31. detsember on ilmaliku kalendri järgi aasta viimane päev. Kirikukalendris on see silvestripäev ehk Püha Silvestri mälestuspäev. Sellekohane märge («Sylvester») sisaldub muide ka 1951. aasta «Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Agendas» ja selle uustrükkides (lk 31).

Paavst pöördelistel aegadel

Silvester I oli Rooma piiskop ehk paavst aastatel 314–335. Tema elukäigust on teada üsna vähe. Tema pontifikaat langes ajalooliste muutuste aega riigi ja kiriku suhetes. Juba 313. aastal olid kaaskeisrid Constantinus ja Licinius tunnistanud ususallivusediktiga kristlaste õigust järgida oma religiooni. Järgnevatel aastatel anti varem süstemaatiliselt taga kiusatud kirikule ja selle ametikandjatele mitmesuguseid õigusi.

Muutust riigivõimu suhtumises illustreerib seegi, et keiser Constantinus kinkis paavstile Lateraani palee ning laskis rajada mitmed olulised kirikud Roomas, nende seas Püha Johannese (Lateraani) basiilika ja Püha Peetruse basiilika. Muide, just nimelt Lateraani Püha Johannese ja mitte Vatikani Püha Peetruse basiilika on paavsti kui Rooma piiskopi katedraalkirik.

Aastal 325 toimus Nikaias esimene oikumeeniline kirikukogu. Veidi rohkem kui kolme aasta pärast tähistatakse 1700 aasta möödumist sellest kirikuajaloolise tähtsusega kontsiilist, kus sõnastati muuhulgas Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse algne versioon. Paavst Silvester sellel isiklikult ei osalenud, vaid läkitas sinna oma esindajad. Kirikukogu avaistungil oli eesistujaks ristimata keiser Constantinus, kellest oli tolleks ajaks saanud ainuvalitseja kogu Rooma impeeriumi üle.

Paavst Silvester suri meie ajaarvamise 335. aastal ja maeti Püha Priscilla katakombi. 8. sajandil toodi tema säilmed San Silvestro in Capite kirikusse. Teda austatakse pühakuna nii katoliku kui ortodoksi kirikus.

 

Paavst Silvester järeltulevate sugupõlvede ettekujutuses

5. sajandil kirja pandud Silvestri elulugu (Actus Silvestri) jutustab, kuidas paavst päästis Rooma linna lohe käest ning tervendas ristimise läbi keiser Constantinuse leeprast (tegelikult ristiti Constantinus alles surivoodil pärast paavst Silvestri surma). Sellest legendist lähtuva Donatio Constantini järgi olevat tänulik keiser seadnud paavsti teiste patriarhide üle ning andnud talle impeeriumi lääneosa üle ka ajaliku võimu. Selle märgiks andnud Constantinus paavst Silvestrile ja tema järglastele tiaara, mis sümboliseerib Rooma piiskoppide võimu.

13. sajandi keskel maaliti Rooma Santi Quattro Coronati (Nelja Kroonitud Märtri) basiilika Püha Silvestri kabeli seinale freskod, mis kujutavad paavst Silvestrit ja keiser Constantinust – neist ühel ulatab keiser paavstile tiaara, teisel aga talutab tema hobust. Constantinuse ristimisele ja kingitusele viitab ka Dante Alighieri oma teoses «Jumalik komöödia»: «Oo, Constantinus, sinu pöördumine / ei olnud halb, vaid see, et kingituse / too esimene rikas paavst sai sinult» («Põrgu», XIX, 115).

Seevastu tänapäeva autorid imestavad nii pöördelistel aegadel elanud paavst Silvestri «ilmetuse» ja tähtsusetu rolli üle keiser Constantinuse kõrval, justkui peaks iga paavst olema silmapaistev kirikupoliitik ja ühiskonnategelane ning mitte lihtsalt hea ja ustav karjane oma karjale.

Tänaseks on Euroopas murenenud ja varisenud kristliku ühiskonna vundament, mis rajati keiser Constantinuse ajal või üldisemalt 4. sajandil. Paraku kehtib ka kristliku riigi- ja ühiskonnakorralduse kohta tõdemus: sic transit gloria mundi ehk nii möödub maailma hiilgus. Kristliku tsivilisatsiooni varemetel jääb kõlama pühakirjasõna: «Tõesti, rahvas on nagu rohi. Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti» (Js 40: 7–8; 1Pt 1:24–25). Niisamuti on jõus Issanda sõnad Peetrusele, esimesele Rooma piiskopile: «Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest jagu» (UT 1989).

«Rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud» (Matteuse 4:16).

Armsad kaasmaalased!

Jälle on kätte jõudnud jõulupühad. Peame neid pühi ajal, kui meie maad ja kogu maailma vaevab endiselt visa koroonapandeemia. Lisaks tõusevad hinnad ja paljudel inimestel pole kindlust oma tuleviku suhtes. Nii kohalikus kui ka maailmapoliitikas on mitmeid hirmutavaid märke. Maailm ja meiegi rahvas näib lõhestunum kui kunagi varem.

Muidugi, kõik oleneb vaatenurgast – maailma paljude paikade ja ka meie oma minevikuga võrreldes elame siiski küllalt jõukalt ja ohutult. Kuid kas see lohutab haigevoodis vaevlejat, tööst kurnatud arsti või perekonda, kes ots otsaga kokku ei tule?

Praegu on ka aeg, mil väline pimedus otsekui kinnitab paljude inimeste sisemist süngust. On aga hea meeles pidada, et jõulupühadeks on pööripäev möödas ja valgus on hakanud juba kasvama, ehkki meile esialgu märkamatult.

Ka sündmus, mille pärast jõulusid peame, on valguse ilmumine pimeduse keskele. Ühes väikeses lapsukeses, vaeses loomalaudas, poleks midagi iseäralikku, kui ta ei oleks «maailma valgus» (Johannese 8:12) ja «valgus valgusest» (Nikaia usutunnistus). Juba tema ilmaletulek on täis rõõmsaid endeid, ja nii nagu nähtav valgus, hakkab ta kasvama. Tuleb aeg, mil tema imeteod ja õpetus säravad kõigile. Hoolimata kohutavast varjutusest suurel reedel, tõuseb ta uuesti hauast. Ent erinevalt päikesest, mis suvisest pööripäevast alates jälle madalamalt käima hakkab, jääb tema meie vaimutaevas igaveseks paistma.

Jeesus Kristus on vastus meie põlistele otsingutele. Tema on see, kelle «rahu Jumal ja halastuse Isa» saatis maailma sisemist pimedust hajutama. Temas ei näe me üksnes Looja hiilgust, vaid tänu tema valgusele näeme selgelt nii olemise mõtet kui ka teed, mida meil tuleb käia. Aovalgus on juba mägedel ja me võime tõsta silmad siinsest hämarusest ning saada lootust uue päeva täiest särast. Kõigi südamesse, kes Petlemmas sündinud Lapsukese vastu võtavad, on antud lootus ja lohutus, et läbi selle ilma vaevade ja murede on tunginud tõeline valgus, mis annab meie elule mõtte ja sihi.

Saatku see valgus ja lootus meid jõulupühadel ja kogu meie eluajal!

Eesti Kirikute Nõukogu

Jõulupühad AD 2021

Jõulupühade lähenedes elavneb taas arutelu selle üle, millal Jeesus Kristus sündis. Kas see juhtus ikka talvisel ajal Petlemmas 2020 aastat tagasi, kristliku ajaarvamise esimesel aastal? Itaalia õpetlane dr Liberato De Caro osutab, et Jeesuse sünniaja saab kindlaks määrata, võttes arvesse juutide palverännupraktikat ja Luuka evangeeliumis esitatud andmeid, samuti uuemat astronoomilist infot.

Mis kuus Jeesus sündis?

Juutidel oli kolm palverännu- või palveteekonna püha, mil külastati Jeruusalemma. Need pühad olid paasapüha (hapnemata leibade püha – märts-aprill), nädalatepüha (50 päeva pärast paasapüha – mai-juuni) ja lehtmajadepüha (kuus kuud pärast paasapüha – september-oktoober).

Luukas märgib, et Joosep ja Maarja läksid igal aastal Naatsaretist paasapühadeks Jeruusalemma, vastavalt pühadeaja kombele ehk Moosese seadusele (Lk 2:41j). Tõenäoliselt tegid nad seda ka teistel pühadel, mis Jeruusalemma külastamist ette nägid.

Luukas jutustab kohe oma evangeeliumi alguses preester Sakarias eaka naise Eliisabeti lapseootele jäämisest (Lk 1:5jj; temast sai Ristija Johannese ema). Kuna Eliisabet oli Maarja sugulane, teatas ingel Gabriel Maarjale ilmudes mitte ainult tema lapseootele jäämisest, vaid ka Eliisabeti rasedusest («Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks», Lk 1:36).

 

 

Kuna Maarja ei teadnud enne ingli külastust midagi Eliisabeti rasedusest – aga viimase kõrge vanuse tõttu sai rääkida ainult imest, millest oleks võimaluse korral kindlasti informeeritud –, tuleb sellest järeldada, et vähemalt viie kuu jooksul polnud toimunud palverännakut Jeruusalemma. Vähemalt Luuka jutustuse põhjal paistab asi nii.

Seega pidi ingel Gabriel Maarjat külastama vähemalt viis kuud pärast palverännupüha. Kuna selleks sobib vaid ajavahemik sügisese lehtmajadepüha ja kevadise paasapüha vahel, pidi Maarjale kuulutamine aset leidma veidi enne paasapüha. Juutide paasapüha langes kokku kevadise täiskuuga märtsi lõpus või aprilli alguses. Kui lisada üheksa kuud, saamegi Jeesuse sünniajaks detsembrikuu lõpu või jaanuari alguse.

Kirikukalendris tähistatakse neitsi Maarja rõõmukuulutamise püha 25. märtsil ja Kristuse sündimist 25. detsembril. See kehtib nii katoliiklaste, ortodokside kui protestantide kohta. Tänu nn vanale (Juliuse) kalendrile jõuab 25. detsember teatud osa ortodokside jaoks kätte alles kaks nädalat hiljem, kui uue (Gregoriuse) kalendri järgi on juba jaanuarikuu.

Vana orientaalse tava kohaselt on Issanda sündimise püha tähistatud ka 6. jaanuaril, mis sobiks samuti Luuka evangeeliumi andmestikuga Eliisabeti raseduse ja Maarjale kuulutamise kohta.

Mis aastal Jeesus sündis?

Matteuse järgi sündis Jeesus kuningas Heroodese ajal (Mt 2:1). Luuka järgi leidsid vähemalt Jeesuse sündimisele eelnenud sündmused aset Juuda kuninga Heroodese päevil (Lk 1:5). Teades Heroodese valitsusaega, saaksime selle järgi Jeesuse sünniaja paika panna.

Esimesel sajandil (m.a.j.) elanud ajalookirjutaja Josephus Flaviuse andmeil suri kuningas Heroodes pärast kuuvarjutust ja enne paasapüha. Saksa protestantlik teoloog Emil Schürer (1844–1910) leidis, et märtsis aastal 4 eKr pidi Jeruusalemmas nähtav olema kuuvarjutus. Sellest tuletas ta kuningas Heroodese surma-aasta. Järelikult pidi Jeesus sündima enne seda. Kuid tänu astronoom B. E. Schaeferi uurimistööle on selge, et tõenäosus seda osalist kuuvarjutust Jeruusalemmas palja silmaga vaadelda oli väga väike. Liberato De Caro märgib, et tihtipeale ei olda teiste distsipliinide uuemate teadmistega piisavalt kursis, mistõttu ollakse jäänud aegunud kronoloogia juurde. Pigem saab De Caro arvates Heroodese surma paigutada aastaisse 2–3 pKr, mis tähendab, et pole põhjust Jeesuse traditsioonilist sünniaastat varasemaks nihutada.

Jeesus sündis seega meie ajaarvamise esimese aasta detsembrikuu lõpus.

Loe intervjuud Liberato De Caroga siit (9. detsember 2020).

Loe ka: Jõulude päritolust.

Maarja Kaplinski tõlge ladinakeelsest originaalist, publitseeritud: Arthur Motzki. Livonica aus den Suplikenregistern von Avignon (1342 Okt. 11 – 1366 Mai 9). – Mitteilungen aus dem livländischen Geschichte. Hrsg. von der Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga. Bd. XXI, Riga, 1911–1928. 

Riia peapiiskop Vromolduse kiri paavst Innocentius VI-ndale, 30. jaanuaril 1354

(Erakorraline indulgents). Teie alandlik jutlustaja Vromoldus (Frommhold), Riia peapiiskop, annab Teie Pühadusele teada, olles ise nii kirjade kaudu kui suusõnal meie vennalt, Tarbatu piiskopilt isand Johanneselt teadust saanud, et Jumala väe läbi on siinkandis mõned inimesed ka meie ajal möödunud aegade sarnaste säravate imede tunnistajateks olnud, nimelt ka Tarbatu piiskop ise. Kui ta oma diötseesi äärealale, ruteenide [sic] piirile õige usu kaitseks vägeva kindluslossi rajas ning sinna kauni kabeli ja altari sisse seadis ja selle põhjapoolsele seinale kahe raudnaelaga krutsifiksi kinnitada lasi, nimelt siis nähti esimest korda sedasama risti, mis tavaliselt kahe raudnaelaga seinal rippus. Kaks albadesse riietatud meest astusid ette ja kolmas põlvitas, küünal käes. See sündis augustikuu 28. päeval, mis oli Ristija Johannese pea maharaiumise mälestuspäev. Need kolm meest seadsid risti nimetatud altari keskele ja tõstsid seda suure aupaklikkusega kolm korda üles, andsid missaraamatut käest kätte ja lugesid sealt meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatamise lugu, nagu seda Palmipuudepühal loetakse, ning kadusid siis kohe inimsilmade eest. Esiteks nägi seda täiesti selgelt esimene inimene, siis teine, siis kolmas. Lisaks sellele oli septembrikuu neljanda päeva hilisõhtul kabelist kuulda imekaunist muusikat ja näha imelist valgust, kusjuures aknad olid suletud. Kõigepealt nägi seda imeasja kabeli vaimulik, siis lossiisand ise ja edasi kõik lossielanikud, kes nüüd aknad pärani lahti lõid ja kabelisse tõttasid, kus aga varsti kõik vaikseks jäi, ja siis oli näha kolme võimsat välgusähvatust, suuremat, kui neid looduses tavaliselt näha võib, ning risti nähti seismas, ilma et ükski inimkäsi teda hoidnud oleks. Sellest uuest imest anti nimetatud piiskopile teada, et viidaks läbi ülimalt hoolikas uurimine ja küsitletaks usaldusväärseid tunnistajaid varasemate tunnistuste kinnitamiseks. Selleks saabus piiskop ise suure saatjaskonnaga lossi ning külastas kabelit, ja nägi risti keset altarit kivi peal seismas, ilma et ükski inimkäsi või muu abivahend teda hoidnud oleks. Selles paigas seisab ta liikumatult tänase päevani. Tarbatu piiskop saatis otsekohe lossi nimetatud kaplani ja koos temaga kaks venda jutlustajavendade ordust, nimelt Tarbatu kloostri priori koos kaaslasega, et toimunud salapäraste sündmuste tõepärasust kindlaks teha, ja ka kogu lossirahvas kutsuti nende ette varasemaid tunnistusi kinnitama. Mõlemad mehed on küpsuse ja diskreetsuse poolest tuntud. Oktoobrikuu neljandal päeval nägi lossiisand ja kõik teised valvelolijad nelja välgusähvatust, ja sama kuu kaheksandal päeval nägid tunnistajad kõike sedasama, mida juba varem oli kirjeldatud, kusjuures kabeli uksed olid suletud.

Seepärast on nii Saksamaalt kui Eestist ja mitmelt poolt mujaltki juba inimesi kohale tulnud, ning mõned, kes jumalakartuse vaimus selle tee ette võtsid, on nägemise või kuulmise tagasi saanud, ja mõned ka rasketest haigustest paranenud. Seetõttu on kaupmehed, kes neid paiku tihti külastavad, Riia kiriku kabelisse risti üles pannud, seejärel viidi ta kogudusekirikusse palveränduritele vagaks kummardamiseks ja edasi toomkirikusse, ja lõpuks on pealinna neljateistkümnes kirikus inimesed Jumala auhiilguse arvutute imetegude ees aukartuses värisenud. Seepärast palub seesama piiskop alandlikult, et lubataks sellele kristlaste asupaiga äärealale kabel rajada, ning ka ruteenide näol palveränduritele rõõmuga lisa leida, ja kui nad on tõeliselt  pattu kahetsenud ja pihil käinud, siis Ülestõusmispühade ja Ülipüha Neitsi Maarja austamise pühade ajal ning Püha Risti leidmise ja Ristiülendamise pühadel, nõnda nagu Teie Pühadus selleks inspiratsiooni leiab, neilesamadele patukahetsejatele määratud karistusi lahkesti leevendada.

Sündigu nõnda aasta ja 11 päeva pärast. G.

Et quod transeat sine alia lectione (?)

Avignonis, [paavst Innocentius VI pontifikaadi] teise aasta veebruari III kalendidel. 

+ + +

Paavst Innocentius VI vastus seoses Vastseliina imega (Maarja Kaplinski tõlge)

Kõigile Kristuse ustavatele, kes käesolevat läkitust loevad, tervist jne. Isa auhiilguse sära innustusel, mis valgustab maailma sõnulseletamatu kirkusega, on vagad inimesed, kes loodavad kõigeväelise Jumala äraarvamata halastusele, häält tõstnud, et taotleda erilist vastutulekut, usus, et lisaks nende vagadusele ja alandlikkusele pühakute palved ja teened abiks on. Niisiis, soovides, et Tarbatu piiskopkonnas, selle äärealal, otse vastu piiri uskmatute ruteenidega (!) asuv Vrouwenborchi [Frauenburgi, Vastseliina – tõlk.] kindlus, kus, nagu me teada oleme saanud, meie Lunastaja ja Issand Jeesus Kristus oma aurikka kujutise kaudu ristil, mis sellessinases kabelis öeldakse olevat altari kohal seisnud, viimasel ajal on lasknud sündida mitmeid ja erisuguseid imetegusid, ja kuhu suured Kristuse ustavate hulgad eri ilmakaartest on kokku kogunenud ning needsamad ustavad vagal meelel külastavad kabelit, kus on nähtud mitmeid imetegusid sündimas, olen kõigeväelise Jumala halastuse ja pühadelt apostlitelt Peetruselt ning Pauluselt saadud autoriteedi läbi otsustanud, et kõigi nende puhul, kes on tõeliselt oma patte kahetsenud ja pihil käinud ning igal aastal neljal peamisel Püha Neitsi Maarja pühal ning Risti leidmise pühal vagal meelel sedasinast kabelit külastanud, saavad aasta ja neljakümne päeva möödumisel neile määratud patukaristuse ärakandmisest nende patud halastusega kustutatud.

Avignonis, teise aasta veebruari III kalendidel

Avaldatud esmalt blogis katoliiklased.ee (vt siit ja siit).

Siis kuningas vastab: «…seda olete teinud minule.» (Matteuse evangeelium).

Eestis kehtib eraldus- ehk apartheidirežiim. Kirik vaikib. (Ma ei mõtle kiriku all üht konkreetset organisatsiooni-konfessiooni, vaid pean silmas kirikuid üldiselt.) Vähemalt avalikult ei ole midagi öeldud selle kohta, et üks osa meie kaasinimestest on ilma veenva ratsionaalse põhjenduseta avalikkusest eraldatud ja mitmetest õigustest ilma jäetud.

