Tervist, austatud daamid ja härrad, head kaasesinejad!

Esiteks tänan ka enda poolt kõiki kohaletulnud inimesi, kelle südames on abielu, laste ja perekonna õigused. Need kaks institutsiooni ehk abielu ja perekond, ning need, kelle nimel nad peamiselt eksisteerivad ehk lapsed, on tänapäeval massiivse rünnaku all ning oleks mitte ainult õiglane, vaid hädavajalik, et nende kaitse oleks rünnakust veelgi massiivsem, ent ometi on meid siin Eestis kui ka maailmas väga vähe.

Sestap on eriliselt oluline, et laste õiguste ja abielu- ning perekonnakultuuri kaitse sõnum leviks teie kaudu, kes te siin kohal olete või hiljem konverentsi salvestust vaatate, ka Eesti ühiskonnas võimalikult jõuliselt võimalikult kaugele.

Tervitan ühtlasi ka meie seas viibivaid külalisi Soomest: meie head sõpra ja suurepärast intellektuaali professor Tapio Puolimatkat, kes astub konverentsi teises pooles üles ettekandega ning Soome perekonnaorganisatsiooni «Aito avioliitto» juhatuse esimeest Arto Jääskeläineni. Tervetuloa tänne Tallinnaan! 

Aga nüüd teema juurde. «Nagu Saturn õgib revolutsioon oma lapsi.» Meieni on see ütlus pärandunud vormis «Revolutsioon sööb oma lapsi». Fraasi omistatakse Genfist pärit, kuid Prantsuse revolutsiooni päevil Pariisis ja Londonis tegutsenud ajakirjanikule ja propagandistile Jacques Mallet du Panile, kes alguses tervitas revolutsiooni suure innuga, ent hiljem revolutsioonis pettununa üllitas mitmeid antirevolutsioonilisi pamflette. Mallet du Pan poetab oma kuulsa lause essees «Tähelepanekuid Prantsuse revolutsiooni olemuse üle» ja viitab sellega loomulikult revolutsioonilisele terrorile, mis pöördus juba mõne aasta jooksul revolutsionääride endi vastu, kui Georges Danton ja hiljem jakobiin Maximilien Robespierre koos arvukate teiste revolutsionääridega pidid maitsma oma enda väljatöötatud rohtu ühiskondlike vastuolude lahendamiseks – loovutama oma pea revolutsiooni altarile. 

Palju vähem räägitakse aga sellest, et revolutsioon ei söö mitte ainult oma lapsi, vaid revolutsioonilise vaimu poolt nakatunud ühiskonnas hävitab revolutsioon nii füüsiliselt kui ka vaimselt kõigi lapsi.

«Liberaalse demokraatia» tingimustes on ohvripositsioonist saanud peamine sotsiaalne kapital, mille omandamise pärast käib kõva lahing. Erinevad «vähemusgrupid» nõuavad teineteise võidu oma õigusi.

Ometi leidub üks grupp inimesi, kelle õiguste eest võitlevad vaid vähesed. Nemad on tõelised ohvrid, keda sunnitakse kinni maksma teiste gruppide väljamõeldud võltsõigusi enda põhiõiguste arvelt.

Nendeks on lapsed, kes emaüsas tapetakse või kellelt abielu väärastamise käigus röövitakse õigus emale ja isale või kelle vaimu nüristatakse ja väärastatakse riiklike seksuaalkasvatusprogrammidega. Nemad, kes on ühiskonna kõige nõrgemad, on tõelised ohvrid, kelle õigusi meil on kohustus kaitsta ja kelle õiguste eest seismisele pühendame käesoleva konverentsi.

Hoolimata sellest, et abielulahutus ja selle otsese tagajärjena üsasisene lapsetapp päästeti juba sada aastat tagasi revolutsiooni Pandora laekast valla, on need viljad ka täna täpselt sama surmavate ja hävitavate tagajärgedega kui toona, mil need Alexandra Kollontai eestvedamisel Nõukogude Liidu seadustesse raiuti. Eestis tapetakse peaaegu 4000 last aastas oma ema üsas. Aastast 1956, mil abort siin seadustati, on aga samal viisil tapetud poolteist miljonit last. 

Me võime seega ilma igasuguse kahtluseta tunnistada, et üleüldise revolutsiooni peamiseks ohvriks on lapsed. Revolutsioonilise demokraatia pinda kraapides paljastub selle alt surmakultuuri režiim, mis trambib ja tallab kõige kaitsetumate inimeste õigustel. Liberaalse demokraatia ja inimõiguste maski taha peidab end üks kõige verisematest ja destruktiivsematest revolutsioonilistest ideoloogiatest, mida maailm on eales näinud.

Et jõuda arusaamiseni praeguse olukorra põhjustest, peame vastama küsimusele, mis on revolutsioon. Kui asjad on seatud oma loomuse järgi ehk nii, nagu nad peavad olema, avaldub neis püha Augustinust tsiteerides tranquillitas ordinis, korra rahu. Kõige üldisemalt on revolutsioon asjade loomuses avalduva ja kristlikus tsivilisatsioonis ilmneva korra ja sellele baseeruvate ühiskondlike suhete ja institutsioonide lammutamine.

