi Anton Niklas Sundbergini, kellest edasi jätkub loetelu juba ülal kirjeldatud kujul).
Piiskop Hugo Bernhard Rahamägi 1934 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 < Olof Bergquist (Luleå) 1904 < Martin Johansson (Härnösand) 1888 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 etc.
Peapiiskop Alfred Tooming 1968 < Martti Simojoki 1951 (Turu) < Eelis Gulin (Tampere) 1945 < Aleksi Lehtonen (Turu) 1934 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 < Olof Bergquist (Luleå) 1904 < Martin Johansson (Härnösand) 1888 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 etc.
Peapiiskop Edgar Hark 1978 < Mikko Juva (Turu) 1978 < Martti Simojoki 1951 (Turu) < Eelis Gulin (Tampere) 1945 < Aleksi Lehtonen (Turu) 1934 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 < Olof Bergquist (Luleå) 1904 < Martin Johansson (Härnösand) 1888 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 etc.
Peapiiskop Kuno Pajula 1987 < John Vikström (Turu) 1970 < Martti Simojoki (Turu) 1951 < Eelis Gulin (Tampere) 1945 < Aleksi Lehtonen (Turu) 1934 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 < Olof Bergquist (Luleå) 1904 < Martin Johansson (Härnösand) 1888 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 etc.
Piiskop Einar Soone 1992 < Kuno Pajula 1987 < John Vikström (Turu) 1970 < Martti Simojoki (Turu) 1951 < Eelis Gulin (Tampere) 1945 < Aleksi Lehtonen (Turu) 1934 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 < Olof Bergquist (Luleå) 1904 < Martin Johansson (Härnösand) 1888 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 etc.
Märkus. Piiskop Einar Soone pühitsemisel assisteeris Lars-Göran Lönnermark (Skara) 1989 < Bertil Werkström (Uppsala) 1975 < Olof Sundby (Uppsala) 1970 < Ruben Josefson (Uppsala) 1959 < Gunnar Hultgren (Uppsala) 1948 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 etc.
Peapiiskop Jaan Kiivit jun. 1994 < Yrjö Sariola (Lapua) < Martti Simojoki (Turu) 1951 < Eelis Gulin (Tampere) 1945 < Aleksi Lehtonen (Turu) 1934 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 < Olof Bergquist (Luleå) 1904 < Martin Johansson (Härnösand) 1888 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 etc.
Märkus. Jaan Kiiviti ametisse pühitsemisel assisteeris ka Henrik Svenungsson (Stockholm) 1988 < Bertil Werkström (Uppsala) 1975 < Olof Sundby (Uppsala) 1970 < Ruben Josefson (Uppsala) 1959 < Gunnar Hultgren (Uppsala) 1948 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 etc.
Peapiiskop Andres Põder 2005 < Jaan Kiivit 1994 < Yrjö Sariola (Lapua) < Martti Simojoki (Turu) 1951 < Eelis Gulin (Tampere) 1945 < Aleksi Lehtonen (Turu) 1934 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 < Olof Bergquist (Luleå) 1904 < Martin Johansson (Härnösand) 1888 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 etc.
Märkus. Assisteerisid Karl Gustav Hammar (Uppsala peapiiskop), Jukka Paarma (Turu peapiiskop), Janis Vanags (Läti ELK peapiiskop), Udo Petersoo (E.E.L.K. peapiiskop), Kenneth Stevenson (Portsmouthi piiskop, Inglismaa Kirik) jt.
Peapiiskop Urmas Viilma 2015 < Einar Soone 1992 (samuti Andres Põder 2005 < Jaan Kiivit 1994 jne) < Kuno Pajula 1987 < John Vikström (Turu) 1970 < Martti Simojoki (Turu) 1951 < Eelis Gulin (Tampere) 1945 < Aleksi Lehtonen (Turu) 1934 < Erling Eidem (Uppsala) 1932 < Olof Bergquist (Luleå) 1904 < Martin Johansson (Härnösand) 1888 < Anton Niklas Sundberg (Uppsala) 1864 etc.
Märkus. Assisteerisid peapiiskop emeeritus Andres Põder, Välis-Eesti piiskop Andres Taul, Jordaania ja Püha Maa luterliku kiriku piiskop Munib Younan (Luterliku Maailmaliidu president), Iirimaa Dublini provintsi peapiiskop Michael Jackson (Porvoo Osaduse anglikaani esindaja) jt.
Piiskopid Tiit Salumäe ja Joel Luhametsa pühitses 2015. aastal ametisse Urmas Viilma, assisteeris peapiiskop emeeritus Andres Põder.
Lõpetuseks. Alates Einar Soone piiskopiks pühitsemisest aastal 1992 on nii tema kui EELK peapiiskoppide ametisse pühitsemisest osa võtnud ka mõni anglikaanikiriku piiskop; seda näeb ette ka 1996. aastal alla kirjutatud Porvoo deklaratsioon («Me kohustume … kutsuma üksteise piiskoppe tavapäraselt osa võtma käte pealepanemisest piiskoppide ordineerimisel märgina kiriku ühtsusest ja järjepidevusest»). Anglikaani piiskopipühitsuste küsimus ei ole aga käesoleva artikli teema.
Avaldame usupuhastuspüha puhul uuesti Saksamaa iseseisva evangeelse-luterliku kiriku emeriitpiiskopi Jobst Schöne (1931–2021) ettekande, mis kandis algselt pealkirja «Usutunnistuskirjad: traditsioon, pärand või kiriku hääl tänapäeval?»
Mis teeb luteri kiriku luterlikuks 21. sajandil?
Nimetus «luterlane» või «luterlik» ei ole kaitstud autoriõigusega. Kes iganes tahab seda kasutada, võib seda teha ja väita, et ta ise või tema kirik on luterlik. Näiteks kehtib see Saksamaa unioonikirikute kohta. Kui nende esindajad sõidavad välismaale ja neilt küsitakse nende usutunnistuse ja kirikliku kuuluvuse kohta, vastavad nad enamasti: «Ma olen luterlane», «Minu kirik on luterlik». Sest öelda «Ma olen unionist» tähendaks seda, et sind seostataks teatava Põhja-Iirimaa poliitilise vooluga, aga mitte konkreetse kirikuga.
Nimetust «luterlik» kasutatakse üpris mitmel viisil. Paljudel juhtudel seostatakse seda 16. sajandi suure reformaatori isikuga, kuid mitte niivõrd tema teoloogiaga või sellega, mida ta tunnistas. See sõltub sellest, kellena Lutherit nähakse – kas usulise geeniusena, niinimetatud «keskaja pimedusest» vabastajana, kiriku purustaja või puhastajana, progressiivse või konservatiivse mehena, revolutsionäärina, rahvuskangelasena, uue, rahvusliku kiriku asutajana või katoolse kiriku eestvõitlejana, deemoni või pühakuna. Ajalooliselt distantsilt vaadatuna näib Lutheril olevat palju erinevaid palgeid.
Need, kes Lutherit imetlevad ja tahavad teda järgida, püüavad teda oma huvides ära kasutada. Seda tegid 16. sajandi humanistid ja entusiastid, seda üritas isegi Calvin, seda tegid hilisemal ajalooperioodil pietistid ja ratsionalistid, seda tegid liberaalteoloogid ning 20. sajandil isegi natsid ja kommunistid. On ju iganes uhke ja kasulik ehtida end Lutheri suure nimega. Rääkimata siis nendest, kes kasutavad teda ära ärilisel otstarbel, leides, et Lutheriga saab alati kõikvõimalikku äri teha alates turismist ja suveniiride müügist kuni Lutheri kommide, kookide, õlu või milleni iganes, mida tänapäeval võib leida Wittenbergis, kus ei tunta enam kuigi palju tema õpetust, kuid tähistatakse igal aastal tema abiellumist avaliku rongkäiguga ajaloolistes kostüümides.
Kui Luther on meie jaoks lihtsalt üks suur ajalooline isik ja me nimetame endid luterlasteks ainult selle pärast, siis kas pole see umbes sama, kui ajaloolistes kostüümides marssimine? See Luther, kellele me peaksime tähelepanu pöörama ja kellelt õppima, ei ole ju niisugune, nagu ma äsja kirjeldasin – turismile, ärile ja igasuguste ideede edendamisele kaasa aitav Luther või siis imetlemiseks üles pandud monumentide, kuid muidu unustusse vajunud Luther. Luther ise ei tahtnud olla keegi muu kui katoolse kiriku õpetaja, puhta evangeeliumi õpetuse taasavastaja ja tunnistaja, ja seda ta ka on. Just seetõttu aktsepteeris kirik tema reforme ja nimetas end luterlikuks (või kui täpne olla, tegid seda tema vastased). Nii oli see kuni 17. sajandi lõpuni, kuid siis asjad muutusid. Hermann Sasse kirjeldab seda oma 1934. aastal ilmunud raamatus Was heisst lutherisch? (inglise keeles Here We Stand, 1938) nii: «Kuid siis saabus aeg, kui evangeeliumi õpetuse olemust (das Wesen) ei mõistetud enam kiriku õpetuse kohaselt ning hakati reformatsiooni tõlgendama valesti.» Kõneldes armulauaõpetusest (kuid see kehtib ka kõikide teiste luteri kiriku õpetuste kohta) ütleb Sasse:
«Kui seda enam ei tunnistata, vaid esitatakse lihtsalt kui üht ajaloolist asja … siis ta sureb… Sel momendil, kui kaob kiriku õpetus, saab alguse Lutheri [kui ajaloolise isiku] austamine… Lutheri-uurijad asendavad luterliku õpetuse ja koguvad selle asemel tema reliikviaid ning eksponeerivad neid… Palverändurite protsessioonid… vaatlevad neid samasuguse austusega kui keskaegsed palverändurid Friedrich Targa (Lutheri patrooni) reliikviate kollektsiooni [Wittenbergi lossikirikus]… Ainult et indulgentse ei müüda, kuid mitte sellepärast, et Luther need kõrvale heitis, vaid pigemini Claus Harmsi [19. sajandi alguses elanud väljapaistev luterlik teoloog ja pastor] poolt mainitud põhjusel – kui 16. sajandil maksis patukustutus raha, siis 19. sajandil saab igaüks selle endale ise täiesti tasuta muretseda» (Sasse, Union und Bekenntnis, 1936, 18).
Sasse jätkab: «Kiriku õpetajana jäi ta [Luther] ise oma õpetuse varju, sest iga ehtne kiriku õpetaja, nagu ka ehtne apostel ja prohvet tunnistab oma missiooni kohta, et ta on ainult selle õpetuse vahendaja, mis ei kuulu temale… «Ist doch die leer nit meyn» [«See õpetus ei ole minu oma»] – seda öeldes protesteerib Luther selle vastu, et tema järgijaid nimetatakse tema nimega, mis sai aga tavaks. Selles seisneb reformaatori ja sekti asutaja erinevus» (Was heisst lutherisch?, lk 67). Luther ei pidanud ennast asendamatuks – ja tegelikult «Saksa reformatsiooni ajaloos jäi Lutheri isik varsti pärast 1530. aastat tahaplaanile ega mänginud kuni oma surmani enam sellist rolli nagu Calvini isik» (Sasse, lk 23).
Niisiis ei anna luteri kirikule identiteedi ega tee teda luterlikuks mitte Lutheri isik. Seda teeb õpetus, mille me oleme temalt pärinud ja mis on piibellik ja apostlik. Kirik on rajatud sellele. Kui keegi nimetab end luterlaseks, tuleb tema käest alati küsida: mis teeb sinust luterlase? Kas see on isik, kellega sa tunned end seotud olevat või kes on sulle lähedane, või on see piibellik ja apostlik õpetus, mida see isik on sulle edasi andnud? Luterlik saab õigusega olla vaid viimast. Aga isegi kui sinu kirikut nimetatakse harjumuspäraselt luterlikuks, ei ole see mingi alatiseks pandud nimi ega ole sellel «kadumatut karakterit».
Saksamaad külastavad inimesed saavad sageli ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nad eeldavad, et see maa on täiesti luterlik. Sakslased pidid ju loomuldasa luterlased olema, vähemalt enamus! Kas pole endastmõistetav, et kui kusagil on luterlasi, siis just reformatsiooni sünnimaal? Kuid reaalsus on täiesti teistsugune. Saksamaa elanike seas on roomakatoliiklasi 32%, protestante 31% (enamasti erinevate liberaalsete kirikute liikmed) ja ülejäänud 31% ei ole kirikuga üldse seotud. Ainult 2% kuulub väiksematesse kristlikesse konfessioonidesse (ortodoksid, luterlased, baptistid, metodistid), 4% on moslemid.
Peavoolu protestantismi Saksamaal ei iseloomusta niivõrd Lutheri pärand kui pluralism ja peaaegu piiramatu arvamuste, seisukohtade ja veendumuste erinevus. Protestantlike maakirikute katusorganisatsiooni EKD (Evangelische Kirche in Deutschland) ametlikud dokumendid räägivad «vabaduse kirikust» ja «individuaalsuse kirikust» ning teoloogilisest ja õpetuslikust avarusest. Tänapäevane olukord ja avatus peaaegu mistahes arvamusele on kaugel sellest, mis kunagi andis identiteedi luteri kirikule. Endine VELKD – Saksamaa luterlike maakirikute föderatsiooni – juhtivpiiskop dr Hans Christian Knuth tegi möödunud aasta oktoobris St Louisis selge avalduse, öeldes: «Me võime rääkida teoloogiast, kuid te peate teadma, et on kaks asja, mille üle me ei arutle ja mis ei kuulu muutmisele – need on ajaloolis-kriitilise meetodi kasutamine Piibli seletamisel ja naiste ordineerimine.»
Usutunnistuskirjad ja pühakiri
Luterlaseks olemine ei johtu ühe suure mehe imetlemisest, austamisest ja lugupidamisest tema vastu, kuigi ta andis 16. sajandil kiriku uuenemiseks tohutu impulsi. Samuti ei tulene see Lutheri teoloogilistest mõttekäikudest, mida moodne mõtlemine on endale sobivalt välja valinud ja kohandanud.
