2017. aastal meenutasid Uus-Meremaa roomakatoliku kirik ja Uus-Meremaa luterlik kirik ühiselt reformatsiooni teemaga «konfliktist osaduseni». Kumbki kirik võttis oikumeenilisel jumalateenistusel endale viis kohustust.

VIIS KOHUSTUST

1. Katoliiklased ja luterlased peaksid alati lähtuma ühtsuse, mitte lõhenemise vaatenurgast, et tugevdada seda, mis on ühine, kuigi erinevusi on kergem näha ja kogeda.

2. Luterlased ja katoliiklased peavad laskma end pidevalt muuta, kohtudes teineteisega ja tunnistades vastastikku usku.

3. Katoliiklased ja luterlased peaksid pühenduma uuesti nähtava ühtsuse otsimisele, töötama üheskoos välja, milliseid konkreetseid samme see tähendab, ning püüdlema pidevalt selle eesmärgi poole.

4. Luterlased ja katoliiklased peaksid ühiselt uuesti avastama Jeesuse Kristuse evangeeliumi väe meie aja jaoks.

5. Katoliiklased ja luterlased peaksid maailmale suunatud kuulutamis- ja teenimistöös tunnistama üheskoos Jumala halastusest.

Kooskõlas võetud kohustustega esitavad Uus-Meremaa roomakatoliku kirik ja Uus-Meremaa luterlik kirik käesoleva ühisavalduse ristimise sakramendi kohta.

1. ÜHISED KINNITUSED

I. Me kinnitame üheskoos, et ristimine on Jumala sakramentaalne and, mis on seatud Jeesuse Kristuse käsul: minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud (Matteuse 28:19). Seetõttu me tunnistame iga inimese ristimist, kes on ristitud Kolmainu Jumala nimel.

II. Me kinnitame üheskoos oma usku ühte ristimisse pattude andeksandmiseks, nii nagu on tunnistatud Nikaia usutunnistuses (Ap 2:38).

III. Me kinnitame üheskoos, et ristimisel kastetakse inimene vee ja sõna läbi Jeesusesse Kristusesse ning ta rändab koos Kristusega läbi tema surma ja ülestõusmise uude ellu (Rm 6:3–4; Kl 2:12).

IV. Me kinnitame üheskoos, et ristimisel saab inimene pääste ja igavese elu osaliseks (Mk 16:16; Jh 3:5; Tt 3:5).

V. Me kinnitame üheskoos, et ristimises saab inimesest uus loodu, kes on riietatud Kristusega ja uue, Jumala lapse identiteediga (2Kr 5:17, Gl 3:27).

VI. Me kinnitame üheskoos, et ristimise kaudu saab inimesest Püha Vaimu tempel ja ristitud osalevad Jeesuse Kristuse preestriametis (1Pt 2:5).

VII. Me kinnitame üheskoos, et ristimise kaudu liidetakse inimene Kristuse Ihuga, mis on Kirik, ja ristitud jäävad üheks ihuks ja üheks perekonnaks (1Korintose 12:13, Efeslastele 2:19).

VIII. Me kinnitame üheskoos, et ristida tuleb igas vanuses inimesi, ning et me praktiseerime nii täiskasvanute kui ka väikelaste ristimist (Ap 2:39).

IX. Me kinnitame üheskoos, et ristimine äratab usku ja ka võetakse usus vastu, ning peame vajalikuks kristliku usu sobival kujul õpetamist nii enne kui ka pärast ristimist (Mk 16:16).

2. ERINEVUSED RÕHUASETUSTES JA ARUSAAMISES

I. Nii katoliiklased kui luterlased räägivad ristimise sakramendist kui initsiatsioonist kristlikku ellu.

Katoliiklased räägivad seitsmest sakramendist (ristimine, konfirmatsioon, armulaud, lepitamine, ordinatsioon, abielu ja haigete võidmine), mis on sisemise armu välised märgid, mida pühitsetakse läbi elutee.

Luterlased räägivad kahest sakramendist (ristimine ja armulaud), mis tarvitavad materiaalseid elemente koos Jumala sõnaga, et pakkuda andeksandmise ja igavese elu tõotuse ande.

II. Nii luterlased kui katoliiklased räägivad ristimisest kui õndsusvajalikust pattude andeksandmise vahendamisest. Mõlemad õpetavad, et ristimine ei hoia inimest patustamise eest, mis tuleb andeks saada meeleparanduse ja usu kaudu.

Luterlaste arusaam on, et ristimisel puhastatakse inimene tema loomust rikkuvast patust ja ta saab uue olemuse. Seda ristimisarmu uuendatakse meeleparanduse ja absolutsiooni kaudu.

Katoliiklaste arusaam on, et ristimine tähendab pärispatust puhastamist ja lepitamise sakrament tähistab pärast ristimist tehtud pattude andeksandmist.

III. Nii katoliiklased kui luterlased õpetavad, et ristimise kaudu saab inimene ühtse, püha, katoliku ja apostliku kiriku liikmeks.

Katoliiklased tunnistavad kirikut, kus Jeesuse seadmise kohaselt jätkub apostellik järjepidevus kohaliku piiskopi kaudu, kes on osaduses Rooma piiskopiga, kuid samal ajal kinnitatakse kõigi ristitud kristlaste kristlikku usku.

Luterlased tunnistavad kirikut kui pühade kogu, kus toimub tõeline evangeeliumi kuulutamine ja ustav sakramentide jagamine.

3. ÜKSTEISELT ÕPPIMINE

I.Nii luterlased kui katoliiklased ristivad, järgides kordasid, mis põhinevad pühakirja juhistel ja vanakiriklikul praktikal. Mõlema kiriku ristimiskorras on palju ühiseid elemente.

Siiski on võimalik õppida üksteise riitustest ja järele mõelda tavade üle, mida ei pruugi olla alal hoitud (nt õliga võidmine, ristimisriietus, ülestõusmispüha vigiilia).

II. Nii katoliiklased kui luterlased on pühendunud ristimiskandidaatide ja oma lapsi ristimisele toovate vanemate juhendamisele ning ristitute jätkuvale kristlikule haridusele. Võib tutvuda mõlema kiriku koostatud õppematerjalidega ja õppida üksteise katehheetilisest praktikast.

III. Katoliku ja luterlik kirik võivad üksteiselt õppida ning rääkida ühel häälel teemadel, mis tänapäeva ühiskonnas muret tekitavad, olles veendunud, et neid ühendab üks ristimine ja üks usk.

4. PASTORAALSED PRAKTIKAD

I. Katoliiklasi ja luterlasi võib kutsuda vastastikku üksteise jumalateenistustest osa võtma. Neid julgustatakse seda tegema õdede ja vendadena, kes jagavad oma usku ja pühendumust, et elada ühise ristimise armus.

II. Vanemaid, kellest üks on katoliiklane ja teine luterlane, julgustatakse laskma oma last ristida enda valitud kirikus. Nad võivad avaldada soovi, et ristimisteenistusel osaleks nii pastor kui preester.

III. Kui teise kirikusse kuuluvaid isikuid palutakse ristitavale lapsele ristivanemaks, julgustatakse neid võtma seda vastutust täie pühendumusega.

IV. Kristlasi julgustatakse rääkima ristimisest kristlikku kirikusse, kristlikku usku või Kristusesse. Nad võivad öelda, et on ristitud katoliku või luterlikus kirikus, kuid neil ei soovitata öelda, et nad on ristitud katoliiklaseks või luterlaseks.

Üheskoos Kristuses ristitud.

Vastu võetud Uus-Meremaa luterliku kiriku ja
Uus-Meremaa katoliku piiskoppide konverentsi poolt
aastal 2021

29. septembril tähistatakse peaingel Miikaeli ja kõikide inglite püha. Kristliku arusaama kohaselt on inglid vaimsed, kehatud, nähtamatud, surematud ja isikulised loodud olendid, kel on mõistus ja tahe. Nad on Jumalaga vahetus osaduses ning ülistavad ja teenivad Teda – inglite tähtsaimaks tööks ongi lakkamatu Jumala kiitmine. Samuti täidavad nad Jumalalt saadud ülesandeid ning tegutsevad Tema käskjalgadena. Inglite tööks on ka kristlaste kaitsmine. «Iga uskliku kõrval seisab ingel kui tema kaitsja ja karjane, kes aitab tal jõuda Ellu,» ütleb kirikuisa Püha Basilius Suur.

Pühakirjas ja pärimuses nimetatakse mõningaid ingleid nimepidi ja Kirik austab neid liturgias. Näiteks läänekiriku kõigi pühakute litaanias palutakse lisaks pühakutele ka inglitelt eestpalvet: «Pühad Miikael, Gaabriel ja Raafael – paluge meie eest. Kõik pühad inglid – paluge meie eest.» Peaingel Miikael kaitseb Iisraeli (Tn 10) ja Kirikut (Ilm 12) ning astub vastu saatanale (Jd 9). Peaingel Gabrieli mainitakse Taanieli raamatus (Tn 8–9) ja Luuka evangeeliumis (Lk 1), kus ta toob Neitsi Maarjale teate Päästja sündimise kohta. Seda sündmust meenutab palve Angelus Domini («Ingli tervitus»).

Järgnevalt on esitatud mõned ida- ja läänekiriku traditsioonilised palved, milles pöördutakse inglite poole või palutakse Jumalalt inglit kaitsjaks ja saatjaks.

