«Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse! Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.» – Jeesus

Jeesus rääkis hukatusest üllatavalt palju ning jahmatavalt tõsisel toonil. Ta hoiatas inimesi, et kui nad päästet vastu ei võta, võivad nad sattuda põrgusse.

Hukatus on inimajaloo jooksul paelunud ja hirmutanud lugematul hulgal inimesi. Tänapäeval kaaluvad mõned, kas nõrgematele inimestele, näiteks lastele, peaks sellest üldse rääkima. Teised omakorda leiavad, et kogu põrgut puudutav õpetus tuleks kõrvale lükata või vähemalt kohendada see tänapäevale sobivamaks.

Klassikalise õpetuse kohaselt on põrgu igavene karistus, mis saab osale inimestest osaks ning millest sinna saadetul ei ole võimalik vabaneda. Taolist õpetust on peetud ebaõiglaseks kahel põhjusel.

Esiteks. Et karistus oleks aus, peaks inimene hukatusse minemise pärast olema vastutav. Aga kuidas saab inimene, kes ei ole Jeesusest iial midagi kuulnudki, vastutada oma hukatusse minemise eest?  Teiseks. Põrgut on peetud mõõdutundetult rängaks karistuseks. Kuidas saab ajalike pattudega pälvida igavese karistuse?

Ise valitud hukatus?

Oma fiktiivses romaanis Suur lahutus kirjutab kristlik mõtleja C. S. Lewis: «Lõppude lõpuks on vaid kahte liiki inimesi: neid, kes ütlevad Jumalale: «Sinu tahtmine sündigu» ja need, kellele Jumal ütleb: «Sinu tahtmine sündigu.» Kõik põrgus olijad on valinud viimase.»

Hukatus tähendab oma olemuselt igavest lahusolekut Jumalast. Kui inimene ei ole oma maiseski elus tahtnud Loojaga tegemist teha, miks ta peaks tahtma seda igavikus?

Põrgus kistakse inimesed üha sügavamale oma pattude keerisesse. Sellisena on põrgu otsekui maise elu jätk. Sageli öeldakse, et inimese keerukad iseloomuomadused vanusega ainult süvenevad: näiteks kibestunu kibestub veel enam, kõrk muutub veel kõrgimaks ja ahne veel ahnemaks. Kui mõelda, mis saab taolisest inimesest igavikus: kibestumisest, uhkusest ja ahnusest saab tema põrgu. Kui ta oleks olnud Jeesuse oma, oleks ta taevas vabanenud kõigist patu ahelaist.

Mõte ise valitud hukatusest ei lahenda veel probleemi, mis on seotud nendega, kes ühel või teisel põhjusel pole evangeeliumist kuulnud. On hea meeles pidada, et Piibli järgi on iga inimene juba eelduslikult teel hukatusse, mida ta on väärt oma kurjade tegude pärast. Samas õpetab Piibel, et inimesel on võimalik pääseda hukatusest usu kaudu, tänu Kristuse lepitustööle. Inimene ei saa ise hakata uskuma, see on Püha Vaimu and. Siit kerkib omakorda küsimus, kuidas saab inimene valida üksnes hukatust ja uskmatust, mitte aga taevast ja usku.

Päästet pakutakse kõigile inimestele. See on kingitus, seda ei saa endale nõuda või võtta. Siiski saab inimene selle tagasi lükata. Päästest rääkimine on kristlastele antud ülesanne. Me vastutame selle eest, et igaüks võiks kuulda evangeeliumi. Aga ka siis, kui teeksime kõik, et evangeeliumi inimesteni viia, on neid, kellel on inimlikult võimatu seda kuulda: näiteks enne sündi surnud lapsed. Nende puhul ei ole muud alternatiivi, kui uskuda, et nad on hea ja õiglase Jumala kätes.

Ajutine karistus?

Inimlikus maailmas määratakse vangistus kuriteo raskuse järgi. Mõnede arvates on ajaliku patu igavene karistus ebaõiglane. Sellepärast on väidetud, et põrgu ei olegi igavene, vaid inimene kaob olematusse kas kohe pärast surma või olles kandnud teatud karistuse.

Ometigi on inimene loodud igaveseks olendiks. Pärast surma algab igavik, kus ei ole aega. Sellepärast ei ole võimalik surmajärgne ajalik, piiratud kestusega karistus.

Pealegi tuleks meeles pidada, et me vaatleme patte inimlikust vaatenurgast ega tarvitse vältimatult isegi õieti mõista patu ohtlikkust. Patuks võidakse pidada üksikuid tegusid või lahusolekut Jumalast. Kurjad teod, mis erinevatel inimestel ilmnevad erinevalt, lähtuvad inimese südamest, mis on lahus Jumalast. Ilma Jeesuseta ei jää inimene püsima püha ja õiglase Jumala ees, kelle õiglus on nagu tuli, mis inimese põletab.

Jumal tahab, et kõik pääseksid

Viimasel ajal on üha enam võtnud maad arusaam, mida nimetatakse universalismiks. Selle kohaselt pääseb iga inimene viimaks taevasse. Kummatigi leidub Piiblis universalismile väga vähe tuge, sest näiteks Jeesuse kõnedest ilmneb, et teatud inimesed lähevad põrgusse. Miks muidu ta selle eest nii rõhutatult hoiatab? See õpetus on problemaatiline ka Jumala õigluse seisukohast: kas selline Jumal, kes ei pane inimesi vastutama nende tegude eest, saab olla hea?

Osa universalistide arvates toetab universalismi see, et Piibli järgi tahab Jumal, et kõik inimesed pääseksid (1Tm 2:4). Põrgu on juba algusest mõeldud karistuseks Saatanale ja tema inglitele (Mt 25:41). Jumal läkitas oma ainsa Poja maailma, et mitte keegi, kes Temasse usub, ei hukkuks (Jh 3:16).

Neis kohtades ei räägita siiski mitte kõigi inimeste pääsemisest, vaid osutatakse pääseteed, kes on Jeesus Kristus. Mingil põhjusel ei võta kõik päästet vastu. Samas on hea meeles pidada, et me ei näe inimeste südametesse, seega ei peaks me hakkama ise kedagi hukatusse mõistma.

Taevas võime leida ka üllatusi. Kuulsin ükskord üht tõestisündinud lugu mehest, kes oli mures oma lähedase saatuse pärast. Mees oli teda enne surma külastanud ja rääkinud Jeesusest, aga lähedane oli ta minema ajanud. Seejärel see lähedane suri ja mees rääkis vaimulikule oma murest, et nad taevas ei kohtugi. Siis aga rääkis vaimulik, et seesama lähedane oli just enne surma kutsunud ta enda juurde, et pihtida ja saada armulauda.

Ei ole väär palvetada ja loota iga inimese pääsemist. Rääkigem siis julgesti evangeeliumi ja palvetagem selle levimise pärast, et võimalikult paljud võiksid uskuda ja pääseda.

Ajalehest Uusi Tie, 11.11.2022 tõlkinud Illimar Toomet

Uues Testamendis on ligikaudu 300 Jeesuse tagasituleku teemat riivamisi või otseselt puudutavat kohta. Kristliku usu jaoks on tegemist keskse teemaga.

Kreekakeelne sõna parousia on leitav evangeeliumide vahendatud Jeesuse kõnedes (Mt 24:3,27,37,39). Antiik-Roomas viidati paruusiaga keisri ametlikule külaskäigule mingis linnas. Keisri teenijatel tuli kiirustada teda vastu võtma, et ühineda piduliku protsessiooniga. Jeesuse teine tulemine ongi suur pidu- ja rõõmupäev just neile, kes juba on Tema teenijad, ning veel enamgi – nimelt Kuningate Kuninga sõbrad. Neil ei ole midagi karta. Loodetavasti toobki kõne Jeesuse tagasitulemisest kristlase mõtteis esile lootuse ja rõõmu.

Kannatlikkus saab oma tasu

Esimest korda tuli Jumala Poeg maa peale abitu inimlapsena. Tema teine tulemine saab olema silmapaistev ning kõigile inimestele ilmne. Vägi ja kirkus ümbritsevad Kristust välgusähvatusena, mis ei jää märkamatuks mitte kellelegi (Mt 24:27–30).

Uues Testamendis on Jeesuse tagasitulekust riivamisi või otseselt rääkivaid kohti ligikaudu 300. Kristliku usu jaoks on tegemist keskse teemaga. Kristlik õpetus paruusiast on talletatud ka varajastes usutunnistustes: Jeesus löödi meie eest risti, suri, aga tõusis surnuist. Ta läks üles taevasse ning valitseb nüüd Isa paremal käel. Ta «tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle» (Nikaia usutunnistus).

Kui kristlased räägivad Jeesuse tagasitulekust maa peale, võidakse neid pidada lapsikuks. Üsna paljud meist mäletavad tänavapostidel olnud kuulutusi «Jeesus tuleb – kas oled valmis?» On lihtne pilgata, sest paar tuhat aastat on ju oodatud. Siiski on paljud kristlased ka varasematel sajanditel Jeesuse tulekut innukalt oodanud. Aga ka kannatamatus ja pettumus on täiesti arusaadavad reaktsioonid. Märke sellest oli juba esimeste kristlaste seas. Nemad ootasid paruusiat oma eluajal (1Ts 4:13–18). Apostel Peetrus julgustas Jeesuse järgijaid: «Issand ei viivita tõotust täitmast, … vaid tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele.» (2Pt 3:9)

Rõhk on asetatud Issanda kannatlikkusele. Jumal tahab, et evangeelium võiks jõuda võimalikult ulatuslikult kõikide rahvaste ja keelemurreteni. Jumal tahab anda kristlastele lisaaega täitmaks misjoniülesannet selle hetkeni, mida Ta peab piisavaks enne Kristuse tagasitulekut (Mt 24:14).

Isa teab

Jeesus rõhutas, et mitte keegi, isegi Tema ise ei tea, millal paruusia toimub (Mt 24:36). Siiski tahtis Jumal, et inimesed teaksid, et Jeesus naaseb kuninga ja kohtunikuna (Mt 25:31–46). Ka inglitele on ilmutatud mõningaid seiku Jeesuse tagasituleku kohta: Nõnda nagu Jeesust nähti minevat üles taevasse, samal kombel tuleb Ta maa peale ka tagasi (Ap 1:8–14)

Praegusel ajal kardab nii mõnigi inimene tuumasõja puhkemist. Julgen arvata, et maailm ei lõpe mitte ühegi türanni otsusega kasutada massihävitusrelvi. Piibli järgi on Jeesuse tagasitulekul inimesed veel siin, maa peal (Mt 24:34), ehkki selles salmis kasutatud mõistega «sugupõlv» (kreeka k genea) viitas Jeesus otseselt valitud rahvale, juutidele. Viimselt valitseb kogu maailma üksnes selle Looja ja Lunastaja. Tema teada ja määrata on ka selle maailma lõppemine ja viimne kohus, mis on vabastav ja kindel hetk Jumala lastele: Jeesuse lepitava vere pärast võime olla kindlad, et meie patud on andeks antud ning me pääseme taevasesse koju. Teenimatu arm teeb meid õigeks.

Ära mine katusele, ära põgene naudingutesse

Mis rõõmustaks Issandat, kui Ta maailma tagasi tuleb? Vaevalt see, et ronime valgetes rüüdes katusele Tema saabumist ootama. Või et jätame oma maised ülesanded ja kohustused ja eraldume vaikusesse mõtisklema selle üle, millal Jeesus täpselt tuleb.

Jeesus võrdles oma naasmist varga tulekuga (Mt 24:43). Kui majaisand teaks varga tulekust, siis ta ei magaks. Jeesus naaseb hetkel, mida keegi ette ei näe. Parim ettevalmistus Tema tulekuks on julgelt ja ustavalt täita oma teenimisülesandeid ja kutsumust.

Teisalt võib ohtlikuks osutuda seegi, et me ei taha Jeesuse teisest tulemisest ja viimsest kohtust enam kuuldagi ja võtame endale vabaduse teha asju, mis pole Issandale meele järgi. Pühendume naudingutele ja matame end muredesse. Vaimne pankrott pole parem katusel Issanda ootamisest. Tõde ja õige tee on teistsugused. Selle juurde kuuluvad kaine usk ja arusaamine sellest, kuidas peame lõpuajal elama.

Kristust oodatakse kristlaste seas niikaua, kuni Kristus aus naaseb. Jeesus kutsus oma järgijaid üles valmistuma ja ootama tema tagasitulekut. Kristuse ootamine kuulub loomulikul viisil kristlase ellu. Oodates saame teha veel palju head ja võibolla seekaudu ka kiirendada meie Issanda tulekut.

Ajalehest Uusi Tie, 4.11.2022 tõlkinud Illimar Toomet

Piibli järgi on surm maise elu lõpp, aga see ei ole inimese täielik hävimine

Paljude Piibli õpetuste puhul on meil olemas isiklik kogemus. Me teame, mis on rõõm, mis on kannatus, mis on armastus. Samas on surm müsteerium.

Tõsi küll, mõned inimesed on surma piiril viibinud. Nad räägivad erinevatest kogemustest, mis on neid vapustanud või võtnud ära surmahirmu. Ometigi me ei tea, mida tähendab lõplikult siit maailmast lahkumine.

Mis on surm? Meie teadmine sõltub sellest, mida on Jumal meile oma sõnas õpetanud. Piibli järgi lahutatakse surmas teineteisest ihu ja hing. Surm on maise elu lõpp, kuid mitte inimese täielik hävimine.

Patt tõi surma

Surm tuli meie, inimeste maailma patuga. Jumal ütles Aadamale ja Eevale, et aias oli üks puu, millest nad ei tohtinud süüa. «Päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!» (1Ms 2:17) Esimesed inimesed astusid keelust üle ning langesid pattu. Ometigi Jumal halastas nende peale. Neid ei tabanud mitte kohene surm, vaid nad said võimaluse lepituseks. Nad said «armuaja», et neil oleks võimalus pääsemiseks.

Ka Paulus õpetab, et surm tuli maailma pattulangemisega. Surm on «patu palk» (Rm 6:23) Seega ei kuulunud see Jumala algsese loomisplaani. Ehkki pattulangemine tõi endaga ka vaimuliku surma, võime Pauluse ütlemist loomulikult mõista nii, et ka füüsiline surm tuli maailma pattulangemisega.

Inimlikult sellest ei vabane

Surm on inimesele määratud: «Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus.» (Hb 9:27) Piiblis on küll salapärane vihje Eenokist, kes «võeti ära, et ta ei näeks surma» (Hb 11:5) ning Eelijast, kes võeti tuliste vankritega taevasse (2Kn 2:11), aga neil puhkudel on tegemist erakordsete juhtumitega ning eelkujutistega Kristuse taevasseminemisest.

Surm on viimne vaenlane (1Kr 15:26), ning seda on meil kõigil lihtne uskuda. Vaevalt on midagi muud, mis piinaks inimkonda sama palju kui surm. See on vältimatu saatus, millest ei pääse keegi. Tänapäevane arstiteadus või tehnoloogilised edusammud ei küüni kaugeltki sinnamaale, et võiksime surma võita. Isegi inimelu maksimaalset kestust pole suudetud pikendada, ehkki praeguse aja inimesed elavad keskmiselt palju pikema elu kui meie esivanemad kogu varasema ajaloo kestel.

Pigem suren, kui olen kuningas

Ometigi on Jeesus Kristus oma surmaga selle vaenlase võitnud. Ainsa patuta inimesena ei oleks tal olnud vaja surra. Aga Ta suri meie asemel, meie pärast. Kristuse võit surma üle tähendab, et surm ei ole meie viimne saatus. Me ärkame ükskord viimseks kohtuks ja kas elame igavesti koos Jumalaga või jätkame oma eksistentsi Temast lahus, hukatuses.

Ristimises on meid liidetud Kristuse ja Tema surmaga (Rm 6:3–5). Kui me püsime osaduses Temaga kuni otsani, saame ka meie tõusta surmast igavesse ellu. Nõnda võidame surma ka meie! Mitte tehnoloogia, arstiteaduse ega mingi inimliku tarkuse või väega, vaid Jumala üleloomuliku väe abil.

Seega ei ole surm kristlasele enam pelgalt vaenlane või ränk saatus. Kristlane võib tõdeda koos Paulusega: «Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!» (Fl 1:21) Märtrina surnud Antiookia piiskop Ignatios (surnud umbes aastatel 98–117 pKr) märkis: «Mulle on parem surra koos Kristusega, kui olla kogu maailma kuningas.»

