Piibli üks lihtsamaid tõdemusi palvest on: «Teil ei ole, sest te ei palu» (Jk 4:2). Sellele, kes teab ennast viletsa palvetajana, võib see salm olla torkav. Eks igaüks teab ise kõige paremini, kui palju või vähe ta palvetab. Samas võib olla ka nii, et isegi kui palud, ei saa. Nimetatud piiblikoht jätkub nii: «Te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks, tahtes seda kulutada oma lõbudeks.» Seega peaks palvetajal olema hea ajend ning ta peaks palvetama järjekindlalt.

Seda järjekindlust nõutab Jeesus oma võrdumis kohtunikust, kes viimaks annab lesknaise pealekäimisele alla, sest see ei jätnud järele (Lk 18). Selle võrdumi puhul öeldakse otse, milleks Jeesus seda rääkis: «Et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida.»

Seega julgustab Piibel meid püsivaks ja allaandmatuks palveks, kui teame, et palume Jumalale meelepäraseid asju ning meie palvetamise põhjus on õige. See innustab palvetama. Näiteks on juhtunud seda, et keegi on oma lähedase pärast palvetanud aastaid, isegi aastakümneid ning alles palvetaja surres toimub selle lähedase elus murrang. Palve maailmas tasutakse visadus sageli alles lõpuks.

Aga mitte alati. Meil tuleb tunnistada, et palvega seostub palju sellist, mida me ei mõista. Mõnikord saad palve vastuse päris kiiresti, ja teisal tundub, et ega minu palveid niikuinii keegi ei kuule. Siiski-siiski, palveid kuuldakse küll, aga Jumal on Jumal ning otsustab ise oma tarkuses, millal ja kuidas Ta vastab või jätab vastamata. Kasutu on püüda Teda manipuleerida või ära osta otsekui paganlikke jumalaid. Või siis panna Teda tegutsema vastupidiselt Tema Sõnas ilmutatud tahtele: «Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud» (Ps 66:18). Jumala tahtele vastanduvat palvet taevas kuulda ei võeta.

Oma pattude tunnistamine ja palve, eriti tänupalve ja Jumala ülistamine asetavad inimese Jumala ees tema õigele, s.t vastuvõtja kohale. Oleme kogu oma maise ja vaimuliku elu saanud Jumalalt kingina. Nõnda astume Tema ette vääritu teenrina paluma juhtimist, jõudu ja tarkust, et mõista Jumala tahet ja teenida oma ligimest.

Reformatsiooni teoloogias õpetati, et inimene on «incurvatus se», iseenesesse pöördunud. Tõeline palve peaks aitama meil sellest enesekesksusest välja pöörduda. Pöörduma rohkem Kristuse ja ligimese poole. Viimaks ei ole ju oluline, et Jumal teeks meie tahtmist, vaid et Ta paneks meid täitma Tema tahtmist.

Kõige konkreetsemad palvevastused saame sageli siis, kui osaleme aktiivselt Jumala kuningriigi töös. See on loomulik, sest Jumala kuningriigi tulemine inimeste keskele Sõnas ja sakramentides on see, mida Jumal tahab. Viimaks kuuldakse ka meie armetuid ja kohmakaid palveid sellepärast, et Jumal on meie vastu armuline ja helde. Püsigem siis palves, julguse ja kannatlikkusega.

Algselt avaldatud ajalehes Uusi Tie 4/2023 (27.1.2023). Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal. Tõlkinud Illimar Toomet