-
Toeta Meie kiriku väljaandmist!
Kas luterlastel on sobilik austada pühakuid? Ja keda võiksid pühakuna austada Eesti luterlased? Esimesele küsimusele leiame vastuse usutunnistuskirjadest. «Pühakute kultuse kohta õpetavad meie omad, et pühakuid tuleb meeles pidada, et selle läbi, kui me näeme, kuidas nemad on armu leidnud ja kuidas usk on neid aidanud, meie usku kinnitada, aga ka selle pärast, et me võtaksime nende head teod endale eeskujuks, igaüks vastavalt oma kutsumisel,» võib lugeda Augsburgi usutunnistuse XXI artiklist (tõlge saksa keelest).
Sama artikli ladinakeelsel versioonil põhinev tõlge võtab luterliku arusaama pühakute austamisest kokku veel kompaktsemalt: «Pühakute austamisest nad õpetavad, et pühakute mälestust võib esile tuua, et me jäljendaksime nende usku ja häid tegusid vastavalt kutsumusele».
Augsburgi usutunnistuse apoloogias (XXI artikkel) täpsustab Philipp Melanchthon öeldut: «Meie usutunnistus kiidab pühakute austamise heaks. Ja seda tuleb teha kolmel viisil. Esimene on tänamine. Me peame tänama Jumalat selle eest, et ta on meile näidanud oma halastust, et ta on ilmutanud soovi inimesed päästa, et ta on andnud kirikule õpetajaid ja muid ande. Ja neid ande tuleb kõigiti esile tõsta, sest nad on ülimad, ja kiita tuleb ka pühakuid, kes on neid ande ustavalt kasutanud, nii nagu Kristus kiidab ustavaid kaupmehi [Mt 25:21,23]. Teine austamine kujutab endast meie usu kinnitamist. Kui me näeme, et Peetrusele anti tema salgamine andeks, siis see julgustab ka meid, nii et me usume seda kindlamini, et arm on tõepoolest patu vastu üliküllaseks saanud [Rm 5:20]. Kolmas austamine seisneb kõigepealt usu ning sellest lähtuvalt kõigi muude vooruste jäljendamises, mida igal inimesel tuleb teha vastavalt oma kutsumusele. Seesugust õiget austamist ei nõua vastased üldse. Nad vaidlevad üksnes pühakute poole palvetamise pärast, milles ei ole küll midagi iseenesest halba, aga mis pole siiski hädavajalik.»
Samas ei ole luterlikul kirikul pühakute kanoniseerimise protseduure. Katoliku kiriku pühakud, keda austati juba enne reformatsiooni ning kelle suhtes luterlastel ei ole vastuväiteid, võivad esineda ka luterlikes kirikukalendrites ning neile on pühendatud luterlikke pühakodasid. Lisaks apostlitele ja teistele piibellikele tegelastele – nt Neitsi Maarja, Maarja Magdaleena, Anna – on Eestis kirikuid pühendatud Myra Nikolausele, Aleksandria Katariinale, diakon Laurentiusele, paavst Urbanusele, kuningas Olavile ning teistele varase või keskaegse kiriku pühakutele.
Eestiga seotud pühakuid on aga üsna kasinalt. Katoliiklastel on piiskop Eduard Profittlich (surn 1942), kelle õndsaks kuulutamise protsess on alles käimas. Ortodoksidel on piiskop Platon (mõrvatud enamlaste poolt 1919), vanemast ajast Tartu preestermärter Issidor (tapetud 1472) ja tema 72 kaaskannatajat. Eesti Apostli-Õigeusu Kirik on kanoniseerinud nõukogude võimu all kannatanud uusmärtreid.
Ka Eesti luterlikul kirikul võiksid olla oma usukangelased, keda on usurahva seas kohane meenutada ja austada – nagu eespool nägime, oleks see igati kooskõlas Augsburgi usutunnistusega. Tõsi, sekulaarse rahvusluse mõjul on hakatud esile tõstma kirikutegelasi, kes osalesid rahvuslikus liikumises (Jakob Hurt, Villem Reiman jt) või kel on muid teeneid eesti rahva ees, kuid usu seisukohast tuleks arvestada siiski teistsuguste kriteeriumidega.
Kui kriteeriumiks võtta usuline eeskuju ja heade tegude tegemine ehk lühemalt öeldes usu tunnistamine (ka elust loobumise hinnaga) ning kristlik ligimesearmastus, siis võib Eesti vanemast ajaloost leida mitmeid inimesi, keda kohalikel luterlastel oleks sobilik meenutada. Pakun alustuseks välja kolm persooni – tegemist on ühe katoliku ja kahe luterliku vaimulikuga, neist esimene eestlane ja kaks ülejäänut rahvuselt sakslased. Kõigi nende pühendumine Kristuselt saadud ülesandele ja kutsumusele on vaieldamatu.
Preester Johannes (surnud 1206) – misjonär ja märter
Eesti katoliiklastel ja miks ka mitte luterlastel oleks põhjust meeles pidada Virumaalt pärit eestlasest preestrit Johannest, kelle märtrisurmast Holmi liivlaste käe läbi kirjutab kroonik Henrik. Viimaselt pärinevad ka vähesed eluloolised andmed Johannese kohta:
«Omakorda holmlased, kelle jalad on nobedad verd valama, võtnud oma preestri Johannese kinni, lõikavad ta pea ära, ülejäänud keha tükeldavad liigehaaval. Tema ent oli pärit Virumaalt ja paganate poolt poisikesepõlves vangi võetud, auväärse piiskopi Meynardi läbi vangipõlvest vabastatud ja sellesama poolt pandud Segebergi kloostrisse, et ta pühakirjas õpetust saaks. Kui ta seal väga suuri edusamme teinud, siirdus ta koos piiskop Albertiga Liivimaale, ja saanud preestripühitsuse, pööras Holmi kihelkonnas paljud ebajumalate kummardamisest. Lõpuks, pärast töörännakut jõudis ta kahe teisega, Gerhardi ja Hermanniga, usutunnistuse pärast, nagu me eespool ütlesime, martüüriumipalmi läbi igavese eluni. Ta keha ja luud korjati hiljem teiste preestrite poolt kokku ja isand piiskop koos oma kapiitliga mattis need hardalt Õndsa Maarja kirikusse Riias.» (Henriku Liivimaa kroonika, X, 7)
Pangem tähele, et Henriku sõnul tegi Johannes oma õpingute ajal Segebergi kloostris, kust tuli Liivimaale liivlaste esimene piiskop Meinhard (ametis 1186–1196), «väga suuri edusamme» pühakirjaõpetuses. Võimalik, et ka Henrik ise viibis enne Liivimaale siirdumist Segebergis ning oli eestlasest Johannese edusammude tunnistajaks. Liivimaal tegutses Johannes sisuliselt misjonipreestrina, pöörates liivlastest paganaid ristiusku. Tema maise teenistuse Jumala riigi hüvanguks lõpetas martüürium, kuid tema eeskuju ja pühendumine Kristusele väärib kristlaste seas kõigiti meeles pidamist.
Pastor Christian Kelch (1657–1710)
Christian Kelch sündis aastal 1657 Greifenhagenis (Pommeri), tuli Eestisse 1680 ja sai 1682. aastal Järva-Jaani pastoriks. 1697 nimetati ta Viru-Jaagupi pastoriks. 1710 nimetas Tallinna raad Kelchi Niguliste koguduse ülempastoriks, ent ta suri katkuhaigeid teenides enne esimest jutlust sama aasta 2. detsembril. Kelch on kirjutanud kroonikateose «Liivimaa ajalugu». Tema kristlikust surmast kirjutab perekonnateadetele tuginedes Rudolf Winkler:
«Aastal 1710 katku ajal kutsuti ta üliõilsa ja ülitarga Tallinna rae poolt pastoriks Niguliste kiriku juurde ning pidas oma ametit mitte üksnes sakslaste, vaid ka eestlaste juures, linnas ja eeslinnas, ei saanud aga lahtiste haudade tõttu kohe pidada kirikus oma ametisse astumise jutlust. Lõpuks määrati kindlaks, et ta peab oma jutluse 1710. aasta esimesel advendil. Aga et ta oli pidevalt patsientide juures, kes kannatasid katku käes, ja viimaks kaks päeva enne oma lõppu eeslinnas ühes väikeses majas, kus paljud katkutõbised said temalt armulauda, siis nakatus ka tema sellesse taudi ja oli tagasi tulles öelnud oma lastele, et tolles majas ta mitte ainult ei nuusutanud, vaid ka maitses katku. Ta haigestuski samal õhtul ja lahkus laupäeval enne esimest adventi. Ta suri pastoraadimajas Niguliste kiriku juures ja lebab vastavalt oma selgesõnalisele soovile Niguliste kirikaias suure puu all. Matusejutluseks valis ta enesele: «…sest ma tean, keda ma olen uskunud, ja olen selle peale julge, et ta vägev on minu tallele pandud vara hoidma tulevase päevani» (2Tm 1:12).»[1]
Selle kirjelduse kohaselt oli pastor Kelch ustav karjane, kes jäi oma karja juurde ka keset surmavat taudi ning täitis oma kohust kuni lõpuni, teenides haigestunuid sõna ja sakramendiga ning usaldades oma elu täielikult Issanda kätte. Ta olevat maetud Niguliste kiriku lõunaküljel kasvava pärna alla. Juuresoleval fotol (avaldatud Tallinna Linnaarhiivi loal) on näha tänaseks hävinud Niguliste kiriku pastoraadihoone ning sellest paremal Kelchi pärn.
Superintendent Eberhard Gutsleff (ca 1690–1749)
Allpool järgnev ülevaade E. Gutsleffi elukäigust tugineb Saaremaa aadliku von Eckesparre, keda refereerib või vahendab Voldemar Ilja oma vennastekoguduse ajaloo teises raamatus.[2]
1738. aastal suri Saaremaa superintendent Joh. Quirinus Metzhold. Saaremaa rüütelkonna valik vabaks jäänud ametikohale langes Eberhard Gutsleffile, kellele olid antud head soovitused ja kelle eesti keele oskust kiideti. Gutsleffile saadeti ilma pikema mõtlemiseta ja ka ilma Saaremaa vaimulikega konsulteerimata kutse 25. juulil 1738. Gutsleff sai sinodilt superintendendiametisse astumiseks loa ja tuli linlaste rõõmuks 1738. aasta augustis Kuressaarde. Oma ametisseastumise jutluse pidas ta pühakirjatekstile «Me palume Kristuse asemel: laske endid ära lepitada Jumalaga» (2Kr 5:20b). Kirikus olid nii aadlikud kui kodanikud. Eckesparre sõnul jutlustas Gutsleff võimsalt, nii et kogudus oli väga liigutatud ja pisarais. Siis võttis ta vastu piiskopliku ametisseõnnistuse[3] ja pastorite gratulatsioonid heebrea, kreeka, ladina ja saksa keeles, millele ta ise vastas samades keeltes. Seejärel astus ta ise altari ette ja lõpetas talituse tulise palvega, et armas Õnnistegija süütaks sellel saarel armutule ja sõnum Kristuse verisest lunastustööst tooks õnnistust.
Andkem sõna Voldemar Iljale, kes refereerib von Eckesparre koostatud Gutsleffi elulugu:
«Nüüd oli linn ja maa rahul, et nad olid saanud niisuguse väärt mehe kogu provintsi piiskopiks ja linna ülemõpetajaks. Kõik armastasid, austasid ja hindasid teda. Ta oli tõesti üks armastusväärne mees ja eriline tööriist Issanda käes, Tema heasüdamlik iseloom, tema inimsõbralik armastus igaühe vastu, tema kaastundlik süda kõigile rõhutuile ja kannatajaile ning auväärne viisakus ja eriti aus meelsus elada ainult Issandale ja Teda Tema riigis teenimisele, tegid temast austustväärilise õpetaja.