JUMALA INGEL (ANGELE DEI)

Jumala ingel, mu valvaja, mind, taevast sinu hoolde antut, valgusta ja valva, hoia ja juhata. Aamen.
Katoliku kiriku katekismuse kompendium

HOMMIKUNE PALVE KAITSEINGLILE

Oh püha ingel, mu viletsa hinge ja mu patuse elu karjane, ära jäta mind, patust, mitte maha, ära tagane mu juurest ära minu roojase elu pärast. Ära lase kurjal vaimul mu üle valitseda ja selle sureliku ihu läbi mind kiusata; kinnita mu vaest ja nõrka kätt ning juhata mind pääsemise teeraja peale. Sa püha Jumala ingel, mu viletsa hinge ja ihu kaitsja ja eestseisja, anna mulle andeks kõik minu teod, mis läbi ma sind olen kurvastanud kõik mu elu aja ja mis ma ka sel möödaläinud öösel olen teinud; kaitse mind tänasel päeval ja hoia iga vaenlase kiusamise eest, et ma ühegi patu läbi Jumalat ei vihastaks, ja palu mu eest Issandat, et Ta mind jumalakartuses kinnitaks ja mind, oma sulast, oma helduse väärt arvaks. Aamen.
Õigeusu palveraamat

ÕHTUNE PALVE KAITSEINGLILE

Oh Kristuse ingel, sa mu püha kaitsja ning mu hinge ja ihu varjaja, anna mulle andeks kõik, mis ma selsinatsel päeval olen pattu teinud, ning päästa mind mu kurja vaenlase kavalusest, et ma ühegi patu läbi Jumalat ei vihastaks; palu minu, patuse ja kõlvatu sulase eest ning tee mind kõlblikuks kõigepühama Kolmainu Jumala, minu Issanda Jeesuse Kristuse Ema ja kõikide pühade armu ja heldust saada. Aamen.
Õigeusu palveraamat

VÄIKE PÄRASTÕHTUTEENISTUS, PALVE KAITSEINGLILE

Püha Ingel, kes sa valvad mu viletsa hinge ja mu armetu elu üle, ära jäta mind, patust, ära tagane mu juurest mu taltsutamatuse pärast. Ära anna kurjale vaimule võimalust seda surelikku ihu ära kasutades mu üle meelevalda saada. Kinnita mu vaest ja nõrka kätt ning juhata mind pääsemise teerajale. Oo Jumala püha Ingel, mu viletsa hinge ja ihu hoidja ja kaitsja, anna andeks mulle kõik mu teod, millega ma sind olen vaevanud kogu oma eluajal, ja ühtlasi möödaläinud päeval tehtud patud. Kaitse mind sel ööl ja hoia mind kõigi vaenlase kiusamiste eest, et ma ühegi patuga Jumalat ei pahandaks, ning palu minu eest Issandat, et ta kinnitaks mind kartuses tema ees ja teeks mind oma headuse vääriliseks sulaseks. Aamen.
Palveraamat. Õigeuskliku igapäevased palved. Püha Eelkäija Skiita Reomäel

HOMMIKUPALVE

Ma tänan Sind, mu taevane Isa, Jeesuse Kristuse, Sinu armsa Poja läbi, et Sa sellel ööl mind kõige häda ja kahju eest oled varjanud, ja palun Sind, et Sa ka sel päeval mind hoiaksid pattu ja kurja tegemast, et iga minu tegu ja kogu minu elu oleks Sulle meelepärane. Nõnda annan ma Sinu kätte ennast kogu ihu ja hingega. Olgu Sinu püha ingel mulle saatjaks, et kurjal vaenlasel poleks meelevalda minu üle! Aamen.
Martin Lutheri Väike Katekismus

ÕHTUPALVE

Ma tänan Sind, mu taevane Isa, Jeesuse Kristuse, Sinu armsa Poja läbi, et Sa sel päeval oled mind armulikult hoidnud, ja palun sind: anna mulle andeks kõik mu patud ja eksisammud! Varja mind sel ööl armulikult! Sest ma annan enese kogu ihu ja hingega ja kõik Sinu kätte. Olgu Sinu püha ingel minu juures, et kurjal vaenlasel poleks meelevalda minu üle. Aamen.
Martin Lutheri Väike Katekismus

SANCTE MICHAELIS ARCHANGELE

Püha peaingel Miikael, kaitse meid võitluses, varja meid kurja vaenlase õeluse ja tagakiusamise eest. «Jumal käskigu teda,» palume hardalt. Sina aga, taevase võitlusväe juht, tõuka põrgusse saatan ja teised kurjad vaimud, kes mööda maailma hulguvad hingede hukatuseks. Aamen.
Paavst Leo XIII palve

Tänavu juulis heiskasid ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge ning luuletaja Andres Aule Tallinna vanalinnas kirjanike maja seinal asuva Juhan Smuuli bareljeefi juures Eesti NSV lipu, et väljendada sellega protesti nõukogude võimuga koostööle läinud küüditajast kirjaniku avaliku austamise vastu.

Täna selgus, et Politsei- ja Piirivalveamet on otsustanud Aulet ja Valget trahvida väärteo toimepanemise eest. Väärtegu seisnevat nimelt avaliku korra rikkumises kolmandate isikute häirimise teel. Nendeks isikuteks on kodanikud Abdrahmanov ja Aleksejev, keda Aule ja Valge aktsioon olevat häirinud.

«Meie eesmärk oli juhtida tähelepanu seinal rippuvale alalisele okupatsioonivõimu sümbolile, mis tuleks eemaldada. Karistus okupatsioonivõimu sümboli kasutamise eest määrati aga hoopis meile,» imestas ajaloolane Jaak Valge sotsiaalmeedias.

Tõepoolest, mis loogika järgi on häiriv kollaborandi märgistamiseks heisatud ENSV lipp, ent mitte avalik kunstiline austusavaldus nõukogude režiimi kuritegudes osalenud isikule? Kordan üle: Juhan Smuul ei olnud lihtsalt võimutruu kirjanik-stalinist, vaid ta osales tõendatult küüditamises ning ülistas nõukogude võimu tegevust. Kui see asjaolu ühiskonda ei häiri, siis kõige vähem tohiks kellelgi olla probleem ENSV lipuga.

Jaak Valge jätkab: «Nähtusi, mis võivad avalikus ruumis kedagi häirida, on loendamatult palju, näiteks võib kedagi häirida ebatavapärase kujundusega plakat seinal, niitmata (või, vastupidi, niidetud) muru, pesemata auto, rist kiriku tornis, jne.»

Ma loodan, et politsei ei hakka edaspidi menetlema näiteks kiriku tornikiivril asuvast ristist häiritud kodanike kaebusi ja karistama kirikuõpetajaid või kogudusi. Ehkki mine tea, ka see aeg võib kiiresti kätte jõuda. Aastakümnete jooksul olen palju kordi kokku puutunud seisukohaga, et kirik on kuritegelik organisatsioon ning rist on okupatsiooni sümbol. Kui politsei peaks selle seisukohaga nõustuma, ongi menetlus kaelas.

Praegu tundub mulle, et antud juhul kasutatakse riigi karistusvõimu ära opositsioonilise poliitiku ja tema mõttekaaslase vastu. Muide, täpselt sama menetleja, Kristel Proos, üritas Postimehe tollase töötaja Sander Punamäe väidetavas ohustamises süüdi teha SAPTK juhti Varro Vooglaidu, kes kuulub praegu riigikogu EKRE fraktsiooni. Kohus tühistas Vooglaiule määratud trahvi, ent nüüd on Proos ette võtnud teise konservatiivse poliitiku.

Ma ei usu hetkegi, et Proos algatab taolisi kõrge poliitilise profiiliga menetlusi ja langetab trahviotsuseid omapäi, ilma heakskiidu ja suunisteta kõrgemalt poolt. Pigem näeme siin mustrit, kuidas riigivõimu abil kotitakse võimu suhtes kriitilisi ja opositsioonilisi tegelasi. Asi ei ole niivõrd määratud trahvisummas, vaid selles, et hiljem saab nende inimeste puhul viidata õigusrikkumisele, võtta ära relvaluba vms. Lisaks on kohtuskäimine üksikisikule kurnav, sellel kui teine pool teeb seda tööajast ja maksumaksja rahaga.

Politsei muutumine poliitiliseks politseiks on tingimusteta taunitav ja sellega ei tohi leppida. Taolised meelevaldsed, justkui tellitud otsused üksnes süvendavad paljude inimeste võõrandumist, kes on juba niigi minetanud usu Eesti riiki, mis põhiseaduse kohaselt on rajatud vabadusele, õigusele ja õiglusele. Vastuolu deklareeritud printsiipide ja tegelikkuse vahel on juba liiga suur.

I. Mina usun ainsasse Jumalasse...

Esimene asi, mis kristlasel peab olema, on usk. Ilma selleta ei saa kellegi kohta öelda, et ta on tõeline kristlane. Usk annab neli head asja. Esiteks on usu kaudu hing seotud Jumalaga, sest kristliku usu kaudu heidab hing Jumalaga justkui abiellu: «Ma kihlan sind enesele usu pärast [ja sina pead tundma Issandat]» (Ho 2:22). Seepärast inimese ristimisel öeldakse talle esmalt: «Kas sa usud Jumalasse?», sest ristimine on esimene usu sakrament. Nõnda lausub Issand Markuse evangeeliumi lõpus: «Kes usub ja on ristitud, see päästetakse» (Mk 16:16). Ristimisest ilma usuta ei ole tolku. Peab teadma, et ühtki heategu ei võeta Jumala poolt vastu, kui seda ei ole tehtud usus: «Ilma usuta on võimatu olla meelepärane Jumalale» (Hb 11:6). Ka Augustinus ütleb: «Kus ei tunta tõde, seal on voorus võlts ka kõige paremate kommete juures.»

Teiseks algab usu läbi meis igavene elu, mis ei ole midagi muud kui Jumala tundmine, nagu Johannesel lausub Issand: «Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat» (Jh 17:3). See Jumala tundmine saab alguse usu kaudu meis siin, kuid jõuab lõpule tulevases elus, kus me tunnetame Jumalat nagu ta on, nagu öeldakse kirjas heebrealastele: «Usk on loodetava tõelisus, [nähtamatute asjade tõendus]» (Hb 11:1). Keegi ei saa jõuda õndsuseni, mis on tõeline Jumala tundmine, kui ta esmalt ei õpi tundma usu kaudu. «Õndsad on need, kes ei näe, [kuid usuvad] (Jh 20:29),» ütleb Johannes.

