27. juunil kirjutas president Alar Karis alla seadustele, mille koalitsioon nädal varem riigikogus usaldushääletustel läbi surus. Seda tehes lõi president templi peale vasakäärmuslaste valelikule poliitikale. Kas rahvas andis valimistel mandaadi paljulapselistele peredele paari kuu eest antud toetuste äravõtmisele, homoabielule ja ulatuslikele maksutõusudele? Ei andnud, sest need teemad vaikiti enne valimisi maha ja pandi lauale alles siis, kui võim oli peos.

«Sellised keerulised valikud peabki langetama parlament ja ka vastutama nende eest,» ütles president Karis pettusega saavutatud otsuseid heaks kiites. Kuidas, palun? Parlamendile polnud jäetud mingeid valikuid – koalitsioon lihtsalt rammis kõik otsused enne jaanipäeva jõuga läbi, sest selline oli plaan. Mingeid sisulisi arutelusid parlamendis ei peetud, ei olnud ka huvigruppide sisulist kaasamist. Kirikutele öeldi juba ette, et nende seisukohaga ei arvestata. Kehtis põhimõte: «enne hääletame, pärast arutame». Tegu on demokraatia farsi ja riigivõimu kuritarvitamisega.

Kõige selle kohta polnud presidendil aga mitte midagi öelda. Tõsi küll, Alar Karis manitses moe pärast koalitsiooni, et polevat ilus siduda nii paljude eelnõude vastuvõtmist usaldushääletusega. Ka riigikohus ütles, et seda ei peaks tegema «liiga tihti». Kas seitse korda päevas on liiga tihti? Aga seitse korda nädalas, kuus, aastas?

Mis puutub aga niinimetatud homoabielu seadustamisse, siis on täiesti selge, et see on vastuolus põhiseadusega, mis eeldab paragrahvis 27 perekonna alusena mehe ja naise abielu. Sellele juhtis tähelepanu ka Eesti Kirikute Nõukogu, mille eesistuja peapiiskop Urmas Viilma kirjutas president Karisele:

«Oleme veendunud, et 1992. aastal põhiseadust vastu võttes mõistsid nii seadusandja kui Eesti rahvas abikaasadena vaid ühte meest ja ühte naist. Sama seisukohta, et abikaasade puhul on tegemist ühe naise ja ühe mehega on väljendatud ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes (mh. 2008.a väljaandes). Sellest tulenevalt leiame, et põhiseaduse § 27 sätestatud mõistet «abikaasad» ei saa ümber mõtestada madalama astme õigusakti ehk seadusega ilma põhiseaduse algset mõtet muutmata.»

Paraku on Eesti valitsemissüsteemis sügavalt juurdunud õigusnihilism – kui mõni mustvalgel kirja pandud säte või üldiselt aktsepteeritud printsiip läheb vastuollu ideoloogiliselt soovitud ja õigeks peetud lahendusega, siis eiratakse tuimalt põhiseadust, muid seadusi ja ka häid tavasid. Riigikohus on valmis iga kell valge mustaks ja musta valgeks rääkima.

Niisiis, vabariigi president on vajutanud riigipitsati suurperedelt raha äravõtmisele, abieluinstitutsiooni väärastamisele ja inimesi vaeseks tegevatele maksutõusudele, mille osas ei ole võimulolijatel ette näidata vähimatki demokraatlikku mandaati. Sellega on president heaks kiitnud valijate tüssamise, demokraatiat eirava seadusloome ja ühiskonda lõhestava poliitika.

Üha selgemalt kerkib üles küsimus: milleks on meil eesti rahvana ja kodanikena vaja sellist korporatiivset riiklikku moodustist, mida valitsev klikk eirab üha jultunumalt kõiki kirja pandud ja kirjutamata põhimõttelise tähtsusega norme? Mille poolest erineb see praegune riik Eesti NSV-st? Kas me peaksime tõesti sellisele inimesi petvale ja nende tõekspidamistel tallavale «NSV-le» lojaalsed olema? Pole kahtlust, et see riik vajab põhjalikku «restarti» või ta on määratud hävingule. Ülekohus ei seisa kotis, ja tühi kott ei seisa püsti.

Riigikogu istungil 20. juunil «abieluvõrdsuse» eelnõu poolt kõneledes märkis deputaat Eduard Odinets (SDE), et see «armastuse ja õnne» eelnõu vabastab meid lõplikult nõukogude väärtus- ja kultuuriruumist. Hingestatult jutustas Odinets, kuidas eelnõu teeb Eesti inimesed oluliselt vabamaks, võrreldes eilsega; rääkis vabadusest abielluda ja olla õnnelik sellega, kellega sa õnnelik olla soovid; kuulutas vabadusest tunda õnne, olla armastatud ja olla elu lõpuni oma armastatuga nii heas kui halvas; osutas, et see [seadus] on elu [ja surma] küsimus ning märk austusest ühiskonna kõigi liikmete vastu. 

Rääkides eelnõu vastu sõna võtnutest osutas ta ainsana nimeliselt Eesti Kirikute Nõukogu ja Katoliku Kiriku dokumentidele, jätkates kohe viitega hiljutisele noarünnakule Tallinna geibaaris. Nõnda seostas ta kirikute avalikud väljaütlemised kaudselt jõhkra kuriteoga, luues mulje, otsekui viimane oleks ajendatud esimesest. Otsesemalt ei olnud see vististi vajalik, sest seda oli juba varem teinud tema erakonnakaaslane, sotsist siseminister Lauri Läänemets. Vähem kui kaks (!) minutit pärast kirikute nimetamist esitas Odinets «armastuse ja õnne eelnõu» vastastele otsese ähvarduse: «[V]õtame juba sel sügisel vastu seaduse, mis otseselt keelab ja karistab avalikku vaenu õhutavat vihavalamist.»

Ehk siis, olles äsja rõõmustanud minevikutaagast vabastamise üle, astus Odinets paari minutiga ajas tagasi enam kui 60 aastat, sisenedes kõige sügavamasse nõukogude väärtus- ja kultuuriruumi. Stalinismiajastule järgnenud 1960-ndate aastate alguse nn vabanemise periood, mida populaarses ajalookäsitluses tuntakse Hruštšovi sulana, tähendas kiriku jaoks tegelikult jääaega. Keelati kristliku sõnumi kuulutamine ja igasugune muu usu avalik praktiseerimine väljaspool kirikuruumi. Vastuhakkajate jaoks oli olemas seadus, ja kui vaja, ka karistused.

Sarnasel viisil on ka nüüd oodata kirikute ja kristlaste karistamist, kui need jäävad ustavaks oma usule ja südametunnistusele. Sellekohaseid näiteid leiab kogu lääne väärtus- ja kultuuriruumist, millega ühinemise üle Odinets rõõmustas. Meie naabermaal Soomes on piiskop Juhana Pohjolat ja parlamendisaadik Päivi Räsäneni aastaid vintsutatud kriminaaluurimisega kristliku usu vägivallatu tunnistamise pärast. Pärast õigeksmõistmist esimese astme kohtus peavad nad riigiprokuröri edasikaebamise pärast veel aasta ootama, kuni asi võetakse arutusele järgmises kohtuastmes.