Kohe peale ametisseseadmist alustas ta tööd suure andumusega, hakates kohe visiteerima koguduse ja kõrvaldama neis leiduvaid puudusi. Ta jutlustas armu evangeeliumi kõikidest kantslitest ja ärkamised kõigis seisustes ei jäänud tulemata…
Suureks kaotuseks Gutsleffile sel ajal oli tema 40-aastase abikaasa surm tütrekese Beate Christiana sünnitusel 9. juunil 1743. Samale ajale langes ka juurdluskomisjoni tulek Saaremaale kontrollimaks kogu kiriku elu. Ärganute koosolekud keelati, sest nende vastased tegid kõik võimaliku ärkamisliikumise pidurdamiseks, mis neil ka õnnestus, sest superintendent pandi koduaresti. Ühel pühapäeval, kui Kuressaare kirikus oli tulnud armulauale 50 ärganud saksa õde-venda, siis jutluse ajal seisis kantsli all ja armulaua jagamisel altari kõrval vahisoldat, venelane, kes ei tohtinud õpetajat silmast lasta (!) – Issand aga oli temaga, nii et kõik kohalolijad olid sellest sisse võetud, s.t. tema jutlusest ja kuidas ta sakramenti jagas. …olukord läks järjest hullemaks ja selle tingis hea ja vaga maa peamehe (Landshauptmann) von Vietinghofi lahkumine 1746 ja kurikuulsa Tunzelmanni tulek tema asemele… Heameel oli tal [Gutsleffil] vaid sellest, et ta armas abikaasa oli siit ära kutsutud koju. Oma 2 poega oli ta juba varem saatnud koguduse juurde Herrnhutti (1744) ja vanima tütre Kriimanisse, kuhu ta sel kriitilisel ajal tegi veel ühe külaskäigu ja sealt lahkudes on ta tütrele ütelnud, et teda ootavad ees ketid ja köidikud (dass Ketten und Banden auf ihn warteten). Kui tütar küsinud, miks ta meelsamini koos lastega ei läheks koguduse juurde Herrnhutti, siis ta on vastanud: «Mis karjane ma küll oleksin, kui oma elu hoides karja maha jätaksin?» Maa peamehe sooviks oli superintendendi kukutamine, kuigi viimase eeskujuliku elu ja õpetuse kohta polnud midagi ütelda, kuid tegelik põhjus seisiski tema südamlikus suhtumises ärganutesse. See tingis kaebuse tegemise Gutsleffi peale salajasele inkvisitsioonikantseleile Peterburis ja tulemuseks tõenäoselt oli keisrinna Elizaveta kohene reageering, saates Semanovi ihukaitseväe kapteni Repninsky korraldusega koheselt ühe komandoga minna Saaremaale ja maa peamehe (Tunzelmanni) käsul arreteerida superintendent Gutsleff, õpetaja Hölterhof, dr. Kügelstein ja teoloogia kandidaat Fritsche ja rangeima valve all toimetada nad Peterburi kindlussesse (Peeter-Pauli kindlus). Ootamatult tuli see ihukaitseväe kapten 21. aprillil 1747 Kuressaarde. Teise päeva vastu õhtut külastas vend Blauberg Gutsleffi ja kuna kogu linn oli kapteni komandoga linna tulekust ärevuses, siis superintendent on vennalt küsinud tema arvamust selle kohta, mille peale vend oma lihtsameelsuses on vastanud: Ma usun, et see puudutab teid (es wird Ihnen gelten). Gutsleffi õnnis vastus selle peale on olnud: Nüüd sündigu minu Issanda tahtmine, ma olen Tema vaeseim sulane, ja olen enese ihu ja hingega Temale üle andnud; Tema tehku minuga, mis Temale meeldib! … Selle õhtu saatis Gutsleff mööda õndsas keskustelus vend Blaubergiga, kosutades ennast päeva loosungisõnaga 5. Moosese 8:5 ja see jäigi tema viimaseks õhtuks oma kodus, sest samal ajal, kui ta heitis rahulikult voodisse, laskis kapten maja ümber piirata, läks ise tema magamistuppa ja tõi ta lausa voodist välja ning viis ta nii ruttu kui võimalik siinsesse kindlusesse (Kuressaare lossi), asetades tema topeltvalve alla, nii et keegi enam ei tohtinud pääseda tema juurde. See toimus palmipuudepüha laupäeva õhtul, 23. aprillil 1747. Teda hoiti kindluses vahi all kuni Suure Reedeni, 29. aprillini, mil ta öösi heideti valvurite poolt kibitkasse (kattega kerge vanker), visati matid peale, et ta ei oleks nähtav ega tuntav. Ehmumisest ja kõigest läbielatust jäi Gutsleff haigeks, kuid sellest hoolimata viidi ta edasi Peterburi kindlusesse, selle maa-alusesse võlvitud ruumi, kus mõrtsukad ja teised võllaroad (Malefikanten) trellide taga istusid. Need, kes neid võlvialuseid ja neisse suletud vangide hulki on näinud, ei oska küll jäledamat ette kujutada: hallitus, niiskus, söödikud, läpane õhk. Vanade vangide hulgas pidid olema ka esimesed üleastujad kohtuotsust oodates. Siin pidi nüüd olema ka superintendent Gutsleff, ilma ülekuulamiseta ja teadmata, milles teda üldse süüdistatakse ja teadmata ka oma kolmest saatusekaaslasest, kes samuti olid Peeter-Pauli kindluses. Ta pidi siin olema kaks aastat, nii et ta riided seljas ära kõdunesid ja tema särgist polnud muud järele jäänud kui selle krae ümber kaela… Alles hiljem hakkas Gutsleffi ja tema sõprade olukord paranema…
Vend Hölterhof, kes tundis ka kokakunsti, hoolitses viimasel ajal, kui selleks avanes võimalus, oma superintendendi eest nii toidu kui rahaga ning nad olid teineteisele lohutajaiks. 8 päeva enne Gutsleffi surma nägi ta teda viimast korda vangla uksel seismas suures nõrkuses. Ta pidi üle viidama parematesse ruumidesse. Tema nägu lumivalgeist juustest paistis kui ingli nägu. Küsimusele, kuidas ta ennast tunneb, on ta vastanud: «Recht gut!» Vend Gutsleffi ihu maeti Peterburi Viiburi linnaosa Samsoni surnuaiale 2. veebruaril 1749 ja kuus aastat hiljem maeti sinnasamasse ka õnnis õde Hölterhof. Nende ühisel hauakivil on kirik: EBERHARD GUTSLEFF weiland SUPERINTENDENT auf Oesel, ANNO 1749. d. 21ten JANUAR und der Magd Jesu CHRISTIANE JUDITH HÖLTERHOF ANNO 1755 d. 9ten JULY (Kuupäevad on vana kalendri järgi).»
[1] Osundatud teosest: Christian Kelch. Liivimaa ajalugu. Tõlkinud Ivar Leimus. Tartu, Eesti Ajalooarhiiv, 2004, lk XIV–XV (tõlkija eessõna).
[2] Voldemar Ilja. Vennastekoguduse (Herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti) 1744–1764. II. Tallinn: Logos, 2000. Lk 212–217.
[3] Selle all on mõeldud seadmist või õnnistamist piiskopiametiga võrreldavasse superintendendiametisse.
«Kuidas see on võimalik?» – olen seda küsimust kuulnud viimase paari kuu jooksul õige sagedasti. Muidugi mitte ainult viimase paari kuu jooksul, vaid ka varem, ent sellgipoolest tuleb tõdeda, et praegu on seda küsimust kuulda märkimisväärselt tihti. Küllap igaüks saab aru, mille kohta see küsimus käib – loomulikult on see seotud Venemaa agressiooniga Ukrainas, mille võimalikkusesse, tunnistan, ka mina veel päev enne selle algust ei uskunud.
Vastuseid sellele küsimusele on mitmeid, lähtuvalt sellest, millises seoses seda käsitletakse – olgu näiteks sõjalisest, [geo-] poliitilisest, ajaloolisest, majanduslikust või ideoloogilisest vaatekohast. Minu jaoks on aga oluline püüda sellele küsimusele vastata usuliselt ja teoloogilis-antropoloogiliselt seisukohalt, tõdedes kohe alguses, et jah, kahjuks see on mitte ainult võimalik, vaid teatud mõttes koguni paratamatu. Viimast ei tohi ajada segi heakskiidetava, õigustatu või koguni lubatavaga – seda see kindlasti ei ole. Venemaa käitumine Ukrainas – nagu iga agressori käitumine igal ajal ja kõikjal – on kuritegelik, õigustamatu ja täiesti lubamatu. Ent inimkonna ajalugu ja inimloomust adekvaatselt hinnates on see – nagu juba öeldud: kahjuks – halvas mõttes loomulik ja koguni paratamatu.
Mida ma seda väites silmas pean? Vastuseks tuletan meelde, mida ütles Jumal esimesele inimesele teda hea ja kurja üle otsustamise enda kätte võtmise eest hoiatades: sel päeval, mil sa seda teed, tuleb surm maailma! On tõsi, et Aadam ja Eeva ei surnud vahetult pärast pattulangust, ent neid peagi tabanud tragöödia oli vähemalt teatud mõttes veelgi rängem, kui oleks olnud nende enda surm. Mõtleme selle peale: mida tunnevad vanemad, mida tunneb eriti ema, kui ta näeb üht oma last tapmas teist – ükskõik, millisel põhjusel, iseäranis aga kõige puhtakujulisemast isekusest ja kadedusest, ennast pealegi lausa südant pahaks ajava õigustusega vabandada püüdes: «Kas ma olen oma venna hoidja?»
Just täpselt see ongi kogu inimkonna ajalugu. Kui tahame lugeda täpseimat ja ammendavat kokkuvõtet langenud inimkonna kahetsusväärsest ja jälgist ajaloost, piisab esimese Moosese raamatu neljanda peatüki esimesest poolest… Apostel Paulus ütleb sisuliselt sedasama, kasutades Vana Testamendi psalmisõnu:
«Ei ole õiget, ei ühtainsatki,
ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat.
Nad kõik on kaldunud kõrvale,
üheskoos kõlbmatuks muutunud,
ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki.
Nende kurk on lahtine haud,
nende keeled kavaldavad,
nende huulte all on maomürk.
Nende suu on täis sajatamist ja kibedust,
nende jalad on nobedad valama verd,
nende teedel on purustus ja viletsus
ja rahu teed nad ei tunne,
ei ole Jumala kartust nende silme ees.»
Paulus võtab selle kokku sõnadega: «Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest.» Võime olla tänulikud, et Paulus ja tema kirjeldatav tegelikkus ei piirdu üksnes sellega, vaid apostel võib neile ränkadele sõnadele julgustavalt lisada: «…ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud Tema veres lepitusohvriks usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et Ta kustutas varem tehtud patud.»
See on põhjus, miks vajame lunastust: ilma Jumala armuta ja Kristuses teostunud lunastuseta läheksime lootusetult hukka ning meie igavene saatus ei oleks parem inimkonna kahetsusväärsest ajaloost. Kui vahel küsitakse, kuidas Jumal saab olla nii julm, et saadab kedagi igaveseks põrgusse, siis vastus on, et Jumal ei saada sinna kedagi, vaid inimene ise valib kurjuse ja ülekohtu kasuks otsustades oma igaveseks saatuseks põrgu. Ainus, mis sellest päästab, on pöördumine headuse ja isetu armastuse poole, see aga nõuab mitte ainult teiste, vaid ka iseenda patu ja väärituse tunnistamist ning – mis ilmselgelt kõige raskem – ka teistele, sealhulgas neile, kes on meile ülekohut teinud, samasuguse võimaluse pakkumist. Ei ole võimalik elada Jumala andestusest, elamata ka ise andestuses, see tähendab teistele nende patte andeks andmata.
Igasuguse vääritimõistmise vältimiseks rõhutan üle, et see kõik ei tee maailmas möllavat ülekohut õigustatuks ega vabandatavaks. See ei kahanda ka praegu Ukrainas toimuva kohutavust ega kuritegelikkust. See ei tähenda ka, nagu tuleks ja võiks kuritegudele reageerida üksnes juttudega leppimisest ja andeksandmisest. Või lausa samastada kurjategija sellega, kellele ta kurja teeb, väitega, nagu oleks ka tema üksnes – olgu olude või mingi tema üle võimutseva abstraktse kurjuse – ohver. Ei: kui keegi teeb kurja, siis ta ei ole mitte ohver, vaid kurjategija, kelle teod on vaja hukka mõista ja kelle adekvaatne karistamine ei ole mitte lihtsalt kellegi õigus, vaid on kohustus nii ühiskonna kui Jumala ees.
Ent ometi on samal ajal möödapääsmatult oluline pidada meeles seda, mida Pühakiri ja kristlik usk, sealhulgas kristlik inimesekäsitlus, ütleb langenud inimloomuse kohta: kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest. Kui me seda tõde ei tunnista, ei ole meil kõige vähematki võimalust midagi parandada, hoolimata kogu usust inimkonna progressi, liberaalsetesse väärtustesse ja muusse taolisse. Ühtegi probleemi ei ole võimalik lahendada ilma selle põhjuste adekvaatse tundmaõppimiseta, nii nagu ühtegi probleemi ei ole võimalik lahendada ka ilma selle lahendamiseks vajalikke vahendeid rakendamata. Ja nii jõuamegi ikka-jälle olukorda, kus meie ümber või meie enda elus lahvatab katastroof, millele me ei oska reageerida teisiti kui küsimusega: «Kuidas see on võimalik?»
Me peame teadma, et see on võimalik, sest me oleme patused inimesed ning meie kõigi loomus on kurjast ja ülekohtust haavatud ja rikutud. Me peame teadma, et kui laseme asjadel minna nii, nagu nad «loomulikul viisil» lähevad, siis on tulemuseks alati valu ja kirjeldamatud kannatused. Peame saama üle üleolevast suhtumisest «keskaegsesse lihasuretamisse» ning endale koos apostel Paulusega ausalt tunnistama, et «liha himustab Vaimu vastu ja Vaim liha vastu; need on üksteise vastu, et te ei teeks seda, mida te tahate», ning «liha teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kiimalus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kade meel, vihastumised, jonn, kildkonnad, lahkõpetused, tapmised, joomised, pidutsemised ja muud sellesarnast, millest ma teile ette ütlen, nagu ma ka juba enne olen öelnud, et need, kes teevad seesugust, ei päri Jumala riiki».
Kuidas see saab nii olla? Kuidas see on võimalik? See saab nii olla ja see on võimalik, sest langenud inimene on patu, kurja ja ülekohtu ori. Aga see ei tohi jääda meie ainsaks küsimuseks, vaid veelgi olulisem on küsida: kuidas sellest kohutavast olukorrast pääseda? Vastus on: üksnes Jumala armu abiga lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, ning mitte ainult ise Tema armastusest ja andestusest elades, vaid selles reaalselt ja aktiivselt osaledes.
Kas meie isiklikult oleksime saanud teha midagi Venemaa agressiooni ärahoidmiseks Ukrainas? Ilmselt mitte – küll aga saame midagi väga olulist ära teha alati ja kõikjal igasugusele ülekohtule vastu astudes ning selle ohvriks sattunuid võimalust mööda nii palves kui teos aidates. Pidades meeles, et igasuguse kurja võitmine algab alati kurja võitmisest iseendas.
14. mail 2022 andis ametivande Ungari uus president Katalin Éva Novák. Toome lugejateni tema kõne, mille ta pidas ametisse astumise tseremoonial ja milles ta rõhutas, et toetab presidendina ungarlasi elu edasiviimisel veendumuste järgi, milleks on kristlikud väärtused.
Head kaasvõitlejad, head külalised!
Seisan siin täna tänutundega südames. Olen tänulik, et minuga koos on siin minu perekonna noored ja vanad ning et saan pöörduda teie poole seistes nende kõrval. Ühtlasi olen tänulik, et meid on siin täna nii palju! Tervitan kõiki ungarlasi üle kogu maailma, ka neid, kes toetavad ja jälgivad meid kaugelt.
Täna on päev, mil pöördun teie poole esmakordselt Ungari presidendina. Tänan usalduse eest, mida kinnitab minu valimine. Eelkõige kaasneb teie usaldusega minu jaoks vastutus. Oma toetajate ees on mul kohustus neile mitte pettumust valmistada. Kuid mul on kohustused ka nende ees, kes on hetkel veel umbusklikud ja taunivad.
Presidendina on mul kohustus näidata, mida tähendab mulle minu kodumaa, Ungari ja minu kaaspatrioodid, ja kuidas ma näen elu, mida me jagame ning kohta maailmas, kus me elame. Minu teod lähtuvad minu isiklikust vaatest Ungarile.