Kolmandaks juhib usk siinset elu. Et hästi elada, peab inimene teadma, mis on selleks tarvis. Kui seda peaks õppimise kaudu omandama, siis ta kas ei pruugi selleni üldse jõuda või võtab see tal ilmatuma aja. Usk aga õpetab kõike, mis läheb tarvis, et hästi elada. Usk õpetab ka seda, et on üks Jumal, kes tasub headele ja karistab halbu ja et on teine elu ja veel muidki asju, mille teadmine kannustab meid tegema head ja hoiduma kurjast: «Minu õige aga jääb usust elama» (Ha 2:4). On selge, et ükski filosoof enne Kristuse tulekut ei küündinud kõikide oma püüdluste kiuste Jumala ja [igaveseks] eluks vajaliku tundmises ligilähedale sellele, mida peale Kristust usu kaudu teab iga vanamemmgi, mistõttu öeldakse: «Maa on täis Issanda tundmist» (Js 11:9).

Neljandaks saame me usu läbi kiusatustest võitu: «Pühad vallutasid usu läbi kuningriike» (Hb 11:33). See on selge, sest kõik kiusatused tulevad kas kuradist, maailmast või lihast. Kurat ahvatleb mitte kuuletuma ja mitte alistuma Jumalale. Sellest [kiusatusest] saab usu kaudu lahti, sest usu kaudu me teame, et Jumal on kõige Issand ja seepärast tuleb talle kuuletuda: «[Olge kained, valvake!] Teie süüdistaja, kurat, [käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata]» (1Pt 5:8). Maailm kiusab meid aga meelitades eduga või hirmutades ebaõnnega. Sellestki saame usu kaudu võitu, mis annab meile lootuse praegusest paremale elule, nii et me põlgame selle maailma hüvesid ega karda raskusi, sest see õpetab meid uskuma, et on olemas palju halvem asi – põrgu: «Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – [meie usk]» (1Jh 5:4). Liha kiusab nõnda, et juhib meid praeguse elu põgusate naudingute juurde. Usk aga näitab meile, et kui me nende külge liigselt klammerdume, siis kaotame igavesed naudingud: «Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, [millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled!]» (Ef 6:16). Selle põhjal on niisiis selge, et usust on väga palju kasu.

Mõned aga ütlevad, et rumal on uskuda, mida ei saa näha ja et nähtamatuid asju ei peagi uskuma. Ma ütlen esiteks seda, et meie mõistuse ebatäiuslikkus hajutab selle kahtluse, sest kui inimene saaks täiuslikult tunnetada kõike – nii nähtavat kui nähtamatut, oleks rumal uskuda, mida me ei näe. Meie tunnetus on aga nõrk, nii et ükski filosoof ei saa uurida lõpuni isegi ainsa kärbse loomust. Selle kohta saab lugeda, et üks filosoof olla kolmkümmend aastat üksinduses olnud, et mesilase loomust tundma õppida. Järelikult, kui inimese mõistus on nõnda väeti, kas ei ole siis rumal uskuda Jumala kohta ainuüksi seda, mida inimene iseenda kaudu on võimeline tunnetama? Nende vastu öeldakse: «Vaata, Jumal on suur ja meie ei mõista teda» (Ii 36:26).

Teiseks võib vastata nõnda: oletame, et mingi õpetlane ütleks midagi oma teadmiste pinnalt ja mingi maakas kostaks vastu, et see küll nii ei ole nagu õpetlane räägib, kuigi ta ei saa lihtsalt aru, siis peetaks seda maakat üpris ogaraks. Kindel on aga, et ingli mõistus ületab suuresti parimategi filosoofide oma, niisamuti nagu filosoofi mõistus ületab maamehe oma. Seepärast oleks filosoof rumal, kui ta ei usu, mida inglid ütlevad, ja veel rumalam, kui ei usu seda, mida ütleb Jumal. Nende vastu lausub Jeesus Siirak: «Sulle on näidatud palju asju, mida inimesed ei mõista» (Eccl 3:25).

Kolmas vastus on see, et kui inimene sooviks uskuda vaid seda, mida ta tunneb tõsikindlalt, siis ta ei saaks siin maailmas elada. Tõepoolest, kuidas saaks keegi elada, kui ta teist ei usu? Kuidas ta saaks uskuda isegi seda, et see või teine on ta isa? Seepärast on vältimatu, et inimene usuks millessegi, millest tal ei ole iseenesest täit teadmist; keegi aga ei pea uskuma millessegi muusse kui Jumalasse. Usulausete umbusaldajad ei ole seepärast mitte targad, vaid hoopis rumalad [ja kõrgid], nagu lausub Apostel: «See on iseennast täis ega saa millestki aru» (1Tm 6:4). Seepärast ütles ta: «Ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud» (2Tm 1:12). «Teie, kes Issandat kardate, uskuge temasse [ja teie tasu ei jää tulemata!]» (Srk 2:8).

Neljandaks võib vastata, et Jumal tõestab sulle, et see, mida õpetab usk, on õige. Kui kuningas läkitaks oma pitseriga kirja, siis mitte keegi ei söandaks öelda, et see kiri ei väljenda kuninga tahet. On ilmne, et kõik, mida pühad meile on õpetanud ja edastanud usu kohta Kristusesse, on Jumala pitseriga kinnitatud. See pitser seisneb tegudes, mida saab teha vaid Jumal, mitte aga ükski loodu – need on imeteod, millega Kristus on kinnitanud apostlite ja pühade poolt öeldut.

Kui sa ütled, et keegi pole ihusilmaga näinud neid imesid sündimas, siis ma vastan sellele järgmiselt. Pole kahtlustki, et kogu maailm on kummardanud iidoleid, see ilmneb juba paganarahvaste enda ajaloost. Need kõik on nüüd võtnud vastu Kristuse – nii targad, rikkad, vägevad kui ka paljud teised, ja seda lihtsate, vaeste ja väheste meeste jutlustamise kaudu, kes kuulutasid vaesust ja naudingute põlgamist. See on sündinud kas imekombel või mitte. Kui imekombel, siis minu eeldus on õige. Kui ei ole imekombel, siis ma ütlen selle peale: kas saab olla suuremat imet, kui et kogu maailm ilma imedeta pöörduks? Edasi ei ole vajagi küsida.

Järelikult ei pea keegi usus kahtlema, vaid neid asju, mida õpetab usk, tuleb uskuda nähtavatest asjadest kindlamini, sest inimese pilk võib eksitada, Jumala teadmine aga ei peta eales.

II. Mina usun ainsasse Jumalasse

Kristlased peavad esimese asjana uskuma, et on üks Jumal. Siin tuleb aga esmalt vaadata, mida nimi «Jumal» tähendab. See nimi ei tähenda midagi muud, kui kõige asjade valitsejat ja kaitsjat. Järelikult see, kes usub, et siin maailmas on kõik asjad kellegi juhtimise ja hoole all, see usubki Jumala olemasolusse.

Kes aga leiab, et kõik tekib juhuse tahtel, ei usu Jumala olemasolusse. Nii rumalat inimest aga küll ei ole, kes eitaks, et looduses on kõik asjad kindla aja ning korra järgi juhitud, hoitud ja seatud. Me näeme ju päikest, kuud, tähti ja kõike looduses olevaid asju liikumas neile määratud rada, mida ei saaks olla, kui kõik toimuks juhuse tahtel. Seepärast, kui peaks leiduma keegi, kes ei usu Jumala olemasolusse, oleks ta rumal, nagu ütleb Lauluraamatu psalm: «Sõge ütles oma südames: «Jumalat pole!»» (Ps 14:1).

Samas on mõned, kes küll usuvad, et Jumal juhib ja korraldab kõiki asju looduses, kuid see ei puuduta inimtegevust – nimelt nad usuvad, et inimtegevus ei kuulu jumaliku ettehoolduse alla. Põhjus on selles, et nad näevad selles maailmas häid inimesi, kes on muserdatud, ja halbu, kes naudivad edu, mis näikse kõrvaldavat inimeste suhtes jumaliku ettehoolduse. Iiob kõneleb nende eest, öeldes: «[Pilved on tal varjuks ees], ei ta siis näe, ta ju kõnnib taevavõlvil» (Ii 22:14).

See on rumalast rumalam [arvamus]. Nendega inimestega on selline lugu nagu arstikunstis võhikuga, kes nähes arsti andmas ühele haigele vett, teisele veini, nagu arstikunst ette näeb, usub, et see leiab aset juhuslikult, sest ta ei taipa arstikunstist mõhkugi – arstil aga on ühele veini ja teisele vett andes kindel põhjus taga. Nii on lugu ka Jumalaga. Jumal teab oma kindla ettehoolduse ja korralduse põhjal, mis on inimesele tarvis, nii et mõnele heale saadab ta kannatust ja mõnele halvale edu. Seega tuleb pidada sellist inimest, kes usub, et see leiab aset juhuse tahtel, lihtsalt rumalaks, sest tema arvamus on põhjustatud ainuüksi sellest, et ta jumaliku kunsti ja korralduse põhjuseid ei adu. Iiob: kas sa ei tea, «kui mitmetahuline on tema seadus» (Ii 11:6).

Seepärast tuleb kindlalt uskuda, et Jumal korraldab ja juhib mitte ainult loodust, vaid ka inimtegevust: «Nad ütlesid: Issand ei näe, [Jaakobi Jumal ei saa aru]», «kes õpetab inimesele teadmist» (Ps 94:7, 10). Jumal näeb kõike, nii inimese mõtteid kui salajasi südamesoove. Seepärast on inimesele iseäranis vajalik hästi toimida, sest kõik, mida ta teeb või mõtleb, on Jumala ees avalik.

