Üle-eelmisel kümnendil olin Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku esindajaks Porvoo kontaktgrupis, mis koordineerib Porvoo kirikuosaduse ühiseid ettevõtmisi. Seal kuulsin Taani esindaja käest esimest korda, et Taani luterlikus rahvakirikus on ametis preester, kes ei usu Jumalasse, ja näib, et teda ei saa ametist lahkuma sundida ei piiskop ega tööandja – Taani kuningriik (Taani luteri kirik on staatuselt riigikirik).
Selle vaimuliku nimi oli Thorkild Grosbøll (1948–2020). 1991. aastal sai temast Kopenhaageni kesklinnast umbes 15 kilomeetri kaugusel asuva Taarbæki koguduse preester. Tema kuulutus seisnes lühidalt öeldes järgmises: «Ei ole olemas taevast Jumalat, ei ole olemas igavest elu, ei ole olemas ülestõusmist.»
Kogudusele olevat selline kuulutus väga meeldinud. Ühe arvamuse kohaselt olevat selline vaade asjadele «värskendav». Postimees kirjutas toona, kakskümmend aastat tagasi: «Kantslist peaks saama uskmatuse kõnetool, koht, kus saab rääkida kõigist probleemidest ja konfliktidest. Pastori ultraradikaalsed jutlused on viimastel päevadel saavutanud suure populaarsuse ja ta esineb kirikus pidevalt täissaalile.»
Uskmatu kirikuõpetaja vaated said laiemalt tuntuks, kui 2003. aastal ilmus temalt raamat «Kivike kingas» (En Sten i Skoen). Raamatus esitatud seisukohti kordas ta ka ajaleheintervjuus, mis pälvis avalikkuses palju suuremat tähelepanu. Seepeale vabastas piiskop ta ametikohustuste täitmisest, heites talle ette Taani kiriku usutunnistusest lahknemist, korraldustele mitteallumist ja segaduse külvamist.
Kuid varsti ennistati jumalasalgajast preester ametisse. Koguduse juhtkond seisis oma kirikuõpetaja taga. Asi lõppes viimaks sellega, et aastal 2008 siirdus Thorkild Grosbøll varakult pensionile.
Ega see Taani preester ei ole kahjuks ainus omataoline. Inglismaal õppides kohtasin üht endist anglikaani preestrit, kes eitas suurt osa kristlikest dogmadest, nõustudes vist ainsana ideega maailmavälisest kõrgemast jõust. Ta neelas innukalt raamatuid, kus seati traditsiooniline piiblitõlgendus kahtluse alla, ja väljendas oma vaateid ilmavõrgus.
Taoliste vaadete taustaks on alates valgustusajastust Lääne tsivilisatsioonis laialt levinud skepsis kristliku usu ja doktriini suhtes. Ühes usu kadumisega üleloomulikku muutus keskseks maine elu ja maine õnn. Kristlikust religioonist jäid kahtlejate südames alles n-ö humanistlikud ideed, mida on võimalik ühitada materialistliku maailmavaatega.
Kantsel kui uskmatuse kõnetool?
Kirik ei saa muuta sõrmenipsuga maailma arvamust. Küll aga tekib probleem siis, kui kirikus on ametis töötegijad, kes hülgavad kiriku õpetuse, ja leidub ka kogudusi, kes on seesuguste hingekarjastega rahul, sest nende kuulutus sügab inimeste kõrvu. Probleem on ka see, kui piiskopid kui ülemkarjased ei täida oma kohust või kui teatud asjaolud neid takistavad.
Karjaseametisse ordineeritud inimesed on Jeesus Kristuse suuks, käteks ja jalgadeks. Nad ei esinda altaris ja kantslis iseennast ega omaenda usulisi arusaamu, vaid nad on seotud kiriku usutunnistuse ja õpetusega. Nad ei ole läkitatud kuulutama oma personaalseid tõekspidamisi (ja selles ametis on ka mõeldamatu omada mingeid teistsuguseid tõekspidamisi).
Kiriku ülesanne maa peal ei ole moodustada ajaveetmise klubisid või päästa planeeti, vaid vahendada hingede päästet, mis on antud Kristuses – isegi kui selle soovijad on tühine vähemus. Vahel tundub, et see iseendast mõistetav tõsiasi kipub ka meil kaotsi minema.
