Andes homoseksuaalsetele paaridele lapsendamise õiguse, röövime me nendelt lastelt nende unistused ja lapsepõlve, kirjutab Illimar Toomet.

«Meie peres on ema isegi rohkem kui mõnes teises,» pealkirjastas ajakirjanik pool aastat tagasi Postimehes ilmunud artikli Eesti nn esihomopaarist. Ameerikast toodud laste kasvatamisest rääkivate meeste juttu lugedes tuleb küll välja, et tegelikult ema olemasolu vajalikuks ei peeta, soost olulisem olevat suhtumine ja käitumine. Isegi hiinlasest lapsehoidja «tähtsamaks» ülesandeks on mitte olla ema asemel, vaid rääkida lastega ainult hiina keeles, et need äris vajaliku keeleoskuse juba varakult omandaksid.

Artikkel toob kujukalt esile kavandatava perekonnaseaduse – ja veel 81 muu seaduse – muutmise ühe olulisema ja kurbloolisema tagajärje. Homopaaridele lapsendamise õiguse andmisega võetakse lapselt õigus tunda oma bioloogilist isa või ema ning temaga suhelda.

Tegelikult oli kirjeldatud meestepaari loos emast põgusalt juttu. Nende senise kooselu suurima kriisi ja pooleaastase lahusoleku põhjustas see, et suri ühe mehe ema – kellega pojal oli väga lähedane suhe.

Traagiline on see, et ilmselt teavad mõlemad mehed väga hästi, kui oluline võib isegi täiskasvanud mehe jaoks olla tema ema. Aga enda üleskasvatatavate laste elust on nad ema algusest peale välistanud.

Väitele, et «abieluvõrdsusega» ei võeta kelleltki midagi ära, võiks vastata Greta Thunbergi sõnadega: «You have stolen my dreams and my childhood» («Te olete varastanud mu unistused ja mu lapsepõlve»). Muidugi on siin üks oluline erinevus. Greta Thunbergi sõnadele vastas rahvusvaheline kogukond kestvate ovatsioonidega. Mis saab aga siis, kui süsteemi vastu peaks üles tõusma laps, kellelt «abieluvõrdsusega» võeti ära isa või ema?

Parem oleks, et ta täiskasvanuna oma suu kinni hoiaks. Ohvriabi asemel pakutakse talle justiitsministeeriumi haldusalast hoopis teiste asutuste, prokuratuuri, kohtu ja vanglateenistuse «teenuseid».

Egan’d nii hull see asi ka pole, võib vaielda vastu. Keegi ei pane vangi inimest, kes igatseb oma isa või ema järele. Kui küsida seda vihakõneseaduse eelnõu esitavalt justiitsministrilt, vastab ta, et tema ei oska öelda. Kohus otsustab.

Ring on täis saanud. Kui homoseksuaalne suhe dekriminaliseeriti Eestis 1992. aastal, siis alates 2023. aastast tahetakse kriminaliseerida kriitika homoseksuaalsete suhete legaliseerimisega kaasnevate väärnähete vastu.

Selsamal 1992. aastal vastu võetud põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti Vabariik rajatud «vabadusele, õiglusele ja õigusele». Võibolla oleks aeg ajale jalgu jäänud väljend asendada sõnadega «Armastus on vaba!»?

Artikkel avaldati esmalt portaalis Objektiiv.