Siin me seisame koos, Euroopa südames, oma riigi pealinnas, oma rahva oluliseimal väljakul. Kuid me oleme ühtsed ka oma eesmärkides ja tahtes – «20. sajandi aastakümnete järel, mis on toonud kaasa moraalse allakäigu» – luua parem, ilusam, rahumeelsem, jõukam ja turvalisem 21. sajandi Ungari.
Ehkki täna paistab päike ja meil, ungarlastel, on rohkelt põhjust rõõmustamiseks, tunda uhkust ja tähistada, on tume pilv siiski heitmas varju meie üle. See pilv on sõda.
Tegemist ei ole videomängu virtuaalreaalsusega, arvutimängu või sõjafilmiga. Tegemist on verise reaalsusega, mida meie vanavanemad kogesid isiklikult II maailmasõja ajal; reaalsus, mida meie teame ainult nende poolt räägitud juttude kaudu. Kuni tänaseni ei kujutanud sõda meist enamiku jaoks mitte tõelist ohtu ega sünget reaalsust, vaid välditavat riski, mis hoidis meid valvsana. See oli pikalt nii, olgugi, et Jugoslaavia sõda käis meie naabruskonnas kümme aastat. Ukraina sõjaga on aga vigastatud sõdurite ja tsiviilisikute veri tõeline, lahutatud perekondade pisarad on tõelised, oma elu leinavate inimeste pisarad on tõelised, laste nutt on tõeline, tankide möirgamine ja püssituleragin on tõeline. Šokk on tõeline, hirm on tõeline.
Head daamid ja härrad!
Ukraina invasioon on nõudnud – esimesest šokist toibumise järel – kohest, ent hoolikalt läbimõeldud ja toimivat reaktsiooni kõigilt, ka meilt. 25. veebruaril saabusid Ungarisse esimesed põgenikud ja me kiirustasime neile appi, ilma pikemalt mõtlemata, tegutsedes instinktiivselt viisil, mida pidasime enesestmõistetavaks. Bereg, Szabolcs and Szatmár, kohalikud linnapead, kirikud ja abiorganisatsioonid, meie riigi valitsus ja meie riigi kodanikud asusid kõik ühiselt tegutsema.
Praeguseks on turvalisse Ungarisse saabunud 700 000 põgenikku ja meie koos, mu head kaaspatrioodid, oleme kogunud annetustena mitusada miljonit forinti. Me hoolitseme haavatute eest, varustame toiduga neid, kes on jäänud maha, pakume saabuvatele lastele võimalust jätkata haridusteega meie riigis, anname peredele pea kohale katuse, toitu ja tööd, julgustame neid ning tagame meeleheitel olijatele hingeabi. Ungari on läbinud kaastundetesti! Ma tänan selle eest teid kõiki!
Ennastsalgavale abistamisele lisaks peame aga ka mõistma, milline on meie vastutus selles sõjas, mis on meie rahva parimates huvides, seda nii mineviku, oleviku kui ka loodetava tuleviku huvides. Toon ära kümnest punktist koosneva loetelu, mis selgitab, kuidas paistab see sõda Ungarist:
1. Me mõistame hukka Putini agressiooni ja sõjalise rünnaku suveräänse riigi vastu.
2. Ütleme kindlalt ei igasugustele katsetele taastada Nõukogude Liit!
3. Ungarlased soovivad rahu, seda nii Ungaris, kui ka oma naaberriikides. Me tahame võidelda rahus, mitte sõjas!
4. See sõda ei ole meie sõda, ent selle sõjaga võideldakse ka meie, rahuarmastavate ungarlaste vastu. Me soovime turvatunnet, vastastikust austust ja jõukust. Me nõuame sõjakuritegude uurimist ja karistamist!
5. Me ei ole neutraalsed. Me seisame süütute ohvrite ja tõe eest. Euroopa Liidu ja NATO liikmena täidame oma kohustusi ja kui meil on õigus öelda ei otsustele, mis on vastuolus Ungari huvidega, siis me ütleme ei.
6. Me ei ole mitte mingil juhul nõus andma ära oma raskelt kätte võidetud iseseisvust! Tugevdame jätkuvalt oma kaitsejõude.
7. Toetame Ukraina vastuvõtmist Euroopa riikide kogukonda.
8. Oleme valmis tooma rahu nimel ohvreid ega takista oma liitlasi ohverduste tegemisel. Ent me ei ole nõus otsustega, mis nõuavad ungarlastelt suuremate ohvrite toomist, kui oleks kannatused, mida need ohvrid tekitavad Vene agressorile.
9. Oleme valmis tegutsema vahendajatena sõdivate poolte vahel, et jätkata rahuläbirääkimistega.
10. Oleme nõudnud Ukrainalt ungarlaste õiguste austamist varem, nõuame seda ka praegu ja jätkame selle nõudmisega ka pärast sõda.
Head daamid ja härrad!
Vahel tuleb seista üksi. Ent meil on ka meie maailmavaadet jagavaid liitlasi ja sõpru. Me teame, kellele saame loota ja millal, ning ka nemad teavad, et ungarlased peavad oma sõnad ja on vaprad kaaslased. Ungari võib ju vahel alla ebamugav sõber, kuid tõelise häda korral ei jookse me ära.
Presidendiks valimise järel 10. mail ütlesin, et esimesena sõidan koju, oma perekonna juurde. Samuti ütlesin, et soovin külastada meie Poola sõpru nii kiiresti kui võimalik. Täitsin oma esimese lubaduse; parlamendist kiirustasin koju oma pere juurde. Ja ma täidan ka oma teise lubaduse. 17. mail sõidan Varssavisse kohtuma Poola presidendiga. Härra president, hea Andrzej, tänan teid võimaluse eest rääkida nii, nagu on kohane sõpradele!
Head daamid ja härrad!
Meil, ungarlastel, on igati õigus tunda uhkust oma unikaalse keele rikkuse üle, oma rahva turbulentse ajaloo üle, Ungari teaduslike saavutuste ja rikkaliku kultuuri üle. Usume, et 1848. aasta revolutsioon, 1956. aasta vabadusvõitlus ja raudse eesriide langemine 1989-1990 on kõik kinnituseks meie kustumatule vabadusihale ja sellele, et oleme alati valmis vabaduse eest võitlema. Kogu maailm peab nägema, et ungarlased on vapper ja tugev rahvas. Ungari on suveräänne riiki, kes seisab oma huvide eest, ei karda konflikte ja kaitseb ennast ning meile karmide kogemuste kaudu peale surutud positsioone.
Me ei ole muutunud. Oleme ikka need samad ungarlased, kes võitlesid oma vabaduse eest 1848, 1956 ja ka 33 aastat tagasi. Ent miks siis mõistetakse meid maailmas nüüd hukka asjade eest, mille eest meid varem kiideti?
Meie vanemad ja vanavanemad – kes suutsid elada üle 20. sajandi, mis tagantjärele tundub pea võimatuna – pärandasid meile tugeva eneseuhkuse, tolerantsuse, ellujäämisoskused ja võitlusvaimu. Me täname neid ja oleme neile tänulikud! Ent meie esivanemad ei õpetanud meile, et hea toote olemasolu ei taga automaatselt selle toote edukust turul. Ungaris nii populaarne ütlus: hea kaup kiidab iseennast, on vägagi kõnekas! Mina sellega ei nõustu! Ma leian, et head kaupa peavad kiitma ka teised. Pean seda privileegiks, et saan olla selliseks kiitjaks Ungarile – heale kaubale, mille sarnast teist ei ole! Minu üheks missiooniks on kindlustada, et ungarlased – lisaks sellele, et neid mõistetakse valesti – kogeksid võimalikult sageli ka mõistmist ja tunnustust.
Meie rahva moto on sõnastanud hästi Transilvaaniast pärit Jenő Dsida: «Me valmistume leebeks sõjaks, alati iseenda kaitseks, mitte kunagi teiste vastu, me aurutame soola ja koome kangast, teiste poolt halvustatuna, me kasvame suureks.»
Head külalised!
Tänu viimase kümne aasta tööle elavad ungarlased jälle pea püsti. Me julgeme näha oma tegelikku suurust ja vaadata maailma ungarlaste perspektiivist, ungarlaste pilgu kaudu, ungarlaste huvisid silmas pidades. Ungari enesekindlus, terve enesehinnang, rahvuslik uhkus – meil on taas need omadused. Kui väga oleme neist puudust tundnud!
Budapest on maailma kõige kaunim pealinn, ükski hoone ei ületa meie uhket parlamendihoonet, kõige teravam paprika kasvab Szegedis, maailma kõige kaunimad naised on ungari naised, Szatmári ploomidest valmistatakse kõige mahedamat brändit ja mitte miski ei ole võrreldav ungarlaste mõtte ja meelega. Niimoodi mõelda on õige! Isegi siis, kui mõistame, et ainult meie mõtleme nii. Hoiame oma rahvuslikku uhkust, tunneme sellest rõõmu! Ent jälgime ka hoolega, et rahvuslik uhkus ei muutuks rahvuslikuks ülbuseks ja et kumbki neist ei asenduks globalistliku argusega.
Head daamid ja härrad!
Vahel tuleb minna barrikaadidele. Just seda on meile õpetanud Euroopa Komisjon Brüsselis – mis lakkamatult laiendab omaenda volitusi –, demokraatlikult mitte valitud nn eksperdid, vaenulik rahvusvaheline meedia, suurriikide domineerivad huvid. Me oleme õppinud, et ühel riigil on riskantne seista oma rahvuslike huvide eest. Me oleme ka õppinud, et tuleb minna barrikaadidele ja vahel neist isegi läbi murda. Nüüdseks oleme piisavalt tugevad ka selles.
Olen avastanud, et alati tasub ka otsida, ega kusagil ei leidu mõnd salaust. Kui see uks on suletud, siis tasub katsuda linki. Kui uks ikka ei avane, tuleks vaadata, ega lukuaugus pole võtit. Kui võtit ei ole, siis on mõttekas otsida keegi, keda me teame ja kes on võib olla nõus avama meie jaoks ukse. Kui me siis ikka veel ei ole barrikaadidest läbi murdnud, tuleks otsida välja rammimisvahendid! On hea teada, et nüüdseks on ungarlastel ka nii palju jõudu! Ja eriti hea on, kui me teame, kui palju sellest tuleks või ei tuleks kasutada ja millal. Olen kindel, et saan olla Ungarile kasuks uste avamisel ja võtmete leidmisel!
Head kaaspatrioodid!
3. aprilli üldvalimistel tegi Ungari selge ja ümberlükkamatu otsuse usaldada meie riiki kaksteist aastat valitsenud poliitikud tegelema ühiste asjadega ka järgmise nelja aasta jooksul. Uus parlament [Rahvuskogu] on valitud. Õnnitlen spiikrit ja kõiki valitud saadikuid ning kutsun neid austama neile antud usaldust, austama olemasolevat demokraatliku seadusloome konstitutsionaalset raamistikku ja püüdlema otsuste poole, millest saab kasu meie rahvas.
Rahva ühtsus ei alga parlamendist, kuid kui me kõik nõustume, et võim kuulub inimestele, siis peame nõustuma ka demokraatlike otsuste tulemustega. Ja kui me mõistame, et teise inimese vaadetega mitte nõustumine ei tähenda selle inimese mitte austamist, siis õpivad meie lapsed seda ühiskondliku elu kaudu. Sest kultuur ei ole mitte ainult Kodaly koorimuusika, Gyimesi piirkonna tantsud, Munkácsy’s «Haigutav õpipoiss», Csoóri luuletused, Simándy lauldud ooperiaariad, Magda Szabó «Abigel», Makoveczi loodud kirikud või meie rikkalik folklooripärand. Kultuur on ka see, kuidas me näeme välja ja käitume, kuidas me austame oma traditsioone ja suhtleme teistega. Tunnen kohustust olla selles osas eeskujuks.
Daamid ja härrad!
Rahvuskogu valib peaministri esmaspäeval [16.05], peagi saan hakata nimetama ametisse uue valitsuse liikmeid. Ungari kodanikuna ootan, et täitevvõimu teostavad isikud tegelevad jätkuvalt Ungari rahva julgeoleku kindlustamisega. Loodan, et reageerides õigesti pandeemiatele, julgeolekuohtudele ja majandusprobleemidele, leidub neil lisaks ka piisavalt energiat jätkata sellega, mida oleme seni ülesehitanud.
Daamid ja härrad! Ilmselt te teate, et viimase kümne aasta jooksul olen osalend avalikus elus ja töötanud valitsuses rahvusliku, tsiviil- ja kristlik-demokraatliku kogukonna liikmena. Olen selle üle uhke. Minu pühendumus oma rahvale ja kodumaale ei muutu ja loomulikult tunnen vastutust ka nende ungarlaste suhtes, kelle väärtused on minu omadest erinevad. Minu ülesanne on leida üles puutepunkt kõiges, milles ungarlased kuuluvad kokku. Leian üles ja toon esile need tegurid meie elust, mis väljuvad poliitika tavapärastest antagonismidest. Tunnen kohustust mõista erinevaid seiskohti kujundavaid argumente ning aidata enamuse otsust aktsepteerida ka neil, kes jagavad vähemuse arvamust.
Suveräänsuse häll on perekond. Rahvuse ühtsus algab samuti perekonnast. Igas laiendatud perekonnas on mõni pereliige teistest erinev. Mõned elavad külas, mõned väikelinnas, mõned Pestis või Budas, mõned tasandikel, mõned Dunántúlis, mõned mägedes. Spetsialistid ja osavad töölised, parempoolsed ja vasakpoolsed, tsentristid.
Perre kuuluvad beebid, noored, keskealised ja eakad, mõned on usklikud, mõned mitte; on katoliiklasi, kalviniste, luterlasi ja juute, tolerantseid ja vähem tolerantseid inimesi; paljulapselisi ja ilma lasteta peresid, töökaid ja laisku, jõukaid ja vaeseid, perekeskseid ja üksindust eelistavad. Nemad kõik moodustavad ungari rahva. Just nii palju erinemegi üksteisest ja just nii erinevalt me näemegi maailma enda ümber. Kuid meil on ühine ajalugu, me tunneme üksteist, me kuulume kokku. Meil peab olema võimalus kogeda, mõista ja rikastada seda, mis meis on ühist, mis meid kokku seob ja mis on meie. Ning aja jooksul õpime ka igatsema selle järele, mis meile kuulub.
