Sihtasutus Eesti Kontsert otsustas tühistada Venemaal esinemas käinud Andres Mustoneni. Maestro ei jätka enam ansambli Hortus Musicus kunstilise juhina.

«Kui see, et inimeselt võetakse osa tema elutööst ja antakse kellegi teise kätte, ei ole tühistamine, siis mis üldse on tühistamine?» küsib Tõnu Lehtsaar.

Siinkirjutaja kui kolme Saaremaa koguduse õpetaja saatis SA Eesti Kontserdi juhatuse liikmele Kertu Orrole järgmise kirja:

«Olen äärmiselt häiritud uudisest, et Teie juhitud asutus lõpetab koostöö ansambli Hortus Musicus kunstilise juhi härra Andres Mustoneniga.

Meil on olnud temaga pikaajaline koostöö Saaremaal Pöide Maarja kirikus, millega oleme väga rahul olnud. Ka selleks suveks oli kavandatud kontsert.

Ma ei kiida heaks kõrgelt hinnatud muusiku härra Mustoneni n-ö poliitilist tühistamist sihtasutuse Eesti Kontsert poolt, millest võis lugeda massiteabekanalites.

See on minu hinnangul inimesele kohta kätte näitav, kiusajalik käitumine, mille suhtes ma rakendan alati täisleppimatust. Mõistagi on selline käitumine vastuolus Kiriku väärtustega.

Sellest tulenevalt annan Teile teada, et minu juhitud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kogudustes on välistatud igasugune koostöö Eesti Kontserdiga kuni tühistamispoliitika lõppemiseni.

Ma astun samme, et see võiks olla nõnda ka teistes kogudustes. Mul on raske ette kujutada, et kiriku võlvide all saaks hõljuda ülekohtu vaim.

Kui me sellise käitumise suhtes silma kinni pigistaksime, annaksime oma panuse kiusamis- ja tühistamiskultuuri vohamisse ühiskonnas.»

Kutsun käesolevaga üles kõiki kogudusi ja kiriklikke asutusi hoiduma koostööst Eesti Kontserdiga, et mitte õlitada inimeste alandamise ja kiusamise masinavärki ning mitte õnnistada tühistajate mõttelaadi ja käitumismustrit.

Loodetavasti viivad need sammud Eesti Kontserdi meelemuutuse ehk meeleparanduseni.

«Ole tervitatud, Maarja, täis armu, Issand on sinuga. Õnnistatud oled sa naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili.»

See tervitus koosneb kolmest osast – ühe osa ütles ingel: «Ole tervitatud, täis armu, Issand on sinuga; õnnistatud oled sa naiste seas». Teise osa ütles Ristija Johannese ema Eliisabet: «Õnnistatud on sinu ihu vili.» Kolmanda osa lisas Kirik juurde, nimelt «Maarja» – sest ingel ei ütelnud: «Ole tervitatud, Maarja», vaid «Ole tervitatud, täis armu.» Nagu allpool selgub, on nime «Maarja» tähendus kooskõlas ingli sõnadega.

Palve esimese osa juures peab silmas pidama, et ennemalt oli suur asi, kui inglid inimestele ilmusid. See, et inimesed inglite suhtes aupaklikust üles näitasid, oli iseäranis kiiduväärt. Aabrahami kiituseks on kirjutatud, et ta võttis ingleid külalislahkelt ja aupaklikult vastu. Selline asi aga, et ingel oleks avaldanud au inimestele, oli selle ajani ennekuulmatu, mil ingel Pühimale Neitsi Maarjale austust avaldades ütles: «Ole tervitatud!» Ennemalt ei avaldanud ingel au inimesele, vaid ikka inimene inglile, sest ingel on inimesest suurem ja seda kolmel moel.

Esimene asi puudutab loomuse väärikust. Põhjus on selles, et ingel on loomult vaimne: «Sa teed oma ingliteks vaimud» (Ps 104:4). Inimene seevastu on loomult kaduv. Aabrahamgi ütles: «Ma räägin oma Issandaga, kuigi olen põrm ja tuhk» (1Ms 18:27). Seega ei olnud sünnis, et vaimne ja hävimatu olend osutaks austust kaduvale – inimesele.

Teine põhjus on selles, et ingel on Jumalale lähemal. Ingel seisab Jumala lähikondlasena Tema ligi: «Tuhat korda tuhat teenisid teda, kümme tuhat korda kümme tuhat seisid tema ees» (Tn 7:10). Inimene on patu pärast pigem võõras või Jumalast eemaldunu: «Ma pagesin kaugele» (Ps 55:8). Seetõttu on kohane, et inimene avaldab inglile kui jumalariigi ligidal olijale ja selle lähikondlasele austust.

Kolmandaks ületavad inglid inimesi jumaliku armu hiilguse täiuslikkuses, sest inglid saavad osa jumalikust valgusest endast selle ülimas täiuses: «Kas on määra tema väehulkadel? Kellele tema valgus ei tõuse?» (Ii 25:3). Nii ilmuvad inglid inimestele alati koos valgusega. Inimeste juures seevastu, isegi kui nad saavad armu valgusest osa, leiab see aset siiski palju vähemal määral ja teatud hämarusega.

Seetõttu ei olnud seni sobilik inimese vastu austust avaldada, kuni leiti inimsoost keegi, kes neis kolmes asjas ingleid ületab – ja see inimene oli Pühim Neitsi Maarja. Näitamaks, et ta inglitest kolmekordselt üle on, avaldas ingel talle austus, öeldes: «Ole tervitatud!» Pühim Neitsi ületas inglit kõigis neis nimetatud kolmes punktis.

Esiteks armu täiuses, mida on Pühimal Neitsil rohkem kui ühelgi inglil. Sellele viitamiseks osutas ingel talle au, sõnades: «täis armu». Ingel oleks justkui tahtnud ütelda: «Ma avaldan sulle austust, sest sa ületad mind armu täiuses.» Pühima Neitsi kohta öeldakse, et temas oli armu täius kolmel viisil.

Esiteks käib see tema hinge kohta, milles tal oli kogu armu täius. Jumala arm antakse selleks, et teha head ja hoiduda kurjast. Mis neisse kahte puutub, siis Pühim Neitsi valdas armu kõige täiuslikumal kujul, sest ta hoidus pattudest enam kui ükski pühak, kes peale Kristust on elanud. Patt on kas pärispatt, millest ta sai puhtaks juba emaüsas^[i], või surmapatt või andestatav patt – neist viimastest oli ta aga vaba. Nagu on kirjas Ülemlaulus: «Sa oled täiuslikult ilus, mu armas, sul ei ole ühtegi viga» (Ül 4:7). Augustinus ütleb raamatus «Armust ja loomusest»:

«Kui me saaksime kokku kutsuda, peale Pühima Neitsi Maarja, kõik pühad mehed ja naised ja neilt küsida, kas nad on pattu teinud, siis hüüaksid nad kõik justkui ühest suust: kui ütleme, et meis ei ole pattu, siis me petame iseendid ja meis ei ole tõde (1Jh 1:8). Siiski ma ütlen, et Issanda au nimel ma ei pea vajalikuks seada küsimust patu kohta seoses Pühima Neitsiga. Me teame, et Maarjale sai osaks rohkesti armu, et võita igasugune patt Tema kaudu, kelle eostamist ja ilmaletoomist ta vääris ja kes kindlasti oli patust prii.»^[ii]

Kristus ületas Pühimat Neitsit selles osas, et Ta eostati ja sündis pärispatuta. Pühim Neitsi eostati pärispatus, aga ta ei sündinud selles. Maarja tegi kõiki vooruslikke tegusid, teised pühakud aga vaid mõningaid: üks oli alandlik, teine ​​puhas, kolmas ​​armuline. Seetõttu on igaüks neist meile eri vooruste eeskujuks, nii nagu näiteks õnnistatud Nikolaus on halastuse puhul. Pühim Neitsi on aga kõikide vooruste etalon, sest temas leiad sa alandlikkuse mõõdupuu: «Ta on vaadanud oma teenija madaluse peale» (Lk 1:48); puhtuse mõõdupuu: «Sest ma meest ei tunne» (Lk 1:34); ja üldse kõikide vooruste mõõdupuu nagu on üsna ilmne. Niisiis, Pühimal Neitsil oli armu täius niihästi puhtuses kui ka vooruses.