Sirvisin hiljuti Ian Kershaw’ teost «Hitler», kus kirjeldatakse muuhulgas natsionaalsotsialistlikul Saksamaal ette võetud samme juutide vastu:

«Lahendus leiti koosolekul, mille Göring kutsus lennundusministeeriumis kokku 12. novembri hommikul ja kus osales üle saja isiku. … Goebbels tõstatas vajaduse võtta tarvitusele hulk sotsiaalselt diskrimineerivaid abinõusid… Juutidel tuli keelata pääs kinodesse, teatritesse, parkidesse, plaažidele ja supluskohtadele, «saksa» koolidesse ja raudteevagunitesse, mida kasutavad «aarialased». Heydrich tegi ettepaneku, et juudid peaksid kandma eraldusmärki, millele järgnes arutelu getode rajamise üle. Sellest mõttest küll loobuti (ehkki juute sunniti lahkuma «aarialaste» üürimajadest ning neil keelati viibida teatud linnaosades, mis sisuliselt sundis neid ühte koonduma) ning ettepaneku juudid märgistada lükkas Hitler hiljem tagasi… Eraldusmärke ei võetud Saksamaal kasutusele enne 1941. aasta septembrit…»

Kuid asi ei piirdu sellega, et sajad tuhanded Eesti inimesed ei saa enam kohvikusse, jõusaali, teatrisse, kontserdile või muuseumi. Inimesi lastakse töölt lahti, kui nad ei lase endasse süstida preparaate, mille ohutusuuringud ei ole lõpetatud ja mis ei paku alati viiruse vastu kaitset.

Mittevaktsineerituid häbimärgistatakse ja solvatakse, nad on lausa riiklikul tasemel kuulutatud pandeemias süüdlasteks (terviseminister Tanel Kiik: oleme tõsises tervisekriisis seetõttu, et 30 protsenti inimestest ei ole vaktsineeritud). Riiklik näpuga näitamine ühele inimrühmale julgustab «õigeid» nende suhtes oma halvakspanu ja nördimust üles näitama.

Riigivõim on kehtestanud apartheidi ja pannud selle täideviimise ettevõtjatele. Nii mõnigi söögikoht on uksed sulgenud, et mitte osaleda inimeste põhiseadusvastases diskrimineerimises. Üks kohvikupidaja, kes keeldus kindlameelselt valitsuse kuritegelikku korraldust täitmast, sai tunda riigivõimu täit jõudu. Talle määrati ülekohtuseid karistusi ja kohustusi, tema sõpra peksti kumminuiaga. Pärast seda läks jõuvõtteid armastav politseijuht Elmar Vaher televisiooni ja rääkis, et kohvikupidaja kiusas riiki.

Ühiskonnas võtab maad hirm. Üha rohkem võib kuulda, et inimesed ei taha vaktsineerimise või absurdsete piirangute teemal avalikult sõna võtta, et mitte tööst või mingitest toetustest ilma jääda. Paljud arstid ei julge avalikult öelda välja oma professionaalset arvamust vaktsiinide ja vaktsineerimise kohta. Nad annavad vaid eraviisiliselt oma patsientidele nõu, mis erineb tunduvalt valitsuse propagandast.

Kardetakse ka kogudustes. Jah, hirm on tunginud kirikusse. Vaktsineerimata töötegijad kardavad oma töö pärast. Kuulsin inetust vahejuhtumist, kus vaktsineerimata inimesele öeldi koguduse keskel väga halvasti. 

Kirik on olnud üsna aktiivne sõna võtma kliima ja looduskeskkonna teemadel. Samuti on sõna võetud pagulaste kaitseks. Need on tänase Euroopa põhivoolu suured ideoloogilised teemad. Turvaline on üldise vooluga kaasa ujuda ja öelda või teha midagi niisugust, mis pälvib nomenklatuuri heakskiitu.

Nüüd aga, kui tuleks olla Kristuse «prohvetlik hääl» ja astuda välja rõhutute kaitseks ning õigluse eest, vaikitakse. Ja samal ajal ollakse kirikus vähemalt kuulnud sellest, et vaktsiinid on põhjustanud ootamatuid surmasid. Lõppude lõpuks kirik matab inimesi ja suhtleb omastega. Isegi see ei pane sõna võtma.

Küllap kardetakse. Jumalateenistusele saab ju ilma koroonapassita – kui hakata liiga julgelt sõna võtma, võib valitsus otsustada, et kirikutes võib pidada ainult «kontrollitud üritusi», s.t pühakojas tohivad palvetada ainult koroonapassi omanikud. Kirikut saab kiusata muulgi moel.

Jätkan Ian Kershaw’ tsiteerimist:

«See ei leidnud nüüd enam mingisugust vastuseisu. Igasugune opositsioon oleks saanud tulla vaid nende poolt, kelle käes olid võimuhoovad. Tavalised inimesed, kes väljendasid toimunu üle küll viha, kurbust ja häbi, olid võimetud. Need, kes oleksid võinud neid tundeid häälekamalt väljendada, nagu näiteks kirikujuhid, keda pühakiri käskis «armastada oma naabrit nagu iseennast», olid vait. Ei protestantlik ega katoliiklik kirik ei avaldanud ametlikku protesti ega toetanud neid julgeid pastoreid ja preestreid, kes sõna võtsid. … Relvajõudude juhtkond, kelle hulgas mõned pidasid toimunut küll «ebakultuurseks ja häbiväärseks», ei tõstnud avalikult protesti.»

Oma põhikirjast tulenevalt peab Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kaasa aitama sellele, et ühiskonnas edeneks õiglus ja rahu. Kiriku eesmärk on mõistagi inimeste juhtimine päästele, ent ta ei saa mööda vaadata sellest, kui ühiskonnas leiab aset ülekohus, mis ohustab kõlblust, õiglust ja rahu.

Praegune apartheid ning mittevaktsineeritute riiklik ja ühiskondlik kiusamine on ülekohus par excellence. See ohustab kõlblust, ärgitades inimesi väärkohtlema oma ligimest. See ohustab õiglust, tehes diskrimineerimisest riikliku poliitika. See ohustab rahu, sest ebaõiglus viib vältimatult tõsiste konfliktideni.

Niisiis peaks ka EELK (mille puhul armastatakse rõhutada, et tegemist on Eesti suurima kodanikuühendusega) seisma vankumatult selle eest, et valitsus / riigivõim lõpetaks otsekohe sügavalt ebaõiglase ja viirusega võitlemise seisukohalt täiesti ebaefektiivse apartheidi. Me liigume iga päevaga kogu ühiskonda haarava konflikti suunas. Kristlastena ei tohi me vaikida ega ülekohut heaks kiita.

 

Tsitaat EELK põhikirjast:

Paragrahv 3. EELK eesmärk

EELK kui Issanda Jeesuse Kristuse ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku lahutamatu osa eesmärk on juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele. EELK ülesanne on Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine ning sellest tulenevalt haridus-, diakoonia- ja misjonitöö tegemine ja muul viisil kristliku usu ja armastuse levitamine, edendamine ja süvendamine. Oma ülesannet täites seisab EELK Jumala loodud elu pühaduse eest ning teenib kõlblust, õiglust ja rahu ühiskonnas ning üksikinimeste elus.

Prof. dr. Arne Hiobi ettekanne Oleviste kogudusekoolis 28.11.2021.

Piibellikke ettekuulutusi Jeesuse kohta on loendatud umbes 50–100.^[1] Ettekuulutustega on aga nii, et neid saabki tuvastada alles toimumisel. Enamasti kujutavad nad endast väikeseid viiteid, mis puudutavad üksikasju oodatava Messia saatuses ega ole algul üldse läbinähtavad. Selliseid ettekuulutusi leidub Piiblis rohkesti.^[2]

Jumal ootab, et me ettekuulutusi uuriksime ja tarkuses kasvaksime, sest lõpuajal mõistmine suureneb (Tn 12:4). Seepärast ütleb ka Jeesus, et pandaks tähele ja mõeldaks järele, mida Ta on ette kuulutanud (Mt 24:15), püüdes ära mõistatada sümboolseid viiteid (Ilm 13:18) ning tõotab õndsust tõsistele püüdlikele (Ilm 1:3).

Sama kehtib Jeesuse sünni ettekuulutuste puhul: neid sai Vanast Testamendist avastada alles tagantjärgi, s.t siis, kui Ta oli sündinud ja erakordsete sündmustega tuntuks saanud. Teisisõnu avanevad ettekuulutatud piiblikohad meile tuntud sündmustest lähtudes. Heitkem Jeesusega teadaolevat meenutades pilk Piiblisse.

1. Paganlikud ettekuulutused Jeesuse kohta

Piiblisse pilku heites võime kõigepealt täheldada, et Jeesuse sündimist, tegutsemist ja saatust eristatakse selgelt müütidest antiiksete jumalate kohta, milles jutustatakse ebaajaloolisi lugusid. Apostlid on algusest peale olnud pealtnägijateks (Jh 15:26j Ap 1:21j). «Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me ole­me  tema suurust näinud oma silmaga,» kirjutab Peetrus (2Pt 1:16). Sarnaselt tunnistab Johannes: «Mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud» (1Jh 1:1jj). Seepärast soovitab ka Paulus hoiduda mütoloogiatest (1Tm 1:4) ja inimestest, kes «pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole» (2Tm 4:4), «öeldes et ülestõusmine on juba toimunud» (2Tm 2:18) jne. Piibellik ilmutus on ajalooline, pealtnägijate poolt tunnistatud, erinevalt müütidest.

Edasi võib täheldada, et juba varakult vastandasid kirikuisad (Justinus, Origenes, Hieronymos, Aleksandria Kyrillos jt) Jeesuse neitsistsündi ja ülestõusmist analoogsete antiiksete müütidega, kus kõneldi mitmesuguste jumaluste (Osiris, Marduk, Tammus ehk Adonis, Attis, Dionysos, Mithra jt) surmast ja üles­tõusmisest ning mõningate kuulsate inimeste neitsistsünnist. Nende lugude ebaajaloolisusele osutab juba see, et sõnum Jeesuse imelisest sünnist ja ülestõusmisest kõlas antiikmaailmas usutamatuna.

Antiiksed legendid ei ole võrreldavad Jeesuse üleloomuliku sündimise ja ülestõusmisega, sest (1) sealsed «jumalad» olid väljamõeldud kujud mütoloogilises maailmas, Jeesus aga tegutses tõelise inimesena reaalses maailmas; (2) antiiksetes müütides pole eeldatud tõelises mõttes inkarnatsiooni, sest «jumalad» surid ja ärkasid ellu jumalatena, ühendamata ennast inimesega, rääkimata kannatamisest inimese heaks (sama kehtib Višnu kehastumiste kohta hinduismis, kus hüljatakse illusoorsena maine maailm), kuid Jeesus kannatas, suri ning äratati üles inimesena, kelles Jumal oli tõeliselt inkarneerunud;^[3] (3) paganlikud «jumalad» võivad astuda füüsilisse sugulisse vahekorda ja isegi abielu rikkudes (nii olevat sündinud Egiptuse vaaraod, Aleksander Suur, Platon jt), mis ei kehti Jeesuse puhul.

Jeesust ei esine mütoloogilise pooljumalusena. Ta sünnib Püha Vaimu pneumaatilise puudutuse läbi elavast Jumalast Loojast, kes kõnetab Jeesuse ema ingli kaudu personaalselt ja leiab neitsi Maarja nõusoleku. Jumala «abielurikkumine» Maarjaga pole kujuteldav mitte ainult moraalselt, vaid ka ontoloogiliselt: Jumal on Vaim (Jh 4:24). Jeesus aga ei ole mingi kujutletud pooljumal, vaid reaalselt Jumal ja täielikult inimene.^[4]

Paganlikke jutustusi võib aga tõlgendada mütoloogilise eelaimdusena selle kohta, mis Iisraelis teostub ajaloolisel kujul. Jumala märguandeid looduse ja südametunnistuse kaudu tuntakse küll moonutatult, kuid siiski aimamisi rahvaste maailmas (Ps 19:2–5 Kg 3:11 Rm 1:19jj 2:13jj 3:29). Jumal on paganlikke religioone ja nende jumalakujusid – hoolimata printsipiaalset kriitikast – ajutiselt teataval määral isegi aktsepteerinud (Ap 14:16jj 17:27jj), et inimesi ette valmistada tõelise jumalakuju Jeesuse Kristuse ilmumiseks, mõistmiseks ja vastuvõtmiseks. «Tema on nähtamatu Jumala kuju (kr ikoon), kogu loodu esmasündinu» (Kl 1:15; vrd Hb 1:1jj). «Temas elab kogu jumalik täius ihulikult» (Kl 2:9).

Sarnaselt leidub ka anonüümseid ettekuulutusi Kristuse kohta väljaspool Piiblit, mis kajastuvad üleloomulikku sündimist väljendavates müütides. Pole põhjust öelda, et need on tagantjärele Jeesusega seostatud, sest ettekuulutusi saabki lõplikult taibata üksnes pärast nende toimumist. Inimkond on aimanud oma võimalusi – ja tulevikku, mida Jumal ette valmistab – intuitiivselt läbi aegade. Piiblis asendub müütiline mõistmine ajaloolisega, ehkki kujundlikes väljendustes leidub vahel müütilise kõneviisi rudimente.

2. Messias sünnib ilma maise isata ainult naisest

See ettekuulutus peitub juba Jumala sõnades maole Eedeni aias: «Ma tõstan viha­vaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea» (1Ms 3:15). Et naisel ei ole seemet, vaid ainult mehel, siis viitab «naise seeme» mehe puudumisele. Enne Jeesust jäi see ettekuulutus täielikuks saladuseks. Selle ettekuulutuse vorm tundub olevat müütiline, sest madu kõneleb inimese viisil. Aga kui me meenutame, et Piiblis ka puud ja jõed plaksutavad käsi ning mäed hõiskavad (Js 55:12 Ps 98:8), siis võime aru saada piltlikust kõneviisist. Küllap väljendus madu pigem intuitiivselt, esindades saatanat, kelle tegevus on mõjutanud kaudselt kogu loodut, mis Pauluse sõnul ootab vabanemist (Rm 8:19jj).

See ettekuulutus hakkas avanema pärast Jeesuse ülestõusmist, kui hakati mõistma Tema taevast päritolu. Evangeeliumidest on näha, et jüngrid ei taibanud paljusid asju, mida meil on lihtne aru saada, sest hilisemate kogemuste põhjal on asjad selgunud. Esialgu aga oli kõik varjatud. Kes oleks uskunud Jeesuse neitsistsündi? See sai teemaks tulla alles pärast ülestõusmist.^[5] Joosep uskus alles ingli selgitusel (Mt 1:19jj) ja kuigi teda peeti üldiselt Jeesuse isaks (Lk 3:23 4:22 Jh 1:45 6:42), nimetasid kohalikud Jeesust ka Maarja pojaks, millist väljendit kasutati tundmatu isa korral (Mk 6:3 Jh 8:41j). Kas meie usuksime, kui keegi noor naine ütleks, et ta on lapseootele jäänud Pühast Vaimust? Mõistagi mitte. Seepärast ei saanud ka Jeesuse neitsistsünni pärimus kõlada usutavalt enne Tema ülestõusmist. Alles aegamisi hakkasid jüngrid taevariigi saladusi mõistma ka Jeesuse sündimise puhul.

Samal ajal kõneldakse Uues Testamendis üksmeelselt Jeesuse taevalikust päritolust ning leidub ka viiteid neitsistsünnile. Mitte kusagil Jeesuse kõnedes Isast ei kerki vihjet Joosepile, vaid mõeldud on ikka ainult taevast Isa. Ka Johannes, Paulus ega keegi teine väida ega eelda iial, et Joosep olnuks Tema isa, vaid üksnes taevane Isa.

Paulus keskendub oma kirjades aktuaalsetele küsimustele ega jutusta midagi Jeesuse maisest elust. Et aga apostel kohtus Jeruusalemmas Jeesusele lähedaste isikutega (Gl 1:18j 2:1–9), siis võib arvata, et ta kuulis midagi ka Jeesuse sündimise kohta. Jeesuse sünnile viidates ei maini ta sigitajat meest, vaid üksnes naist: «Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest» (Gl 4:4). Seda väljendit «sündis naisest» on mõistetud Eedeni ajas antud ettekuulutuse täitumisena, et «naise seeme» purustab mao (ehk kuradi) pea (1Ms 3:15). See on ainus selline väljend Piiblis, sest naisel pole ju seemet, vaid mehel. Naise seemnest saab rääkida ülekantud tähenduses, siis kui mees välja jäetakse.

Maarja on «mao pea» purustaja: tema Poja läbi Jumal «mõistis patu inimeses surma» – patu, mille algatas madu. Neitsistsünnile viitab ka Jeesuse erinev päritolu teistest inimestest: Jumal läkitas ta ainult «patuse liha sarnasuses» (Rm 8:3). Säilis ka erinevus Jeesuse ja Aadama järglaste vahel: «Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevane» (1Kr 15:47; vrd 8:6). Taevane Jeesus on «Jumala kuju», kes loobus enese olust, sai «inimese sarnaseks», leiti üksnes «välimuselt inimesena» ning viimaks ülendati «üle iga nime» taevas (Fl 2:6–11). Jeesus on «kogu loodu esmasündinu,  sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu.» Jeesus ise on «enne kõike ja kõik püsib koos temas» (Kl 1:15jj; vrd Hb 1:2j). Kas võinuks taevalik jumalinimene üldse sündida teisiti kui imelisil üleloomulikul viisil, lahkuminevalt teistest inimestest?

Ainult naisliin kerkib ka Johannesel – seal, kus Jeesus ütleb oma emale: «Naine!» Ta ei nimeta Maarjat kunagi nimepidi. «Mis on sul minuga asja, naine?» ütleb Jeesus Kaana pulmas (Jh 2:4) «Naine, vaata, see on su poeg!» lausub Ta ristil (Jh 19:26). On küsitud, miks Jeesus kordagi ei vihjanud oma kõnedes neitsistsünnile, mis ei saanud ju olla tähtsusetu? Kuid Ta tegi ju seda, kui Ta rääkis «minu Isast» kui ainult taevasest Isast, kus ei kerkinud hämaraltki Joosepi kuju. «Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina tegutsen» (Jh 5:29). Ta mainis ka oma taevast päritolu: «Enne kui Aabraham sündis, olen mina» (Jh 8:58).

Jeesus on Jumala ainusündinud Poeg, sest Temas on lihaks saanud Jumala Sõna ehk Logos, kes kuulub igavesti kokku Jumalaga (Jh 1:1jj,14). Väljendi «ainusündinu» (monogenes) kasutamine (Jh 1:14,18 3:16,18 1Jh 4:9) osutab, et Jeesus sündis Johannes arvates teistest erinevalt. Teised kõik sünnivad Jumala lasteks (kreeka tekstis «poegadeks»), kui Vaim neid adopteerib (Jh 3:3jj), Jeesus aga on Poeg algusest peale. Kristlased sünnivad Vaimu läbi uueks vaimselt, sisemiselt (Jh 3:6), Kristus aga on sündinud Jumalast vaimselt ja kehaliselt. Juba sündimise poolest erineb Ainusündinu teistest: Sõna «sai lihaks» (Jh 1:14).

Vihjet neitsistsünnile on nähtud väites, et Jumala lapsed on need, kes usuvad Jeesuse nimesse, «kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast» (Jh 1:13). Pole aga selge, kas «kes» peab silmas Jeesust või Jumala lapsi: esimesel juhul see osutab, teisel ei osuta neitsistsünnile. Mitmuslik vorm «Ta ei ole sündinud «veredest» (ex aimatōn)» võib viidata kahe vanema puudumisele (kelle vered ei segunenud). Et Jeesus ei sündinud «lihast», viitab vanemate ühisosale (mees ja naine on üks liha). Et Ta ei sündinud mehe «tahtest» (või ihast), välistab isa. Kolm korda kinnitatakse Jeesuse kohta, et Ta «ei pärine» kahe inimese veredest, mõlema vanema liitumisest ega üldse mehest.

Johannese ilmutusraamatu taevane Naine, kes tõi «poisslapse» ilmale, võib ka viidata Maarjale ja Jeesuse neitsistsünnile. Seal püüdis Teda hävitada – analoogselt kannast salvamisega – suur lohe, «see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad» (Ilm 12:1–9). Kuid lohe pea on Jeesuse sündimisega purustatud, saatan taevast alla heidetud ja visatakse lõpuks tulejärve (Ilm 20:10).

3. Messias on jumalinimliku loomusega ja pärineb igavikust

Sellise tõotuse sai juba Mooses: «Issand, su Jumal, äratab sulle sinu keskelt, su vendade hulgast, ühe prohveti, minu sarnase – teda te peate kuulama! … Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin» (5Ms 18:15,18). Et Jumal ütleb esmalt «minu sarnase», siis tähendab see jumalikku loomust. Messias evib aga ka inimlikku loomust, «niisuguse nagu sina», ütleb Jumal Moosesele (5Ms 18:15–18; vrd Ap 3:22j 7:37).