Saksamaa protestantlike kirikute teoloogilistele avaldustele on üsna tüüpiline, et tsiteeritakse peaaegu ainult Lutheri kogutud teoste Weimari väljaannet (muidugi juhul, kui Lutherile üldse viidatakse), kuid väga harva osundatakse luteri kiriku usutunnistuskirju, Konkordiaraamatut. Kuid luteri kirik ei ole ega ole kunagi olnud Lutheri kirik, nii et teoloogilisi küsimusi ei peaks lahendama Weimarana kui kõrgeima autoriteedi abil. Luteri kiriku konfessionaalne alus ei ole Lutheri kogutud teosed, vaid Konkordiaraamat. See ei tähenda Lutheri teoloogia tähtsuse pisendamist, kuid teisalt peab olema selge, et kirik ei asu üksikisiku teoloogilisel positsioonil (mis pealegi aja jooksul muutus), vaid rajaneb üksnes usutunnistuskirjadel ehk sümboliraamatutel, millega luterlikud kirikud kunagi ühinesid ja mida pastorid tõotavad oma ametivandes järgida.
Lubage mul teha mõned olulised tähelepanekud.
Usutunnistuskirjad väljendavad pühakirja õpetust ja on samas kui uks ja võti pühakirja õige mõistmise juurde. Pühakiri ja usutunnistuskirjad on omavahel seotud. Ma toon paar näidet. 1) Seaduse ja evangeeliumi eristamise idee (mida Luther pidas pühakirja mõistmise seisukohalt oluliseks, lausa hädavajalikuks) on võetud pühakirjast ja võimaldab samal ajal pühakirja õigesti seletada; ilma selleta ei ole võimalik Piibli sõnumit õigesti mõista. 2) Me tunneme Kristust tänu pühakirjale ja tunnistame Teda kui ainsat Päästjat, kes on «tee, tõde ja elu»; ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui Tema kaudu (Jh 14:6). See teadmine ja usutunnistus annab meile Vana Testamendi suhtes uue, erineva teadmise ja ilmutab meile pühakirja tegelikku raskuskeset. 3) Me teame pühakirjast, et me leiame lunastuse üksnes Kristuses; õigeksmõistmine üksnes armust usu läbi ja Kristuse pärast on kogu Piibli õpetuse ja usutunnistuskirjade tuum. Kuidas me võime lugeda pühakirja ja mõista seda, kui me ei teaks seda õpetust ja usutõde?
Usutunnistuskirjad sõnastavad ja väljendavad seda, mida kristlased pühakirja alusel usuvad. Nad on kiriku õpetuse norm ja kriteerium – mõistagi sekundaarne norm, sest nagu me teame, on ainult pühakiri kõrgeim norm. Me räägime kahesugusest normist: norma normans (pühakiri) ja norma normata (usutunnistuskirjad), kuid neid mõlemat tuleb valeõpetuste eest hoida ja kaitsta. Usutunnistus ei ole võimalik ilma valeõpetuse tagasilükkamiseta. Luterlikes usutunnistuskirjades vastab kirik ilmutusele, mille ta on saanud pühakirjast. Kreekakeelne sõna usutunnistuse kohta – homologia –, mida pühakiri kasutab, tähendab tegelikult rohkem kui lihtsalt usutunnistust. See hõlmab ka pattude tunnistamise ja kahetsuse väljendamise, see tähendab veel kiitmist ja austamist ning viimaks on see usu tunnistamine ja õpetuse väljendamine. Usutunnistust tuleb mõista tema kolmekordses tähenduses.
Usutunnistuskirjad ja liturgia
Piiblis esinev sõna usutunnistuse kohta osutab sellele, kui lähedal on üksteisele palve, austamine, lunastuse kuulutamine ning Jumala kiitmine ja Tema armu eest tänamine. Usutunnistused on lähedalt seotud liturgiaga, ja liturgia peab ka ise väljendama kiriku õpetust. Usutunnistus, õpetus ja liturgia on omavahel seotud. Kui me pühitseme liturgiat, siis õpetav ja tunnistav kirik palvetab ja palvetav kirik õpetab ja tunnistab. Üks ei saa eksisteerida ilma teiseta.
Usu tunnistamise liturgiline iseloom tuleb kõige paremini esile usutunnistuste – Nikaia, Apostliku ja Athanasiuse usutunnistuse – juures. Nimetatud kolm usutunnistust kuuluvad luterlike usutunnistuskirjade hulka, sisaldudes Konkordiaraamatus ja leides kasutamist kiriku jumalateenistustel. Kuid samamoodi rajanevad ka teised usutunnistuskirjad sellel, mis toimub jumalateenistusel. Me tunnistame oma patte, kuna me teame tänu pärispatu õpetusele, mis on patt; me kuulutame evangeeliumi, tunnistades Kristust kui Päästjat; me pühitseme armulauda ja tunnistame Kristuse Ihu ja Vere reaalset kohalolekut, nagu usutunnistuskirjad seda õpetavad; me toome Jumalale oma palved, kuna meile on õpetatud, et meie taevane Isa tahab, et me Tema poole palvetaksime, jne.
Usutunnistuskirjad ja katoolne kirik
Luterlikud usutunnistuskirjad väljendavad kiriku ühtsust, nii selle vertikaalset kui horisontaalset dimensiooni, mis tähendab seda, et me tunnistame ühes kõigi aegade usklike ja pühakutega, kes on elanud enne meid, alates vanaaja isadest, apostlitest ja märtritest kuni usupuhastuse ja möödunud sajandite konfessionaalse ärkamise isadeni ja meie kaasluterlasteni kõikjal maailmas. Usutunnistuskirjade siht on üksmeele loomine ja säilitamine, ühendades sel viisil usklikud kirikuks.
Luterlikud usutunnistuskirjad ei ole kirjutatud üldise või katoolse kiriku ühele fraktsioonile või osale. Vastupidi, nad tahavad väljendada kõigi aegade ja paikade katoolse kiriku usku ning õiget õpetust. Nad ei taha kirikut lõhestada, vaid teda ühendada; nad ei taha olla eksklusiivsed, vaid inklusiivsed, kuid samas salgamata tõde või lahknemata sellest.
Selles seoses näib olevat oluline osutada sellele, et luterlikke usutunnistuskirju ei saa käsitada konfessionaalset laadi dogmaatikaõpikutena, milles käsitletakse kõiki õpetusküsimusi ja mis hõlmavad kõiki kiriku dogmasid. Seda viga tehakse kaunis sageli, kui mistahes õpetust, mida Konkordiaraamatus otseselt ei käsitleta või puudutata, nähakse ebaluterlikuna ja lükatakse seetõttu tagasi. Niisugune lähenemisviis näeb usutunnistuskirju täiesti ebaajaloolisel viisil. Vastupidi, me peame alati meeles pidama, et luterlik reformatsioon ei kavatsenud kunagi luua uut kirikut või lõhestada olemasolevat. Reformatsioon tahtis olla vaid uuendusliikumine olemasolevas kirikus eesmärgiga puhastada kiriku õpetust ja praktikat. Seega ei tahetud eitada, hüljata või asendada varasemat magnus consensus’t, pigemini taheti seda kaitsta eksituste eest ja puhastada kõikidest kuritarvitustest ning väärarengutest, mis olid kirikusse tunginud. Et mõista õigesti usutunnistusi ja seda, mida nad õpetavad, peame tundma Lutheri ajal ja enne seda valitsenud usulist konsensust. Kõiki õpetusi, mida otse ja selgesõnaliselt tagasi ei lükata, ei tule pidada lahutavaks, vaid kõigi poolt omaks võetud pärimuse osaks. Nendes küsimustes, mida ei tõstatatud, ei olnud teoloogilisi eriarvamusi. Need on näiteks pühakirja jumalik päritolu või vaimulik amet. Seni, kuni usutunnistuskirjad neid küsimusi otseselt ei puuduta, ei sea nad kahtluse alla traditsioonilist positsiooni ega ütle lahti konsensusest, vaid väljendavad luterlaste nõustumist traditsioonilise õpetusega. See on osa nende taotlusest kõnetada kogu kristlaskonda.
Usutunnistuskirjad – traditsioon ja pärand?
Ma kasutan termineid nagu «traditsioon» ja «pärand», millele tuleks nüüd lähemalt tähelepanu pöörata. Mõlemat väljendit, nii «traditsiooni» kui «pärandit» võib õigusega kasutada usutunnistuse kohta, kuid seda võib teha ka täiesti ebaõigel ja eksitaval viisil. Kui inimesed kõnelevad usutunnistusest kui nende oma traditsioonist või pärandist, tuleb hoolega tähele panna ja järgi uurida, mida sellega tegelikult mõeldakse, kuna neid väljendeid kasutatakse sageli selleks, et usutunnistusest lahti öelda, selle kehtivus kahtluse alla seada ja see viimaks tegelikult hüljata.
Kalvinistlik arusaam usutunnistusest
Kui kõneldakse usutunnistusest kui pärandist või traditsioonist, võib see muuhulgas tähendada, et seda peetakse koormaks, mida kirik läbi sajandite kaasa tassib ja mis muudab kiriku veidraks, paindumatuks ja võimetuks vastama tänapäeva väljakutsetele, selle asemel tõstatades ja vastuseid andes küsimustele, mida mitte keegi enam ei küsi. Seetõttu tekib kiusatus väita: jätkem see sinnapaika ja unustagem ta. Eks piisa ju pühakirjast? Kas pole usu tunnistamine midagi, mida tuleb igas konkreetses situatsioonis alati uuesti teha? Kas pole see midagi palju enamat kui mingite vanade dokumentide külge klammerdumine?
Selline arusaam usutunnistusest on tüüpiline reformeeritud ehk kalvinistlikele kirikutele ja teistele konfessioonidele, mis on välja kasvanud sellest kristluse harust. Selle on omaks võtnud ka liberaalsed teoloogid. 1911. aastal kurtis Adolf von Harnack, oma aja kõige liberaalsem saksa teoloog, et Saksa maakirikute põhikirjade järgi olid usutunnistuskirjad ikka veel kirikute õiguslik alus. Ta lootis, et saabub aeg, mil usutunnistuskirjad täielikult hüljatakse ning oli selles suhtes kaunis optimistlik.
Sellest ajast peale on paljugi muutunud, kuid soov usutunnistuskirjadest vabaneda on jäänud endiselt püsima. Suure reformeeritud teoloogi Karl Barthi (1886–1968) mõjul (ja teda võib pidada ehk kõige mõjukamaks 20. sajandi teoloogiks) on saanud üldiseks, et usutunnistused kui minevikus kirja pandud dokumendid vastandatakse usu tunnistamisele uues olukorras või uue väljakutsega silmitsi seismisel. Barth rõhutas reformeeritud arusaama, et igal ajastul tuleb usutunnistus uuesti sõnastada. Ma osundan: «Usutunnistus on selle arusaama formulatsioon, kuidas me mõistame Jumala ilmutust Jeesuses Kristuses, millest pühakiri tunnistab ja mis on antud kristlikule kirikule konkreetses ajas, mille iseeneslikult ja avalikult sõnastab teatud piirkonna kristlik kogudus ning millel on kogukonna välise kuju ning õpetuse ja elu seisukohalt kindel ajaline iseloom, olles teenäitajaks kuni uue formuleeringuni» (Reformeeritute Maailmaliidule 1925. aastal saadetud hinnangust). Barthi sõnakasutus ei jäta kahtlust: «ajaline iseloom» ja «kuni uue formuleeringuni» osutab sellele, et tema arvates – erinevalt luterlikust arusaamast – ei ole usutunnistusel siduvat iseloomu. Ja tõsi on see, et reformeeritud ehk kalvinistlikel kirikutel ei ole ühte kindlalt usutunnistust, vaid need erinevad kirikuti. Neile on iseloomulik, et üks võib asendada teise, uuemad asendavad vanemaid, tänapäevasemad asendavad n-ö vanamoodsaid. Ja nii nagu reformeeritud arusaama kohaselt on kirik ise vaid sündmus (event – tõlkija), nõnda on ka kiriku usutunnistusega – sellel puudub ajalooline järjepidevus.
Selle vaatenurga järgi – ja nimelt et usutunnistusel on ainult «ajaline iseloom» kuni «uue formuleeringuni» – võivad luterlaste sümboliraamatud peatselt osutuda koormaks või pärandiks, millest pole eriti kasu ja mis tuleks uuesti sõnastada, kui mitte lausa asendada. Karl Barth oli selle nägemuse edendamisel edukas. Natside võimuperioodil asus ta juhtima Saksa tunnistuskirikut, kuid samal ajal oli ta uniooniidee tuline kaitsja ja toetaja ning oponeeris ägedalt luterlusele. Ta lükkas tagasi luterliku arusaama seaduse ja evangeeliumi eristamisest ja muutis selle vastupidiseks, tehes evangeeliumi seaduseks, mis pidi kehtima mitte ainult inimese isiklikus elus, vaid ka avalikus ja riigivalitsemise sfääris. Ta ei aktsepteerinud ka luterlikku kristoloogiat ning ristimis- ja armulauaõpetust. Ta oli alati seisukohal, et minevikust pärit erinevustelt luterlaste ja reformeeritute vahel tuleb võtta nende lahutav iseloom. Usutunnistus oli tema jaoks alati ajutine, oma kaasajast tingitud ja konkreetse ajahetke väljakutsetele ja olukorrale reageeriv. Ta kõneles luterlusest kui lihtsalt ühest «teoloogilisest koolkonnast» või voolust laias ja muutuvas teoloogilises traditsioonis, mis kunagi ei kohusta ega seo kirikut. Saksa peavoolu protestantism nõustus sellega innukalt. See on suuresti Barthi teene, et tänapäeva Saksamaal domineerib uniooniidee ja termin «usutunnistus» on asendatud mõistega «traditsioon».