Edasi tuleb uskuda, et on ainult üks Jumal, kes kõike korraldab ja juhib. Põhjus on selles, et inimeste asjad on hästi paigas — paljusid korraldab ja juhib üks, sest juhtide paljusus kutsub tihti esile alamates lahkhelisid. Jumalik valitsus on inimeste omast üle, seega on ilmne, et maailma valitsemine leiab aset ühe Jumala, mitte aga paljude jumalate poolt.

On neli põhjust, mis panevad inimesi arvama, et jumalaid on palju. Esimene on inimese mõistuse nõrkus. Nõrga mõistusega inimesed ei ole suutelised kehalistest asjadest kaugemale nägema ning nad ei usu, et on olemas midagi kõrgemat kehade meelelisest loomusest. Seetõttu pidasid nad maailma korralduses nendest kehadest ülemaks, mis näis neile ilusam ja väärtuslikum ning nad omistasid ja osutasid neile jumalikku austust. Need taevased kehad on päike, kuu ja tähed. Nendega on niisugune lugu nagu sellega, kes läheb kuninga õukonda sooviga teda näha ja usuks, et kuningas on lihtsalt see, kes on hästi riides või mõni õukonna ametimees. Nende kohta öeldakse Saalomoni Tarkuseraamatus: «[Nad pidasid maailma valitsevaid jumalaiks] päikest või kuud või tähtede sõõri» (Trk 13:2); «[kes need on valmistanud], on vägevam» (Trk 13:4); «Tõstke oma silmad taeva poole [ja vaadake alla maa peale; sest taevad haihtuvad kui suits ja maa kulub nagu kuub, selle elanikud hukkuvad samamoodi. Aga minu pääste jääb igavesti ja minu õiglus ei lõpe]» (Js 51:6).

Teine põhjus tuleneb inimeste austamisest. Mõned inimesed, soovides isandaile ja kuningaile austust avaldada, osutasid neile kuuletudes ja alludes austust, mis kuulub tegelikult Jumalale. Nii tegid nad mõned peale surma jumalaks, mõned aga kuulutasid jumalaks juba eluajal: «Teadku kõik rahvad, et ei ole teist jumalat maa peal peale Nebukadnetsari» (Ju 5:29).

Kolmandaks tuleneb see ülemäärasest kiindumusest pere ja sugulaste vastu. Mõned tegid liigsest armastusest oma pereliikmete vastu neist peale surma kujusid ja sellest tuli, et nad osutasid neile kujudele jumalikku austust. Saalomoni Tarkuseraamatus öeldakse selle kohta: kõik, kes «teenisid kas kuningaid või oma ihasid, [andsid kividele ja puudele] sobimatu nime» (Trk 14:21).

Neljandaks tuleneb see kuradi pahatahtlikkusest. Sest kurat tahtis algusest peale olla Jumalaga võrdne, mille kohta on öeldud: «[Ma tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed] asetan ma oma aujärje...» (Js 14:13). Ega kurat ole seda soovi veel maha matnud. Seepärast on püüab ta kõigest väest panna inimesi endale ohvrit tooma. Mitte et talle on niiväga meelepärane ohverdatav koer või kass, aga talle meeldib, et teda austatakse nagu Jumalat. Sellest tuleneb, et ebajumalate sisse läinud kuradid kinnitasid, et neid austataks jumalatena: «Kõik paganarahvaste jumalad on deemonid». Apostel ütleb: «Mida paganad ohverdavad, seda nad ohverdavad kurjadele vaimudele, [aga mitte Jumalale]» (1Kr 10:20).

Kuigi see on kohutav mis kohutav, leidub siiski üksjagu inimesi, kes nende nimetatud nelja põhjusega eksivad – kuigi oma südames mitte, siis tegudega kinnitavad nad ometi, et usuvad paljudesse jumalatesse. Sest need, kes usuvad, et taevakehad saavad inimese tahet mõjutada, ja kes oma tegemistes lähtuvad teatud aegadest, peavadki ju neid kehasid jumalateks: «Ärge kartke taeva märke, [mida paganad kardavad, sest rahvaste seadused on tühised]» (Jr 10:2). Samuti kõik need, kes kuuletuvad pigem kuningatele kui Jumalale või kuuletuvad selles, milles ei pea, teevad neist endale jumalad: «Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna» (Ap 5:29). Samuti kõik need, kes armastavad oma peret või sugulasi rohkem kui Jumalat, näitavad oma tegudega jumalate paljususele. Nii ka need, kes armastavad iseennast rohkem kui Jumalat – nende kohta lausub Apostel: «Nende jumal on kõht» (Fl 3:19). Niisamuti need kõik, kes võtavad osa nõidustest ja loitsimistest, peavad deemoneid jumalateks. Põhjus on selles, et nad paluvad deemonitelt seda, mida üksnes Jumal saab anda – millegi salajase asja ilmutamist ja tõde tulevaste asjade kohta.

Järelikult esimene asi, mida peab uskuma, on see, et on vaid üks Jumal. Palugem siis Issandat...

III. Kõigeväelisesse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse

Nagu eelnevalt öeldud, esimese asjana peab uskuma, et on ainult üks Jumal. Teine asi on aga see, et me usuksime, et see Jumal on taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu looja. Jätkem praegu peened põhjendused sinnapaika. Seda, et Jumal on kõik teinud ja loonud, saab demonstreerida lihtsa näite varal.

Kui keegi siseneb majja ja lävel lööb talle soojus näkku ning edasi minnes tunneb ta üha suuremat soojust, siis küllap ta usub, et sees on tuli, mis seda soojust põhjustab, kuigi ta tuld ise ihusilmaga ei näe. Nii on lood ka selle maailma asjadega. Sest kui nüüd seesama inimene näeb, et kõik asjad on ilu ja ülevuse eri tasemete järgi paika pandud ja mida lähemale ta Jumalale jõuab, seda ilusamad ja üllamad need asjad on. Sellest tuleneb, et taevased asjad ületavad suursugususe ja ilu poolest kehalisi asju siin all, niisamuti nähtamatud asjad nähtavaid. Seepärast peab uskuma, et see kõik tuleneb ühest Jumalast, kellele eri asjad võlgnevad oma suursugususe ja eksistentsi: «Kõik inimesed on tühised, [kellel ei ole Jumala tunnetust, ja nähtavaist heategudest ei suutnud nad ära tunda, kes on selle looja]» (Trk 13:1); «loodu suurusest [ja ilust võib võrdpildina näha, missugune on Looja» (Trk 13:4). Niisiis me peame kindlasti nõustuma, et kõik selles maailmas on loodud Jumala poolt.

Sellega seoses tuleb vältida kolme eksimust. Esimene on manilaste oma, kes väidavad, et kõik nähtav on loodud kuradi poolt, pidades Jumalat üksnes nähtamatu maailma loojaks. Selle eksimuse põhjus on selles, et nad ütlevad küll Jumala olevat ülima hea, mis on muidugi õige, ning et kõik, mis tuleb heast, on ise ka hea. Mida nad aga ei tea, on see, kuidas heal ja kurjal vahet teha. Nad uskusid, et kõik, mis on mingil moel halb, on lihtsalt halb. Näiteks tuld, kuna see hävitab, nimetatakse lihtsalt halvaks, samuti vett, sest see lämmatab, nõndasamuti teisi asju. Nii et kuna nendest meelelistest asjadest ei ole mitte miski lihtsalt hea, vaid on mingis osas ka puudulik, siis nad ütlesidki, et kõik nähtav ei ole loodud mitte hea Jumala, vaid kurja poolt.

Augustinus tõi nende vastu järgmise võrdluse: kui keegi läheb käsitöölise töökotta, leides sealt tööriistu, mille vastu käies ta endale viga teeks, ning peaks seetõttu seda meistrimeest kurjaks, kuna tal niisugused riistad on, siis oleks see inimene küll rumal, sest käsitöölisel on need seal ikka oma töö jaoks. Niisamuti on rumal öelda, et loodu on halb, kuna see on kellelegi kahjulik – sest mis mõnele kahjulik, see teisele kasulik.

See [manilaste] viga on vastuolus kiriku usuga, ning selle kõrvaldamiseks öeldakse [Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuses]: «nähtava [ja nähtamatu] Loojasse». «Alguses lõi Jumal [taeva ja maa]» (1Ms 1:1); «Kõik on tekkinud tema läbi [ja ilma temata ei ole tekkinud midagi]» (Jh 1:3).

Teine eksimus on selles, et arvatakse maailma olevat igavene, mille kohta ütleb Peetrus: «Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda [nagu loomise algusest  peale]» (2Pt 3:4). Selle seisukohani on jõutud seeläbi, et ei osatud näha, kuidas maailm on alguse saanud. Nagu rabi Mooses ütleb: nad sarnanevad lapsega, kes on peale sündi pandud saarele, kus ta ei ole kunagi näinud rasedat naist ega lapse ilmale tulekut; kui ta nüüd on suureks kasvanud ja talle räägitakse, mis moel inimest eostatakse, üsas kantakse ja ilmale tuuakse, siis ei usuks kedagi, kes sellist juttu talle räägib, sest talle näiks ilmvõimatu, et inimene saab olla ema kõhus. Nii ei usu ka need inimesed maailma praegust seisu vaadates, et see on alguse saanud. Seegi seisukoht on vastuolus kiriku usuga, ning selle kõrvaldamiseks öeldakse [usutunnistuses]: «taeva ja maa Loojasse». Kui asjad on loodud, siis sellest tuleneb, et need ei ole olnud alati olemas. Seepärast öeldakse: «Ta käskis – ja nad loodi» (Ps 148:5).