Teiseks oli ta niivõrd täis armu, et see tulvas tema hinges tagasi kehasse. Pühakute juures on see suur asi, et nad on niivõrd tulvil armu, et see pühitseb nende hinge. Pühimal Neitsil oli aga säärane armu täius, et see voogas tagasi tema kehasse, et temas endas eostus Jumala Poeg. Selle kohta ütleb Hugo de Saint-Victor: «Tema südames lõõmas eriliselt Püha Vaimu armastus, nõnda, et see kandis imelist vilja ka tema kehas, et seal sai sündida Jumal ja inimene.»^[iii] «Seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks» (Lk 1:35).   

Kolmandaks küllastas ta armuga kõiki inimesi. On suur asi, kui mõnel pühakul on nii palju armu, et sellest piisab tema enda päästmiseks; veel suurem on see siis, kui tal on armu paljude inimeste päästmiseks. Suurim on see asi aga siis, kui armu jätkuks kogu maailma inimeste päästmiseks. Aga just nii on Kristusel ja Pühimal Neitsil. Sest ei ole ohtu, milles sa aulise Neitsi poolt ei saaks päästetud. Nagu öeldakse Ülemlaulus: «Tuhat kilpi» – kaitse õnnetuste vastu – «ripub selle küljes» (Ül 4:4). Nõnda sa saad kõikides vooruslikes tegudes tema käest abi. Jeesus Siirak ütleb: «Minus on kogu elu ja vooruse lootus» (Vlg Eccli 24:25).^[iv] Maarja on niisiis täis armu ja ületab armu täiuselt ingleid. Seepärast kutsutakse teda õigusega Maarjaks, mille all mõistetakse seda, kel iseendas on valgus, nagu ütleb Jesaja: «Issand täidab säraga su hinge» (Js 58:11). Maarja nime all mõistetakse veel seda, kes valgustab teisi – kogu maailma. Seetõttu sarnaneb ta päikesele ja kuule.

Teiseks ületas Maarja ingleid oma läheduselt Jumalaga. Sellele osutades lausus ingel: «Issand on sinuga», justkui tahtes ütelda: «Ma avaldan sulle austust, sest sa seisad Jumalale lähemal kui mina, sest Issand on sinuga.» Ingel ütles Maarjale: «Issand», s.t Isa, kelle Poeg on ühtlasi sinu poeg, mida ei ole ühelgi inglil ega loodud olendil olnud: «Seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks» (Lk 1:35). Issanda Jumala Poeg oli Maarja üsas: «Hõiska ja kiida, Siioni elanik, sest Püha on teie keskel suur!» (Js 12:6). Järelikult on Issand Pühima Neitsiga teisiti kui ingliga: sest Maarjaga on ta kui Poeg, ingliga aga kui Issand. Issand Püha Vaim oli temaga nagu templis, nagu öeldakse: «Issanda tempel, Püha Vaimu pühamu»^[v], sest teda eostati Püha Vaimu väel.^[vi] «Püha Vaim tuleb sinu peale» (Lk 1:35). Nii on järelikult Pühim Neitsi Jumalale lähemal kui ingel, sest temaga on Issand-Isa, Issand-Poeg, Issand-Püha Vaim – ühesõnaga kogu Kolmainsus. Sellest ka laulusalm: «Kogu Kolmainsuse ülev trikliinium».^[vii] «Issand on sinuga» on üllaim sõna, mida kellegi kohta saab pruukida. Seega avaldab ingel Pühimale Neitsile põhjusega austust, sest ta on Issanda Ema ja seega ka Emand. Seetõttu sobib ka talle nimi Maarja, mis süüria keeles tähistab «emandat».^[viii]

Kolmandaks ületas ta puhtuse poolest ingleid, sest Pühim Neitsi mitte ainult ei olnud ise puhas, vaid hoolitses ka teiste puhtuse eest. Ta oli patust täiesti puhas, sest ei pärispatt, surmapatt ega ka andestatav patt ei puututanud teda. Sama kehtib karistuse kohta. Sest inimestele sai patu tõttu osaks kolm needust.  

Esimene anti naisele – et ta rasestuks rikutuses, kannaks last raskustega ja tooks ta ilmale valuga.^[ix] Sellest oli Pühim Neitsi puutumata, sest ta eostati rikkumatult, ta kandis Lunastajat hingekosutuses ning tõi ta rõõmuga ilmale. Jesaja ütleb: «Kasvav võrsub ning hõiskab rõõmust ja kiitusest» (Js 35:2). Teine needus anti mehele – et ta peaks palehigis oma leiba sööma.^[x] Sellest jäi Pühim Neitsi puutumata, sest nagu ütleb apostel esimeses kirjas korintlastele: neitsid ei pea muretsema maailma asjade pärast, vaid ainuüksi Jumalale kuuluva pärast.^[xi]

Kolmas needus on ühine nii meestele kui naistele, nimelt see, et nad peavad põrmuks saama. Sellestki oli Pühim Neitsi puutumata, sest ta võeti kehaliselt taevasse. Usume ju, et peale surma äratati ta elule ja viidi taevasse: «Tõuse, Issand, oma puhkepaika, Sina ja su pühitsuslaegas» (Ps 132:8).

Järelikult oli ta puutumata kõikidest needustest ja nõndaviisi «õnnistatud naiste seas», sest ta ise üksi purustas needuse, tõi meile õnnistuse ja avas taeva väravad. Seepärast sobib talle nimi Maarja, mida tõlgendatakse kui «mere täht», sest nagu mere täht näitab meremeestele teed sadamasse, nii juhatab ka Maarja kristlased taevase auhiilguse juurde.

«Õnnistatud on sinu ihu vili, Jeesus.» Patune otsib vahel, aga ei suuda leida, õige aga leiab. Õpetussõnades on öeldud: «patuste vara talletatakse õigele» (Õp 13:22). Nii otsis Eeva vilja, aga ei leidnud sealt seda, mida tahtis; Pühim Neitsi aga leidis oma ihu viljas kõik selle, mida Eeva ihkas. Eeva soovis oma viljas leida kolme asja. Esiteks seda, mida saatan valelikult lubas, nimelt et nad saavad Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja. «Sa saad,» ütles valetaja, «Jumala sarnaseks», nagu on kirjutatud esimeses Moosese raamatus (1Ms 3:5). Ta valetas, sest ta on valetaja ja valede isa. Vilja süües ei saanud Eeva Jumala sarnaseks, vaid hoopis erinevaks, sest patustades pöördus ta ära Jumalast, oma päästjast, mille pärast ta ka paradiisist välja aeti. Mida Eeva otsis, leidis aga Pühim Neitsi ühes kõigi kristlastega Maarja oma ihu viljast, sest Kristuse kaudu oleme ühendatud ja sarnaneme Jumalaga. Johannese kirjas öeldakse: «Kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased» (1Jh 3:2).

Teiseks, Eeva ihaldas oma vilja naudingu pärast, sest see tundus hea süüa. Ta aga ei leidnud seda, vaid sedamaid tundis ta end alasti ja teda valdas kartus. Neitsi viljas leiame aga sulniduse ja pääste. Johannese evangeeliumis seisab: «Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu» (Jn 6:54).

Kolmandaks, Eeva vili oli silmale ilus vaadata, kuid Pühima Neitsi vili on palju ilusam veel, sest inglidki tahavad teda vaadata: «Kauneim oled sa inimlastest» (Ps 45:3). Seepärast ongi ta Isa auhiilgus.