Traditsioon versus usutunnistus
Tänapäeval kõnelevad teoloogid kaunis sageli luterlikust, õigeusu, roomakatoliku, reformeeritud ja anglikaani «traditsioonist» ja mitte usutunnistusest. Kui usutunnistus on tühipaljas traditsioon, teatud laadi folkloor, võib minevikust pärinevatest erinevustest ja erimeelsustest hõlpsasti vabaneda. Ennekõike tähendab usutunnistuse käsitamine traditsioonina usutunnistuslike avalduste (nagu Konkordiaraamat) ja neile vastava liturgilise praktika ning kirikuelu pidamist inimlikuks loominguks, mis on tingitud ajalooliselt ja sotsioloogiliselt ning on seega muudetav.
Me oleme mõistagi teadlikud sellest, et luterlikud usutunnistuskirjad (kaasa arvatud vana kiriku usutunnistused) on tekkinud konkreetsetes ajaloolistes tingimustes, mis on neid kujundanud nii keelelises, filosoofilises, formuleeringute kasutamise jne mõttes. Nad peegeldavad konkreetset tausta. Kuid usutunnistuskirjad ei tee meid sõltuvaks olukorrast, milles nad formuleeriti, ega mistahes konkreetsetest olukordadest ja tingimustest. Nad kõnelevad ainult sellest, mida kirik on pühakirjast õppinud. Nad kuulutavad tõde. Võib-olla on nende formuleeringud vanamoelised, kuid see ei kehti sisu kohta. Seega peaksime olema sõnade «traditsioon» ja «pärand» kasutamisel väga ettevaatlikud, kui me kõneleme usutunnistusest.
Lepitatud erinevused?
Kui usutunnistus on muudetud traditsiooniks, tabab järgmine terminoloogiline muudatus suhtumist konfessionaalsetesse erinevustesse. Kui varem oli usutunnistus lahutava iseloomuga, nõudes selget otsust, millises suunas edasi minna, siis nüüd on saanud tavaliseks, et usutunnistusi käsitatakse vaid «erinevustena» (diversities – tõlkija), mida tuleb sallida ja millega vastuolus olev õpetus tuleb tagasi lükata. See tähendab, et me vaatame praegu asjadele, mis sundisid meid minevikus otsustama õige ja vale vahel, hoopis teistsuguse pilguga. Me oleme jõudnud uuele seisukohale ega pea erinevusi enam lahutavaks, üksteisest eraldavaks.
Sellest mõttest arenes «lepitatud erinevuste» kontseptsioon. See on üks kiriku ühtsuse saavutamise kontseptsioone tänapäeva oikumeenilistes ringides, iseäranis on selle oma kontseptsiooniks teinud Luterlik Maailmaliit. Kolmkümmend viis aastat tagasi, 1973. aastal, kirjutasid Euroopa luterlikud, reformeeritud ja unioonikirikud alla Leuenbergi konkordia nimelise dokumendi, mis sillutas teed osadusele kirikute vahel, kes senimaani olid eriarvamustel. Vahepeal on see kirikuosadus välja kuulutatud endiste luterlike, reformeeritud, uniooni-, metodisti-, presbüterlike ja teiste kirikute poolt. «Lepitatud erinevuste» kontseptsioon on osutunud kõige mõjukamaks ja edukamaks, olles asendanud varasemad usutunnistused uuega, nimelt Leuenbergi konkordiaga, mis on juba lisatud uuematele lauluraamatutele jne. Erinevusi, mis kunagi lahutasid, ei peeta enam oluliseks, neid ei pea mitte ainult sallima, vaid meile öeldakse, et need «rikastavad meid» ja on meie «ühiseks rikkuseks» ning et me võime õppida üksteise traditsioonist ja pärandist.
Mis viimasesse puutub, siis on selles kahtlemata teatud tõemoment. Kuid küsimuseks jääb, mida me siis sallime, mida me aktsepteerime, mida me üksteiselt õpime, mida me kaotame ja millest ilma jääme? «Lepitatud erinevus» tähendab ju seda, et kirik ei vastusta enam eksitust, valeõpetust, ebapiibellikke seisukohti ja praktikat, mida nad kunagi teise poole juures nägid. Erinevused on muutunud vähemalt talutavaks, kui mitte täiesti irrelevantseks. Usutunnistused pole midagi enamat kui traditsioon, mis võib kõrvuti eksisteerida teiste traditsioonidega. Uksed on pärani valla moodsale teoloogilisele pluralismile.
See, mida ma püüan kirjeldada, et ole asjade lõplik seis. Me liigume tegelikult üha kiiremini suunas, kus usutunnistused kaotavad normatiivse iseloomu kiriku ühtsuse, õpetuse ja praktika jaoks. Asi pole selles, et meid sunnitakse oma usutunnistusest lahti ütlema ja seda kehtetuks kuulutama. Neid lihtsalt ei käsitata ega aktsepteerita enam Jumala sõna ja pühakirjapärase õpetuse siduva ja õige esitusena, mida nad oma sõnul on. Need on lihtsalt üks viis tõe väljendamiseks, kuid kindlasti mitte ainus, vaid pigem üks paljude seast. Meie isade pärand – jah, kuid mitte midagi enamat. Meile öeldakse, et hukkamõistmised ei taba enam meie partnerite seisukohti, kuna nad on aja jooksul muutunud ja meie niisamuti. Omaaegset õpetuslikku hukkamõistmist ei saa enam rakendada naaberkiriku tänasele õpetusele – otse vastupidi, me oleme jõudnud «ühisele arusaamale evangeeliumist», mis on kirikuosaduseks piisav.
Kas usk ja õpetus on omavahel seotud?
See, kuhu me oleme jõudnud, pole tingitud mitte ainult ajaloolisest ja teoloogilisest arengust. On olemas palju peenem viis, mille abil saab distantseeruda usutunnistusest ja vähendada selle kaalu. See kõlab umbes nii: usk ja õpetus (fides et doctrina) on täiesti erinevat päritolu. Usk tekib minus Püha Vaimu läbi, kui Jumal ennast iganes minule ilmutab ja minu elus ilmsiks saab. Küsimus on just nimelt selles, kui ma hakkan Kristusesse uskuma – õigeksmõistvas usus. Ja praegu veel ei ole siin midagi valesti.
Kuid samal ajal peetakse õpetust täielikult inimlikuks loominguks, see on inimlik töö, mis pärineb inimeste usulistest vaadetest ja kajastab seda, mida usk neile nende arusaamises tähendab.
Kui usutunnistust ja õpetust on kord juba hakatud pidama inimmõtte loominguks, siis pole need mitte ainult muudetavad ja igaühe jaoks erinevad, vaid ka defektsed, ebatäielikud ja ebaõiged, mitte kunagi tõesed, kuna nende vaatenurk on alati piiratud. Järelikult on tähtis vaid usk, mitte usutunnistus või õpetus. Kuigi see on äsjaöelduga vastuolus, vajavad usk ja usuühtsus teatud objektiivset väljendust, sõnastust, mis seisaks kõrgemal subjektiivsest, isiklikust tundest, selleks et toimida kiriku osaduse ja ühtsuse alusena. Kui üksteisest eraldada usk Kristusesse ja selle sõnastatud tunnistus, siis tulemuseks on individualism ja pluralism. On õige, et usk ja usutunnistus on teineteisest erinevad, aga nad on lahutamatud. Kiriku ühtsus ei saa rajaneda tunnetel või privaatsetel veendumustel, ta vajab siduva iseloomuga usutunnistusi. Vastasel korral muutub nii kiriku ühtsus kui õpetus täielikult eraasjaks ja kaotab igasuguse objektiivsuse. Moodne filosoofiline veendumus, et tõde kui sellist ei ole võimalik sõnastada ega tuvastada, vaid et see jääbki ligipääsmatuks ja on midagi sellist, millest võib vaid aimu saada, kuid mida ei saa täielikult tunnetada – see veendumus (kuigi tänapäeva teoloogide seas üldiselt aktsepteeritud) on vastuolus pühakirjaga ja avab ukse piiramatule relativismile. Me võime hakata vaidlema selle üle, mis on selle arusaama juures õige või vale. On see täiesti vale? Võib-olla mitte. Seda tuleb veel uurida. Kuid igal juhul peegeldab see moodsat individualismi, skeptitsismi ja relativismi.
Usutunnistuskirjad kui kiriku hääl tänapäeval – siduvad ja ühendavad
Usutunnistuskirjad – sõltumata sellest, kes nad kirjutas ja mis asjaoludel nad koostati või millised tingimused ja olukorrad neid mõjutasid – peegeldavad pühakirjas antud ilmutust ja evangeeliumist paistvat valgust. Muidugi teevad nad seda ebatäielikult ja neid võib seetõttu vajadusel korrigeerida või ümber vaadata, kuid sel juhul tuleb seda teha pühakirja kui kõrgeima normi alusel ja mitte inimliku arutlemise tulemusena. Meie usutunnistuskirjad ei väida, et nad esitavad kogu õpetust, kogu informatsiooni, kõiki usuartikleid, kuid neis sisalduvast piisab, et usklik võiks leida lunastuse Kristuses ja et kirik võiks olla ühtne. Usutunnistuskirjad ütlevad, et nad on «meie praeguse aja symbolum» (s.t 16. sajandi ususümbol) – nii seisab Konkordiavormelis, kus viidatakse Augsburgi usutunnistusele –, aga ka kiriku «õpetus, usk ja usutunnistus», mis on kirja pandud «Selleks, et Jumala palge ees kogu kristlaskonnale, nii praegu elavatele kristlastele kui ka meie järeltulijatele tõendada, et siinkohal antud seletus kõigi esitatud ja äraseletatud vaidlusaluste artiklite kohta, ja mitte miski muu, on meie õpetus, usk ja tunnistus, millega me Jumala armu läbi kartmatu südamega ka Jeesuse Kristuse kohtujärje ette astuda ja selle kohta aru anda tahame, ilma et me salaja või avalikult midagi sellega vastuolus olevat väita või kirjutada tahaksime, vaid soovides selle juurde Jumala armu läbi kindlaks jääda» (Konkordiavormeli kokkuvõte, 40).
Me seome end selle usutunnistusega kui Jumala sõna õige esitusega. Kuid selleks peame me usutunnistuskirju lugema ja hoolikalt tundma õppima, neid praktikas rakendama ning kiriku jumalateenistuses ja elus järgima. Ja seda tehes me leiame hindamatu aarde. Me kuuleme neis katoolse kiriku häält tänasel päeval.
Tõlkinud Veiko Vihuri
Ettekanne luterlikul teoloogiakonverentsil Klaipedas 18. juunil 2008
Dr Jobst Schöne oli Saksamaa Iseseisva Luterliku Kiriku piiskop
Avaldame usupuhastuspüha eel uuesti käesoleval aastal igavikku lahkunud Saksamaa iseseisva evangeelse-luterliku kiriku emeriitpiiskopi Jobst Schöne artikli luterluse tulevikust reformatsiooni kodumaal.
Saksamaa on (luterliku) reformatsiooni kodumaa. Kas see on kristlik maa? Unustage ära. On see luterlik riik? Üldsegi mitte. Kui see kunagi ka nii oli, siis praegu enam mitte. Tänapäeval on Saksamaa suuresti sekulariseerunud ja kirikukauge riik. Umbes viiskümmend aastat tagasi kuulus 96 protsenti sakslastest kahte domineerivasse kirikusse – roomakatoliku kirikusse ja protestantlikusse kirikusse (viimane on osalt luterlik, osalt reformeeritud ja osalt unieeritud). Tänapäeval kuulub kirikusse vähem kui kaks kolmandikku sakslastest, vähemalt paberil, ja see arv väheneb pidevalt. Viimase 18 aasta jooksul on protestandid kaotanud 3,8 miljonit liiget ja roomakatoliiklased 2,2 miljonit liiget. Protestantlike kirikute liikmetest käib tavalisel pühapäeval kirikus keskmiselt 3,8 protsenti, katoliiklastel on see näitaja vaid veidi kõrgem. Kokkuvõttes on kristlased Saksamaal dramaatiliselt jalgealust kaotamas, muutudes kiiresti kahanevaks vähemuseks.
Kuid statistika kajastab muutusi vaid osaliselt. Saksa tähtsaim ajaleht Frankfurter Allgemaine Zeitung avaldas hiljuti mahuka artikli pealkirjaga «Mis ootab ees kirikuid?», autoriks Friedrich Wilhelm Graf, protestantlik süstemaatik Müncheni Ludwig-Maximiliani ülikoolist.[1] Ta mõistab selles hukka peaaegu täieliku intellektuaalse aususe puudumise kirikujuhtide seas, nagu ka nende ebarealistlikult kõrge enesehinnangu ja teoloogilise tõsiseltvõetavuse. Praegune kriis on väga tõsine. Grafi järgi iseloomustab Saksa kirikuid heaolutunne, tundelisus, moralism ja kõiketeadva prohveti hoiak, mis surub vaese kirikulise silmitsi kõigi kolmanda maailma hädadega ja paneb ta selle eest vastutust tundma. Kahjuks on see tüüpiline legalismi jutlustamisele, mis ei suuda eristada seadust ja evangeeliumi.
Pole ime, et sedalaadi kiriklik keskkond on esile kutsunud laialdase ja kasvava «uskumine ilma kuulumiseta»-hoiaku, mida võib nüüd leida kõikjal Euroopas. Seda fenomeni võib vast paremini mõista, kui näha selles soovimatust toetada kirikut, mis ei tea, kuidas evangeeliumi kuulutada – kuidas jutlustada päästet – ja millel pole edasi anda paremat sõnumit kui see, mida on eespool kirjeldatud. Olukord on piisavalt troostitu ilma arvukate laste kuritarvitamise juhtumitetagi, mis hiljuti nii kirikutes kui kristlikes kodudes on avalikuks saanud. Need ja mitmesugused muud skandaalid ühtekokku kahandavad kiriku (ja mitte ainult roomakatoliku kiriku) esindajate enesekindlust.