Selles ettekuulutuses sisaldub viide hilisemale kiriklikule õpetusele Kristuse kahest loomusest, mis kinnitati lõplikult Chalkedoni kirikukogul (451. a), kuid on olemas ka Uues Testamendis. Üheltpoolt on Jeesus inimene (Jh 8:40 Ap 2:22 1Tm 2:5), teisalt aga nimetatakse teda Jumalaks (Jh 20:28 Rm 9:5 Tt 2:13 2Pt 1:1 1Jh 5:20). «Mina ja Isa oleme üks» (Jh 10:30). «Kes on näinud mind, see on näinud Isa», kinnitab ta ise. Isa ja Poja ühtsus seisneb täiuslikus omavahelises suhtes: «Mina olen Isas ja Isa on minus» (Jh 14:9jj). Jumal Isa on Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal, elavate Jumal (Mt 22:32 Mk 12:26 Lk 20:37).

Suuri sarnasusi on Jeesusel Moosesega teisigi: mõlemad on tuntud võimsate imetegude poolest, mis viitasid Jumalale ning mistõttu mõlemaid kardeti. Nii nagu Moosese palge hiilgus põhjustas hirmu inimestes, mainitakse kartust, mida tekitasid Jeesuse rohked imeteod: imeline kalasaak (Lk 5:8j), halvatu tervendamine (Lk 5:26), «leegioni» väljaajamine (Mk 5:15 Lk 8:35jj), tuule vaigistamine (Mk 4:41 Lk 8:25), veepeal kõndimine (Mt 14:26,30 Jh 6:19), Naini noormehe ülesäratamine (Lk 7:16), kirgastamine kõrgel mäel (Mk 9:6), tühi haud ja ülestõusmine (Mk 16:8 Lk 24:5,37). «Keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal,» ütles Nikodeemos (Jh 3:2).

Jumalik ja inimlik kerkivad viiteliselt ka psalmides, kus kuulutatakse kuningas Taaveti järglase jumalikkust: Jumala igavene «täna» on Messia lähtekohaks (Ps 2:7jj). Ilmneb isegi Kolmainsus, kus Isa kõnetab Poega: «Issand ütles minu Issandale», ühisel vaimsel (Püha Vaimu) aluspinnal. «Sina oled preester igavesti» (Ps 110:1,4). Prohvet Naatani sõnumis kerkib aga Taaveti poja inimlikkus, kelle Jumal omaks tunnistab: «Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks.» Mainitakse koguni Messia inimlikku nuhtlemist, mis ei võta temalt ära Jumala heldust: Taaveti järglase kuningriik on «kinnitatud igaveseks» (2Sm 7:14jj; vrd 1Aj 17:13jj, 24j Ps 89:30jj 132:11j). Messia tulemisele ja Jeesuse pärinemisele Taaveti suguvõsast viidatakse paljudes kohtades (Rm 1:3 2Tm 2:8 jne).

Messias pärineb igavikust ning on nagu Jumal ja ingel (Kl 1:17 Jh 1:1jj 17:5,24 Ilm 1:1j,17 2:8 8:58 22:13). Prohvet Miika läbi kuulutab Jumal Messia sünnikoha: «Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitse­jaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päe­vist, igi­aegadest» (Mi 5:1). Jeesust kutsutakse Naatsaretlaseks elukoha järgi, ent pole ühtki pärimust, mis nimetaks Naatsaretti Tema sünnikohaks või vaidlustaks Tema sünnipaigana Petlemma. Messia pärinemisele igavikust osutab ka prohvet Sakarja: «Taaveti sugu on nagu Jumal, nagu Issanda ingel nende ees» (Sk 12:8). Uues Testamendis täpsustatakse, et Jeesus on ülem kui kõik inglid, olles Jumala «kirkuse kiirgus» ja «olemuse kuju» (Hb 1), kes on osalenud juba Jumala loomistöös.

Mil viisil saab Jeesuse jumalikkusega seoses rääkida Tema inkarnatsiooni-eelsest tegevusest? Seda on küsitud seoses «Issanda (Jahve) ingliga», kes samastatakse otsesõnu Jumalaga, nii et Jumalat ja teda ilmutavat inglit ei saa eristada. Nõnda ilmub ta Haagari äraajamise loos (1Ms 16:11,13), Iisaku ohverdamisel (1Ms 22:11j), Jaakobi unenäos (1Ms 31:11,13), Moosesele põlevas kibuvitsapõõsas (2Ms 3:2jj; vrd Ap 7:30), samuti Giideoni (Km 6:22jj) ja Simsoni lugudes (Km 13:20,22j). Et ingel esindab täiemääraliselt Jumalat, siis lubab ta Bileami loos ennast jumalikuna austada (4Ms 22:31). Samastatakse ka Jumala ja ingli õnnistus Joosepile (1Ms 48:15j). Jumal, kellega Jaakob võitles (1Ms 32:25,31), oli tegelikult ingel (Ho 12:3–5). Kui Issand käis pilvesambas Iisraeli ees kõrberännakul (2Ms 13:21), tegutses sealgi Issanda ingel (2Ms 14:19). Pauluse sõnul on ka seadus antud inglite kaudu (Gl 3:19 Ap 7:44). Ilmselt Jumalast räägitakse inglit mainimata seal, kus teda näha ei ole, kus aga midagi nähakse, seal nimetatakse Issanda inglit (2Ms 33:20jj 5Ms 4:14).

«Issanda inglit» on samastatud otseselt Jumala Poja, Jeesuse Kristusega, enne kui ta sündis Maarja läbi inimeseks. Mitmed kohad aga osutavad nende erinevusele. Nimelt ilmus «Issanda ingel» karjastele ka siis, kui Jeesus oli juba sündinud (Lk 2:7jj), samuti Joosepile unes enne ja pärast Jeesuse sündi (Mt 1:20,24; vrd 2:13,19), ka Jeesuse haual, kes oli juba üles tõusnud (Mt 28:2) ning apostlite tegevuse aegu, mil Jeesus oli juba ihulikult taevasse läinud (Ap 5:19 8:26 12:7,23). Seega ilmneb erinevus Jeesusest, kes samastatakse Jumala Logose ehk Sõnaga ning ta saab Jumala Pojaks sündides (Jh 1:1–18). Et «Issanda ingel» ilmus Ristija Johannese isale Sakariasele, sarnaselt nagu ingel Gabriel ilmus Maarjale (Lk 1:11,26), siis võib arvata, et seda nimetust kasutati eriti peainglite puhul.

4. Messias sünnib neitsist ja tegutseb ettekuulutatud ajal

Neitsistsündi kuulutas ette Jesaja: «Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi (ʼalmá) jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immanuel» (Js 7:14; vrd Mt 1:22j). Ehkki almá tähendab heebrea keeles lihtsalt «noort naist», ei ole tema sünnitatud laps tavaline: Jesaja sõnul antakse sündivale pojale nimeks «Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst» (Js 9:5). Vaevalt võis ka mõne naise tavaline sünnitus olla jumalikuks tunnustäheks, mis ei oleks midagi ebatavalist. Lapsele nimepanija kohta kasutatakse heebrea keeles naissoo vormi: neitsi pidi pojale nime andma, mitte isa, nagu tavaliselt. Ka see osutab maise isa puudumisele Jesaja ettekuulutatud poisslapse puhul.

Seepärast juba juudid enne Kristust tõlkisid almá kreekakeelses Vanas Testamendis «neitsiks» (parthenos). Ilmselt tundus see tõlge kõige täpsem, jälgides Jesaja ennustust, kus oleks võidud sünnitaja puhul tarvitada ka tavalist sõna naise kohta (iššâ), tõlke puhul aga kasutada kreeka keeles «noore naise» kohta õiget sõna (neanis) – kuid eelistati neitsit. Seejuures kreekakeelset piiblitõlget (Septuagintat) peeti Jumala poolt inspireerituks 72 tõlkija vahendusel (Septuaginta = «seitsmekümne» tõlkija tõlge).

Sisuliselt tähendab ʼalmá neitsit ka ülejäänud kuuel korral, kus ta esineb Vanas Testamendis: Rebeka enne abiellumist (1Ms 24:43), Moosese õde (2Ms 2:8), vallalised neiud (Ps 68:26), neiu enne kihlumist (Õp 30:19), neitsid, keda eristatakse naistest ja liignaistest (Ül 1:3 6:8). Sarnaselt kasutatakse heebrea sõna betulá, mis tähendab neitsit. Öeldakse küll otse, et ta on, taas nagu Rebeka, «mehe poolt puutumata» (1Ms 24:16), «ei ole kihlatud» (2Ms 22:15) või et ta on süütu (3Ms 21:14) ega ole «meest tunda saanud meesterahvast magatades» (Km 21:12). Ent ka betulá tähendab (nagu ʼalmá) noort naist, kes võiks juba abielluda (5Ms 22:23,28 2Sm 13:2 Ii 31:1 Js 62:5). Osutatakse, et ta kuulub juba oma «isandale» (ba'al) ehk (peig)mehele (Jl 1:8). Seega vihjatakse ka ʼalmá puhul delikaatselt neitsilikkusele, mainimata otseselt süütust – nii nagu eesti sõna neitsi ei väljenda otsesõnu süütust või nagu saksa sõna Jungfrau tähendab neitsit, vormilt aga noort naist.^[6]

Messia tegevusaeg ilmutatakse Taanieli ettekuulutuses seitsmekümne (aasta)nädala kohta (Tn 9:24–27), mis sobib täpselt Jeesusega. «Alates sõna tulemisest Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini on seitse aastanädalat [7 x 7 = 49]; ja kuuskümmend kaks aastanädalat [62 x 7 = 434].» Kogu ajavahemik hõlmab 49 + 434 = 483 aastat: see tuleb liita Jeruusalemma templi taastamise käsule, mille Pärsia kuningas Artaxerxes I (465-424) andis Esrale oma seitsmendal (jooksval) valitsemisaastal 457 eKr (Esr 7:7j). Sooritatud tehe annab tähelepanuväärse tulemuse: – 457 + 483 = 26 pKr. Just sellal alustas Jeesus «võitud vürstina» oma (umbes 3,5 aasta pikkust) avalikku tegevust, saades Püha Vaimu kaudu võituks ristimisel Ristija Johannese poolt (Mt 3:13–17 Mk 1:9jj Lk 3:21j Jh 1:29–34), keda on teisedki prohvetid ette kuulutanud (Js 40:3jj Ml 3:1,23).

Samad arvud sobivad, kui võtta lähteks Jeruusalemma linna ülesehitamise käsu Nehemjale kuningas Artaxerxese kahekümnendal (jooksval) aastal (Ne 2:1), s.t 446 eKr. Tuleb arvestada, et Taaniel arvestas aega vana heebrea kalendri järgi, kus aastas on 360 päeva. Seega on 483 aastat juudi kalendri järgi 483 x 360 = 173880 päeva. Meie kalendrisse ümber arvestades saame arvuks 173880 : 365 = 476 aastat. Kui nüüd sooritada tehe, jõuame Jeesuse ristilöömise aastasse – 446 + 476 = 30 pKr. Ristilöömisele osutab Taanieli järgnev väljend, et pärast 62 aastanädalat «kaotatakse võitu» (s.26), s.t Messias. 

Ingel nimetab Taanielile ka Iisraelile pöördumiseks antud aja: «Seitsekümmend aastanädalat [70 x 7 = 490] on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetami­seks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnita­miseks ja Kõigepühama võidmiseks.» Lähtudes Jeruusalemma taastamiskäsust saame tehteks: – 457 + 490 = 33 pKr. See sobib ingli väljendiga Messia kohta: «Ta teeb paljudega kindla lepingu üheks aastanädalaks; poole aastanädala pealt ta lõpetab tapa- ja roaohvri.» Just nõnda juhtus Jeesusega, kes tegutses alates 26 pKr – seega aastanädala lõpus 33 pKr, mil juudid olid hüljanud lõplikult kristluse ja hukanud Stefanose (Ap 7), rajas ülestõusnud Jeesus paganate misjoni, kutsudes Pauluse rahvaste apostliks (Ap 9:1–8 Gl 1:16) ning Peetruse juhtides samale teele (Ap 10). Selle seitsmeaastase tsükli poole peal 30 pKr lõpetas Kristus oma ristisurmaga kõik paganlikud ohverdused alatiseks.^[7]

Ka Taanieli poolt kuulutatud Inimese Poeg, kes saabub taevapilvedel (Tn 7:13j; vrd Sk 14:4,9), peegeldab ühtaegu jumalikku ja inimlikku loomust. Seda nimetust kasutab Jeesus kõige enam enda kohta (üle 80 korra). Ilmutusraamatus samastatakse taevane Jeesus ja Inimese Poeg (Ilm 1:13 14:14). See salapärane Inimese Poeg näeb välispidiselt inimesena, kuid käitub nagu Jumal, kes ilmus edaspidi Jeesuses Kristuses.

Taanieli ettekuulutuste täpsusega seondub ka antud ilmutuse erakordsus. Selle tõi talle Gabriel, üks peaingleid, ja ütles tähendusrikkalt: «Taaniel, nüüd olen ma tulnud sind targaks tegema. Su anumiste algul läks Sõna välja ja mina olen tulnud teatama, et sa oled armastust väärt. Seepärast pane tähele Sõna ja õpi mõistma nägemust!» (Tn 9:22j). Sarnase pidulikkusega ilmus Gabriel Jeesuse emale Maarjale ja kuulutas ette: «Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!» Sellele järgnes kuulutus, et Maarja jääb lapseootele Pühast Vaimust ja toob ilmale Jumala Poja (Lk 1:26–37). Jumala ainusündinud Poeg sünnib aga seeläbi, et saabub Jumalast väljuv Sõna – nagu Taanieli kirjelduses (!) – ning saab lihaks Jeesuses Kristuses (Jh 1:1–14). Ingel Gabriel ilmub otsustava sõnumitoojana ainult nendes kohtades Taanieli raamatus ja Luuka evangeeliumis (üldse nimetatakse teda ainult viies kohas Piiblis).

Jeesuse sündimisega lõpevad ettekuulutused Tema kohta, sest Sõna saab lihaks. Veel täpsemalt öeldes: nüüd hakkavad ettekuulutused mõistetavaks saama, nii nagu nende täitumist Jeesuse Kristuse elust aegamisi tähele pannakse. Aidaku Püha Vaim meil edasi taibata ja kinkigu meile veelgi suuremat usku saabuvasse Messiasse.

 

[1] Josh McDowell, Kaalukad tõendid. Tallinn 2006: Logos. Lk 236–275.

[2] Arne Hiob, Piibel usu ja teaduse vahel. Tallinn 2015: Allika. Lk 204–211.

[3] Arne Hiob, Religioon minevikus ja tulevikus. Kristlus ja maailmareligioonid fundamentaalteoloogilises vaates. Tartu 2011: Johannes Esto Ühing. Lk 117–199.

[4] Arne Hiob, Püha Maa, juudid ja Jeesus. Tartu 2012: Johannes Esto Ühing. Lk 127–129.

[5] Arne Hiob, Jeesus usu ja teaduse vahel. Tallinn 2017: Allika. Lk 108–124.

[6] Arne Hiob, Püha Maa, juudid ja Jeesus, lk 122–124; Jeesus usu ja teaduse vahel, lk 109–111.

[7] Arne Hiob, Patmos. Johannese ilmutusraamat ja meie tänapäeval. Tartu 2016: Johannes Esto Kirjastus. Lk 30–31; vrd Piibel usu ja teaduse vahel, lk 235–237.

Läheb igaveseks Eesti ajalukku, et omariikluse põlistumise päeval sulges valitsus Kalamajas tegutsenud rahumeelse kohviku, mis keeldus inimesi apartheidipassi alusel diskrimineerimast, ning lasi selle käigus rahumeelsele inimesele nuia anda.

Kohviku omanik Elvis Brauer on postitanud sotsiaalmeedias video, kust on näha, et politseinik lööb tema kaaslast nuiaga. «Seal pimedas nurgas peksis politsei minu rahumeelset sõpra nuiaga,» tõdes Brauer.

Omariikluse põlistumise päeval, mil vabaduses elatud aeg sai pikemaks kui Saksa ja Nõukogude okupatsioonide all elatud aeg, kasutas riik ülekaalukat jõudu vabaduse eest ja koroonatotalitarismi vastu võidelnud kodanikuaktivisti perekohviku suhtes.

Hiljuti kirjeldas grand old man Ülo Vooglaid Eestis välja kujunenud olukorda tabavate sõnadega: «Seesama, mille eest on seistud, lauldud, võideldud, kannatatud, järsku pöördub nendesamade inimeste enda vastu, muutub neile vaenulikuks. See on võõrandumine.»

Kuritegelikuks ja ülekohtuseks tuleb pidada apartheidirežiimi kehtestamist ja kodanike segregatsiooni, milleks puudub igasugune õigustus või vajadus.

Nüüd, loetud päevadega, viis riigivõim ülekohtu uuele tasemele.

Mõni võib öelda, et riik peabki kaitsma kodanikke nakkuse levitamise eest ning korrale kutsuma kõiki, kes reegleid ei järgi.

Paraku kehtivad erinevad reeglid ühiskonna «koorekihile», kellele võimaldatakse suurejoonelisi meelelahutusüritusi, ja tavakodanikele, keda ei lubata ilma apartheidipassita kohvi jooma ega spordisaali või muuseumi. Isegi kirikus ei jäta politsei teda rahule.

On fakt, et ka vaktsineeritud inimesed levitavad nakkust ning haigestuvad, seejuures vägagi tõsiselt. Seetõttu ei ole mõne kohviku või spordiklubi sulgemise puhul asi nakkuse leviku piiramises, vaid jõu näitamises: me teeme, sest me saame.

Õigusriigi või vabadusega ei ole sellel mitte midagi pistmist. See on riigivõimu kuritarvitamine, nn politseiriigi ehk jõuasutuste abil (mille eest protestijad kevadel hoiatasid) oma üleoleku demonstreerimine, «mittekuulekate» kodanike alandamine ja paika panemine. Piltlikult öeldes tallab riik kirsadega oma kodanikel.

Eesti põhiseaduse preambulis seisavad sõnad, et riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Täna on riigivõimu enda tegevuse tõttu löögi all nii vabadus, õiglus kui õigus. Neid printsiipe eiravat riiki ei saa pidada legitiimseks, vaid see on ülekohtule ja omavolile tuginev režiim, mille suhtes ei tohi olla vähimatki tolerantsi. Selline riik ei ole parem kui okupatsioonivõim.

Nüüd sõltub meist kui kodanikest, kas me oleme valmis kontrolli alt väljunud riiki korrale kutsuma.

Möödunud nädalavahetusel toimusid paljudes Euroopa ja muu maailma linnades nagu Belfast, Brisbane, Budapest, Firenze, London, Melbourne, Milano, Napoli, New York, Oslo, Pariis, Perth, Praha, Rooma, Rotterdam, Tbilisi, Toronto, Torino, Vancouver, Viin, Zagreb ja Zürich suured meeleavaldused vaktsiinisunni ja piirangute vastu. Samas jätkab koroonatotalitarism («COVID-1984») mitmel pool edusammude tegemist.

«Vaktsineerimiskohustus kaitseb vabadust»

Eelmisel nädalal otsustas Austria valitsus, et alates 2022. aasta veebruarist nõutakse kõikidelt Austria elanikelt vaktsineeritust, vahendab ERR. Järgnes uudis, et vaktsineerimata inimesed jäetakse tähtajatult koduaresti (kodust tohib lahkuda vaid piiratud juhtudel). Nimelt parlamendis toimunud küsimustele vastamisel sõnas kantsler Alexander Schallenberg, et praegustel piirangutel «ei ole vaktsineerimata inimeste jaoks lõpptähtaega» (Objektiiv 24.11).

Äsja tuli uudis, et Austria sundvaktsineerimise eelnõu näeb vaktsiinist keeldujatele ette tuhandetesse eurodesse ulatuvaid trahve ja kuni nelja nädala pikkust aresti. Ka tõhustusdoosist keeldujale on võimalik määrata 1450 euro suurune trahv.