Eeva ei suutnud leida oma viljas seda, mida ükski patunegi ei saa leida oma patus. Mida ihaldame, seda leiame aga Neitsi ihu viljas. Jumal on seda vilja õnnistanud ning täitnud kõige armuga nii, et ka meie saame sellest osa: «Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses» (Ef 1:3). Inglid on avaldanud Talle austust: «Õnnistus ja kirkus ja tarkus ja tänu ja au ja vägi ja võim olgu meie Jumalale igavesest ajast igavesti» (Ilm 7:12). Inimesed austavad Teda: «Et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuses!» (Fl 2:11), «Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!» (Ps 118:26).

Niisiis nõnda on Neitsi õnnistatud, aga veel rohkem on õnnistatud tema ihu vili.

Märkused ja kommentaarid

Aquino Thomas pidas jutluse «Ingli tervituse» palve kohta 1273. aasta paastu ajal Napolis, aasta enne oma surma. Siinne tekst (Expositio Salutationis Angelicae) on selle jutluse kokkuvõte. Aquino Thomase kanoniseerimisprotsessi tunnistajad on rääkinud, et Ingellik Doktor «jutlustas kinnisilmi, keskendunult ja taeva poole pöördudes» (praedicantem oculis clausis, contemplativis et directis ad coelum) «Ave Maria» palve teemal. Aquino Thomas pidas samal ajal veel jutlusi Meie Isa palve, usutunnistuse ja kümne käsu kohta. Seega täitub tänavuse paastu ajal siinse jutluse pidamisest omamoodi ümmargune tähtpäev (750 aastat).

Mis selle aja jooksul on muutunud? Esiteks muidugi on muutunud juba palve ise. Aquino Thomase ajal tunti «Ingli tervituse» palvest ainult selle esimest osa. Lause «Püha Maarja, Jumala ema, palu meie, patuste, eest nüüd ja meie surma tunnil» lisati palvele juurde alles reformatsiooni koidikul. 1495. aastal ilmus trükis dominikaani Girolamo Savonarola koostatud «Ingli tervituse» palve seletus (Esposizione sopra l'Ave Maria), milles oli palvele lisatud täiendatud lõpp. 1556. aastal lisatakse see Trento kirikukogu katekismusesse ja 1568. aastal muutub palve sellisena katoliiklastele siduvaks. Palve esialgne versioon, nii nagu seda kasutas veel Aquino Thomas, ei olnud võõras ka reformaatoritele. Nt Martin Lutheri 1522. aastal ilmunud palveraamat Betbüchlein sisaldas veel «Ingli tervituse» palvet. Seega võiks Aquino Thomase mõtisklus «Ave Maria» palve teemal pakkuda huvi mitte ainult katoliiklastele.

Teise asjana tasuks välja tuua selle, et Aquino Thomase ajal ei olnud Maarja pärispatuta saamise dogma veel praegusel kujul fikseeritud. Kuigi traditsiooniliselt ei ole Maarja vagaduses ja puhtuses kunagi kaheldud, valitses Thomase kaasajal tõlgendustes küllal suur arvamuste paljusus (ST, III, q 27 a 3). Thomase seisukoht ei erine oluliselt püha Bernard’i või püha Bonaventura omast, kes mõlemad olid suured Maarja-austajad, kuid väitsid, et Maarja eostati tavalisel viisil ning seetõttu oli ta seotud pärispatuga, kuid temas ei olnud mingit isiklikku pattu (peccatum actuale). Thomas kirjutab Summas: «Pühim Neitsi oli seotud pärispatuga, aga ta puhastati enne emaüsast sündimist» (Beata Virgo contraxit quidem originale peccatum, sed ab eo fuit mundita, antequam ex utero nasceretur) (ST, III, q 27 a 2 ad 2). Sama mõtet kordab Thomas siinses jutluses: «Pühim Neitsi eostati pärispatus, aga ta ei sündinud selles» (Beata autem Virgo in originali concepta, sed non nata). See tähendab, et Thomase järgi oli Maarja setud pärispatuga ja patu ajendiga (fomes peccati) n-ö teoreetiliselt (secundum essentiam) ning tema puhastamine oli võrreldav inglite puhastamisega, kelles samuti ei ole kübetki ebapuhtust (in quibus nulla impuritas invenitur). Maarja seos patuga kadus täielikult Kristuse eostamise läbi, mis oli Püha Vaimu töö (ST, III, q 27 a 3 ad 3).

Expositio Salutationis Angelicae on andnud põhjust oletuseks, et Aquino Thomas on enne surma oma Summas väljendatud seisukohti Maarja pärispatuta saamise kohta jõudnud mõnevõrra revideerida. Jutluses kohtab nimelt lauset: «Maarja oli patust täiesti puhas, sest ei pärispatt, surmapatt ega ka andestatav patt ei puudutanud teda» (Ipsa enim purissima fuit et quantum ad culpam, quia nec originale, nec mortale, nec veniale peccatum incurrit). Selle tekstilõigu interpreteerimisel jooksid Aquino Thomase uurijatel eelmise sajandi alguses suusad päris risti. Ühed väitsid, et Expositio märgib muutust Thomas seisukohtades, teised aga jällegi rõhutasid, et Expositio teksti ei tohi üle tähtsustada, sest rangelt võttes pole isegi kindel, kui täpselt jutluse tekst annab edasi Thomase seisukohti (tegu on ju kokkuvõttega). Teksti on peetud ka mitteautentseks, kuigi kaasajal see kahtlus rohkete käsikirjade valguses enam päevakorral ei ole. Peab mainima, et Thomas on mõtet, et Maarja oli pärispatust puutumatu, väljendanud oma varasemateski töödes. Sententside kommnetaarides (aastal 1253) ta kirjutab: «Pühima Neitsi puhtus on selline, et ta oli nii pärispatust kui isiklikust patust puhas» (et talis fuit puritas Beatae Virginis, quae a peccato originali et actuali immunis fuit) (Sent, d 44, q 1, a 3, ad 3).

Mitmed Aquino Thomase uurijad, on pidanud vajalikuks Thomase mõtet Expositio jutluses pisut «kohendada», et see vastaks rohkem Summas väljendatud seisukohtadele. Nii on asendatud Thomase lause «Maarja oli patust täiesti puhas, sest ei pärispatt, surmapatt ega ka andestatav patt ei puudutanud teda» lugemiga: «Maarja oli patust täiesti puhas, sest Neitsit ennast surmapatt ega ka andestatav patt ei puudutanud.» 1931. aastal üllitas Expositio salutationis angelicae tekstikriitilise väljaande noor itaalia uurija, laatsarist Giovanni Felice Rossi C.M. (1905—1987), kes väitis, et Expositio käsikirjaline pärand selliseks muudetud lugemiks alust ei anna. Rossi käsutuses oli toona 47 käsikirja (tänapäeval on nende arv tõusnud poole suuremaks). Selle vaatamata on Expositio tekst Thomase autoriteetsetes väljaannetes endiselt redigeeritud kujul, sh peale sõda ilmunud teoses Opuscula theologica (Marietti 1954 [1986]:1120).

Siinne tõlge on tehtud Rossi tekstikriitilise väljaande järgi: Rossi, Ioannes Felix. S. THOMAE AQUINATIS Expositio Salutationis Angelicae. Divus Thomas, 1931 (34), lk. 445–79. Kasutatud on ka Spiazzi väljaannet: In salutationem angelicam vulgo «Ave Maria» expositio. S. Thomae Aquinatis Opuscula Theologica, volumen II, De re spirituali. Cura et studio P. Fr. Raymundi M. Spiazzi. Turin, Marietti, 1954 [1986], lk 237–241. Pühakirja tsitaadid on antud eesti piiblitõlke järgi, kui mõtte lahknevus on märgatav, on tõlgitud Vulgata tsitaadi alusel. Vulgata numeratsioon viitab eesti piiblitõlkele.

Sven-Olav Paavel

[i] Vt ST III q 27 a 3 ad 3.

[ii] Augustinus, De natura et gratia, 36, PL 44, 267.

[iii] Hugo de Saint-Victor, De beatae Mariae virginitate, 2, PL 176, 872

[iv] Salm 24:25 puudub protestantlikes piiblitõlgetes, sh ka mõnedes oikumeenilistes katoliiklikes piiblitõlgetes (New Revised Standard Version of the Bible, Catholic Edition), kus on avaldatud 24. peatüki 47 värsist vaid 34.