Luterlus on Saksamaal täiesti marginaalseks muutunud. Mõistagi võib maakirikutest (Landeskirchen), s.t endistest riigikirikutest ikka veel leida väheseid luterlasi, nende seas teatud hulga «konservatiivseid» ja ustavaid pastoreid ja nende kogudusi, kuid protestantismi peavool on peaaegu täiesti kaotanud konfessionaalse suunitluse. Kirikuid ei peeta üldiselt millekski enamaks kui samamoodi mõtlevate kaasusklike kogunemisteks, kus juureldakse vajaduste ja probleemide üle, mida kogetakse selles maailmas, ja kus ei keskenduta igavesele päästele. Traditsiooniline jumalateenistuse kord on peaaegu kadunud. Vanu koraale ja meie isade kirikulaule ei laulda enam. Need on asendatud tänapäevaste vormide, laulude ja muusikaga, mis on osutunud pigem destruktiivseks kui kasulikuks.
Kiriku juhtivates ringkondades võib näha laialdast abituse tunnet, kuna nad ei tea, kuidas kiriku allakäiku takistada. 2006. aastal avaldas EKD (Evangeelne Kirik Saksamaal, mis ühendab kõiki endisi protestantlikke riigikirikuid) «impulsidokumendi», milles visandatakse väljavaateid 21. sajandiks. Ekspertidel, kes selle mahuka dokumendi kokku kirjutasid, oli selge arusaam sellest, mis on tulemas: liikmeskonna vähenemine kolmandiku võrra järgmise kahekümne aasta jooksul, kirikumaksudelt saadava tulu (see on EKD liikmeskirikute peamine tuluallikas) vähenemine poole võrra praeguselt neljalt miljardilt eurolt kahe miljardini. Ühtekokku on see masendav stsenaarium, paljastades kriisi sügavust ning kutsudes üles patukahetsusele ja meeleparandusele. Kuid mida soovitavad eksperdid? Nad kutsuvad kirikuid üles «riskima ja kultiveerima suuremat vabadust», kiitma «sisemist pluralismi» kui «protestantismi üheaegset katsumust ja õnnistust»; nad püüdlevad «vabaduse ja individualiteedi kiriku» poole.[2] Võib imestada, kas selline kirik on veel apostlite, märtrite ja mineviku suurte õpetajate kirik – kirik, mida Luther oli seatud puhastama, kirik, mida pidasid silmas Wilhelm Löhe ja Carl Ferdinand Wilhelm Walther (19. sajandi Saksa luterliku konfessionalismi esindajad – tlk).
Säärast dokumenti käes hoides on kerge kaotada usk evangeelse kiriku tulevikku Saksamaal, luterliku kiriku tulevikku mainimatagi. Kui kiriku identiteedi määratlemiseks ei vajata enam Pühakirja ja usutunnistuskirju, on kirikute konfessionaalne profiil kaotsi läinud ja modernsele pluralismile alla jäänud. Niisiis võime nõustuda, et kristlikud kirikud üldiselt ja iseäranis luterlik kirik kaovad järk-järgult Saksamaal avalikult areenilt. Näib, et kiriku järgi ei ole enam vajadust. Mõne aasta eest tuli tähelepanuväärse avaldusega välja Johannes Gross, tuntud ja briljantne saksa ajakirjanik ja toimetaja ning terane avaliku elu vaatleja (ja muide, luterliku kiriku liige). Ta väitis, et protestantlikud ja luterlikud kirikud ei ela 21. sajandit üle; alles jääb vaid roomakatoliku kirik. Võib-olla oli ta oma prognoosis liiga negatiivne või koguni täiesti eksiteel. Võib-olla jäävad püsima mõned väikesed rühmad, mõned väikesed kirikud, nende seas ka luterlased, kuigi marginaalsetena.
Kas luterlusel on Saksamaal tulevikku? Skeptitsismiks on põhjust küllaga. Teisalt võime meelde tuletada, mida kord Luther ise on nii selgesti välja ütelnud: «Mitte meie ei hoia kirikut alal, nagu ei teinud seda meie esivanemad ega tee meie järeltulijad. See oli, on ja saab olema see, kes ütleb: «Mina olen teie juures ajastu lõpuni.»»[3] Kas luterlusel on Saksamaal tulevikku? Kui Jumal seda tahab, siis on – nii Saksamaal kui mujal.
Tõlkinud Veiko Vihuri
Jobst Schöne (1931–2021) oli Saksamaa Iseseisva Evangeelse Luterliku Kiriku (SELK) piiskop. Tõlgitud artikkel «Does Luther Have a Future in Germany?» avaldati luterlikul veebilehel www.logia.org ning on osa pikemast kirjutisest.
[1] Friedrich Wilhelm Graf, «Was wird aus den Kirchen?», Frankfurter Allgemaine Zeitung (1 April 2010), 35–36.
[2] Kirche der Freiheit: Perspektiven für die evangelische Kirche im 21. Jahrhundert: Ein Impulspapier des Rates der EKD, ed. Kirchenamt der Evangelischen Kirche in Deutschland (Hannover, 2006). Osundused: «…mehr Freiheit wagen und gestalten» (34); «Die innere Pluralität der evangelischen Kirche ist zugleich Versuchung und Segen des Protestantismus» (50); «…in der evangelischen Kirche – eine Kirche der Freiheit und Individualität» (86).
[3] WA 50: 476.31–35: «Denn wir sind es doch nicht, die da kündten die Kirche erhalten, unser Vorfahrn sind es auch nicht gewesen, Unser nachkomen werdens auch nicht sein, Sondern der ists gewest, Jsts noch, wirds sein, der da spricht: Jch bin bey euch bis zur welt ende…» («Wider die Antinomer», 1539).
Head sõbrad, ma olen oma mõtted võtnud kokku kolme punkti, ehkki öelda oleks palju rohkem. Need punktid puudutavad eelkõige praeguse kriisi moraalset aspekti ja on järgmised:
Esiteks, valitsus peab tingimusteta austama põhiseadusega tagatud elementaarseid õigusi ja vabadusi. See tuleneb inimväärikuse austamise põhimõttest.
Õiguskantsler on korduvalt rõhutanud, et Eestis ei ole sundvaktsineerimine lubatud ja inimesed, kes ei soovi end vaktsineerida, tuleb rahule jätta. Minu meelest lõpeb siin igasugune arutelu. Nii on, ja jutul lõpp. Õigust kehalisele puutumatusele tuleb austada.
Samuti ei ole absoluutselt vastuvõetav kodanike põhjendamatu erikohtlemine ehk diskrimineerimine, mille eesmärgiks on inimese panemine olukorda, kus ta on sunnitud laskma end vaktsineerida, et elada oma tavapärast elu.
Teiseks, valitsus peab kohe lõpetama ühiskonna lõhestamise nii retoorika kui tegude tasandil.
Mind hirmutab tõsiselt, et leidub kaaskodanikke, kes tahaksid meid, kes me täna siia oleme kokku tulnud, veekahurite ja politseikoertega laiali ajada. Kes leiavad, et mittevaktsineeritute õigusi tulebki piirata. Taoliselt mõtlevaid kaaskodanikke ei ole mitte vähe. Valitsus on julgustanud neid nii mõtlema ja seda ka välja ütlema. Võim on näidanud süüdistavalt näpuga osadele kodanikele ja andnud märku, et neid tohib survestada.
Kolmandaks, valetamine, manipuleerimine ja propaganda peavad lõppema.
Peavoolumeedias ollakse nõutud, miks osad inimesed ei usalda ametivõimude juttu. Aga kas pole asi selles, et nad tajuvad: valitsus ei kohtle neid väärikate kodanikena, vaid rumala massina, kes tuleb allutada labasele propagandale, manipulatsioonile, suhtekorraldusele, «kommunikatsioonile»?
Meile edastatakse pooltõdesid või koguni otsest valet, vassitakse statistikaga jne, et kujundada massides n-ö õiget, valitsusele sobivat arvamust.
Viimaks. Ma näen, et võitluses koroonaviirusega joonistuvad välja samad vanad lõhed ja vastasseisud, mis on meie ühiskonnas juba mõnda aega eksisteerinud. See ei peaks nii olema, sest meie ühiskonda on tabanud tõsine katsumus.
Eriti vastutustundlik ja eetiline peab olema valitsus, kellel on voli ja võim. Ühiskond ei võida sellest kuidagi, kui osasid inimesi diskrimineeritakse ja käsitletakse ühiskonnaohtliku elemendina ning kujundatakse arvamus, et nende õigusi võibki rikkuda, see on justkui üldsuse huvides.
Ma võtan oma mõtted kokku Norrast pärit kolleegi Magne Mölsteri sõnadega, kes väljendas oma arvamust samal teemal eilses Postimehes, ma tsiteerin: «Ainuke viis Eesti rahvale keerulisest olukorrast välja tulla on üheskoos. Siis peab olema solidaarsus, õiglus ja võrdsus.»
Tõepoolest, ka mina ei näe muud teed sellest keerulisest olukorras välja, kui austada tõde, austada inimväärikust, austada vabadust ning langetada ühiselt ühiskonnana otsused, mis viivad meid edasi.
Tänan tähelepanu eest.
(Tegemist on kõne kirjaliku versiooniga.)
«Inimene sooviks minna kohvikusse või üritusele, ent see minek on raskendatud või üldse keelatud. Nii et me toome nende ellu selle väikese valu. … Nii me jõuame sellele territooriumile, et poliitiliselt tuleks konkreetselt öelda: meid ei huvita sinu tahe, vaid see tuleb ära teha!»
Need sõnad kuuluvad valitsust nõustava teadusnõukoja liikmele Andero Uusbergile, näidates ilmekalt, milline on ülakorrustel valitsev mõtteviis. Võim suhtub inimestesse kui kariloomadesse, keda võib väikese valu abil «motiveerida» ja kelle tahe ei maksa loomapidaja silmis mitte midagi.
Valitsuse eesmärk on sundida inimesi end vaktsineerida laskma. Kuna suur hulk inimesi ei soovi seda, siis leiab valitsus ühes oma nõunikega, et nende elu tuleb teha nii ebamugavaks kui võimalik, et nad survele järgi annaksid.
Eestis kehtib vaktsineerimisvabadus. Õiguskantsler on korduvalt rõhutanud, et kedagi ei tohi survestada – see on põhiseadusvastane.
De facto aga toimub sundvaktsineerimine ja kodanike jõhker survestamine. Kehtestatud on inimesi diskrimineeriv ja alandav apartheidirežiim. Inimeste põhiseaduslikud õigused ja vabadused on sõltuvusse asetatud sellest, kas nad on lasknud end süstida või mitte. Eriti hirmutav on perspektiiv, et oma elementaarseid õigusi tuleb hakata iga poole aasta tagant tõhustusdoosiga «uuendama», sest ühe vaktsiinikuuri mõju kahaneb loetud kuudega.
Vaktsineerimine on igaühe isiklik terviseotsus ja peab selleks jäämagi. Kui sellest aga tehakse ühiskonnaelus osalemise eeltingimus, siis on tegemist võimu kuritarvitamisega, mis tuleb otsustavate vahenditega maha suruda.
Ei saa leppida ka sellega, et valitsus võib tervisekriisile viidates keelata valitsuse poliitika vastu protestimise; sulgeda ettevõtteid, mis võimulolijate põhiseadusvastaseid korraldusi ei täida; trahvida kuni pankroti või vaesumiseni neid, kes ei nõustu valitsuse poliitikaga. See ei ole enam vaba ühiskond ega õigusriik. See on düstoopia ja türannia.
Head kaasmaalased! Kogunegem laupäeva, 23. oktoobri keskpäeval Tallinna Vabaduse väljakule suurele meeleavaldusele, et seista vaba ühiskonna ja oma õiguste kaitseks. Meie kõigi ühisest pingutusest sõltub, kas austus vabaduse vastu jääb alles või mitte. Kui piisavalt suur hulk inimesi käitub julgelt ja kindlameelselt, on võimulolijatel keeruline oma kuritegelikku poliitikat ellu viia.
Tsiteerin lõpetuseks meeleavaldust korraldava Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhti Varro Vooglaidu, kes on öelnud: «Taganemine vaba ühiskonna aluspõhimõtetest on toimunud hirmuäratava kiirusega ja mõte sellest, kuhu jõuame samas tempos jätkates, on sünge. … Sellist Eestit me mitte ainult ei taha, vaid sellise Eestiga me ei lepi mitte kunagi, mitte mingil juhul.»
Käesoleva aasta 22. septembril lahkus igavikku Saksamaa Iseseisva Evangeelse Luterliku Kiriku emeriitpiiskop Jobst Schöne, kes oleks 20. oktoobril saanud 90-aastaseks. Avaldame siin ja edaspidi tema mälestuseks mõned Meie Kiriku vanal veebilehel ilmunud artiklid. Ettekanne «RITE VOCATUS. Luterlikud usutunnistuskirjad ordinatsioonist» peeti Klaipeda teoloogiakonverentsil 31. augustil 2007.
1. «Kirikuvalitsemine» ja «kirikukord» Augsburgi usutunnistuses
25. juunil 1530, laupäeva pärastlõunal kell kolm, alustas Saksi kuurvürsti kantsler – nime poolest Christian Beyer – Augsburgi usutunnistuse saksakeelse versiooni ettelugemist keisri, vürstide ja teiste seisuste esindajate ees Augsburgi riigipäeval. Kuna ilm oli üsna palav, oldi sunnitud koosolekusaali aknad avama, nii et õuele kogunenud rahvahulk võis kuulda, millest Beyer tunnistas.
Algselt oli avalik ettelugemine kavandatud eelmisele päevale, kuid see lükati edasi, kuna usutunnistus, nagu luterlased vabandasid, «oli koostatud kiirustades, mistõttu sellest puudusid mitmed lõigud või olid jäänud puhtalt ümber kirjutamata ning lõppversioon viimistlemata.»