Nn vaenukõneseadus, millele Odinets viitab, on väidetavalt mõeldud avalikku korda võimalikult ohustava tegevuse piiramiseks. Näitlikult on seda kirjeldatud lausega: «Minu õigus vehkida rusikaga lõpeb seal, kus algab teise mehe nina.» Samas jäetakse lisamata sentents «Quod licet Iovi, non licet bovi.» Teatud privilegeeritud vähemuse nina all ei tohi isegi näpuga viibutada, kuid näpuviibutaja nina purustamiseks kasutatakse jõhkrat riiklikku vägivallarusikat. Kui kristlikud erakoolid soovivad usutunnistusekohaselt õpetada abielust kui mehe ja naise liidust, ähvardatakse neid koolitusloa äravõtmisega. Kirikuid ja kogudusi, vaimulikke ja koguduseliikmeid ähvardatakse oma usu tunnistamise pärast rahatrahvide ja vanglakaristusega. Seega ei ole vaenukõneseadus midagi muud, kui oma usule ja südametunnistusele ustavaks jäävate inimeste vaenamise seadus.

Jääb vaid küsida, et kui «abieluvõrdsus» toob asjaosalistele deputaat Odinetsi kirjeldatud paradiisliku õnne ning «ei võta mitte kelleltki midagi ära», mida võtab neilt siis ära see, et keegi kasutab nende liidu kohta sõna «abielu» jutumärkides?

Tegelikult ei ole nn vaenukõneseaduse kehtestamine käsikäes «abieluvõrdsusega» Eesti õigussüsteemi innovatsioon, sarnased vaenamisseadused on kehtestatud praktiliselt kõikides riikides, kus abielu on «võrdsustatud». Mis parata, «abieluvõrdsuse» vastuolu loomuseaduse ja terve mõistusega on nii terav, et tekitab igal pool laialdast vastuseisu ning ilma vaenamisseaduseta ei ole võimalik seda jõustada. Jah, lugeja sai õigesti aru. Vaenamisseadusega kehtestatakse «abieluvõrdsuse» rakendussätted. Ühe «õnn ja armastus» on teise trahvid ja trellid.

Pidades silmas, et Eesti Vabariigis on kõikidele abieluealistele inimestele tagatud õigus abielluda ning luua perekond;

tunnistades, et kõikidel inimestel on sõltumata nende hoiakutest või isiklikest sättumustest võõrandumatu inimväärikus ning neisse tuleb suhtuda sellele vastava austusega;

rõhutades, et Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 27 kohaselt on loomulikule abielule rajanev perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all;

deklareerime,  

et abielu on mehe ja naise vaheline liit, mille esmane eesmärk on luua kindel ja turvaline keskkond laste saamiseks ja kasvatamiseks ning seeläbi inimelu edasiandmiseks;

et abielu põhineb inimloomusel, mistõttu pole riigil ega ühelgi teisel institutsioonil voli seda muuta;

et lastel on loomulik ja võõrandamatu õigus emale ja isale ning riigil on kohustus seda austada ja kaitsta;

et abielu mehe ja naise vahelise liiduna on perekonna ja seeläbi ühiskonna vundament, mille lammutamine toob kaasa laastavaid tagajärgi;

et ühiskondliku elu kujundamisel tuleb lähtuda mitte välisest ideoloogilisest survest, vaid meie rahva heaolust ja Eesti Vabariigi põhiseaduslikust kohustusest tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Me kinnitame,

et ei tunnista abieluna ühtegi ühendust, mis lahkneb abielu loomuseaduslikust tähendusest mehe ja naise liiduna;

et seisame otsustavalt vastu loomuvastase abielukäsitluse õpetamisele lasteaedades ja koolides ega luba oma lastel osaleda kooliprogrammides ja tundides, milles õpetatakse riigi poolt moonutatud arusaama abielust; 

et käsitleme Eesti Vabariigi riigikogu otsust abielu ümber määratleda õigustühise ja rahvast sügavalt lõhestava riigivõimu kuritarvitamisena, millele astume vastu kõikide seaduslike vahenditega ning mille pöörame esimesel võimalusel tagasi.

Meie kohustus inimestena on anda tunnistust igavesest tõest: abielu on olnud, on nüüd ja jääb mehe ja naise vaheliseks liiduks. Ükski riigi meelevaldne ja ebaõiglane korraldus ei saa seda muuta!    

Seepärast meie, Eesti Vabariigi kodanikud, astume avalikult vastu valitsuse püüdlustele abielu tähendust moonutada ning teeme kõik endast oleneva, et abielu mehe ja naise liiduna kajastuks ühiskonnaelu alusena meie riigi seadustes ning oleks ideaalina ausse tõstetud. 

Deklaratsiooniga saab liituda siin.

Uus juunipööre ongi toimunud. 20. juunil 2023 tasusid Eesti Vabariiki valitsevad võimud Jumalale iseseisvuse ja vabaduse imeanni eest «homoabieluga». Küllap on see tegu, mis kajab vastu igavikus.

Nii nagu 1940. aastal kerkisid esile nn juunikommunistid, kes läksid «progressi» nimel kaasa Nõukogude Liidu poolt peale surutud ühiskondliku korra muutmisega, tahab ka täna võimul olev seltskond käia ühte jalga «edumeelse inimkonnaga», s.t globalistlike võimuringkondadega.

Sisuliselt kuulutas pettusega võimu haaranud klikk välja kodusõja omaenda rahva ja kultuuri alusväärtuste vastu, nagu seda tehti ka 1940. aastal.

Valetamine ja pettus kuulub revolutsionääride loomusesse. Veel paar aastat tagasi rääkis praegune peaminister Kaja Kallas: «Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et praegu sätestab perekonnaseaduse §1 lg1, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Ma ei ole kuulnud, et keegi seda muuta tahaks. Seega on selle küsimuse rahvahääletusele panemine täiesti mõttetu, sest ma ei tea Eestis ühtegi poliitilist jõudu, mis sooviks seda määratlust muuta. Abielu institutsioon ei ole Eestis rünnaku all ja ei vaja põhiseaduslikku kaitset.»

Mida see otsus ühiskonnalt ära võtab?

Abielu on muudetud liiduks, mille sõlmivad sooneutraalsed «isikud». Selle tulemusena ei ole enam põhjendatud kõneleda emast ja isast, vaid sooneutraalselt vanematest. Muutub viis, kuidas me mõtleme abielust ja perekonnast. Tallatakse jalge alla laste õigused isale ja emale ning antakse hoogu lastega kaubitsemisele.

Uut ideoloogiat tuleb hakata õpetama koolides, sellest pole kellelgi pääsu. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas on juba teatanud, et ka kristlikud erakoolid peavad hakkama lastele õpetama, et «samasooliste abielu» on normaalne.