Püha Vaim vabastab hirmust

Jeesuse ülestõusmine on märk sellest, et Jumal vägevam kui surm. Nõnda nagu Jumal äratas Kristuse surnuist, samamoodi tõuseme kord surmast ka meie. Sellel rajaneb meie lootus. Suurim hirm ja kartus on kadunud. Mis on selle kõrval meie elu väiksemad hirmud ja koormad?

Püha Vaim saab anda meile kindla lootuse ja julguse. Tema võib võtta ära surmahirmu. Just seda Ta tegigi apostlitele, kui need evangeeliumi kuulutades oma elu ohtu panid.

Sama eeskuju järgivad ka paljud tänapäeva kristlased, eriti need, kes varem on olnud islamiusku.

Kohtasin hiljuti üht Rootsi pastorit, kes oli ristinud kümneid islami-taustaga inimesi. Ta ütles, et küsib igalt ristitavalt alati kaks küsimust: Kas oled valmis selleks, et su pere hülgab sind ristimise pärast? Kas oled valmis oma usu pärast surema?

Vastsed usklikud vastavad jaatavalt ning võtavad vastu ristimise Kristusesse.

Kuhu hing pärast surma läheb?

Kui inimene sureb ning tema ihu maetakse, jääb ta ootama ülestõusmise päeva. Mis toimub surma ja ülestõusmise vahel? Seda olukorda või situatsiooni on kristlikus teoloogias nimetatud vaheolukorraks.

Juba Vanas Testamendis räägitakse surmavallast. See on surnute paik või eksistents, kuhu lähevad pärast surma nii õiged kui väärad. Inimesed on seal teadlikud iseendast, aga seda paika nimetatakse üsna trööstituks: seal ei ülistata Jumalat ning seal ei ole «tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust.» (Kg 9:10) Tõsi küll, elus ülekohut kannatanud inimeste jaoks on surmavald rahupaik (Ii 3:17–19).

Hilisjuutlikes apokrüüfsetes raamatutes sisaldub mõte, et surmavallas on erinevad osad õigetele ja jumalatutele. Selle arusaamaga haakub ka Jeesuse tähendamissõna rikkast mehest ja Laatsarusest (Lk 16:19–31). Rikas mees, kellele Laatsaruse maapealne vaesus korda ei läinud, sattus «põrgupiinadesse». Laatsarus viidi aga pärast surma «Aabrahami sülle», kus kõik oli hästi. Siiski ei öelda, et Laatsarus oleks olnud surmavallas.

Uues Testamendis räägitakse surmavallast kui hävitavast väest, mille Kristus on alistanud. Sellepärast ei öeldagi, et  Kristusesse uskujad astuvad surmavalda, vaid nt Paulus ütleb, et ta läheb «Kristuse juurde», mis on «väga palju parem» (Fl 1:23)

Ajalehest Uusi Tie, 28.10.2022 tõlkinud Illimar Toomet

Osad inimesed usuvad, et pärast surma ei ole mitte midagi – ajutegevus lakkab ja surm lõpetab meie teadvustatud eksistentsi. Kui me sureme, siis meid pole enam olemas. Elule järgneb mitteolemine. Umbes nõnda arvavad näiteks materialistliku ja ateistliku maailmavaatega inimesed.

Teised usuvad, et surres lõpetab meie maine, füüsiline keha funktsioneerimise, kuid inimese entiteet teadvuse, hinge vms näol jätab selle maha ning liigub edasi, et leida endale asupaik uues kehas ja hakata elama uut elu. Siit ka huvi selle vastu, kes inimene on olnud mõnes varasemas elus. See uskumus esineb India usundites, kuid on tänapäeval levinud ka Läänes.

Kolmandad usuvad, et pärast surma vabaneb meie hing kõigest maisest ja tõuseb teispoolsesse vaimusfääri, kus kogeb igavest valgust, armastust, rahu, rõõmu ja õnne. Ta on jäädavalt vaba. See oleks justkui kristlik õpetus taevariigist, aga ilma põrguta.

Usutakse sedagi, et lahkunud on maise ilmaga endiselt kuidagi ühenduses ning võivad meile oma ligiolekust erineval viisil märku anda – näiteks tulla hingedeajal meid külastama või ootamatult juhatust anda.

Need ja muud taolised arvamused kõlavad erinevates kombinatsioonides kirjanduses, meedias, sotsiaalmeedias, vestluses kaasinimestega jne.

Mida usuvad kristlased?

Kristlased on sõnastanud oma usu selles küsimuses järgmiselt: «Mina usun …ihu ülestõusmist ja igavest elu.» Või: «…ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu.» Me kordame neid usutunnistuse sõnu igal jumalateenistusel. Meie usk ei tugine oletustele või soovmõtlemisele, vaid lähtub Jumala sõnast, s.t ilmutusest – millestki, mis edastab meile infot väljastpoolt aegruumi.

Katoliku kiriku katekismuse kompendium täpsustab: «Igavene elu on see elu, mis algab kohe pärast surma» (nr 207) ja «Taeva all mõeldakse ülimat ja jäädavat õnne» (nr 209).

Öeldule olgu lisatud veel mõned selgitavad punktid.

Esiteks, kristlased ei usu ainult hinge surematust, vaid ka ihu ülesäratamist kirgastatud kujul ning taasühinemist hingega. Ortodoksi metropoliit Kallistos Ware (1934–2022) selgitab: „Jumal on meid luues nõnda seadnud, et inimese hing ja ihu on teineteisest sõltuvad ja ühel pole ilma teiseta õiget elu. Tänu pattulangemisele lahkuvad need kaks teineteisest siis, kui ihu sureb, ent see eraldumine ei ole lõplik ega igavene. Kristuse teise tulemise ajal tõuseme me surnuist üles nii hinge kui ihuga ja astume nõnda, hing ja ihu jälle koos, Issanda viimsepäeva kohtu ette.“

Katoliku kiriku katekismuse kompendiumis (nr 205) on kokkuvõtlikult öeldud: «Pärast surma, mis on ihu ja hinge lahutamine, ihu laguneb, aga hing, kes on surematu, läheb vastu Jumala kohtule ning ootab taasühinemist ülestõusnud, kirgastunud ihuga Issanda taastulemise ajal. See, kuidas ihu ülestõusmine toimub, ületab meie kujutluse ja mõistmise piirid.»

Teiseks, kristlusele on omane õpetus, et iga inimene astub pärast surma Jumala kohtu ette. Pühakiri ütleb: «inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus» (Hb 9:27). Me oleme niisiis aruandekohuslased Looja ees, kes on loonud meid mõistuse ja vaba tahtega olenditeks ning kelle ees peame vastama kord küsimustele oma elu, tegude ja mõtete kohta. Apostel Pauluse sõnadega: «me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba» (2Kr 5:10).

Kolmandaks, kohtumõistmine tähendab paratamatult seda, et mitte igaüks ei pääse automaatselt taevasse ehk jäädava õndsuse seisundisse. Paraku arvavad isegi mõned kristlased, et kõik lahkunud pääsevad taevasse, kus neil saab olema hea. Jeesus Kristus aga ütleb tähendamissõnas rahvaste kohtust: «Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu» (Mt 25:46).

Kristus kirjeldab põrgut paigana, kus on «ulgumine ja hammaste kiristamine» ning kus «nende uss ei sure ja tuli ei kustu». Põrgu on Jumalast lahutatute seisund või olukord, mida iseloomustab kannatus. Katoliku kiriku katekismuse kompendiumis märgitakse, et «Põrgu suurim kannatus on igavene lahusolek Jumalast, ainsast, kelles võib meil olla elu ja õndsus, mille jaoks oleme loodud ja mis on meie igatsus» (nr 212).

Seda silmas pidades manitseb Kristus Mäejutluses oma kuulajaid: «Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad» (Mt 7:13–14).

Kuidas surmaks valmistuda?

Kui ristiinimese elu läheneb lõpule, julgustab Martin Luther toimima ja mõtlema nõnda («Jutlus surmaks valmistumisest», 1519):

«Kui nõnda kõigiga maa peal hüvasti on jäetud, tuleb oma meel ja mõte üksnes Jumalale suunata. Sest sinna pöördub ja sinna juhib meid ka surma tee. Ja siin on kitsas värav, siit algab ahas rada, mis elu sisse viib; selleks peab igaüks rõõmsalt valmistuma. Sest see on küll väga kitsas, aga mitte pikk; see on nii, nagu siis, kui laps oma ema ihu väikesest elamust ohutunde ja hirmuga sünnib avarasse paika taeva all ja maa peal, see tähendab, sellesse ilma: niisamuti läheb inimene läbi surma kitsa värava sellest elust. Ja kuigi taevast ning maailma, milles me praegu elame, suureks ja avaraks peetakse, siiski on see kõik tulevase taevaga võrreldes hoopis kitsam ja väiksem kui on emaihu praeguse taevaga võrreldes. … Aga surma kitsas läbikäik tingib selle, et meile siinne elu avar ja sealne kitsas tundub. Seepärast tuleb uskuda ja lapse ihulikust sünnist õppida, nagu Kristus ütleb: «Kui naine sünnitab, kannatab ta hirmu käes, kui ta aga terveks on saanud, ei mõtle ta enam hirmule, sest temast on inimene sündinud maailma.» Samamoodi peab ka surmas hirmust võitu saama, teades, et pärast seda saab olema rohkesti avarust ja rõõmu.»

Pole vast kirjanduslik liialdus öelda, et me elame murrangulisel ajal. Õhtumaa vaimses keskkonnas on toimunud «tektoonilised nihked», nii et «vaimsete mandrite» välispidised piirid ja kujud on tundmatuseni muutunud. Institutsionaalne kirik koos kõigega, mis on selle osa, on samuti teinud läbi ulatusliku metamorfoosi. Ma ei taha selle kirjutise sissejuhatust koormata liiga paljude näidetega – piirdun vaid kahe ilmeka seigaga muusikavaldkonnast. (1) Ma mäletan aega (1990. aastad), mil kirikukontserdi kavast «roogiti» vaimuliku või organisti poolt armutult välja kõik, mis ei olnud otseselt «kristlik» muusika, sealhulgas näiteks looduspilte kirjeldavate tekstidega laulud. Tänapäeval on aga kirikus võimalik kuulda kontserti, mille kavas ei ole mitte ühtegi laulu, mida saaks otseselt «kristlikuks» kategoriseerida. (2) On tekkinud ilmaliku tekstiga «vaimulikud laulud», mida vaimulikel talitustel, eriti laulatustel ja matustel võib kuulda. Kirikumuusikud omaltpoolt aga võtavad üle kõik, mis ilmaliku muusika stiilid ja žanrid pakuvad, sh pop, hip-hop ja heavy metal. Nii et vastukaaluks ilmaliku tekstiga «vaimulikele lauludele» on tekkinud ka vaimuliku tekstiga «ilmalikud laulud». Meenutades, et kõik see on juhtunud vaid ca kolmekümne aasta jooksul, saab ilmsiks muutuste radikaalne dünaamika selle täies tegelikkuses.

Seistes muutustele ajaliselt liiga lähedal, on keeruline, et mitte öelda võimatu, anda murrangulistele protsessidele terviklikku ja adekvaatset hinnangut. Ka mina ei püüa seda teha – nendin vaid metamorfoosi toimumist ja küsin: «mis võiks kirikumuusikuid aidata edasiste elujõuliste valikute tegemisel suurte muutuste ajastul»? Et õhutada sellele küsimusele vastamiseks vajalikku diskussiooni, olen kaardistanud ja kirjeldanud minu silmis viis kõige olulisemat valikut kirikulaulus, aga ka kirikumuusikas tervikuna, kolmanda aastatuhande alguse Maarjamaal. Kaks aastatuhandet kristlikku tsivilisatsiooni on meieni toonud kirikumuusika, mis on rikas ja mitmekesine – olen veendunud, et kõikidele hea tahtega inimestele leidub Jumala muusikaaias oma koht. Mina lähtun oma kirjutises ennekõike kirikumuusika ürgseimast väljendusest – kirikulaulust, sest muusikaks saanud Sõnast on võrsunud ülejäänud kirikumuusika ja tegelikult ka lääne kunstmuusika kultuur tervikuna. See on üsna loogiline, sest kirikulaulu ilmsiks saamiseks ei ole vaja mingeid lisavahendeid – ainult inimhääl ja Jumala Sõna. Ainuüksi see tõdemus teeb kirikulaulu oma olemuselt kirikumuusikas fundamentaalseks.

Viie valiku kaardistamise ja kirjeldamiseni olen jõudnud enam kui kahekümne viie aasta jooksul, mil olen päevast päeva ja tunnist tundi tegelenud kirikulaulu, eriti aga emakeelse kirikulaulu, teemadega nii teadlase, interpreedi, helilooja kui pedagoogina. Loodan, et leiate aega minu mõtetesse süveneda ja et see kirjutis aitab kasvõi pisutki mõtteid süstematiseerida ning inspireerib otsima vastuseid eelkõige kirikumuusika olemuse süvatasandilt.

Esimene valik: kas saksa ja ladina kirikulaul eestikeelsete sõnadega või eestikeelne kirikulaul?

Prof Toomas Siitan esitas 2001. aastal kogumikus «Kelle laulu me laulame?» minu arvates kõigi aegade kõige nutikama küsimuse eesti kirikulaulu uurimises: «Kas eesti kirikulaul või kirikulaul Eestis?» Peale pikaajalist proosarütmilise kirikulaulu ehk pühalauluga tegelemist erinevates keeltes olen hakanud mõistma selle küsimuse sügavust ja sõnastanud, praktikast tõukudes, Siitani küsimuse spetsiifilisemaks: «kas saksa ja ladina kirikulaul eestikeelsete sõnadega või eestikeelne kirikulaul». Esmapilgul võib tunduda, et see küsimus on ebaadekvaatne või koguni kiuslik – mis vahet seal on, kas «eestikeelsete sõnadega» või «eesti keeles». Tegelikkuses on vahe mäekõrgune ja uurimistöö ning praktika tagajärjel saab väita, et meie emakeele prosoodia ei ole kirikulaulus veel oma potentsiaali saavutanud. Me oleme oma kirikulaulu rajanud laenurahale ladina, aga põhiosas saksa kirikulaulu kapitalist. Seda aga ainult sellepärast, et me ei ole suutnud märgata puude taga metsa. Oma Maarjamaa metsa. Muusika on võimas ja dominantne meedium, mis on vokaalmuusika ajaloos alates 10. sajandist tihtipeale jätnud teksti vaeslapse ossa. «Suure muusika» mantlivoltide vahelt on tekst aegajalt rohkem, aegajalt vähem ennast välja pistnud, aga lõpuks ikkagi sinna tagasi pugenud või koguni tagasi surutud. Meie emakeele prosoodia, mis erineb drastiliselt nii ladina kui saksa keele omast, ei ole oma harukordse keelemuusikaga suutnud veel mõjule pääseda. Me laulame siiamaani saksa kirikulaulu eestikeelsete sõnadega, selle asemel et laulda sama kirikulaulu eesti keeles. Kas poleks aeg anda Eestis kirikulaulule selle žanris nii ainuomane tekstikesksus. Muusika peab olema Sõna teenistuses, mitte aga vastupidi. Sellisest sümbioosist sünnib midagi, mis on muusikaliselt täiesti ainulaadne ja uus. Me saaksime kasutada ajaloolist võimalust EELK uue lauluraamatu koostamise näol ja astuda uude ajastusse – eestikeelse kirikulaulu ajastusse. See tähendab muutust, mille käigus tuleb revideerida punschellikku saatefaktuuri, loobuda hoogsate rütmidega eesti keelt moonutavatest koraaliviisidest ehk nn rütmiseeritud koraalidest ja hüljata ladina keele eeskujul psalmitoonide viisidel «hõljumine». Asemele võiks tulla eesti keelemuusikat toetav instrumentaalsaatefaktuur, eesti keelerütmi järgi rütmiseeritud koraal ja emakeelse psalmiteksti keskendunud palvemeelsest lausumisest võrsuv pühalaul.

Esimese valiku tuumaks on seega küsimus: kas eesti keele unikaalne keelemuusika on Sinu jaoks piisavalt oma ja kallis, et kaaluda üles saksa ja ladina kultuurist meieni ulatunud kirikulaulu traditsioon. See ei tähenda nimetatud traditsioonist loobumist – õieti ei saagi seda ju teha, sest indogermaani muusikaline mõtlemine on meie identiteediga liiga tihedalt läbipõimunud. Tegelikult tähendab see traditsiooni uuesti mõtestamist, selle väärindamist eesti keele abil ja eesti keele kaudu. 

Teine valik: kas muusikateos või muusikaline keel?