Me oleme harjunud, et rääkides revolutsioonist räägime eelkõige seda ellu viivatest marginaalsetest äärmusgruppidest ja rahvast selle abitu ohvrina. Brasiilia mõtleja Plinio Corrêa de Oliveira rõhutab aga oma teoses «Revolutsioon ja vasturevolutsioon», et revolutsioon leiab esimeses astmes aset inimeste vaimus, tendentsides ja kalduvustes, mis pöörduvad ära metafüüsilistest kategooriatest nagu tõde, hüve ja ilu.

Nende asemele tulevad uhkus ja meelelisus.

Andudes uhkusele sõdib inimene järk järgult loomuseadusliku korra kui enne teda ilmneva ja tema ülese antuse vastu. Talle ei meeldi idee teda ületavast korrast, millele ta inimesena peab alluma, sest ta tahab ise saada enda korra kehtestajaks. Meelelisuse omaks võtnud ühiskond on valmis aga uhkusele tuginedes lammutama tema teele jäävad abielu ja perekonna institutsioonid ning pidama selle tagajärjena tekkivaid laste kannatusi eimillekski.

Meelelisuse vallapäästmise ohtlikkusele osutasid tähelepanu juba eelkristlikud filosoofid nagu Platon ja Aristoteles: kui mõistus ei kontrolli enam madalaid tunge ja naudinguiha, lõhutakse ära inimese loomuomane struktuur, mis on meile eriomane ja teeb meist inimesed. Tranquillitas ordinis ehk korra rahu on inimese hinges kadunud ja selle tagajärjel haarab kogu ühiskonda kaos.

Seega areneb revolutsiooni vaim inimeste hinges ning väline revolutsiooniline muutus, mille ajaloolisteks etappideks oli teiste seas Prantsuse ja bolševistlik revolutsioon, on vaid peegeldus sellest, millises seisus on rahva hing. Taastades elukultuuri peame me eelkõige vaatama endasse ning alles seejärel üritama kutsuda esile ühiskondlikke muutusi.

Ei ole vaja hellitada illusiooni, nagu võiks elukultuur selle täiuses taassündida nö pelgalt loomuõiguslikul põhjal, sest kuigi elukultuuri põhitõed on oma olemuslikult loomuõigusest tulenevad, on eel- ja postkristlik ajalugu korduvalt tõendanud, et inimväärikus saab täiel määral õitseda üksnes seal, kus sellele on olemas teoloogiline ja metafüüsiline vundament.

See võib kõlada võimatult, ent olen seda meelt, et kui me tahame taastada elukultuuri, peame taastama kristliku kultuuri, kristliku tsivilisatsiooni. Samas tuleb ka selgelt tunnistada, et rahvastikukriisist võime välja tulla üksnes siis, kui me taastame elukultuuri: enne kui iga inimese elu pole püha eostamisest loomuliku surmani ning kui abielu ja perekond pole reaalselt müüritud ühiskonna alustalaks, pole mingit lootust ületada rahvastikukriisi.  

Inglise kirjanik C. S. Lewis on oma noorpõlve mälestustes tema enda poolt läbielatule viidates kirjutanud, et pole kaitsetumat olendit Jumala armu sisendustele kui noor ateist, kes meeleheitlikult üritab endale ja maailmale tõestada, et Jumalat pole olemas. Iga nurga taga varitseb teda Tähendus ja Mõte, kevadöödel linnulaulu kuulates ja oma mõtetes uidates tabab teda Ilu nagu nool, mis sosistab talle: ma olen vaid sõnumitooja temalt, kes on kõikide ilusate asjade, ilu allikas. Mõte Loojast ja tema korrast tabab teda ühel ööl nagu varas ning tal pole selle käest pääsu. Mis sealt edasi tuleb, on Lewise «Narnia kroonikate» lõpulauset parafraseerides aga juba hoopis teine ja ilusam lugu. 

Analoogia korras tahaksin uskuda, et pole kaitsetumat tsivilisatsiooni Jumala armu sisendustele kui paaniliselt ja meeleheitlikult laste õigusi ja abielu tegelikku tähendust eitav surmakultuur, mis väriseb iga elukultuuri ilmingu ees. 

Nagu Saturn õgib revolutsioon omaenda ja kõigi teiste lapsi.

Saturn on aga teatavasti Rooma vaste Kreeka Kronosele ehk jumalale, kelle nimi tähistab ka matemaatilist ja lineaarset aega. Sündmused surmakultuuri ajaloos kisendavad oma tumma karjet nagu arvud revolutsiooni kronograafil ning vahel võib tunduda, et seda julma marssi ei peata miski.

Kuid ajale on vanakreeka keeles ka teine vaste: kairòs (καιρός), soodne hetk ja silmapilk, mil kronos (χρόνος) vakatub, ootamatu lootus läbistab taeva nagu välk ja kõik muutub. See, mis on olnud, pööratakse ümber, kõik, mis on kurjusega saavutatud, variseb põrmu. Hakkab koitma asjade tõene tähendus ning ilmsiks saab revolutsiooni tohutu vale.

See hetk on nüüd ja see hetk on eelkõige siis, kui me teeme oma valikuid, mis puudutavad meie ja meie laste elu. Meie ees on valik, mille paneb lugeja ette juba kõige vanem kristlik kirjalik ülestähendus «Didachè» (Διδαχή): on olemas kaks teed: üks viib ellu ja teine surma, ent nende vahel on suur lõhe.  

Tänan tähelepanu eest!

Portaali Objektiiv peatoimetaja ja Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks nõukogu esimehe Markus Järvi ettekanne lastekaitsepäeval, 1. juunil, toimunud konverentsil «Abielu ja laste kaitse»