See kõik ei ole enam kahe inimese omavaheline eraasi, mis avalikkust ei puuduta, «mis ei võta minult midagi ära», vaid midagi, mis mõjutab kogu ühiskonda.

Neile, kes ei ole nõus seda ideoloogiat tunnustama ja julgevad seda kritiseerida, nähakse ette vaenukõneparagrahv. Sotsiaaldemokraat Eduard Odinets ähvardas riigikogu kõnepuldist juba eeloleval sügisel vaenukõneseaduse abil suude sulgemisega, olles enne seda tauninud Eesti Kirikute Nõukogu ja roomakatoliku kiriku poolt väljendatud seisukohti.

Tõenäoliselt ongi esimesteks kannatajateks kristlased, kelle usu kohaselt on abielu Jumala poolt seatud ühe mehe ja ühe naise elukestev liit – kontseptsioon, mida Revolutsioon purustada ja hävitada püüab.

Kuid Revolutsioon ei peatu sellega. Juba on kavas ette võtta «soovahetuse» teema. Ja ega nn abieluvõrdsus ei ole ju mingi võrdsus, kui seda ei võimaldata näiteks rohkem kui kahest inimesest koosnevatele kooslustele või lähisugulastele, kes üksteist armastavad.

1940. aasta juunikommunistidel ei olnud vähimatki seaduslikku õigust teha seda, mida nad tegid. Nende selja taga oli maailmarevolutsiooni ihkav suurriik ja selle toores jõud. Nii seisavad ka tänased juunikommunistid revolutsioonilise liikumise teenistuses ning on osa rahvusvahelisest võimuvõrgustikust, mis tahab tühistada meie riiki ja kultuuri.

Ühiskonnale pettuse, ülekohtu ja jõu abil peale surutud otsuseid ei saa aktsepteerida. Olgu kõigile teada: abielu väärastamise otsus pööratakse tingimusteta tagasi. Punkt.

Piibel hoiatab karmilt ebajumalateenistuse eest. Aga mis see üldse on?

Piibli õpetusele ebajumalatest ja nende teenimisest võib läheneda pinnapealselt ja süviti. Pinnapealselt on ebajumalateenistus üksnes see, kui kummardame mõnda ebajumalapilti või -kuju. Asjasse süvenedes võib ebajumalaks osutuda iga asi, mis võtab meie elus Jumala koha, saades meie usalduse, armastuse ja teenimise objektiks.

Luterlik teoloog Michael Lockwood kirjutab raamatus The Unholy Trinity («Ebapüha kolmainsus», Concordia Publishing, 2016), mis käsitleb Lutheri arusaama ebajumalateenistusest: «Inimesed kummardavad ikka veel Erost, seksuaalnaudingute jumalat, Dionysost, veini ja pummeldamise jumalat, Mammonat, rikkuse jumalat, Prometheust, inimliku jõu ja saavutuste jumalat, ning Marsi, rassi, maa ja rahvuse jumalat.» (lk 20)

Iga kord, kui Kolmainus Jumal ei saa meie elus olla Jumal, võtab Tema koha keegi või miski muu. Lutheri järgi on meie elu ebajumal see, kelle peale me loodame ja keda me armastame enam kui miskit muud.

Inimesel võib olla päris raske märgata, mis on tema elus ebajumalaks. Selleks on meil vaja, et Jumala sõna valgustaks meie mõtteid ja elu. Jumala kümne käsu, käsuõpetuse kuulutuse ja Piibli õpetuse valguses on võimalik tähele panna, mis on vallutanud meie südame ning saanud meie elu ebajumalaks.

Kui ebajumalaks on tõusnud näiteks teiste inimeste imetlus, austus ja heakskiit, võime olla olukorras, kus me ei suuda Jumalasse isegi uskuda, ammu siis veel kuuletuma Tema sõnale.

Jeesus ütles oma kaasaegsete kohta: «Kuidas te võite uskuda, kui te ootate austust üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb üksnes Jumalalt?» (Jh 5:44) Nii mõnigi avalikku tähelepanu nautiv inimene võib eraviisiliselt tunnistada, et usub nii nagu Piibel õpetab, aga ta ei taha seda tunnistada avalikult, sest ta kardab inimeste reaktsiooni. Seega on inimlik au üks neist asjadest, mis võib inimese elus tõusta ebajumalaks.

Mõnikord kaevatakse selle üle, et ei ole aega ega jõudu käia kristlikel sündmustel ja osaleda kristlikus tegevuses. Teisalt tundub sellisel inimesel olevat pea lõputult jõudu ja aega oma lemmikharrastuste jaoks. Minu aja- ja rahakasutus ning keelepruuk räägivad päris selgelt sellest, kus mu südame varandus on.

Miks siis on nii oluline küsida endalt, kes minu Jumal tegelikult on? Sellepärast, et üks elav, tõeline Kolmainus Jumal on armastav ja hea. Viimselt läheb üksnes Temale korda, mis on minule parim igavikuks. Kuna Jumal on meid loonud ning peab igal hetkel meid ülal, kuulub viimselt Temale meie tänu, austus ja sõnakuulmine.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Perekonnaseaduses kirja pandud abielu mõiste ülekinnitamiseks mehe ja naise liiduna oli 2021. aasta algul koalitsioonil plaanis rahvahääletus. Teatavasti jäi rahvahääletust otsustava seaduse vastuvõtmine ära koalitsiooni järsu lõpetamise tõttu. Praegune Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside koalitsioon planeerib nn abieluvõrdsuse seadustamist, mille all mõeldakse võrdset õigust abielluda kõigile armastust deklareerivatele inimestele sõltumata soost. Vastavad loosungid keskenduvad armastavate inimeste õigustele stiilis «armastus peab olema vaba», «põhiseadus ei saa ette kirjutada, kellesse sa tohid armuda, see peab jääma inimeste endi otsustada».

Tähendab, armastus on vaba, armastus ei ole seadustega määratletav, küll aga peab armastus tagama seaduslikud, seadustesse kirjutatud õigused. See näeb välja armastuse konverteeritavusena seadusteks põhimõttel «kui ma armastan, tekib mul seaduslik õigus». Kas niisugune asi on ka juriidiliselt võimalik ja aktsepteeritav?

Inimõigustest ja progresseeruvast inimesest

Kui jutt on seaduslikust õigusest abielluda, siis ÜRO inimõiguste deklaratsiooni artiklis 16 on kirjas: «Täisealistel meestel ja naistel on igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal õigus abielluda ja luua perekond.» Sellega kinnitab ÜRO inimõiguste deklaratsioon, et perekonna loovad mees ja naine ning abiellumine ei ole suvalisse koosellu astumine, see on perekonna loomise akt. Abielu ei ole taandatav lihtsalt teatavaks kooselu legaliseerimiseks riigi silmis.

Abielu registreerimisel riigi silmis ei ole määrav isikute armastusdeklaratsioon, määrav on see, et tegemist on põhiseaduslikult kaitstava rahva kasvamisele avatud perekonna loomise aktiga.