Lääne muusikakultuur on juba teise aastatuhande algusest triivinud muusikalise mõttelaadi suunas, mille keskmes on helilooja ja tema loodud muusikateos (inglise keeles musical work). Samas on muusikateose prominentsus kirikulaulu esimestes kihistustes veel tundmata ja selle tõsiasja mõju on traditsiooni kaudu kandunud ka tänasesse päeva. Viidates Hans Heinrich Eggebrechtile (1919–1999) sedastab Toomas Siitan 2004. aasta kogumikus «Mõeldes muusikast», et: «klassikaline Euroopa muusikakultuur koosneb muusika teostest, ning et olla käsitletav teosena, peab muusikaline tekst (1) olema lõpetatud (suletud), kindlalt määratletud vormi ja struktuuriga ning reeglina seostatav ühe autoriga (ja/või koolkonnaga); (2) olema kirjalikult fikseeritud (st määratletava identiteediga) ning noodikirjast lähtuvalt interpreteeritav ja analüüsitav; (3) vastama teatud väärtushinnangutele: üldiselt ei huvitu muusikalugu nn «tarbemuusikast», mille alla tuleks liigitada ka suurem osa vaimulike ja ilmalike tseremooniate jaoks loodust.»

Kolmandas seletuses sisaldub problemaatiline väide, nagu ei huvituks «muusikalugu «tarbemuusikast» [---] mille alla tuleks liigitada ka suurem osa vaimulike ja ilmalike tseremooniate jaoks loodust». Tänases praktikas on tegelikult nii kirikumuusika kui ka militaarmuusika mahukalt käsitletud muusikaloolised uurimisobjektid. Samas avab kolmas väide kirikumuusika eripärase loomuse: kirikumuusika ei pea ennast piiritlema muusikateose raamidega. Sobiv näide on improviseeritud oreliprelüüd koraalile, aga ka muutuv salmide arv koraalides ja psalmides ning laulude instrumentaalsaate varieerumine. Tänases kirikumuusikas on muusikateose osatähtsus suur. Niipea, kui jumalateenistusel kõlab mõne helilooja laul või instrumentaalpala, on tegu muusikateosega. Hajusamalt rakendub see koraalide puhul, sest neis lauludes ei ole «lõpetatus» iseenesestmõistetav (vt eelmine lõik, punkt 1).

Muusikateosele alternatiivne mõtlemine võiks olla muusikalisele keelele põhinev arusaam. Ka improvisatsioonis, mis ei ole käsitletav muusikateosena, on kasutusel mingitele tunnustele vastav muusikaline keel. See on tuntav ka kirikulaulus, näiteks laulupalve (päevapalve ja palve pärast armulauda) muusikaline keel, mis omakorda (isegi Eestis) jaguneb mitmeks erinevaks dialektiks. Kirikulaul toetub sageli selle keele prosoodiale, milles lauldakse. Seepärast kujuneb kirikumuusika muusikaline keel rohkem või vähem laululutekstides kasutatava keele mõjuväljas. Välja arvatud juhul, kui kirikulaul on mõne teise, väga dominantse keelemuusika patronaaži all. Näiteks kirikulaul Eestis on kujunenud saksa keele mõjuväljas ja selle toimejõud on muusikas selgelt näha (vt ka «Esimene valik»).

Kui ma eelpool kirjutasin, et «kirikumuusika ei pea ennast piiritlema muusikateose raamidega», siis tegelikult tundub, et kirikumuusika pelgalt ei naudi privileegi, et «ei ta pea end piiritlema», vaid omab kohustust, et «ta ei tohi end piiritleda» muusikateose kontseptsiooniga. See ei tähenda, et muusikateosed tuleks kirikumuusikast pagendada, vaid võiks otsida tasakaalu muusikateostele ja muusikalisele keelele toetuva repertuaari vahel. Milline aga on eesti kirikulaulu muusikaline keel, mis oleks kooskõlas meie emakeele prosoodiaga? Seda saame aja jooksul teada ainult siis, kui loobume kirikumuusikas liigsest muusikateose-kesksest mõtlemisest ja hakkame esmalt otsima meie oma kirikulaulu ja seejärel ka kogu kirikumuusika unikaalset keelepruuki. Lihtsam lahendus on sulgeda end muusikateose raamistusse, aga see ei pruugi olla nii efektiivne meedium meie oma, ainukordse kirikumuusika keele avastamisel.

Kõige selgemalt saab see teema ilmsiks psalmilaulus – proosarütmilises kirikulaulus ehk pühalaulus. EELK uue lauluraamatu koostamise protsessis oli valik, kas otsida psalmilaulus eesti keelele iseloomulikku muusikalist väljendust või lisada lauluraamatusse umbes viiskümmend erinevate heliloojate poolt loodud uut psalmitekstilist laulu ehk siis muusikateost. Valik langes komplektile psalmitekstilistele muusikateostele. Muusikateose-kontseptsiooni eelistamine selles valikus on emakeelsele psalmilaulule üsna suure tõenäosusega tupiktee, sest see ei loo pinnast rahvusliku psalmilaulu kui muusikalise keele orgaaniliseks juurdumiseks.

Teise valiku tuumaks on seega küsimus, kuidas tuua kirikumuusikasse rohkete suurepäraste muusikateoste kõrvale eesti keele eripäradest tõukuv muusikaline keel. Muusikateose kontseptsioonile jäägu oma osa kirikumuusikas, aga selle kõrval ärgu unustatagu kirikumuusikale olemuslikult omast mõtlemist väljaspool muusikateose raamistust.

Kolmas valik: kas muusikaline voogamine või sõnaline voogamine?

Kognitiivses muusikateaduses, täpsemalt muusikapsühholoogias tuntakse mõistet «muusikaline voogamine» (inglise keeles musical flow). «Voogamine» kirjeldab täielikku «imendumist» teatavasse ainesesse või tegevusse. Muuhulgas iseloomustatakse sellega muusika võimet haarata inimest ja justkui «kanda» teda muusikalises hoovuses. On väga tõenäoline, et iga inimene on tundud muusikalist voogamist, ilma et ta seda endale teadvustaks – lihtsalt kuidagi eriline ja ülendav tunne on. Eestlastel on voogamine kerge tulema, kui näiteks laulupeol lauldakse Lydia Koidula ja Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm». Kirikus kutsub muusikalise voogamise hõlpsasti esile sugereeriv orelimäng ja oreli saatel laulmine.

Eelnevates valikutes oli juttu teksti esmatähtsusest muusika ees, mis on kirikulaulule eriomane. Kas Sa oled kunagi mõelnud Jumala Sõnast tekkivale voogamisele kirikulaulus? Kas võib juhtuda, et muusikaline voogamine, mis teatavasti on väga võimas kogemus, võib ära varjata tekstist lähtuva voogamise? Kirikumuusika ajaloos on seda varemgi juhtunud, nt moteti keelustamine 13. sajandil, sest selles hakkas muusika selgelt teksti varjutama, seda enam, et samaaegselt võisid muusikateoses kõlada erinevad tekstid.

Kuidas me saaksime otsida sõnalist voogamist ja varustada seejärel tekst sellise muusikaga, mis ei kataks sõnalist voogamist kinni? Siin aitab, ja see on korduvalt järele proovitud, Pühakirja üheskoos lugemine. Kahe aastatuhande jooksul enim koosloetud Pühakirja osa on vaieldamatult Vana Testamendi psalmide raamat. Kes on tuttav emakeelsete psalmide koos lugemisega, see teab, et lausumise ja laulmise vahe selles olukorras on hajus. Kui otsida esmalt sõnalist voogamist ja seejärel lihtsalt rakendada sobiv lauluviis (psalmitoon ehk vormel) lausumise ilmestamiseks, siis saab kirikulaul pürgida täiuslikkusele – Sõna ja muusika lahutamatule koostoimimisele.

Kolmanda valiku tuumaks on seega küsimus, kas kirikulaulus peaks kõigepealt omandama teksti, selle õige häälduse ja rõhuasetused, loetava loo narratiivi ja võimalikud tõlgendused ning alles seejärel rakendama tekstiga koos sobiva meloodia; või õppima esmalt meloodia ja seejärel rakendama sõnad meloodia laulmiseks nootide külge? Kumb on lähtepositsioonis olulisem, kas tekst või muusika? Oluline on siinkohal rõhutada, et alustades laulule lähenemist tekstist, ei ole minu kogemuses muusika mitte kunagi kannatanud. Vastupidi – mõlemad võidavad ja Emand Kirikulaul saab ilmsiks fenomenaalses teksti ja muusika sümbioosis.

Neljas valik: kas meie kirikulaulu juured on esimeses, kümnendas, kuueteistkümnendas või üheksateistkümnendas sajandis?

On vana tõde, et kui tahta midagi sisuliselt uuendada, siis kõige tulemuslikum viis on hüljata pinnapealsus ja tungida süvatasandile – uuendatavat ainest tuleb põhjalikult ja terviklikult uurida ning tundma õppida. Tuleb minna tagasi juurte juurde – kuni «viimase rootsu tipuni» ja «ronida» seejärel mööda juuri uuesti tänapäeva tagasi. Ega asjata ei sedasta vanasõna, et «kel’ pole minevikku, elab tulevikuta». Ajaloolise terviku tunnetamine ei ole pelgalt haritlaslik nohiklikkus, vaid üsna pragmaatiline realiteet, sest seegi on vana tõde, et tihtipeale pole «uus» midagi muud, kui «hästi äraunustatud vana». Liikudes nõnda mööda juuri algusele lähemale võib kohata nii mõndagi, mis on pikas traditsioonis kunagi tõeks elatud, aga tänaseks unustatud või teadlikult unarusse tõrjutud. Nii ei olegi tingimata vaja «hambad ristis» midagi uut «leiutada», vaid piisab ajastutetaguse ainese taasvormimisest ja autentse lähenemisega väärindamisest. See on reformatsioon.

On üsna raske siduda ennast ristikiriku esimese muusikalise kihistusega, millest ei ole pea mitte mingit muusikaspetsiifilist teadmist. Muusika puudumisel on parim võimalus otsida kontakti kirikulaulus kasutatud tekstide kaudu. Aga isegi kui me ei tea esimese aastatuhande kirikumuusikast midagi nii konkreetset, et seda tänasel päeval enamvähem usutavalt reprodutseerida, on meil olemas üsnagi kindel teadmine psalmide laulmise kohta. Vana Testamendi psalmid ehk Naatsareti Jeesuse palveraamat on meie kõige otsesem konkreetne seos varakiriku muusikalise praktikaga. Kuna Jeesus kasutas psalmide tekste oma palveelus, siis on üsna loogiline, et varakirik võttis need tekstid kasutusele. Kuidas hoida kinni muusikaliselt anonüümsest, aga tekstiliselt konkreetsest vundamendist? Kuidas elada kirikulaulus tõeks varakiriku muusikaline pärand?

Siin tuleb meile appi suur muutus teise aastatuhande alguses, mil ladina pühalaulu (gregooriuse laulu) muusikalise materjali kirjalik dokumenteerimine alguse sai. Koos esimese aastatuhande lõpu noteerimata liturgiaraamatutega loovad esimesed muusikakäsikirjad meile mingigi ettekujutuse esimese aastatuhande kirikumuusikalisest mõtlemisest. Selle keskmes on laulutekstidena just Naatsareti Jeesuse palveraamat – Vana Testamendi psalmid. Koos psalmidega asetatakse meie ette vägagi ulatuslik hümni- ehk koraalikorpus ja üsnagi lai valik vabažanrilisi laule. Aastatuhande vahetus defineerib, nüüd juba ka muusikaliselt, lääne kirikulaulu terviku – psalmid, hümnid ja vaimulikud laulud.

Teise aastatuhande keskel toimusid määrava tähtsusega sündmused. Luterlik reformatsioon asetas kirikulaulu keskmesse emakeelse koraali ehk hümni. Alles jäid ka vabažanrilised laulud, aga Naatsareti Jeesuse palveraamat tõrjuti uute konfessioonide muusikapraktikast vähehaaval kõrvale. Reformatsioonijärgsetes kirikutes esinesid psalmid veel ainult kajana – koraalitekstideks ümbersõnastamise kaudu. Traditsioon, mis oli kirikulaulu kandnud poolteist aastatuhandet, osutus uutes oludes raskesti rakendatavaks ja ebapraktiliseks ning emakeelne pühalaul ei saanud tekkida. Siis ei olnud see võimalik, aga nüüd on.

Veel üks verstapost, mida võib eesti kirikumuusikas tajuda lähtepunktina, on 19. sajand: koorilaulu hoogustumine, professionaalse helikunsti tekkimine, rahvusromantilise muusikalise diskursuse algus, rahvuskultuuri sünd jne. Kuigi paljud seda ei tea, leiutati ka «kaasaegne gregooriuse laul» just romantilisel, 19. sajandil. Meie kõlaline ettekujutus sellest, milline on keskaegne ladina pühalaul, sh psalmilaul, pärineb 19. sajandist. Seepärast võibki tekkida petlik tunne, nagu oldaks muusikaliste juurtega keskajas, aga samas jäljendatakse vaid 19. sajandi ladina pühalaulu ideaale.  

Neljanda valiku tuumaks on lihtne küsimus: kui me otsime oma vaimulikke juuri esimese aastatuhande algusest, siis miks ei tee me seda sama kirikulauluga? Isegi kui muusikaline teadmus esimesest aastatuhandest on vähene, toob teise aastatuhande alguses tekkinud kirjalik muusikakultuur austuse ja armastuse psalmide laulmise kohta selgelt meie ette. Selleks peab olema väga hea põhjus, et lõigata luterlikust traditsioonist välja 1500 aastat kristliku muusika pärimust. Mida lähemale tänapäevale me toome oma «juurte ulatuse», seda vaesemaks teeme nii ennast kui neid inimesi, keda me oleme kutsutud teenima. Kes küll võiks saada rikkamaks sellest, kui Püha Pauluse kirjades nimetatud psalmide, hümnide ja vaimulike laulude laulmisest (KI 3:16, Ef 5:19) jäävad alles vaid hümnid ja vaimulikud laulud? Seepärast on väga oluline endalt küsida – kus on minu kirikulaulu juured?

Viies valik: kas «uus laul» või «Uus Laul»?

Pühakirja salm «Laulge Issandale uus laul!» (nt Ps 96:1) võiks vabalt olla kirikumuusikute lipukiri. Mida aga «uus laul» eelkõige tähendab? On see uus muusikateos? On see vana muusikateose uus esitus? On see isiklik vaimne uuenemine mistahes laulu laulmisel? Või on see hoopis kirikulaulu süvahoovustest võrsuv mastaapne uuenemine, mis ületab kõik senised kategooriad? Indogermaani rahvastel on tänasel päeval küllaltki raske midagi tõeliselt «uut» saavutada, sest nende kirikulaul on keelemuusika ressursi suures mahus juba ära kasutanud. Seda kriisi väljendab pea iga ilmaliku muusikastiili viljelemine lääne kirikumuusikas. Seda tehakse ka Eestis usinalt järele. Siin on meil kui uurali keeleperekonda kuuluval läänemeresoome keelt kõneleval väikerahval erakordne eelis. Suurte metamorfooside ajastul, mil me vajame «Uut Laulu» rohkem kui kunagi varem, saame me võtta indogermaani kirikulaulu teadmuse ja oma emakeele eripära ning laulda tekkivas sümbioosis absoluutselt pretsedenditu «Uue Laulu». Sellise võimaluse rakendamine sarnaneb uue energiatehnoloogia avastamisele, mille tagajärjeks on piiramatu hulk energiat, mille tootmise omahind on olematu. «Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!» (Ilm 22:17b)

Viienda ja viimase valiku tuumaks on seega küsimus: kas ma piirdun uue laulu otsimisel kosmeetiliste vahenditega või olen valmis esitama endale kõrgema nõudmise ja otsima «Uut Laulu»?

Lõpetuseks

Kirjeldatud valikud laotavad meie ette kimbukese kirikulaulule ja kirikumuusikale spetsiifiliselt omaseid ideaaltunnuseid: kompromissitu tekstikesksus, keelepärasus, «vabadus» muusikateose raamidest, traditsiooni tarkusest lähtumine, igavene püüdlus «Uue Laulu» laulmise poole.

Minu kirjeldatud valikud ei ole mingil juhul kategoorilised. See tähendab, et nende tegemiseks ei pea nii öelda «lauda puhtaks lööma». Las olla see, mis on olnud. Kui kellelegi meeldib saksa kirikulaul eestikeelsete sõnadega rohkem, kui sama kirikulaul eesti keeles, siis on see igal juhul parem, kui et kirikulaulu üldse ei ole. Kui keegi leiab muusikalises voogamises suurema rahulolu kui tekstilises voogamises, siis on see parem, kui et kirikumuusikat üldse ei ole. Pidagem aga meeles seda, millised erakordsed võimalused on meie ette tänasel päeval asetatud ja ärgem olgem tagasihoidlikud nende kasutamisel.