Presidendina toetan ungarlasi elu edasiviimisel omaenda veendumuste järgi, milleks on kristlikud väärtused. Julgustan kasvatama lapsi hooles ja armastuses, et inimelu oleks kaitstud eostamise hetkest, kaitsen perekonda, et me austaksime üksteist ja toetaksime nõrgemaid. Nii kodus kui ka võõrsil astun välja noorte eest, et aidata neil alustada pereelu, ühendada karjääriga seotud vastutused laste kasvatamise ja eakate eest hoolitsemisega. Kaitseme loomist ja loodud maailma, toetame suuri perekondi, lapsevanemaks olemisele pühenduvaid inimesi, lapsendajaid ja neid, kes kasvatavad lapsi üksi. Tegeleme selle nimel, et eemaldada kõik rahalised takistused vastutustundliku lapsekasvatamise teelt. Ühtlasi astun välja elu kaitseks, esindan neid, kes ei ole veel võimelised end ise kaitsma. Suunan oma tähelepanu ka andekatele noortele.
Vaesuses elavad ungarlased kohtades, mis on enamusele nähtamatud, on mulle samuti tähtsad. Tahan minna nende sekka, istuda nende juurde ja kuulata ning esindada neid. Tahan olla kõrv, süda ja suu neile, keda praegu kuuldakse, nähakse ja mõistetakse vähem, et meil oleks võimalik tunda, et kuulume kokku. Ja ehkki isiklik kohalolu on kõige tähtsam, aitab ühtsustunde loomisele kaasa ka kogukonnameedia: minu Facebooki, Instagrami ja Twitteri kontod.
Head külalised! Tänan teid väga, et olete täna siin. Tänan, et tulite siia kirikust, jumalateenistuselt. Tänan kõiki palvete eest!
Kirjastuselt Logos on tänavu ilmunud Kempise Thomase hingekosutusliku teose «Kristuse jälgedes» neljas raamat, pealkirjaga «Harras manitsus Kristuse pühast ihust osasaamiseks». Seni võis kristlik lugeja end vaimulikult kosutada sama teose esimese kolme raamatuga Walter Pabsoni tõlkes (1939), mida on toimetanud Anneli Sihvart (2003), ent ilma neljanda osata jäi teos paraku poolikuks. Jäi koguni mulje tõrksusest armulaua kui Issanda ihu ja vere sakramendi suhtes, mis iseloomustab teatud protestantlikke ringkondi.
Tegelikult on Kempise Thomase üle aegade populaarne teos eesti keeles juba varem, 19. sajandil, ka tervikuna ilmunud – nimelt Karel Maddis Henningu tõlkes (1821, kordustrükk 1841). 1891. aastal valmis Johannes Kasemetsa tõlge.
Neljanda raamatu, mis käsitleb armulauda, andis eraldi välja Simuna köster Willem Normann pealkirja all: «Meie Issanda Jesusse Kristusse pühha öhto sõmaaeg. Üks walmistamisse raamat südame ärratamisseks neile kes Issanda armo lauale tahtwad minna» (1863, 1868). (Olgu siinkohal märgitud, et V. Normanni enda kirjutatud «Wäikest Lauarahwa raamatukest» saab jätkuvalt lugeda Meie Kiriku lehelt.)
Kempise Thomase «Kristuse jälgedes» neljanda raamatu värske emakeelse tõlke on teinud Olav Maran. Tõlge on esitatud koos ladinakeelse originaaltekstiga. «Tegelikult on IV raamat krooniks kolmele eelmisele. Esimesed kolm tegelevad inimhinge häälestamisega õigele lainele, et elada koos Kristusega ja Temaga lähedalt suhelda,» kirjutatakse järelsõnas. «Osasaamine Kristusest [armulaual] ongi see müstiline ühinemine, unitio, millesse juhatab «Kristuse jälgedes» IV raamat.»
Thomas Kempisest või Kempise Thomas (u 1380–1471) esindas hiliskeskaegset õhtumaist vagadusliikumist, mida nimetatakse devotio moderna (uus vagadus). Tema teos «De imitatione Christi» (eesti keeles niisiis «Kristuse jälgedes») on ületanud konfessionaalsed piirid, seda on loetud ja uuesti välja antud ka luterlaste poolt. Alljärgnev raamatut tutvustav katkend väljendab hästi ka luterlikku vagadust, kus rõhutatakse Sõna ja sakramendi kokkukuuluvust.
Sellest, kui vajalikud on usklikule hingele Kristuse ihu ja Pühakiri
(Katkend, lk 75)
Kaks asja on mulle siin ses elus kõige vajalikumad, ilma nendeta ei suudaks ma seda viletsust taluda. Toit ja valgus, neid mõlemaid on mulle vaja, kuni viibin oma keha vanglas. Seepärast andsid mulle, nõdrale, hinge ja keha kosutamiseks oma pühima ihu, ning panid oma sõna mul jalale lambiks (Ps 119:105).
Ilma nende kaheta ei suudaks ma õigesti elada, sest Jumala sõna on valguseks mu hingele ja Sinu sakrament on eluleib. Neid võib nimetada ka kaheks söömalauaks, mis on asetatud püha kiriku varamu ühte ja teise külge. Üks söömalaud on püha altar ja sellel on püha leib, mis on Kristuse kallis ihu. Teine on Jumala seadus, milles sisaldub püha õpetus ja teadmine õiges usust, mis kindlalt juhib seesmise eesriide taha, kõige pühamasse paika.
Tänu Sulle, hea Jeesus, igavese valguse Valgus, söömalaua püha õpetuse eest, mille sa oled meile valmistanud oma sulaste prohvetite, apostlite ja muude õpetajate käe läbi. Tänu Sulle, inimeste Looja ja Päästja, et ilmutamaks kogu maailmale oma armastust, valmistasid Sa suure õhtusöömaaja, milles Sa ei pannud lauale söömiseks eelkujundlikku talle, vaid oma pühima ihu ja vere, kinnitades kõiki ustavaid püha pidusöögi ja küllastava päästekarikaga, milles on kõik paradiisi rõõmud, ja pühad inglid pidutsevad koos meiega magusas õndsuses.
+++
Et pühha sakrament ja pühha kirri usklikko hingele wägga tarwis lähhäwad
(Katkend 1841. a väljaandest)
Agga kaks asja tunnen enesele wägga tarwis ollewad sessinnatses mailmas, ja ilma nendeta ei ma woi olla se waewalisse ello sees. Jah, ihho paeltest alles wõrgutud, on mul tarwis toidust ja walget. Ja sepärrast olled Sinna, mo waesele, Oma pühha ihho ja were, mo hinge ja ello kinnitamiseks annud, ja Omma sanna pannud mo jallale lampiks ja walgusseks mo jalgtee peäle. Ilma nende kaheta ei woi minna koggone õiete elada; sest Jummala sanna on mo hinge walgus, ja So sakrament mo ello leib. Neid ehk woiks ka kaheks lauaks nimetada, mis Sa Omma pühha koia keigepühhama paika olled pannud. Teine on pühha altari laud, mis peäl on ello leib, se on, Kristuse kallis ihho ja werri; teine on Jummala kässo laud, se pühha õppetusse sannaga, mis õppetab õiget usko ja aitab keigepühhama sisse sama. Tänno olgo Sul, Issand Jesus, Sa iggawesse ello paiste, se pühha õpetusse laua eest, mis Sa meile olled walmis muretsenud Omma sullaste, pühha prohwetide ja apostlide ja mu õppetajatte läbbi!
Tänno olgo Sul, inimeste Loja ja Lunastaja, et, Omma armastusse tunnistusseks keige mailmale, Sa seda suurt sömaaega olled seädnud, kus Sa ei pakku Pasa-talle tähhendamisse asja, waid annad süa ja jua Omma tössist ihho ja werd, ja toidad keik usklikkud römoga ja jodad neid õnnistusse karikaga. Sest same taewalikko jahhutamist, ja pühad inglid römustellewad meiega ilmaräkimatta õnnistuses.
Möödunud aastal ilmus eesti keeles igati selgelt ning hästi kirjutatud teos: Richard Holloway, VÄIKE RELIGIOONI AJALUGU (2016). Tõlkinud Kalle Klein. Tallinn 2021: Postimehe Kirjastus.
Richard Holloway (s 1933) on Šoti vaimulik ja kirjanik, kes oli aastatel 1986–2000 Edinburghi piiskop ning aastatel 1992–2000 Šoti piiskopliku kiriku esikarjane. Ametist lahkudes võttis ta aga omaks agnostilise maailmavaate, mis jätab Jumala olemasolu küsimuse lahtiseks. Tema enda teoloogiline positsioon on muutunud üha radikaalsemaks ja ta on kirjeldanud ennast isegi kui «religioonijärgset» inimest, kes evib pigem suurt usku inimkonda. Ta on tuntud nn edumeelsete eesmärkide toetamise, sh geiõiguste propageerimise poolest kirikus ja ühiskonnas, olles LGBT šoti noorte patroon jne. Ta on publitseerinud mitukümmend teost, mis käsitlevad religioosseid tõekspidamisi tänapäeva maailmas.
Inimkonna suurimad küsimused
Käesolevas raamatus alustab Holloway inimkonna suurimate küsimuste – universumi tekkimise ja surmajärgse saatuse – käsitlemisega, millega tegeleb religioon. «Esimesele küsimusele annab see lihtsa vastuse. Universumi loojaks on mingi kõrgem jõud, keda mõni nimetab Jumalaks ning kes on jätkuvalt oma loomingust huvitatud ja sellega seotud. Kõik usundid pakuvad välja omi versioone, milline on Jumala-nimeline jõud ja mida ta meist tahab, kuid neis kõigis usutakse selle olemasolu ühel või teisel kujul. Need annavad meile teadmise, et me pole universumis üksi. Kusagil mujal on olemas teisi reaalsusi, teisi dimensioone. Me nimetame neid ’üleloomulikeks’, sest need asuvad väljaspool meie loomulikku maailma, mida me oma meeltega vahetult tajume. Religiooni kõige tähtsam aspekt on usk millessegi sellest maailmast kõrgemal seisvasse, mida me nimetame Jumalaks.»[1]
Religiooni spetsialistidena kerkivad esile prohvetid, kes kuulevad teispoolsusest tulevaid hääli. «Religiooni allikas on maaväline, kusagil teises reaalsuses. Selle saladusi vahendavad meile prohvetid, kes väidavad, et neil on õnnestunud mõistatuste müürist läbi tungida. Nad kuulutavad maailmale, mida hääled neile on kõnelenud, ning uus usund on sündinud.»[2] Esmalt kõnelevad nad suuliselt. «Ent aja jooksul pannakse see paberile kirja. Siis saab sellest teos, mida me nimetame pühakirjaks. Piibel! Püha raamat! Ning see muutub religiooni kõige võimsamaks sümboliks. See on ilmselgelt füüsiline raamat. Selle on kirjutanud inimesed. Meil on võimalik selle ajalugu uurida. Kuid selle sõnade kaudu jõuab sõnum teispoolsusest meie maailma. raamatust saab sild, mis ühendab igavikku ajaga, inimlikkust jumalikkusega. Just seepärast tuntakse selle vastu aukartust ja uuritakse seda põhjalikult.»[3]
Prohvetite kaudu «võib usund alguse saada müstilistest kogemustest.»[4] Nende kogemuste sisu aga selgitab ning kujundab usundiks intellekt. «Religioossed uskumused võisid kujuneda välja innuka mõttetöö tulemusena. Meie esivanemad küsisid endalt, kuidas maailm oli tekkinud, ning jõudsid järeldusele, et selle pidi olema loonud mingi kõrgem väljaspoolne jõud. Vaadates surnuid, kes enam ei hinganud, olid nad kindlad, et nende hing oli kehast lahkunud ja siirdunud kusagile mujale.»[5]
Ülevaade mõjukamatest religioonidest
Ladusalt ja ülevaatlikult kirjeldab Holloway maailma usundeid, alustades hinduismist kui kõige vanemast seni püsivast usundist. Järgneb budismi mõõduka tee ja džainismi karmi tee tutvustus. Hiina usundite kirjeldamise järel pakub autorile huvi jaapanlaste šintoism, mida ta iseloomustab animismi ehk hingede või vaimude usuna. Sarnased maise oludega seotud vaimolevused olevat olnud ka kreeka mütoloogilised jumalused.
Vana Testamendi rahva käsitlemisele järgneb zoroastrismi tutvustamine, pöörates tähelepanu mõlematest väljakasvanud apokalüptilisele maailmakäsitlusele, kus maailmaajalugu kihutab vastu oma lõpule. Teose lõpupoole tulevad käsitlusele ka uusaja apokalüptilised voolud nagu adventism ja jehoovatunnistajad. Apokalüptilise ootuse elementi valgete võimu kadumise suhtes märkab autor indiaanlaste vaimutantsus ja afroameeriklaste kristlikus vagaduses. Juba Karl Marx teadis, et religioon on ohe: «Apokalüptilised liikumised väljendavad meeleheitlikku igatsust kannatuste lõpu järele.»[6]
Roomlased ei paistnud silma suure religioossusega, enne kui võeti omaks Kreekast ja idast pärit müsteeriumikultused – koos kujutlusega surevatest ja taas ärkavatest jumalustest ning inimese pöördumise ja pühitsemise ideega, mis uuendas tedagi otsekui surnuist ülestõusnuks. Sellisest religiooniloolisest kogutaustast sugenes kristlus, millele järgnes islam. Mõlemad said põrgu kontseptsiooni mõjukaks edasikandjaks.
Läbi aegade on toimunud usundite-vahelisi mõjutusi. 16. sajandil kujunes hinduismi ja islami alusel sikhism, 20. sajandil hinduismi ja kristluse põhjal saientoloogia. Uusajal kasvas islamist välja bahaism, vaidlustades Muhamedi kui viimase prohveti: prohveteid annab Jumal jätkuvalt põlvkondadele. Kristluse baasil kujunes aga «Kristlik teadus» – moodsa tsivilisatsiooni puhul on ju teadusega arvestamine endastmõistetav.