Tõepoolest, näiteks artikkel 14 pandi esialgsel kujul kirja vaid mõned päevad enne 25. juunit, nimelt juuni esimesel poolel. Sellegipoolest oli see üsna hoolikalt sõnahaaval läbi mõeldud. Sel artiklil oli väga suur õiguslik kaal. Nagu kogu Augsburgi usutunnistus, pidi ka kõnealune artikkel kirja näitama seda, et luterlased on endiselt Nikaia usutunnistuse alusel seisva ühe, püha, apostliku ja katoolse kiriku liikmed ning soovivad oma kirikutes säilitada traditsiooni ja seadustega kooskõlas oleva kirikukorra.
Artikkel 14 formuleeriti niisiis täpselt ja hoolikalt. See, nagu kogu Augsburgi usutunnistus, on esitatud nii saksa- kui ladinakeelses versioonis. Saksakeelse teksti tõlge kõlab järgmiselt: «Kirikuvalitsemise kohta õpetatakse, et mitte keegi ei või kirikus avalikult õpetada, jutlustada ega sakramente jagada, ilma et ta oleks selleks korrakohaselt kutsutud [ordentliche Beruf].»[1]
Ladinakeelse teksti tõlge on järgmine: «Kirikukorra kohta õpetatakse, et mitte keegi ei või kirikus avalikult õpetada ega sakramente jagada ilma korrakohase kutsumiseta [nisi rite vocatus].»[2]
Konkordiaraamatu Kolbi ja Wengerti väljaandes esitatud joonealuses märkuses (lk 47, allmärkus 81) öeldakse, ma osundan: «Rite vocatus tähendab korrakohast kutsumist õiguspärase avaliku võimu poolt. See ei ole rituaali küsimus». Ma ei tea, millel see märkus põhineb, ja ma kahtlen, kas see ikka vastab tõele.
Kuid enne, kui me laskume üksikasjadesse, vaadakem põgusalt, millest see artikkel üldse räägib ja millises ajaloolises kontekstis see kõneleb.
Esiteks tuleb meil arvesse võtta, et artikkel 14 kuulub Augsburgi usutunnistuse esimesse osasse, mis sisaldab artikleid õpetuse kohta, ja mitte teise osasse (artiklid 21–28), mis käsitleb reformiküsimusi. See tähendab, et 14. artiklis esitatu kuulub usu ja õpetuse aluste hulka ega ole vaid kirikuõiguslik järeldus.
14. artikli pealkirja ingliskeelne tõlge kõlab: Concerning Church Government (saksa k Vom Kirchenregiment) või Concerning Church Order (ladina k De ordine ecclesiastico). Kuigi mõlemad pealkirjad lisati tekstile alles Augsburgi usutunnistuse trükiväljaandes 1532. aastal ja need puudusid 1530. aasta algversioonist, aitavad need meil sisu paremini mõista. Sellega seoses tuleb meenutada, et teoloogide keel oli tollal ladina keel, saksa keelt kõnelesid diplomaadid. Ladinakeelne tekst on hoolikalt sõnastatud ja selle taga on läbimõeldud teoloogia.
Niisiis kui me loeme pealkirjast «kirikuvalitsus» ja «kirikukord», ei tule meil seda mõista korrana üldises mõttes või seisundina, mida peetakse tavapäraseks, tõhusaks ja kasulikuks ning mis tähendab korrektset ja usaldusväärset juhtimist, kuid mitte enamat; samuti ei tähenda see inimlikku valitsemiskorda selles mõttes, et kellele peaks kirikus kuuluma juhtimisõigus, võim ja ülimuslikkus või eriline kõrgem staatus. Vastupidi, siin osutatakse millelegi, mis on Jumala antud ning pärineb jumalikust õigusest ja seadmisest. See on vahend ehk tööriist, mille abil Kristus ise valitseb ja juhatab oma Kirikut ning mis on kirikule olemuslikult antud, et me võiksime armuvahendite – Sõna ja sakramendi – kaudu jõuda päästvale usule.
2. Vaimulik amet kui jumalik institutsioon
Augsburgi usutunnistuse 14. artiklit lugedes peab meeles pidama, et on olemas ka artikkel 5, «Jutlustamisametist» («Vom Predigtamt») või «Kirikuametist» («De ministerio ecclesiastico»). Kuidas siis nii, et ühe ja sama ameti kohta on kaks eraldi artiklit? Vahest ei räägi nad samast asjast?
Loomulikult võib neid kahte artiklit käsitada teineteisest sõltumatutena, nagu seda on eriti viimasel ajal ka mõned saksa teoloogid teinud. Ja seda kindla sihiga, nimelt et muuta ordinatsioon pelgalt inimlikuks institutsiooniks, inimliku korralduse ja õiguse küsimuseks kirikus (de jure humano), mis on avatud igat liiki täiendamistele, muutmistele ja mis on põhimõtteliselt ainult ülesande delegeerimise õiguslik akt. Meil tuleb möönda, et luterluses on alati esinenud kalduvus tõlgendada Augsburgi usutunnistust ja mõista ordinatsiooni just selliselt, et tegemist pole millegi muu kui inimestelt kutse saanud isiku välise ja piduliku ametisse kinnitamisega.
Kuid selline tõlgendus ja arusaam ei vasta Augsburgi usutunnistuse suunitlusele, vaid on sinna sisse loetud väljastpoolt ning kindla tagamõttega. Tegelikult kuuluvad artikkel 5 ja 14 kokku ning käsitlevad ühe ja sama jumaliku institutsiooni kahte erinevat külge. Ja seda institutsiooni ei tule mõista pelga funktsioonina, mis peab silmas vaid evangeeliumi kuulutamist ja sakramentide talitamist ükskõik kelle poolt. See on vaimulik amet, mida ei saa kunagi käsitada abstraktselt ja lahus isikutest, kes on kutsutud seda täitma, vaid mis on alati nendega seotud.
«Ut hanc fidem consequamur institutum est ministerium docendi evangelii et porrigendi sacramenta»; «Solchen Glauben zu erlangen hat Gott das Predigtamt eingesetzt, Evangelium und Sakrament geben…» (Augsburgi usutunnistus, 5)
«Et võiksime jõuda sellele usule, on seatud evangeeliumi õpetamise ja sakramentide jagamise teenimisamet» (ladinakeelne versioon); «Et me sellise usuni jõuaksime, on Jumal seadnud kuulutusameti ning andnud evangeeliumi ja sakramendid» (saksakeelne versioon).
Mõlemal juhul annab ingliskeelne tõlge korrektselt edasi algtekstides kasutatud termini «seatud». Sõnad institutum est ehk «Jumal on seadnud» viitavad otseselt Jumala seadmisele, et armuvahendite kaudu edasi anda päästvat usku; sel puudub eesmärk iseeneses. Kirik ei saa eksisteerida ilma evangeeliumi ja sakramentideta ja seetõttu ei saa ta eksisteerida ka ilma vaimuliku ametita ega isikuteta, kellele see amet ordinatsioonitalituse kaudu pühalikult usaldatakse.
Artikkel 5 ei kõnele kindlasti mitte tühipaljast funktsioonist ehk tööülesandest ja -kohustusest evangeeliumi kuulutada ning sakramente jagada ükskõik kelle poolt. Siin ei kõnelda kõigi kristlaste ühisest ülesandest, mille täitmist kirik üksnes välise korra huvides inimliku õiguse alusel reguleerib, et jutlustamine ja sakramentide talitamine toimuks korrakohaselt.
Vastupidi, artikkel 5 selgitab, et Jumala seatud vaimuliku ameti institutsioon on olemuslikult seotud jutlustamise ja sakramentide talitamisega; sellel puudub mandaat või olemasolu põhjus mistahes muu eesmärgi jaoks. Pealegi ei anta meile armuvahendeid kuidagi abstraktselt, lahus või ilma vaimuliku ametita, mis on seatud nende vahenditega kirikut teenima ja mis nõnda kutsuvad esile päästva usu. Nii amet kui eesmärk, milleks see seatud on, nii ordineeritud Sõna sulane kui Sõna on lahutamatult seotud – üks ei saa ilma teiseta eksisteerida. Kirikul ei ole õigust ega vabadust otsustada, kas ta kutsub ja ordineerib vaimulikke kuulutusametisse või mitte. See on Jumala poolt nii seatud.
3. Piiskopi- ja preestriamet hiliskeskajal
Vaadelgem põgusalt seda olukorda, millest luterlikud reformaatorid end 1520.–1530. aastatel leidsid. Nad olid nimelt pärinud sügavalt korrumpeerunud vaimulikkonna ja totaalselt valesti mõistetud ameti, millesse vaimulikud olid kutsutud.
Algselt oma piiskopkonna ülevaatajaks ja vaimulike toetajaks seatud piiskopid osutusid sageli rikkust ja võimu tagaajavateks rõhujateks, kes kuhjasid kokku omandit ja vara ning kelle eluviisid polnud kuigi korralikud; nad tegelesid jahilkäimise, ehitamise, meelelahutamise ja sõjapidamisega. Sageli jätsid nad kiriklikud kohustused ja oma karja vaimuliku juhatamise asendajate hooleks, olles ise piisavalt hõivatud administreerimise, äritegevuse, rahaasjade, kohtuprotsesside ja muu selletaolisega. Nad mitte ainult ei unustanud või ei soovinud ordineerida teisi, vaid unustasid ka ise ennast ordineerida lasta. Näiteks polnud Strasbourgi piiskopitoolil kogu 15. sajandi jooksul ühtegi ordineeritud piiskoppi, ja niisamuti 16. ja 17. sajandil Kölni peapiiskopi istmel peaaegu saja aasta jooksul. Veel enam, piiskopiametisse oli pääs ainult aadlikel – piiskopiks saamine ei olnud kvalifikatsiooni, vaid perekondliku tausta, raha ja mõjuvõimu küsimus.
Kui piiskopiametiga olid lood halvad, siis polnud ka madalamate vaimulike juures asi parem. Preestrite eluviisid ja käitumine jätsid sageli soovida ning nad täitsid oma pastoraalseid kohustusi lohakalt, olles selle asemel pigem raha teenimisest huvitatud. Tihtipeale jätsid nad oma ametiülesannete täitmise asendajate hooleks. Missa lugemine muutus tühipaljaks rituaaliks, jutlustamine oli kehval järjel ning inimeste õpetamine ja juhatamine jäi hoopis kõrvale.
Preestriks ordineerimist mõisteti üldiselt kui Jumala ees kõrgemale kohale või kõrgemasse seisusesse määramist. Seega polnud ilmikud ja vaimulikud teineteisest mitte ainult eraldatud, vaid ilmikuid peeti madalamaks seisuseks. Ordinatsioonist usuti, et see annab kadumatu märgi, mis tõstab vaimulikud Jumalale meelepärasesse seisusesse.
Kuid mis kõige kohutavam: ordinatsioon anti elavate ja surnute eest ohverdamiseks, millega pöörati peapeale see, milleks sakrament on seatud – et mitte Jumalale midagi anda, vaid hoopis Tema käest vastu võtta. Ohverdamise mõte on vastuolus evangeeliumiga õigeksmõistmisest usu, mitte hüvitustegude läbi. Vaimulikku ametit ei peetud enam Kristuse eeskuju järgivaks teenimisametiks («Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest», Mt 20:28). See, et vaimulik peab ennast nii Jumala kui inimeste alla alandama, oli rohkem või vähem unustatud.
Sellises olukorras on kaunis üllatav, et Wittenbergi luterlikud reformaatorid ei seadnud kahtluse alla Rooma kiriku piiskoppide antud ordinatsioonide kehtivust. Kuid see ei tulnud kõne allagi; niisamuti ei loobunud nad mõnede entusiastide kombel ordinatsioonist ja vaimulikust ametist kui niisugusest. Nad aktsepteerisid Rooma kiriku endisi preestreid luterliku kiriku vaimulikus ametis ilma uuesti ordineerimata. Ja nad lootsid, et piiskopid annavad järgi ja ordineerivad luteri kirikutele pastoreid, kuna vajadus vaimulike järele oli suur.
4. Millal ja miks hakati luterlikus kirikus ordineerima
Kui jätta kõrvale mõned erandid 1520. aastatel, hakati luterliku arusaama kohaselt – puhastatud riituse järgi, millest olid kõrvaldatud kõik pahandust tekitavad toimingud – vaimulikke ordineerima 1535. aastal. Selleks andis korralduse Saksi kuurvürst, kuna vakantsete kohtade arv kasvas ja vajadus uute pastorite järele oli suur.
Kuid isegi veel 1537. aastal deklareeris Luther Schmalkaldia artiklites: «Kui piiskopid tahavad olla õiged piiskopid ja kanda hoolt kiriku ja evangeeliumi eest, siis olgu see pealegi armastuse ja üksmeele, ja mitte sunni pärast nii, et nad ordineerivad ja konfirmeerivad meid ja meie sõnakuulutajaid, kuid jättes kõrvale kogu mittekristliku eluviisi ja toreduse, teeskluse ning pettuse» (III, 10). Niisamuti kõnelesid usutunnistajad 1530. aastal Augsburgis: «Piiskoppide metsikused aga põhjustavad mitmel pool selle kanoonilise valitsuse lagunemist, mille püsimajäämist me väga soovime. [---] Nüüd aga tahame siinkohal veel kord kinnitada, et me peame hea meelega kinni kiriklikust ja kanoonilisest valitsusest [see tähendab: ordinatsioonist piiskoppide poolt vastavalt traditsioonile. Autor], kui ainult piiskopid loobuksid meie kirikutes märatsemisest» (Apoloogia, 14).
Luterlased, kes tõsiselt soovisid traditsioonilise kanoonilise korra säilimist, olid viimaks sunnitud selle korra ja oma soovi vastu toimima. Kui nad mõistsid, et vaimulik amet seisneb evangeeliumi jutlustamises ja sakramentide jagamises, siis oli see just nimelt evangeelium, mis nõudis kuulutamist, ning sakramendid, mis vajasid talitamist ja mis sundisid luterlasi loobuma otsimast luterlike pastorite ordineerimisest keelduvate piiskoppidega kokkulepet ning asuma ise korrapäraselt ordineerima ilma piiskoppideta. Esimesed luterlikud ordinatsioonid leidsid aset Wittenbergis ja olid mõeldud kogu Saksi kuurvürstkonna jaoks.
