«Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismitont.» Nii kirjutasid Karl Marx ja Friedrich Engels «Kommunistliku partei manifestis».
Marksistlik-leninlik kommunismitont leidis oma otsa Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega, kuid antikristlik Revolutsioon, see Jumala ja kristliku tsivilisatsiooni vastane mässuliikumine, on elusam kui kunagi varem ja laamendab mitte ainult Euroopas, vaid pea kogu maailmas.
Revolutsiooni lipu on tänapäeval vana kooli marksistidelt ja bolševikelt üle võtnud LGBT+ liikumine, mis ühendab erinevaid pahemprogressiivseid suundi.
Nende loosungiks on endiselt «vabadus» ja «võrdsus» – mis olid ka Prantsuse revolutsiooni lipukirjal (tõsi, kolmanda lööksõna «vendlus» asemel on pigem «armastus») –, ent vabadust ja võrdsust ei taheta enam saavutada tootmissuhete ümberkorraldamise ja varalise võrdsuse, vaid seksuaalse orientatsiooni ja sooidentiteedi määratlemise vabaduse kaudu.
Et aga selleni jõuda, tuleb jätkata ühiskonna sekulariseerimist, s.t kristluse väljatõrjumist avalikust ruumist, ning varasemate, kristlikel väärtustel baseeruvate ühiskondlike normide muutmist.
Revolutsiooni sõnastatud eesmärgid muutuvad ajaga. Seega tundub, et LGBT+ õigused on pigem ettekäändeks, et lihtsalt lammutada kristliku elukorralduse vundamenti ja muuta radikaalselt ühiskonda.
Homoparaad ei ole enamuse terrori all ägavate ja õiglust nõudvate rõhutute marss, vaid selle kaudu demonstreerivad Revolutsiooni jüngrid oma kuulumist vastuvaidlemist mittesallivasse peavoolu. Samamoodi korraldati riikliku autoriteediga mai- ja oktoobriparaade Nõukogude Liidus.
«Uhkusekuul» heisatakse homolipud koguni riigiasutustel, homoparaadiga ühinevad riigi tipp-poliitikud, paraadi turvavad politsei eriüksused. Kuid miks peaks üks liikumine, üks ideoloogia olema avaliku võimu asi? Sest on see saanud riikliku ideoloogia osaks.
Kirevat homokarnevali esitletakse kui lahedat ja lõbusat üritust noortele ja vanadele. Sõnumiks on, et elu peab olema «fun»! Kuid ülemeelikus üldilmes torkavad peagi silma deemonlikud näod ja loosungid, mis irvitavad kristlike väärtuste ja tõekspidamiste üle. Demonstrandid näitavad mõnuga, kuidas kurat Jumala loodu üle irvitab.
Homoparaadil võib kohata ka kristlasi. Inimlikult võiks neid isegi mõista, kui neid ajendab soov avaldada toetust rõhututele ning välja astuda põlatute eest. Kuid minna kristlasena kaasa homoliikumise deemonliku vaimu ja valedega – ei oska öelda muud, kui et meenub sõnapaar «pimedusega löödud». Jah, Jeesus võttis vastu patuseid ja viibis nende seltsis, kuid Ta ei kõnelenud patuseks olemisest kui mingist uhkuseasjast. Ta tahtis neid nende pattudest päästa.
Igas Revolutsiooni poolt alistatud riigis heisatakse võidu märgina vikerkaarelipp ja samuti toimub homoparaad, mis kujutab endast nuripidist, blasfeemilist vasturistikäiku. Revolutsioon peab edasi tõttama, kurivaimul on alati kiire.
Tekst ning fotod 1–3 Veiko Vihuri, fotod 4–7 Illimar Toomet