Perekond ongi ainus inimkooslus, mis on võetud põhiseaduse kaitse alla kõigis riikides. Perekonda ja abielu on (ajaloos seni) nii kõigi riikide põhiseadustes kui ÜRO inimõiguste deklaratsioonis reguleeritud ühtviisi, niivõrd kuivõrd ühiskonna kestmiseks vajab kaitset järeltulev põlvkond. Kaitstud on vanemate, ema ja isa ning laste kokkukuuluvust, mis tagab laste parimal viisil üleskasvatamise. Sellega ei võeta mitte kelleltki õigusi ära, samuti ei piirata mitte kellegi õigust armastada.

Kõigi riikide põhiseadustes on kirjas ka üldinimõigused, inimeste kui indiviidide põhiinimõigused. Eesti põhiseaduse paragrahvis 12 on 30 artiklit, millest absoluutne enamus algab sõnadega: «Igaühel on õigus», kuid inimpaari õigused põhiseaduses puuduvad. Mistahes grupipõhised organiseerumised, koostöö ja kooselud indiviidide vahel ei ole vabas ühiskonnas ei riiklikult põhiseaduslikult reguleeritud ega riigi erilise kaitse alla võetud, sest selleks ei ole vajadust. Ainus erand selles osas on elu hoidev ja jätkav perekond (ning abielu), ta on ainus riiklikult kaitstav inimühendus.

LGBT-abielu ei ole aksioomiks kuulutatav ka mitte põhjusel, et tegemist on vääramatu maailmaajaloolise progressi ilminguga analoogiliselt sellele, et naised said valimisõiguse. Teadmist vääramatu maailmaajaloolise progressi suunast ja vastavalt «progresseeruvast» inimesest on teatavasti alati väitnud valdavat marksistid. Kui inimene vabatahtlikult ei «progresseeru», siis tuleb ta sellele teele suunata.

Armastusest ja perekonnast

Kui hetkel sooneutraalset abielu riigi kaitse all nõutakse põhjendusega, et armastus on vaba, siis armastus loomulikult ongi vaba. Nii vaba, et seda ei saagi riiklikult reguleerida, armastus ei ole juriidiliselt määratletav, s.o seadustesse kirjutatav mõiste. Mitte kusagil maailmas ei reguleerita seadustega armastust.

Armastus on täielikult inimeste endi omaotsustuse ja -vastutuse valdkond. Kõige selle eest ei saagi riik vastutust võtta seaduste tasemel.

Riik võtab seadustega vastutuse ikkagi perekonna eest, järeltuleva põlve inimesteks kasvatamise eest. Ja just see on erakordselt oluline, sest see inimlik alusarmastus, mis on perekonnas vanematel looduslikku päritolu armastuse tõttu oma laste vastu (ema viis hälli heinamaale), tagab, et lapsed kasvavad inimesteks, kes saavad siit, kodust, armastuse tundmise, mõistmise ja oma edasises elus selle üle otsustamise ja vastutamise kogemuse ja võime. Sellist laste kasvatamist ei ole võimalik tagada uut tüüpi deklareeritud armastusega.

Just selles osas on praeguses ühiskonnas krooniline puudujääk tekkinud, mis võib meile kalliks maksma minna. Eelmine president lubas endale vastutustundetut retoorikat perekonna kui väidetava peamise kurjuse pesa kohta ühiskonnas (perekonnas saavat inimesed kõige rohkem peksa). Sellisel riiklikul retoorikal on tagajärjed, inimesed tõesti kaotavad jalgealuse. Ja kui lastel jääb perekonnas olemata ja saamata kindel armastusel tuginev alus eluks, ei suuda nad ka ise enam toimivaid perekondi luua. See ei ole asendatav retoorikaga uut tüüpi progressiivsest sooneutraalsest elust ja armastusest.

Siinkohal on oluline rõhutada, et vägivald kodus ja perekonnas hõlmab kogu olemasolevat tervikut, kogu meie elu. Niivõrd, kuivõrd iga kogutervik sisaldab kõiki oma tunnuseid ja nähtusi, sisaldab elu perekonnas ka kõiki inimese pahesid. Vägivalla esinemine perekonnas ei tähenda, et kogu meie elu, perekond kui selline on kurjus, millega tuleb kõrgel riiklikul tasandil otsustavalt võidelda. Tundub küll, et seda tehakse tänapäeva LGBT-ideoloogilises perekonna ümberdefineerimise hasardis esmakordselt ajaloos.

Põhiseaduses on kaitstud ka eraelu puutumatust paragrahviga 26, mis tähendab, et kõik inimesed võivad armuda ja koos elada vastavalt soovile, see valik demokraatlikus riigis on vaba ja aktsepteeritud. Aga põhiseaduse paragrahviga 27 kaitstakse perekonda, kui vanemate, ema ja isa ning laste orgaanilist kooslust. Perekond on üldisem mõiste kui abielu, perekonda kaitstakse sõltumata abielu registreerimisest. Samuti kaitseb põhiseadus eranditult kõiki alusperekonnast tulenevaid poolikuid perekondi ja jätkuperekondi, kus kasvavad lapsed, kus on üksikvanemad või vanavanemad lapsega (lastega), lähisugulased, kes kasvatavad lapsi.

Laste võõrandamatutest inimõigustest

Teemat jätkates on ülioluline, et me ei saa hakata lastele vanemaid deklareerima. Praegu Eestit survestav LGBT-ideoloogia on edasi liikumas nõudmise esitamisele, et LGBT-paaridele tuleb lapsed kindlustada lapsendamise võimaldamise teel. Samuti, kui ühel partneril on bioloogiline laps, siis nõutakse teise partneri lapse teiseks samasooliseks vanemaks nimetamist. Aga see tähendab, et juba teistkordselt konverteerub samasooliste armastusdeklaratsioon (antud juhul lapse vastu) nende seaduslikuks õiguseks, s.o õiguseks selle lapse vanemaks nimetatud saada?

Ja on juba üldisem inimõiguste küsimus, et igal lapsel on võõrandamatu inimõigus pärilikule identiteedile, s.o vanematele. Mitte keegi ei saa lapselt kui inimeselt seda tema vääramatut inimõigust võõrandada. See oleks juba lapse muutmine asjaõiguse objektiks. Laps on kõigi vääramatute inimõigustega inimene, temalt ei tohi keegi ära võtta õigust ei vanemlikule alusarmastusele ega identiteedile s.o pärilikkusele. See on see, millele vastutustundlik ühiskond peab keskenduma.

Lapsel on vääramatu õigus kasvada armastusvõimeliseks inimeseks selles mõttes, et ta suudab täisealisena võtta oma elu ja armastuse korraldamise enda otsustusele ja vastutusele, nõudmata, et riik teeks seadusi tema armastuse tarbeks.