Religioonid ja teaduslik maailmapilt
Religiooni ja teadust ei tohi segamini ajada, näiteks piibelliku loomisloo puhul. «Religioon on kunst, mitte teadus. Seega ei tuleks loomisloo korral küsida, kas see on tõde või vale, vaid mida see tähendab, mida see püüab meile öelda – see on eripära, mida paljud usutegelased kunagi täpselt ei mõista. Ja nagu me oleme näinud, teeb mõni neist end naerualuseks, püüdes tõestada, et piibli loomislugu on teaduslik tekst mitte kunstiteos.»[7]
Maailma tekkimise ja inimese surmajärgse saatuse kirjeldusi religioossete autorite tekstides ei hinda Holloway kõrgeks. «Religioon oli neile öelnud, et maailma ei juhi loodusseadused, vaid üleloomulikud jõud. Seda nimetatakse ebausuks, mille korral inimesed usuvad, et midagi võib juhtuda nagu võluväel ilma mingi loomuliku põhjuseta.» Religioon seondub suuresti inimese väljamõeldistega. «Nad mõtlesid välja hauataguse elu,» väidab Holloway. «Kus see koht asub? Inimese mõistuses.»[8]
Muutunud olukord, mis tekkis evolutsiooniteooria levikul, tõi muutusi ka piiblitõlgendusse – kas pühakirja kõrvale pannes, uuel viisil tõlgendades või selle külge tardudes. Paljud inimesed veendusid, «et Darwinil oli õigus. Seega pidi piibel eksima! Ning nende usumajake varises kokku. Usu kaotamine kurvastas neid, üsna samasugusel viisil nagu tunnevad lapsed, kui nad aru saavad, et jõuluvana pole olemas.
Teised usklikud aga võtsid Darwini raamatust ühe lehekülje ning kohandasid oma usu uuele teadusele sobivaks. Selleks õppisid nad piiblit uutmoodi tõlgendama. See oli kunst, mitte teadus. Selle eesmärk oli panna inimesi mõtlema elu tähenduse üle, mitte anda teadmisi elu mehaanika kohta. nende usk jäi alles, kuid kaotas endise kindluse. Mis tähendas seda, et see muutus esmakordselt usuks! Kindlus ei ole usk, vaid selle vastand. Kui sa oled milleski kindel, ei pea sa seda uskuma. Sa tead seda … Ent ma ei saa olla kindel, et elul on mingi kõikehõlmav mõte ning et maailmal on looja, kes seda armastab. Või et mind ootab pärast surma uus elu. Midagi sellist ei saa kindlalt teada. Me kas usume seda või ei usu. Meil on usk. Või meil ei ole usku. Kaasaegne teadus tegi religioonile teene, aidates sellel end paremini mõista ja muuta viisi, kuidas see ennast kirjeldas.
Kuid osa kristlasi keeldus kaasaegse teadusega leppimast. Nad ei tahtnud selle pärast oma usku muuta ega teisiti tõlgendama hakata. Selle asemel otsustasid nad võidelda. Teadus ei teinud neid kurvaks ega pannud ka mõtlema. See ajas nad vihaseks! Ning vihast sai fundamentalismi peamine koostisosa. Selle mõistmiseks peame aru saama raevust ja pettumusest, mis selle esile kutsus.» Autor võrdleb fundamentalistide hoiakut kogemusega, kus soovime impulsiivselt lõhkuda pettumust valmistanud eset. «Meie aja fundamentalismi (sealhulgas selle vägivaldsete variantide) kriis seisneb probleemis, millega on seotud kõik usundid, mis väidavad end põhinevat otse Jumalalt saadud ilmutusel.»[9]
Protsessid religioossete inimeste peas sarnanevad «iga muu loova tegevusega. Prohvetid ja targad ootavad ja kuulavad ning vaatavad kaugusse. Nad avavad end, et nende olemise allikas saaks ennast neile ilmutada. Ning selle reaalsus kujuneb nende peas välja samamoodi, nagu tegelane kirjaniku peas. Lihtsalt suund on vastupidine. Antud juhul muudab tegelane oma autori reaalseks. Aegajalt ilmub Jumala kujutis nagu foto, mida pimikus ilmutatakse. Teoloogid nimetavad sellist tegevust ilmutuse tekitamiseks. Ning tavaliselt väidavad nägijad, et Jumala kujutis, mis tekkis nende usust, on täpsem kui ükski varasem versioon. Judaism on parem kirjeldus kui polüteism. Ristiusk on paremini määratletud kui judaism. Kuid islam väidab, et tal on täiuslik portree, mis on tõetruum kui ükski varem esitatu.»
Religioonide käsitlemisel tuleb säilitada asjakohasus. «Pidage meeles, et te ei pea seda kõike tingimata uskuma või aktsepteerima, ent kui tahate mõnda usundit mõista, peate suutma omaks võtta selle mõtteviisi, kasvõi ainult peatüki lõpuni.»[10] Ka teabe suhtes silmapaistvate usundlike kujude kohta ei pruugi olla ülemääraselt skeptiline. «On vaieldamatult selge, et nad on olemas lugudes, mida nende kohta räägitakse; lugudes, millel on tänapäeval endiselt miljardite inimeste jaoks tähendus. Selles raamatus võime lugeda lugusid, mida usundid ise enda kohta räägivad, ilma pidevalt küsimata, kas kõik kunagi tõepoolest niimoodi aset leidis.»[11] Need väited kõlavad sarnaselt Rudolf Bultmanni poolt esitatud eksistentsiaalse interpretatsiooniga, mis on laialdaselt levinud kogu läänemaises teoloogias.
«Sa ei tohi endale teha pilti ega kuju!»
Holloway ei ole ateist. Ta ei välista, et alateadvusel võib olla side teispoolsusega. Meie teadvust võib võrrelda majaga, milles keldriuks on lahti ja sealt – alateadvusest – avanevad kaks ust: üks hingesügavikku ning teine teispoolsusse.[12] Religioonipsühholoogia isaks nimetatud Ameerika filosoof William James, pidades muide aastail 1900–1902 loenguid Edinburghi ülikoolis, on esitanud samas laadis klassikalise käsitluse.
Häda on selles, et Jumala puhul inimesed samastavad sageli jumalakujutluse ja -kirjelduse «asja iseenesega», mõistmata sümbolite keelt. Selle vastu astus Moosese seadus, mille teises käsus on keelatud Jumalast pilti või kuju teha ja tema nime ilmaasjata suhu võtta. «Teises käsus teatas Jumal seepärast kõuehäälel, et ükski selline kirjeldus ei saanud talle ligilähedalegi. Ükskõik milline inimeste loodud kunst, olgu siis pildina seinal või sõnadena raamatus, ei suuda kaugeltki Jumala saladust edasi anda. Teine käsk oli kõige tähtsam Jumala juhatus, mida inimesed eales on saanud,» kinnitab Holloway. «See hoiatas meid, et ükski ususüsteem ei suuda tabada ega haarata Jumala saladust.» See element piibellikus religioonis on aktuaalne tänapäevani. «Teine käsk oli eelhoiatus, et ühingutest, mis väidavad end rääkivat Jumala eest, võivad saada Jumala suurimad rivaalid, kõige ohtlikumad ebajumalad.»[13]
Selliseid usuühinguid, kus algsetest ilmutustest on saanud – väidetavalt – jäigad dogmaatilised süsteemid, on religiooni ajaloos leitud kõikjalt. Klassikalise aluse sellele vaateviisile pani pietist Gottfried Arnold oma teoses Unparteiische Kirchen- und Ketzerhistorie (1699). Et usundid algavad ketseritega, kes löövad lahku vananenud süsteemist, aga muutuvad taas n-ö õigeusuks ehk ortodoksiaks, seda on õpetanud loendamatu hulk protestantlikke teolooge (Eestis näiteks Uku Masing). «Jumal suletakse oma ortodoksia karpi, mida seejärel püütakse teistele peale sundida,» iseloomustab Holloway. «Klassikalised usufanaatikud», ka sektantlikku tüüpi, «on kindlad, et neil on kõik lindile salvestatud ja mängivad lindistust suure naudinguga kõikidele.» Tegelikult «just ketser on see, keda Jumal õnnistab, mitte ortodokssed õpetajad.» Kokkuvõttes «ärge olge kunagi kindel, et te teate Jumala olemust või tema kavatsusi.»[14]
Holloway toob mitu korda eeskujuks india mõistujutu pimedatest ja elevandist: kuna esimesed kompasid viimase eri kehaosi, kirjeldasid nad looma erinevalt.[15] Sarnaselt ei suuda ka ükski jumalakirjeldus Jumalat ennast lõplikult kirjeldada.
Prohvetite protest suundub igasuguse ebajumalateenistuse – olgu jumalakujude või religioosse kauplemise – vastu: nii hülgas Aabraham esiisade puuslikud, Mooses keelas jumalakujude valmistamise, Jeesus lükkas ümber rahavahetajate lauad ja Muhamed puhastas kodulinna Meka iidolitest.[16] Sarnaselt ründas Martin Luther katoliku kiriku pühakute kultust, millele järgnesid pildirüüstamised toretsevates kirikutes.
Reformatsiooni keskne osa ja armastusereligioon
Reformatsioon tähendab Holloway’le «pöördepunkti kogu inimkonna ajaloos» – sama toonitas 20. sajandi alguses Adolf von Harnack. See ei tähenda ainult keskaegne Jumalaga kauplemine (indulgentsid jne) lõppu, vaid armastuse religiooni võiduteed. Luther luges Piiblit ja teda piinas põletav küsimus: kuidas saada päästetud? Seal «tabas teda korraga valgustuslik idee Jumalast. Teda ei saanud päästa lõputud palved ega palverännakud. Ega ka indulgentsid, millele paavst ise oli alla kirjutanud. Need oleksid muutnud tema suhte Jumalaga äritehinguks, millekski materiaalseks, mida sai osta. Ta teadis, et Jumala armastust oli võimatu osta. Siis sai ta järsku aru. Ta ei saanud osta Jumala armastust, ent seda polnudki tarvis teha, sest Jumal jagas seda tasuta! Just Jumala armastus oli see, mis tõi pääsemise. Mitte mõni pettusemaiguline lepe, mille kirik oli välja mõelnud. Ta pidi usaldama ainult seda armastust, ainult Jumalat, mitte kirikut või paavsti või mõnda muud inimeste loodud asutust.»
Holloway on veendunud: «Martin Lutheri ilmutuslik taipamine, et teda ei päästa usutoimingute tegemine ega indulgentside ostmine, vaid ainult Jumala armastus tema vastu, oli mõte, mida ristiusus polnud kunagi tõeliselt mõistetud.» Selle selgitamiseks «nad kasutasid väljendit sola fide» ehk õigeksmõistmine usu läbi. «Luther oli märganud uut viisi, kuidas inimeste ja Jumala vahelist suhet mõista. Religioon oli seni inimestele mulje jätnud, et Jumal tahtis neid kindlalt ohjes hoida. Neid ootas eksam», mille selgitamisel olid «erinevad usundid üksteise agarad konkurendid.» Luther aga «oli mõistnud, et Jumalat võis ka teisiti näha. Ta nägi armastust, mis pakkus end maailmale ilma tingimusi või nõudmisi esitamata.»[17]
Koos inimisiku usulise vabanemisega tõsteti keskmesse Piibel, mida seni oli seletatud kirikliku järjepidevuse alusel. «Kui vabastada raamat üheainsa võimu kontrolli alt, hakatakse seda kohe eri viisidel tõlgendama.»[18] Individuaalne tõlgendus viis konservatiivsetes ringides, kuna Rooma paavstist oli loobutud, Piibli kui «paberist paavsti» käsitlemiseni – liberaalsetes vooludes, mis sugenesid kirikus eriti valgustusajast peale, erinevate teoloogiliste teooriate produtseerimiseni. Kirjeldatud armastususundi element on tõepoolest olemas Lutheri ja reformaatorite juures, kuid selle isoleerimine kõigest muust, mida 16. sajandi usupuhastajad samuti ülioluliseks pidasid (Piibel ja kristliku ilmutuse ainulaadsus jne), on juba nn valgustusaegne religioonikäsitlus, mis kujunes valdavalt alates 18. sajandist.
Saksa protestantliku piibliteaduse tuntav mõju
Autor kõnnib ühte teed saksa liberaalses teoloogias ja piibliuurimises valitsenud sajanditaguste vooludega («liberaalseks» nimetatakse neid suundi seetõttu, et neis suhtutakse liberaalselt ehk vabameelselt ilmutuslikesse faktidesse, mida pärandatakse Piiblis, ning nende põhjal koostatud kiriklikesse õpetustesse). 20. sajandi alguses tõlgendas nn religioonilooline koolkond (Wilhelm Bousset jt) kristlust antiikmaailmas levinud müsteeriumiusundite kontekstis, mis olevat andnud ideid Jeesuse pärimuse tõlgendamiseks.
Sarnaselt Holloway: müsteeriumikultused «panid aluse skeemile, mida hakkas kasutama mitu tulevast usundit. Idee jumalast, kes suri ja tõusis üles, oli inimloomuse jaoks haarav, eelkõige seetõttu, et nii nägid inimesed võimalust kunagi ise hauast üles tõusta. Kulus veel mõni sajand, enne kui need suunad saavutasid maksimaalse väljundi religiooni ajaloos. Ent aeg oli peaaegu küps maailma kõige levinuma ja domineerivama usundi ilmumiseks», milleks oli kristlus. «See põhines usul surevasse ja üles tõusvasse Jumalasse.» Kristluses eristatakse ajaloolist Jeesuse Kristuse ülestõusmist ja religioosseid eelaimdusi selle kohta, mida väljendavad paljud antiiksed müüdid. Holloway paistab neid mitte eristavat: «Need riitused põhinesid emotsioonidel. Neis ei õpitud midagi, vaid tunnetati. Ja see muutis inimesi, kes nendes osalesid. Ärgem unustagem: see toimus inimese peas. Ja me teame, kui kummaline koht on inimmõistus. Seal on taevas ja põrgu, kõrgus ja sügavus, pimedus ja valgus.»[19]
Saksa religiooniloolise koolkonna teed kõnnib autor ka väitega: «Ristiusule pani tegelikult aluse mitte Jeesus, vaid Paulus. Ilma temata oleks Jeesuse liikumine kadunud unustuse hõlma, üksnes järjekordse judaismi ebaõnnestunud messiase tuleku sektina.»[20] Sarnaselt väitis 1904. aastal William Wrede, et Paulus olevat ristiusu teine rajaja. See teooria ei ole üldiselt läbi löönud. Ka kristluse tuletamine müsteeriumiusunditest on jäänud hüpoteesiks, mis ei ole üldist tunnustust leidnud. Paljud religioonid kasutavad erinevates valdkondades varasemast religiooniloost pärit elemente, et oma sõnumit väljendada. Kui muistsed usundid väljendasid Jumalat mütoloogilisel viisil, siis ei tähenda see, et ajalooliselt väljendatud Jumalat pole olemas. Kui maailma usundeis on tuntud kujutlus mõne jumaluse (näilisest) suremisest ja elluärkamisest, siis ei järgne sellest, et Jeesusega ei võinuks see päriselt juhtuda.
