Postimees jätkab «ristisõda» Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku vastu. 9. juulil ilmus Postimehe eestikeelses väljaandes lehe venekeelse väljaande toimetaja Sergei Metlevi usutlus Joosua Raavega, kes, nagu selgub, on käesoleva aasta aprillis Tallinna Neeva Aleksandri katedraali seinu sodinud isik. Mäletatavasti mäkerdati kirikuseinale punase värviga sõnad «Gen 4:10» (viide Kaini ja Aabeli loole Piiblis), «Ukraina veri» ja «Bucha» (viide Butša massimõrvale).
Väärteo toime pannud loo «kangelast» esitletakse positiivses võtmes. Tal pole mitte üksnes sotsiaalset närvi ja õiglustunnet. Juba artikli pealkirjas («Nevski katedraali seinale grafiti kandnud usklik: Vene kirikul oleks lihtne eestlaste südameid võita») rõhutatakse, et mees on usklik – ta justkui esindaks oma nii-öelda prohvetlikus aktsioonis Eesti kristlaskonda… Muide, just nimelt prohvetite hulka arvas Postimees ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku endise preestri Orenti Kampuse («Prohvetite raske elu»), kes kritiseeris teravalt Eesti kirikujuhte liiga leebe suhtumise pärast Vene Kirikusse.
Tõepoolest, 34-aastane huligaan Joosua Raave nimetab end EELK liikmeks, ent lisab: «Konkreetselt olen just nimelt [Tallinna] Püha Vaimu inglisekeelses koguduses, kus preestriks on väliseestlane. Ingliskeelses koguduses käin sellepärast, et eestikeelne luterlus ei kõneta mind.»
Politseile vahele jäänud Joosua Raave põhjendab oma tegu sõjaolukorraga ja Venemaa kuritegudega Ukrainas. Kuigi tal tuli maksta trahvi ja kanda kirikuseina puhastamisega seotud kulud (muide, kirikuhoone ei kuulu üldsegi Moskva patriarhaadile, vaid Tallinna linnale), pole temas põrmugi kahetsust: «Ei, ma ei kahetse seda, mida ma tegin, ja ma teeksin seda uuesti.»
Vahemärkuse korras: kuidagi vastuoluline tundub, et ise ööpimeduses salaja kirikuseina sodimas käinud mees soovitab MPEÕK metropoliit Eugenil minna Vene saatkonna ette avalikult protestima.
Niisiis presenteerib Postimees lugejatele «meie aja kangelast», kes käis õilsal eesmärgil kirikuseina sodimas, ei kahetse seda, vaid on valmis oma tegu kordama. On üsna kõnekas, et vähemalt käesolevate ridade kirjutamise ajaks polnud Postimees kõrvaldanud kommentaariumist ühe lugeja üleskutset hakata üleriigiliselt õigeusu pühakodade seinu sodima: «Üleskutse: grafiti vene kiriku seinale tuleks muuta protestiaktsiooniks ja nii palju kui võimalik, seda aktsiooni pidevalt korrates. Ka teiste Eesti õigeusu kirikuhoonete peal!»
Ausalt öelda ma ei mäleta, et nõukogude ajal oleks ajakirjandus kogu oma kohustusliku usuvastasuse juures õhutanud inimesi pühakodasid rikkuma, et usklikele või nende juhtidele mingit sõnumit edastada. See, et seda soosib ajaleht Postimees, on üsna kõnekas. Kas väljaanne teeks soosiva tonaalsusega intervjuu ka siis, kui mõni parempoolne immigratsioonivastane aktivist käiks sodimas pagulaskeskuse seina, et anda poliitikutele edasi sõnum: Eesti peab jääma rahvusriigiks ja võõrad ei ole oodatud? Ei, selline aktivist kuulutataks kohe vaenuõhutajaks ja äärmuslaseks, kellega peab tegelema Eesti justiitssüsteem.
Kui Putini Venemaa tegudest põhjustatud viha kantakse üle siinsetele pühakodadele ja usklikele, on tulemuseks mürgine ja plahvatusohtlik segu. Mõnede usuvõhikutest eestlaste jaoks on õigeusk tervikuna üks «vene värk», mis tuleks Eestist minema peksta. Kirjutasin eelmises artiklis, et isegi Kreekast pärit ortodoksi ikoonide kohta arvas keegi kirikuasjadega mitte eriti kursis olev inimene, et kogu maailm on praegu selliste ikoonidega sõjas. Kui meedia kujutab kirikusodijaid kangelastena, kel pole midagi kahetseda, siis varsti on oodata rünnakuid nii õigeusu pühakodade kui võib-olla ka muude kirikute vastu, mis on liigitatud Moskva sabarakkudeks.
Rääkimata sellest, et nn progressiivne üldsus näeb praegu head võimalust rünnata kõiki «Kremli väärtusi» (s.t kristlik-konservatiivseid väärtusi, mil pole tegelikkuses vene imperialismiga mingit pistmist) esindavaid inimesi ja jõudusid.
Loe ka: Postimees õhutab kirikuviha (4. juuli 2022)
