Mis muud on riigid lahus õiglusest kui vaid suured röövlijõugud? Pole ju ka röövlijõugud midagi muud kui väikesed riigid? Ka seal on tegemist inimeste rühmaga, keda juhitakse ülema meelevallaga, kes on seotud omavahelise lepinguga ning kes jagab kindla kokkuleppe alusel saaki. Kui see kuritegelik moodustis hukkaläinud inimeste lisandumisel sedavõrd kasvab, et haarab enda alla paikkondi, rajab asundusi, vallutab linnasid, allutab rahvaid, siis võtab ta endale ilma pikemata riigi nime, mida ei anna talle aga ilmselgelt mitte kahanev ahnus, vaid lisanduv karistamatus.

Seepärast vastas Aleksander Suurele tabavalt ja tõeselt keegi kinnipüütud piraat. Sest kui kuningas tollelt mehelt päris, miks ta arvab heaks merd hirmu all hoida, vastas too kohkumatu trotsiga: «Miks sina arvad heaks teha sedasama kogu maailmas? Kuna mina teen seda oma pisikese laevukesega, kutsutakse mind röövliks, sind aga, kuna sa teed seda suure laevastikuga, imperaatoriks.»

De civitate Dei, IV, 4

+ + +

Nii rändab Kirik oma palverännuteed sel ajastul, neil kurjadel päevadel, mitte alles Kristuse ja Tema apostlite ihuliku kohalolu ajast peale, vaid alates Aabelist endast, kelle kui esimese õige tappis tema jumalatu vend, ja sealt edasi kuni sellesinase ajastu lõpuni keset maailma tagakiusamisi ja Jumala lohutusi.

De civitate Dei, XVIII, 51

Tõlge ladina keelest: Meie Kirik

Saateks. Hippo piiskop Aurelius Augustinus (354–430) on küllap tuntuim ja autoriteetseim õhtumaine kirikuisa. Ülal esitatud tsitaadid pärinevad tema peateosest «Jumala riigist» (De civitate Dei). Esimeses tsitaadis on sõnastatud tähelepanuväärne mõte, et riik, mis ei järgi õigluse printsiipi, ei erine sugugi röövlijõugust, mis kujutab endast saagi röövimise ja jagamise kokkulepet. Teises tsitaadis esitatakse nägemus maisel palverännakul olevast Kirikust, mis on oma teekonda keset maailma vaenu ja jumalikku lohutust alustanud juba inimsoo alguses.