[v] Templum Domini, sacrarium Spiritus Sancti, salm Templi maarjapäeva (21. november) liturgiast.

[vi] ST, III, q 32.

[vii] Salve, Mater pietatis / et totius Trinitatis / nobile Triclinium – katkend Neitsi Maarja taevassevõtmise hümnist Salve, Mater Salvatoris, mille autoriks peetakse Albertus Magnust. «Trikliinium» viitab siin allegooriliselt kolmeksjaotatud ruumile ja mis mahutab kolme isikut.

[viii] Aquino Thomase etümoloogia pärineb ilmselt Eusebius Hieronymuselt: «Peab teadma, et Maarjat kutsutakse süüria keeles «emandaks» [domina]» (Liber de Nominibus Hebraicis, PL 23, 842).

[ix] «Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa lapseootel oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma» (1Ms 3:16).

[x] «Oma palge higis pead sa leiba sööma» (1Ms 3:19).

[xi] Virgines solutae sunt a cura huius mundi, et soli Deo vacant – Aquino Thomase parafraas kirjakohale: «Ja vallaline naine või neitsi muretseb Issandale kuuluva pärast, kuidas ta võiks olla püha nii ihu kui vaimu poolest, aga abielunaine muretseb maailma asjade pärast, kuidas ta võiks meeldida mehele» (1Kr 7:34).

Viimastel aastatel tuleb üha enam uusvaimsusliku taustaga inimesi kristliku usu juurde. Mitmetele on see tähendanud maailmapildi terviklikku muutumist. Milles kristlik usk ja uusvaimsus teineteisest erinevad?

Uusvaimsus ehk New Age (uus ajastu) on lääne kultuuris toimiv usuline ja vaimne liikumine, mis ühendab elemente ida usunditest, läänelikust esoteerikast, loodususunditest ja psühholoogiast.

Uusvaimsuses taotletakse vaimset arengut, mis saavutatakse nt meditatsiooni, jooga mindfulnessi, tarot-kaartide või unenägude tõlgendamise kaudu. Inimene valib endale selliseid uskumusi ja praktikaid, mida ta peab enda puhul toimivaks.

Paljud uusvaimsuslikust seltskonnast pärit inimesed on viimastel aastatel leidnud Jeesuse ning nad räägivad sellest ka sotsiaalses meedias. Vaimulik kodu on leitud uuskarismaatilisest või luterlikus kirikus toimivast äratusliikumisest või hoopis õigeusu kirikust.

Nagu ütleb Soome luterliku kiriku uurimis- ja koolitusüksuse töötaja Jussi Sohlberg, on neil kristlikel liikumistel New Age’iga palju ühist, nagu näiteks sisemise vaimuliku kogemuse rõhutamine, üleloomuliku maailma tõsiselt võtmine ning kuulutus vaimulikust kasvamisest ja imedest.

Samas on uusvaimsusel ja kristlikul usul olemuslikke erisusi. Ehkki uusvaimsus või New Age on väga mitmenäoline liikumine ning kõik uusvaimsusele omased jooned ei tarvitse olla ühised kõigile selle praktiseerijatele, on uusvaimses maailmapildis eristatavad teatud tüüpilised jooned, mis erinevad selgelt kristlikust usust selle klassikalises tähenduses.

Järgnevalt esitatakse kristliku usu ja uusvaimsuse üheksa erinevust.

1. Jumal

Uusvaimsus: Jumal on mitteisikuline kosmiline energia, mis täidab kõik oleva. Ei ole maailmast eristuvat personaalset Jumalat.

Kristlik usk: Jumal on kõigeväeline, kõikteadev ja hea maailmakõiksuse Looja, kes tahab olla ühenduses inimesega. Jumal ei ole osa maailimast.

2. Inimene

Uusvaimsus: Inimesed on osa kosmilisest teadvusest. Nad on jumalikud, nagu ka kõik muugi, mis on olemas. Viimselt on inimesed head, aga ühiskond on nad pimestanud, nõnda et nad ei ole avastanud oma täielikku potentsiaali.

Kristlik usk: Inimene on loodud Jumala sarnaseks ning sellel põhineb tema kaasasündinud väärtus inimesena. Siiski on inimene hakanud mässama Jumala vastu ning elab oma taganemise pärast Jumalast lahus.

3. Kurjus ja kannatus

Uusvaimsus: Kurjus ja kannatus on illusioonid, pettepildid. Meie suurim kannatus tuleneb sellest, et me arvame, et me peamegi kannatama. Kannatuse tunnistamine aitab seda taluda.

Kristlik usk: Kurjus ei ole illusioon, samuti ka mitte surm ja kannatus. Niikaua kui me elame, näeme maailmas kannatust ja kurjust. Jumal ise võttis sellest kannatusest osa, kui ta Jeesuses sai inimeseks ja suri ristil.

4. Jeesus

Uusvaimsus: Jeesus on hinnatud vaimne õpetaja, aga siiski vaid üks õpetaja teiste hulgas.

Kristlik usk: Jeesus on Jumala ainus Poeg, inimeseks saanud Jumal. Ta päästis oma surma ja ülestõusmisega inimesed patu ja surma võimusest.

5. Pääste

Uusvaimsus: Pääste tähendab valgustumist. See on vabanemine ängist ja ihadest, mida eksitav maailm põhjustab. Valgustus saavutatakse teatud harjutuste ja meetoditega.

Kristlik usk: Pääste tuleb väljastpoolt inimest. Jeesus tuli selleks, et maksta oma surmaga inimese patuvõlg ning teha rahu inimese ja Jumala vahel. Pääste võetakse vastu läbi usu Kristusesse.

6. Elu eesmärk

Uusvaimsus: Sihiks on tasakaal, rahu ja nauding. Lõplik rahu saavutatakse tühjendades ennast iseendast ja ühinedes jumalusega.

Kristlik usk: Elu eesmärk on hinge pääste ja igavene elu koos Jumalaga.

7. Surm

Uusvaimsus: Inimene jätkab pärast surma oma elu, sündides uuesti.

Kristlik usk: Meil on üks ja ainuke elu, mille järel peab iga inimene astuma kohtu ette. Pärast seda viibib inimene igaviku kas taevas või põrgus.

8. Tõde, headus ja ilu

Uusvaimsus: Ei ole olemas objektiivset tõde, ilu ja headust. On üksnes meie tõlgendused. Kuna me oleme osa jumalikust kosmilisest teadvusest, ei ole olemas meist kõrgemal olevat tõe, headuse ja ilu mõõdupuud.

Kristlik usk: Objektiivne tõde, headus ja ilu on olemas, sest on olemas Jumal. Tõde, ilu ja headus ja ilu on olemas isegi siis, kui inimesed neid ei tunnistaks.

9. Autoriteet

Uusvaimsus: Viimselt on iga inimene ise oma saatuse peremees. Traditsioonilistesse usulistesse institutsioonidesse suhtutakse kriitiliselt.

Kristlik usk: Jumal on inimese lõplik autoriteet. Kuna Jumal on inimese loonud, on Ta meie omanik. Meil ei ole vabadust teha, mida iganes vaid tahame. Kristlane palvetab, et tema elus teostuks mitte tema enda, vaid Jumala tahe.

Allikatena on kasutatud artikleid «Christianity vs. New Age Spirituality» (marcjsms.com); «Miten suhtautua uushenkisyyteen?» (luterilainen.net).

Algselt avaldatud ajalehes Uusi Tie 7/2023 (17.2.2023). Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal. Tõlkinud Illimar Toomet.

Piibli üks lihtsamaid tõdemusi palvest on: «Teil ei ole, sest te ei palu» (Jk 4:2). Sellele, kes teab ennast viletsa palvetajana, võib see salm olla torkav. Eks igaüks teab ise kõige paremini, kui palju või vähe ta palvetab. Samas võib olla ka nii, et isegi kui palud, ei saa. Nimetatud piiblikoht jätkub nii: «Te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks, tahtes seda kulutada oma lõbudeks.» Seega peaks palvetajal olema hea ajend ning ta peaks palvetama järjekindlalt.