Tallinnas, 28. oktoobril 2022

Artikli kirjutamist on toetatud Kultuuriministeeriumi loovuurimuse meetmest.

Ukraina õigeusklikud on nii geopoliitiliste kui kirikupoliitiliste tõmbetuulte võimuses. Lisaks Konstantinoopoli ja Moskva patriarhaatide rivaalitsemisele mõjutavad neid Washingtoni ja Kremli geopoliitilised ambitsioonid, kirjutab kirikuajaloolane Veiko Vihuri algselt portaalis Objektiiv ilmunud pikemas ülevaates Ukraina kirikutüli kujunemisest ja käigust.

Ukraina kirikutülist on Eesti väljaannetes kirjutatud peamiselt lääne vaatevinklist ja kooskõlas meil domineeriva narratiiviga ning on eiratud kanoonilise Ukraina Õigeusu Kiriku vaatenurka. Kahtlemata on poliitiliselt ja ideoloogiliselt ahvatlev käsitleda kirikuga seonduvaid küsimusi Ukraina Venemaa mõjusfäärist väljakiskumise ning autoritaarse ida ja demokraatliku, liberaalse lääne vahelise kokkupõrke kontekstis. Kiriklikust vaatepunktist on asjad siiski palju mitmetahulisemad.

Ukraina usuline maastik

Rohkem kui 40 miljoni elanikuga Ukraina usuline maastik on üsna kirju ja niisamuti on käänuline Ukraina kiriku ajalugu. Et mõista Ukraina kirikutüli olemust, tuleb esmalt mõned olulisemad taustafaktid meelde jätta.

Aastal 2018 oli Ukrainas ühe uuringu kohaselt õigeusklikke kokku 67 protsenti elanikest ning katoliiklasi umbes 10 protsenti. Kui jätta kõrvale protestandid ja muude uskude esindajad, siis peamiste usuliste ühendustena tegutses Ukrainas toona kolm õigeusukirikut ja kreekakatoliku kirik.

Ukraina Õigeusu Kirik (Украї́нська Правосла́вна Це́рква, lühend inglise k UOC, eesti k UÕK) – autonoomse kirikuna Moskva Patriarhaadi koosseisu kuulunud ja õigeusumaailmas kõigi poolt tunnustatud kanooniline kirik, mida aastatel 1992–2014 juhtis Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit Volodõmõr (Sabodan), pärast tema surma aga juhib seda metropoliit Onufri (Berezovski). 2014. aastal jagunes kirik 53 piiskopkonnaks. Wikipedia andmetel on UÕK-s 97 piiskoppi, 12 409 preestrit, 12 092 kogudust ja 258 kloostrit tuhandete munkade ja nunnadega.

Ukraina Õigeusu Kirik – Kiievi Patriarhaat (Украї́нська Правосла́вна Це́рква – Ки́ївський Патріарха́т) – Moskva Patriarhaadist lahku löönud ortodoksid, kelle juhiks on tunnustamata patriarh Filaret (Denõssenko). Moskva Patriarhaat pani Filareti kirikuvande alla ning kogu õigeusumaailm, kaasa arvatud Konstantinoopoli Oikumeeniline Patriarhaat, seda skismaatilist (skisma – kirikulõhe) struktuuri ei tunnustanud. Aastal 2018 oli Kiievi Patriarhaat üks uue Ukraina õigeusukiriku moodustanud kirikutest, ent juba 2019 taastas Filaret selle tegevuse.

Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik (Українська автокефальна православна церква, lühend eesti k UAÕK) – seda ei tohi segamini ajada 2019. aastal Konstantinoopolist autokefaalia ehk kirikliku iseseisvuse saanud uue kirikuga (vt allpool); selle juured ulatuvad 1921. aastasse. Õigeusumaailmas ei tunnustanud seda ükski kirik. Selle viimaseks juhiks oli metropoliit Makaari (Mõkola Maletõts).

Ukraina Kreeka-Katoliku Kirik (Українська греко-католицька церква) – idariitusega kirik, mis on osa roomakatoliku kirikust ja tunnistab oma peana Rooma paavsti. 2019. aastal oli sel umbes 4 miljonit liiget. Kiriku ajalugu ulatub Bresti unioonini (1596), mil osad ortodoksi piiskopid ühinesid roomakatoliku kirikuga.

2019. aastal sai Konstantinoopoli Patriarhaadilt iseseisvuse (autokefaalia) uus ühendkirik:

Õigeusu Kirik Ukrainas (Православна церква України, lühend inglise k OCU, eesti k ÕKU) – tekkis 2018. aasta detsembris Kiievis peetud kirikukogu (ühinemiskogu) tulemusena, moodustudes peamiselt Kiievi Patriarhaadi ja UAÕK vaimulike ja koguduste baasil. Selle juhiks valiti patriarh Filareti paremaks käeks nimetatud Epifanius (Sergei Dumenko), kes kannab nüüd samuti Kiievi ja kogu Ukraina metropoliidi tiitlit. Just see kirik sai Konstantinoopoli patriarhilt autokefaalia-tomose (kiriklikku iseseisvust kinnitava üriku). Kanooniline Ukraina Õigeusu Kirik, nagu ka Moskva Patriarhaat ja suur osa õigeusumaailmast seda kirikustruktuuri ei tunnusta. Wikipedia andmetel on ÕKU-s 62 piiskoppi, 4500 vaimulikku, üle 7000 koguduse ja 77 kloostrit.

Kõik need mainitud kirikud loevad oma alguseks Kiievi-Vene ristimise. Kiievi metropoliitkond rajati 10. sajandil – Kiievi-Vene ristimise aastaks peetakse traditsiooniliselt aastat 988. Kiriklikult allus see Konstantinoopolile. 1299. aastal viidi metropoliidi aujärg üle Vladimirisse (tegelikult juhtus see juba 1240, kui Kiievi vallutasid mongolid) ja 1325 Moskvasse. Moskva metropoliidist aga sai 1589 kogu Venemaa patriarh. 1458 rajati eraldi Kiievi metropoliitkond. 1596 liitus osa ortodoksidest roomakatoliku kirikuga (Bresti unioon), mis pani aluse kreekakatoliku kirikule.

Aastal 1686 andis Konstantinoopol Moskva patriarhile õiguse Kiievi metropoliiti ametisse seada; enamgi veel, kogu Kiievi eparhia anti selgesõnaliselt Moskva alluvusse (Konstantinoopoli patriarhi kirjade ingliskeelse tõlke saab alla laadida siit). Sellest peale on Oikumeeniline Patriarhaat tunnustanud Ukraina õigeusukirikut Moskva Patriarhaadi osana. Kuni 2018. aasta oktoobrikuuni.

Konstantinoopoli ja Moskva patriarhide rivaliteet

Oluliseks taustateguriks Ukrainas aset leidnud sündmustes on ortodoksimaailma kahe tähtsa patriarhaadi mõõduvõtmine. Kui Konstantinoopoli patriarh omab õigeusklike seas üldiselt tunnustatud auesimust, siis Moskva patriarh, olles aujärjekorras alles viiendal kohal, juhib tänapäeval suurimat õigeusukirikut maailmas.

Pärast Rooma paavsti ekskommunitseerimist aastal 1054 jäi ortodokside vaate kohaselt õigeuskliku kristlaskonna esimeseks piiskopiks Konstantinoopoli patriarh – täpsemalt Konstantinoopoli, Uue Rooma ülempiiskop ja oikumeeniline patriarh. Ida-Rooma keisririik ehk Bütsants on küll ammu ajalukku varisenud, kuid kunagise impeeriumi pealinna piiskop on ortodokside jaoks endiselt primus inter pares, esimene võrdsete seas.

Konstantinoopoli patriarhid näevad endal siiski olevat teatud õigusi, mis lähevad kaugemale puhtalt auesimuse staatusest. Need on nimelt 1) kõrgeima kohtuvõimu õigus mistahes vaidlusküsimuse lahendamisel õigeusumaailmas, 2) ainuõigus kutsuda õigeusu patriarhe ja teisi autokefaalsete kirikute juhte nõupidamisele, 3) õigus kanoonilisele jurisdiktsioonile õigeusklike üle, kes asuvad väljaspool kohaliku kiriku kanoonilist territooriumi ja 4) ilma oikumeenilise patriarhi nõusolekuta ei saa anda ühelegi kirikule autokefaaliat.

Üldse kalduvad Oikumeenilise Patriarhaadi ametikandjad ja teoloogid rõhutama vajadust kogu õigeusumaailma juhtiva esipiiskopi järele – mõte, mis läheneb paavstlusele. Näiteks kirjutab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) metropoliit Stefanus (Charalambides): «Õigeusu kirikul ei ole «üleüldist piiskoppi», kuid nagu toonitab tuntud õigeusu teoloog Joann Meyendorff, et õigeusu kirikul on ometi kahtlemata vaja üleilmset piiskoplikku juhtimist ning esimese patriarhi kui eestkõneleja autoriteeti. Need on möödapääsmatud tingimused selleks, et tagada kiriku osaduse terviklik toimimine.»

Telmessose peapiiskop Iiob leiab koguni, et oikumeeniline patriarh ei ole õigeusklike jaoks lihtsalt primus inter pares ehk esimene võrdsete seas, vaid ikkagi pea, protos, kellele neljas oikumeeniline kirikukogu on andnud õiguse vastu võtta piiskoppide ja teiste kleerikute palveid ning asutada otsealluvusega (stauropigiaalseid) struktuure.

Vene Õigeusu Kirik (VÕK), mis omandas 16. sajandi lõpul patriarhaadi staatuse, harjus Bütsantsi langemise järel uue ortodoksse, nimelt Vene impeeriumi kiriku rolliga. Bütsantslik arusaam kiriku ja riigivõimu «sümfooniast» ehk harmooniast ei hääbunud Konstantinoopoli langemisega. Pealegi on Vene Õigeusu Kirik ehk Moskva Patriarhaat tänapäeval liikmete arvult suurim õigeusukirik. Eklesioloogiliselt heidab VÕK Konstantinoopolile ette, et oikumeeniline patriarh pürgib õigeusumaailmas Rooma paavstiga sarnaneva võimupositsiooni poole; Moskva sõnul aga on ortodoksikirikud võrdselt iseseisvad ega pea alluma Konstantinoopolile.

2019. aasta novembris, kui kirikuosaduse katkemisest Konstantinoopoli ja Moskva vahel oli möödunud juba aasta, selgitas Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill (Gundjajev) Vene Õigeusu Kiriku positsiooni järgmiselt: «Erinevalt Konstantinoopolist, kes rikub kirikuõiguse reegleid, tungib võõra jurisdiktsiooni alale, annab «autokefaalia» neile, kes seda ei küsi, tugineb eesõigustele, mida tal pole kunagi olnud, ei taotle meie Kirik võimu üldõigeusu tasandil. Me soovime vaid säilitada kanoonilist korda ja ei saa lubada, et õigeusus tekiks mingisugune paavstlus, «kvaasi-paavstlus» [«чтобы в Православии возникло некое подобие папизма, «квазипапизм»»],» lisades, et see pole kooskõlas ei Jumala sõna ega kiriku traditsiooniga. Ta jätkas: «Me ei sea kahtluse alla Konstantinoopoli patriarhi auesimust, kuid oleme vastu igasugusele võimupüüdlusele üldisel tasandil.»

Konstantinoopoli kättemaks Kreeta kirikukogu boikoteerimise eest?

Veel üks oluline seik, mis on viimastel aastatel väga tõsiselt varjutanud Konstantinoopoli ja Vene Kiriku suhteid, on seotud katsega lükata viimasel hetkel edasi panortodoksset ehk üldõigeusu kirikukogu, mis oli patriarh Bartolomeusi (Bartholomeos I) jaoks väga oluline ettevõtmine. Nimelt toimus Kreetal 19.–26. juunini 2016 ortodokside suur ja püha kirikukogu, mida oli juba rohkem kui viiskümmend aastat ette valmistatud. Sellest ajaloolisest kirikukogust jäid aga erinevatel põhjustel kõrvale Antiookia, Venemaa, Gruusia ja Bulgaaria Kirik. Moskva Patriarhaat tegi vaid mõned päevad enne kirikukogu algust üleskutse see edasi lükata.

Oikumeenilise Patriarhaadi ametikandjate suust kõlavad etteheited kõrvale jäänud kirikute aadressil. «Nad hoidsid kõrvale oma kiriku taktikate ja poliitika tõttu,» märkis piiskop Makarios (Griniezakis) (kellest on nüüdseks saanud Oikumeenilise Patriarhaadi Austraalia peapiiskop) EAÕK väljaandele Usk ja Elu. «Õigeusu eestseisja oikumeeniline patriarh kutsus kõiki. Tulid need, kes tundsid vastutust. Kes aga sinodit vältisid, ei saa peatada Õigeusu Kiriku teekonda. Kirik läheb edasi ka ilma nendeta.» Metropoliit Stefanuse sõnutsi «Kirikukogult eemalejäämine tähendas, et nad olid sel ajal kõrval ka Õigeusu Kiriku Ihust.» (Usk ja Elu 15/2017, vt lk 13–14 ja lk 7.)

Konkreetselt Moskva patriarhi kohta ütles Stefanus 2018. aasta sügisel: «Kahe aasta jooksul on patriarh Kirill teinud kaks suurt viga. Esimene oli see, et ta ei osalenud 2016. aastal Pühal ja Suurel Kirikukogul Kreetal ning teine viga oli see, et hoolimata sellest, mis toimus omal ajal ka meil, Eestis, katkestas ta suhted patriarh Bartolomeusega.»

On väidetud, et patriarh Bartolomeus ei andestanud Vene Kirikule Kreeta suure ja püha kirikukogu eiramist ning tasus selle eest kätte Ukraina kiriku autokefaaliaga. Moskva Patriarhaadi välissuhete osakonna tollane juht metropoliit Illarion (Alfejev) rääkis 2021. aastal: «Nüüd öeldakse meile: kui te oleksite tulnud Kreeta kirikukogule, oleksime jõudnud Ukraina küsimuses kokkuleppele ja ühtegi järgnenud sündmustest poleks juhtunud. Kuulsin seda paljudelt Kreeka hierarhidelt, kellega kohtusin.»

Täpselt sama väitis 2020. aastal ka teise leeri mehi, ennast jätkuvalt Kiievi patriarhiks nimetav Filaret, kes oli pettunud uue kiriku juhtimisest kõrvalejäämise pärast. Konstantinoopoli patriarhi sekkumist Ukraina kirikuküsimusse silmas pidades ütles ta: «Et Moskvale kätte maksta. Miks? Selle eest, et te ei käinud 2016. aastal Kreetal toimunud üldõigeusu kirikukogul. Niisiis: teie ei tulnud kirikukogule ja meie anname Ukraina kirikule autokefaalia.»

Ukraina kirikulõhe sõlmküsimused

Äsja mainitud Filaret ehk Mõhhailo Denõssenko on etendanud Ukraina kirikulõhes olulist osa alates 1990. aastatest. Filaret (sündinud 1929) oli juba nõukogude ajal, alates 1966. aastast, Kiievi metropoliidi ametikohal. 1990. aastal kandideeris ta Moskva patriarhiks, ent valituks osutus Eestist pärit Aleksius (Ridiger).

1991. aastal Nõukogude Liit lagunes ja Ukraina iseseisvus. Ukraina kanooniline õigeusukirik jäi autonoomsena Moskva patriarhaadi koosseisu, kuid suur osa õigeusklikest soovis siiski täiesti iseseisvat kirikut ja nii tekkis tunnustamata Kiievi Patriarhaat, mida toetasid läänemeelsed poliitikud. 1995. aastal Kiievi patriarhiks valitud Filaret jäeti Moskva Patriarhaadi poolt vaimuliku ameti õigustest ilma 1992 ning lisaks pandi ta 1997. aastal kirikuvande alla. Seda otsust tunnustasid toona kõik õigeusukirikud, kaasa arvatud Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus.

Praeguse kirikutüli sõlmküsimuseks on, kuidas seda lõhet ületada ja kellel on õigus seda lahendada. Selleks tuleb kõigepealt leida üksmeel küsimustes, missuguse patriarhaadi kanoonilise territooriumiga on Ukraina näol tegemist ja kellel (ning mis tingimustel) on õigus Kirikusse tagasi võtta skismaatikuid.