Just selles mõttes on praegune LGBT-ideoloogiline väidetav sotsiaalne kasvatustöö lasteaias ja koolis sooneutraalsete olendite kasvatamiseks erakordselt väär. Alates lasteaiast laste seksualiseerimine sisendusega, et inimene on inimesele seksiobjekt, sealjuures soost sõltumata, asub lapsi hingelise ja vaimse küpsuse eelikute asemel kohtlema seksieelikutena. See on niivõrd ebardlik ja väär, et on kvalifitseeritav inimkatsetena laste peal ja kuritegeliku manipuleerimisena oma tee alguses oleva elu vastu.

Ülla Vähk on EELK Põltsamaa koguduse liige

Kõik Eestis tegutsevad kristlikud kirikud, kes kuuluvad Eesti Kirikute Nõukogusse, toetavad terviklikku vaadet elule, kus valitseb kooskõla iga inimese õnneliku elu ja terve rahva elujõu vahel. Kristlastena usume, et selle kooskõla tagab Pühakirjale toetuv vaade abielule, lastele ja perekonnale.

Jumal lõi inimkonna meheks ja naiseks omaenda näo järgi ning pani alguse abielule, lepingul põhinevale ühendusele kahe sugupoole vahel. See on nii füüsiline, emotsionaalne kui ka vaimne ühendus mida iseloomustatakse Pühakirjas sõnadega «üks liha» (1Ms 2:24). See tähendab potentsiaalset võimet laste sünniks ja inimsoo jätkamiseks, tänulikkust selle kingi eest ja soovi seda ellu viia. Igas inimeses peegeldub elu kui Jumala kingitus ning mehe ja naise abielus saab tegelikkuseks loomise eesmärgipärasus.

Pühakirjas ei ole näiteid, mille põhjal võiks arvata, et samasooliste inimeste kooselu võiks kanda abielu nime. Abielu on loomise poolest vaid mehe ja naise teineteist täiendava ja abistava kooselu vorm nagu see on kirjas Pühakirja loomislugudes:

«Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: «Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele»» (1Ms 1:27–28);

«Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!» (1Ms 2:24).

Peres sündivatele lastele on mees isaks ja naine emaks ning just neil on esmane eesõigus ja kohustus täita oma vanemlikku ülesannet kõikides laste kasvamist ja arenemist puudutavates valdkondades. Vanemate kohustused perekonnas on võrdsed.

Leiame, et naise ja mehe abielul põhinev perekond on rahva püsimise alus ja kasvamise eeldus, mis on kooskõlas nii Piibliga kui ka Eesti Vabariigi põhiseaduse vaimu, mõtte ja eesmärgiga. Isa ja ema kaudu sündivad lapsed ei jää juuretuks. Lapsed ehitavad üles oma identiteedi nagu seda on teinud nende vanemad ja vanavanemad nagu ka kõik varasemad põlved perekonna sugupuus.

Usume, et just kodust pärivad lapsed ka vanemate ja vanavanemate usu, mis on oluline uue põlvkonna vaimse tervise ja stabiilsuse toetamisel olukorras, kus sõdade, haiguste ja teiste määramatuse tegurite osakaal ühiskonnas pidevalt kasvab. Oleme seisukohal, et lapsed on meie kalleim vara, kelle kasvatamise eesõigus ja kohustus on nende bioloogilistel vanematel, kes on ka sillaks lastele mineviku ja tuleviku vahel. Abielu ja perekonna säilitamine läbi sajandite juurdunud pärandina peegeldab püsivusele suunatud mõtteviisi ja läbiproovitud väärtusi.

Usume, et ideaalid, mis on kooskõlas Pühakirjaga, vastavad ka inimese õnneliku elu eeldustele. Ideaale tuleb kaitsta ja nende mõju ühiskonnas tugevdada, sest just ideaalidest sõltub Eesti rahva ja kultuuri säilimine üle aegade.

Austades kõigi inimeste õigust usu- ja sõnavabadusele, eeldame vastusena samasugust suhtumist ka neilt, kes meiega sama usku ja eluväärtusi ei jaga. Just oma usule toetuvalt oleme veendunud, et samast soost isikute omavaheline kooselu on oma olemuselt teistsugune, kui on mehe ja naise abielu, mistõttu ei nõustu me mistahes katsetega kehtivaid seadusi muutes hägustada või rikkuda abielu õiguslikku ja ka sisulist tähendust ühe mehe ja ühe naise liiduna.

Oleme seisukohal, et koguduste ja kogu ühiskonna, kiriku ja riigi hool väljendub kõige paremini traditsioonilise abielu toetamises, leides vajalikke ühiskondlikke tugimehhanisme pere püsimise ja toimetuleku tagamiseks.

Palvetame rahu, armastuse ja üksmeele pärast ühiskonnas ning Eestimaa ja Eesti rahva püsimise eest!

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Eugeni

Rooma-Katoliku Kiriku apostellik administraator Eestis, piiskop Philippe Jourdan

Armeenia Apostliku Kiriku Balti riikide piiskop Vardan Navasardyan

Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskop Alur Õunpuu

Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu president Erki Tamm

Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liidu president Andres Ploompuu

Eesti Metodisti Kiriku superintendent Robert Tšerenkov

Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku preester Thomas Eriste

Tallinnas, 12. juunil AD 2023

«Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismitont.» Nii kirjutasid Karl Marx ja Friedrich Engels «Kommunistliku partei manifestis».

Marksistlik-leninlik kommunismitont leidis oma otsa Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega, kuid antikristlik Revolutsioon, see Jumala ja kristliku tsivilisatsiooni vastane mässuliikumine, on elusam kui kunagi varem ja laamendab mitte ainult Euroopas, vaid pea kogu maailmas.

Revolutsiooni lipu on tänapäeval vana kooli marksistidelt ja bolševikelt üle võtnud LGBT+ liikumine, mis ühendab erinevaid pahemprogressiivseid suundi.

Nende loosungiks on endiselt «vabadus» ja «võrdsus» – mis olid ka Prantsuse revolutsiooni lipukirjal (tõsi, kolmanda lööksõna «vendlus» asemel on pigem «armastus») –, ent vabadust ja võrdsust ei taheta enam saavutada tootmissuhete ümberkorraldamise ja varalise võrdsuse, vaid seksuaalse orientatsiooni ja sooidentiteedi määratlemise vabaduse kaudu.

Et aga selleni jõuda, tuleb jätkata ühiskonna sekulariseerimist, s.t kristluse väljatõrjumist avalikust ruumist, ning varasemate, kristlikel väärtustel baseeruvate ühiskondlike normide muutmist.

Revolutsiooni sõnastatud eesmärgid muutuvad ajaga. Seega tundub, et LGBT+ õigused on pigem ettekäändeks, et lihtsalt lammutada kristliku elukorralduse vundamenti ja muuta radikaalselt ühiskonda.

Homoparaad ei ole enamuse terrori all ägavate ja õiglust nõudvate rõhutute marss, vaid selle kaudu demonstreerivad Revolutsiooni jüngrid oma kuulumist vastuvaidlemist mittesallivasse peavoolu. Samamoodi korraldati riikliku autoriteediga mai- ja oktoobriparaade Nõukogude Liidus.