Ka Saksamaal räägitakse üha valjemalt üleüldise vaktsineerimiskohustuse võimalikust kehtestamisest. Baieri ministerpresident Markus Söder ja Baden-Württembergi ministerpresident Winfried Kretschmann kirjutavad ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung ilmunud ühises artiklis, mis kannab pealkirja «Vaktsineerimiskohustus kaitseb vabadust», et «üldine vaktsineerimiskohustus ei ole põhiseaduse riive, see on pigem eeldus selleks, et vabadused tagasi võita.» FOCUSe toimetaja Benjamin Hirsch esitab tõsise küsimuse: mis kaalub rohkem, kas rahva tervisekaitse või kehalise puutumatuse individuaalne põhiõigus? (Objektiiv, 24.11)

Hirmunud enamus võib peale suruda ükskõik mida?

Ühendkuningriigi ülemkohtu endine kohtunik Jonathan Sumption kirjutab väljaandes The Telegraph, et praeguse olukorra peamiseks probleemiks on suhtumine pandeemiasse, mida käsitletakse pelgalt rahvatervise juhtimisega seotud tehnilise teemana.

«See omakorda on toonud kaasa kujuteldamatu eelduse, nagu oleks hirmunud enamusel võimalik suruda teistele seaduslikult peale ükskõik mida, peaasi et oleks võimalik kaitsta iseennast viiruse eest. Ent moraalse hoolivuse kadumine n-ö avaliku hüve taotlemise eesmärgil on esimene samm totalitarismi poole. Järgmiseks on inimeste taandamine pelgalt riigipoliitika instrumentideks.

Sotsiaalne suhtlus ei ole mitte lihtsalt mingi valikuline vabaajategevus, vaid inimese üks põhivajadusi. Rahulikuks kooseksisteerimiseks on vajalik minimaalne austus kaasinimeste isikliku sõltumatuse vastu. Valitsused, kes seda eiravad, on ületanud üliolulise moraalse piiri ning tegelevad vältimatult oma rahva inimväärikuse ründamisega.

Võib ju olla, et vaktsiinidest keeldujad tegutsevad mõtlematult, ehk ka isekalt, kuid kui inimesel ei ole enam lubatud otsustada selle üle, milliseid meditsiinilisi protseduure ta läbida soovib ja milliseid aineid ta oma kehasse laseb, siis ei ole inimese autonoomiast enam kuigi palju järel. Tee on lahti despotismile ja lõpututele sotsiaalsetele ebakõladele. Jääb üle vaid imestada, kui kergesti suudab hirm õõnestada liberalismi ja demokraatiat,» vahendab väljaanne Uued Uudised (rõhutused tekstis: Meie Kirik).

Portaal Makroskoop kajastab näitekirjanik C. J. Hopkinsi mõtteid: «Kahjuks on paljud inimesed taandatud paranoilisteks invaliidideks … täis vihkamist «vaktsiinitute» vastu. Nende vihkamine on loomulikult täiesti ebaratsionaalne, hirmu ja propaganda produkt, nagu vihkamine Untermenschen’ite [alaminimeste – MK] suhtes alati on. Sel pole vähimatki seost viirusega, mida isegi Uue Normaalsuse võimud tunnistavad. «Vaktsineerimata olijad» ei ohusta kedagi rohkem kui ükski teine inimene… välja arvatud niivõrd, kui nad ohustavad Uue Normaalsuse järgijate usku oma pettekujutelmadele tuginevasse ideoloogiasse.»

Makroskoobi peatoimetaja Adrian Bachmann lisab saateks: «Vaikiv enamus inimesi on – nagu sellistes olukordades alati – jäänud eriti vaikseks ning teeskleb, nagu midagi ei oleks juhtunud, lootuses, et «äkki siis mind nii valusalt ei lööda». Uue režiimi peale surujad seevastu – poliitikud, ametnikud, eriti innukalt võimutruud kodanikud – elavad oma sadistlike impulsse välja ligimeste suhtes, kes uuele türanniale piisavalt varmalt ei allu.»

Uus totalitaarne kultus: faktid ei loe, tähtis on kuulekus

Objektiivis avaldatud loos leiab ülal osundatud briti näitekirjanik C. J. Hopkins, et Covid-19 hüsteeriast on tehtud globalistlik totalitaarne kultus:

«Totalitaristide ja kultuse liikmete jaoks pole faktidel tähtsust. Tähtis on kuulekus kultusele, ehk parteile.

Mis tähendab, et meil on tõsine probleem. Probleem nende jaoks, kelle jaoks on faktid jätkuvalt tähtsad ja kes üritavad neid kasutada kovidiaanlaste veenmiseks, et neil pole viiruse osas õigus … mis on toimunud tänaseks juba ligi kaks aastat.

Kuigi faktidest kirjutamine ja nende jagamine nii paljude inimestega kui võimalik – mis on tänu alternatiivsete meediakanalite ja sotsiaalmeedia tsensuurile üha keerulisem – on oluline, on tähtis ka näha, mille vastu me seisame. Me ei seisa vastakuti väärarusaamade või aruteluga teaduslike faktide teemal. Me oleme silmitsi fanaatilise ideoloogilise liikumisega. Globalistliku totalitaarse liikumisega … esimese endasarnasega maailma ajaloos.

See ei ole rahvuslik totalitarism, sest me elame üleilmses kapitalistlikus impeeriumis, mida ei valitse rahvusriigid, vaid pigem rahvusvahelised üksused ja üleilmastunud kapitalistlik süsteem. Millega on kultuse/valitseva kultuuri paradigma pööratud ümber. Kultus ei ole enam saar keset valitsevat kultuuri, vaid kultusest endast on saanud valitsev kultuur ja neist, kes pole kultusega ühinenud, on saanud eraldatud saared keset seda.»

«Memento historiam!»

Praegu toimuva taustal on mõtlemapanev meenutada ajaloost juhtunut. Mõned tsitaadid Ian Kershaw’ raamatust «Hitler. Teine köide» (Tallinn, 2008. Lk 159–164):

«Kuna aga Hitler oli rahvast pogrommile õhutanud, arvas Goebbels, et otsuse langetas tema. Ta kirjutab: «Nüüd läheb lahti (Das wird ziehen). Nähtagu, et meie kannatus on otsas.» … Ta kuulis purunevate poeakende klirinat. «Braavo, braavo,» kirjutas ta. … Goebbels hindas koos Hitleriga olukorda. «Ma kaalun praeguseid abinõusid koos füüreriga. Kas lubada edasi tegutseda või lõpetada see? Selles on nüüd küsimus.»

Metsikuste ulatus ja iseloom ning eesmärk, milleks oli ilmselt juutide alandamine, näitas, et propaganda oli olnud deemonliku juudi kuju loomisel edukas – parteiorganisatsioonides kindlasti. Juutide dehumaniseerimise ja saksa ühiskonnast väljatõrjumise protsess, mis toimus Hitleri võimuletulekust saadik, oli oluline samm teel genotsiidile…

Tavalised kodanikud, keda mõjutas vihkamise õhkkond ja madalatele instinktidele apelleeriv propaganda ning motiveeris kadedus ja ahnus, järgnesid paljudes kohtades partei üleskutsele ning lõid juutide vara hävitamisel ja röövimisel kaasa. Mõnikord olid sellega seotud ka inimesed, keda peeti ühiskonna tugisammasteks. Düsseldorfis näiteks olevat vägivallatsemises osalenud kohaliku haigla arstid… Koolilapsed ja täiskasvanud mõnitasid sageli politsei poolt kinnivõetud juute, keda näägutati ja pilluti kividega, kui neid ära viidi…

Lahendus leiti koosolekul, mille Göring kutsus lennundusministeeriumis kokku 12. novembri hommikul ja kus osales üle saja isiku. … Goebbels tõstatas vajaduse võtta tarvitusele hulk sotsiaalselt diskrimineerivaid abinõusid… Juutidel tuli keelata pääs kinodesse, teatritesse, parkidesse, plaažidele ja supluskohtadele, «saksa» koolidesse ja raudteevagunitesse, mida kasutavad «aarialased». Heydrich tegi ettepaneku, et juudid peaksid kandma eraldusmärki, millele järgnes arutelu getode rajamise üle. Sellest mõttest küll loobuti (ehkki juute sunniti lahkuma «aarialaste» üürimajadest ning neil keelati viibida teatud linnaosades, mis sisuliselt sundis neid ühte koonduma) ning ettepaneku juudid märgistada lükkas Hitler hiljem tagasi… Eraldusmärke ei võetud Saksamaal kasutusele enne 1941. aasta septembrit…

Ka teised juhtivad natsid, ükskõik kas nad suhtusid Goebbelsi tegevusse kriitiliselt või mitte, haarasid võimalusest kinni ja surusid läbi hulga diskrimineerivaid abinõusid, muutes juutide olukorra Saksamaal lootusetuks. Radikalism toitis radikalismi.

See ei leidnud nüüd enam mingisugust vastuseisu. Igasugune opositsioon oleks saanud tulla vaid nende poolt, kelle käes olid võimuhoovad. Tavalised inimesed, kes väljendasid toimunu üle küll viha, kurbust ja häbi, olid võimetud. Need, kes oleksid võinud neid tundeid häälekamalt väljendada, nagu näiteks kirikujuhid, keda pühakiri käskis «armastada oma naabrit nagu iseennast», olid vait. Ei protestantlik ega katoliiklik kirik ei avaldanud ametlikku protesti ega toetanud neid julgeid pastoreid ja preestreid, kes sõna võtsid. … Relvajõudude juhtkond, kelle hulgas mõned pidasid toimunut küll «ebakultuurseks ja häbiväärseks», ei tõstnud avalikult protesti.»

Püha Tooli endine apostellik nuntsius Ameerika Ühendriikides peapiiskop Carlo Maria Viganò esines pöördumisega maailma riigijuhtide ja kõigi hea tahtega inimeste poole, milles kutsus üles looma õela ning julma globalistliku režiimi vastast rahvusvahelist liitu. 

Juba kaks aastat seisame me silmitsi üleilmse coup d'état’ga, mille abil on raha- ja ideoloogilisel eliidil osaliselt õnnestunud võtta oma kontrolli alla riikide valitsused, avalikud- ja erainstitutsioonid, meedia, kohtuvõim, poliitikud ja kõrged vaimulikud. Kõik nimetatud, ilma eranditeta, on muudetud oma uute isandate orjadeks, kes omakorda tagavad oma kaasosalistele võimu, raha ja sotsiaalse staatuse. Põhiõigused, millest eilseni räägiti kui «võõrandamatutest», on trambitud hädaolukorra ettekäändel jalge alla: täna on see tervisehädaolukord, homme ökoraskused ja peale seda internetihädaolukord.

Mainitud coup d'état jätab kodanikud ilma igasugusest võimalusest ennast kaitsta, sest nii seadusandlik, täidesaatev kui kohtuvõim on seaduse, õigluse ja oma olemasolu põhjuse rikkumise kaasosalised. See on üleilmne coup d'état, sest kriminaalne rünnak kodanike vastu toimub üle maailma, seda ainult väga harvade eranditega. See on maailmasõda, mida peetakse kõigi meie vastu, ja sõjas on isegi inimesed, kes teadmatusest pole saanud veel aru toimuva tähtsusest.

See ei ole sõda, milles tärisevad relvad, vaid seda peetakse seadusevastate reeglite, õelate majanduspoliitikate ja väljakannatamatute loomulike õiguste piiramisega. Rahvusvahelised organisatsioonid, mida rahastavad suures mahus käesoleva coup d'état vandeseltslased, sekkuvad rahvusriikide valitsuste tegevusse ja miljardite inimeste eludesse, suhetesse ning tervisesse. Kindlasti teevad nad seda raha pärast, kuid veelgi enam võimu tsentraliseerimise ja ülemaailmse diktatuuri loomise nimel. See on Maailma Majandusfoorumi Suur Lähtestamine, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Agenda 2030. See on Uue Maailmakorra plaan, milles kõikehõlmav globaalne riik orjastab kõik inimesed ja humanismi religioon teeb lõpu usule Kristusesse.

Vastukaaluks mainitud üleilmsele coup d'état’le on vaja luua rahvusvaheline antiglobalistlik liit, kuhu koonduvad kõik inimesed, kes soovivad seista vastu diktatuurile, kes ei soovi saada näota režiimi orjaks, kes ei soovi lahti öelda oma identiteedist, oma isikupärast, oma usust. Kui rünnak on üleilmne, peab seda olema ka vastulöök. 

Ma kutsun üles kõiki valitsejaid, poliitilisi- ja usujuhte, intellektuaale ja kõiki hea tahtega inimesi ühinema allianssiga, mis koondub ümber antiglobalistliku manifesti, milles põrmustatakse punkt-punkti haaval düstoopilise Uue Maailma ekismused ning hälbed. Ma kutsun ühinema allianssiga, mis pakub välja konkreetse poliitilise programmi, mis lähtub ühisest hüvest, kristluse moraalsetest põhimõtetest, traditsioonilistest väärtustest, elu ja loomuliku perekonna kaitsmisest, ettevõtluse ja töötamise kaitsmisest, hariduse ja teadustegevuse edendamisest ning loodu austamisest. 

Kirjeldatud antiglobalistlik allianss peab kokku tooma riigid, mis soovivad vabaneda põrguliku türannia ikkest ja mis seisavad oma suveräänsuse eest. Need riigid teevad koostööd ja sõlmivad kokkuleppeid rahvastega, kes jagavad nende väärtuseid ning neid ühendab igatsus vabaduse, õigluse ja headuse järele. Allianss peab mõistma hukka eliidi kuriteod, tegema kindlaks, kes vastutavad, viima nad rahvusvahelise tribunali ette ja piirama nende ülemäärast võimu ning kahjulikku mõju. Allianss peab piirama lobitegijate mõju ja üle kõige võitlema riigiametnike ja teabetööstuse töötajate korruptsiooniga. Selliste inimeste, kes destabiliseerivad sotsiaalset korda, ligipääs kapitalile tuleb külmutada.

Riikides, kus valitsused alluvad globalistlikule eliidile, tuleb asutada rahvuslikud vastupanuliikumised ja vabastuskomiteed, kuhu oleks kaasatud kõigi ühiskonnagruppide esindajad ja mis esitaksid radikaalse poliitika reformimise kava, mille inspiratsiooniks oleks ühine hüve ja mis seisaks kindlalt vastu uusmaltusiaanlikule globalistliku agenda projektile. Ma kutsun kõiki, kes soovivad kaitsta traditsioonilist kristlikku ühiskonda, saama kokku rahvusvahelisel foorumil, mille peaks läbi viima nii ruttu kui võimalik, kus osalevate riikide esindajad esitavad tõsiseltvõetava, konkreetse ja selge tegevuskava.

Minu üleskutse on poliitilistele juhtidele ja valitsejatele, kes hoolivad oma kodanike heaolust ja ma jätan kõrvale poliitiliste parteide süsteemi ja sellele peale sunnitud võimu ning rahaorjuse loogika. Ma kutsun kristlikke riike ühinema, nii idast kui läänest, ma kutsun riigijuhte ja tervemõistuslikke institutsioone majandusvallast, ametiühingute seast, ülikoolidest, tervishoiust ja infotööstusest meie ühise projektiga ühinema. Me peame lõhkuma vanad süsteemid ja heitma kõrvale meid lõhestavad vastuolud, mida inimkonna vaenlased divide et impera (jaga ja valitse) eesmärgil külvavad. 

Me ei tunnista oma vaenlase reegleid, sest need on tehtud täpselt selleks, et me ei saaks midagi ette võtta ja luua tõhusa ning lõikava opositsiooni. Ma kutsun riike ja rahvaid ühinema meie Issanda Jeesuse Kristuse, kes on ainus Kuningas ja Lunastaja, Rahukuningas, lipu alla – in hoc signo vinces (selle märgiga sa võidad). 

Asutame kõnealuse antiglobalistliku allianssi, teeme sellele lihtsa ja selge programmi ja vabastame inimkonna totalitaarsest režiimist, milles on saanud kokku kõigi aegade kõige hullemate diktatuuride omadused. Kui me jätkuvalt sellega viivitame, ei saa me aru ohust, mis meid kõiki ähvardab. Kui me ei organiseeru kindlameelsesse ja julgesse vastupanuliikumisse, ei peata seda põrgulikku režiimi, mis kehtestab ennast kõikjal, miski. 

Aidaku ja kaitsku meid kõikvõimas Jumal.

Tõlkis Karol Kallas

Eestikeelne tõlge avaldatud esmalt portaalis Objektiiv.

Meie Kirik avaldab taas vene filosoofi ja kirjamehe Vladimir Solovjovi (1853–1900) jutustuse «Краткая повесть об Антихристе» (kirja pandud 1899. aasta kevadel) tõlke.

Panmongolism! Nii metsik nimi,
kuid minu kõrva paitab,
ehk Jumalastki julmemini
Saatust aimata mul aitab…^[1]

Daam: Kust pärineb see epigraaf?

K (-k) Z: Arvan, et selle kirjutas jutustuse autor ise.

Daam: Noh, lugege.

K (-k) Z  (loeb):

«XX sajand peale Kristuse sündimist oli viimaste suurte  sõdade, tülide ja pöörangute ajajärk. Suurima väljapoole suunatud sõja kaudseks põhjustajaks oli XIX sajandi lõpus Jaapanis tekkinud liikumine – panmongolism. Matkimisvalmid jaapanlased, olles üllatavalt kiiresti üle võtnud euroopaliku kultuuri asjaliku kuju, omandasid ühtlasi ka mõningad madalama järgu euroopalikud aated. Olles ajalehtedest ja ajalooõpikutest teada saanud Läänes viljeldavaist panhellenismist, pangermanismist, panslavismist ja panislamismist, kuulutasid nad välja panmongolismi suure aate, mis seisnes kõigi Ida-Aasia rahvaste oma juhtimise alla painutamises, seades eesmärgiks otsustava võitluse eurooplaste vastu. Ära kasutades olukorda, mil Euroopa oli XX sajandi lõpul hõivatud viimase otsustava võitlusega islamimaailma vastu, asusid nad teostama oma suurt kava.

Esialgu hõivati Korea, seejärel Peking, kus Hiina edumeelse partei abil tõugati troonilt vana mandžuuria dünastia ning seati selle asemele Jaapani oma. Õige pea leppisid sellega ka Hiina alalhoidlased. Nad mõistsid, et kahest halvast on parem valida vähim, ja et omad on vahel tahtmatult vennad. Vana-Hiina riiklik iseseisvus polnud nii või teisiti võimeline iseseisvalt eksisteerima ning oleks pidanud paratamatult alistuma eurooplastele või jaapanlastele. On ilmne, et jaapanlaste ülemvõim, kõrvaldades Hiina riikluse väliseid ilminguid, mis osutusid silmnähtavalt kõlbmatuiks, ei puudutanud rahvusliku elu sügavamaid algeid. Mis juhtunuks aga siis, kui Euroopa riikide sekkumine, kes poliitika huvides pidasid ülal kristlikke misjonäre, oleks ähvardanud Hiina sügavamaid vaimseid hoiakuid? Hiinlaste rahvuslik viha jaapanlaste vastu tekkis ajal, mil ühed ega teised ei tundnud eurooplasi, kellega arvestades kahe sugulasrahva vaen muutus sisetüliks ja kaotas mõtte. Eurooplased olid täiesti võõrad – vaenlased, kelle valitsemine ei saanud kuidagi meele järele olla hõimlaslikule enesearmastusele.

Samas nägid hiinlased Jaapani näol panmongolismi magusat sööta, mis õigustas nende silmis ka kahetsusväärset euroopastumise hädavajalikkust. «Saage ometi aru, kangekaelsed vennad,» kinnitasid jaapanlased, «et me ei võta «läänelike koerte» käest nende relvi kiindumusest nende vastu, vaid selleks, et neid lüüa nende endi relvadega. Kui te ühinete meiega ja võtate vastu meie praktilised juhised, siis me õige pea mitte ainult ei aja meie Aasiast välja «valgeid saatanaid», vaid vallutame ka nende riigid ning asutame tõelise Keskriigi kogu maailmas. Teil on õigus oma rahvuslikus uhkuses ja põlguses eurooplaste suhtes, kuid asjata toidate te neid tundeid vaid unistustega, mitte aga mõistliku tegevusega. Selles oleme teid määratlenud ja peame teile näitama ühise hüvangu teed. Aga muide, vaadake ise, mida on teile andnud teie enesekindel ja usaldamatu poliitika meie suhtes, kes me oleme teie loomulikud sõbrad ja kaitsjad. Venemaa, Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa oleks teid peaaegu jäägitult omavahel ära jaganud. Kõik teie tiigerlikud kavatsused on end ilmutanud vaid mao jõuetu sabaotsana.»