Moskva Patriarhaat leiab, et Ukrainas kehtib tema kanooniline jurisdiktsioon. Konstantinoopol näeb asja nii, et Vene Kirikule anti Ukrainas üksnes ajutine hooldamisõigus ning taastades Ukraina üle oma kanoonilise jurisdiktsiooni (tühistades 1686. aasta otsuse anda Kiievi eparhia Vene Kiriku alluvusse) on üksnes oikumeenilisel patriarhil õigus anda Ukraina Kirikule autokefaalia.

EAÕK metropoliit Stefanus põhjendas 2018. aastal Eesti avalikkusele Oikumeenilise Patriarhaadi sekkumist ühelt poolt Konstantinoopoli patriarhi võimuga (s.t kanoonilise õigusega sekkuda) ja teiselt poolt Vene Kiriku suutmatusega skismat lahendada: «Tema Pühadus Bartolomeuse algatus teha lõpp sellele olukorrale tuleneb otseselt tema võimust. See samm tõi rahvusvahelise areeni valguse kätte Vene Õigeusu Kiriku võimetuse teha alates aastast 1991, mil kommunistlik süsteem lagunes, mingeidki ettepanekuid või seada mingeidki sihte selleks, et leida lahendusi õigeusu jurisdiktsioonide jagunemisele ja olemasolevatele kirikulõhedele.»

Kui Konstantinoopoli jaoks on tegemist küsimusega oikumeenilise patriarhi jurisdiktsioonist ja eesõigustest, siis teine pool peab Kiievi-Vene ristimist vene õigeusu hälliks, seega osaks oma usulisest ja kultuurilisest identiteedist. Patriarh Kirilli sõnutsi «Kiiev on meie jaoks sama, mida paljude jaoks on Jeruusalemm. Siin sai alguse vene õigeusk ja mitte mingil juhul ei hülga me seda ajaloolist ja vaimset sidet.»

2020. aastal tõdes ka üks Oikumeenilise Patriarhaadi hierarhe, eesti keeleski ilmunud rahvusvaheliselt tuntud raamatu «Õigeusu tee» autor metropoliit Kallistos (Ware): «Kuigi Oikumeeniline Patriarhaat peab end Ukraina Kiriku Emakirikuks, tuleb möönda, et Ukraina Kirik on olnud üle 300 aasta Vene Kiriku lahutamatu osa. See on ajaloofakt ja, nagu märgib Aristoteles, «Isegi Jumal ei saa muuta minevikku».» (Eesti Õigeusu Kirik: 100 aastat autonoomiat. Tallinn, 2021, lk 40.) Käesoleva aasta augustis igavikku lahkunud metropoliit Kallistos on Ukrainas küsimuses avaldanud varemgi kriitikat Konstantinoopoli aadressil.

Mis kirikulõhe ületamisse puutub, siis leiavad Ukraina Õigeusu Kirik ja Moskva Patriarhaat, et kirikust lahku löönud skismaatikud peavad esmalt kahetsema ning naasma selle kiriku rüppe, kust nad on eraldunud. Ükski teine kiriklik jurisdiktsioon ei saa neid tagasi võtta. Mittekahetsevad skismaatikud jäävad kõigest mittekahetsevateks skismaatikuteks, kuni nad meelt parandavad.

Selles küsimuses leidis Moskva vähemalt veel 2018. aasta septembris mõistmist mitmetelt tähtsatelt ortodoksi kirikupeadelt, kes samuti väljendasid seisukohta, et skismaatikud peavad kõigepealt pattu kahetsema ja Vene Kirikusse, millest nad on lahku löönud, tagasi pöörduma.

Näiteks märkis õigeusu patriarhide aujärjestuses teisel kohal olev Aleksandria ja kogu Aafrika patriarh Teodor (Theodoros II), kes, tõsi küll, muutis hiljem meelt ja asus toetama Konstantinoopoli positsiooni: «Kui skismaatiline Denõssenko tahab naasta Kiriku rüppe, siis peab ta pöörduma sinna, kust ta lahkus. Mis on ära langenud, peab naasma sinna, kust ta ära langes. Jumal on armuline neile, kes kahetsevad, ja Kirik andestab ja võtab kõik kahetsejad emalikult oma rüppe tagasi.» Ka Serbia patriarh Irinei rõhutas, et Kiievi peaskismaatik Filaret Denõssenko peab koos oma järgijatega naasma Vene Õigeusu Kiriku osadusse. Niisamuti väljendas Poola õigeusukirik seisukohta, et autokefaalia küsimust saab arutada alles siis, kui skismaatikud on tagasi pöördunud kanoonilisse kirikusse.

Paraku läks nii, et autokefaalse Ukraina Kiriku staatus anti kirikulõhes viibinud rühmitustele ja paberil likvideeriti üldtunnustatud Ukraina Õigeusu Kirik, mis Konstantinoopoli silmis lakkas kanoonilises mõttes eksisteerimast.

Ühinemiskogu Kiievis  ja Konstantinoopoli tomos

2016. aasta juunis, vahetult enne üldõigeusu kirikukogu algust Kreetal, võttis Ukraina parlament (Ülemraada) vastu resolutsiooni, milles palus Oikumeenilist Patriarhaati tunnistada kehtetuks Konstantinoopoli 1686. aasta otsus Kiievi eparhia andmisest Vene Kiriku alla ning kutsuda Ukraina kirikulõhe ületamiseks kokku kirikukogu. Juulis – pärast seda, kui VÕK ei saatnud oma esindajaid Kreeta kirikukogule – teataski Konstantinoopol, et autokefaalia küsimuse uurimiseks luuakse vastav komisjon. Veidi hiljem ütles Telmessose peapiiskop Iiob, et Konstantinoopol on Ukrainat alati oma kanooniliseks territooriumiks pidanud.

Sisepoliitiliselt sai Ukraina kiriku autokefaalia eestvedajaks president Petro Porošenko, kes kahtlemata pidas silmas ka lähenevaid presidendivalimisi. 2018. aasta aprillis kohtus ta patriarh Bartolomeusiga ja teatas pärast pikki läbirääkimisi uue õigeusukiriku loomisest Ukrainas. Autokefaalia saamise võimalus hakkas tunduma üha tõenäolisemana.

Sama aasta juulis, kui tähistati Kiievi-Vene ristimise 1030. aastapäeva, ütles Porošenko, et Kremli imperialistlikku poliitikat toetav Vene Õigeusu Kirik on otsene oht Ukraina riigi julgeolekule, mistõttu «on vajalik lõigata läbi kõik kombitsad, mille kaudu agressorist riik meie maal opereerib.»

31. augustil tegi Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill koos oma «välisministri» metropoliit Illarioniga visiidi Konstantinoopoli. Moskvale meelepärast tulemust sel ei olnud. Visiidile eelnes aga skandaal – nimelt häkiti Konstantinoopoli patriarhi abide elektroonilisse kirjavahetusse; selle taga väideti olevat Vene häkkerid.

Järgmisel päeval esines patriarh Bartolomeus oma piiskoppide ees kõnega, milles väitis, et Kiievi kanooniline sõltuvus Emakirikust, s.t Konstantinoopolist, on jäänud muutumatuks. «Seega, kuna Venemaa kui Ukraina praeguse valusa olukorra eest vastutaja ei suuda probleemi lahendada, võttis Oikumeeniline Patriarhaat probleemi lahendamiseks initsiatiivi vastavalt talle pühade kaanonitega antud volitustele ja jurisdiktsioonilisele vastutusele Kiievi eparhia suhtes, saades sellekohase taotluse auväärselt Ukraina valitsuselt, aga ka Kiievi «patriarhi» Filareti korduvaid taotlusi, milles palus meil tema kohtuasjas otsus teha,» kõneles Bartolomeus.

11. oktoobril 2018 tühistas Oikumeenilise Patriarhaadi püha sinod, eirates Vene Õigeusu Kiriku eelnevat hoiatust katkestada kirikuosadus, Konstantinoopoli patriarhi 1686. aasta otsuse anda Kiievi eparhia Moskva patriarhi alluvusse ning otsustas autokefaalia andmise protsessiga edasi minna. Samuti taastas sinod piiskopiseisusesse Kiievi endise metropoliidi Filareti, kelle Vene Õigeusu Kirik oli pannud kirikuvande alla, ja UAÕK metropoliidi Makaari. «On väga oluline, et 11. oktoobri sinod tühistas 1686. aasta akti. Kanoonilisest vaatepunktist tähendab see, et Moskva Patriarhaadi kirikut Ukrainas enam ei eksisteeri,» ütles Konstantinoopoli hierarh peapiiskop Iiob meediale.

Järgmisel päeval saatis Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus kanoonilise Ukraina Õigeusu Kiriku peale metropoliit Onufrile kirja, milles teatas, et pärast Ukraina kirikute ühinemiskogu ei saa ta enam kasutada tiitlit «Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit». Samas lisas patriarh armulikult, et lubab Onufril uues, ühinenud kirikus taas Kiievi ja kogu Ukraina metropoliidiks kandideerida.

Vastusammuna katkestas Vene Õigeusu Kiriku püha sinod 15. oktoobril Oikumeenilise Patriarhaadiga kirikliku osaduse. Seda Moskva sammu on muide kritiseerinud ka need ortodoksi hierarhid, kes on muidu olnud Konstantinoopoli sekkumise suhtes kriitilised – näiteks metropoliit Kallistos (Ware) või Albaania Kiriku Tirana peapiiskop Anastaasi. Sarnane olukord oli tekkinud 1996. aastal, kui Oikumeeniline Patriarhaat taastas autonoomse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku, ent toona taastus osadus Konstantinoopoli ja Moskva Patriarhaadi vahel kolme kuu pärast, kui lepiti kahe paralleelse jurisdiktsiooniga.

13. novembril deklareeris ka Ukraina Õigeusu Kiriku piiskoppide nõukogu, et Konstantinoopoli Patriarhaat on kirikukaanonite vastaselt skismaatikuid tunnustades asunud ka ise «skisma teele» ja kirikuosadus selle patriarhaadiga on mõeldamatu.

Sel perioodil olid pea kõik õigeusukirikud – eriti aga Serbia ja Poola kirikud – väljendanud toetust Ukraina kanoonilisele kirikule või hoiatanud rutakate sammude eest ja soovinud, et osapooled astuksid dialoogi. Näiteks kutsusid Antiookia ja kogu Idamaa patriarh Johannes X ning Serbia patriarh Irinei 19. oktoobril Belgradis tehtud ühisavalduses Konstantinoopoli patriarhi taastama vennalikku dialoogi Vene Õigeusu Kirikuga. Patriarh Johannes oli juba varem deklareerinud, et Antiookia Kirik seisab Ukraina skisma küsimuses Vene Kiriku kõrval, patriarh Irinei aga oli augustis saatnud Konstantinoopoli patriarhile kirja, milles palus enne lõikamist kolm korda mõõta.

Niisamuti oli Gruusia katoolikos-patriarh Ilja II varem öelnud, et ei nõustu Konstantinoopoli patriarhi initsiatiiviga Ukrainas ning tunnustab ainsa legitiimse kirikuna metropoliit Onufri juhitud Ukraina Õigeusu Kirikut. Poola Kiriku piiskoppide kogu keelas vaimulikel «minevikus palju kurja teinud» nn Kiievi Patriarhaadi ja UAÕK vaimulikega koos teenida ja palveosaduses olla. See kõik aga ei peatanud juba alanud protsessi.

15. detsembril 2018 kogunes Kiievi Püha Sofia peakirikus Ukraina õigeusukirikute ühinemiskogu (ukraina k Об'єднавчий собор українських православних церков), millest võtsid osa peamiselt Kiievi Patriarhaadi ja UAÕK esindajad. Kanoonilisest Ukraina Õigeusu Kirikust osales vaid paar piiskoppi. UÕK kantsleri, Borõspili metropoliit Antoni sõnul olid Ukraina võimud Konstantinoopolile lubanud, et neid saab olema 20–25, s.t neljandik või viiendik UÕK piiskoppidest. Tegelikult jäi Kiievi ja kogu Ukraina legitiimne metropoliit Onufri, kes polnud kunagi Konstantinoopoli patriarhi alluvuses teeninud, koos oma juhitud kirikuga ühinemiskogult kõrvale.

Püha Sofia peakirikus olid teiste seas eesistuja laua taga kohad sisse võtnud Ukraina president Petro Porošenko, Oikumeenilise Patriarhaadi Prantsusmaa metropoliit Emmanuel ja Kiievi tunnustamata patriarh Filaret (kes oli selleks puhuks patriarhi peakatte koju jätnud, et mitte Konstantinoopolit ärritada). Konstantinoopoli nõudmisel pidi Filaret ühendatud kiriku juhi kohalt kõrvale jääma, kuigi tema staatus «endise Kiievi metropoliidina» oli taastatud. Uue kiriku etteotsa valiti Filareti paremaks käeks peetud Epifanius (Dumenko). Hiljem väitis Filaret, et tema Kiievi Patriarhaati pole keegi tühistanud ja et ühinemiskogul asutati hoopis Konstantinoopoli patriarhaadi Kiievi metropoolia.

5. jaanuaril 2019 kirjutas oikumeeniline patriarh pidulikult alla vastloodud kiriku autokefaaliat kinnitava tomose. Järgmisel päeval peeti Fanaris (Oikumeenilise Patriarhaadi keskus Istanbulis) liturgia, kus teenisid nii patriarh Bartolomeus kui metropoliit Epifanius ja millest võttis osa ka Ukraina president Petro Porošenko. Pärast jumalateenistust loeti tomos ette ja anti Epifaniusele üle. Muide, UÕK-st väideti, et see Konstantinoopoli tomos jätab ÕKU-le palju vähem iseseisvat otsustusõigust kui on UÕK-l Moskva Patriarhaadi koosseisu kuuluva autonoomse kirikuna.

30. jaanuaril registreeriti uus kirik ametlikult nime all Київська Митрополія Української Православної Церкви (Православної Церкви України), eesti k Ukraina Õigeusu Kiriku Kiievi Metropoolia. Metropoliit Epifaniuse intronisatsioon leidis aset tema 40. sünnipäeval, 3. veebruaril 2019.

Vene Õigeusu Kiriku püha sinod reageeris toimunule 3. aprillil 2019 avaldusega, milles muu hulgas deklareeriti: tomos on viga; Konstantinoopoli patriarhil ei ole mingisugust õigust Ukrainas sekkuda ega tunnustada skismaatikuid, kel puudub apostlik suktsessioon; Konstantinoopoli patriarh peab oma viga tunnistama ja tomose tagasi võtma; tomos ei ole toonud ühtsust; jätkub UÕK õiguste rikkumine ja vägivald. Kui jurisdiktsiooni küsimuses annab vaielda, siis vähemalt viimased etteheited vastasid tõele: hoolimata ühinemiskogust kestis Ukraina kirikulõhe edasi ja jätkus ka surve Ukraina Õigeusu Kirikule.

Uue autokefaalse kiriku tunnustamisest

Küllap oli Konstantinoopoli jaoks pettumus, et kanooniline Ukraina Õigeusu Kiriku kui tervik autokefaaliast keeldus. See õõnestas kogu ettevõtmist. Nii sai öelda, et lõhestamise pattu mittekahetsevatele skismaatikutele anti iseseisva kiriku staatus ja kanooniline kirik kuulutati ebaõiglaselt võõrriigi (Venemaa) kiriku osaks.

Esmajärjekorras aga oli vaja saavutada õigeusumaailma tunnustus värskelt autokefaalse staatuse saanud kirikule. Patriarh Bartolomeus kutsus õigeusu kirikupäid üles uut kirikut tunnustama. Jaanuaris 2019 oli üks Oikumeenilise Patriarhaadi ametikandjaid, piiskop Daniel, reaktsioonide osas optimistlik, öeldes: «Ma arvan, et see võtab aega poolteist kuud. Kreeka ja Rumeenia kirikud on esimeste seas, ja sealt kulgeb see protsess edasi. Vene Õigeusu Kirik keeldub tunnustamast ja see on arusaadav. Serbia, Poola ja Antiookia kirikud on struktuurid, mille puhul läheb aega, enne kui nad tunnustavad Ukraina Õigeusu Kirikut.»

Kuigi Varssavi metropoliit Savva oli süüdistanud Konstantinoopolit kaose külvamises ja öelnud, et küsimus ei ole Moskva positsioonide, vaid õigeusu kaanonite toetamises, avaldas peapiiskop Daniel siiski lootust, et Poola õigeusukiriku «retoorika muutub ja ta mõistab oma kohta Kristuse Kiriku ja Konstantinoopoli rüpes… Arvan, et me leiame vastastikuse mõistmise Serbia ja Antiookia Kirikuga, vajame vaid pisut aega.» Ta lisas, et Konstantinoopol ei kavatse kehtestada mingeid sanktsioone nende kirikute vastu, mis Ukraina autokefaalset kirikut ei tunnusta, pigem jätkatakse selgitustööga.