«Uhkusekuul» heisatakse homolipud koguni riigiasutustel, homoparaadiga ühinevad riigi tipp-poliitikud, paraadi turvavad politsei eriüksused. Kuid miks peaks üks liikumine, üks ideoloogia olema avaliku võimu asi? Sest on see saanud riikliku ideoloogia osaks.

Kirevat homokarnevali esitletakse kui lahedat ja lõbusat üritust noortele ja vanadele. Sõnumiks on, et elu peab olema «fun»! Kuid ülemeelikus üldilmes torkavad peagi silma deemonlikud näod ja loosungid, mis irvitavad kristlike väärtuste ja tõekspidamiste üle. Demonstrandid näitavad mõnuga, kuidas kurat Jumala loodu üle irvitab.

Homoparaadil võib kohata ka kristlasi. Inimlikult võiks neid isegi mõista, kui neid ajendab soov avaldada toetust rõhututele ning välja astuda põlatute eest. Kuid minna kristlasena kaasa homoliikumise deemonliku vaimu ja valedega – ei oska öelda muud, kui et meenub sõnapaar «pimedusega löödud». Jah, Jeesus võttis vastu patuseid ja viibis nende seltsis, kuid Ta ei kõnelenud patuseks olemisest kui mingist uhkuseasjast. Ta tahtis neid nende pattudest päästa.

Igas Revolutsiooni poolt alistatud riigis heisatakse võidu märgina vikerkaarelipp ja samuti toimub homoparaad, mis kujutab endast nuripidist, blasfeemilist vasturistikäiku. Revolutsioon peab edasi tõttama, kurivaimul on alati kiire.

Tekst ning fotod 1–3 Veiko Vihuri, fotod 4–7 Illimar Toomet

Arvestades teema suurt ühiskondlikku kaalu, avaldame EKRE esimehe Martin Helme 5. juunil Riigikogus peetud kõne seoses elektroonilise hääletamise usaldusväärsusega.

Aitäh, lugupeetud spiiker! Head kolleegid! Hea õiguskantsler! Kõigepealt ma loen ette uuringu, mille tellisime meie erakonna fraktsiooni liikmed Norstati kaudu, mis ütleb – ja mis viidi läbi mõne nädala eest –, ligi 40% Eesti inimestest peab e-valimisi ebausaldusväärseks ja leiab, et Riigikogu valimistel toimus e-valimistel osaline võltsimine.

Kui inimestelt küsiti, et kas nende arvates on Eestis e-valimised usaldusväärsed, vastas 36% «jah» ja 17,6% «pigem jah», aga 14% ütles «ei» ja 24,3% ütles «pigem ei».

Kui küsiti, kas Riigikogu valimistel 2023. aastal toimus osaline võltsimine, vastas «jah» 22,1%, «pigem jah» 17,6%.

Vaadake, need on numbrid, mis on väga tõsised. Kui meil on juba üle kolmandiku Eesti valijaskonnast, kelle arvates riigivõim on saadud varastamisega, valimiste võltsimisega, ebaausal teel, siis meil on tegelikult väga-väga tõsine poliitiline kriis.

Sellisel juhul peaks kõik riigi institutsioonid tegelema palehigis põhiseaduslike institutsioonide valimise usutavuse ja usaldusväärsuse taastamisega, mitte tegelema formaalsustega, formalismide taha peitumisega, öeldes, et justkui on kõik korras või seda teemat ei olegi võimalik või vajalik arutleda.

Mis on probleem e-valimistega? Loomulikult suur probleem, millest ka täna ju tegelikult ei saanud üle ega ümber, on ühetaolisus. Põhiseadus ütleb väga selgelt, et valimised on ühetaolised.

Ütleb muide lisaks sellele, et valimised toimuvad ühel kindlal päeval. Ei ole niimoodi, et valimised kestavad seitse päeva, seda ei luba põhiseadus. Kuidagi on veninud valimised seitsmepäevaseks. Ühetaolisus – just küsis Rain Epler.

Kui inimene annab oma ID-kaardi valimisteks kellelegi, siis see justkui kuidagi peaaegu kaudselt on enam-vähem lai volitus, mida võib teha, aga kui inimene annab oma volituse, kas või notariaalse volituse, ütleb, mine valima minu eest paberil, no siis seda küll teha ei saa.

Ei ole ühetaolisus. Kas saab paberiga teha niimoodi, et lähed, täidad sedeli ära, viskad kasti, siis ütled järgmine päev, et mõtlesin ümber, andke mu sedel tagasi, palun, ma täidaks ta uuesti? Ei saa.

E-sedeliga saab sisuliselt seda teha, kustutad vana ära ja teed uue asemele. Nii mitu korda, kui tahad. Ei ole ühetaolised, no lihtsalt ei ole.

Aga mis on kõige olulisem vahe sellel ühetaolisusel?

See, mida ma tean, et [õiguskantsler] Ülle Madise mõistab, mis see tähendab, et keskmine mõistlik inimene on võimeline vaatlema pabervalimisi, on võimeline pabervalimiste tulemuse kindlakstegemist vaatlema, kaasa lugema, aru saama, kust tulid sedelid, kui palju neid oli kastis, kellele kui palju hääli anti.

Jah, seitse ja üks võivad sarnased välja näha, aga lõppkokkuvõttes on võimalik neid ära lugeda.

E-valimisi ei olegi võimalik vaadelda. E-valimistel küll viiakse läbi kordusülelugemine, aga see ülelugemine ei ole tegelikult ülelugemine, sest see ülelugemine, mida e-valimistel tehakse, on sisuliselt sama, kui sulle antaks pabersedelite kast, kus sa ei tea, ei ole näinud, kes tuli valima, millal tuli valima, kellele anti sedeleid, mida nad sinna sedelile kuidas täitsid, kes üle luges. Vaid viimasel päeval tuleb sul tagant ruumist, kinnisest ruumist välja valimiskomisjoni liige, ütleb, näete, mul on siin valimiskast, ma valan selle nüüd teie silme all tühjaks ja loeme kõik koos üle. Vot see on e-valimiste ülelugemine.

Sa ei ole saanud vaadelda ega kontrollida, millal inimesed avasid selle valimisrakenduse, millal nad oma sedeli ära saatsid, kust IP-aadressilt tulid hääled, sest kui tulevad näiteks ühelt ja samalt IP-aadressilt kuskilt Harjumaa maantee äärest mobiilipostist, kust tuleb korraga 1000 häält, siis see ei ole tegelikult ju võimalik. Järelikult on seal midagi valesti.

Aga seda ei ole võimalik vaadelda. Me küsisime valimiskomisjonilt, küsisime valimisteenistuselt. Ei saa. Kokku on e-valimiste süsteemis seitse erinevat etappi, kus on võimalik logisid kontrollida, kas on needsamad hääled, mis süsteemi sisse tulid, liikunud edasi, kas nad on dekrüpteeritud, kas nad on kasti liikunud. Ainus etapp, mida meile näidatakse, on lõpus, kus sellest kastist valatakse hääled välja, öeldakse, loeme nad nüüd kõik koos üle.

