EELK Toronto Peetri koguduse õpetaja Mart Salumäe väitis hiljuti ajalehes Sakala, et samasooliste abielu aktsepteerimine mõnede kirikute poolt «toetub moraalselt ja teoloogiliselt kristlikule ligimesearmastusele – seega otseselt Kristuse armastuskäsule».
EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja Triin Käpp leiab, et «praegu arutelu all olev abieluvõrdsus ehk abielu kahe täiskasvanud inimese vahel soost sõltumata on täiesti kristlik».
Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud on üheskoos ja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ka eraldi korduvalt väljendanud klassikalist õpetust abielust kui üksnes mehe ja naise liidust. Selle õpetuse üldkehtivust ei taga aga kirikujuhtide autoriteet, vaid Jumala sõna.
Mitte iga teoloogilise mõttevahetuse käigus esitatud ekslik väide ei ole veel hereesia ehk valeõpetus. EELK-s ei ole ükski institutsioon või isik varustatud ilmeksimatuse anniga. Vaimulike teoloogiline ettevalmistus on nagu on. Seetõttu võib isegi kirikuorgan teha eksliku otsuse või vaimulik esitada eksliku väite.
Luterlaste jaoks «ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid, on Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjad» (Konkordiavormel).
Pühakiri ja selles juurduv apostlik pärimus ei tea mitte midagi «sooneutraalsusest» või «abieluvõrdsusest», s.t sellest, et samasoolised paarid saavad moodustada sooneutraalse abieluliidu. Põhjendada seda kristliku armastusega on vale. Inimese jumalanäolisus ja armastus ligimese vastu ei tee õigeks pattu.
Mart Salumäe ütleb: «PIIBEL ON konstantne suurus ning sinna kirja pandu on kirjas alatiseks. Teisiti on lood kristliku moraaliõpetusega ehk viisiga, kuidas Piiblit tõlgendatakse.»
Tõlgendusi ja arusaamu võib inimeste seas olla erinevaid, ent kirikus tuleb, nagu öeldud, «kõiki õpetusi ja õpetajaid» kontrollida Pühakirjaga. Ja just Jumala enda sõna on see, mis lükkab ümber samasooliste suhete tunnistamise õigeks ja kristlikuks kombeks.
Ülal osutatud vaimulike seisukohavõtud lähevad teoloogide mõttevahetusest kaugemale, vastandudes otseselt Pühakirjas selgesti ja ühemõtteliselt väljendatud õpetusele, millega on kooskõlas ka kiriku sajanditepikkune praktika. Sisuliselt esitatakse kiriku õpetusele alternatiivne õpetus ja soovitakse, et kirik loobuks oma senisest arusaamast.
Kiriku õpetuse avalik õõnestamine vaimulike poolt on taunitav esiteks seetõttu, et see külvab segadust koguduserahva seas ja eksitab avalikkust. Tekib mulje, et kiriku õpetus on ebamäärane ja mitmeti tõlgendatav.
Teiseks, see kahjustab nende vaimulike kolleegide tööd. Kui enamik kirikuõpetajaid õpetavad jutlustes ja kateheesis üht, aga mõned vaimulikud esinevad meedias risti vastupidise õpetusega, seab see kiriku õpetusele truude töötegijate autoriteedi kahtluse alla.
Kolmandaks teenib see vaid nende huve, kes soovivad kiriku kui jumaliku institutsiooni muutumist selle maailma sarnaseks ning alistumist ajastu vaimule.
Kirikus ei saa samaaegselt käibel olla vastukäivad õpetused. Ei saa ka kokku leppida kompromissis, et las ühed usuvad üht ja teised teist. See lõhub kiriku ühtsuse ja kahjustab kiriku missiooni. Seetõttu ei saa mõnede vaimulike poolt esitatud eksitavatest ja hereetilistest väidetest mööda vaadata.