Arutlusvõimelised hiinlased leidsid selle väite põhjendatud olevat ning jaapanlaste dünastia jäi püsima. Selle esmaseks mureks oli loomuliku jätkuna võimsa armee ja laevastiku moodustamine. Suur osa Jaapani sõjaväest toodi üle Hiinasse, kus see moodustas uue, tohutu suure armee – kaardiväe. Hiina keelt kõnelevad Jaapani ohvitserid tegutsesid instruktoritena edukamalt kui teelt kõrvaldatud eurooplastest eelkäijad. Hiina, Mandžuuria, Mongoolia ja Tiibeti arvutus elanikkonnas leidus piisavalt sobivat lahingumaterjali. Juba esimene jaapanlaste dünastia, bogdõhhan,^[2] sai teha uuendatud impeeriumi eduka relvaproovi, tõrjudes prantslased välja Tonkingist ja Siiamist, inglased Birmast, ühendades nii Keskimpeeriumiga kogu Indo-Hiina. Tema järglane, kes ema poolt oli hiinlane, olles ühendanud eneses hiinlasliku kavaluse ja paindlikkuse jaapanliku energia, liikuvuse ja ettevõtlikkusega, mobiliseeris Hiina Turkestanis neljamiljonilise armee.

Samal ajal, kui Zun Lijamen konfidentsiaalselt Vene saadikule teatas, et see armee on määratud India vallutamiseks, tungis bogdõhhan meie Kesk-Aasiasse ja kihutades siin üles kogu elanikkonna, liikudes kiiresti üle Uurali ning ujutades oma vägedega üle kogu Ida- ja Kesk-Venemaa, samas kui kiiruga mobiliseeritud Vene väed osade kaupa  kohale kiirustasid Poolast, Leedust, Kiievist, Volõnist, Peterburist ja Soomest. Eelneva sõjaplaani puudumise tõttu ja seoses vaenlase tohutu arvulise ülekaaluga saavad Vene väed oma sõjalisele väärikusesele lisaks vaid langemise au. Pealetungi kiirus ei jäta aega vajalikuks kontsentratsiooniks ning väeüksused hävitatakse üksteise järel ägedates, kuid lootusetutes lahingutes. Ega see mongolitelegi odavaks kujune, kuid nad asendavad kiiresti oma kaotused, olles hõivanud kõik Aasia raudteed.

Samal ajal, kui juba ammu Mandžuuria piiridele kogutud kahesajatuhandeline Vene armee üritab edutult tungida hästikindlustatud Hiinasse, et takistada uute vägede formeerimist ning jälitada paljunevaid partisanisalku, jätab bogdõhhan osa vägesid Venemaale ning liigub kolme armeega üle Saksamaa piiri. Siin aga jõuti valmistuda ja üks mongolite armee lüüakse täielikult puruks. Samal ajal tõstab aga Prantsusmaal pead hilinenud revanšipartei ning peagi on sakslaste tagalas miljon vaenlase tääki. Sattudes alasi ja haamri vahele, on Saksa armee sunnitud vastu võtma relvastuse mahapanemise väärikad tingimused, mida bogdõhhan pakub. Võidurõõmutsevad prantslased vennastuvad «kollanägudega», pudenevad mööda Saksamaad laiali ja kaotavad peagi igasuguse ettekujutuse sõjaväelisest distsipliinist. Bogdõhhan käsib oma vägedel ära lõigata mittevajalikud liitlased ja käsk täidetakse hiinaliku korralikkusega.

Pariisis toimub tööliste ülestõus sans patrie^[3] ja lääneliku kultuuri pealinn avab rõõmsalt oma väravad Idamaade valitsejale. Rahuldamaks oma uudishimu, siirdub bogdõhhan mereäärsesse Boulogne’i, kus Vaikselt ookeanilt saabunud laevastiku varjus valmistatakse ette transpordilaevu, et saata oma väed üle väina Suurbritanniasse. Ta vajab aga raha ja inglased ostavad end vabaks miljardi naela eest. Aasta pärast tunnistavad kõik Euroopa riigid oma vasallsõltuvust bogdõhhanist ja, jättes Euroopasse küllaldase hulga okupatsiooniväge, naaseb ta Itta, kus võtab ette ülemere sõjakäigud Ameerikasse ja Austraaliasse.

Uus mongoli ike Euroopas kestab pool sajandit. Sisemiselt tähistab seda ajajärku kõikjal toimuv segunemine, euroopalike ja idamaiste aadete põimumine, en grand^[4] iidse Aleksandria sünkretismi kordumine.^[5] Elu praktilistes valdkondades muutuvad iseloomulikuks kolm ilmingut: Euroopa üleujutamine Hiina ja Jaapani töölistega ning selle tagajärjena sotsiaalmajanduslike küsimuste järsk teravnemine; valitsevate klasside kestev püüd lahendada need küsimused palliatiivsete katsetega, ning rahvusvaheliste salaühingute intensiivistunud tegutsemine, mis moodustavad laiaulatusliku üleeuroopalise vandenõu, mille sihiks on mongolite väljaajamine ja Euroopa iseseisvuse taastamine. See kolossaalne vandenõu, mis oli meisterlikult ette valmistatud ja milles osalesid ka kohalikud rahvuslikud valitsused niivõrd, kui see oli võimalik bogdõhhani asevalitsejate kontrolli all, õnnestus suurepäraselt. Määratud ajal algab mongoli sõdurite hävitamine, asiaatidest tööliste peksmine ja maalt väljaajamine. Kõigis paigus avalikustuvad Euroopa vägede kaadriväeosad ning eelneva, ülihoolikalt ettevalmistatud plaani kohaselt algab üldmobilisatsioon.

Uus bogdõhhan, suure vallutaja pojapoeg, kiirustab Hiinast Venemaale, kuid siin lüüakse ta lugematud väehulgad üleeuroopalise armee poolt puruks. Nende hajutatud jäänused naasevad Aasia sügavustesse ja Euroopa saab taas vabaks. Kui poole sajandi pikkune asiaatlikele barbaritele allutamine toimus ainult oma rahvuslikele huvidele mõtlevate riikide eraldumise tagajärjel, siis auväärne vabanemine saavutati rahvusvahelise organisatsiooni poolt, mis ühendas kogu Euroopa elanikkonna. Selle silmnähtava tõsiasja loomuliku tagajärjena kaotas  erinevate rahvaste vana traditsiooniline kord oma tähtsuse ning peaaegu kõikjal kadusid vanade monarhistlike struktuuride jäänused.

XXI sajandil kujutab Euroopa enesest enam või vähem demokraatlike riikide liitu – Euroopa Ühendriike. Välise kultuuri ilmingud, mida mõningal määral pidurdasid mongolite sissetung ja vabadusvõitlus, hakkasid edenema kiirendatud hooga. Sisemise teadvuse sihid aga, nagu küsimused elust ja surmast, maailma lõplikust saatusest ja inimesest, mis seoses hulga uute füsioloogiliste ja psühholoogiliste uuringute ja avastustega keerukamaks ja segasemaks on muutunud, jäävad endiselt lahendamata. Selgeks saab vaid üks negatsiooni tulemus – teoreetilise materialismi lõplik langus. Kujutlused kõiksusest kui tantsisklevate aatomite süsteemist ja elust kui aine pisimate muutuste mehhaanilise kuhjumise tagajärjest, ei rahulda enam ühtki mõtlevat pead. Inimkond on alatiseks välja kasvanud sellest filosoofilisest lapseeast. Selgeks saab aga ka see, et teisalt on see inimkond välja kasvanud ka lapseea siirast, kahtlusteta usust. Enam ei õpetata isegi mitte algkoolis mõisteid nagu maailma eimillestki loonud Jumal jms. Selliste ainete tarvis on välja töötatud arusaamade tase, millest madalamale ei saa laskuda ükski dogmatism. Kuigi valdav enamus mõtlevaist inimestest jääb täiesti uskmatuiks, muutuvad vähesed usklikud vajaduse tõttu mõtlevaiks, täites apostli ettekirjutust: «Olge lapsukesed südamelt, mitte arult.»^[6]

Sel ajal oli väheste usklike-spiritualistide seas silmapaistev inimene. Paljud nimetasid teda üliinimeseks.^[7] Ta ise oli aga ühtviisi kauge lapsemeelsusest nii oiult kui südamelt. Ta oli alles noor, kuid tänu oma geniaalsusele sai kolmekümne kolmandaks eluaastaks laialt tuntuks suure mõtleja, kirjaniku ja ühiskonnategelasena. Teadvustades eneses suurt hingejõudu, jäi ta alati veendunud spiritualistiks ning tema selge mõistus näitas talle alati, millesse oli vaja tõeliselt uskuda: hüvesse, Jumalasse, Messiasse. Neisse ta uskus, kuid armastas ainult iseennast. Ta uskus Jumalasse, kuid eelistas oma hinge sügavustes tahtmatult ja teadmatult iseennast Jumalale. Ta uskus Hüvesse, kuid Ajatuse kõikenägev silm teadis, et see inimene kummardub kurja jõu ees niipea, kui see pakub pistist – mitte meelepette ja madalate tungide ega ka võimu saavutamise söödana, vaid ainuüksi piiritu enesearmastuse näol. Muide, see enesearmastus polnud mõistmatu tung ega ka arutu tõmme. Erandliku andekuse, ilu ja õilsuse kõrval näisid kõrge püüe askeesile, omakasupüüdmatus ja toimekas heategevus piisavalt õigustavat suure spiritualisti, askeedi ja filantroobi enesearmastust. Kas saakski teda süüdistada selles, et varustatuna rikkalike Jumala andidega, nägi ta neis erilist märki kõrgemalt poolt antud erilisest soosingust ja hakkas end pidama Jumalast järgmiseks, ainsaks omataoliseks Jumala pojaks. Ühesõnaga, ta tunnistas enda selleks, kelleks tegelikult oli Kristus. Oma kõrge väärikuse selline teadvustamine ei teostunud temas tegelikult kõlbelise kohustusena Jumala ja maailma ees, vaid oma õiguse ja eelistatusena teiste ees, eelkõige aga Kristuse ees. Algselt polnud temas vaenu Jeesuse vastu. Ta tunnistas Tema messiaanlikku tähendust ja väärikust, kuid nägi Temas siiralt vaid enese suurt eelkäijat. Kristuse kõlbeline tegu ja Tema täielik ainulisus olid ta enesearmastusest pimestatud mõistusele arusaamatud. Ta arutles nõnda: «Kristus tuli enne mind; mina olen teine, kuid see, mis ajaliselt on järgnev, on olemuslikult esmasem. Ma tulen viimasena ajaloo lõpus just sellepärast, et ma olen täiuslik, lõplik päästja. Too Kristus oli minu eellane. Tema ülesandeks oli ette valmistada minu ilmumine.» Selle mõttega hakkab see XXI sajandi suur inimene kõike, mis evangeeliumis on öeldud teise tulemise kohta, tõlgendama enda suhtes, seletades seda tulemist mitte sama Kristuse naasmisena, vaid eelneva Kristuse asendamisena lõpliku Kristusega – tema endaga.

Sel tasemel ei kujuta tulevane inimene endast veel midagi iseäralikku ega algupärast. Samal kombel vaatles oma suhet Kristusesse ka õiglane inimene Muhamed, keda mingis kurjas kavatsuses süüdistada küll ei saa.^[8] Iseenda egoistlik Kristusele eelistamine leiab selle inimese juures õigustust veel sellise arutluse läbi: «Kristus, ilmutades oma elus ja kuulutuses kõlbelist hüve, oli inimkonna parandaja, mina aga olen kutsutud olema selle osaliselt parandatud ja osaliselt parandamatu inimkonna heategijaks. Ma annan kõigile inimestele seda, mida nad vajavad. Kõlbluse kuulutajana eraldas Kristus inimesi hea ja kurja järgi, mina ühendan nad hüvedega, mis on ühtviisi vajalikud nii headele kui halbadele. Mina saan selle Jumala tõeliseks esindajaks, kes laseb oma päikesel tõusta nii heade kui halbade üle, vihmutab nii õigeid kui õiglusetuid. Kristus tõi mõõga, mina toon rahu. Tema ähvardas maad hirmsa viimse kohtuga, viimseks kohtunikuks saan aga mina; ja mu kohus ei ole ainult tõe kohus, vaid ka armulikkuse kohus. Mu kohus on ka tõde, kuid mitte kättemaksu tõde, vaid jaotav tõde. Ma eritlen kõiki ja annan igaühele seda, mida ta vajab.»

Ja selles kaunis häälestatuses ootab ta mingit selget Jumala üleskutset inimkonna uueks päästmiseks, mingit ilmset ja vapustavat tunnistust, et Tema on vanem poeg, Jumala armastatu ja esmasündinu. Ta ootab ja toidab oma isekust oma üliinimliku heategevuse ja annetamise teadvustamisega, sest ta on, nagu juba öeldud, laitmatu kõlbelisuse ja ebatavalise geniaalsusega inimene.

Kõrk õige ootab sanktsiooni kõrgemalt, et alustada inimkonna päästmist, ja ei jõua ära oodata. Kolmkümmend eluaastat on juba möödas. Möödub veel kolm aastat. Ja äkki sähvib tema peas kuumavärinana mõte, mis mõistust valgustades läbistab ta luu ja üdi: «Aga kui? …aga äkki mitte mina, vaid too … galilealane… Äkki pole Ta mu eelkäija, vaid tõeline, esimene ja viimane? Kuid siis on Ta ju elus… Kus Ta siis on? … Äkki tuleb Ta minu juurde… praegu, siia… Mis ma Talle ütlen? Ma pean ju kummardama Tema ees, nagu viimane rumal kristlane, nagu mingisugune vene moonakas, ja mõttetult pomisema: «Issand Jeesus Kristus, halasta minu, patuse peale», või end ristseliti pikali heitma, nagu mõni poola vanamutt. Ma olen helge geenius, üliinimene. Ei, mitte iial!» Samal hetkel tekib tema südamesse endise, külma ja aruka Jumala ja Kristuse austamise asemele kasvav emotsioon, esialgu mingi õud, hiljem aga põletav, kogu tema olemust kokkusuruv ja -tõmbav kadedus ja raevukas, kogu vaimu haarav vihkamine. «Mina, mina, mitte Tema! Teda pole elavate kirjas, ei ole ega saagi olema. Ei tõusnud üles, ei tõusnud, ei tõusnud! Kõdunes, kõdunes hauakambris, kõdunes, nagu viimane…» Ja vahutava suuga, kramplike hüpetega tormab ta välja majast ja aiast ning jookseb kaljust rada pidi pilkasesse öösse… Raev on vaibunud ning asendunud nende kaljude taolise kuiva, raske ning sünge meeleheitega, nagu see öö. Ta peatub kõrge kuristiku serval ja kuulatab kaugel all mööda kive voolavat voogu. Talumatu tusk pitsitab ta südant. Järsku liigahtab temas midagi. «Kutsuks Teda, küsiks, mis ma peaksin tegema?» Ja pimeduses kangastub talle alandlik ja kurb kuju. «Ta haletseb mind… Ei, mitte iial! Ta ei tõusnud üles, ei tõusnud!» Ja ta viskub kaljult alla. Kuid miski vetruv nagu veesammas hoiab teda õhus, ta saab vapustuse nagu elektrilöögist ning mingi jõud paiskab ta tagasi. Hetkeks kaotab ta teadvuse ning tuleb meelemärkusele, olles põlvili mõne sammu kaugusel kuristikust. Tema ette joonistub mingi uduselt hiilgav fosforselt helendav kuju ja selle seest läbistavad tema hinge kaks talumatult terava läikega silma…

Ta näeb neid kahte läbitungiva pilguga silma ja kuuleb; ei teagi täpselt, kas enda sees või kusagilt väljastpoolt, mingit kummalist, tuhmi, justkui allasurutud, kuid samas arusaadavat, metalset ja täiesti hingetut häält, mis kostab justkui fonograafist. Ja see hääl ütleb talle: «Mu armastatud poeg, sulle kuulub kogu minu soosing. Miks sa ei kutsunud mind? Miks austasid sa seda pahelist ja tema isa? Mina olen sinu Jumal ja isa. Aga see tühine ristilöödu on võõras nii sulle kui mulle. Minul ei ole peale sinu ühtegi poega. Sa oled ainus, ainusündinud ja minuga võrdne. Ma armastan sind ega nõua sinult midagi. Sa oled ise suur, ilus ja võimas. Oma teod soorita enda, mitte minu nimel. Sinu suhtes ei ole minul mitte mingisugust kiivust. Ma armastan sind. Mul ei ole sinult midagi tarvis. See, keda sina jumalaks pidasid, nõudis oma pojalt sõnakuulelikkust, kusjuures tingimusteta sõnakuulelikkust kuni ristisurmani, ja ta ei aidanud teda ka ristil. Ma ei nõua sinult midagi ja aitan sind. Ma aitan sind sinu enda pärast, sinu oma väärikuse ja üleoleku ja minu enda puhta, omakasupüüdmatu armastuse pärast. Võta vastu minu vaim. Nii nagu minu vaim sind ilus lõi, nii sünnitab ta sind nüüd väes.»

Ja nende tundmatu sõnade peale avaneb üliinimese suu tahtmatult, kaks läbitungivat silma tulevad päris tema näo ligi ning ta tunneb, kuidas terav jäine hoovus tungib ta sisemusse ning täidab kogu ta olemuse. Ja sel hetkel tunneb ta enneolematut jõudu ja reipust, kergust ning vaimustust. Sel samal hetkel kaovad hiilgav kuju ja kaks silma äkki jäljetult, miski tõstab üliinimese maa kohale ja paneb ta järgmisel hetkel maha, aeda koduukse juurde.

Järgmisel päeval olid mitte ainult suure inimese külalised, vaid ka tema teenijad hämmastunud tema erilisest hingestatud ilmest. Kuid nad oleksid olnud veelgi rohkem vapustatud, kui nad oleksid võinud näha, millise üleloomuliku kiiruse ja kergusega ta suletud kabineti ukse taga kirjutas oma tähelepanuväärset kirjatööd pealkirjaga Avatud tee rahule ja õndsusele kogu maailmas.

Varem kohtasid üliinimese raamatud ja tema tegevus rangete kriitikute vastuvõttu, kuigi kritiseerijad olid enamasti eriti religioossed inimesed ja seetõttu ilma erilise autoriteedita.  Kuna ma räägin ju antikristuse tulemise ajast, siis on mõistetav, et neid kriitikuid võtsid kuulda vaid vähesed, kui nad osutasid sellele, et kõiges, mida kirjutas ja kõneles «saabuv inimene», olid täiesti eranditu ja pingsa enesearmastuse ja enesekeskse mõtteviisi tunnused ja selles puudus tõeline lihtsus, siirus ja südamlikkus.

Oma uute kirjutistega aga võitis ta enda poole isegi mõned endised kriitikud ja vastased. See raamat, mis on kirjutatud peale juhtumit kuristiku serval, näitab temas peituvat enneolematut geniaalsust ja jõudu. Sellest saab midagi kõikehaaravat ja kõiki vastuolusid lepitavat. Vanu pärimusi ja sümboleid austav väärikus ühinevad siin laia ja julge radikaalsusega ühiskondlik-poliitilistes nõudmistes ja määrustes, piiritu mõttevabadus kõige müstilise sügavaima tundmisega, tingimatu individualism piiritu andumisega üldistele huvidele ja kõige ülendatum idealism juhtivates algetes täieliku äramääratuse ja elulisusega praktilistes otsustes. Ja kõik see on ühendatud ja seotud sellise kunstilise geniaalsusega, et igal ühekülgsel mõtlejal ja teotsejal on lihtne tervikut näha ja vastu võtta ainuüksi oma isiklikust vaatenurgast, ohverdamata midagi tõe enese jaoks, tõusmata tegelikult isegi selleks üle oma mina, loobumata vähimalgi määral oma ühekülgsusest teotsemises, mitte milleski oma vaadete ja püüdluste vigasust parandamata, mitte millegagi nende puudulikkust täiendamata.