5. Augsburgi usutunnistus karjaseametist
Augsburgi usutunnistuse 5. artiklis mainitud kuulutusamet on sama, mis 14. artikli ordo ecclesiasticus (kirikukord). Selles pole vähimatki kahtlust. Aastal 1530 teadis igaüks, et ordo ecclesiasticus tähendab nimelt ordineeritud vaimulikkonda. Isegi kui 5. artiklis omistatakse sellele ametile jutlustamine ja sakramentide talitamine, on täiesti ilmne, et tegemist on konkreetse ametiga, millesse teatud isikuid kutsutakse ja ordineeritakse. Evangeeliumi kuulutamine ja sakramentide talitamine ei sünni kuidagi abstraktselt, väljaspool Jumala poolt seatud karjaseametit. Kusagil ei räägita sellest, et kõnealune ülesanne oleks antud kirikule üldises mõttes, ilma erilise ametita. Luterlased jätsid jutlustamise ja sakramentide talitamise ainult ordineeritud pastorite ülesandeks, välja arvatud hädaristimise ja võib-olla ka hädaolukorras absolutsiooni kuulutamise korral. 1530. aastal mõistsid luterlaste oponendid kohe, et 14. artikkel räägib ordineeritud vaimulikest. Ja kui vastased deklareerisid, et artikkel 14 («…mitte keegi ei või kirikus avalikult õpetada, jutlustada ega sakramente jagada, ilma et ta oleks selleks korrakohaselt kutsutud») on neile vastuvõetav sel tingimusel, «kui me ütleksime seda kanoonilise ordinatsiooni kohta» (nagu Apoloogia 14 osundab), ei vaielnud luterlased sellele seisukohale vastu. Nad leidsid, et vastaspool on neist õigesti aru saanud, kuigi luterlased ei sidunud kehtivat ordinatsiooni ainult piiskopiametiga, vaid lubasid hädaolukorras või äärmise vajaduse korral ka teistel vaimulikel seda talitada. Ja nimelt vaimulikel, mitte ilmikutel. Valik, mida 14. artikkel võimaldab, piirdub vaid piiskopliku ja presbüterliku ordinatsiooniga – see on kas seaduspärase piiskopi toimetatud «kanooniline ordinatsioon» või ordineeritud pastorite talitatud kehtiv, kuigi mitte kanooniline ordinatsioon.
Augsburgi usutunnistuse 14. artikliga sooviti kummutada Lutheri ühe vihaseima vastase Johannes Ecki süüdistusi, nagu oleks Luther õpetanud, et «kõik ristitud on ühtviisi preestrid ja iga ilmikkristlane võib pühitseda kirikuid, konfirmeerida laps jms». Luterlased lükkasid selle väite tagasi, tundes, et neid on absoluutselt valesti mõistetud.
See on muidugi huvitav küsimus. Lutheri sõnul on ilmikud ehk kristlased üldises mõttes saanud tõesti tänu ristimisele preestriteks, piiskoppideks ja koguni paavstideks. See on püha ristimine – ja ainult püha ristimine –, mis annab kadumatu anni, mitte ordinatsioon. Eriti varane Luther väitis paavstlastega polemiseerides, et ristimise läbi tekkinud usklike preesterkond on vaimuliku teenimise eeldus. Mitte keegi ei saa ju olla preester või pastor, kui ta pole eelnevalt ristitud ja seeläbi kuningliku preesterkonna liikmeks saanud. Kui Lutheril tuli aga vastu astuda entusiastidele (kes loobusid ordineeritud vaimulikkonnast ja ametist, kuulutades kõik kristlased võrdseks mitte ainult Jumala ees – mis on ju tõesti nii – vaid ka õiguste ja volituste poolest täita pastori ülesandeid), hakkas ta rõhutama ordineeritud ametit kui Jumala poolt seatud ning kiriku jaoks loovutamatut ametit ja korda, millest tuleb kinni pidada. Algusaegade poleemiline toon muutus märkimisväärselt.
6. Usklike preesterkond ja ordineeritud vaimulik amet
Usklike üldise preestriameti kontseptsioon on kahtlemata piibellik, kuid seda mõistetakse vääralt, kui see vastandatakse Jumala poolt seatud erilisele vaimulikule ametile. Need polnud aga Luther ega 16. sajandi luterlased, kes tegid usklike preestriametist luterluse šibboleti (tunnusjoone, vrd Km 12:6 – tlk). Seda tegi pietism 150 aastat hiljem. Pole kahtlust, et selles küsimuses avaldas pietism tugevat mõju, sillutades teed moodsale protestantlikule mõtlemisele. Kuid see pole enam ehtsalt luterlik.
Tänapäeval me eeldaksime, et Augsburgi usutunnistus või mõni teine usutunnistuslik kirjutis peaks sisaldama artikli usklike preestriametist. Kuid sellist artiklit ei ole, kõnealune õpetus ei esine üldse Konkordia raamatus. Augsburgi usutunnistuse autor Melanchthon ei käsita usklike preestriametit mitte kordagi vaimuliku ameti lähtealusena.
Tuntud saksa luterlik teoloog Ernst Sommerlath Leipzigi ülikoolist juhtis sellele tähelepanu juba 1950. aastatel. Tema sõnul oli Luther «teadlik […] sellest ebavõrdsusest, nimelt et kõik on preestrid, kuid sugugi mitte kõik ei saa olla pastorid või karjased. Seetõttu peame ütlema, et karjaseamet (Amt) kuulub üksikutele isikutele ega ole antud kirikule üldises mõttes, vaid nii, et kirik usaldab selle ameti konkreetsetele ametikandjatele. See ei sünni inimeste suva järgi, vaid on jumalik korraldus […]. Karjaseamet […] ei eksisteeri kirikus üksnes hea korra huvides, vaid kuulub tema olemusse. See ei ole ainult soovituslik ja kasulik amet, vaid on vajalik kiriku püsimiseks» (Amt und Allgemeines Priestertum, 1954, 18).
7. Mida rite vocatus tähendab
Mõiste rite vocatus (korrakohaselt kutsutud), mida artikkel 15 ordinatsiooni kohta kasutab, kuulub kirikuvalitsemise või kirikukorra juurde. Me oleme harjunud õpetusega, et kirikukord ning kõik kiriku põhikirja ja kirikuseadusega seonduv on usutunnistuskirjade järgi kiriku vaba valiku küsimus, kuna Uues Testamendis pole sellekohaseid ettekirjutusi. Jah, see on õige. Kuid see on õige ainult seni, kuni me käsitame vaimulikku ametit Jumala poolt seatuna. Just sellele 5. artikkel osutabki.
1540. aastal sai artikkel 14 huvitava lisanduse, kui Melanchthon avaldas Augsburgi usutunnistuse muudetud versiooni (mis suurema üksmeele saavutamise asemel pigem avas uksed mitmesugustele väärarusaamadele ja eksitustele). Melanchton lisas sõnad: «nagu ka Paulus käsib Tiitust, et ta seaks vanemaid igasse linna» («sicut Paulus praecipit Tito ut in civitatibus presbyteros constituat», Tt 1:5). Siin tuleb Melanchthoni kavatsus selgesti esile – ta soovis, et apostlikust eeskujust kinni peetaks ning vaimulikud ordineeritaks teiste vaimulike poolt «suktsessioonis».
Rite vocatus tähendab, et jumaliku seadmise põhjal ei ole kellelgi õigust avalikult õpetada, jutlustada ja sakramente jagada ilma korrakohase kutsumiseta. Kui Luther oleks tõesti olnud kunagi seisukohal, et igal kristlasel on õigus pastoriameti ülesandeid täita, siis tunnistanuks Melanchthoni lisandus, et sellest positsioonist on lahti öeldud. 14. artiklit ei saa tõlgendada selles vaimus, et tulenevalt ristimisest on igal koguduseliikmel õigus jutlustada – õigus või amet, mille nad siis delegeerivad ühele väljavalitud ametikandjale, kes on vaid «välise korra» huvides kutsutud kõikide nimel seda ülesannet täitma. Vastupidi, üksikisikule antakse see amet ja teenimisülesanne korrakohase (rite) kutsumise kaudu. See antakse neile, keda on õpetatud ja juhendatud ning kes on osutunud väärikaks ja sobivaks.
Väljend rite vocatus (korrakohaselt kutsutud) on tõesti pisut ebamäärane, kuid samas selgitab seda küsimust piisavalt kogu 14. artikkel ühes Augsburgi usutunnistuse 5. artikliga ja Apoloogia 14. artikliga. Rite osutab kiriku jumalateenistusliku elu valdkonnale; mõisted «avalik» ja «jumalateenistus» on peaaegu identsed, nagu ilmneb ka artiklite järjestusest: artiklile 14 järgneb 15. artikkel «Kiriklikest talitustest», mis tuletab meelde, missugustest talitustest, tseremooniatest ja kirikukommetest tuleb kinni pidada ja millistest mitte.
Korrakohane kutsumine teostub viimaks kogu üldkirikut esindava koguduse ees, mis on Jumala palge ette kokku tulnud Tema Sõna kuulama ja palvetama. Küsimus pole mingis kindlas rituaalis ja erilises liturgias, mille üksikasju ei kirjeldata, vaid riitus, liturgia ja tseremooniad peavad olema kooskõlas Jumala seadmise ja evangeeliumiga.
Apoloogia 14. artikkel peab vähemalt ühe variandina võimalikuks, et ordineeritakse jätkuvalt traditsioonilisel ja kanoonilisel viisil (st ordineerijaks on piiskopid). Ta ei tee seda küll välistavalt, kuid püüab sellest traditsioonist võimaluse korral kinni pidada. Me peame meeles pidama, et 1530. aastatel polnud luterlastel mingit kindlust selles, kas roomakatoliku piiskopid annavad järgi ja hakkavad luterlastest kandidaate ordineerima või mitte. Teatud lootus neil oli. Kuid järgnevatel aastatel hajus see lootus täielikult ja neil tuli viimaks ise ordineerima hakata – nimelt tavalistel pastoritel, mitte piiskoppidel, kuna piiskopid ei soovinud seda teha.
Kui Augsburgi usutunnistuse 14. artikli sõnastus ongi pisut ebamäärane ega täpsusta, kes peaks ordineerima, on asi just selles. Artikkel jätab kujunenud olukorras lahtiseks küsimuse, kes peaks ordineerima – kas ainult piiskopid või ka teised pastorid.
8. Kuidas ametisse kutsumist tuleb mõista
«Vastulause» – see on dokument, millega oponendid üritasid Augsburgi usutunnistust arvustada ja kummutada – käsitab mõistet «kutsumine» (vocatio, vocare) just nimelt ordinatsiooni tähenduses. Tolle aja keelepruugis ei tähenda «kutsumine» mitte ainult ametisse määramise õiguslikku kinnitust (nagu meie seda mõistame), vaid käib tervikuna nii valimise, kutsumise kui ordinatsiooni kohta. Luther kasutas mõisteid «kutsumine» (vocatio) ja «ordinatsioon» sünonüümidena. Schmalkaldia artiklite III osa alajaotuse «Pühitsusest ja kutsumisest» («Von der Weihe und Vokation») pealkirjas kirjutas ta esialgu «Ordin…» («Ordinatsioonist»), kuid siis kriipsutas selle läbi ja asendas sõnaga «Kutsumisest». Lutheri jaoks olid kõnealused mõisted samatähenduslikud ja selles ei erinenud ta oma kaasaja üldlevinud pruugist. Ta ei kasutanud ametisse kutsumise ja ordinatsiooni kohta erinevaid mõisteid, nagu me seda tänapäeval teeme.
Lutheri jaoks oli «kutsumine» seotud alati Püha Vaimu tegevusega. Kutsujaks on Püha Vaim. Esmalt leiab see aset sisemiselt, minu südames – ma tunnen ja jõuan veendumusele, et Kristus kutsub mind oma teenistusse. Luther oli sisemiste tunnete suhtes siiski skeptiline. Tema arvates tuli sisemine kutse hoolikalt läbi katsuda nii enda kui veel enam teiste poolt; seda pidi tõendama ja kinnitama väline kutse. Väliseks kutsujaks võis olla kogudus, maaisand, piiskop, raad või kestahes vakantse ametikoha täitmise eest vastutaja. Nende pädevuses oli konkreetse isiku teatud ametikohale kutsumine. Viimaks leidis nii sisemine kui väline kutsumine piduliku kinnituse ja täideviimise ordinatsioonitalituses, kui palve ja käte pealepanemisega seati kandidaat karjaseametisse ning talle anti Püha Vaimu and, misläbi sai temast pastor, Sõna sulane, Kristuse saadik ja Jumala saladuste majapidaja (1Kr 4:1). Just niisuguse ordinatsiooni kaudu kutsub Püha Vaim inimese vaimulikku ametisse.
9. Ametisse kutsumine ja seadmine
Pastori ettevalmistamise, eksamineerimise, valimise, kutsumise ja viimaks konkreetsesse kogudusse saatmise ehk kõige selle kohta, mida kandidaadilt nõuti, kasutati vahel ka mõistet «ametisse seadmine» (introduktsioon). Kitsamas mõttes tähendab see vaid ajaliselt või vastutuse poolest piiratud tegevusvaldkonna usaldamist ordineeritavale. Hiljem hakati «ametisse seadmise» all mõistma ordinatsioonile järgnevat talitust, millega määratleti asjakohaste võimude kutse ja nimelt kinnitati ordineeritud vaimulikule konkreetne ametikoht ja tööpõld, kus ta pidi Kristuse karja hoidma. Sellega taheti vältida nn absoluutset ordinatsiooni ehk ordinatsiooni ilma konkreetsete tööülesannete ja volitusteta. Evangeeliumi kuulutamine on ju konkreetne asi ja ordineerituna ollakse selleks alati kohustatud; ordinatsioon ei ole kunagi vaid tiitli kandmise küsimus.