Seda järjekindlust nõutab Jeesus oma võrdumis kohtunikust, kes viimaks annab lesknaise pealekäimisele alla, sest see ei jätnud järele (Lk 18). Selle võrdumi puhul öeldakse otse, milleks Jeesus seda rääkis: «Et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida.»

Seega julgustab Piibel meid püsivaks ja allaandmatuks palveks, kui teame, et palume Jumalale meelepäraseid asju ning meie palvetamise põhjus on õige. See innustab palvetama. Näiteks on juhtunud seda, et keegi on oma lähedase pärast palvetanud aastaid, isegi aastakümneid ning alles palvetaja surres toimub selle lähedase elus murrang. Palve maailmas tasutakse visadus sageli alles lõpuks.

Aga mitte alati. Meil tuleb tunnistada, et palvega seostub palju sellist, mida me ei mõista. Mõnikord saad palve vastuse päris kiiresti, ja teisal tundub, et ega minu palveid niikuinii keegi ei kuule. Siiski-siiski, palveid kuuldakse küll, aga Jumal on Jumal ning otsustab ise oma tarkuses, millal ja kuidas Ta vastab või jätab vastamata. Kasutu on püüda Teda manipuleerida või ära osta otsekui paganlikke jumalaid. Või siis panna Teda tegutsema vastupidiselt Tema Sõnas ilmutatud tahtele: «Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud» (Ps 66:18). Jumala tahtele vastanduvat palvet taevas kuulda ei võeta.

Oma pattude tunnistamine ja palve, eriti tänupalve ja Jumala ülistamine asetavad inimese Jumala ees tema õigele, s.t vastuvõtja kohale. Oleme kogu oma maise ja vaimuliku elu saanud Jumalalt kingina. Nõnda astume Tema ette vääritu teenrina paluma juhtimist, jõudu ja tarkust, et mõista Jumala tahet ja teenida oma ligimest.

Reformatsiooni teoloogias õpetati, et inimene on «incurvatus se», iseenesesse pöördunud. Tõeline palve peaks aitama meil sellest enesekesksusest välja pöörduda. Pöörduma rohkem Kristuse ja ligimese poole. Viimaks ei ole ju oluline, et Jumal teeks meie tahtmist, vaid et Ta paneks meid täitma Tema tahtmist.

Kõige konkreetsemad palvevastused saame sageli siis, kui osaleme aktiivselt Jumala kuningriigi töös. See on loomulik, sest Jumala kuningriigi tulemine inimeste keskele Sõnas ja sakramentides on see, mida Jumal tahab. Viimaks kuuldakse ka meie armetuid ja kohmakaid palveid sellepärast, et Jumal on meie vastu armuline ja helde. Püsigem siis palves, julguse ja kannatlikkusega.

Algselt avaldatud ajalehes Uusi Tie 4/2023 (27.1.2023). Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal. Tõlkinud Illimar Toomet

Moodsas luterluses kiputakse kristlust taandama kuulutusele pattude andeksandmisest, ilma et sellega kaasneks patust pöördumise ja meeleparanduse nõuet. Iseäranis tuleb see esile käitumise puhul, mida moodne ilmalik ühiskond ei peagi patuks, vaid inimõiguseks. Saksa luterlik pastor ja teoloog Dietrich Bonhoeffer (1906–1945) on taolist, tõelise evangeeliumiga vastuolus olevat mõtteviisi tabavalt kritiseerinud, nimetades Jumala armastuse ja pattude andeksandmise kuulutamist üldtõena «odavaks armuks». Esitame siinkohal mõned katkendid tema varem avaldatud kirjutisest. Toim.

Odav arm tähendab armu kui õpetust, põhimõtet, süsteemi; see tähendab pattude andeksandmist üldtõena. Jumala armastuse õpetamist kristliku jumala­kontseptsioonina. Kes seda jaatab, selle patud on juba andeks antud. Selle armuõpetusega kirik on selle läbi juba armu osaline. Selles kirikus kaetakse odavalt kinni maailma patud, mida ta ei kahetse ja millest ta kohe kindlasti ei soovi vabaks saada. Odav arm on seepärast elava Jumala Sõna salgamine, Jumala Sõna inimesekssaamise salgamine.

Odav arm tähendab patu, aga mitte patuse õigeks mõistmist. Kuna arm üksi teeb kõik, siis võib kõik jääda vanaviisi. … Niisiis, kristlane ärgu järgigu Kristust, vaid trööstigu end armuga! See on odav arm kui patu õigeksmõistmine, aga mitte meeleparanduseks valmis oleva patuse õigeksmõistmine, kes laseb lahti oma patust ja pöördub; mitte patu andeksandmine, mis patust lahutab. Odav arm on arm, mida me endale ise anname

Odav arm on andeksandmise jutlustamine ilma meeleparanduseta, ristimine kogudusliku distsipliinita, armulaud ilma patutunnistuseta, absolutsioon ilma isikliku pihita. Odav arm on arm ilma järgimiseta, arm ilma ristita, arm ilma elava, inimeseks saanud Jeesuse Kristuseta.

+ + +

Kui kaarnad oleme kogunenud odava armu korjuse ümber, võttes sealt mürki, mille kätte suri Jeesuse järgimine meie seas. Õpetus puhtast armust on saanud võrreldamatu jumalikustamise osaliseks, puhas õpetus armust sai Jumalaks endaks, armuks endaks. Kõikjal Lutheri sõnad, ent moonutatuna tõest enesepettuseks. «Kui meie kirikul on vaid õpetus õigeksmõistmisest, siis on ta kindlasti ka õigeksmõistetud kirik!» – nii on öeldud. Niisiis pidi Lutheri tõeline pärand olema äratuntav sellest, et arm on tehtud nii odavaks kui võimalik. Luterlik pidi olema see, et Jeesuse järgimine jäeti käsuorjadele, reformeeritutele või indlejatele, kõik ikka armu pärast; et õigustati maailma ja tehti Kristuse järgijaist ketserid. Rahvas sai kristlikuks, luterlikuks, aga järgimise arvelt, võimalikult odava hinnaga. Odav arm oli võitnud.

+ + +

Odav arm on olnud meie evangeelsele kirikule väga halastamatu.

Halastamatu on odav arm olnud kindlasti ka enamikule meie hulgast päris isiklikult. Ta ei ole teed Kristuse juurde meile mitte avanud, vaid on selle sulgenud. Ta ei ole kutsunud meid järgimisele, vaid on meid kinnitanud sõnakuulmatuses. … Tulemuseks ei saanud olla muu kui see, et petetud, nõrk inimene tundis end odavat armu omades ühtäkki tugevana, olles tegelikkuses kaotanud jõu kuulekuseks, järgimiseks. Sõna odavast armust on hukutanud rohkem kristlasi kui ükskõik milline käsuseadus.

Loe kogu kirjutist siit:

Dietrich Bonhoeffer. «Odav arm ja kallis arm»

Progressistide leer nõuab loodavalt võimuliidult samasooliste abielu võimalikult kiiret kehtestamist, et kasutada ära «ajalooline hetk» ja panna ühiskond lihtalt fakti ette.

Sihtasutuse Liberaalne Kodanik (SALK) liikme Alari Rammo sõnul tuleb tegutseda kohe, sest «tänavust ajaloolist akent ei pruugi enam aasta pärast või isegi mitme valimistsükli jooksul avaneda.»

«Paraku tuleks tegutseda kohe ja ilus see ei tule. Küsimust ei saa lükata isegi järgmisse aastasse, kui on esituledes 2025. aasta kohalikud valimised ja parlamendis ei pruugi vabaks antud hääletus läbi minna,» kirjutab Rammo.

Ka erakonna Eesti 200 endine juht Kristina Kallas leiab, et «on käes ajalooline hetk, mil tuleb vastu võtta kardinaalsed otsused inimõiguste osas.»