Religioosne vägivald ja inimese võimuarmastus
Holloway on tundlik religioosse vägivalla suhtes – see näitab tema kuuluvust agnostikute hulka. Religioosseid inimesi ärritab pigem ateistide vägivald viimastel sajanditel – Prantsuse ja Vene revolutsioonides, leninlaste, hitlerlaste ja maoistide käitumises jne. Kümned ja sajad miljonid mõrvatud ennast «valgustatuks» pidaval ajastul kaalub kaugelt üle kristlaste poolt põhjustatud vägivalla «pimedal» keskajal. Tegelikult saab vägivalda õigustada mistahes positsioonist – olgu usust või uskmatusest – lähtudes, kui seda tahetakse. Keskaegseid vägivallatsejaid võib pidada kõige «ateistlikumateks» usklike seas ja uusaegseid massimõrvareid võib tõlgendada lähtununa mõnest (varjatud pseudo)religioossest ideest.
Kas valged ameeriklased käitusid kristlikult pärisasukaid välja tõrjudes? Holloway kirjeldus kõlab sümpaatselt: «1889. aastal levis kõigest ilma jäänud preeriaindiaanlaste seas liikumine, mida hakati nimetama Vaimutantsuks. Sellest rääkinud prohvet teatas neile, et kui nad piisavalt kaua ja andunult tantsivad, maetakse kõik valged inimesed igaveseks uue maa paksu kihi alla. Kõik! Sissetungijad kaovad! Seejärel pidid metsikud hobused ja piisonid uuesti tasandikele tagasi saabuma, et rännata edasi sosistavatel rohumaadel. Ning kõik indiaanlased, kes eales olid elanud, pidid taas ellu ärkama ja elama nendega koos paradiisis.»[21] Tulevikunägemused on nii või teisiti põimunud piltlikkusega.
Seoses naiste õigustega, mille eest autor tuliselt seisab, kinnitab ta: «Ajalugu on näidanud, et mehed, kes on juhtivatel kohtadel, ei loobu kunagi vabatahtlikult oma privileegidest … Ajaloos on alati tulnud võim vägisi võtta neilt, kes seda omavad … Võimulolijad armastavad võimu ennast, kuid nad varjavad oma iha selle järele teooriatega, mis seda õigustavad … Ning religioon on alati osanud kõige paremini põhjuseid leida, mis inimesi neile määratud kohal paigal hoiaks.»[22] Sarnasel viisil on võimuhaaramiseks põhjuseid leidnud ka religiooni vastu võitlejad, et õigustada oma tegusid.
Tabavalt selgitab Holloway: «Lõppude lõpuks on ju võim kõige suuremat sõltuvust tekitav narkootikum, mida inimkond tunneb, ning selle saavutamiseks ja hoidmiseks minnakse sageli väga kaugele.»[23] Sellega on allakirjutanu täielikult nõus. Võimuhullud on vaimuhaiged, keda nõukogude tingimustes tulnuks suunata sundravile, nii nagu talitati vaeste joodikutega. Praegu tuleks võimusõltlasi kohelda sarnaselt nagu narkomaane, arvestades nende ohtlikkust kogu ühiskonnale, kui joovastus neilt aru röövib. Võimuautokraat on haige inimene, olgu ta usklik või uskmatu, religioosne, agnostik või ateist. Olgu need laused öeldud poolenisti piltlikult, kuid teise poole põhjal täiesti otseselt.
Sekulaarne humanism ja ilmalik religioon
Holloway sümpaatia kaldub sekulaarse humanismi poole. «Sekulaarse mõtlemise esiletõus on toonud Läänes kaasa religiooni autoriteedi järkjärgulise murenemise. Ning selle tulemusena on ristiusus, mis Euroopas sajandeid domineeris, alanud allakäik, mille peatumise märke ei paista. See on langus, mis muudab kurvaks paljusid inimesi, sealhulgas mõningaid neist, kes on ise usukauged. Nad teavad, et kirik tegi läbi ajaloo kestnud rännaku jooksul nii mõndagi kurja, ent samal ajal tunnistavad nad ka selle voorusi. See on olnud inimkonna jaoks nii sõber kui vaenlane, nii tervendaja kui ka piinaja.
Kuid inimloomus ei salli tühja kohta. Seepärast on tühikut, mille ristiusu taandumine Läänes jättis, hakanud täitma liikumine, mida nimetatakse sekulaarseks humanismiks. Seda ei saa kvalifitseerida usundiks, ent kuna see on üle võtnud mitu religiooni parimat ideed, tasub sellele meie ajalookäsitluse lõpuks kiire pilk heita. Nagu nimest võib järeldada, püüavad sekulaarsed humanistid aidata inimestel õigesti elada, kuid mitte religiooni kehtestatud, vaid inimeste endi välja töötatud põhimõtete järgi. Nad usuvad, et inimkond on lõpuks täiskasvanuks saanud ja peaks nüüd hakkama ise enda eest vastutama. Lapsepõlves õpetas sellele religioon (ehk Jumal), mida teha ja mida mitte.»
Nagu kõikjal teoses, on siingi tunda n-ö saksa lõhna. Jutt täiskasvanuks saamisest meenutab Immanuel Kanti, Dietrich Bonhoefferit jt. «Olles ise inimesed, teavad sekulaarsed humanistid kõige paremini, mis on inimkonna jaoks hea. Sallivus on hea. Tagakiusamine ei ole. Lahkus on hea. Kurjus ei ole. Et sellest aru saada, ei pea tingimata Jumalat uskuma.» Kiriku eeskujul võib aga arendada ilmalikke tseremooniaid (nimepanek, laulatus, matus jt), mis religioossel kujul «olid seotud jumaliku maailmaga, millesse sekulaarsed humanistid ei uskunud.» Autor kinnitab: «See kõik aga näitab religiooni külgetõmmet ja keerukust ilmaliku mõtlemisega inimeste jaoks. Nad võivad imetleda nii mõndagi, mida religioon on saavutanud, kuid ei suuda enam nõustuda üleloomulike uskumustega, millel see põhineb.»
Mitte ainult Nõukogude Liidus, vaid Lääneski on ilmalikud kombetalitused püüdnud inimesi toetada üsna religiooni imiteerival viisil. „Ilmalik üritusekorraldaja oskab aidata neil sobitada sündmustesse oma väärtusi ja eelistusi. Ning selle kaudu saavad need isikliku tähenduse. Nad oskavad lisada teistsuguse pühalikkuse elu hetkedele, mis olid kunagi tavapärase religiooni monopol. Ilmalik pühalikkus pakub täiendust ja ilu praeguses elus. See on ainus elu, mida me iial elame.“ Sekulaarsed humanistid on hakanud järele tegema ka kirikus käimisele analoogseid pühapäevaseid kokkusaamisi. «Mõnikord nimetatakse neid ’ateistide jumalateenistuseks’. Nad saavad kokku, et mõtiskleda ja midagi tähistada. Nad kuulavad ilmalikke jutlusi ja kõnesid. Nad laulavad laule. Neil on oma vaikuse- ja mediteerimishetked. See on religioon ilma üleloomulikkusega: inimlik religioon.»
Religiooni tulevik
Holloway jääb kainelt agnostiliseks ka religiooni tuleviku suhtes. «On veel liiga vara ennustada, kas sellist tüüpi humanism jääb püsima ja kasvab või hääbub ja lakkab olemast. Ilmalikku religiooni on ka varem proovitud ja see on üsna kiiresti kadunud. Kriitikud võrdlevad seda alati alkoholivaba õlle või kofeiinivaba kohvi joomisega. Mis mõte sellel on?»[24] Tõepoolest: mis mõtet on olla «religioosne», eeldamata teispoolsust? Kirikute liberaliseerumise loomulikuks tagajärjeks on kirikutest lahkumine.
Igatahes on pidanud religioonide surnumatjad sageli pettuma: «Usunditel on omadus nende tagakiusajatest kauem elada. Nagu alasi, mida tagudes on palju vasaraid puruks kulunud.» Nii «on religioon alasi, mis on ära kulutanud palju vasaraid. See võib üle elada ka sekulaarse humanismi. Religiooni populaarsus võib küll tänapäeval paljudes paikades kahanemas olla, ent ikkagi on see suurim etendus maakeral ning seda mängitakse alati kusagil teie lähedal, kus teenistusi peetakse. Ent see, kas te sellele etendusele pileti ostate, on juba täielikult teie enda valida.»[25] Ka viimane punkt on agnostitsistlik.
Kokkuvõttes on «Väike religiooni ajalugu» silmapaistvalt ladus ja ülevaatlik teos. Kuid nagu alati, sõltuvad siingi järeldused maailmapildist, millest lähtutakse ning mida tõeks peetakse. Nõukogude ajast tulnud ateistliku haridusega inimesed, kes pelgavad kristlust, võiksid kindlasti seda raamatut lugeda oma usuliste teadmiste korrigeerimiseks. Mittekristlased teevad selle teosega hea sammu edasi. Kristlased sooritavad aga raamatuga ühist lähtekohta võttes küsitava sammu tagasi, sest kristlus – mida Holloway nimetab «kõige levinumaks ja domineerivamaks usundiks» – lähtub äratundmisest ja sellega kaasnevast veendumusest, et üleloomulik maailm on olemas, mida eeldades tuleb ka alustada.
[1] Väike religiooni ajalugu, lk 8.
[2] Väike religiooni ajalugu, lk 81.
[3] Väike religiooni ajalugu, lk 12.
[4] Väike religiooni ajalugu, lk 210.
[5] Väike religiooni ajalugu, lk 11.
[6] Väike religiooni ajalugu, lk 207.
[7] Väike religiooni ajalugu, lk 102–103.
[8] Väike religiooni ajalugu, lk 252, 155.
[9] Väike religiooni ajalugu, lk 239, 244.
[10] Väike religiooni ajalugu, lk 143.
[11] Väike religiooni ajalugu, lk 12.
[12] Väike religiooni ajalugu, lk 14–17.
[13] Väike religiooni ajalugu, lk 58.
[14] Väike religiooni ajalugu, lk 78–79.
[15] Väike religiooni ajalugu, lk 41, 85, 185, 236.
[16] Väike religiooni ajalugu, lk 44j, 57, 138.
[17] Väike religiooni ajalugu, lk 172–174.
[18] Väike religiooni ajalugu, lk 177.
[19] Väike religiooni ajalugu, lk 111, 109.
[20] Väike religiooni ajalugu, lk 128.
[21] Väike religiooni ajalugu, lk 207.
[22] Väike religiooni ajalugu, lk 242.
[23] Väike religiooni ajalugu, lk 164.
[24] Väike religiooni ajalugu, lk 254–256.
[25] Väike religiooni ajalugu, lk 99, 257.
Kui palju kordi me oleme kuulnud, et Eestis on riik ja kirik lahutatud. Nüüd aga selgub, et riik kirjutab kirikujuhtidele ette, milliseid poliitilisi seisukohti nad peavad avaldama. Ja mis kõige kõnekam – võim teatab, et Eestis tegutsev kirik peab lähtuma «Eesti väärtusruumist».
Praegu käib jutt kitsamalt Venemaa agressiooni hukkamõistmisest kirikute poolt. Eesti Vabriigi siseministeeriumi rahvastiku toimingute ja kodanikuühiskonna asekantsler Raivo Küüt ei varja, et riik nõudis Eesti Kirikute Nõukogult Ukraina ründamise hukkamõistmist.
«Eesti Kirikute Nõukogu on meie partner, ja kui Vene Föderatsiooni agressioon Ukrainas algas, siis selgitasime, et Eesti ühiskonna sõjast tingitud lõhenemise vältimiseks peavad nad selge ja ühemõttelise seisukoha kujundama, milles on kesksel kohal Putini režiimi agressiooni ja Vene Föderatsiooni ründe hukkamõist [minu rõhutus – V. V.]. Selline seisukoht aitaks Eesti inimestel sõltumata rahvusest ja päritolust ennast üheselt defineerida. Eesti Kirikute Nõukogu võttis seisukoha, kuid sõnastas selle nii, et nad ühinevad ÜRO deklaratsiooniga, milles Vene Föderatsiooni tegevus on hukka mõistetud, aga ei ole hukka mõistetud Putini režiimi tegevus Ukrainas,» vahendab Postimees asekantsler Küüdi sõnu.
Võtab õhku ahmima. Võim nõuab kirikute katusorganisatsioonilt poliitilise avalduse tegemist ning ilmutab veel rahulolematust, et see polnud päris selline, nagu oodati. (EKNi avaldust saab lugeda nt siin.)
Kuid asi ei piirdu sellega. Postimees kirjutab, et ministeeriumile teeb muret «Moskva patriarhaadi asi» ning et asekantsler on selle teemaga praegu väga hõivatud. Raivo Küüt on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku juhi metropoliit Eugeni järgmiseks nädalaks kohtumisele kutsunud. «Ma väljendan selgelt meie muret ühiskonnas toimuva pärast ning kirikupea rollist selles ja selgitan, kuidas tema sõnumid julgeolekuriski tekitavad ja ühiskonda lõhestavad. Kirikupea ebalev positsioon ainult süvendab lõhet. Eestis tegutsev kirik peab lähtuma Eesti väärtusruumist. Ta ei ole küll otse öelnud, et Venemaa teeb õigesti, aga pole selle tegusid ka hukka mõistnud,» sõnab Küüt.