See üllatav raamat tõlgitakse nüüd kõigi haritud ja ka mõnede harimatute rahvaste keeltesse. Tuhanded ajalehed kõigis maailma äärtes on terve aasta jooksul täidetud kirjastajate reklaami ning kriitikute vaimustusega. Autori pildiga odavaid väljaandeid müüakse miljonites eksemplarides. Ja kogu kultuuri-ilm, mis sel ajal tähendab peaaegu sama, mida kogu maakera, saab täis võrreldamatu, suure ja ainukese au. Keegi ei vaidle sellele raamatule vastu. See näib igaühele täiusliku tõe ilmutusena. Kõigesse möödunusse suhtutakse selles täieliku õiglusega, kõigele kaasaegsele antakse kiretu ja igakülgne hinnang ning parem tulevik nihutatakse niivõrd näitlikult ja tajutavalt kaasajale lähemale, et igaüks ütleks: «Näe, see on just see, mida me vajame; see on ideaal, mis pole utoopia, see on kava, mis pole kimäär.» Ja see imeline kirjanik haarab kõik enesega kaasa ning on kõigile meeltmööda, nõnda et täitub Kristuse ütlus: «Mina tulin Isa nimel, ja te ei võta mind vastu, kuid tuleb teine iseenese nimel, tema võtate te vastu.»^[9] Sest selleks, et olla vastu võetud, tuleb olla vastuvõetav.

Tõsi, mõned usklikud inimesed, kes seda raamatut tuliselt ülistavad, esitavad küll küsimuse: Miks pole selles raamatus kordagi Kristust meenutatud? Kuid teised kristlased ütlevad vastu: «Ja tänu Jumalale! – möödunud ajastutel on kogu pühadust juba küllalt labastatud igasuguste kutsumatute armukadetsejate läbi; nüüd peab sügavalt religioosne kirjanik väga ettevaatlik olema. Ja kui raamatu sisu on tõesti läbi imbunud kristlikust vaimust, tegevast armastusest ja kõikehaaravast heldusest, mida te siis veel soovite?» Ja sellega nõustuvad kõik.

Varsti pärast «Avatud tee» ilmumist, mis tegi selle autori kõige populaarsemaks inimeseks, kes kunagi selles maailmas on elanud, tuli selle kirjutajal sõita Berliini Euroopa riikide liidu asutavale koosolekule. See liit, mis moodustati pärast mitmeid sise- ja välissõdu seoses vabanemisega mongoli ikke alt ja seoses märgatavate muutustega Euroopa kaardil, pidi arutama konfliktiohtu, mis nüüd võis tekkida mitte enam rahvuste, vaid poliitiliste ja sotsiaalsete parteide vahel. Ühise Euroopa poliitika ninamehed, kes kuulusid võimsasse vabamüürlaste vennaskonda, tundsid puudust ühisest täidesaatvast võimust. Sellise vaevaga saavutatud Euroopa ühtsus võis iga minut uuesti laguneda. Liidu nõukogus või ülemaailmses valitsuses (Comite permanent universel^[10]) puudus üksmeel, kuna kõiki kohti ei õnnestunud täita tõeliste pühendunud vabamüürlastest asjaajajatega. Sõltumatud valitsuse liikmed astusid omavahel separaatkokkuleppesse ja asi ähvardas puhkeda uueks sõjaks. Siis otsustasid «pühendunud» kehtestada ainuisikulise täievolilise täidesaatva võimu. Peamiseks kandidaadiks oli salajase ordu liige, «tulevane inimene». Ta oli erialalt tulevikuinimene – suurtükiväeteadlane, ainulaadne isik kogu maailma kuulsuste hulgas; ja et ta oli suurkapitalisti seisundis, siis evis ta kogu maailmas sõbralikke sidemeid finants- ja sõjaväeringkondades. Teisalt rääkis tema vastu asjaolu, et ta varasem elu oli valgustamata, tema päritolu varjas sügava teadmatuse pimeduskate. Tema ema, heatahtliku hoiakuga naine oli hästi tuntud maailma mõlemal poolkeral, kuid liialt palju oli neid isikuid, kes võinuksid pretendeerida sellele, et pidada ennast tema isaks. Need seigad ei omanud muidugi kuigi suurt tähtsust niivõrd edumeelsel sajandil, et ta võis pärineda alamkihist.

Tulevane inimene valiti peaaegu ühel meelel eluaegseks Euroopa Ühendriikide presidendiks, ja kui ta nüüd ilmus tribüünile kogu oma üliinimlikus nooruslikus ilus ja väehiilguses ning esitas hingestatud ilukõnes oma universaalse programmi, siis innustunud ja lummatud koosolijad otsustasid oma kõrgendatud entusiasmis ta kõrgeima austusavaldusena ilma eelneva hääletamiseta valida rooma imperaatoriks. Kongress lõppes üleüldise juubeldamisega ja suur väljavalitu andis välja manifesti, mis algas sõnadega: «Maa rahvad! Oma rahu ma annan teile!» ja lõppes järgmiste loosungitega: «Maa rahvad! Tõotused on täitunud! Ülemaailmne igavene rahu on kindlustatud. Igasugune katse seda rikkuda kohtab äravõitmatut vastutegevust. Sest nüüdsest peale on maa peal üks keskne valitsus, mis on vägevam kõigist eelmistest valitsustest nii eraldi kui ka koosvõetutena. See äravõitmatu, juba kõike ette ületav võim kuulub minule, Euroopa täievolilisele väljavalitule, selle kõigi jõudude imperaatorile. Rahvusvaheline õigus omab lõpuks ometi tänaseni puudunud sanktsiooni. Ja nüüdsest peale ei julge ükski riik öelda: «Sõda», kui mina ütlen: «Rahu». Maa rahvad – rahu teile!»

See manifest avaldas soovitud mõju. Kõikjal väljaspool Euroopat, eriti aga Ameerikas moodustusid võimsad imperialistlikud parteid, mis esitasid oma riigile erinevaid tingimusi liitumiseks selle Rooma imperaatori ülemvõimu all oleva Euroopa Ühendriigiga. Jäid veel mõned sõltumatud liikmed ja riigid kusagil Aasias ja Aafrikas. Imperaator koos mitte eriti suure, kuid valiküksustest koosneva armeega, mis koosneb vene-, saksa-, poola-, ungari- ja türgi polkudest, teostab sõjalise jalutuskäigu Ida-Aasiast kuni Marokoni ning allutab ilma suurema verevalamiseta kõik sõnakuulmatud. Kõigis riikides kahes maailmajaos paneb ta kohtadele asevalitsejaiks oma euroopaliku koolituse saanud  ustavad pärismaalastest kõrged aukandjad. Kõigis paganlikes maades kuulutavad võidetud ja hämmastunud elanikud ta kõrgeimaks jumalaks. Ühe aasta jooksul rajatakse ülemaailmne monarhia selle sõna otseses ja täpses mõttes.^[11] Sõja võrsed olid juurteni välja tõmmatud. Ülemaailmne liiga tuli viimast korda kokku ja, olles võtnud vaimustatult vastu suure maailmavalitseja otsuse, lõpetas oma mittevajaliku tegevuse.

Oma uuel valitsemisaastal annab Rooma ja kogu maailma imperaator välja järgmise manifesti: «Maailma rahvad! Mina tõotasin teile rahu anda ja ma andsin selle teile. Kuid rahu on meeldiv ainult heategevuses. Keda rahu ajal ähvardab viletsuse häda, sellele ei ole ka rahu rõõmuks. Tulge seepärast minu juurde kõik nälginud ja külmetunud, et mina võiksin teid täis sööta ja üles soojendada.» Ja seejärel kuulutab ta välja lihtsa ja kõikehõlmava sotsiaalse reformi, mille ta on juba varem välja mõelnud ja kavandanud oma teoses, ja mis juba seal aheldas kõiki helgeid ja kaineid päid. Tänu nüüd tema kätte koondunud kogu maailma finantsidele ja kolossaalsetele kinnisvaradele, võis ta reformi läbi viia vaeste soovile vastavalt ilma rikkaid eriti solvamata. Kõik hakkasid saama vastavalt oma võimetele, võimeid tasustati aga vastavalt nähtud vaevale ja teenetele.

Uus maailmavalitseja oli eelkõige ülipüüdlik filantroop – ja mitte ainult filantroop, vaid ka filozoos.^[12] Ta oli taimetoitlane, keelustas vivisektsiooni ja kehtestas tapjatele range järelevalve; loomakaitse ühing innustas teda selles igati. Nendest üksikasjadest oli tähtsaim kogu inimkonnas kehtestatud peamine võrdsus – üleüldine täiskõhtsuse võrdsus. See toimus tema teisel valitsemisaastal. Sotsiaalmajanduslik küsimus oli lõplikult lahendatud. Aga kui söömine on näljasele esmatähtis, siis täissöönu igatseb midagi muud. Isegi täissöönud lojused tahavad tavaliselt mitte ainult magada, vaid ka mängida. Seda enam inimesed, kes alati on post panem nõudnud circenses.^[13] Imperaator-üliinimene taipab, mida on vaja tema rahvahulgale. Sel ajal jõuab Kaug-Idast tema juurde Roomasse suur imetegija, kes on mässitud imelike sündmuste ja metsikute jutustuste läbipaistmatusse pilve. Kuulduste järgi on ta neobudismi levitajate hulgast ja tal on jumalik päritolu – ta on päikesejumal Suri ja mingi jõenümfi laps.

See imetegija, keda kutsutakse Apolloniuseks, on kaheldamatult geniaalne inimene, poolasiaat, pooleurooplane, katoliku piiskop in partibus infidelim.^[14] Hämmastaval viisil on ta omandanud ja endas ühildanud Lääne teaduse viimased tehnikasaavutused koos oskusega neid kõiki rakendada ja kõik teadmised Ida müstikast, mis tõesti on soliidsed, tähenduslikud ja traditsionaalsed. Sellise sünteesi tulemused on hämmastavad. Apollonius on muuseas poolteaduslike, poolmaagiliste võtetega võimeline oma soovi kohaselt külge tõmbama ja pingestama atmosfääri elektrit. Ja rahvas hakkab rääkima, et ta võib taevast tule alla tuua. Muuseas, erinevate ennekuulmatute väljamõeldistega rahvahulga imetlusväljendused ei pane teda oma võimeid mingisuguste eriliste tegudega kuritarvitama.

Niisiis, see inimene tuleb suure imperaatori juurde, kummardab teda nagu tõelist Jumala poega, teatab, et Ida salajastest raamatutest leidis ta otsese ettekuulutuse temast, imperaatorist, kui viimsest päästjast ja inimkonna kohtumõistjast; ning pakub imperaatorile oma teeneid koos kogu oma kunstiga. Temast võlutud imperaator võtab ta vastu kui kingituse kõrgemalt poolt ja kaunistab teda hiilgavate tiitlitega ning ei lahku enam temast. Ja nii saab oma valitseja poolt õnnistatud Maa rahvas peale kogu maailma ning peale toidu veel lisaks võimaluse pidevalt osa saada kõige hämmastavamatest imedest ja tunnustähtedest.

Lõppes üliinimese kolmas valitsusaasta. Pärast poliitiliste ja sotsiaalsete küsimuste õnnelikku lahenemist kerkis üles religioosne küsimus. Selle tõstatas imperaator ise, kusjuures tähtsaim punkt selles oli suhtumine kristlusse. Sel ajal oli kristlus järgmises olukorras. Märgatavalt oli vähenenud kristlaste arv – kogu maailmas polnud neid järele jäänud rohkem kui nelikümmend viis miljonit, mis tähendas, et kogudus oli kokku tõmbudes kõlbeliselt puhastunud; ja see, mis oli kaotatud kvantiteedis, võideti tagasi kvaliteedis. Peaaegu täielikult kadusid kristlaste hulgast inimesed, keda ei sidunud kristlusega mingisugused vaimulikud huvid. Erinevad usulahud segunesid vabalt ja võrdsetel tingimustel kogu oma koosseisuga, nõnda et nende vahel säilis ligikaudu endine protsentuaalne suhe; mis puutub aga vastastikesse tunnetesse, siis kuigi vaen ei muutunud täielikuks leppimiseks, oli märgatav pingelangus siiski toimunud ja vastasseisud olid kaotanud oma endise teravuse. Paavsti õukond oli juba ammu Roomast pagendatud ja pärast paljusid ümberasumisi leidnud omale asupaiga Peterburis tingimusel, et hoidub propagandast nii seal kui ka sisemaal. Venemaal muutus see märgatavalt lihtsamaks. Oma hädavajaliku kolleegiumi ja ametkonna koosseisu eriti vähendamata pidi ta hingestama oma teotsemise iseloomu ja samuti kahandama miinimumini oma hiilgavate rituaalide ja tseremooniate mastaabid. Paljud kummalised ja võluvad tavad, mida küll formaalselt ei tühistatud, langesid iseenesest kasutusest välja. Paljudes tugevates maades, eriti Põhja-Ameerikas omas katoliiklik hierarhia veel palju tugeva tahtejõu, raugematu energia ja sõltumatu seisundiga esindajaid, kes endisest veel tugevamini koondusid ühtse katoliku kiriku ümber ja hoidsid alal selle rahvusvahelise, kosmopoliitilise tähtsuse.

Mis puutub protestantismi, mille eesotsas, eriti pärast seda, kui tähelepanuväärne osa anglikaani kirikust oli ühinenud katoliiklastega, seisis endiselt Saksamaal, siis see vabanes oma äärmuslikest negatiivsetest tendentsidest, kuna paljastatud äärmuslastest said religioossed indiferendid või uskmatud. Evangeelsesse kirikusse jäid ainult tõsiusklikud, kelle eesotsas seisid inimesed, kes olid end sidunud suure sügava religioosse õpetusega ja kõige enam taotlesid visalt algkristluse taaselustamist selle elaval kujul.

Vene õigeusklikud kaotasid pärast seda, kui poliitilised koosolekud uutsid kiriku ametlikku seisundit, mitu miljonit oma näivast nominaalkoosseisust, sellele vastukaaluks tegid nad katset kasvada, ühinedes vanausuliste parima osaga ja isegi paljude positiivse religiooni suunitlusega sektantidega. See uuendatud kirik, mis polnud suur oma liikmete arvu poolest, hakkas kasvama vaimu väes, mida ta eriliselt näitas oma sisemises võitluses kasvava inimhulga ja äärmuslike sektide ühinguga, kellele polnud võõras deemonlik ja saatanlik element.

Esimesel kahel uue valitsuse aastal olid kõik kristlased eelnenud revolutsioonist ja sõdadest ära hirmutatud ja roidunud, suhtusid uude valitsejasse ja tema ülemaailmsetesse reformidesse osaliselt heatahtliku äraootava suhtumisega, osaliselt otsese poolehoiuga ja mõnikord isegi tulise vaimustusega. Aga kolmandal, suure maagi tuleku aastal, hakkas paljudel õigeusklikel, katoliiklastel ja evangeelsetel esinema tõsine kartus ja antipaatia. Evangeelseid ja apostellikke kirjutisi, mis rääkisid selle ajastu vürstist^[15] ja antikristusest, hakati lugema tähelepanelikumalt ja neid kommenteeriti elavalt.

Mõnede märkide järgi aimas imperaator ähvardavat äikesepilve ja otsustas kiiresti asjas selgusele jõuda. Esmalt andis ta oma neljandal valitsemisaastal välja manifesti kõikidele oma ustavatele ühise usutunnistusega kristlastele, tehes neile ettepaneku valida või määrata täievoliline esindaja ülemaailmsele kirikukogule tema juhatuse all. Residents oli selleks ajaks Roomast üle viidud Jeruusalemma. Palestiina oli tollal peamiselt juutidega asustatud ja nende valitsuse ning halduse all olev autonoomne piirkond. Jeruusalemm oli vaba, kuid oli nüüd äkki saanud impeeriumilinnaks. Kristlikud pühad olid jäänud muutumatuks, kuid kõikidele avaratele Haram-eš-Šerifa astangutele Birket-Isranist ja uutest kasarmutest ühelt poolt, kuni Al-Aqsa mošeeni ja «Saalomoni tallideni» teiselt poolt oli ehitatud üks hiiglaslik hoone, mis võttis enda alla peale kahe, mitte väga suure mošee veel imperaatori avara katedraali, kus olid ühendatud kõik maailma kultused, ja kaks luksuslikku imperaatori paleed raamatukogude, muuseumide ja eriliste ruumidega maagilisteks eksperimentideks ja harjutusteks. Selles pooleldi templis, pooleldi lossis pidi 14. septembril avatama ülemaailmne kirikukogu. Kuna evangeelsel usutunnistusel ei ole sõna otseses mõttes vaimulikkonda, siis katoliikliku ja õigeusu hierarhid olid nõus imperaatori ettepanekuga, et anda mingisugune ühtlane esindatus kõigile kristlikele uskkondadele, lubada kirikukogule mõned ustavamad ilmikud, kes olid tuntud oma auväärsuse poolest ja ustavad kiriku huvidele; aga kui juba ilmikud olid nimekirja võetud, siis ei tohtinud välja jätta ka madalaimat vaimulikkonda – musta ja valget vaimulikkonda. Sel moel kasvas kirikukogust osavõtjate üldarv kolme tuhandeni, kuid ligikaudu pool miljonit kristlikku palverändurit ujutas üle Jeruusalemma ja kogu Palestiina.

Kõigi kirikukogust osavõtjate hulgast paistsid eriliselt silma kolm isikut. Esiteks paavst Peetrus II, kes õigusega sellel kirikukogul katoliiklaste eesotsas seisis. Tema eelkäija suri teel Jeruusalemma ning Damaskuses toimus konklaav,^[16] kus kardinal Siimon Barionnini valiti ühel häälel paavstiks ja võttis endale nimeks Peetrus. Päritolult oli ta lihtrahva esindaja Napoli piirkonnast ja sai tuntuks kui karmeliitide ordu^[17] jutlustaja. Tal olid suured teened karmis võitluses satanistlike sektide vastu Peterburis ja selle ümbruses, kus need eksitasid mitte ainult õigeusklikke, vaid ka katoliiklasi. Olles pühitsetud Mogiljovi peapiiskopiks ja hiljem ka kardinaliks, oli ta aegsasti ära märgitud tiaara^[18] tarvis. See oli keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, kongus nina ja tiheda habemega viiekümnendates aastates mees. Ta oli kirglik ja püüdlik inimene, rääkis tuliselt ja hoogsalt žestikuleerides ja pani kuulajad pigem kaasa elama, kui neid milleski veenis. Kogu maailma valitsejale tundus uus paavst kahtlase ja vastupanijana, eriti pärast seda, kui vaga paavst kirikukogu poole pöördudes imperaatorile visalt vastu vaidles, kui see nimetas kardinaliks impeeriumi kantsleri ja kogu maailma suure ülemmaagi, eksootilise piiskopi Apolloniuse, keda Peetrus pidas ebakindlaks katoliiklaseks ja kaheldamatuks petturiks.

Tõeline, kuigi mitte ametlik õigeusklike juht oli vanake Johannes, kes oli tuntud kogu Venemaa rahvale. Kuigi ta ametlikes kirjades esines kui piiskop emeritus, ei elanud ta ometi mitte üheski kloostris, vaid rändas pidevalt ühest paigast teise. Temast räägiti erinevaid legende. Mõned uskusid, et ta on ellu ärganud Fjodor Kuzmitš,^[19] see tähendab imperaator Aleksander I, kes oli sündinud umbes kolm sajandit tagasi. Teised läksid veelgi kaugemale, väites, et ta on tõeline vana Johannes ise, see tähendab apostel Johannes Theologos,^[20] kes iialgi ei sure ja saab ilmsiks viimastel aegadel. Ta ise ei rääkinud kunagi oma minevikust ega noorusest. Nüüd oli see väga vana, kuid reibas rauk koltunud ja isegi roheka varjundi omandanud kiharate ja habemega, pikakasvuline ja kõhn, kuid kogu nägu katva kergelt roosaka jumega, säravate elavate silmadega ja heldimapanevalt leebe oma palgelt ning kõnelt. Ta oli alati riietatud valgesse rässasse ja pealisrüüsse.

Kirikukogust osavõtvate evangeelsete kristlaste juhiks sai õpetatud saksa teoloog professor Ernst Pauli. See oli kõrge lauba terava nina ja siledaks pügatud poolhabemega lühikest kasvu kuivetunud vanake. Ta silmad särasid mingi erilise, raevukalt heasüdamliku helgiga. Iga minut hõõrus ta käsi, noogutas pead ja liigutas imelikult kulme; sealjuures tõi ta silmade välkudes kuuldavale katkendlikke tusaseid häälitsusi: «So! nun! Ja! So also!»^[21] Riietatud oli ta pidulikult valgesse pastorikuube, mida kaunistasid valge rätik ja mingisugused ordenimärgid.