Aga kes need sinna kasti pani, millal nad sinna kasti pani, kuidas pani, kas üldse pani, tegelikult ei ole võimalik vaadelda.

Kui me küsisime valimiskomisjonilt, kelle käes on e-valimiste süsteemi programm, loomulikult Riigi Infosüsteemide Ametis.

Kui mitmel inimesel on täisligipääs administraatorite sellele süsteemile, mis tähendab seda, et täisligipääs administraatorina tähendab seda, et seda süsteemi on võimalik muuta kogu aeg? Ei tea.

Küsisime Riigi Infosüsteemide Ametilt, see on riigisaladus, tuleb välja.

Ei saagi teada, kui palju on Eestis neid inimesi, kes saavad sellesse süsteemi sisse minna ja seal kõike muuta.

See on riigisaladus. See ei ole vaadeldav valimine. Küsisime, kas me saame seda programmi ise vaadelda? Ei, seda ei saa vaadata ise.

See on auditeeritud rahvusvaheliste spetsialistide poolt ja rohkem pole teil vaja teada.

Küsisime, kus on võimalik meil näha logi, mis ütleb, et seesama auditeeritud programmijupp oli see, millega loeti hääled kokku. Ei, seda küll kuskil vaadata ei saa.

Jaa, auditeeritud programm on siin, näete, kõik näete, auditeeritud.

Aga kas seda programmi tegelikult ka kasutati Riigi Infosüsteemide Ameti serveris, seda kontrollida ei saa.

Ei saa, lihtsalt ei saa, riigisaladus.

See ei ole vaadeldavus, see ei ole kontrollitavus, see on valimiste tulemuse panemine usu peale.

Nüüd jõuame põhiivani.

Põhiiva on see, et Riigikohus on meile öelnud, sellisel viisil e-valimiste korraldamine ei ole seadustega kooskõlas, seda tuleb täpsustada seadustes. Ütles eelmisel aastal, ütles seekord, ütles, et süsteemi on vaja täpsustada.

Ei ole niimoodi, et valimiskomisjon teeb mingisugused juhised ja see on piisav. Valimiste läbiviimine peab olema selgelt lahti kirjutatud seadustes.

Riigikogu ei ole seda muutnud. Loomulikult ei ole muutnud.

Üks ja sama partei võidab kõiki valimisi alates sellest ajast, kui e-valimised on asutatud. Ta ei hakkagi kunagi seda muutma.

Kuidas me sellest olukorrast mööda saame, ega väga palju võimalusi ei ole. Oleme pöördunud Riigikohtu poole, Riigikohus ütleb, meie ei saa midagi teha. Pöördume õiguskantsleri poole, õiguskantsler ütleb, et tema probleemi ei näe.

Aga kuidas siis seda probleemi lahendatakse? Tuleme siia saali eelnõuga, tulime siia saali eelnõuga. Ma ei tea, kas jõuab järgmine nädal või jõuab septembris esimesele lugemisele ka.

Noh, kes meist hinge kinni hoiab, et see tegelikult jõuab ka teisele lugemisele? Mina küll mitte. Aga kuidas me seda lahendame siis? Seda vastust oleks täna tahtnud teada.

Aitäh!

Tervist, austatud daamid ja härrad, head kaasesinejad!

Esiteks tänan ka enda poolt kõiki kohaletulnud inimesi, kelle südames on abielu, laste ja perekonna õigused. Need kaks institutsiooni ehk abielu ja perekond, ning need, kelle nimel nad peamiselt eksisteerivad ehk lapsed, on tänapäeval massiivse rünnaku all ning oleks mitte ainult õiglane, vaid hädavajalik, et nende kaitse oleks rünnakust veelgi massiivsem, ent ometi on meid siin Eestis kui ka maailmas väga vähe.

Sestap on eriliselt oluline, et laste õiguste ja abielu- ning perekonnakultuuri kaitse sõnum leviks teie kaudu, kes te siin kohal olete või hiljem konverentsi salvestust vaatate, ka Eesti ühiskonnas võimalikult jõuliselt võimalikult kaugele.

Tervitan ühtlasi ka meie seas viibivaid külalisi Soomest: meie head sõpra ja suurepärast intellektuaali professor Tapio Puolimatkat, kes astub konverentsi teises pooles üles ettekandega ning Soome perekonnaorganisatsiooni «Aito avioliitto» juhatuse esimeest Arto Jääskeläineni. Tervetuloa tänne Tallinnaan! 

Aga nüüd teema juurde. «Nagu Saturn õgib revolutsioon oma lapsi.» Meieni on see ütlus pärandunud vormis «Revolutsioon sööb oma lapsi». Fraasi omistatakse Genfist pärit, kuid Prantsuse revolutsiooni päevil Pariisis ja Londonis tegutsenud ajakirjanikule ja propagandistile Jacques Mallet du Panile, kes alguses tervitas revolutsiooni suure innuga, ent hiljem revolutsioonis pettununa üllitas mitmeid antirevolutsioonilisi pamflette. Mallet du Pan poetab oma kuulsa lause essees «Tähelepanekuid Prantsuse revolutsiooni olemuse üle» ja viitab sellega loomulikult revolutsioonilisele terrorile, mis pöördus juba mõne aasta jooksul revolutsionääride endi vastu, kui Georges Danton ja hiljem jakobiin Maximilien Robespierre koos arvukate teiste revolutsionääridega pidid maitsma oma enda väljatöötatud rohtu ühiskondlike vastuolude lahendamiseks – loovutama oma pea revolutsiooni altarile. 

Palju vähem räägitakse aga sellest, et revolutsioon ei söö mitte ainult oma lapsi, vaid revolutsioonilise vaimu poolt nakatunud ühiskonnas hävitab revolutsioon nii füüsiliselt kui ka vaimselt kõigi lapsi.

«Liberaalse demokraatia» tingimustes on ohvripositsioonist saanud peamine sotsiaalne kapital, mille omandamise pärast käib kõva lahing. Erinevad «vähemusgrupid» nõuavad teineteise võidu oma õigusi.

Ometi leidub üks grupp inimesi, kelle õiguste eest võitlevad vaid vähesed. Nemad on tõelised ohvrid, keda sunnitakse kinni maksma teiste gruppide väljamõeldud võltsõigusi enda põhiõiguste arvelt.

Nendeks on lapsed, kes emaüsas tapetakse või kellelt abielu väärastamise käigus röövitakse õigus emale ja isale või kelle vaimu nüristatakse ja väärastatakse riiklike seksuaalkasvatusprogrammidega. Nemad, kes on ühiskonna kõige nõrgemad, on tõelised ohvrid, kelle õigusi meil on kohustus kaitsta ja kelle õiguste eest seismisele pühendame käesoleva konverentsi.