Kuid kas ei kuulu Eesti väärtusruumi ka meie põhiseadus? Eesti põhiseaduse paragrahv 41 sätestab: «Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.» Riigivõimul ei ole vähimatki õigust nõuda kodanikelt või kodanikuühendustelt, sealhulgas usulistelt ühendustelt mingite ühiskondlik-poliitiliste seisukohtade väljendamist või mingite sündmuste hukkamõistmist. See lihtsalt ei ole vabas ühiskonnas vastuvõetav käitumine.
Eriti ohtlik on viitamine mingile ebamäärasele «Eesti väärtusruumile». Täna kasutatakse seda mõistet Ukraina sõja kontekstis, ent homme võidakse Eesti Kirikute Nõukogule ja iseäranis MPEÕK-le teada anda, et riiklike väärtustega ei ole kooskõlas näiteks homoseksuaalsete suhete patuks pidamine ja kristliku abielueetika propageerimine. Kindlasti ei piirdu nõudmiste loetelu selle punktiga.
Ja veel. Kas pole silmakirjalik, kui ühelt poolt Moskva patriarhaadile heidetakse ette lähedasi suhteid Vene riigiga (mis on kahtlemata tõsi), ent samal ajal kirjutab Eesti riik kirikutele ette, milliseid poliitilisi seisukohti need väljendama peavad? Kui Vene kirik jutlustab truudust oma kodumaale, on see paha, kuid see, et Eesti kirikud peavad demonstreerima truudust «Eesti väärtustele», on hea ja õige.
See, et Eesti riik survestab põhiseaduse ideaale rikkudes kirikuid võimule meelepäraseid seisukohti omaks võtma ja väljendama, ei ole absoluutselt vastuvõetav ja peab kohe lõppema. Asi on ka pretsedendis – kui seda õnnestub teha ühel juhul, siis kahtlemata kasutab võim kirikute suhtes sama hooba ka edaspidi. Eesti puhul kahjuks ei üllata, et autoritaarselt käituv võim vilistab põhiseadusele.
Ristiusk, nõnda kui teda pühas kirjas õpetatakse, on meie ülem vaimu ja südame harimise põhi ja meie kõige kallim vara siin maa pääl. Kristlik kirik on meie vaimulik ema ja tema on Euroopa rahvad selle järje pääle kasvatanud, kus nad praegu seisavad ja muist rahvaist üle käivad. Tema on ka meie, Eesti rahva, vaimu ja südame harija olnud ja peab ka edaspidi see au ja ameti sisse jääma. Kes siis seda oma vaimulikku ema põlgab ja mõnd muud põhja rahva valgustamisele tahab panna, eksib minu arvates raskeste. Iga õige Eestimees peab oma kirikut ja ristiusku armastama ja austama ja ei tohi mitte sallida, et teda pilgatakse ehk maha lõhutakse.
Kiri «Sakala» väljaandjale, 18. juulil 1878
+ + +
Ristiusk ei anna ühelegi rahvale iseäralist eesõigust teist ega luba tõisi maha rõhuda. Tema tahab üksnes kõiki pühendada ja Jumala lapsiks teha. Ja selle poolest peame kõik üheks saama ja ühed olema. Sellepärast ja selle põhjuse peal ütleb ka apostel Paulus (Kal. 3,28): «Ep ole Juudameest ega Kreekameest, ep ole sulast ega vaba, ep ole meest ega naest, sest teie kõik olete üks Kristuse Jeesuse sees.» Selle põhja peal peame meie kõik seisma, kui meie maal riid peab kaduma ja rahu õiget eluvilja kasvatama. Kiri ei kisu kuskil priiust ja õigusi maha, mis Jumal ise seadnud, vaid püüab kõiki pühitseda ja kõigile püha kohusid südamesse kirjutada. Kes siis rahvalikke [rahvuslikke] püüdmisi paganliseks ja ristiusu vastaliseks tahavad ajada, eksivad üli väga.
Tõine aruanne tööst Aleksandri-kooli kasuks
+ + +
Ma mõistan natsiooni all üht rahvast ühise päritolemise ning kodumaaga, ühise ajaloo ning traditsiooni ja ühise keele ning kombega. … Paganlikud natsioonid austavad ühiseid kodumaa jumalaid ja neil on oma iseäralik rahvuslik jumalateenimise viis, kristlikud rahvad tunnistavad harilikult ühte ja sama usku ja neil on harilikult samad kiriklikud seadeldused. … Kõik see kokku, mis ühe natsiooni olemuse välja teeb, on tema rahvus. Rahvuslik on inimese juures kõik see, mis ta kogu rahva ühisvarana oma esivanematelt pärinud on ja mis teda eraldab teise natsiooni kuulujaist. Siia kuulub ülemalüteldut mööda põlvnemine ja päritolu, kehatüüp ja meelelaad, keel ja komme, mõtteviis ja religioon.
Eesti päevaküsimused
Kes on vaga ja jumalakartlik, kosutagu end sellest kaunist kirkast pühast. Kes on ustav sulane, mingu rõõmuga oma Issanda rõõmudesse.
Kes on end kurnanud paastumisega, võtku nüüd oma teenar. Kes on esimesest tunnist peale töötanud, saagu täna oma õiglane tasu. Kes on tulnud kolmandal tunnil, rõõmustagu tänades. Kes on tulnud kuuendal tunnil, ärgu kahelgu, ta ei pea midagi kaotama. Kes on tulnud pärast üheksandat tundi, astugu ligi ilma kõhkluse ja hirmuta. Kes on tulnud üheteistkümnendal tunnil, ärgu kartku oma hilise tulemise pärast.
Sest Issand on suuremeelne, Ta võtab viimase vastu nagu esimese. Ta laseb üheteistkümnenda tunni töölisel rahusse minna nagu esimese tunni omal. Ta halastab viimase peale ja hoolitseb esimese eest. Ühele Ta annab, teisele Ta kingib. Ta võtab vastu töö ja tervitab tahet. Ta austab tegu ja kiidab kavatsust. Niisiis minge kõik oma Issanda rõõmusse!
Võtke vastu oma tasu, nii esimesed kui viimased! Rikkad ja vaesed, hõisake üheskoos! Visad ja hooletud, austage seda päeva! Kes on pidanud paastu ja kes seda vältinud, rõõmustagu täna! Laud on kaetud, astuge ligi kõik ja laske hea maitsta! Nuumvasikas on valmis, keegi ärgu mingu ära näljasena. Igaüks kosutagu end usu võõruspeol. Igaüks nautigu Tema helduse rikkust.
Ärgu ükski kaevaku oma vaesust, sest Riik on ilmunud kõigile. Ärgu keegi nutku oma süüd, sest hauast särab andestus. Ükski ärgu kartku surma, sest Lunastaja surm on meid vabastanud. Ta on hävitanud surma, mis Teda ümbritses. Ta on viinud vangi põrgu, millesse Ta alla läks. Ta ajas vihale selle, kellele Ta andis maitsta oma liha.
Jesaja kuulutab ja ütleb: «Põrgu oli vapustatud Sinu nägemisest. Ta oli vapustatud, sest ta sai pilkeks. Ta oli vapustatud, sest ta pidi saama hävitatud. Ta oli vapustatud, sest ta oli võidetud. Ta oli vapustatud, sest ta aheldati.»
Põrgu võttis ihu, aga kohtas Jumalat. Ta võttis maa, aga leidis taeva. Ta võttis nähtava ja langes nähtamatu läbi.
Oo surm, kus on sinu astel? Oo põrguhaud, kus on sinu võit? Kristus on üles tõusnud ja sina oled kukutatud. Kristus on üles tõusnud ja deemonid on langenud. Kristus on üles tõusnud ja inglid ilutsevad. Kristus on üles tõusnud ja elu on Võitja. Kristus on üles tõusnud ja hauad on tühjad.
Sest Kristus on saanud esimeseks magamaläinutest, kuna Ta on surnuist üles tõusnud. Temale olgu kiitus ja au igavesest ajast igavesti Aamen.
Konstantinoopoli ülempiiskop ja oikumeeniline õpetaja püha Johannes Kuldsuu (354–407)
Kristus on meie tõeline ülempreester, kes on meid üheainsa ohvriga jäädavalt lunastanud ja meile Jumala armu täiuse kinkinud.
Me mõistame armulaua tähendust alles siis, kui küsime, mida see tähendab kiriku elu jaoks. Kui vaatame, mida Uus Testament armulaua kohta ütleb, siis ilmneb tähelepanuväärne tõsiasi, et pühakirja autorid kõnelevad väga harva Issanda söömaajast otse, ja ometi eeldatakse seda kõikjal Uue Testamendi ajaloolistes jutustustes ja apostlite kirjades.
Näiteks räägib Apostlite tegude raamat «leivamurdmise» tähtsusest algkoguduse jaoks, kuid ei ütle midagi selle kohta, milles see seisnes ja mismoodi seda tehti. Kristlasest lugeja teadis seda isegi ning teised ei pidanudki seda teadma. Kui segadused ja probleemid Korintose koguduses ei oleks Paulust sundinud seda teemat eraldi käsitlema, puuduksid meil teated selle kohta, kuidas Pauluse kogudustes Issanda söömaaega pühitseti ja mida apostel armulauast õpetas. Luuka evangeelium, mis on sarnaselt Apostlite tegude raamatuga suunatud paganliku päritoluga lugejatele, vihjab õhtusöömajast kõneledes seadmissõnadele ainult möödaminnes. Johannese evangeelium ei räägi armulaua seadmisest üldse mitte midagi, ja seda vaatamata asjaolule, et seal peatutakse üksikasjalikult Issanda viimastel tundidel.
Algkirikus pidasid kristlased Issanda söömaaega müsteeriumiks, saladuseks, millest ei saanud avalikult kõneleda. Mittekristlaste ees ei räägitud seadmissõnadest, armulaua liturgilise pühitsemise arengust, armulaualiturgia vanimatest vormidest (kuigi paljud selle elemendid on säilinud Uues Testamendis, nt 1Kr lõpuosas). Miks? Üks põhjus oli see, et seda oleks valesti mõistetud, kuna kõike, mis selle kohta avalikuks sai, tõlgendati ekslikult.
«Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval» (Jh 6:53–54). On üllatav, et kui need sõnad jõudsid paganate kõrvu, andis see alust kuulujuttudele, nagu söödaks kristlaste salajastel koosolekutel lukustatud uste taga inimliha ja joodaks inimverd. See järjekindel kumu, mis mängis nii olulist rolli kristlaste vastu suunatud kohtuprotsessidel, pole sugugi vähetähtis tunnistus tõsiasjast, et algkirik pidi mõistma Issanda söömaaega väga realistlikult. Kui armulauda oleks peetud ainult mälestussöömaajaks või puhtvaimseks osaduseks, siis miks ärritas see inimesi ajastul, mis oli küllastunud ohvripidudest ja ühistest rituaalsetest söömaaegadest? Aga kuidas kirik olekski pidanud selgitama armulaua tähendust inimestele, kes ei uskunud Kristusesse?
Kirik teadis ju selle sakramendi tähendust, kuna ta uskus lihaks saanud Jumala Pojasse ja nägi Temas Jumala ohvritalle, kes kannab ära maailma patu; kuna ta teadis, et Kristus on ihulikult üles tõusnud surnuist kui esimene kõikidest surmaunne suikunutest; teadis, et Kristus, olles ülendatud Isa paremale käele, on ühes Temaga kõigeväeline ja viibib kõikjal; kuna ta teab, et praegu veel varjul olev Jumala auhiilgus saab igaühele nähtavaks päeval, mil Issand tuleb tagasi oma kirkuses. Viimselt võib armulaua tähendust mõista üksnes kõigesse sellesse uskudes.
+ + +
Nii on algkirik ja ühes temaga tõeline kirik kõigil aegadel alati teadnud, et Jeesus ei pidanud sel ööl, mil Ta ära anti, mingit tavalist lahkumispidu, käskides seda Tema mälestuseks korrata. Kirik teab, et armulauda pühitsedes osutab ta etteulatuvalt sellele pidusöömaajale, mida Issand peab ükskord koos kõigi lunastatutega Jumala kuningriigis. Niisiis on selge, et need mõlemad asjad – mineviku meenutamine ja tuleviku ennetamine – kuuluvad olemuslikult Issanda söömaaja juurde.
Kuid siiski ei seisne armulaua olemus Uue Testamendi kiriku jaoks mitte ainult mälestamises ega tulevikulootuses. Armulaua Issand ei ole üksnes see, kellega Tema jüngrid kunagi koos sõid ja jõid, ega see, kelle lauas me ükskord istume. Ta on meie juures juba praegu. Käskides pühitseda armulauda, andis Jeesus oma kirikule midagi, mis võiks ulatuda üle sajandite ja aastatuhandete, Issanda maise elu päevadest kuni Tema tagasitulekuni kirkuses.
+ + +
Seepärast on armulaud cibus viatorum, teemoon rändajale, kellel pole siin jäädavat linna, vaid kes taotleb tulevast. Nii nagu Iisrael sõi kõrbes mannat ja jõi kaljust vett, nõnda leiab Uue Lepingu jumalarahvas oma palverännaku teekonnal selle lohutu maailma Egiptusest tõotatud maale Issanda söömaaja kaetuna ja valmistatuna, et ta võiks Eelija kombel «selle söömise rammuga» edasi minna (1Kn 19:8). See on tõesti taevane roog, taeva leib, nagu Piibel mannat nimetab (Ps 78:24; Ps 105:40), Issanda söömaaja roog (Jh 6), ja seda mitte ainult sümboolselt. Kui taevas on seal, «kus Kristus istub Jumala paremal käel» (Kl 3:1), siis Issanda söömaaeg on tõesti meie taevas siin maa peal, kuni me ükskord taevasse jõuame.
Sest Issand Kristus on altarisakramendis kohal teistsugusel viisil kui seal, kus iganes kaks või kolm on Tema nimel koos. Kirik on algusest peale pidanud selle ligioleku saladuse väljenduseks Issanda sõnu, mida Ta lausus leiva ja karika kohal: «See on minu ihu», «See on minu veri». Sest armulaua tõeline olemus ei paljastu mitte käsus «Tehke seda minu mälestuseks» ja ka mitte tõotuses «kuni kõik on läinud täide Jumala riigis», vaid sõnades, mis kõnelevad Issanda ihust ja verest. Need ei ole tühipaljad tähendamissõnad. Kui nad seda oleksid, siis oleks Jeesus ise neid seletanud või nad oleksid pidanud olema sõnastatud nii, et nende tähenduses ei oleks mingit kahtlust või vastuolu.