Alates 13. sajandist hakkas traditsiooniline side ordinatsiooni ja kohalikus kirikus või paigas täidetavate konkreetsete ametiülesannete vahel järk-järgult lõdvenema, millega rikuti Chalkedoni kirikukogu 6. kaanonit ja veelgi varasemaid regulatsioone. Tuleb meeles pidada, et varases kirikus oli piiskop see, kes kutsus, eksamineeris, ordineeris ja määras pastori või preestri kindlale ametikohale ning andis talle mensa ehk altari, millest ta võis elatuda, ja titulus’e, millele tema teenimine rajanes.
10. Piiskoplik või presbüterlik ordinatsioon?
Nüüd hakkasid luterlased seda kaotsiläinud sidet taastama, tehes karjaseametist jälle selle, mis ta pidi olema – jutlustamisameti evangeeliumi kuulutamiseks ja sakramentide jagamiseks, mitte ohverdamiseks. Siiski ei saanud nad nõustuda piiskoppide eesõigustega, kuna see polnud rajatud jumalikule õigusele. Luther deklareeris Schmalkaldia artiklites: «Aga kuna nad ei ole õiged piiskopid ega tahagi seda olla, vaid on pigem ilmalikud isandad ja valitsejad, kes ei taha [---] kiriku ameteid või ülesandeid täita [---], siis ei saa kirik ju nende pärast ometigi ilma sõnasulasteta jääda. Seega, nagu kiriku ja kirikuisade varasemate aegade eeskuju meid õpetab, tahame ja peame me ise tublisid isikuid sellesse ametisse ordineerima.» Kuna evangeeliumit tuleb kuulutada ja jutlustada ning sakramendid tuleb välja jagada, ei saa kirik pikemas perspektiivis ilma pastorite, sõnasulaste ja vaimuliketa jääda. Wittenbergi luterlased ootasid küllalt kaua, enne kui nad hakkasid ise ordineerima, rikkudes küll kehtivat kanoonilist korda, kuid olles kuulekad evangeeliumile, mis oli antud juhul peamine. Kui piiskopid ei taha «kiriku ameteid või ülesandeid täita», ja nimelt luterlikke pastoreid ordineerida, siis peavad ordineerima teised pastorid.
Lutheri ja Melanchthoni järgi ei saa piiskop nõuda endale jumaliku õiguse põhjal võimu, mis on antud ka teistele pastoritele. Jutlustamisametisse kutsumise õigus on antud üldisele kirikule ja mitte ainult selle mõnele komponendile, olgu selleks siis piiskop või vaimulikkond ühelt poolt või ilmikud teiselt poolt. Siiski oli luterlaste tahtmine ja soov võimaluse korral taastada kanooniline piiskoplik korraldus ja ordinatsioon. Kuid antud olukorras tuli neil otsustada, mis on prioriteetne, kas evangeeliumi kuulutamine või traditsioon. Nad leidsid, et olulisem on evangeelium ning aktsepteerisid presbüterliku ordinatsiooni kui hädaabinõu ja ajutise lahenduse, vahest tajumata seda, et nii jääb see püsima ka tulevasteks aegadeks enamikes luterlikes kirikutes kogu maailmas.
Traktaadis paavsti võimust ja primaadist (1537) viitab Melanchthon vana kiriku praktikale, mille kohaselt ilmikud osalesid küll piiskopi valimise, kutsumise ja ordineerimise protsessis, kuid mis ei rajanud kiriku karjaseametit kui niisugust usklike üldisele preestriametile. Piiskopi ja ülejäänud vaimulike ehk presbüteride erinevus seisnes vaid selles, et ainult piiskopil oli ordineerimise õigus – kuigi see õigus ei tulenenud jumalikust, vaid inimlikust korraldusest ja kokkuleppest. Kui piiskopid aga langevad hereesiasse ja ei soovi ordineerida, ei ole seda traditsioonilist õigust võimalik enam rakendada. Sel juhul jääb õigus ametikandjaid valida ja ordineerida kogu kirikule, st presbüteritele ja ilmikutele, kes moodustavad koguduse. Nemad peavad kutsumise ja ordineerimise protsessis koos tegutsema.
11. Ordinatsiooni tähendus
Melanchthoni järgi on ordinatsioon vaimulikuks kutsumise ja valimise heakskiitmine ning kinnitamine. Kuid ordinatsioon sisaldab ka muid elemente. Palve ja käte pealepanemise läbi saab ilmsiks objektiivne fakt – ordineeritav õnnistatakse ja läkitatakse ametisse, talle antakse luba kõneleda ja toimida Kristuse asemel ja kohal (vice et loco Christi), ja seda mitte mingiks teatud perioodiks, vaid kogu eluks. See ei ole ajas ja ruumis piiratud mandaat (pro loco et tempore) – taolisi piiranguid võib seada vaid inimliku õigusega välispidise korra huvides. Ordinatsiooni läbi saab kandidaat usutunnistuses nimetatud ühe, püha, katoolse ja apostliku kiriku sulaseks. Kui keegi on kord juba ordineeritud, ei korrata seda enam kunagi ja see ei aegu. Sellest võib mõneks ajaks taanduda, ordineeritu võib mingil põhjusel ametist loobuda, aga kui ta naaseb, ei ordineerita teda uuesti, vaid ta võib vaimulikus ametis jätkata. Teatud koha ja ajavahemikuga seotud ülesanded võivad muutuda või aeguda, kuid mitte ordinatsioon kui niisugune. Apoloogia 7. artikkel ütleb kutsutud ja ordineeritud vaimulike kohta: «Kui nad jagavad Jumala sõna või sakramente, jagavad nad neid Kristuse asemel ja kohal.»
Kui Augsburgi usutunnistuse 14. artikkel nõuab, et ainult ordineeritud vaimulikud õpetaksid ja jagaksid «avalikult» sakramente, siis peame «avaliku» ja «eraviisilise» vahel vahet tegema. Artikkel 14 ei soovi mitte mingil juhul piirata kristlaste tegevust privaatsfääris, st takistada Kristusest ja tema evangeeliumist tunnistuse andmist pereringis, sõprade ja sugulaste seas jne. Kuid see erineb avalikust sfäärist ja avalikust jumalateenistusest kirikus. Artikkel 14 käib jumalateenistuse, st kirikus peetava teenistuse kohta. Kui kogudus tuleb kokku, ei või ükski ilmik õpetama ja jutlustama hakata, rääkimata sakramentide talitamisest. Seda viimast ei lubatud mitte kellelgi eraviisiliselt teha (v.a hädaristimine ja võib-olla ka hädaolukorras pattude andeksandmise kuulutamine). Luther oli selles küsimuses väga range ja keelas selgesõnaliselt ja eranditult ilmikutel armulauda pühitseda. Kristus on selleks volitanud ainult ordineeritud vaimulikke. Ordinatsioon annab meile kindluse, et vaimulik esindab Issandat ning tegutseb ja kõneleb Kristuse asemel.
Seda perspektiivi silmas pidades öeldakse Apoloogia 13. artiklis: «Ja kasuks tuleb ka sõnakuulutusameti kõiksugu kiitusega ülistamine nii palju kui võimalik nende fanaatiliste inimeste vastu, kes kujutlevad, et Püha Vaimu ei anta mitte sõna kaudu…»
Tõlkinud Veiko Vihuri
Jobst Schöne (1931–2021) oli Saksamaa Iseseisva Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop
[1] Saksa keeles: «Dom Kirchenregiment wird gelehrt, das niemand in der Kirchen offentlich lehren oder predigen oder Sakrament reichen soll ohn ordentlichen Beruf». Tõlkija märkus.
[2] Ladina keeles: «De ordine ecclesiastico docent, quod nemo debeat in ecclesia publice docere aut sacramenta administrare nisi rite vocatus». Tõlkija märkus.
Portaalide Objektiiv ja Meie Kirik peatoimetajate ning väljaande Uued Uudised ühine pöördumine avalikkuse poole:
Taunime peaminister Kaja Kallase poolt väljendatud mõtet, et vaktsineerimise edendamiseks tuleks vaktsineerimata inimeste ravivõimalusi vähendada ja nad peaksid oma ravikulud ise kandma.
Eesti Vabariigi peaminister ei tohi endale lubada taolisi ebainimlikke ja ühiskonda lõhestavaid mõttekäike.
Samuti taunime Kaja Kallase seisukohta, et vaktsineerimata inimestele tuleks kehtestada täiendavad piirangud. See ei ole ei teaduslikult, õiguslikult ega eetiliselt kuidagi põhjendatud. Pealegi on kohtus vaidlustatud juba praegu kehtivate piirangute aluseks olev valitsuse korraldus.
Leiame, et Eesti elanike põhiõigusi ja isikuvabadusi põhjendamatult piiranud ning ühiskonda vaenu ja umbusku külvanud Kaja Kallase valitsusel puudub moraalne õigus ametis jätkata. Vajame valitsust, kes suhtub kõikidesse ühiskonnagruppidesse inimlikult ja taotleb ühiskonna kokku liitmist.
Rõhutame, et faktiline sundvaktsineerimine ja mittevaktsineeritute jõhker diskrimineerimine ei aita kuidagi kaasa Covidi vastasele võitlusele ning ei ole kooskõlas vaba, demokraatliku ühiskonna alusprintsiipidega.
Õiguskantsler on hiljuti hoiatanud selle eest, et oleme liiga kergelt valmis oma õigused ja vabadused loovutama. Seetõttu kutsume Eesti inimesi üles võtma kokku oma kodanikujulguse ja koonduma vaba ühiskonna kaitsele. Olukord on kriitiline, meie vabadused on ohus, nagu ei kunagi varem viimase kolmekümne aasta jooksul. Ainult oma jõud ühendades suudame sellele ohule vastu seista.
13. oktoober 2021
Markus Järvi, portaali Objektiiv peatoimetaja
Veiko Vihuri, portaali Meie Kirik peatoimetaja
Väljaanne Uued Uudised
Peaminister Kaja Kallas tuli teisipäeval lagedale kohutava ebainimlikkusega. Ta veeretas mõtet, et vaktsineerimata inimesi tuleks ravijärjekorras tahapoole lükata. Ta jätkas, et arutuse all on ka mõte nõuda mittevaktsineeritutelt ravikulud tagasi. Lisaks väljendas ta seisukohta, et vaktsineerimata inimestele tuleb kehtestada veelgi rangemad piirangud ja edaspidi kaob ära võimalus testiga paljudesse avalikesse kohtadesse sisse pääseda.
Taolisi mõtteid on mõnda aega haudunud mitmed Kallase erakonnakaaslased. Kuid nüüd kõlasid need peaministri suust.
Olgu Kaja Kallase sõnad siinkohal tsitaatidena ära toodud:
«Üks ettepanek on, et kui inimene tuleb haiglasse, siis peavad arstid teda aitama. Kui olukord läheb hulluks ja meil tuleb hakata haiglates plaanilist ravi piirama, näiteks erinevaid kirurgilisi operatsioone, siis vaktsineerimata inimesed liiguvad järjekorras tahapoole.»
«Kui üle 70 protsendi inimestest, kes raskelt haigestuvad ja üle 90 protsendi inimestest, kes surevad, on vaktsineerimata, siis tuleb keskenduda neile. Peame piirama nende käimist, et nad haigust ei saaks. Meil on näiteks kohad, kus küsitakse COVID-tõendit ja kuhu saab tulla ka testiga, siis seal kaoks ära võimalus testiga tulla. Jääks, et saad tulla ainult vaktsineerimise tõendiga.»
«Arutuse all on ka see, et ravikindlustuse seadus võimaldab teatud juhtudel tagasi nõuda ravikulusid. Kui vaktsiinid on inimestele võimaldatud, aga ta seda ei kasuta ja jääb haigeks, siis kas on võimalik kulud tagasi nõuda, mis haigestumisega seotud.»
Selle peale ei ole öelda muud, kui et Eestit juhib täiesti empaatiavõimetu ja vastutustundetu tegelane. Mitte ükski varasem peaminister ei ole lagedale tulnud sedavõrd diskrimineerivate ja ebainimlike avaldustega. Pandeemia ajal tuleks ühiskonda koos hoida, inimesi julgustada ja toetada, mitte erinevaid inimgruppe üksteise vastu välja mängida ja teatud rühmadest paariad teha. Kõik maksavad makse ja kõigil on samad õigused.
Kaja Kallas ja tema valitsus on kaotanud igasuguse legitiimsuse. Kui nad heaga ära ei lähe, siis tuleb neid selleks sundida.
Avaldame Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulike ja ilmikute pöördumise peapiiskopi ja piiskoppide poole. Pöördumise tekst on ilmunud ajalehes Eesti Kirik ja see edastati täna ühes kõigi liitunute nimedega piiskoppidele ja kirikuvalitsusele.
Pöördumine Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi ja piiskoppide poole
Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid! Mt 7:15
Augsburgi usutunnistus õpetab, et piiskopiamet seisneb «jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmises ja jumalakartmatute inimeste, kelle jumalatu loomus on ilmne, kristlikust osadusest väljaheitmises …»
Seetõttu on kiriku – nii vaimulikkonna kui kogu kirikurahva – ootused piiskoppide suhtes kõrged. Piiskopid peaksid seisma Jumala Sõnale toetuva kiriku õpetuse ja praktika kaitsel. Seda on nad ka oma ametivandes tõotanud.
Ometi lisatakse Augsburgi usutunnistuses: «Kui nad aga õpetavad, otsustavad või kehtestavad midagi evangeeliumiga vastuolus olevat, on meil Jumala käsk neile mitte kuuletuda, Mt 7[:15]: «Hoiduge valeprohvetite eest.» … meie omad õpetavad selles küsimuses, et piiskoppidel ei ole voli määrata või kehtestada midagi, mis on vastuolus evangeeliumiga.»