Hoolimata sellest, et abielulahutus ja selle otsese tagajärjena üsasisene lapsetapp päästeti juba sada aastat tagasi revolutsiooni Pandora laekast valla, on need viljad ka täna täpselt sama surmavate ja hävitavate tagajärgedega kui toona, mil need Alexandra Kollontai eestvedamisel Nõukogude Liidu seadustesse raiuti. Eestis tapetakse peaaegu 4000 last aastas oma ema üsas. Aastast 1956, mil abort siin seadustati, on aga samal viisil tapetud poolteist miljonit last. 

Me võime seega ilma igasuguse kahtluseta tunnistada, et üleüldise revolutsiooni peamiseks ohvriks on lapsed. Revolutsioonilise demokraatia pinda kraapides paljastub selle alt surmakultuuri režiim, mis trambib ja tallab kõige kaitsetumate inimeste õigustel. Liberaalse demokraatia ja inimõiguste maski taha peidab end üks kõige verisematest ja destruktiivsematest revolutsioonilistest ideoloogiatest, mida maailm on eales näinud.

Et jõuda arusaamiseni praeguse olukorra põhjustest, peame vastama küsimusele, mis on revolutsioon. Kui asjad on seatud oma loomuse järgi ehk nii, nagu nad peavad olema, avaldub neis püha Augustinust tsiteerides tranquillitas ordinis, korra rahu. Kõige üldisemalt on revolutsioon asjade loomuses avalduva ja kristlikus tsivilisatsioonis ilmneva korra ja sellele baseeruvate ühiskondlike suhete ja institutsioonide lammutamine.

Me oleme harjunud, et rääkides revolutsioonist räägime eelkõige seda ellu viivatest marginaalsetest äärmusgruppidest ja rahvast selle abitu ohvrina. Brasiilia mõtleja Plinio Corrêa de Oliveira rõhutab aga oma teoses «Revolutsioon ja vasturevolutsioon», et revolutsioon leiab esimeses astmes aset inimeste vaimus, tendentsides ja kalduvustes, mis pöörduvad ära metafüüsilistest kategooriatest nagu tõde, hüve ja ilu.

Nende asemele tulevad uhkus ja meelelisus.

Andudes uhkusele sõdib inimene järk järgult loomuseadusliku korra kui enne teda ilmneva ja tema ülese antuse vastu. Talle ei meeldi idee teda ületavast korrast, millele ta inimesena peab alluma, sest ta tahab ise saada enda korra kehtestajaks. Meelelisuse omaks võtnud ühiskond on valmis aga uhkusele tuginedes lammutama tema teele jäävad abielu ja perekonna institutsioonid ning pidama selle tagajärjena tekkivaid laste kannatusi eimillekski.

Meelelisuse vallapäästmise ohtlikkusele osutasid tähelepanu juba eelkristlikud filosoofid nagu Platon ja Aristoteles: kui mõistus ei kontrolli enam madalaid tunge ja naudinguiha, lõhutakse ära inimese loomuomane struktuur, mis on meile eriomane ja teeb meist inimesed. Tranquillitas ordinis ehk korra rahu on inimese hinges kadunud ja selle tagajärjel haarab kogu ühiskonda kaos.

Seega areneb revolutsiooni vaim inimeste hinges ning väline revolutsiooniline muutus, mille ajaloolisteks etappideks oli teiste seas Prantsuse ja bolševistlik revolutsioon, on vaid peegeldus sellest, millises seisus on rahva hing. Taastades elukultuuri peame me eelkõige vaatama endasse ning alles seejärel üritama kutsuda esile ühiskondlikke muutusi.

Ei ole vaja hellitada illusiooni, nagu võiks elukultuur selle täiuses taassündida nö pelgalt loomuõiguslikul põhjal, sest kuigi elukultuuri põhitõed on oma olemuslikult loomuõigusest tulenevad, on eel- ja postkristlik ajalugu korduvalt tõendanud, et inimväärikus saab täiel määral õitseda üksnes seal, kus sellele on olemas teoloogiline ja metafüüsiline vundament.

See võib kõlada võimatult, ent olen seda meelt, et kui me tahame taastada elukultuuri, peame taastama kristliku kultuuri, kristliku tsivilisatsiooni. Samas tuleb ka selgelt tunnistada, et rahvastikukriisist võime välja tulla üksnes siis, kui me taastame elukultuuri: enne kui iga inimese elu pole püha eostamisest loomuliku surmani ning kui abielu ja perekond pole reaalselt müüritud ühiskonna alustalaks, pole mingit lootust ületada rahvastikukriisi.  

Inglise kirjanik C. S. Lewis on oma noorpõlve mälestustes tema enda poolt läbielatule viidates kirjutanud, et pole kaitsetumat olendit Jumala armu sisendustele kui noor ateist, kes meeleheitlikult üritab endale ja maailmale tõestada, et Jumalat pole olemas. Iga nurga taga varitseb teda Tähendus ja Mõte, kevadöödel linnulaulu kuulates ja oma mõtetes uidates tabab teda Ilu nagu nool, mis sosistab talle: ma olen vaid sõnumitooja temalt, kes on kõikide ilusate asjade, ilu allikas. Mõte Loojast ja tema korrast tabab teda ühel ööl nagu varas ning tal pole selle käest pääsu. Mis sealt edasi tuleb, on Lewise «Narnia kroonikate» lõpulauset parafraseerides aga juba hoopis teine ja ilusam lugu. 

Analoogia korras tahaksin uskuda, et pole kaitsetumat tsivilisatsiooni Jumala armu sisendustele kui paaniliselt ja meeleheitlikult laste õigusi ja abielu tegelikku tähendust eitav surmakultuur, mis väriseb iga elukultuuri ilmingu ees. 

Nagu Saturn õgib revolutsioon omaenda ja kõigi teiste lapsi.

Saturn on aga teatavasti Rooma vaste Kreeka Kronosele ehk jumalale, kelle nimi tähistab ka matemaatilist ja lineaarset aega. Sündmused surmakultuuri ajaloos kisendavad oma tumma karjet nagu arvud revolutsiooni kronograafil ning vahel võib tunduda, et seda julma marssi ei peata miski.

Kuid ajale on vanakreeka keeles ka teine vaste: kairòs (καιρός), soodne hetk ja silmapilk, mil kronos (χρόνος) vakatub, ootamatu lootus läbistab taeva nagu välk ja kõik muutub. See, mis on olnud, pööratakse ümber, kõik, mis on kurjusega saavutatud, variseb põrmu. Hakkab koitma asjade tõene tähendus ning ilmsiks saab revolutsiooni tohutu vale.

See hetk on nüüd ja see hetk on eelkõige siis, kui me teeme oma valikuid, mis puudutavad meie ja meie laste elu. Meie ees on valik, mille paneb lugeja ette juba kõige vanem kristlik kirjalik ülestähendus «Didachè» (Διδαχή): on olemas kaks teed: üks viib ellu ja teine surma, ent nende vahel on suur lõhe.  

Tänan tähelepanu eest!

Portaali Objektiiv peatoimetaja ja Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks nõukogu esimehe Markus Järvi ettekanne lastekaitsepäeval, 1. juunil, toimunud konverentsil «Abielu ja laste kaitse»