Katsed võtta seadmissõnu piltlikuna ja pidada sakramendi seadmist sümboolset laadi tegevuseks, nagu seda oli Piiblis mainitud prohvetite tegevus, on kahjuks tekitanud alati segadust. Kui just keegi ei suvatse arvata, et Jeesus tahtis väljenduda ebaselgelt, võrdumites – aga seda ei saa mitte keegi Talle omistada, igatahes mitte selles olukorras –, siis jääb vaid üle võtta neid sõnu otseses tähenduses. Aga siis on ka kõik selge. Tema, igavene Jumala Poeg, kes sai meie pärast lihaks ja vereks, ja kaastundlik ülempreester, olles samas Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu, pühitseb ennast (Jh 17:19) ohvriks maailma patu eest. Ta sööb koos oma jüngritega paasat ja on ise paasatall. Jeesus mõistis oma surma just niiviisi. Ta on «igavesti preester» (Hb 7:17) ja niisamuti maailma rajamisest saadik «tapetud Tall» (Ilm 13:8), kes annab ennast ainsaks, igaveseks ja täiuslikuks ohvriks.
Nagu Iisrael sõi Egiptuse orjapõlvest pääsemisel paasatalle ja teeb seda ikka ja jälle, et meenutada Jumala imelisi tegusid, nõnda pühitsevad ka need kaksteist jüngrit kui uue Iisraeli esindajad (Lk 22:30) ja kogu kristlik kirik lakkamatult Uue Testamendi paasasöömaaega «minu mälestuseks». Iisrael sõi paasatalle, ja nii jüngrid kui kirik söövad Ristilöödu ihu, sest paasatall tuleb ära süüa. Keda see tõsiasi pahandab, sellele on pahanduseks ka Kristuse ohvrisurm. Meie mõistusele on käsitamatu see imeline tõde, et meid on lunastatud «Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega», kes «oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud avalikuks» (1Pt 1:19–20), kuid niisamuti jääb seletamatuks imeks see, et me võtame armulaua sakramendis vastu Jumala Poja tõelist ihu ja tõelist verd – ihu, mis on meie eest antud ja risti löödud ning samas kirgastatud.
Seda ütleb pühakiri ja see õpetus eeldab, et nii loomine kui lunastus puudutavad inimest tervikuna, tema ihu ja hinge, ja et Issand pidi saama tõeliseks inimeseks ja lõpule viima lunastustöö, tuues ohvriks oma ihu ja vere. Aga lunastatud kui kiriku liikmed kuuluvad Temale ihu ja hinge poolest, olles «ristitud üheks ihuks» (1Kr 12:13) ja saades osa sellest ühest pühitsetud leivast ja pühitsetud karikast, mis on Kristuse ihu ja vere osadus (1Kr 10:16 jj), sest nad on Tema ihu liikmed.
Katkendeid Augsburgi Usutunnistuse Seltsi väljaandest «Mis on armulaud? Issanda söömaaeg kiriku elus», tõlkinud Veiko Vihuri.
Hermann Sasse (1895–1976) oli Saksa päritolu Austraalia luterlik vaimulik ja teoloog
Abielu on inimkonna põhiüksus ning inimelu peamine raamistik. Loomulikult ei saa kõik inimesed olla abielus, aga abielu mõjutab kõigi inimeste elu.
Abielu on avalik asi. See on ühe mehe ja ühe naise eluaegne liit mõlema abikaasa ja nende laste elu kaitsmiseks. Kõikides ühiskondades on peetud vajalikuks, et abikaasad annavad avalikult, kooskõlas seadusega teineteisele siduva tõotuse. Kehv lugu, kui inimesed, kes muudes asjades oma lubadustest ja antud sõnast kinni peavad, aga elu suurimate tõotuste puhul oma sõnu söövad, nägemata selles midagi valet.
Armastus – mis see on?
Abielu ilma armastuseta on sisutu. Mehe ja naise vaheline armastus on hoopis enamat kui pelgalt tunne, ehkki tunnetest on armastus üks suuremaid. Tunded loomulikult tulevad ja lähevad – ja õnneks tulevad taas, kui anda selleks neile aega. Pelgalt tunnetele oma elu siiski rajama ei peaks. Abielu on eelkõige just elu rajamine. Vaimulikus mõttes korraldab abielu Jumala seadmine ning ühiskondlikult reguleerib seda seadus. Armastus on eelkõige truudus. Klassikalises laulatuse korras (mida ma ise alati kasutan) küsitakse: «Kas sa tahad võtta NN. oma abikaasaks ning olla talle truu ja armastada teda nii headel kui halbadel päevadel kuni surm teid lahutab?»
Iga sõna selles lauses põhineb sajanditepikkusel kogemusel. Seda, mis on elus oluline, on teatud juba enne meid – ja seejuures, hästi on elatud!
Esiteks: «Kas sina tahad?» – see tähendab, mitte «kas sulle tundub?», «kas praegu sulle meeldiks?», «kas sa oled kindel oma tunnetes?», vaid «kas sina tahad?».
Teiseks: «võtta NN-i». Sina «võtad». Sa ei ole enam laps, vaid otsustad ise ja võtad «NN-i». Kõikide meeste/naiste seast oled sa valinud selle ühe. On ka teisi, võibolla ilusamaid, kenamaid, toredamaid ja huvitavamaid, aga sina võtad selle ühe, «NN-i».
Kolmandaks: «oma abikaasaks». Tal on hoopis teine tähendus kui kestahes muul mehel või naisel. Sinul on tema vastu kohustusi ja õigusi, mida teistel ei ole.Tema, kes enne oli võhivõõras, saab su kõige lähemaks sugulaseks. Jumala sõna järgi: «Nemad on üks liha.»
Neljandaks: «armastada ja austada.» Ei öelda mitte «tunda suuri tundeid», sest seda ei saa tõotada mitte keegi, küll aga «armastamine ja austamine» sõltub otsustamisest ja tahtest.
Viiendaks: «nii headel kui halbadel päevadel». Abielu ja perekonna elujõud ja mõte on selles, et ollakse üks ka halbadel päevadel.
Kui olin Saksamaal vangla hingehoidja, panin tähele, kes käisid vange külastamas. Pereliikmed. Kes tuleb veel vaatama, kui jäädakse haigeks või vanaks? Pereliikmed. Armastusele ja ustavusele saab elu rajada ka siis, kui elu ei ole enam cool.
Kuuendaks: «kuni surm teid lahutab». Abielu kestab surmani, mitte kauem! See kuulub maisesse ellu, mitte igavesse. Aga nii nagu mu pojad ei vabane iial sellest, et ma olen nende isa, nõnda ei lõpe ka mu abielusugulus sellega, et ma ei näe abielul enam mõtet. Põhjalikumalt sellele mõeldes osutub, et kõik muu oleks «mittearmastus». Abielu eluaegsus ongi parim lahendus, mitte koorem!
Sellepärast ütlebki Jumala kuues käsk: «Ära riku abielu!»
Luther lisab hea selgituse: «Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me vooruslikult ja puhtalt elame nii mõtetes, sõnades kui tegudes, ja et igaüks armastab ja austab oma abikaasat.» Veel ütleb Jumal oma Sõnas: «Ma vihkan lahutust.»
Õnn on vaid kõrvalsaadus
Mõnikord räägitakse noortele «sellest õigest» ja selle «õige leidmisest». Kahtlemata on oluline leida sobiv abikaasa, aga nii nagu ütles üks leerikooli õpetaja: oluline ei ole mitte niivõrd leida «see õige», vaid olla ise «see õige».
Kes otsib ainult õnne, ei leia seda. Rõõmsaid hetki võib otsides küll tulla, aga need mööduvad ning võivad lõpuks muutuda kibedateks mälestusteks. Õnn on alati kõrvalsaadus. Kes otsib oma õnne ja nõuab ainult oma, nagu väike laps, ei leia seda. Nii proosaliselt kui see ka ei kõlaks, abieluõnn tuleb sellest, et ollakse ustavad ja otsitakse mitte ainult oma õnne, vaid ka seda, mis on parim teisele.
Mida see praktikas tähendab?
Inimeste üldlevinud eluviis ja mõttemaailm, isegi lähedaste inimeste libastumised ei tohiks viia eksiteele. Abielu on hea, püha ja rõõmus asi. Elu vallalisena, mille pürgimus on lõputult jätkata muretut noorust, on viimselt enesepettus, kuna tuleb aeg, kui perekonda enam ei rajata ja püsivaid suhteid ei sõlmita. Mida teed sa 60-aastasena? Vaid iseendale elatud elu on viimaks mõttetu.
Otsustage olla truud! See on teie elu parim otsus. Olge ustavad ka oma tulevasele abikaasale, keda te pole isegi veel kohanud. Abieluline elu koos oma kõikide külgedega, ning eriti seksuaalsuhted, on mõeldud ühe mehe ja ühe naise vahelisse abiellu. Kõik muu tähendab truudusetust ning õõnestab nii oma, ning võimalik, et teistegi abielu. Pealegi on see vastuolus Jumala tahtega. Truudus toob õnne.
Abielus antakse palju andeks, sest elus on palju asju andeks anda. Jumal teab hästi, mis on andeksandmine. Selles asjas on ta ületamatu. Just andeksandmine oli Tal mõttes, kui Ta saatis oma Poja surma kogu maailma, ka abikaasade pattude pärast. Jeesus tegi andeksandmise võimalikuks viimse kui patu ja eksimuse puhuks.
Anda ennast täielikult teisele
Armastus on valmis end siduma lausa kirjalikult. Kui kõik on selge ja klaar, saab vormistada paberid ja anda tõotused. Kui teed kellegagi kaupa, aga teine pool ei tahagi sõlmida lepingut või anda kviitungit, siis võid arvata, et asi pole õige. Abielulepingus ei tohi olla midagi ebaselget ning see ei puuduta ainult kahte inimest, vaid ka nende lähedasi. Selle puhul ei tohi jääda tagaust, nii nagu ei ole tagaust ka sugulussidemetel. Tagaukse jätmine tähendab: sinust on mul rõõmu/kasu, aga siis kui enam ei ole, tahan jätta endale õiguse sind maha jätta.
Kui on abielu on ametlikult sõlmitud, siis teavad kõik, millega tegu. Meie oleme nüüd uue perekonna algus. Seda väljendab ka ühine perekonnanimi. On sündinud uus sugulus. Pole vaja keerutada või kõõritada ega kellelgi mõistatada: kes see nüüd siis on? Abikaasade eneseväärikus ja vastastikune austus on erakordselt olulised, need on suured aarded.
Vabaabielu
Vabaabielu on juba sõnana veider, kuna sõnad «vaba» ja «abielu» on teineteise vastandid. Abielu ei saa proovida, sest selle olemuslik osa on vastastikuste püsivate kohustuste võtmine. Taoline kohustuste võtmine on armastuse osa. See on Jumala tahe. Ustavus on ka see, et suudetakse teist oodata ja tema nimel vaeva näha. Kes tahab teist inimest proovida, ei armasta mitte teda, vaid iseennast. Kui proovimine annaks häid tulemusi, siis peaks praegusel ajal olema väga palju häid abielusid. Kahjuks on abielulahutustest ja abikaasa hülgamisest saanud lausa epideemia.
Abielu ei saa lõputult edasi lükata. Miks ei võiks kaks noort inimest abielluda, isegi kui see tähendaks algusajal nappi toimetulekut. Minu arvates oleks see lausa põnev!
Abielurikkumine
Abielurikkumine on alati seotud reetmise, vale ja ebaõiglusega. See, kes hülgab oma abikaasa teise naise/mehe pärast, on mõnda aega õnnejoovastuses ning võib arvata, et niivõrd hea tunne ei saa olla väär. Teisalt ta ei märka või ei taha märgata, kui palju valu põhjustab ta oma abikaasale, lastele, sugulastele ja sõpradele.
Ärge võtke sellest eeskuju! Olge täiskasvanud inimesed, kes teavad, mida nad teevad, täidavad oma kohustusi ning kannavad vastutust oma tegude ja nende inimeste eest, kelle pärast nad ka tõeliselt vastutavad. Sina, abielunaine, ei kanna vastutust mitte oma toreda kolleegi, vaid oma mehe – isegi kui ta on parasjagu väsinud – ja oma laste eest. Sina, mees, ei ole vastutav oma vaimustava uue tuttava, vaid oma naise eest, kellel on ka halbu päevi.
Me ei tea, mida kõike viimses kohtus meilt küsitakse, aga üsna kindlasti seda, kuidas me kohtlesime oma abikaasat.
Aga mis siis, kui on toimunud katastroof?
Kristlik abielu on mõeldud eluaegsena, mis kestab alati ühe abikaasa surmani. Uuesti abiellumine ei ole mingi vaimuliku varrukast väljatõmmatav trikk, millele saab võlusõnad peale lugeda. Vaimulikul ei ole volitust millegi õnnistamiseks oma tahtmist mööda – nii suured isandad me pole! Kahjuks on luterlik rahvakirik viimasel ajal hakanud selles asjas endast liiga palju arvama. Preestri õnnistus tähendab: te olete teinud Jumala sõna järgi, sellepärast Jumal ise õnnistagu teid.
Miks olen ka mina mõnel puhul lahutatud mehe või naise laulatanud?
Elu on sageli karm ja inimesed kalgid. Mahajäetud abikaasa peab kuidagi oma elu järje peale saama. Kõik kohad on kilde täis, aga elu peab edasi minema. Lesena või mahajäetuna elamine on raske mitmes mõttes, sageli üsna võimatu. Siis võib olla parem uuesti abielluda ning teha seda teadlikult ja avalikult.
Soovin teile kõigile õnnelikku elu ja abielu. Elu on lühike – päris lühike. Inimene on loodud igaviku jaoks, aga ka ajalik elu on oluline ning antud meile elamiseks. See on elu Looja enese and meile!
Soome Misjonipiiskopkonna ajakirjast Pyhäkön Lamppu 1/2022 tõlkinud Illimar Toomet
Risto Soramies on Misjonipiiskopkonna endine piiskop