Pidades silmas paljude Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku sõsarkirikute taganemist piibelliku õpetuse aluselt mõningates usu ja moraaliga seotud küsimustes ning seda, et see puudutab ka mitmeid meie kiriku ametikandjaid, kutsume üles EELK peapiiskoppi ja teisi piiskoppe kindlalt järgima ja kaitsma kiriku korduvalt väljendatud õpetust, et homoseksuaalse kalduvuse praktiseerimine kujutab endast pattu ning kirikul ei ole meelevalda seda õigeks kuulutada ega nimetatud pattu õigustavaid väärõpetuse kuulutajaid, nende hulgas ka neid, kes ise taolises patus elavad, õpetajaametis sallida.
Viimaks ütleb Augsburgi usutunnistus piiskoppide meelevalla kohta: «Aga kui nad sellega ei soostu ja seda palvet kuulda ei võta, siis mõelgu nad sellele, kuidas nad Jumala ees sellepärast vastust peavad andma, et nad oma karmusega lõhe ja skisma on põhjustanud, mida nad tegelikult oleksid pidanud ju aitama ära hoida.»
Esitatud 11. oktoobril 2021
Aare Kimmel, preester
Aare Nõmm, Puhja Püha Dionysiuse koguduse nõukogu liige
Aare Rüütel, Karja Katariina koguduse liige
Aarne Lätte, preester
Ago Tint, Kadrina Katariina koguduse liige
Ahti Udam, diakon
Aita Müürsepp, Tori Püha Jüri koguduse liige
Aita Rüütel, Rannamõisa koguduse liige
Aivar Villems, Nõmme Rahu koguduse liige
Aleksander Jõgi, Keila Miikaeli koguduse liige
Algur Kaerma, preester
Alviina Mets, Nõmme Rahu koguduse liige
Andres Jaanus, Randvere koguduse liige
Andres Riivits, Pärnu Eliisabeti koguduse juhatuse esimees
Andres Ulpus, Kuusalu Laurentsiuse koguduse nõukogu liige
Andrus Mõttus, preester
Anna Makeev, Saue Pauluse koguduse liige
Anne Ferschel, Iisaku koguduse liige
Anneli Merelaid, Rannamõisa koguduse liige
Anti Toplaan, Saarte praostkonna praost
Ants Nuut, Tallinna Jaani koguduse liige
Ardon Kaerma, Saku Toomase koguduse liige
Arne Hiob, preester
Arno Ilves, Püha Jakobi koguduse liige
Arvet Ollino, preester
Arvi Kodanik, Harju-Jaani Ristija Johannese koguduse liige
Arvo Rodi, Tuhala koguduse nõukogu liige
Ave Pajo, Tallinna Kaarli koguduse nõukogu liige
Avo Kiir, preester
Eenok Haamer, koguduseõpetaja
Egert Ertmann, Tartu Pauluse koguduse liige
Eha Rammo, Emmaste Immanueli koguduse liige.
Elina Rosenstock, Hageri Lambertuse koguduse liige
Ella Kimmel, Rannamõisa koguduse liige
Endel Apsalon, preester
Ene Pilliroog, Tallinna Kaarli koguduse liige
Ene Talbonen, Haapsalu Püha Johannese koguduse liige
Enn Auksmann, preester
Esa Luukkala, preester
Ester Suurkuusk, Märjamaa Maarja koguduse nõukogu liige
Eva Laarmann, Tallinna Jaani koguduse liige
Eve Kasearu, Tartu Pauluse koguduse liige
Eve Pärnaste, Tallinna Kaarli koguduse liige
Gebhard Keuffel, Võnnu Jakobi koguduse liige
Hanna Järve, Tartu Maarja koguduse nõukogu liige
Hanna-Liina Bunder, Tartu Pauluse koguduse liige
Hannes Nelis, preester
Hanno Karlson, Puhja Püha Dionysiuse koguduse liige
Heikki Ylönen, Rannamõisa koguduse liige
Heinar Roosimägi, diakon
Helen Nõmm, Puhja Püha Dionysiuse koguduse nõukogu liige
Helika Gustavson-Rätsep, Tartu Maarja koguduse juhatuse liige
Hellen Savisaar, Tartu Pauluse koguduse liige
Ille Riivits, Pärnu Eliisabeti koguduse nõukogu liige
Illimar Toomet, preester
Ilme Hein, Nõmme Rahu koguduse liige
Indrek Aavik, Karja Katariina koguduse liige
Indrek Kompus, Rannamõisa koguduse liige
Ivo Pill, preester
Jaak Pärnamägi, preester
Jaan Aruväli, Nõo Püha Laurentsiuse koguduse liige
Jaan Eensaar, Rannu Püha Martini koguduse juhatuse esimees
Jaan Jõgi, Nõmme Rahu koguduse liige
Jaan Nuga, preester
Jaan Proosa, Nõmme Rahu koguduse liige
Jaanus Klaas, preester
Jaanus Torrim, diakon
Joonas Jõgi, Tartu Peetri koguduse liige
Juha Väliaho, preester
Juta Põld, Tartu Pauluse koguduse liige
Jüri Ehasalu, Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse nõukogu liige
Jüri Martinson, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Jüri Pikma, Pärnu Eliisabeti koguduse juhatuse liige
Jüri Vallsalu, Lääne-Harju praostkonna praost
Kai Kerk, Emmaste Immanueli koguduse nõukogu ja juhatuse liige
Kaidi Suviste, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Kaido Petermann, preester
Kalev Teder, Sangaste koguduse liige
Kalev Uudam, Tartu Pauluse koguduse liige
Kalle Kepler, Tartu Pauluse koguduse juhatuse liige
Karin Arras, Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse liige
Kati Raudsepp, Keila Miikaeli koguduse nõukogu liige
Katrin Burman, Tartu Pauluse koguduse liige
Katrin Kull, Tartu Pauluse koguduse liige
Katrin Sulger, Rannamõisa koguduse liige
Krista Varbo, Hageri Lambertuse koguduse liige
Kristjan Luhamets, preester
Kristjan Moora, Tartu Maarja koguduse liige
Kristjan-Hüllo Simson, preester
Külli Paju, Tartu Peetri koguduse liige
Külli Raudsepp, Tartu Pauluse koguduse liige
Leilin Paavel, Võnnu Jakobi koguduse liige
Leo Lekarkin, diakon
Liina Rodi, Tuhala koguduse nõukogu liige
Liisa Eensaar, Rannu Püha Martini koguduse liige, kirikukogu liige
Liive Koppel, Tartu Pauluse koguduse liige
Lija Gerassimov, Illuka koguduse juhatuse liige
Lui Remmelg, Emmaste Immanueli koguduse liige
Maara Vint, Tallinna Kaarli koguduse liige
Maarika Ertmann, Tartu Pauluse koguduse liige
Maie Trufanov, Märjamaa Maarja koguduse liige
Maili Kaerma, Kihelkonna Mihkli koguduse liige
Maili Kaerma, Saku Toomase koguduse liige
Malle Pärn, Tallinna Jaani koguduse liige
Mare Jõgi, Keila Miikaeli koguduse liige
Marek Roots, preester
Margit Nirgi, preester
Margus Kirja, Ida-Harju praostkonna praost
Marika Švedko, Tartu Pauluse koguduse liige
Marili Ertmann, Tartu Pauluse koguduse liige
Marju Allik, Emmaste Immanueli koguduse nõukogu ja juhatuse liige
Markus Haamer, preester
Martin Helme, Tallinna Kaarli koguduse nõukogu liige
Matis Rego, Viljandi Pauluse koguduse liige
Matti Talbonen, Haapsalu Püha Johannese koguduse liige
Meelis Malk, diakon
Meelis-Lauri Erikson, preester
Mehis Pupart, preester
Merike Uudam, Tartu Pauluse koguduse liige
Merike Vingel, Tartu Pauluse koguduse liige
Merle Aruoja, Tartu Pauluse koguduse liige
Merle Mänd, Viimsi Püha Jaakobi koguduse liige
Mihkel Johannes Reinup, Saku Toomase koguduse liige
Olev Põld, Tartu Pauluse koguduse liige
Paavo Mändar, Kärla Maarja Magdaleena koguduse liige
Peeter Aru, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Peeter Kaldur, preester
Peeter Krall, preester
Peeter Parts, preester
Piret Remmelg, Emmaste Immanueli koguduse liige
Priit Kalle, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Pärtel Tõnsberg, Aegviidu Aleksandri koguduse liige
Raigo Ojamets, preester
Raissa Klaas, Anna koguduse liige
Raivo Asuküla, preester
Raul Arras, Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse liige
Raul Ertmann, Tartu Pauluse koguduse vöörmünder
Raul Raudsepp, Keila Miikaeli koguduse liige
Reet Pikkmets, Mihkli koguduse juhatuse liige
Rein Orn, Kuressaare Laurentsiuse koguduse juhatuse esimees
Rein Ranne, Järvakandi Pauluse koguduse juhatuse liige
Rene Reinsoo, preester
Ria Värsi, Tartu Pauluse koguduse liige
Riina Aviste, Tartu Pauluse koguduse liige
Riina Toomet, Märjamaa Maarja koguduse nõukogu liige
Riine Sähka, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Robert Bunder, diakon
Roomet Vingel, Tartu Pauluse koguduse liige
Ruuta Tiimus, Rakvere Kolmainu koguduse liige
Sigrid Klaas, Tartu Pauluse koguduse liige
Siimon Haamer, preester
Sulev Lonn, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Sulev Savisaar, Tartu Pauluse koguduse liige
Tanel Meiel, diakon
Targo Pikkmets, Mihkli koguduse juhatuse esimees
Tarmo Linnas, preester
Tarmo Malbe, Paldiski koguduse liige
Tarmo Sulger, Rannamõisa koguduse liige
Tauno Kibur, preester
Teet Hanschmidt, preester
Tiina Lõhmus, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Tiina Siim, Nõmme Rahu koguduse liige
Tiit Kuusemaa, preester
Tiiu Ainso, Võnnu Jakobi koguduse juhatuse esimees
Tiiu Kaaring, Nõmme Rahu koguduse liige
Tiiu Strauss, Ilumäe koguduse liige
Timo Švedko, preester
Toivo Hollo, preester
Toivo Treiblut, preester
Tõnis Tamm, diakon
Tõnu Lagle, Harju-Jaani Ristija Johannese koguduse liige
Tõnu Taremaa, Pärnu praostkonna praost
Tõnu Tiimus, Rakvere Kolmainu koguduse liige
Tähti Karro, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Ulvar Kullerkupp, diakon
Urmas Koorits, Kambja koguduse juhatuse liige
Urmas Paju, koguduseõpetaja
Urmas Vulp, Tallinna Püha Vaimu koguduse liige
Vaike Pungas, Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse liige
Vaike Tausen, Tallinna Kaarli koguduse liige
Veiko Vihuri, preester
Veronika Mänd, Pärnu Eliisabeti koguduse liige
Viive Mütt, Tartu Maarja koguduse liige
Viivi Pungar, Märjamaa Maarja koguduse liige
Villu Jürjo, preester
Villu Kask, Tallinna Kaarli koguduse liige
Väino Klaas, Anna koguduse liige
Õnnelemb Natus, Tartu Pauluse koguduse liige
* Nimekiri ei sisalda enda avalikustamist mittesoovivate liitunute nimesid
Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks korraldab koostöös mitmete teiste jõududega laupäeval, 23. oktoobril, kell 12.00 Tallinnas Vabaduse väljakul suure meeleavalduse vaba ühiskonna kaitseks. Meeleavalduse veebilehel antakse teada:
Seisame ühiselt selle eest, et Covid-19 vastases võitluses säilitataks austus vaba ühiskonna aluseks olevate põhimõtete vastu.
Meeleavaldusega astutakse välja samade põhimõtete eest, mis on toodud esile «Vabade kodanike deklaratsioonis». Aga meelevaldust ei korraldata deklaratsiooniga liitunute nimel.
Faktiline sundvaktsineerimine ei ole vastuvõetav ja peab lõppema. Vaktsineerimise vabatahtlikkuse põhimõtet peab austama reaalselt, mitte vaid deklaratiivselt.
Vaktsiinipassidega ühiskonna lõhestamine ei ole vastuvõetav ja peab lõppema. Põhiseadusega tagatud põhimõtet, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, ei tohi eirata.
Laste massiline Covid-19 vaktsineerimine on põhjendamatu ja peab lõppema. Kõiki lapsi puudutavaid poliitilisi otsuseid langetades tuleb seada esikohale laste, mitte kellegi teise huvid.
Meeleavaldusele oodatakse rohkem kui 5000 inimest ja see on kavas läbi viia rahumeelselt ning väärikalt.
Paraku on selgunud, et sotsiaalvõrgustik Facebook takistab info jagamist meeleavalduse kohta. Nimelt kirjutavad mitmed Facebooki kasutajad, et võrgustik ei lase meeleavalduse sündmust jagada.
Samuti on kuvatud teade, et info jagamine meeleavalduse kohta on vastuolus Facebooki spämmireeglitega.
«Kasutajatel esineb probleeme nii Facebooki loodud ürituse kui meeleavalduse kodulehe otselingi jagamisega. Facebook teatab, et lingid rikuvad sotsiaalmeedifrma «libareklaami, pettuste ja turvariskide» vastaseid reegleid,» kirjutab portaal Objektiiv.
Üks SAPTK eestvedajaid, portaali Objektiiv peatoimetaja Markus Järvi andis täna hommikul teada: «Olen eilsest peale proovinud jagada korduvalt 23. oktoobri meeleavalduse ürituse lehte kui ka üleskutset Facebookis, ent tulutult. Vaatame, kas pildi jagamine õnnestub. Tulge kohale laupäeval, 23. oktoobril kell 12! Kui juba Facebook tsenseerib, siis on suure tõenäosusega õige asi, kodanikud.»