Tegelikult jäi Konstantinoopoli meelehärmiks enamik õigeusukirikuid kas negatiivsele või äraootavale positsioonile. See oli kahtlemata oikumeenilise patriarhi autoriteeti õõnestav tagasilöök. Seni on Ukraina autokefaalset kirikut tunnustanud lisaks Oikumeenilisele Patriarhaadile (5. jaanuaril 2019) vaid Kreeka Õigeusu Kirik (aga mitte kõik piiskopid; tunnustus 19. oktoobril 2019), Aleksandria patriarh (ainuisikulise otsusega 8. novembril 2019) ja Küprose peapiiskop (peapiiskopi otsus 24. oktoobril 2020; sellega ei ühinenud sugugi mitte kõik piiskopid). Nagu näeme, on ÕKU-t tunnustanud põhiliselt kreekakeelsed kirikud ja neistki mitte kõik – Antiookia Patriarhaat ja Jeruusalemma Patriarhaat peavad endiselt UÕK-d ainsaks kanooniliseks kirikus Ukrainas. Ühtekokku neljateistkümnest iseseisvast õigeusukirikust on ÕKU-t tunnustanud enam-vähem neli.

Erilist nördimust tekitas nii UÕK-s kui Moskva Patriarhaadis Aleksandria patriarhi Teodori kannapööre, milles nähti lausa reetmist. Veel 2018. aastal toetas kunagi ka ise Ukrainas teeninud patriarh Teodor ainsa kanoonilise kirikuna metropoliit Onufri juhitud UÕK-d ning kutsus üles sellele ustavaks jääma, kuid 2019. aasta novembris otsustas ta ainuisikuliselt, ilma püha sinodit kaasamata, metropoliit Epifaniuse juhitud ÕKU-t tunnustada. Vihjati, et ta oli teatud ringkondade suure surve all, nagu ka Jeruusalemma patriarh Teofil (Theophilos III), kes aga ei murdunud. Moskva patriarh Kirill naeris selle põhjenduse ühes oma jutluses välja, märkides, et tõeliselt tugevat survet said tunda VÕK vaimulikud nõukogude ajal.

Kannapöörde tegi ka Küprose Õigeusu Kiriku esikarjane peapiiskop Krisostom (Chrysostomos II), kes püüdis Konstantinoopoli ja Moskva tülis võtta algul vahendaja rolli. 2019. aastal ütles ta: «Püha sinodi istungi ajal ütlesin ma, et me ei võta omaks ei Moskva ega Konstantinoopoli positsiooni. Ma tahan jääda neutraalseks, et me võiksime aidata. Nad mõlemad vajavad abi. Nad on egoistlikud ega suuda probleemi lahendada.» Ja veel: «Me ootame ja loodame, et Konstantinoopoli patriarh mõistab oma viga. Teised kirikupead vaevalt et Epifaniust tunnustavad. Kuigi tehti katseid panna Jeruusalemma patriarh surve alla, ei andnud ta sellele järgi.» Kuid 2020. aasta oktoobris muutis temagi oma meelt ja lasi Konstantinoopoli patriarhi argumentidel end veenda.

Moskva reageeris kõigil nimetatud juhtudel rutiinselt, katkestades kirikliku osaduse kas ÕKU-t tunnustanud kiriku või selle konkreetsete piiskoppidega, samuti lõpetades vastava kirikupea meenutamise liturgial.

Siiski on nii Kreekas kui Küprosel on säilinud mõnede piiskoppide põhimõtteline vastuseis ÕKU tunnustamisele. Kohe pärast Küprose peapiiskopi otsust 2020. aasta oktoobris tegid Limassoli metropoliit Atanaasi, Kykkose ja Tillyria metropoliit Nikifor, Tamassose ja Oreini metropoliit Jesaja ning Amathundi piiskop Nikolai teravas toonis avalduse, teatades, et «oikumeenilise patriarhi Bartolomeusi otsus anda Ukraina Kiriku skismaatilistele struktuuridele «autokefaalia» on õigustamatu, ebakanooniline ja kirikuvastane samm, kuna Ukraina Õigeusu Kirik kuulub Moskva Patriarhaati ja [selle sammuga] sekkutakse nimetatud Patriarhaadi jurisdiktsiooni. Seetõttu on Vene Õigeusu Kirik reageerinud, katkestades õigustatult armulauaosaduse Oikumeenilise Patriarhaadiga ja samuti Kreeka ja Aleksandria kirikutega.» Neli hierarhi deklareerisid: «Me kutsume peapiiskoppi viivitamatult seda ebakanoonilist ja kehtetut otsust tagasi võtma ja samal ajal palume kõiki oma kaaspiiskoppe Küprose Kirikus ühiselt nõudma Püha Sinodi erakorralist istungit, et seda küsimust arutada ja vastavalt otsustada.»

Küprose Kiriku püha sinod otsustas siiski häältega 9 : 6 leidlikult «peapiiskopi otsusele mitte vastu seista», deklareerides seejärel, et «loodab näha laiemaid konsultatsioone, kus igaüks saab kaasa töötada ületamaks praegust kriisi, mis ähvardab lõhestada Jeesuse Kristuse Kiriku.»

Moskva püüab õigeusumaailmas liitlasi leida

Kui Konstantinoopol püüdis joondada kreekakeelseid kirikuid – kõne all oli ka oikumeenilise patriarhi autoriteet –, siis Moskva jaoks oli liitlaste leidmine sama tähtis. Prognoositi õigeusumaailma jagunemist kreeka ja slaavi leeriks. Näiteks Kykkose metropoliit Nikifor väljendas kartust, et õigeusumaailm lõheneb – kreeka kirikud asuvad toetama Konstantinoopolit ja slaavi kirikud Moskvat. Tegelikult ei soovinud mitmed õigeusukirikud valida ei üht ega teist leeri. Kõlasid küll üleskutsed, et Ukraina küsimus tuleb lahendada õigeusukirikute nõupidamisel, ent selle kokkukutsumisest ei paistnud Konstantinoopol huvitatud olema.

Nii avanes või avati võimalus etteasteks Jeruusalemma patriarh Teofilile, kes 21. novembril 2019 Moskvat väisates kutsus õigeusukirikuid kohtumisele Jordaanias, et Ukraina küsimuses aru pidada. Patriarh rõhutas, et Jeruusalemma Kirik on kõikide Kirikute ema. Vanim küll, kuid au poolest on Jeruusalemm siiski alles kolmandal kohal ning Konstantinoopolist anti teada, et õigeusu kirikupeade kohtumisi on õigus kokku kutsuda ainult oikumeenilisel patriarhil – Jeruusalemma patriarhil sellist õigust pole.

Seoses patriarh Teofili Moskva-visiidiga märkis Vene uudisteagentuur Interfax tähelepanuväärselt, et «praegusel hetkel on Jeruusalemma patriarh Moskva Patriarhaadi üks peamistest liitlastest «Ukraina küsimuses»» («В настоящий момент Иерусалимский патриарх является одним из главных союзников Московского патриархата в «украинском вопросе».»)

Väljakuulutatud kohtumine toimus 25.–27. veebruarini 2020. Enamik õigeusukirikuid jäi sellest kohtumisest kõrvale. Ammanis olid lisaks Jeruusalemma Patriarhaadile kui võõrustajale kohal Vene, Serbia, Rumeenia, Poola ning Tšehhimaa ja Slovakkia õigeusukirikute juhid või esindajad. Ülejäänud kirikud jäid kõrvale, nende seas muide Antiookia Patriarhaat, mis on küll heades suhetes Moskvaga, ent tülis Jeruusalemma Patriarhaadiga. Ammani kohtumise üldsõnalises pressiteates märgiti, et tervenemiseks ja leppimiseks on vaja õigeusukirikute vahelist dialoogi ja et olulisi otsuseid nagu konkreetsetele kirikutele autokefaalia andmine tuleks teha üldõigeusu dialoogi, ühtsuse ja konsensuse vaimus.

Kuigi Moskva Patriarhaat oleks soovinud selles formaadis kohtumisi jätkata, katkestas protsessi ülemaailmne koroonakriis, millele järgnes 2022. aasta veebruaris sõjategevuse vallandumine Ukrainas.

Üldiselt on Moskva Patriarhaadi positsiooni suhtes Ukraina skisma küsimuses jäänud mõistvaks Serbia ja Poola ning Tšehhimaa ja Slovakkia õigeusukirikud, vanadest patriarhaatidest aga Antiookia ja Jeruusalemm. Toetust Vene Kirikule deklareeris ka 2021. aasta veebruaris Serbia uueks patriarhiks valitud Porfirije (Prvoslav Perić), kes ütles: «Mis puutub Konstantinoopoli patriarhaadi tegevusse Ukrainas, siis me leiame, et see ei ole kooskõlas Kiriku traditsiooniga. Selle mõttes võib öelda, et me oleme Vene Kiriku poolel, aga tegelikult me oleme korra ja kaanonite poolel.»

Samas pole ükski õigeusukirik peale Vene Õigeusu Kiriku katkestanud Ukraina kirikutüli tõttu Oikumeenilise Patriarhaadiga kirikuosadust, kuigi Moskva Patriarhaat leiab, et skismaatikuid tunnustades on Konstantinoopol ise skismasse ehk kirikulõhesse langenud.

Kanooniliste ordinatsioonide puudumisest ÕKU-s

Üks Moskva Patriarhaadi ja Ukraina Õigeusu Kiriku muutumatutest seisukohtadest on olnud väide kanooniliste ordinatsioonide puudumise kohta autokefaalses ÕKU-s. See on tingitud asjaolust, et Kiievi tunnustamata patriarh Filaret viis mitmeid pühitsusi läbi juba kirikuosadusest väljaarvatuna ja vaimulikuametist tagandatuna. Isegi Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus nentis juba 1993. aastal: «Mitte keegi ei tunnusta Filareti piiskopina.» Seega puudub ÕKU piiskoppidel, sh metropoliit Epifaniusel, kriitikute väitel kehtiv pühitsus ja vaimuliku ameti arm – nad on kõigest ilmikud.

Huvitaval kombel arutles selle olukorra üle ka Epifaniusega tülli läinud Filaret ise: «Kui oikumeeniline patriarh tühistas 2018. aastal kirikuvande, siis kas ma olin kuni 2018. aastani kirikuvande all või mitte? Kui jah, siis see tähendab, et kõik need piiskopid [s.t ÕKU piiskoppide pühitsused] on kehtetud ja Epifanius ei ole metropoliit ega isegi mitte preester. Kui oikumeeniline patriarh tühistas 2018. aastal mulle pandud kirikuvande, siis on kogu episkopaat kehtetu.»

Kuid mitte ainult UÕK või Moskva Patriarhaat, vaid näiteks ka Albaania õigeusukirik on seadnud Filareti kirikus teostatud ordinatsioonid kahtluse alla. 14. jaanuaril 2019 saatis Albaania Kiriku püha sinodi nimel Konstantinoopoli patriarhile kirja Tirana peapiiskop Anastaasi, juhtides tähelepanu asjaolule, et tagandatuna ja kirikuvande alla panduna talitas Filaret sakramente mittekehtivalt, mistõttu «on tema poolt teostatud ordinatsioonid kehtetud, tühised ning ilma jumaliku armu ja Püha Vaimu osaluseta.» Nende kehtetute ordinatsioonide hulka kuulub ka Sergei Dumenko ehk Kiievi metropoliidiks valitud Epifaniuse pühitsemine 2009. aastal.

Kanoonilisest või teoloogilisest vaatepunktist mittekehtiv ordinatsioon on äärmiselt tõsine asjaolu, sest, nagu Albaania kirikupea märgib, muudab see kehtetuks teistegi sakramentide talitamise, mistõttu usklikud ei saa osa Jumala armust. Oikumeeniline Patriarhaat ei ole siiski nõustunud ÕKU piiskoppide ordinatsioone mittekehtivaks lugema, vaid püüab ortodoksimaailma veenda vastupidises. (Konstantinoopol teatas nn Kiievi Patriarhaadi ja UAÕK vaimulike talitatud sakramentide kehtivuse tunnustamisest 2018. aasta oktoobris.)

2022. aasta suvel, Küprose Kiriku uue peapiiskopi valimiste eel, külastas Konstantinoopoli patriarhi Tamassose metropoliit Jesaja, kes oli varem üks neljast autokefaalse UÕK tunnustamise vastasest piiskopist. Kogedes enda sõnul Fanaris patriarh Bartolomeusi isalikku armastust ja suurt mõistmist, teatas ta muuhulgas, et Konstantinoopolis on valminud hiilgav teaduslik uurimus Oikumeenilise Patriarhaadi tunnustatud Ukraina piiskoppide ordinatsioonide kanoonilisest päritolust. Pole veel teada, kas see hiilgav teadustöö veenis metropoliit Jesajat oma vaadet muutma või oli tegemist pelga diplomaatilise avaldusega.

Ameerika Ühendriikide roll Ukraina autokefaalse kiriku loomises

Ukraina autokefaalse kiriku (ÕKU) sünnil ja Ukraina kirikliku olukorra kujunemisel on kahtlemata laiem poliitiline ja geopoliitiline taust. Nagu on märgitud, toetab Vene Õigeusu Kirikut rahvusvahelisel areenil Kreml, ent Konstantinoopol on leidnud endale võimsad liitlased Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu näol.

Moskva väitel on Ukraina skismaatikute tunnustamine Washingtoni sepitsus. Näiteks Moskva Patriarhaadi välissuhete osakonna juhi metropoliit Illarioni poolt 2021. aasta mais öeldu kohaselt on «valemetropoliit» Epifaniuse juhitud ÕKU algusest lõpuni USA poliitiline projekt («это проект США. Политический проект от начала до конца»).

Seda veendumust on jaganud mõned ka väljaspool Vene Õigeusu Kirikut. Septembris 2018, kui autokefaalia andmise võimalus oli alles õhus, manitses Kreeka Kiriku Pireuse metropoliit Serafim Ukraina poliitilist juhtkonda: «Te mängite kohutavat geopoliitilist ja geostrateegilist mängu NATO ja Venemaa Föderatsiooni vahel, nii et saage aru, et neid asju ei saa tööriistana Kiriku puhul kasutada.»

2019. aastal rääkis Serbia ortodoksi piiskop Antoni, patriarh Irinei vikaar, et Konstantinoopol oli nii ameeriklaste kui rikaste USA kreeklaste tugeva surve all. Piiskopi sõnutsi «ameeriklased õhutasid konflikti Ukrainas ja avaldasid Konstantinoopoli patriarhile otsest survet, et ta skismat toetaks. On teada, et Istanbuli ja Kiievisse saabusid emissarid Washingtonist.»

Ameeriklaste seotust kinnitab omakorda Ukraina suursaadik Washingtonis aastatel 2015–2019 Valeri Tšalõ, kes rääkis ühes telesaates: «USA tegi – ma võin seda praegu öelda – palju, et muuta see [autokefaalia] küsimus Ukraina jaoks reaalsuseks. See on tohutu saavutus, mida nad peavad ka enda omaks. Võib-olla on see liialdatud, kuid sellised tunded on.» Niisiis nähakse Ukraina suursaadiku sõnul USA poliitilistes ja diplomaatilistes ringkondades autokefaalse ÕKU loomist Ameerika Ühendriikide saavutusena.

Moskva Patriarhaadi väitel püüdis USA veenda ka iseseisvate õigeusukirikute juhte autokefaalset Ukraina Kirikut tunnustama. Seegi tundub tõepärasena. Igatahes kiitles Ameerika Ühendriikide tollane välisminister Mike Pompeo 2021. aasta algul avameelselt Twitteris: «Kindlustasin, et USA toetaks Ukraina õigeusukiriku rahvusvahelist tunnustamist ja aitaks metropoliidil [s.t Epifaniusel] pageda Vene mõju eest.» Pompeo oli Donald Trumpi administratsiooni välisminister.

2020. aastal sai Ateena peapiiskop Hieronim ÕKU tunnustamise eest kiita USA suursaadikult Kreekas (aastatel 2016–2022) Geoffrey Pyattilt, kes, muide, oli 2014. aasta revolutsiooni ajal olnud USA saadikuks Kiievis. «Tunnustame Kreeka kirikut ja peapiiskop Hieronimi oikumeenilise patriarhi otsuse vapra toetamise eest ning loodame, et aja jooksul järgivad seda eeskuju kooskõlas kanoonilise õigusega ka teised õigeusu kirikud,» kõneles Pyatt ja lisas, et USA valitsus on oikumeenilise patriarhi kui õigeusu kristlaste vaimuliku juhi kindel toetaja.