Kolmas eksimus seisneb selles, et Jumal lõi maailma ainest, mis oli eelnevalt olemas. Selle seisukohani on jõudnud need, kes üritasid kõrvutada Jumala suutlikust meie omaga. Kuna inimene saab valmistada midagi vaid olemasolevast ainest, siis uskusid nad, et nõnda on see ka Jumala puhul. Seetõttu nad ütlesidki, et kõikide asjade loomisel pidi Jumalal olema eelnev aines, millest luua.

See ei vasta tõele. Inimene ei saa olemasoleva aineta midagi valmistada, sest ta on vaid osaline looja – ta saab küll vormida, aga vaid ainest, mis on piiratud ja teise poolt talle ette antud. Põhjus on selles, et inimese võime on piiratud ainuüksi vormiga ja seetõttu ta saab olla vaid selle vormi põhjus. Jumal seevastu on kõikide asjade üleüldine põhjus – ta ei loo mitte ainult vormi, vaid ka aine, mille ta tegi mitte millestki. Seepärast öeldakse selle eksimuse eemaldamiseks [usutunnistuses]: «taeva ja maa Loojasse».

Loomine erineb tegemisest, sest luua tähendab midagi teha mitte millestki, tegemine aga tähendab teha midagi millestki. Niisiis, kui Jumal teeb kõik mitte millestki, siis tuleb uskuda, et ta saab hävitades ka kõike uuesti teha. Nii saab Jumal valgustada pimedat, äratada surnu üles ja teha muid imetegusid: «Sest kui sa tahad, siis sa võid» (Trk 12:18).

Sellise lähenemisega saavutab inimene viis asja. Esiteks jumaliku majesteetlikkuse tunnetamine. Tegija eelneb alati tehtavale; kuna Jumal on kõik asjad teinud, siis on selge, et ta ületab kõiki asju. Mõtle sellele: «Kui nad, olles võlutud nende ilust, [pidasid neid jumalaiks, siis oleksid nad pidanud ka teadma, kuivõrd parem on nende Valitseja, sest tema, kes on ilu algkuju, on need loonud]» (Trk 13:3). Sellest tuleneb, et kõik, mida saab mõista või välja mõelda, on vähem kui Jumal: «Vaata, Jumal on suur [ja meie ei mõista teda, tema aastate arv on uurimatu]» (Ii 36:26).

Sellega juhitakse meid tänamiseni. Kuna Jumal on kõige looja, siis pole kahtlust, et mis me oleme või mis meil on, tuleb Jumalast. Apostel ütleb: «Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, [otsekui sa ei oleks seda saanud?]» (1Kr 4:7). «Issanda päralt on maa [ja tema rikkus ning kõik, kes maa peal elavad]» (Ps 24:1). «Kuidas ma tasun Issandale [kogu hea, mida ta mulle teeb? Ma tõstan] võidukarika [ja hüüan appi Issanda nime]» (Ps 116:12–13).

Kolmandaks juhitakse meid raskustes kannatlikkuseni. Kuigi kogu loodu on Jumalast ja seetõttu oma loomult hea, siiski peame uskuma, et kui miski meid kahjustab ja valmistab piina, siis see vaev tuleb samuti Jumalast, süü aga mitte, sest Jumalast ei tule mitte midagi halba. Seetõttu kui kõik raskused, mis inimest vaevavad, tulenevad Jumalast, siis peab inimene need kannatlikult ära taluma, sest need tulevad Jumalalt ja on tehtud hea pärast. Sest kannatused puhastavad pattudest, alandavad süüdlasi, kutsuvad häid üles Jumala armastusele: «Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?» (Ii 2:10).

Neljandaks juhitakse meid sellega kohtlema loodud asju õigesti. Sest me peame kasutama loodut nii, milleks ta on Jumala poolt tehtud. Tehtud on see aga kahel eesmärgil: [4.1] esiteks Jumala auks: «Issand on kõik teinud otstarbekohaselt» (Õp 16:4), see tähendab, tema enda auks; [4.2] teiseks inimeste heaks: «Mida Issand, sinu Jumal, on teinud» (5Ms 4:19). Järelikult me peame kasutama asju Jumala auks, see tähendab, et olla Jumalale meelepärased, ja enda jaoks, kuid mitte Jumala vastu nagu pattu: «Kõik tuleb sinult ja sinu käest oleme sulle andnud» (1Aj 29:14). Niisiis, mis iganes sul on – teadmine, rikkus, ilu – selle kõik pead sa tagasi andma ja kasutama Jumala kiituseks.

Viiendaks juhitakse meid sellega inimväärikuse tunnetamiseni. Jumal on teinud kõik inimese jaoks: «Kõik sa panid tema jalge alla» (Ps 8:7). Inglite järel on inimene loodud olenditest kõige enam Jumala sarnane: «Tehkem inimesed [oma näo järgi, meie sarnaseks]» (1Ms 1:26). Jumal ei ütelnud seda ei taevaste ega tähtede, vaid inimese kohta, ja mitte kui keha, vaid kui vaba tahtega hävimatu vaimu kohta, millega ta sarnaneb Jumalale rohkem kui ükski teine loodud olend. Seepärast me peame arvestama, et inimene on loodud olendeist inglite järgi kõige väärikam ning mitte mingil viisil pattudega ja korratute soovidega kehaliste asjade järgi oma väärikust vähendama, sest need asjad on meist vääritumad ning on tehtud meid teenima. Samal moel me peame vaatama endale kui Jumala poolt tehtule, sest Jumal lõi inimese valitsema kõike, mis on maa peal ning et ta alluks ise Jumalale. Meil tuleb niisiis käsutata ja valitseda asjade üle ning alluda, kuuletuda ja teenida Jumalat, mille läbi me jõuame Jumala naudinguni, mille nimel [palvetagem]...

Kommentaarid

Aquino Thomas pidas apostelliku usutunnistuse jutluse Napoli San Domenico Maggiore kirikus 1273. aasta paastu ajal. Siin avaldatud tekst on selle jutluse kolme sissejuhatava artikli tõlge. Apostelliku usutunnistuse seletus kuulub Aquino Thomase nn katehheetiliste tekstide hulka, mille hulgas leiab veel seletusi Meie Isa palve, Ingli tervituse palve ja kümne käsu kohta.

Usutunnistuse seletuse jagamine artiklitesse erinev suuresti tekstiväljaannetest. Tänaseni ei ole tegelikult päris head Aquino Thomase katehheetiliste tekstide allikakriitilist publikatsiooni. Siin avaldatud tõlge põhineb Nicholas Ayo poolt 1988. aastal eelpublitseeritud Commissio Leonina tekstil.

Apostellik usutunnistus koosneb traditsiooniliselt kaheteistkümnest osast. Selle järgi on liigendatud peatükkideks ka Thomase kommentaarid. Commissio Leonina väljaanne jaotab teksti käsikirjalisele pärandile tuginedes viieteistkümneks peatükiks. Thomas on ise ütelnud, et usutunnistust jagatakse enamasti kaheteistkümneks või neljateistkümneks osaks. Thomas on usutunnistust käsitlenud oma teisteski töödes: De articulis fidei, Summa Theologica (II-II, q1, a8) ja Compendium Theologicae (I, 246).

Usutunnistuse kommentaar ei ole teoloogiline traktaat. Thomas toob rõhutatult lihtsaid näiteid ja isegi toonitab, et jätkem keerulised mõttekäigud kõrvale. See ei tähenda, et teemakäsitlustes tehtaks allahindlust. Pigem võiks öelda nii, et tema soov ei olnud midagi formaalselt või tõestada, vaid pigem kuulajatele edasi anda usutunnistuse oluline mõte. Thomas on seisukohal, et käsitletavad teemad on auditooriumile jõukohased. Thomas ütleb, et üksi filosoof enne Kristuse tulekut ei küündinud kõikide oma püüdluste kiuste Jumala tundmises ligilähedale sellele, mida peale Kristust teab iga vana nainegi.

Tõenäoliselt pidas Thomas katehheetilised jutlused rahvakeeles, mille on napoli murdest ladina keelde tõlkinud Thomase pihiisa ja sekretär Reginald Pipernost. Kas üleskirjutuse aluseks on olnud ka Thomase märkmed, ei ole täpselt teada. On oletatud, et ladinakeelne tekst kirjutati üles stenograaf-tõlkena, mida hiljem on parandatud. Vaatamata sellele, et usutunnistuse kommentaari ladinakeelne tekst ei ole Thomase enda käega kirja pandud, peetakse teksti autentseks.

Thomas esitas usutunnistuse kommentaarid aasta enne oma surma. Tegu oli ühega tema viimastest töödest. Sama aasta (1273) detsembri nigulapäeva sai Thomasele missal osaks ilmutus, peale mida ta enam midagi ei dikteerinud ega kirjutanud, kinnitades Reginaldile korduvalt: «Ma ei saa enam, sest kõik, mis ma olen kirjutatud, tundub mulle põhk [...] võrreldes sellega, mis ma nägin ja mida mulle on ilmutati» (Raynalde, non possum, quia omnia que scripsi videntur mihi palee [...] Omnia que scripsi videntur michi palee respectu eorum que vidi et revelata sunt michi).

Lõpetuseks võiks veel lisada, et käesolev aasta 18. juulil algas Aquino Thomase juubeliaasta tsükkel, mis kestab kuni 2025. aasta 8. jaanuarini, mil täitub 800 aastat ingelliku doktori sünnist. Tänavu 18. juulil möödus 700. aasta Aquino Thomase kanoniseerimisest. Järgmise aasta märtsis aga täitub 750 aastat Aquino Thomase surmast.