Kirikukogu avamine oli muljetavaldav. Kaks kolmandikku tohutust katedraalist, mis oli «pühendatud kõikidele kultustele», oli täis pandud pinke ja igasuguseid istmeid osavõtjate tarvis, üks kolmandik oli aga hõivatud kõrge poodiumi alla, kus peale imperaatoritrooni ja teise, madalamal asetseva suure maagi trooni – ta oli ju imperaator-kardinal ja kantsler – olid tugitooliread ministrite, riigi- ja õukonnasekretäride tarvis ja küljel kõige pikemad tugitooliread vähemtähtsatele osavõtjatele. Kooril olid orkestrimuusikud ja naaberväljakule oli üles rivistatud kaks kaardiväepolku ja patarei piduliku saluudi tarvis. Kirikukogust osavõtjad olid juba toimetanud oma jumalateenistuse erinevates kirikutes, kuna kirikukogu avamine pidi olema täiesti ilmlik. Kui imperaator koos suurmaagi ja imetegijaga sisenes ja orkester hakkas mängima «marssi tulevasele inimesele», mis oli rahvusvaheline imperaatorlik hümn, tõusid kõik kirikukogul osalejad ja hüüdsid kübaraid lehvitades kolm korda: «Vivat! Ypa! Hoch!»^[22]

Imperaator, võtnud koha sisse trooni juures ja olles sirutanud välja käe ülevoolava heasoovlikkusega, kuulutas kõlava ja meeldiva häälega: «Kristlased kõikidest uskkondadest! Minu armastatud alamad ja vennad! Minu valitsemisaja algusest, mida Kõigekõrgem õnnistas selliste imeliste ja auliste tegudega, kuni tänaseni pole mul kordagi olnud põhjust olla teiega rahulolematu. Te olete alati täitnud oma kohust ustavalt ja südametunnistusele vastavalt. Kuid mulle ei piisa sellest. Minu tõeline armastus teie vastu, armastatud vennad, ootab vastuarmastust. Ma tahan, et mitte kohusetundest, vaid tõelisest armastusest te tunnistaksite mind enda tõeliseks juhiks kõikides asjades, mida ma ette võtan inimkonna üldiseks hüvanguks. Sellepärast tahan ma, peale selle, mida ma teen kõikide heaks, teie vastu näidata üles oma erilist armulikkust. Kristlased, millega võin mina teid õnnelikuks teha? Mida teile anda, mitte nagu minu alamatele, vaid kui kaasusklikele, kui oma vendadele? Kristlased! Öelge mulle, mis on teile kristluses kõige kallim, et ma saaksin oma jõu sinnapoole suunata?»

Ta lõpetas ja ootas. Katedraalis kostus summutatud kõma. Kirikukogu liikmed sosistasid omavahel. Paavst Peetrus seletas tuliselt kätega žestikuleerides midagi lähedalseisjatele. Professor Pauli vangutas pead ja matsutas innukalt suud. Vanake Johannes, olles kallutanud end idakiriku piiskopi ja kaputsiini^[23] poole, sisendas neile midagi vaikselt. Oodanud mõne minuti, pöördus imperaator sama lahkel toonil uuesti kirikukogu poole, kuid nüüd kostis ta häälest vaevalttajutav iroonianoot.

«Armsad kristlased,» ütles ta. «Ma saan aru, kui raske teil on öelda üks ja otsekohene vastus. Ma tahan ka selles teid aidata. Õnnetuseks te olete igiammustest aegadest alates jagunenud erinevatesse uskkondadesse ja parteidesse, nii et teil võib-olla ei ole ühtset eesmärki. Ent kui te omavahel ei suuda kokkuleppele jõuda, siis ma loodan, et kõik teie parteid nõustuvad sellega, et mina osutan neile kõigile ühesugust armastust ja ühesugust valmisolekut rahuldada igaühe tõelised vajadused. Kallid kristlased! Ma tean, et paljudele ja mitte viimastele teie seast on kristluses kõige kallim leida see vaimulik autoriteet, mida see annab oma seaduslikele esindajatele – muidugi mitte nende isiklikuks kasuks, vaid üldiseks hüvanguks, nii nagu sellel autoriteedil tugineb õige vaimulik korraldatus ja kõlbeline distsipliin, mis on hädavajalik kõigi jaoks. Armsad vennad-katoliiklased! Oo, kui hästi ma saan aru teie vaatenurgast ja kuidas ma tahaksin vahetada oma valitsejaseisuse teie vaimuliku juhi omaga! Et te ei arvaks, et see on meelitamine ja tühjad sõnad, tõotame pühalikult: meie isevalitsusliku tahtega kooskõlas taastatakse kõigi katoliku piiskoppide pea, Rooma paavst täielikult oma Rooma troonil kõikide endiste õiguste ja privileegidega, mis kuuluvad tema ameti nimetusele ja toolile ning mis kunagi on välja antud meie eelkäijate poolt alates imperaator Konstantinus Suurest.^[24] – Aga teie poolt, armsad vennad-katoliiklased, ma ootan selle eest ainult seda, et sügaval sisemuses peaksite mind tõeliselt oma ainsaks eestkostjaks ja kaitsjaks. Kes siinolijatest mind sellisena tunnistab, see tulgu siia minu juurde.»

Ja ta osutas tühjadele kohtadele platvormil. Ja rõõmsa hüüdega «Gratias agimus! Domine! Salvum fac magnum imperatorem!»^[25] tõusid poodiumile peaaegu kõik katoliku vürstid, kardinalid ja piiskopid, suur osa ilmlikke usklikke ja rohkem kui pooled mungad, ja peale sügavaid kummardusi imperaatori poole võtsid istet oma toolidel. Aga all, kirikukogu keskel istus sirgelt ja liikumatult, nagu marmorkuju, paavst Peetrus II. Kõik teda ümbritsenud olid lahkunud lavale. Alla oli jäänud hõrenenud munkade ja ilmikute hulk, mis oli talle lähenenud ja koondunud kitsaks ringiks, ning sealt kostus allasurutud sosin: «Non praevalebunt, non praevalebunt portae inferni.»^[26]

Heites üllatunud pilgu liikumatule paavstile tõstis imperaator taas häält: «Armsad vennad! Tean, et teie keskel on ka selliseid, kes kristluses peavad kõigest kallimaks selle püha pärimust, vanu sümboleid, vanu laule ja palveid, ikoone ja jumalateenimise ametit. Tõepoolest, mis võiks religioosse hinge jaoks sellest kallim olla? Teadke siis, mu armsad, et täna on minu poolt meie aulises impeeriumi linnas Konstantinoopolis alla kirjutatud määrus Ülemaailmse Kristliku Arheoloogiamuuseumi moodustamiseks ja määratud rikkalikud vahendid, eesmärgiga koguda, uurida ja säilitada igasuguseid kirikliku iidsuse mälestisi, eelistatult idakiriku omi. Teid palun ma aga homme valida endi seast komisjon, et koos minuga läbi arutada need meetmed, mida tuleks rakendada, et lähendada kaasaegset olmet, kombeid ja tavasid püha õigeusu kiriku pärimusele ja määrustele! Vennad õigeusklikud! Kellele on südamelähedane see minu tahe, see, kes oma südame tunde järgi võib mind nimetada oma tõeliseks juhiks ja valitsejaks, tulgu siia üles.» – Ja suur hulk hierarhe Idast ja Põhjast, pooled endistest vanausulistest ja üle poole õigeusu vaimulikest, munkadest ja ilmikutest tõusid rõõmsate hüüetega lavale, vaadates kõõrdi seal kõrgilt istuvaile katoliiklastele.

Kuid vanake Johannes ei liigutanud end, vaid ohkas valjusti. Ja kui inimsumm tema ümber hõrenes, jättis ta oma istme ja lähenes paavst Peetrusele ja tema poolehoidjatele. Talle järgnesid ka need järelejäänud õigeusklikud, kes polnud poodiumile läinud. – Imperaator kõneles taas: «Armsad kristlased, ma tean teie hulgas ka niisuguseid, kellele kristluses on kõige kallim isiklik arusaam tõest ja Pühakirja vabameelne tõlgendamine. Nii, nagu mina sellest aru saan, ei ole vaja, et see leviks. Te võib-olla teate, et ma oma varajases nooruses kirjutasin laialdase uurimuse piiblikriitikast, mis ei leidnud tol ajal erilist poolehoidu ega pannud alust minu tunnustatusele. Ja nüüd, arvatavasti meenutades seda seoses nende päevadega siin, saatis Tübingeni Ülikool mulle palve, et võtaksin neilt vastu teoloogia audoktori diplomi. Käskisin vastata, et võtan selle hea meelega ja tänuga vastu. Aga täna kirjutasin koos Kristliku Arheoloogiamuuseumi moodustamise määrusega alla ka Ülemaailmse Pühakirjade Vabameelse Tõlgendamise Instituudi asutamise määrusele. Koostasin pooleteise miljoni marga suuruse eelarve, mis võimaldab uurimistööde teostamise kõigis paigus ja kõikvõimalikes suundades. Kellele teie seast on südame järele minu selline vaimulik soosing, ja kes võib puhtsüdamlikult mind pidada oma suureks juhiks, palun tulla siia, uue teoloogiadoktori juurde.»

Ja suure inimese ilusat suud kõverdas kergelt mingi kummaline muie. Üle poolte õpetatud teoloogidest suundus lavale, kuigi mõned neist tegid seda aeglaselt ja kõheldes. Kõik vaatasid professor Paulile, kes oli oma istmega nagu kokku kasvanud. Ta pea oli alla vajunud ning selg küürus. Poodiumile läinud õpetatud teoloogid olid segaduses, aga üks neist lõi äkki käega ja hüppas treppi kasutamata otse alla ning jooksis longates professor Pauli juurde, jäädes nii tema ümber koondunud vähemlaste hulka. Professor tõstis pead, tõusis mingi ebamäärase liigutusega püsti ja läks vabanenud istmetest mööda, saadetuna allesjäänud usukaaslastest; ja istus vanausulise Johannese, paavst Peetruse ning nende toetajate lähedusse.

Kirikukogu märkimisväärne enamus, seega peaaegu kogu Ida ja Lääne hierarhia oli kogunenud poodiumile. Alla jäid ainult kolm üksteisele lähedalseisjat koos oma ringiga, kes soovisid olla koos vanausulise Johannese, paavst Peetruse ja professor Pauliga.

Kurval toonil pöördus imperaator nende poole: «Mida ma saaksin teie heaks veel teha? Imelikud inimesed! Mida te minult soovite? Ma ei tea. Öelge siis mulle ise, teie, kristlased, kes olete välja heidetud suurema osa oma vendade ja juhtide hulgast ja oma rahva poolt hukka mõistetud: mis on teile kristluses kõige kallim?»

Nüüd tõusis vanausuline Johannes, valge nagu küünal, ning ütles: «Suur valitseja! Kõige kallim kristluses on meile Kristus ise, Tema Ise, aga Temast, nagu me teame, on kõik, sest Temas elab kogu Jumala täius ihulikul kujul. Aga sinult, valitseja, oleme valmis vastu võtma kõike head, kui ainult teame, et sinu käe heldus on saadud Kristuse käest. Ja vastus sinu küsimusele, mida sa võid meie heaks teha, on järgmine: tunnista praegu siin meie ees Jeesust Kristust, Jumala Poega lihas tulnuna, ristilööduna ja peale seda ülestõusnuna – tunnista Teda ja me võtame sind armastusega vastu, nagu tõelist Tema aulise teise tulemise eelkuulutajat.»

Ta jäi vait ja vaatas üksisilmi imperaatorile näkku. Tolles toimus midagi halba. Tema sisemuses tõusis samasugune põrgulik torm kui see, mida ta koges tol saatuslikul ööl. Ta kaotas täielikult sisemise tasakaalukuse ja kõik ta mõtted keskendusid sellele, et ta välist enesevalitsemist ei kaotaks ega reedaks ennast enne õiget aega. Ta tegi ebainimlikke jõupingutusi, et mitte metsiku karjega kõneleja kallale söösta ja teda hammastega pureda. Äkki kuulis ta tuttavat ebamaist häält: «Vaiki ja ära karda midagi.»

Ta vaikis. Ainult ta surnukahvatu ja tumenenud nägu virildus üleni ja silmadest sähvisid välgud. Vahepeal viis suurmaag, kes istus üleni kaetuna oma tohutu suure kolmevärvilise mantiljaga, mille peal oli kardinali purpurrüü, vanausulise Johannese kõne ajal viimasega justkui mingisuguseid katseid läbi. Tema silmad kiiskasid keskendatusest ja huuled liikusid. Katedraali avatud akendest oli näha, et tõusnud oli tohutu must pilv ning peagi pimenes kõik. Vanake Johannes ei pööranud kõikvõimsalt imperaatorilt oma hämmastunud ja hirmunud pilku ning äkki põrkus ta õuduses tagasi ja hüüdis ümber pöördudes kohkumusest ahistatud häälega: «Lapsukesed, see on ju antikristus!»

Sel hetkel süttis templis kurdistava kõuemürina saatel tohutu keravälk ja kattis vanakese. Kõik tardus hetkeks, ja kui kurdistatud kristlased jälle iseendid leidsid, lamas vanake Johannes maas nagu surnu.

Kahvatu, kuid rahulik imperaator pöördus koosolijate poole: «Te nägite Jumala kohut. Ma ei soovinud kellegi surma, kuid minu taevane Isa maksab kätte oma armastatud poja eest. Asi on otsustatud. Kes hakkaks vaidlema Kõigekõrgemaga? Sekretärid! Kirjutage, et kõigi kristlaste kirikukogu otsustas pärast seda, kui tuli oli tabanud jumaliku suursugususe arutut vaenlast, ühehäälselt tunnistada Rooma suurriigi ja kogu maailma imperaatori oma kõrgeimaks juhiks ja valitsejaks.»

Järsku kõlas üks vali ja selge ütlus üle templi: «Contradictur».^[27] Paavst Peetrus II tõusis oma istmelt ja punetava näoga ning raevust värisedes tõstis oma saua ning suunas imperaatorile: «Meie ainus Valitseja on Jeesus Kristus, elava Jumala Poeg. Aga kes sina oled, seda sa juba kuulsid. Kao me silmist, Kain-vennatapja! Kao siit, saatana astja! Kristuse meelevallaga heidan mina, Jumala teenijate teenija, sinu, räpase koera, igaveseks välja Jumala linnast ning annan sind sinu isa saatana kätte! Anathema, anathema, anathema!»^[28]

Kuni ta kõneles, toimetas suurmaag rahutult oma mantilja all ja viimasest anateemist valjemalt mürises kõu ning viimne paavst langes hingetuna maha. «Nõnda hukkuvad kõik mu vaenlased minu isa käe läbi,» lausus imperaator. «Pereant, pereant!»^[29] kisendasid värisevad kirikuvürstid. Ta pöördus ja lahkus aeglaselt, toetudes suurmaagi õlale ja saadetuna kogu oma karjast, lava taga oleva ukse kaudu. Templisse jäid kaks surnut ja hirmust poolsurnud kristlaste kitsas ring.

Ainus, kes pead ei kaotanud, oli professor Pauli. Üldine õud oleks temas justkui äratanud kõik hinge jõud. Ta muutus isegi väliselt, võttes suursuguse ja hingestatud hoiaku. Otsustaval sammul astus ta lavale ja istudes ühele tühjaksjäänud riigisekretäri kohtadest, võttis paberi ja hakkas sellele midagi kirjutama. Olles lõpetanud, ta tõusis ja luges valjul häälel ette:

«Meie ainsa Päästja Jeesuse Kristuse ülistuseks! Jumala kirikute kirikukogu, mis on kogunenud Jeruusalemmas, pärast seda kui meie õnnis vend Johannes – idakristluse eestseisja, paljastas suure petise ja Jumala vaenlase selles, et ta on tegelik antikristus, keda on ette ennustatud Jumala sõnas, ja meie õnnis isa Peetrus, läänekristluse eestseisja, seaduslikult ja õiguslikult kuulutasid ta alatiseks kirikust väljaheidetuks, nüüd nende kahe, tõe eest tapetud Kristuse tunnistajate kehade juures on meie kogu otsustanud: lõpetada igasugune suhtlemine tema väljaheidetud jälgi karjaga, ja eralduda kõrbesse ootama meie tõelise Valitseja Jeesuse Kristuse vääramatut saabumist.»

Hingestatus haaras rahvahulga ning kostsid valjud hääled: «Adveniat! Adveniat cito! Komm Herr Jesu, komm!^[30] Tule, Issand Jeesus!»

Professor Pauli kirjutas ja luges ette: «Olles ühehäälselt vastu võtnud selle viimase ülemaailmse kirikukogu esimese ja viimase akti, kirjutame alla oma nimed.» Ja ta tegi koosviibijaile kutsuva viipe. Kiiresti siirdusid kõik poodiumile ja andsid allkirja. Kõige lõpuks kirjutas suurte gooti tähtedega alla «Duorum defunctorum testium locum tenes Ernst Pauli».^[31]

«Lähme nüüd oma viimase seaduselaekaga!»^[32] ütles ta, osutades kahele surnukehale. Kehad võeti kanderaamidel kaasa. Lauldes aeglaselt ladina, saksa ja kirikuslaavi hümne, suundusid kristlased Haram-eš-Šerifa templi väljapääsu poole. Siin aga peatati rongkäik imperaatori saadetud riigisekretäri poolt, keda saatis ohvitser kaardiväe jaoga. Sõdurid peatusid sissepääsu juures, riigisekretär aga luges poodiumil seistes: «Jumaliku kõrgeaususe korraldus: kristliku rahva arukusele kutsumiseks ja nende kaitsmiseks halbade kavatsustega inimeste eest, kes õhutavad mässule ja eksitusse, pidasime me õigeks kahe taevase tule poolt tapetud mässuleõhutaja laibad avalikult välja panna Kristlaste tänavale (Haret-en-Nasara), selle religiooni peatempli, mida Issanda Haua, aga ka Ülestõusmise templiks nimetatakse, sissepääsu ette, et kõik võiksid veenduda nende tegelikus surmas. Nende vastuhakkavad mõttekaaslased, kes paheliselt heidavad kõrvale kõik meie heateod, sulgevad arutult silmad jumaluse enese ilmsetele tähistele, vabastatakse meie helduse ja meie taevase isa juures oleva esinduse poolt ärateenitud surmast taevase tule läbi ning jäetakse omatahtsi elama ainsa keeluga üldise heaolu huvides – elada linnades ja teistes asustatud kohtades, et nad ei tekitaks segadust ega eksitaks süütuid ja lihtsameelseid inimesi oma kurjade väljamõeldistega.» Kui ta lõpetas, astusid kaheksa sõdurit ohvitseri märguande peale kanderaamide juurde, kus kehad lebasid.

«Mingu täide, mis kirjutatud on,» ütles professor Pauli, ja kristlased, kes kanderaame hoidsid, andsid need sõnatult sõduritele, kes lahkusid loodeväravate kaudu. Kristlased aga, väljudes kirdeväravate kaudu, lahkusid rutates linnast Õlimäest mööduvat teed pidi Jeeriko suunas, mis eelnevalt oli sandarmite ja kahe kaardiväepolgu poolt rahvahulkadest puhastatud. Jeeriko lähedastel tühjadel küngastel oli otsustatud mõned päevad oodata.

Järgmisel hommikul jõudsid kohale tuttavad kristlastest palverändurid ja jutustasid, mis Siionis oli toimunud. Pärast õukondlikku lõunat kutsuti kõik kirikukogu liikmed tohutusse troonisaali (Saalomoni trooni arvataval asukohal)^[33] ja imperaator, pöördudes katoliikliku hierarhia esindajate poole, teatas neile, et kiriku huvides on valida viivitamatult apostel Peetruse väärikas järglane ja et aja nõuetest lähtuvalt peaks valimine olema summaarne, ning et tema, imperaatori, kui kogu kristliku maailma juhi ja esindaja kohalolek korvab küllaga rituaalsed puudujäägid, ning et ta kõigi kristlaste nimel pakub Pühale Kolleegiumile valitavaks oma armastatud sõpra ja venda Apolloniust, et nende tihe side muudaks tugevaks ja purustamatuks kiriku ja riigi ühtsuse üldise heaolu nimel. Püha Kolleegium eraldus konklaaviks erilisse tuppa ja pooleteise tunni pärast naasis sealt uue paavsti Apolloniusega.