2022. aasta oktoobris rääkis peapiiskop Hieronim meedias, et seoses Ukraina kiriku autokefaalia küsimusega külastasid teda nii USA kui Venemaa suursaadik. «Ütlesin Ameerika suursaadikule, et seisan patriarhi [Bartolomeusi] poolel ja seega teie soov [tunnustamise osas] täidetakse, kuid see pole poliitiline valik. Ma ei tee seda sellepärast, et Ameerika seda tahab, vaid teen seda sellepärast, et ma austan seda, mille eest patriarh seisab,» ütles Kreeka kirikupea.

Ligipääs diplomaatilistele dokumentidele ja ametiisikute vahel peetud vestlustele avalikkusel mõistagi puudub, mistõttu tuleb praegu tugineda saadaolevatele infokildudele. Igal juhul paistab, et Ukraina kirikuküsimus on nii Washingtoni kui Moskva jaoks seatud geopoliitiliste ambitsioonide ehk «riiklike huvide» teenistusse.

Ukraina Kirik pärast 24. veebruarit 2022

2020. aasta novembris rääkis Moskva Patriarhaadi välissuhteid kureerinud metropoliit Illarion järgmist: «Kui Ukraina Kirik tahab meist lahkuda, oleks ta lahkunud juba tükk aega tagasi. Mõistate, et Vene Õigeusu Kirikul pole Kiievi Moskva-orbiidil hoidmiseks mingeid hoobasid – ei poliitilisi, finantsilisi ega halduslikke. Kuid on olemas Ukraina Kiriku piiskopkonna, vaimulike ja kirikurahva tahe jääda Vene Kirikuga ühtseks. Mõni ütleb meile: andke Ukraina Kirikule autokefaalia, laske sel minna – kõigil on parem. Aga kui rahvas seda ei soovi, piiskopid ei taha, vaimulikud ei taha, kuidas saaksime kehtestada autokefaalia? Me ei saa ega kehtesta.»

24. veebruaril 2022 alanud Venemaa ulatuslik kallaletung Ukrainale on olukorda oluliselt muutnud. Juba 28. veebruaril pöördus Ukraina Õigeusu Kiriku sinod teiste seas patriarh Kirilli poole: «Teie Pühadus! Me palume, et palvetaksite veelgi rohkem pikalt kannatanud Ukraina rahva eest, et ütleksite esikarjasena oma sõna verevalamise lõpetamiseks vendade vahel ja kutsuksite Vene Föderatsiooni juhtkonda koheselt lõpetama vaenutegevust, mis juba ähvardabki muutuda maailmasõjaks.»

Patriarh Kirilli vaikimine tema vaimuliku karja hulka kuuluvate ukrainlaste osas, õigupoolest pigem venelastele suunatud patriootilised sõnavõtud andsid ukrainlastele sõnumi, et neil pole oma esikarjaselt eestkostet ja toetavat sõna loota. Sestap loobuti juba märtsi alguses umbes viieteistkümnes UÕK piiskopkonnas Kirilli meenutamisest liturgial ning mitu piiskopkonda tegi Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit Onufrile ettepaneku alustada UÕK-le autokefaalia taotlemist.

UÕK kantsler metropoliit Antoni oli toona seisukohal, et kiriku staatuse küsimust ei arutata plahvatuste müras. «Pühad isad, me seisime ja kaitsesime oma Kirikut, kui meid taheti sundida minema mittekanoonilisele teele. Me oleme kanooniline Kristuse Kirik, tunnistajate ja usukannatajate Kirik, mistõttu meid austatakse kogu ortodoksi maailmas – me peame sellest kinni hoidma isegi sel raskel ja hirmsal ajal,» ütles ta. «Ärge alluge provokatsioonidele – kõiki kiriklikke küsimusi tuleb käsitleda ja lahendada kanoonilisel viisil ja kontsiliaarses vaimus. Veelgi enam, seda ei tuleks teha plahvatuste müras, vaid Kristuse rahus ja palves.»

Kuid hoolimata plahvatuste mürast kogunes juba 27. mail 2022 Kiievi lähedal Feofanijas Ukraina Õigeusu Kiriku kirikukogu ning otsustas kõrvaldada kiriku alusdokumentidest kõik viited Moskva Patriarhaadile, muutes UÕK de facto iseseisvaks. Kirikukogu mõistis sõja hukka ja väljendas mittenõustumist patriarh Kirilli mõningate väljaütlemistega. Metropoliit Onufri märkis, et 53-st UÕK piiskopkonnast kannatab sõjategevuse tõttu 14, hävinud on üle 80 kirikuhoone, hukkunud on nii vaimulikke, kloostriinimesi kui ilmikuid. «Kiriku ajalooline teekond on Kristus-Päästja ristitee… Need, kes võitlesid Kiriku vastu, on ammu kadunud, ent Kristuse Kirik püsib ja jätkab oma päästvat missiooni, kuna Kirik on Kristuse ihu. Me usume, et tänapäeva tingimustes jääb Ukraina Õigeusu Kirik, kogu meie Ukraina riik püsima ja võidab,» kõneles metropoliit Onufri.

29. mail peetud liturgias meenutas metropoliit Onufri patriarh Kirilli mitte enam kui oma ülemkarjast, vaid kui üht kirikupead teiste seas, s.t endaga võrdset. Konstantinoopoli Bartolomeusi, Aleksandria Teodori, Ateena Hieronimi ja Küprose Krisostomi nime ta aga ei maininud, osutades, et UÕK silmis on osadus nende kirikupeadega jätkuvalt katkenud.

Lahtiseks jääb, kuidas täielik iseseisvus kanooniliselt saavutatakse. Nimelt saab Vene Õigeusu Kiriku põhimääruste järgi autokefaalia andmise küsimust otsustada üksnes kohalik, s.t kogu Moskva Patriarhaati hõlmav kirikukogu, mis koosneb piiskoppidest ning kloostri- ja ilmikrahva esindajatest. Kui see ükskord koguneb, kas UÕK otsus leiab seal tunnustamist? Kui aga pöörduda vastava palvega Oikumeenilise Patriarhaadi poole, siis ilmselt kuuldakse vastuseks, et Ukrainas on juba üks autokefaalne kirik (ÕKU) ning ühe ja sama riigi territooriumil ei saa kaks autokefaalset kirikut koos eksisteerida.

Seega asub UÕK praegu kanoonilises mõttes hallis alas, kuigi on jätkuvalt kõigi poolt tunnustatud kirik. Pikemas perspektiivis peaks Ukrainas jõudma olukorrani, kus riigis tegutseb vaid üks, kogu ortodoksimaailmas tunnustatud kanooniline õigeusukirik. Kuidas see saavutatakse, ei oska praegu keegi öelda. Samas on Moskva Patriarhaat tänu Kremli sõjale kaotanud Konstantinoopoli vastu pidevalt kasutatud argumendi, et kanooniline Ukraina Õigeusu Kirik ei soovi täielikku iseseisvust.

Ukraina õigeusklike ühinemise muudab keeruliseks see, et UÕK silmis puudub ÕKU hierarhial apostlik suktsessioon, mis teeb võimatuks koos teenimise ja üldse vaimulikkonna tunnustamise. Teoloogilises mõttes pole UÕK jaoks ÕKU näol üldse tegemist kirikuga. UÕK kirikukogu esitas dialoogiks ÕKU-ga kolm tingimust: 1) UÕK koguduste ja kirikuhoonete jõuga üle võtmine peab lõppema, 2) ÕKU peab mõistma, et nende kanooniline staatus ei ole tegelikult autokefaalne ja neil on palju vähem otsustusõigust kui näevad ette UÕK statuudid ning 3) tuleb lahendada ÕKU piiskoppide kanoonilisuse küsimus, milleks on vaja taastada ÕKU piiskoppide apostlik suktsessioon.

Kui ühelt poolt on jätkunud UÕK koguduste üleviimine ÕKU alla, siis teisalt on Moskva Patriarhaat hakanud allutama UÕK piiskopkondi okupeeritud territooriumidel. Nii viidi UÕK kanoonilisest alluvusest ära Krimmis asuvad piiskopkonnad. Arvestades aga Ukraina armee edu sõjaväljal, võib vähemalt osa okupeeritud territooriumidest Kiievi kontrolli alla naasta ning sel juhul saaks taastada ka Ukraina Õigeusu Kiriku vahetu jurisdiktsiooni sealsete koguduste ja diötseeside üle.

Kokkuvõtteks

Ukraina õigeusklikud on paraku nii geopoliitiliste kui kirikupoliitiliste tõmbetuulte võimuses. Lisaks Konstantinoopoli ja Moskva patriarhaatide rivaalitsemisele mõjutavad neid Washingtoni ja Kremli «riiklikud huvid». Kahjuks puudub ühtsus ka kiriklikes ringkondades.

Aastatel 2018–2019 võis Ukrainas näha kirikuajaloo õpikutesse minevat bütsantslikku tulevärki. Oikumeeniline Patriarhaat kuulutas Ukraina oma kanooniliseks territooriumiks ja moodustas kirikust lahku löönud rühmituste baasil uue kirikustruktuuri, andis sellele autokefaalia ning võttis tagasi tunnustuse Ukraina ainsalt üldtunnustatud õigeusukirikult, mis autokefaaliat ei küsinudki, hakates seda pidama teises riigis (s.t Venemaal) tegutseva kiriku allorganisatsiooniks.

Kuid Ukraina Õigeusu Kirik ei olnud ega ole mingi võõrriigi kiriku või «Vene maailma» ideoloogiline kombits, vaid, nagu öeldud, kaua aega kogu õigeusumaailmas ainsa kanoonilise struktuurina tunnustatud kirik Ukrainas, mistõttu näib Konstantinoopoli käitumine nendega ilmselgelt ebaõiglasena ja motiveerituna hoopiski geo- ja kirikupoliitilistest kaalutlustest.

Konstantinoopoli väitel oli Ukraina kirikuküsimusse vaja sekkuda selleks, et taastada kiriklik ühtsus, sest miljonid usklikud olid kirikulõhe tõttu jäänud väljapoole kanoonilist kirikut. See on kahtlemata õige eesmärk, mis jäi aga kahjuks saavutamata. Kirikulõhe kestab ja on laienenud Oikumeenilise Patriarhaadi ja Moskva Patriarhaadi suhetele. Ukraina kanooniline kirik ei soovinud lasta end teise patriarhaadi poolt likvideerida ja skismaatiliste struktuuridega kokku sulatada.

Kuigi Moskva on jäänud oma otsuses katkestada Konstantinoopoliga kirikuosadus üksi, pole teisalt ka Oikumeeniline Patriarhaat suutnud saavutada ortodokside seas üldist tunnustust uuele autokefaalsele kirikule. Isegi kreekakeelse ortodoksia aladel leidub nii piiskoppe kui usklikke, kes peavad ÕKU-t jätkuvalt skismaatiliseks.

Sama ajal on olukorda muutnud Venemaa ulatuslik sõjaline kallaletung Ukrainale. UÕK on ennast de facto iseseisvaks kuulutanud. Mis Moskva Patriarhaati puutub, siis on praegune olukord toonud kaasa murenemise. Moskva on tõenäoliselt kaotanud Ukraina Kiriku. Kuuldavasti soovib Moskvalt autokefaaliat ka Läti Õigeusu Kirik, samuti on VÕK-st distantseerumas Leedu Õigeusu Kirik. Kindlasti kasutatakse Moskva Patriarhaadi positsioonide nõrgenemist õigeusumaailmas ära. Käesoleva artikli põhiteemat silmas pidades jääb loota, et ühel päeval ületavad Ukraina õigeusklikud kõik senised vastuolud ja takistused, et selles paljukannatanud slaavi riigis võiks olla üks kari ühe kanoonilise esikarjase all.

Õigupoolest tuntakse seda eesti keeles pigem kui kahe riigi õpetust (Zwei-Reiche-Lehre; Lehre von den beiden Reichen (Regimenten)). Tegemist on arusaamaga, mille kohaselt on olemas kaks Jumala poolt seatud võimuvaldkonda: vaimulik (kiriklik) ja ilmalik (riiklik, ühiskondlik), millele inimene peab ennast allutama ja milles inimene peab tegutsema – vastukaaluks keskajal levinud seisukohale, mille kohaselt inimene, kes on üheaegselt nii Jumalariigi kui maise riigi kodanik, on nii ühes kui teises allutatud kiriku meelevallale.

Lutheri järgi on Jumal rajanud kolm olulist seisust: oeconomia (majapidamine), mille alla kuuluvad abielu, perekond, kodu; politia (riik), mille alla kuulub ilmalik valitsusvõim ja ühiskondlik tegevus; sacerdotium (preesterkond), mille alla kuulub kirik.

Need seisused on Lutheri järgi võrdsed, üks ei allu teisele, ja neid ühendab see, et nad kõik on Jumala poolt seatud. Olgu täpsustatud, et kaks esimest seisust kuuluvad ilmaliku valdkonna ja kolmas vaimuliku valdkonna alla. Iga seisus peab tegelema oma asjadega, mitte sekkuma teistesse, aga samas meeles pidama, et eelkõige on nad kõik Jumala teenistuses. Ka inimene, kes hoolitseb oma perekonna eest, või see, kes on mingis riigiametis, peab seisma Jumala ja evangeeliumi teenistuses ning Jumala sõna kuulutamist kõigiti soodustama ja edendama.

Samas peab vaimulik seisus meeles pidama, et talle ei ole antud otsustusõigust n-ö ilmalikes küsimustes, kuid ta võib teha vahet sellel, kas ilmalik võim toimib vastavalt Jumala poolt talle seatud kutsumusele või eksib selle vastu. Viimasel juhul on vaimuliku kohustus ilmalikku võimu korrale kutsuda – see on muidugi teema, mille üle on hiljemgi palju vaieldud, näiteks Hitleri-aegsel Natsi-Saksamaal, kus ametlikust kirikust eraldus nn tunnistuskirik, kes ei olnud valmis leppima ainult n-ö vaimulike asjadega tegelemisega, vaid otsustas osutada ka poliitilist vastupanu kuritegelikule režiimile.

Martin Luther kirjutab teoses Von weltlicher Obrigkeit, wieweit man ihr Gehorsam schuldig sei (1523):

«Jumal on rajanud inimeste seas kaks võimu (Regiment), ühe vaimuliku Sõna läbi ja ilma mõõgata, et inimesed seeläbi vagaks ja õigeks saaksid, nii et nad sellesama õigusega igavese elu päriksid. Ja sellist õigust rakendab ta Sõna kaudu, milleks ta on jutlustajaid käskinud. – Teine on ilmalik võim (Regiment) mõõga läbi, et need, kes sõna läbi ei taha vagaks ja õigeks saada igaveseks eluks, siiski säärase ilmaliku võimu läbi oleksid sunnitud vagad ja õiged olema maailma ees. Ja seda õigust rakendab ta mõõga läbi. Ja kuigi ta seda õigust ei tasu igavese eluga, tahab ta seda siiski, et inimeste seas oleks alal hoitud rahu, ja tasub seda ajaliku hüvega.»

Lutheri järgi on väga tähtis mõista ja Pühakirjast õppida, et inimene teenib nii ilmalikus kui vaimulikus seisuses eeskätt Jumalat. Niisiis ei ole kaks võimuvaldkonda Lutheri jaoks mitte kaks väliselt piiritletavat ja teineteisest selgelt eristatavat valdkonda nagu näiteks riik ja kirik, vaid iga kristlane on ühtaegu ilmalik ja ristiinimene (Weltmensch – Christmensch), kes allub vastavas valdkonnas kehtivatele seadustele ja reeglitele.

Vastus EELK kodulehe kaudu esitatud küsimusele, 28.06.2007

Kiriku on rajanud Jumal, riigi on rajanud rahvas. Rahvas peab end allutama Jumalale, riik peab teenima Jumalat kui kõrgeimat võimu. Kui pühakiri ja põhiseadus lähevad konflikti, kehtib korraldus: «Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna» (Ap 5:29). Kes iganes Jumalale ja Tema kehtestatud korrale vastu hakkab, on mässaja ja revolutsionäär.

Samas on Kiriku ülesanne kuulutada evangeeliumi ja talitada sakramente, pidades silmas igavest elu, riigi ülesanne on korraldada kodanike ja elanike ajalikku elu. See aga ei vabasta ilmalikke valitsejaid aruandekohustusest Jumala ees. Kõik inimesed peavad kord Jumala ees aru andma, kas nad elasid ja toimisid Jumala käskude kohaselt.