Sven-Olav Paavel

Laupäeval, 16. septembril, pidas Eestis visiidil viibiv Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus Värska lauluväljakul jumalateenistuse, millest kujunes tema külaskäigu kõige rahvarohkem sündmus ning millega tähistati ühtlasi Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomia sajandat aastapäeva.

Värskasse oli kokku tulnud tuhatkond õigeusklikku ja õigeusu sõpra Eesti eri paigust Saaremaast Setomaani. Iseäranis torkasid rahva seas silma rahvarõivais Kihnu naised.

Liturgial teenisid kaasa Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus, Kydoniai metropoliit Athinagoras, Rootsi metropoliit Cleopas, Peristeri metropoliit Gregorios, Tartu piiskop Eelija ning Pärnu ja Saare piiskop Aleksander. Liturgial osalesid ka Helsingi ja kogu Soome peapiiskop Leo ning Hispaania ja Portugali metropoliit Vissarion.

Oma kõnes, mis loeti ette ka eestikeelses tõlkes, väljendas patriarh Bartolomeus rahulolu autonoomse Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga.

«Teie emakirik Konstantinoopolis mõistab väga hästi, et te olete oma kirikliku autonoomse asendi raskelt kätte võidelnud ja väärikalt vastu võtnud. Meie vaatame teie peale nagu uhke lapsevanem oma tubli ja andeka lapse peale, sest te olete näidanud üles kõiki neid voorusi, mis pakuksid igale vanemale siirast rõõmu ja rahulolu,» kõneles oikumeeniline patriarh ja lisas, et EAÕK kujutab endast õigeusu tulevikku Läänemere ääres veel paljudeks sugupõlvedeks.

«Sest kristlastena ei ole meie mineviku vangid, vaid tuleviku teerajajad. Nagu keegi on öelnud: Pärimus pole mitte tuha kummardamine, vaid tule hoidmine. Te kannate usutuld edasi, et valgustada teed tulevikku – tulevikku, mis leegitseb jumalikus armastuses ja halastuses,» märkis patriarh.

«Igal jumalikul liturgial võtame enesesse vastu Jumala püha tule Issanda Jeesuse Kristuse püha Ihu ja kalli Vere näol. … Me kanname seda ainetut tuld edasi ja õpetame tema salasust oma lastele ja lastelastele.»

«Me näeme, mis juhtub, kui inimesed kummardavad tuhka. Nad tekitavad tuhka juurde, tuues süütutele hävingut, andes järgi ilmaliku võimu nõuetele, sest nad armastavad võimu. Aga meie, mu armas ristirahvas, ei kummarda võimuiha pärast kellegi ette. Me kummardame vaid armastuse võimu ette,» ütles patriarh.

Oikumeeniline patriarh Bartolomeus saabus Eestisse juba 12. septembril ja lisaks Tallinnale külastas ta Tartut, Valgat ja Pärnut. 18. septembril on kavas Hiiumaal asuva Puski Kristuse sündimise kiriku taasavamine, 19. septembril Aruküla Püha Kolmainu kiriku taasavamine. Visiidi viimasel päeval, 19. septembril, toimub kell 17 Tallinna toomkirikus oikumeeniline palvus.

Tekst ja fotod: Veiko Vihuri

Liturgia ülekannet veebis saab vaadata siit.

Pühapäeval, 10. septembril, tähistati Vastseliina linnuse varemetes Valge risti ime 670. aastapäeva. Sel puhul loeti linnusekabelis ette asjakohased ajaloolised dokumendid, peeti ettekandeid ja pärastlõunal toimus ka «oikumeeniline» missa, kus teenis katoliku preester isa Miguel Tartust ning pühakirja luges kohalik luterlik vaimulik Jaak Pärnamägi.

Keskpäeval kõneles palverändurite majas ajaloolane Aldur Vunk kokkutulnutele imedest ja palverännakute ajaloost, kuid samuti suhtumisest imedesse erinevatel ajastutel. Imedega seotud kohti peeti keskajal olulisteks, kuna Jumal oli ilmutanud neis paikades oma erilist ligiolekut.

Lisaks altariristi-imele meenutas Vunk legendi, mille kohaselt olevat Moskva suurvürst aastal 1380 suure väega Vastseliina linnust piiranud. Kaitsjate seisukord oli täbar ja nad palusid Jumalalt abi. Pärast seda linnuse kagutornist teele lastud ammunool tabanudki suurvürsti otse südamesse ja juhita jäänud vaenlane pöördus tagasi Venemaale.

Teine loeng oli pühendatud kloostrimeditsiinile.

Jumalaema linnuseks kutsutud Vastseliina linnust hakati Vana-Liivimaa Tartu piiskopkonna ja Pihkva vürstiriigi piirile rajama 1342. aastal. Linnusekabeli altari kohale oli kahe raudnaelaga kinnitatud puidust rist. 1353. aasta augustis ja septembris nägid linnuseasukad kabelist paistmas säravat valgust ja kuulsid kaunist muusikat. Nad nägid ka varem seina külge kinnitatud altariristi ilma toeta altaril seismas.

Kabelis toimunud imest kirjutas järgmisel, 1354. aastal, paavst Innocentius VI-le Riia peapiiskop Vromhold de Vifhusen, kes teatas muuhulgas järgmist:

«Jumala väe läbi on siinkandis mõned inimesed ka meie ajal möödunud aegade sarnaste säravate imede tunnistajateks olnud, nimelt ka Tarbatu piiskop ise. Kui ta oma diötseesi äärealale, ruteenide [sic] piirile õige usu kaitseks vägeva kindluslossi rajas ning sinna kauni kabeli ja altari sisse seadis ja selle põhjapoolsele seinale kahe raudnaelaga krutsifiksi kinnitada lasi, nimelt siis nähti esimest korda sedasama risti, mis tavaliselt kahe raudnaelaga seinal rippus. Kaks albadesse riietatud meest astusid ette ja kolmas põlvitas, küünal käes. See sündis augustikuu 28. päeval, mis oli Ristija Johannese pea maharaiumise mälestuspäev. Need kolm meest seadsid risti nimetatud altari keskele ja tõstsid seda suure aupaklikkusega kolm korda üles, andsid missaraamatut käest kätte ja lugesid sealt meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatamise lugu, nagu seda Palmipuudepühal loetakse, ning kadusid siis kohe inimsilmade eest. Esiteks nägi seda täiesti selgelt esimene inimene, siis teine, siis kolmas. Lisaks sellele oli septembrikuu neljanda päeva hilisõhtul kabelist kuulda imekaunist muusikat ja näha imelist valgust, kusjuures aknad olid suletud. Kõigepealt nägi seda imeasja kabeli vaimulik, siis lossiisand ise ja edasi kõik lossielanikud, kes nüüd aknad pärani lahti lõid ja kabelisse tõttasid, kus aga varsti kõik vaikseks jäi, ja siis oli näha kolme võimsat välgusähvatust, suuremat, kui neid looduses tavaliselt näha võib, ning risti nähti seismas, ilma et ükski inimkäsi teda hoidnud oleks. Sellest uuest imest anti nimetatud piiskopile teada, et viidaks läbi ülimalt hoolikas uurimine ja küsitletaks usaldusväärseid tunnistajaid varasemate tunnistuste kinnitamiseks. Selleks saabus piiskop ise suure saatjaskonnaga lossi ning külastas kabelit, ja nägi risti keset altarit kivi peal seismas, ilma et ükski inimkäsi või muu abivahend teda hoidnud oleks. Selles paigas seisab ta liikumatult tänase päevani.»

Peagi hakkasid imeristi juurde saabuma palverändurid Eestist ja mujalt. Riia peapiiskopi kirjale vastas paavst, et «olen kõigeväelise Jumala halastuse ja pühadelt apostlitelt Peetruselt ning Pauluselt saadud autoriteedi läbi otsustanud, et kõigi nende puhul, kes on tõeliselt oma patte kahetsenud ja pihil käinud ning igal aastal neljal peamisel Püha Neitsi Maarja pühal ning Risti leidmise pühal vagal meelel sedasinast kabelit külastanud, saavad aasta ja neljakümne päeva möödumisel neile määratud patukaristuse ärakandmisest nende patud halastusega kustutatud.»

Täna asub kunagise linnusekabeli kohal vabaõhukabel, kuid linnuse juures on ka palverändurite maja ning eraldi väike palverändurite kabel.

Tekst ja fotod: Veiko Vihuri

Ida-Virumaa kiriku- ja kirjanduselu tabas kevadel kurb teade: 10. mail suri Narva Aleksandri (hilisema Narva Maarja) koguduse õpetaja emeeritus Oleg Sevastjanov (1948–2023). Tema ärasaatmine toimus 13. mail Narva Aleksandri kirikus, Eesti kõige suuremas sakraalehitises, kus ta pikka aega teeninud oli.

Sevastjanov sündis 23. septembril 1948 Kesk-Aasias Aşgabatis (tollases Ašhabadis), Türkmenistani pealinnas, sakslaste peres. Ta hakkas teatris mängima kuueaastaselt. 1960. aastatel lõi kaasa kohaliku televisiooni lastesaadetes, hiljem töötas filmistuudios «Türkmenfilm».

Ta õppis näitlejaks Moskvas ning töötas erinevates teatrites. Aastatel 1968–1991 on näidelnud seitsmeteistkümnes mängufilmis, muu hulgas 1976. aastal Eestiski tuntud filmis «12 tooli». Riias ja USAs õppis ta luteri kirikuõpetajaks. Ta sai USAs magistrikraadi usuteaduse alal. Sevastjanov on loonud Moskva Vvedenskoje kalmistu kabelis toimiva Püha Kolmainu nimelise luteri koguduse.