«Esimene võimalus on võtta vastu kooseluseaduse rakendusaktid. Teine võimalus on samasooliste abielude seadustamine. Kolmas võimalus on lisada perekonnaseadusesse veel üks kooseluvõimalus, mis on juriidiliselt võrreldav abieluga,» ütles Kallas Postimehele.

Sotsiaaldemokraatide endine juht Jevgeni Ossinovski pooldab samuti liberaalidele avanenud võimaluse ärakasutamist: «Minu isiklik arvamus on, et me võiksime seda hetke ära kasutada praegu, kus liberaalsel koalitsioonil on tugev mandaat rahva käest saadud.»

Erakond Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond peavad neil päevil valimiste ülekaaluka võitja Reformierakonnaga koalitsioonikõnelusi. Kokku on loodaval liidul 60 kohta, millest piisaks perekonnaseaduse muutmiseks.

Reformierakonna juht Kaja Kallas on partneritele öelnud, et «oleme valmis kõike arutama.» Reformierakonna valimisprogrammis seisab lubadus võtta vastu kooseluseaduse rakendusaktid, kuid Kaja Kallas on varem samasooliste «abielu» legaliseerimisele isiklikult toetust avaldanud.

Niinimetatud abieluvõrdsust ehk samasooliste «abielu» lubasid parlamenti jõudnud erakondadest Eesti 200 ja sotsid, kellel on kokku 23 kohta. Seega puudub neil selleks sammuks valijate enamuse mandaat.

Alari Rammo sellest ei hooli. «Ühiskond ei ole kusagil lihtsalt valmis saanud ja vähemustele ise õigusi pakkuma tulnud. Alguses ollakse igati üksmeelselt inimõiguste vastu, siis ühiskond lõhestub, julge valitseja teeb targa otsuse, ning kerib ka avalik toetus järele,» leiab ta.

2021. aasta jaanuaris nurjati tollase võimuliidu, kuhu kuulusid EKRE, Isamaa ja Keskerakond, koalitsioonileppesse kirja pandud plaan panna küsimus abielust kui mehe ja naise liidust rahvahääletusele.

Progressiivne vastasleer nimetas kavandatud referendumit ühiskonda lõhestavaks.

Nõnda ütles Issand: Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga. Aga nemad ütlesid: «Seda me ei tee!» Ma seadsin vahimehed teie üle: «Kuulake sarvehäält!» Aga nemad vastasid: «Me ei kuula!» Seepärast kuulge, rahvad, ja mõista, kogudus, mis nendega juhtub! Kuule, maa! Vaata, ma saadan õnnetuse sellele rahvale, nende mõtete vilja; sest nad ei pannud tähele mu sõnu ja põlgasid mu Seadust. Jr 6:16–19

Ma kardan, et vaimses plaanis on 2023. aasta riigikogu valimised meie rahva käekäigus saatuslikult oluline murdepunkt.

Oli valimiste manipuleerimisega kuidas oli – siiski jääb faktiks, et märkimisväärne osa eesti rahvast andis täie teadmisega oma toetuse moraalselt väärastunud poliitilistele jõududele, rüvedatele patu- ja surmaparteidele, tõmmates enda peale tõsise süü.

Ma ei räägi lihtsalt ühe poliitilise suuna või kursi eelistamisest teisele, konservatiivse suuna allajäämisest liberaalsele suunale.

Kõnealune osa rahvast andis oma heakskiidu abielu ja perekonna lammutamisele, mida lubavad ette võtta Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid; Marko Mihkelsoni ebasündsatele piltidele; Reformierakonna rõvedate kirjadega kondoomipakkidele; Eesti 200 poolt lubatud abistatud enesetapule; laiemas plaanis kogu sellele deemonlikule ideoloogilisele suunale ja mõtteviisile, mis hävitab rahva enda püsimise aluseid.

Paljud eestlased lahkusid esivanemate radadelt juba aastakümnete eest ning võtsid omaks uued, revolutsioonilised väärtused, toona nõukogulikus vormis. Karja koguduse õpetaja Oskar Leis kirjutas 1962. aastal: «Vähe on neid inimesi järele jäänud, kelle südames veel leidub koht elavale Jumalale ja needki on enamuses kõik vanemad inimesed. Isegi leeritatud noorte keskel paistab silma mõni üksik, kes veel Jumalat kardab ja armastab ning kirikus käib, kuna suur enamus Jumala on unustanud.»

Revolutsiooni edu ja traditsiooniliste väärtuste väljajuurimist ihkav «edumeelne» seltskond tahabki, et kristlus ja kirik kaoksid Eesti ühiskonnast. Suurel osal inimestest on kristlikest väärtustest ja moraalist täiesti ükskõik. Usklike ja pappide jutt ärritab neid.

Kuid sellisel valikul, nagu sündis 2023. aasta valimistel, on meie rahvale väga traagilised tagajärjed. Ülal mainitud tõsiasjad ja valimislubadused olid selgelt hääletajate ees, ja inimesed tegid oma valiku. Me ei saa enam öelda, et meile surutakse neid asju peale kuskilt väljapoolt. Teatud erakonnad lubasid kõike seda ja pälvisid toetuse.

Nende amoraalsed poliitikud ja amoraalsed teod pälvisid inimeste toetuse.

Katekismus tuletab meile meelde Jumala sõna: «Mina, Issand, sinu Jumal, olen vali Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad.» (2Ms 20:5–6)

Meie tänaste valikute tagajärjed võivad ulatuda kaugele üle põlvkondade. Kürieleis!

Kristlik-konservatiivse väljaande Meie Kirik peatoimetajana teen seekord üleskutse kõigile konservatiivsetele kristlastele ja teistele kaaskodanikele, kes peavad oluliseks konservatiivseid väärtusi ja põhimõtteid – mingem 5. märtsil kindlasti valima ja loomulikult hääletagem konservatiivide poolt.

Erakondade toetuse uuringud lähevad üksteisest märkimisväärselt lahku. Siiski on enamikes uuringutes favoriidiks liberaalprogressistlik Reformierakond, kes on peaministriparteina kandnud valitsusvastutust viimased kaks aastat ning kelle võimu ajal on süvenenud Eestis nii moraalne kui majanduskriis ning samuti on tõmmatud koomale isikuvabadusi ja vaigistatud või demoniseeritud valitsuse kriitikuid.

Meie väike armas Eesti ei ela enam üle järgmist nelja aastat autoritaarsete pseudoliberaalide ja globalistide võimu all. Vähemalt mitte endiseks jäädes. Selles mõttes on tõesti kaalul Eesti saatus.

Näidakem, et valimistulemusi ei pane paika ei libaskandaale üles keerutav ja valitsuse poolt rahastatud valelik süsteemimeedia, Venetsueela taustaga firma poolt loodud hämar e-hääletamise süsteem ega avalikku arvamust kujundada aitavad uuringufirmad, vaid et see on meie, valijate kätes.

Iga hääl loeb!

Mind ei tee mitte niivõrd kurvaks ega ka ärevaks see, et liberaalid ja nende kristlikud kamraadid – kristlikud liberaalid – on tõusnud tagajalgadele tubli ametivenna Veiko Vihuri vastu, vaid hoopis see, et peaaegu kõigi konfessioonide juhid vaikivad või siis esinevad väga hillitsetud avaldustega.

Vihuri on teinud enne valimisi ära väga tänuväärse töö ning maalinud puust ja punaseks ette, kuidas kristlane võiks, õigemini peaks hääletama, ilma et patustaks piibellike põhimõtete vastu. Ja siis tulevad liberaalsed kristlased musta valgeks ja valget mustaks rääkima, et sooneutraalsuses ning eutanaasias pole midagi taunitavat ja see on lausa normaalne. Kuidas siis nii, et üks ristiinimene väidab üht ja teine teist? Põhjus on selles, et esimene on traditsiooniline-konservatiivne ja teine nn liberaalne kristlane.