Eesti rahvas ja tema kultuur kasvasid ja kujunesid aastasadu Kiriku rüpes. Tabavalt väljendavad seda luuleread: «Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust». Kirik on institutsioonina palju vanem kui Eesti riik. Tänu Kirikule on sel rahval kultuur ja euroopalik identiteet. Seda mõistis Eesti poliitikutest omal ajal Konstantin Päts, kes on öelnud: «Kes lõhub kirikut, see lõhub riigi aluseid.»

Mõned Eesti Vabariigi poliitikud ja ametnikud kujutavad ette, et nemad võivad Kirikule käske jagada, nõuda lojaalsusavaldusi, ebapiisava vastuse korral aga Kiriku sundlõpetada. Nende jaoks on Kirik kindla numbriga sissekanne Ärigestris, mille riik võib sealt ära kustutada. Ja siis justkui Kirikut ei ole enam.

Nalja teete? Vaadake ette, et Jumal ei sundlõpeta teie riiki. Omal ajal kuulutas nn turuprohvet Karl Reits: «See ilus vabariik, mida Jumal on eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära, sellepärast et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala. Ja see antakse ära. … Eesti rahvas paisatakse laiali, seni kui ta saab ära kaotatud.» See läks peaaegu tõeks, kuid me saime rahvana veel ühe võimaluse.

Vaadates praegust riiki juhtiva seltskonna jumalavallatust peab kartma, et meie armupäevad on loetud. Kürieleis.

Trükist on ilmunud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku preestri Roland Tõnissoni, vaimulikunimega isa Romani teos «Retk uude ellu», mille tutvustuses öeldakse: «See raamat on pilguheit tulevasse ellu, kuhu me kõik ükskord astume».

Veiko Vihuri: Isa Roman, Sa selgitad saatesõnas asjaolusid, mis ajendasid Sind seda raamatut koostama. Ütle alustuseks, kellele see teos on mõeldud – kas ainult õigeusklikele või kõigile kristlastele või üldse kõigile inimestele, kes tunnevad huvi selle vastu, mis juhtub meiega pärast füüsilise keha surma?

Roland Tõnisson: Kõige võrdõiguslikum nähtus siin ilmas on surm – ta võtab kõik, vaatamata meie soole, rassile, eale, kompetentsile või võhiklikkusele, hoolimata seksuaalsest orientatsioonist või varalisest seisust. Seepärast on see raamat mõeldud kõigile, kuna oleme kõik võrdõiguslikult saatusekaaslased.

Veiko Vihuri: Aastal 1997 ilmus soome luteri pastori Antti Kylliaineni raamat «Kaikki pääsevät taivaseen», milles ta väitis, et põrgut ei ole olemas ja kõik inimesed saavad taevasse. Tänapäeval on paljudel ettekujutus, et surm lõpetab meie vaevad ja kõiki ootab ees jäädav õndsus. Mõnedes ilmalikes teostes, mis kirjeldavad kliinilise surma läbi teinud, ent maisesse ellu tagasi pöördunud inimeste kogemusi ja läbielamusi, jääb kõlama kaunis lohutus: paljud neist kogevad sõnulseletamatut armastust ja õnne ning naasmine siinpoolsusse, oma vaevatud kehasse, tundub neile piin. Sina kirjeldad aga katsumusi, mis ihust lahkunud hingel tuleb läbi teha. Tuleb välja, et pärast surma meie katsumused ja võitlused alles algavad!

Roland Tõnisson: Ma ei tea, millele toetub protestandist Antti Kylliainen, väites, et põrgut ei ole olemas. Ühtse kiriku kogemus on aga see, et ei saa kahelda Kristuse sõnades rikkale mehele, kes Laatsarusest välja ei teinud. Paradiisikogemustest rääkides olgu esitatud üks lõik varasemast artiklist, mis on ka «retkeraamatu» kaante vahele jõudnud.

Serafim Rose ja teised autorid toovad ära mitmete inimeste kogemused «kehast väljas» olukorra esimestest momentidest, mil on kogetud paljude poolt rõõmu ja rahu tunnet, nähakse ilusaid aasu või linna. Umbes kolmkümmend aastat tagasi levitati ka Eestis trükimasinal toodetud ja kopeeritud jutustust Robert Liardoni sulest: «Ma olin taevas» («I saw Heaven»). See vastab väga hästi sellistele kogemustele, milliseid on Rose võtnud vaadelda. Lapsena sattus haige Liardon paradiisi, kus Jeesus tutvustas talle linna ning näitas kehaosade ladu, kus vigased inimesed võivad endale võtta, mis neil puudu on.

Serafim Rose mainib ära oma raamatus newyorklase, kes sõitis taksoga säravasse taevalinna, mis meenutas väga New Yorki. Keegi hindu sõitis sellisesse säravasse asupaika püha looma, lehma seljas. Keegi nägi selles linnas kõrghooneid ja lõbustusparki. Rose'i arvates näitavad sellised kogemused koos vetevulina ja rohusahinaga vaimset ebaküpsust: «Suuremal osal neist juhtumitest ei ole midagi ühist kristliku paradiisikäsitlusega. Need ei ole vaimulikud, vaid ilmalik-maised nägemused ja käsitlused. Nad on nii kiireloomulised, kergelt juhtuvad, nii sarnased, nii maised oma piirjoontelt, et ei või olla mingit tõsist võrdlust nende ja varasemate, algupäraste kristlike «taevakogemuste» vahel. Isegi kõige «vaimulikum» moment mõnedel juhtudel – Kristuse kohaloleku tunnetamine – räägib veel kord selliste kogemuste saanute vaimsest või vaimulikust ebaküpsusest. Need uusimad kogemustekirjeldused suunavad meid mugavustundele ja rahule, mitte aukartusele Jumala ees ja patukahetsusele, mille eeskujuks olgu meile apostel Pauluse juhtum teel Damaskusesse (Ap 9:3–9).»

Veiko Vihuri: Milline koht on õpetusel nn vaimulikest tollimajadest õigeusu pärimuses? Luterlus ja katoliiklus seda ei tunne, vähemalt mitte sel kujul. Katoliku õpetuse kohaselt läheb hing kas põrgusse, puhastustulle või taevasse ning viimsel päeval ühendatakse hing ülesäratatud ihuga ja toimub lõplik kohtumõistmine. Martin Luther aga uskus, et surres inimene uinub ja äratatakse taas üles viimseks kohtumõistmiseks. Ka Piiblist leiame erinevaid infokilde: kahetsevale röövlile tõotas Jeesus paradiisi «juba täna», apostel Paulus räägib, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles surnud, kes koos Temaga on läinud magama. Mida peaks vaga ristiinimene sellest kõigest arvama?

Roland Tõnisson: Õigeusu matusetalituses, mis on kokku pandud erinevatest teenistustest, leiame samuti vastukäivusi – räägitakse nii hinge uinumisest kui hirmust järgikatsumiste ees, mis hingele osaks langevad. Õpetust «tollimajadest» on ka õigeusukirikus peetud gnostiliseks või paganlikuks pärandiks. Sellised süüdistused (nt Ottawa Lazari (Puhalo) kriitika) on hiljem kuulutatud valeõpetuseks Vene väliskiriku püha sinodi poolt – hingede pärast peetavat võitlust on kirjeldatud Antonius Suure, Athanasius Suure elulugudes Aleksandria Kyrillose jutlustes. Mitte keegi kirikuisadest ei ole kirjutanud selle õpetuse vastu alates ajast, mil sellest on saanud kiriku õpetuse osa (alates hiljemalt 4. sajandist) – Püha Ignati Brjantšaninov, vene munkluse taaselustaja, on kirjutanud mitte üksnes «tollimajade»-õpetuse kaitseks, vaid selle õpetamise kohustuslikkusest.

Antonius Suure elust on teada tema nägemus valgusesse pürgivatest hingedest, keda peatatakse ja «võetakse rajalt maha» rüvedate hingede poolt. Püha Bede on kirja pannud ühe kelti pühaku nägemuse, milles hing on asunud võitlusse rüvedate vaimudega, abiks inglid ja varemlahkunud abikaasa hing. 

Mis aga puudutab Jeesuse otsust võtta kahetsev kurjategija endaga paradiisi veel samal päeval, siis siin näeme siin eksklusiivset otsust Kristuse poolt, mille põhjust võib teada vaid Tema. Jumalaema, kellele teatas peaingel lahkumisest siit ilmast, pöördus Poja poole palvega säästa teda «õhus ootavate katsumuste eest.» Jumalaema Uinumise ikoonidel näeme Maarjat hinge kujutatuna Kristuse süles, kes on tulnud Ise vastu oma Emale. Need on hinged, kes on isiklikult puutunud kokku kannatava või ülestõusnud Päästjaga. Meile, tänapäevastele, olgu aga tähelepanemiseks see Sõna: «Sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba. Teades nüüd, mis on Issanda kartus, me püüame veenda inimesi uskuma. Jumalale me oleme täiesti avalikud ja ma loodan ka teie südametunnistuses olla täiesti avalik» (1Kr 5:10–11).

Veiko Vihuri: Nii või teisiti, iga kristlane on teadlik, et «inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus» (Hb 9:27). See tähendab, et peame Jumala ees aru andma oma elust ja tegudest. Kuidas peaksime ortodoksi pärimuse kohaselt valmistuma selleks hetkeks, mil ajaliku surma läbi meie hing ja ihu lahutatakse?

Roland Tõnisson: Tõesti – meid ootab kohus, meeldib see meile või mitte. Meie elu on kool ja iga korralik koolitus lõpeb testi või eksamiga. Jeesus räägib halastusest, andestusest ja enesetalitsemisest – olge armulised ja teie Isa taevas on teile armuline. Õigeusu pärimus räägib almuste andmise olulisusest ehk siis oma vara jagamisest nendega, kellel on eluraskused. Meie aja sotsiaalsüsteemi ei saa pidada almuste andmiseks või annetamiseks, sest sellel puudub isiklik dimensioon. Tõeline jagamine on see, kui anname ära osa sellest, mida me ise vajame, mitte ei viska jalust ära või kellelgi jalge ette miskit, mida me ise enam ei taha. Palveid ja almuseid on nähtud hea varandusena, mida koi ei söö ja rooste ei riku – meie maailma jaoks paradoksaalsel moel saab olulisimaks varaks see, millest loobume, mitte ei hoia kümne küünega kinni, mida nii sageli kraabitakse kokku teiste inimeste olemise arvelt.

Veiko Vihuri: Kas elavad saavad teha midagi nende heaks, kes on ihust lahkunud? Muide, «Tiibeti surnute raamat», mis samuti kirjeldab niinimetatud surmalähedasi kogemusi, oli mõeldud lahkunule ettelugemiseks, et teda teekonnal teispoolsusesse toetada. Milline on ortodokside praktika?

Roland Tõnisson: Mismoodi konkreetse hinge teekond kujuneb, teab üksi hingede Isand Kristus, ent eestpalved lahkunute eest võivad osutada neile teene. Kehast lahkunute olukord on peaaegu pöördumatu, ent ka kohutavamaisse karistustesse mõistetud hingede eest võib paluda. Koos hinge sooviga ja eestpalvetega võib hinge olukord muutuda ja ta võib pääseda.

Lahkunu sugulased on varemalt jaganud almuseid või toitnud vaeseid lahkuja hinge olukorra parandamiseks. Sageli tehti testamendis vastav korraldus: näiteks toita vaeseid neljakümne päeva jooksul.

Kiriku pärimuses on mitmeid tunnistusi lahkunute eest peetavate eestpalvete päästvast mõjust. Neid on Damaskuse Johanneselt (kes palus oma kergemeelselt elanud õpilase eest), pühalt Perpetualt (vägivaldselt hukkunud venna eest) ja teistelt.

Püha Gregorius Suur või Gregorius Dialogos (Rooma piiskop aastatel 590–604) kinnitas vestluse diakon Peetriga, et talle ilmus lahkunud mehe hing, kes palus abi palveteks Jumala poole.

Aleksandria patriarh Johannes Armuline pühitses sageli Jumalikku liturgiat lahkunute hingede eest, kinnitades, et see on hingedele suureks abiks: «Oli üks vang, keda vanemad pidasid surnuks ja kelle eest nad palusid pühitseda liturgiat kolm korda aastas – Jumalailmumise püha, paasa ajal ja nelipühil ehk Püha Vaimu päeval. Kui ta vabanes vangistusest ja ilmus ootamatult vanematekoju, rääkis ta, et kolmel päeval aastas külastas teda vangistuses auväärne, tõrvikut kandev mees. Ahelad langesid ta küljest ja ta võis tunda end vabamana. Ülejäänud päevadel oli ta ahelates.»

Kirikuaastas on mitmeid päevi lahkunute eest palvetamiseks, ent meie võime paluda oma esivanemate ja tuttavate-sõprade eest iga päev. Väga oluline on paluda lahkunute (ja muidugi ka elavate) eest liturgia ja selle ettevalmistuse käigus. Liturgia olulisusest, pühadest andidest osasaamise tähtsusest ja Kristuses ühenduses olemise vajadusest ei saa aga küllalt räägitud – see ei ole lihtsalt komme, vaid Elu garantii.

Olulisim on muidugi elada usus ja meeleparanduses, mitte loota ainult selle peale, et näiteks kiriku ehitamiseks antud annetused automaatselt hinge hukatusest välja toovad.

Veiko Vihuri: Viimane küsimus – kuidas Sinu raamatut «Retk uude ellu» hankida saab?

Roland Tõnisson: Raamat on jõudnud väiksemas koguses «Logose» poodi ja EAÕK netikauplusse. Saab hankida ka minult kui kirjutada soovist aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. .

Siseminister Lauri Läänemets (SDE) on esitanud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku juhile metropoliit Eugenile ultimaatumi: kui metropoliit ei ole 1) 12. oktoobriks esinenud patriarh Kirilli sõnavõtust taanduva avaldusega ja 2) ei veena nii siseministeeriumit kui Eesti avalikkust selles, et vastavat mõjutustegevust Moskva patriarhaadile alluvas Eesti kirikus ei tehta, tühistatakse tema elamisluba.

Justiitsminister Lea Danilson-Järg (erakond Isamaa) lisab, et kui peaks selguma, et siinsed vaimulikud õigustavad sõda ja terrorit, mida Venemaa Ukrainas viljeleb, siis tuleb riigil väga otsustavalt sellele reageerida ja kuni selleni välja, et selle kiriku tegevus Eestis lõpetatakse.

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik on algusest peale tauninud sõda ning esinenud rahule kutsuvate ja rahu taotlevate avaldustega (vt siit ja siit), viimati 6. oktoobril (vt siit). Seda tehes on MPEÕK ühemõtteliselt distantseerunud patriarh Kirilli teatud sõnavõttudest, mis lähevad vastuollu nii õigluse printsiibi kui kristliku pärimusega.

Eesti põhiseadus sätestab usu- ja veendumuste vabaduse ning samuti riigikiriku puudumise, mis tähendab, et riik ei saa kirikutele ega nende juhtidele ette kirjutada, mis laadi avaldustega nad esinema peavad, rääkimata selle sidumisest konkreetsete õiguslike tagajärgedega. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt kaitseb põhiseaduse § 41 ka vabadust olla ilma arvamuse või veendumuseta, samuti õigust oma arvamusi ja veendumusi muuta.

Seega kujutab siseministeeriumi poolt esitatud nõudmine endast lubamatut sekkumist kiriku siseasjadesse. MPEÕK on käitunud igati õiguskuulekalt ja ühiskondlikku rahu austavalt ning puudub igasugune õiguslik, poliitiline või moraalne vajadus esitada selle kiriku ja tema juhi aadressil ähvardusi ja ultimaatumeid.

Väljaande Meie Kirik toimetus leiab, et Eesti võimude provotseerimata rünnak MPEÕK ja tema metropoliidi vastu on tegelikult rünnak kõikide Eesti kirikute ja kogu kristlaskonna vastu. Kui me nõustuksime selle šantaažiga, siis võiks poliitiline võim edaspidi mistahes kirikut mistahes küsimuses survestada, nõudes valitsusele meelepäraste avalduste tegemist või teatud sammude astumist.

Ähvardused karistada ja välja saata Eesti ühe suurema kiriku juht mitte tema enda, vaid kellegi teise sõnade eest meenutavad meile NKVD omavoli ja küüditamise mentaliteeti. Selles avaldub autoritaarsele korrale omane seadusetus, suva ja sund, mitte vaba riigi väärikus. Eesti peab olema ka päriselt õigusriik ja ei tohi muutuda milleski sarnaseks putinistlikule diktatuuririigile. Seetõttu mõistame siseministeeriumi ultimaatumi otsustavalt hukka ning nõuame võimudelt Eestis kehtiva õiguskorra ja põhiseaduse põhimõtete tingimusteta austamist.

Juhtkiri väljendab kogu toimetuse ühist seisukohta