Aastal 2005 pakuti talle võimalust asuda tööle Eestis. Ta on jutlustanud põhiliselt Narva Aleksandri ja vahepeal kinni pandud Narva Mihkli kirikus, selle kõrval aga ka Tallinna Peeteli kirikus ja Viru vanglas Jõhvis. Narvas jätkus venekeelsete luteri jumalateenistuste traditsioon mitmesajandilise pausi järel just temaga. Teda tunti kui pühendunud kirikuõpetajat, kelle jutlused mõjusid tihti teoloogilise traktaadi, teinekord aga kirjandusteadusliku loenguna. Sevastjanov on esinenud Tartu Ülikooli Narva kolledži konverentsidel, linnas toimunud filmiõhtutel ning läbi viinud oma raamatute esitlusi. Õpetaja Oleg on pidanud loenguid ka KULKA toetatud kirjandus- ja kultuuriloo sügissarja «Narva vaim» raames. Ta on avaldanud Tallinna venekeelses ajakirjas Võšgorod luuletusi, jutustusi ja aforisme. Ajavahemikul 2011–2023 ilmus Sevastjanovil viis raamatut, kuid tema ilukirjanduslik looming ei ole saanud seni väärikat käsitlust.

Kes teda tundsid, teavad, et õpetaja Olegil tuli pidevalt rasket risti kanda.

On lausa ime, et ta imikuna ellu jäi. Oleg sündis 23. septembril 1948. Vähem kui kaks nädalat pärast tema sündi, 5. oktoobri öösel vastu 6. oktoobrit toimus tema kodulinnas Asgabatis maailma ajaloo üks suuremaid maavärinaid. Loodusõnnetus nõudis üle 36 000 inimese elu ning hävitas linna praktiliselt täielikult. Suri peaaegu iga kolmas linnaelanik, aga Olegi peres ei saanud keegi kannatada. Asgabatis aset leidnud hirmsa maavärina ulatust ja katastroofilisi tagajärgi on raske ette kujutada isegi säilinud foto- ja filmimaterjalide põhjal. Toona olid kõik dokumendid rangelt salastatud. Mõnede allikate teatel ületas inimohvrite arv ametlikud arvud kordades. Sevastjanov veetis lapsepõlve linna rusude seas, kus valitses surma hõng ja sügav lein.

Oleg lahkus kodukohast Türkmenistanist ja kolis Venemaale. See oli tema elus esimene kannapööre. Legendaarse vene vaimuliku ja teoloogi Aleksandr Meni (1935–1990) jüngrina pöördus ta kiriku poole ja jättis näitlejakarjääri selja taha. Men, kellega Oleg suhtles alates 1978. aastast 12 aasta vältel, oli nõukogude aja lõppedes üks neid mõjuvaid isikuid, tänu kellele on venelased ühiskonna uutmise ajastul õigeusu traditsiooni, ja üleüldse ristiusu juurde tagasi jõudnud. Men mõrvati 1990. aastal. Kodulinna hävimisele järgnes seega siis Olegi vaimuliku isa jõhker mõrv.

Järgmine kannapööre oli liitumine luteri kirikuga, millega kaasnes mingis mõttes tugevasti õigeusu traditsioonidega Vene kultuuri kaanonist eemaldumine. Järjekordseks kannapöördeks osutus Eestisse kolimine.

Mittepraktilise inimesena pidi Oleg tihti lahendama selliseid ülesandeid, mida teha oleks olnud isegi väga praktilise vaistuga inimestel üliraske. Lisaks elukoha muutmisele oli sedalaadi väljakutse tema naise haigus ja varajane surm. Selle tulemusena pidi ta oma tütart üksi kasvatama. Pere elas Narvas ilma sugulasteta. Siin on teda alati püüdnud aidata Narva Aleksandri koguduse liikmed. Kui Narva linna tänavatel oli tihti näha, et habemega vanem härra lükkab lapsevankrit, siis see vanem meesterahvas ei olnud keegi muu kui Oleg Sevastjanov, vankris olev laps aga tema tütrepoeg. See pilt oli väikese Sergei kasvades ära kadunud, kuid mõne aasta pärast jälle kordunud, sest Olegil oli sündinud juba teine lapselaps, kelle eest tuli samuti hoolt kanda.

Hilise ea eriti raskeks perioodiks osutus Narva Aleksandri koguduse pankrot, mille tulemusena pidid piirilinna vaimulikud jumalateenistusi pidama täielikus ebakindluses – kord ühes, kord teises kirikuhoones, küll koguduse majas või mujal. Koguduse raamatukogu hävis, samuti võeti ära koguduse maja ja Mihkli kirik. Lõpuks ostis Eesti riik Aleksandri Suurkiriku hoone pankrotipesast välja, seega näis olukord stabiliseerunud olevat, kuid 2019. aastal pidi Oleg ootamatult uuesti organiseeritud Maarja koguduses kirikuõpetaja ameti maha panema. Lahkumine armastatud kogudusest traumeeris teda sügavalt.

Õpetaja Oleg oli südamlik ja ka tundlik inimene, kes oleks pidanud ilmselt mingis teises maailmas elama: raamatute keskel ja mõttekaaslaste seas. Aga elu oli teda mõnikord kokku toonud selliste inimestega, kes polnud teda lõpuni mõistnud. Teinekord reageeris ta üle, liiga emotsionaalselt, praktilisi aspekte arvesse võtmata – aga just sellised hoiakud iseloomustavad loomingulisi vaimuinimesi. Õpetaja Sevastjanov on olnud eriti hinnatud ja armastatud kirikuõpetaja, üks haruldastest venelastest, kes on luteri kirikut ja seega Lääne tsivilisatsiooni populariseerinud Eesti venelaste hulgas. Ja mitte ainult – tema jumalateenistustel on käinud Jaanilinnast terved perekonnad, lisaks kohalikke ingerisoomlasi, sakslasi ja ka teiste rahvuste esindajaid.

Teda on reaalses elus tuhat muret piinanud, aga altari taga muutus pastor Oleg hoopiski teistsuguseks. Terve jumalateenistuse jooksul tundsid kirikulised, et tema suu läbi kõneleb Jumal.

Korra oli ta armulauda jagamas, mina aga kalvinistina jumalateenistusel ei tõusnud püsti ega siirdunud altari ette. Siis vaatas ta mulle otsa, kõnetas mind nimepidi ja kutsus väga sõbralikult altari poole. Seda tegi ta sellise loomulikkusega, nagu nimepidi armulauda kutsumine oleks kirikus täiesti tavaline. Ühes Kiievis lindistatud intervjuus rääkis ta, et teinekord tuleb kiriku reegleid rikkuda, nii nagu seda ka Jeesus Kristus teinud on.

Oleg Sevastjanovi lahkumisega on Ida-Virumaa vaimuelus tekkinud tühi koht. Internetis leidub mitu temaga tehtud intervjuud, kunagises Narva Kutseõppekeskuses multimeedia eriala lõpetajate Julia Shipatševa ja Dmitri Fedotkini diplomitööks olnud Oleg Sevastjanovi elu käsitlev dokumentaalfilm «Kõik algab kohtumisest» (2016) ei ole aga paraku üldsusele kättesaadav. Oleg Sevastjanovi mälestuse hoidmiseks on plaanis püstitada Olegi elumajale mälestustahvel, mälestamaks teda kui Ida-Virumaa kiriku- ja kirjanduselu silmapaistvat tegelast. Kavatseme Narva avalikku ruumi tuua ühe uue objekti, meenutamaks «pastor Olegi» (nagu teda kutsutud on), kel õnnestus oma tegevuses kooskõlla viia vaimuliku tegevus ilukirjandusliku loominguga. Narva hõimunädala kirjanduskonverentsi «Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII» raames toimub 27. oktoobril tema viimase raamatu postuumne esitlus, millel osaleb üliõpilasi, kirjanikke, kirikulisi ja vaimulikke, muu hulgas legendaarne Soomes elav kirikuõpetaja ja autor Arvo Survo.

Szilárd Tibor Tóth

filosoofiadoktor

Tartu Ülikooli Narva kolledž

OLEG SEVASTJANOVI RAAMATUID EESTI RAAMATUKOGUDES:

Shagi po pustyne. Sankt-Peterburg: Gjol', 2011. 186 lk

Tuman ischeznuvshego vremeni (zapiski bludnogo syna). Macomb (Mich.): Lutheran Heritage Foundation, 2018. 243 + [5] lk

Zapiski iz hizhiny tainstvennogo. K.: Millenium, 2020. 83 lk

Vozvrashchenie k vechnym voprosam. Narva: Volshebnyj fonar', 2022. 172 lk

Zapiski Strannika iz "Hizhiny bystrotechnoj zhizni". Narva: Volshebnyj fonar', 2023. 127 lk

(Allikas: ESTER)

Peapiiskop emeritus Andres Põderi sõnavõtt 26. augustil Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud üritusel «Elu kaitseks».

Head mõttekaaslased, armas rahvas! Paljud meist mäletavad lastelaulu sõnu: «Kus on minu koduke, koduke nii armsake? Seal, kus isa, emake, sõsar, väike velleke.» Kas ei kõla see otsekui kaunis hümn perekonnale?

Ei vaja tõestamist fakt, et lapse sünniks on vaja nii isa kui ema. Ja kui juba kellelegi on eostades elu antud, kannavad lapse käekäigu eest vastutust mõlemad vanemad. Samas on lapsel tingimatu õigus nii ema kui isa hoolele ja armastusele. Ja mis oleks loomulikum, et ka tema vanemad teineteist austavad ja armastavad.

See lihtne bioeetiline tõsiasi on ka traditsioonilise perekäsitluse üheks nurgakiviks! 2006. aastast pärinevas dokumendis «Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute bioeetilised seisukohad» öeldakse: «Me tunnustame abielu ja perekonna pühadust ning lapse õigust sündida abielust, tunda oma vanemaid ja olla teadlik oma geneetilisest päritolust.»