Aga samal ajal, kui toimusid valimised, veenis imperaator lühidalt ja kaunisõnaliselt õigeusklikke ja evangeelse liikumise esindajaid, et seoses uue suure kristliku ajastuga ajaloos, tuleks lõpetada omavahelised vanad vastuolud, ning andis oma sõna, et Apollonius suudab igaveseks kõrvaldada kõik paavsti võimu ajaloolised kuritarvitused. Uskudes seda juttu, koostasid õigeusu ja protestantismi esindajad  kirikute ühinemise akti, ja kui Apollonius ilmus kõigi koosolijate rõõmsate hüüete saatel koos kardinalidega saali, tõid kreeka arhierei ja evangeelne pastor talle oma paberi. «Accipio et approbo et laetificatur cor meum,»^[34] sõnas Apollonius dokumenti alla kirjutades. «Ma olen samasugune tõeline õigeusklik kui tõeline evangeelne, ja nagu ma olen tõeline katoliiklane,» lisas ta ja embas sõbralikult kreeklast ja sakslast. Seejärel läks ta imperaatori juurde, kes teda kaua oma embuses hoidis.

Sel ajal hakkasid mingid helendavad punktid lossis ja templis tormama igas suunas, need kasvasid ja muutusid kummaliste olevuste heledateks kujudeks. Maa peal ennenägematud lilled sadasid ülalt, täites õhku tundmatu aroomiga. Ülalt kostsid vaimustavad, hingeminevad ja südanthaaravad helid senitundmatuilt muusikariistadelt. Ja nähtamatute lauljate ingellikud hääled ülistasid uusi taeva ja maa valitsejaid. Samal hetkel kõlas hirmus maa-alune ulg Kesklossi loodenurgas, kubbet-el-aruah’i all, see on hingede kupli all, kus moslemite pärimuse kohaselt asus sissepääs allilma.

Kui koosviibijad imperaatori kutsel sinnapoole suundusid, kuulsid kõik arvutuid hääli, peenikesi ja läbilõikavaid – ei tea kas lapselikke või saatanlikke –, mis hüüdsid: «On tulnud aeg, laske meid sisse, päästjad, päästjad!» Kuid kui Apollonius kaljul põlvitades kolm korda sinna alla midagi tundmatus keeles hüüdis, jäid hääled vait ja maa-alune ulg lõppes. Samal ajal ümbritses Haram-eš-Šerifat igast küljest hõlmamatu rahvahulk. Öö saabudes väljus imperaator koos uue paavstiga idarõdule, päästes sellega valla vaimustustormi. Ta kummardus tervitades igasse suunda, samal ajal kui Apollonius lakkamatult võttis ja pildus õhku talle kardinal-diakonite poolt toodavatest korvidest tema käepuudutusest süttivaid suurepäraseid säraküünlaid, rakette ja tulepurskkaeve, mis olid kord fosforselt pärlikarva, kord eredalt vikerkaarevärvilised. Ja kõik see muutus maa peale jõudes arvututeks mitmevärvilisteks lehtedeks, mis olid täis tingimusteta indulgentse mineviku, oleviku ja tulevaste pattude tarvis. Rahva rõõmuhõisked ületasid igasugused piirid. Tõsi küll, mõned kinnitasid, et nägid oma silmadega, kuidas indulgentsid muutusid vastikuteks kärnkonnadeks ja madudeks.

Sellele vaatamata oli valdav enamus vaimustuses ning rahva pidustused kestsid veel mitu päeva, kusjuures uus paavst-imetegija läks selliste ennekuulmatute ja uskumatute võteteni, et neid kirjeldades edasi anda oleks täiesti kasutu. Samal ajal paastusid ja palvetasid Jeeriko tühermaa kõrgendikel asuvad kristlased.

Neljanda päeva õhtul, kui oli pimedaks läinud, jõudis professor Pauli koos üheksa kaaslasega eeslitel ja vankriga Jeruusalemma ning kõrvaltänavaid pidi, möödudes Haram-eš-Šerifast, jõudsid Haret-en-Nasara’le ning Ülestõusmise templi sissepääsu juurde, kus sõiduteel lebasid paavst Peetruse ja vanakese Johannese kehad. Tänav oli sel kellaajal inimtühi, kogu linn oli läinud Haram-eš-Šerifa juurde. Valvesõdurid magasid sügavat und. Surnukehade järele tulnud leidsid, et need olid kõdunemisest täiesti puutumata ning polnud isegi  kangeks ega raskeks muutunud. Tõstnud need kanderaamidele ning katnud selleks otstarbeks kaasa võetud keepidega, siirdusid nad samu kõrvalteid pidi omade juurde. Kuid niipea kui nad kanderaamid maha asetasid, tuli eluvaim surnutesse tagasi. Nad hakkasid liigutama, püüdes enestelt maha heita katvaid keepe. Kõik asusid rõõmuhõisetega neid abistama ning peagi tõusid elluärganud jalule tervete ja vigastamatutena.

Ja vanake Johannes hakkas kõnelema: «No kaege nüüd, lapsukesed, me polegi lahku läinud. Ja vaat mida ma nüüd teile ütlen: on tulnud aeg täita Kristuse viimast palvet oma õpilaste eest,^[35] et nad oleksid üks, nagu Ta ise Isaga oli üks.^[36] Seega selle Kristuse ühtsuse tarvis austagem, lapsukesed, meie armastatud venda Peetrust. Las karjatab järelejäänud päevil Kristuse lambukesi. Vaat nii, vend!» Ja ta embas Peetrust. Nüüd astus ligi professor Pauli: «Tu est Petrus!» Ta pöördus paavsti poole: «Jetzt ist es ja gründlich er wiesen und ausser jedem Zweifel gesetzt.»^[37] Ja ta surus tugevasti oma parema käega tema kätt, vasaku aga andis vanakesele Johannesele sõnadega: «So also, Väterchen – und nun sind wir ja Eins in Christo.»^[38]

Nõnda toimus kirikute ühinemine pilkases öös kõrgendikul, üksildases paigas. Kuid pime öö valgustati äkki eredast helgist ning taevasse ilmus suur tähis: naine päikeses, jalge all kuu ning peas kaheteistkümnest tähest pärg.^[39] Mõnda aega püsis ilmutus paigal, seejärel siirdus lõuna suunas. Paavst Peetrus tõstis oma saua ning hüüatas: «See on meie tähis! Järgneme sellele!» Ja ta liikus nägemuse suunas, Jumala mäe, Siinai poole, saadetuna mõlemast vanakesest ning kogu kristlaste hulgast...»

(Siin kohal ettelugeja peatus.)

Daam: Miks te siis ei jätka?

K (-k) Z: Käsikiri lõppes ju. Isa Pansofius ei jõudnud oma jutustust lõpetada. Juba haige olles ta jutustas mulle, et tahtis edasi kirjutada – «niipea kui terveks saan». Kuid ta ei saanud terveks ja tema jutustuse lõpp on maetud koos temaga Danilovi kloostrisse.

Daam: Kuid teie ju mäletate, mida ta teile jutustas – jutustage siis.

K (-k) Z: Mäletan ainult üldjoontes. Pärast seda kui kristlaskonna vaimsed juhid ja esindajad lahkusid Araabia kõrbesse, kuhu kõigist maadest nende juurde voolasid kokku ustavate tõepüüdlejate hulgad, võis uus paavst oma ime- ja hirmutegudega eksitada takistamatult kõiki ülejäänuid, pealiskaudseid kristlasi, kes polnud antikristuses pettunud. Ta kuulutas välja, et oma võtmete meelevallaga on ta avanud uksed maise ja hauataguse maailma vahel, ja tõepoolest, elavate ja surnute suhtlemine, samuti aga ka inimeste ja deemonite oma, muutus tavaliseks nähtuseks, ning kujunesid välja enneolematud müstitsistlikud kõlvatused ja demonolaatriad.^[40]

Kuid vaevu sai imperaator hakata end pidama tugevalt püsivaks religioossel pinnal ja pealekäivate salajase «isa» hääle sisenduste mõjul kuulutas enese ainsaks tõeliseks kõrgeimaks kosmilise jumaluse kehastuseks, kui teda ründas uus häda, sealt, kust seda keegi ei oodanud. Juudid hakkasid mässama. See rahvas, mille arvukus oli sel ajal tõusnud kolmekümne miljonini, polnud päris võõras üliinimese ülemaailmse edu ettevalmistamisel ja selle kindlustamisel. Siis aga, kui ta paiknes Jeruusalemmas, levitades salaja kuuldusi sellest, et tema peamine ülesanne on kehtestada Iisraeli ülemaailmne valitsemine, tunnistasid juudid ta Messiaks ning nende ülendatud andumus temale ei omanud piire. Ja äkki tõusid nad üles, pulbitsedes raevust ja kättemaksuhimust. See kahtlemata nii Pühakirjas kui ka pärimuses ette ennustatud pööre sai isa Pansofiuse poolt võib-olla liiga lihtsalt ja realistlikult kujutatud. Asi oli selles, et juudid, kes pidasid imperaatorit täisvereliseks ja täiuslikuks iisraellaseks, avastasid juhuslikult, et ta pole isegi ümberlõigatud.

Veel samal päeval haaras ülestõus kogu Jeruusalemma ja järgmisel päeval terve Palestiina. Ääretu ja palav andumus Iisraeli päästjale, tõotatud Messiale, asendus sama piiritu ja sama ägeda vihkamisega salakavala petise ja ülbe isehakanu vastu. Kogu juutlus tõusis kui üks mees, ja selle vaenlased nägid üllatusega, et Iisraeli hing oma sügavustes ei ela arvestustes ja Mammona^[41] teenimises, vaid südame tunde jõul – oma igavese messiaanliku usu lootuste ja raevuga. Imperaator, kes ei osanud oodata sellist järsku plahvatust, kaotas enesevalitsemise ja andis korralduse, mis mõistis surma kõik sõnakuulmatud juudid ja kristlased. Paljud tuhanded, isegi kümned tuhanded, kes ei jõudnud relvastuda, löödi halastamatult maha. Kuid peagi vallutas juutide miljoniline armee Jeruusalemma ja sulges antikristuse Haram-eš-Šerifasse. Tema käsutusse jäi vaid osa kaardiväest, mis ei suutnud vastu panna vaenlaste hulgale. Oma paavsti võluväe abil õnnestus imperaatoril läbida piirajate leer ja peagi ilmus ta taas Süüriasse arvutu eri hõimudest pärit paganate armeega. Juudid astusid talle vastu vähese tõenäosusega eduks.

Kuid vaevu said kohtuda kahe armee eelväed, kui toimus enneolematu jõuga maavärin Surnumere all, mille ääres paiknesid imperaatori väed. Avanes tohutu vulkaani kraater ja tulejõed, mis koondusid ühte leegitsevaks järveks, neelasid nii imperaatori kui ka tema arvutud väehulgad ning teda lahutamatult saatva paavst Apolloniuse, keda ei aidanud isegi kogu tema maagia. Samal ajal põgenesid juudid Jeruusalemma suunas, kutsudes hirmus ja värinas Iisraeli Jumalat appi. Kui püha linn oli juba nende vaateväljas, lõhestas kogu taeva tohutu välk idast läände ja nad nägid Kristust nende juurde laskumas kuninglikes rõivais ning naelahaavadega oma laialisirutatud kätes.

Samal ajal liikus Siinaist Siioni poole hulk kristlasi, keda juhtisid Peetrus, Johannes ja Paulus. Eri suundadest jooksid kokku veel teisedki vaimustunud hulgad. Need olid kõik antikristuse poolt hukatud juudid ja kristlased. Nad ärkasid ellu ja asusid koos Kristusega tuhandeks aastaks valitsema.

Sellega soovis isa Pansofius lõpetada oma jutustuse, mille eesmärgiks polnud kogu maailmakorralduse üleüldine hukk, vaid meie ajaloolise toimuse lahendamine, mis seisnes antikristuse ilmumises, ülendumises ja allaheitmises.

Poliitik: Ja te olete arvamusel, et see lahendus on üsna lähedal?

K (-k) Z: Nojah, saab olema veel palju loba ja tühja sebimist sel laval, kuid draama on juba ammu valmis kirjutatud kuni lõpuni. Ja ei vaatajail ega näitlejail pole antud voli selles midagi muuta.

Daam: Kuid milles on siis selle draama lõplik mõte? Ja ma ei saa siiski aru, miks see teie antikristus nii hirmsasti Jumalat vihkab, ise on aga olemuselt ju hea, mitte kuri?

K (-k) Z: Selles kogu asi ongi, et mitte olemuslikult. Selles kogu mõte ongi. Ja ma võtan tagasi oma eelnevad sõnad, et «antikristust üksnes mõistu ütlemistega ära ei seleta». Ta on tervenisti seletatav ühe ja erakordselt lihtsa mõistu ütlemise kaudu: Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Sest hiilgust on sel libaheadusel nii palju, et võta või vähemaks, kuid olemuslikku jõudu ei mingit.

Kindral: Kuid pange tähele, kus langeb eesriie selles ajaloolises draamas. Sõjas, kahe sõjaväe kohtumisel! Vaat nii pöörduski meie jutuajamise lõpp tagasi oma alguse juurde. Kuidas see teile meeldib vürst? … Issake! Aga kus siis vürst on?

Poliitik: Aga kas te siis ei märganud? Ta lahkus vaikselt sellel pateetilisel kohal, kui vanake Johannes antikristuse vastu seina surus. Ma ei tahtnud sel kohal lugemist katkestada, pärast aga unustasin.

Kindral: Põgenes, hoidku Jumal, teist korda põgenes. Aga kuidas ta ennast ületada püüdis. Aga seda pilti ikkagi vastu ei pidanud. Oh, Issand!

Vene keelest tõlkinud Ülo Reintop

 

Märkused

[1] Tsitaat Solovjovi luuletusest «Panmongolism».

[2] Bogdõhhan – suurvaldjas, mongolite tiitel Hiina imperaatoreile.

[3] Kodumaatud.

[4] Tervikuna.  

[5] V. Solovjov peab siinkohal silmas Aleksander Suure ajastut, diadohhide  ja roomlaste valitsemise aega Aleksandrias III eKr–IV pKr, mil see oli teaduste, kirjanduse ja filosoofia keskuseks, kus oli kuulus Museion tuntud raamatukoguga ning kus ilmnes kreekaliku harituse valgus (nn aleksandrialiku kooli iseloomulikuks jooneks on püüd sulandada üheks tervikuks kreeka filosoofiat ja idamaist maailmavaadet nt judaismi või egiptlaste usundit).

[6] 1Kr 14,20: «Vennad, ärge olge lapsed oiu poolest! Olge väetid lapsed halvas, oiu poolest aga olge täiskasvanud!»

[7] Põhjalikumalt võib lugeda V. Solovjovi suhtumisest Nietzche üliinimese aatesse tema artiklis «Üliinimese aade». Antud juhul peab Solovjov silmas nitzcheaanluse pahupoolt – enesele ettehaaravalt mingi üliinimliku teadmise/taipamise omistamist, V. Solovjov, Teosed, 2. kd, lk 628. Samuti on üliinimese aade olemas Kristuse kujus, ja järelikult saab see olla, oli ja saab olema rada, mida mööda mindi, minnakse praegu ja tulevastel aegadel inimeste hüvanguks. Selle raja lõpus on täielik ja otsustav võit surma üle. – V. S. Teosed, 2. kd, lk 633–634.

[8] Selle kohta täpsemalt V. Solovjovi artiklis «Muhamed, tema elu ja religioosne õpetus» (1896).

[9] Jh 5,43.

[10] Alaline ülemaailmne komitee (prantsuse k).

[11] Solovjovi suhtumisest ülemaailmsesse monarhiasse on väljendatud kirjas I. S. Aksakovile 1883. aastal: «Ülemaailmse monarhia aade ei kuulu minule, vaid see on igiammune rahvaste lootus. Mõtte inimestest on see aade keskajal vaimustanud, muuseas, Dantet, meie sajandil on selle eest võidelnud Tjutšev, nagu see hästi teada on, erakordselt peenetundeline ja terava mõistusega inimene. «Suure vaidluse» täielikus väljaandes kavatsen ma esitada ülemaailmse monarhia aate osalt Dante, osalt Tjutševi sõnadega.»

[12] Φιλο + ζωος – elavat armastav, elu armastav; siin loomade armastaja.

[13] Peale leiva… vaatemänge, s.o tsirkust.

[14] Osaliselt usklik.

[15] Ajastu vürst – saatan.

[16] Konklaav – kardinalide kogu, mis moodustatakse uue paavsti valimiseks.

[17] Karmeliidid – ühe katoliikliku kerjusmunkade ordu liikmed. Ordu asutati 1156. a.

[18] Tiaara – paavsti peakate, tema kui Kristuse asemiku (teadaolevatele allikatele toetudes tuleb nentida, et Peetruse asemiku, mitte Kristuse asemiku), ülempreestri ja riigipea võimu sümbol.

[19] Fjodor Kuzmitš – vanake, kes vastavalt pärimusele oli end selle nimega varjav Aleksander I, kes väidetavalt ei surnud 1825. a Taganrogis, vaid läks kõrbesse.

[20] Johannes Theologos (Teoloog) – üks apostel Johannesele omistatavatest ülistusnimedest. Apostel Johannes ise oli Kristuse armastatud õpilane, üks kolmest, pärimusest lähtuvalt. Tema sulest või sõnast pärinevad evangeelium Johannese järgi, Johannese kirjad (3) ja Johannese Ilmutuseraamat ehk Apokalüpsis. Apokrüüfidest on veel teada hulgaliselt Johannese nimega seotud kirjandust, millistest tuntum on ilmselt Johannese teod.

[21] Nii… no jaa… nii, nii.

[22] Elagu-hüüded ladina, vene ja saksa keeles.

[23] Kaputsiinid – katoliiklikud mungad, kes eraldusid frantsiskaanidest ja moodustasid oma ordu aastal 1525. Riietuses on eriliseks tunnuseks kapuuts – teravaotsaline peakate, mis moodustab ülejäänud pealisriidega ühtse terviku.

[24] Konstantinus Suur (285–337) – Rooma imperaator, kes oma valitsemisajal ühendas Rooma impeeriumi ühtseks tervikuks ja viis pealinna üle Bütsantsi, hilisemasse Konstantinoopolisse, ning muutis kristluse valitsevaks usundiks riigis. Surma eel võttis ristimise läbi avalikult vastu kristluse.

[25] Tänu sulle! Issand! Elagu suur imperaator!

[26] Ei võida ära, ei võida ära põrgu väravad!

[27] Vastuväidetud, protestitud; ka vastuväide; kiriklik vastuväite esitamise vormel.

[28] Olgu neetud! Olgu neetud! Olgu neetud! – kolmekordne kirikuvande alla panek.

[29] Hukkugu, hukkugu!

[30] Saabugu! Saabugu! Tule, Issand Jeesus, tule!

[31] Kahe surma tunnistaja professor Ernst Pauli.

[32] Seaduselaegas – iidse judaismi peamine pühadus, puidust erilisel moel valmistatud laegas, mis kaetud kullaga, milles säilitati seaduse tahvleid, kullast urni mannaga ja Aaroni keppi/saua.

[33] Saalomon – Iisraeli kuningas (993–953 eKr), Taaveti poeg. Ehitas hiilgava templi JHWH-le Jeruusalemmas. Tema kirjutatuks peetakse Ülemlaulu, Tarkuseraamatut.

[34] Võtan vastu ja kiidan heaks ning rõõmustagu mu süda.

[35] Mt 26,36–45, Jeesuse palve Ketsemani aias.

[36] Jh 17; kuigi eelnev toimetaja on viidanud Matteuse evangeeliumile, pärinevad sõnad üksolemisest Johannese evangeeliumist. Matteuse evangeeliumis kirjeldatakse sündmuse välist, nähtumuslikku külge. Johannes annab sama sündmuse sisulise külje.

[37] Sina oled Peetrus! See on täielikult tõestatud ega võimalda mingit kahtlust.

[38] Nõnda siis, isad, nüüd oleme ühtsed Kristuses.

[39] Ilm 12,1.

[40] Deemonite kummardamine.

[41] Mammon – iidsetel süürlastel ja ka juudalastel rikkuse ja maise heaolu jumalus.