Liberaalne kristlane eitab kõike üleloomulikku – Jeesuse neitsistsündi, Tema imetegusid jne, lõpetades Jeesuse ihuliku taevaminemisega – ning jätab Pühakirjast alles vaid selle, mis on piiratud inimmõistusega seletatav. Liberaalne kristlane ütleb, et imet tegevat Jumalat ei ole olemas, ja sellega ulatab ta ateistile oma käe. Kuid uskumata imedesse ei saa olla usku Jumalasse. Liberaalne teoloogia kasutab ilmalikke uurimismeetodeid ja tegeleb järjest uuenevas ajaloolises kontekstis kristliku usu ja õpetuse pideva ajakohastamisega ehk siis Jeesuse õpetuse edasiarendamisega. Ja see edasiarendamine ongi põhjus, miks need traditsioonilisega põrkuvad.

Mida aga Kristus ütleb Tema õpetuse edasiarendajatele, s.t liberaalidele: «Kui keegi neile [Pühakirja sõnadele] midagi juurde paneb, siis paneb Jumal tema peale need nuhtlused, mis sellesse raamatusse on kirjutatud. Ja kui keegi võtab midagi ära selle prohvetiraamatu sõnadest, siis Jumal võtab ära tema osa elupuust ja pühast linnast, millest on kirjutatud selles raamatus» (Ilm 22:18, 19). Karmid sõnad.

Nõnda on liberaalne teoloogia pigem uut liiki religioon, mis kasutab küll traditsioonilist kristlikku sõnavara, kuid annab sellele täielikult uue sisu. Kogu imedest täidetud jumalik maailm saab siin sümboolse tähenduse. Kõige tähtsamaks saab inimese kogemus ja Jeesus on vaid  inimlik eeskuju, ei rohkem. Aga kas sääraseid liberaalseid vaimulikke või õpetlasi peab üks tõsine kristlane üldse kuulama? Olen kindel, et mitte. Tõsine ja Jumalat otsiv ristiinimene läheb sinna, kus õpetaja on usklik ja mitte uskmatu.

Ühe juba aastakümnete taguse sarnasest murest kantud kirja leidsin oma bakalaureusetööd tehes EELK Konsistooriumi arhiivist. EELK Tallinna Peeteli koguduse juhatuse kirjas piiskopile aastast 1946 palutakse kohaliku õpetaja äraolemise ajaks määrata tema asetäitjaks «selline sulane, kel on Issanda tunnistus. See, kes praegu on, ei suuda kogudust toita, sest on ise Jumalast kinnitamata hing, mille tõttu kirja pahasti ära seletab. Kogudust ähvardab lagunemine, sest inimesed lähevad tõe toitu mujalt otsima. On lõpmata kahju, kui kodu, kes on lapsi sünnitanud, ei suuda neid elus hoida ja need hiljem surma sisse ja valeõpetuse eksiradadele lähevad». Liberaalide häda ongi selles, et nad mitte ei otsi tõde, vaid nad loovad uut «tõde» ja selles on nad üsna sarnased marksismile.

Liberaalsel teoloogial on oma laastavad tagajärjed. Ei ole üllatuseks, et paljud teoloogiaüliõpilased  on katkestanud oma õpingud, kuna nad on stuudiumi ajal oma usu kaotanud, ja selle põhjustajaks on just ülikoolides kultiveeritav liberaalne teoloogia. Hiljuti oli mul jutuajamine sõbraga, kelle esialgne ind õpingutes EELK Usuteaduse Instituudis on tublisti raugenud ja seda just eelmainitud põhjusel. Liberaalse teoloogia hävitustööd Lääne-Euroopas on võrreldud lausa kommunistliku ideoloogia hävitustööga Ida-Euroopa riikides.

Mida siis Vihuri ütles, et liberaalsed kristlased pahandusid? Ei midagi uut. Ta kordas vaid  tradistsioonilisi, konservatiivseid kristlikke seisukohti, mida esindab ka Eesti Kirikute Nõukogu (EKN).  Pöördumises seiab: «Kristlased ei saa Jumala ilmutusest tulenevalt ilma pattu tegemata hääletada eelseisvatel Riigikogu valimistel ei Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ega Eesti 200 poolt, sest nende erakondade valimisprogrammis on punkte, mis lähevad vastuollu Piibli ja kristliku moraaliõpetusega».

Millised need siis on?

* Reformierakond lubab valitsusse saades vastu võta kooseluseaduse rakendusaktid. See on esimene samm perekonna ja abielu ümberdefineerimiseks. Pühakirjas seisab: «Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks». (1Ms 1:27)

* Eesti 200 lubab seadustada nii homoabielud kui abistatud enesetapu ehk eutanaasia. Pühakirjas seisab: «Sa ei tohi tappa» (2Ms 20: 13).

* Sotsiaaldemokraadid lubavad samuti samast soost inimestele abiellumise õigust.

* Lisaks sellele tasub kristlastel valiku tegemisel arvesse võtta ka, mida ütlevad Parempoolsed oma maailmavaate aluste kirjelduses: «Eesti on ilmalik riik, kus poliitilisi otsuseid ei tehta religioossetest tõekspidamistest lähtuvalt. Me austame usuvabadust ja suhtume lugupidavalt erinevatesse religioonidesse. Usuühingutel peab olema õigus otsustada neile sobiv viis ja koht kooskäimiseks, arvestades Eesti ilmalikku traditsiooni» Eesti ei ole ilmalik riik. Meie põhisedauses öeldakse, et meil ei ole riigikirikut. Konstitutsiooniliselt on Prantsusmaa ilmalik riik, aga mitte Eesti.

Eutanaasiat lubavad ka rohelised.

Pärast kiriklike liberaalide vastulöögile järgnenud mõningast vaikust esines EKN president ja EELK peapiiskop Urmas Viilma EKN seisukohaga, kus ta ütles, et sooneutraalset abielu, eutanaasiat või aborti toetavate erakondade valimisprogrammid on vastuolus kirikute ettepanekutega. Tema sõnul peab iga kristlasest valija Jumalaga palves aru pidades ise selles selgusele jõudma, kas ta teeb mõnda sellist erakonda toetades pattu.

Juba enne Viilma pöördumist oli aga sotside resoluutse seisukoha välja hüüdnud siseminister Lauri Läänemets: «Meie seisukoht on alati olnud selline: kiriku igasugune poliitiline tegevus Eestis on lubamatu, kirik ja poliitika peavad olema teineteisest lahus. Kui see toimub, siis see tuleb viivitamatult lõpetada». Tundub aga siiski olema üks erand: kui selleks tegijaks on sots. Käesolevatel valimistel kandideerib Läänemetsaga samas ringkonnas ka EELK vaimulik Mart Salumäe. Läänemetsa avalduse taustal tundub lausa kohatu, kui kirikuvalitsuse liige, Usuteaduse Instituudi rektor ja Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander soovitab Nõmme elanikel valida riigikogusse sots (Nõmme Sõnumid, 10.02.2023).

Peapiiskop Viilma sõnul tekitas siseminister Läänemetsa väljaütlemine kirikute suunal kõikide kirikujuhtide seas tunde, et kirikutele näidatakse Eestis peagi koht kätte ja ta päris viimaselt aru.  Omavahelises vestluses olla Läänemets öelnud, et antud kommentaar puudutanud vaid Moskva Patriarhaadi Õigeusukiriku tegevust, kelle metropoliit kavandanud palvetamist koos Eestimaa Ühendatud Vasakpartei kremlimeelsete liitlastega, mitte aga teisi Eestis tegutsevaid kirikuid. Kuid avalikkusele jäi see välja ütlemata. Ja see väljaütlemata jäämine on iseenesest väga kõnekas, palju häälekam, kui küsimise peale antud vaikne vastus.

Ka on peapiiskop koostanud ristiinimese labürindi, milles ta teeb põhjaliku ülevaate erakondade valimislubadustest. Ma ei hakka siinkohal seda ümber jutustama, igal huvilisel on sellega võimalus ise tutvuda. Minu isa ütles ikka, et hea lubamine pidi sandi ka ukse tagant ära ajama. Nii on nende lubamistega. Lubadusi on jagatud kolmkümmend aastat ja kui need kõik täidetud, elaks me juba mõnda aega maises paradiisis.