Seda võiks nimetada – kasutades filosoof Kanti sõnu – lausa kategooriliseks imperatiiviks, mille mõistmine ja tunnustamine peaks olema kõigile jõukohane. Selleks ei pea isegi usklik olema, vaja on lihtsalt head südant ja kasvõi natuke ennastsalgavust.

Muidugi on elus olukordi, kus võib vaja minna asendus- või kasuvanemate abi. Kui nad oma ülesannet pühendunult ja armastusega täidavad, väärib see ühiskonna tunnustust ja tänu. Samas ei saa see olla alternatiiviks tuumperele ega vähendada abielu loomupärast ideaali. Mõtlema paneb kasvõi seegi, et Eesti, kus üle poole lastest sünnib väljaspool abielu, on noorte enesetappude poolest Euroopa tipus.

Jutud mitmesugustest peremudelitest, mis olevat võrdväärsed – olgu selleks üksikvanemaga pere, kärgpere või mõni muu kooslus – on sügavalt eksitavad. Nad ei esinda seda looduslikku ja loomulikku tasakaalu ja kokkukuuluvust, mida armastus lapse vastu eeldab. Kuigi mõnikord osutuvad lapsevanemad neis suhetes lausa sangareiks.

Selle asemel, et propageerida poolikuid lahendusi, peaks ühiskond ja riik nii moraalselt kui materiaalselt toetama tervet ja tugevat perekonda. Siiski on raske eeldada, et riik mõistaks ja austaks abielu, kui ta ei mõista ega austa inimelu. Sündimata laste legaalne tapmine – abort – on paljude juristide hinnangul otseses vastuolus põhiseadusega, rääkimata moraaliseadusest.

Teame, et loote areng on järjepidev ja tema dehumaniseerimine olgu bioloogilisel, sotsiaalsel või juriidilisel alusel on meelevaldne. Sarnaselt on ajaloos talitatud mõne rassi või puude puhul. Voluntaristlikult võttes pole ju vahet, kas inimelu võib katkestada nooremalt kui 12 nädalat, või ka hiljem – täiskasvanuna – kui ta osutub ühiskonnale ebavajalikuks. Teame, et selliseid tegusid on pannud toime inimvaenulikud ideoloogiad.

Aborteerimist on püütud siluda väitega, et loode pole ju inimene, nagu tammetõru polevat tammepuu. Võrdpildi tähendus on tegelikult vastupidine: kui pole tammetõru, pole ka tammepuud.

Inimestega ei tohi talitada nagu puudega, hävitades nende võrsed, langetades neid lankide kaupa. Siis langetame ka iseenda väärtust, kaotame abieluõnne, peresidemed ja tulevikuväljavaate – ka meie rahva jaoks. Aeg on kultiveerida austust elu, sealhulgas pereelu ja abielu vastu. Vajame moraalset pööret Maarjamaa vaimses kliimas. Aidaku ja õnnistagu meid selleks Jumal.

Armu ja rahu Issandas. Sinu kiri, mu Georgius, jõudis minuni siis, kui ma oma kodus parajasti väga hõivatud olin, seetõttu olen sunnitud vastama lühidalt.

Esiteks, kuna sa mõistad, et ilmselt on saatan see, kes sind selle kiusatusega vaevab, siis manitseb Issand sind, et sa vaimu ja palvega vastu paneksid, sest kui sa käed rüpes tahad istuda ja neid kuradi sisendusi kuulata, on tal lihtne sind rahutuks teha. Niisiis tõuse ja lange põlvili ja siruta käed välja ja ütle lõpuks suu ja häälega: «Selle mõtte sinu vastu, Issand Jumal, on saatnud kurat, vabasta mind, Issand, ja kaitse Issanda Kristuse nimel.» Olen näinud paljusid, käed rüpes, vastupanuta, saatana ohvriks langemas, nii et pigem oleks pidanud too ise järele jätma, kui et nemad oleksid palunud või võidelnud – see aga on võimatu. Niisiis saa sellest üle ja kosuta end Issandas, ja kui sa tahad öelda, et sa ei suuda paluda või et palve ei liiguta sind, siis tõuse just selle vastu ja ütle: «Kas ma suudan või mitte, olen ma vääriline või mitte, siiski tuleb paluda.» Jumala juhatusel […?] otsige. Pange vastu kindlana usus.

Teiseks kanna hoolt selle eest, et sinu eest paluksid ka kirik ja vennad, et nende abiga sinu ebakindlus väheneks.

Kolmandaks väldi kõigest väest ka väliseid asju, muidugi ära ole kunagi üksi. Sest see kiusatus ei talu üksindust ja ihkab siiski olla üksinduses. Aga seltsi teistega, räägi, loe koos nendega evangeeliumi, psalme. Kui tahad kuradit võita, tuleb vaeva näha; nende juurest, kes käed rüpes raskusi väldivad, ta ise ei lahku. Tee nii ja Issand on sinuga, sinu tugevus Kristuses. Aamen. Kirjutatud Wittenbergis reedel pärast küünlamaarjapäeva [6. veebruaril] 1540.

Martin Luther

Issandas auväärsele mehele Georgius Scarabeusele, jutlustajale Hannoveris, oma kõige kallimale vennale.

Tõlge: Rahvusarhiiv

Saateks. Rahvusarhiivis säilitatavate EELK Saaremaa Jaani koguduse säilikute seas on Martin Lutheri kiri Hannoveri esimesele evangeelsele jutlustajale ja superintendendile Georg Scharnekaule, ladinapäraselt Georgius Scarabeusele (EAA.1294.1.147). Õigupoolest on tegemist koopiaga Läti Ülikooli akadeemilises raamatukogus hoitavast kirjast (LUAB R, Ms. 392b, R 6654), mille Matthias Knutzen kinkis 14. märtsil 1670 Riia linnaraamatukogule. Läti uurijate hinnangul on juba Lätis hoitav dokument 16. sajandi lõpus või 17. sajandil valmistatud koopia või koguni võltsing. Mis asjaoludel kõnealuse Martin Lutheri kirja koopia Saaremaa Jaani kiriku dokumentide hulka sattus, pole teada.

Laupäeval, 9. septembril 2023 toimub oikumeeniline Püha Risti palverännak Vastseliinasse, mida korraldavad EELK Pärnu Eliisabeti kogudus ja RKK Pärnu Püha Apostel Johannese kogudus.

Palverännutee kulgeb Pärnust Vastseliinasse, et austada kunagiste püha risti reliikviate – Pärnu Musta Risti ja Vastseliina Valge Risti – mälestust.

Väljasõit toimub pärast hommikust missat nii Tallinnast kui Pärnust. Kell 16.30 peetakse Vastselinna piiskopilinnuse varemetes ristitee palvus, kl 17.30 toimub vesper Vastseliina Teeliste kabelis (vt lähemalt siit).

Pärnu must rist

Pärnu Püha Nikolai kiriku põhjaküljel asunud Püha Risti kabelis hoiti keskajal Püha Musta Risti, mis legendi järgi päästeti Jumala käe läbi Pärnu esimese toomkiriku põlengust 1262. aastal. Püha Risti kabel oli keskajal palverännakute sihtkoht. Maarahvas kogunes sellesse paika paastuajal, eriti Vaiksel nädalal ja Suurel Reedel. Tuldi kuni 150 km kauguselt ja kaugemaltki.

Vastseliina valge rist

1354. aasta jaanuaris taotlesid Riia peapiiskop ja Tartu piiskop paavstilt soovituskirja palverännakuteks Vastseliina linnusekabeli juurde. Paavst Innocentius VI-le saadetud kirjas räägitakse kõnealuses kabelis sündinud imest. Nimelt nähtud seal 1353. aasta augusti lõpus kahte ebamaist valges rüüs inimkuju risti seinalt altarile ümber asetamas ja kolmandat seejuures küünlaga põlvitamas. Siis loetud ette Issanda kannatuslugu, mispeale ilmutised kadusid. 4. septembri ööl hakanud kabelist kostma imekaunist muusikat ja paistma imelist valgust. Kabelisse sisenenud inimeste ees avanenud iseäralik vaatepilt: varem seina külge kinnitatud rist seisis vabalt püsti, ilma et miski seda toetanud oleks. Seda imet nägi ka piiskop, kes suure saatjaskonnaga linnusesse saabus.

Paavst vastas Liivimaalt saabunud taotlusele:

«Niisiis, soovides, et Tarbatu piiskopkonnas, selle äärealal, otse vastu piiri uskmatute ruteenidega asuv Vrouwenborchi [Frauenburgi, Vastseliina – tõlk.] kindlus, kus, nagu me teada oleme saanud, meie Lunastaja ja Issand Jeesus Kristus oma aurikka kujutise kaudu ristil, mis sellessinases kabelis öeldakse olevat altari kohal seisnud, viimasel ajal on lasknud sündida mitmeid ja erisuguseid imetegusid, ja kuhu suured Kristuse ustavate hulgad eri ilmakaartest on kokku kogunenud ning needsamad ustavad vagal meelel külastavad kabelit, kus on nähtud mitmeid imetegusid sündimas, olen kõigeväelise Jumala halastuse ja pühadelt apostlitelt Peetruselt ning Pauluselt saadud autoriteedi läbi otsustanud, et kõigi nende puhul, kes on tõeliselt oma patte kahetsenud ja pihil käinud ning igal aastal neljal peamisel Püha Neitsi Maarja pühal ning Risti leidmise pühal vagal meelel sedasinast kabelit külastanud, saavad aasta ja neljakümne päeva möödumisel neile määratud patukaristuse ärakandmisest nende patud halastusega kustutatud.»

1432. aastast on teada teine paavsti bulla, millega Vastseliina linnusekabelile anti täiendav õigus jagada külastajaile kergendust pihitud pattude karistusest. Kabelis teenis ilmselt piisav arv vaimulikke, sest risti ees pidi ööl ja päeval Püha Risti tunnipalveid lauldama.