Kõige märkimisväärsem neist on muidugi Reformierakonna lubadus aastast 2006, jõuda viieteistkümne aastaga viie jõukama Euroopa riigi hulka. Lubadustest kõnekam on vaadata hoopis, mida erakonnad, kes valitsuses olnud, ära on teinud. Võtame vaid mõned viimased. EKRE, Keskerakonna ja Isamaa koalitsioon ajal rajati haiglate ja hooldekodude kaplanaat aastal 2020.

2021. aastal lammutas Keskerakond, kui korruptsioonikahtlustuse saanu valitsuse ja lasi sellega põhja abielureferendumi. Kuid juba mõne päeva pärast ei näinud ta mingit probleemi heita ühte Reformierakonnaga ja pisut hiljem likvideerida sõjaväekaplanaat. Tänavu toimus Reformierakonna, Isamaa ja sotside valitsuse kaitseväe paraad esmakordselt Eesti Vabariigi ajaloos ilma Jumala sõnata. Need on kõik kõnekad faktid, millega tuleks arvestada.

Mina ei saa nõustuda väitega, et ei ole patusemaid erakondi kui teised. On küll ja see ilmneb selgelt maailmavaatest, mis lähevad teravasse vastuollu kristliku moraaliga. On olemas teatud asjad, mida Piibel taunib, ja me peame endalt küsima, kas üks või teine valimislubadus läheb sellega vastuollu või mitte. Meie valikutel on tagajärjed. Ei saa unustada ka seda, et me ei vali mitte isikut, vaid erakonda. Mõne muidu «toreda» inimese seljataga võib olla partei, mille valimislubadus ei ühti meie usutunnistusega. Nõnda on minu soovitus kirikurahvale mitte valida neid inimesi ja erakondi, kes vastanduvad kristlike normidega, sest ka nende valikute eest tuleb meil kunagi vastust anda ja seda mitte inimeste ees, vaid Jumalariigis.

Toivo Treiblut on EELK õpetaja reservis

«Halb asi, mida ma nägin päikese all, on see, kui eksitus tuleb võimukandja poolt.» Kg 10:5

«Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.» PS, § 1

Armsad kaaskristlased! Pöördun teie poole väljaande Meie Kirik peatoimetajana ja rohkem kui kolmkümmend aastat Issanda tööpõllul tegutsenud vaimulikuna.

Eelseisvad Riigikogu valimised on tähtsaimad alates Eesti iseseisvuse taastamisest. Kaalul ei ole üksnes olulised teemad nagu julgeolek või toimetulek, vaid kaalul on eeskätt meie rahva vaimulik käekäik ja tulevik.

Kahjuks tuleb tõdeda, et suur osa eesti rahvast on Jumalale selja keeranud. Sellest tunnistavad nii usulist kuuluvust näitavad rahvaloenduse andmed kui üldine «aja vaim» – paljude inimeste eluviis, hoiakud ja mõttelaad.

Õnneks ei ole Jumala arm meie armast kodumaad maha jätnud. Meie ühiskonda, meie rahvast kannavad ikka veel mitmesugused kristlikud tõekspidamised ja väärtused. Eesti kristlaskond jätkab oma maa ja rahva pärast palvetamist, nii nagu Vana Testamendi päevil palus Aabraham Issandat Soodoma pärast.

Kristlaste kohus on olla Jumala sõna tundmisest lähtuvaks südametunnistuse hääleks ühiskonnas. Ühe varakristliku autori sõnul «see, mis on kehas hing, seda on maailmas kristlased» (märter Justinusele omistatud «Kiri Diognetosele»).

Kristlastena peame olema ka poliitiliselt teadlikud ja hoiduma oma tegudega toetamast neid poliitilisi erakondi ja jõudusid, mis hakkavad avalikult ja otseselt vastu Jumala seadustele.

Valima minnes võtkem teadmiseks ja pidagem meeles järgmist.

Eesti Reformierakond lubab kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist.

Seevastu Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) deklareerib: «Kirikute Nõukogu leiab, et homoseksuaalne eluviis on Kõigekõrgema palge ees patt selle mis tahes vormis. Pattu ega pahesid ei saa aga õigustada ega õiguslikult aktsepteerida.»

Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Erakond Eesti 200 ja Erakond Eestimaa Rohelised lubavad abieluvõrdsuse või sooneutraalse abielu nime all seadustada niinimetatud homoabielu.

Eesti Kirikute Nõukogu deklareerib: «Eestimaa kirikud toetavad tugevat ja traditsioonilist mehe ja naise abielul põhinevat perekonda. Usume, et see on parim keskkond meie lastele kasvamiseks. Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu «normaliseerida» ning võimalikud püüded seda teha toovad endaga kaasa pikaajalised muutused ühiskonna tervises.»

Eesti 200 ja Eestimaa Rohelised lubavad seadustada abistatud enesetapu ehk eutanaasia, Sotsiaaldemokraatlik Erakond soovib algatada eutanaasia-teemalise arutelu.

Eesti Kirikute Nõukogu deklareerib: «Tapmine ei saa kunagi olla halastust osutavaks vahendiks. Seepärast peavad kõik EKNi liikmeskirikud eutanaasiat oma aktiivsetes vormides lubamatuks.»

Eestimaa Rohelised lubavad kaitsta «õigust» abordile.

Eesti Kirikute Nõukogu deklareerib: «Iga inimese elu on ainulaadne ja püha. Inimelu puutumatus on kogu jumaliku ja üldinimliku eluseadustiku aluseks. Emaüsas kasvava lapse elu on esimeses, kõige kiirema arengu faasis ülimalt haavatav. Inimelu vajab ja väärib igakülgset kaitset alates eostumise hetkest. Seepärast tuleb aborti ehk raseduse katkestamist, mis teadlikult põhjustab lapse surma, pidada kõige kaitsetumas seisundis oleva inimelu sünnieelseks tapmiseks.»

*  *  *

Tulenevalt kristlikust õpetusest, mida väljendavad ka Eesti Kirikute Nõukogu erinevad seisukohavõtud, ei saa kristlane hääletada Eesti Reformierakonna, Erakonna Eesti 200, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Erakonna Eestimaa Rohelised kandidaatide poolt, sest seda tehes toetab ta valimisprogrammis sisalduvaid lubadusi muuta abielu ja perekonna tähendust ning piirata Jumala loodud inimese õigust elule selle eostamisest kuni loomuliku surmani.

Erakondade valimisprogrammid on tervikud. Kõigis neis leidub ka häid ja õigeid ideid, kuid avalik lubadus tegutseda teatud olulistes, inimelu ja moraaliga seotud küsimustes vastupidiselt Jumala ilmutatud tahtele paneb kristlasele kohustuse hoiduda taoliste programmide poolt hääletamast.

Apostel Paulus manitseb: «Uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks!» (Ef 5:10–11)

Õppigem rahvana oma ajaloost, et Eesti iseseisvus saab «aegumatu ning võõrandamatu» olla üksnes siis, kui me elame kooskõlas Jumala seadustega ja anname end Kõigekõrgema kaitse alla.

Kuulutaja Karl Reits (1885–1941) hoiatas oma viimases kirjas eesti rahvast: «Mina tahan sulle teada anda kõik, mis Jehoova Jumal mulle on teada andnud Eesti riigi kohta. See ilus vabariik, mida Jumal on eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära, sellepärast, et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala.»

Nõnda on siis Riigikogu valimistel kaalul meie maa ja rahva tulevik – rohkem kui kunagi varem alates iseseisvuse taastamisest. Ärme lase nendel valimistel võidutseda patu ja surma jõududel, mis kisuvad meid hukatusse. Parandagem meelt, käime rahvana Jumala näidatud teel ja usaldagem endid Tema armu varju alla.

Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead!

Veiko Vihuri
vaimulik, teoloogiadoktor,
väljaande Meie Kirik peatoimetaja