Niisiis me õpetame, kui suurepärane, hinnaline ja lohutusrikas asi on piht, ja manitseme, et sellist kallist varandust meie suurt häda silmas pidades ära ei põlataks. Kui sa oled kristlane, siis sa ei vaja ei minu sundimist ega paavsti käsku, vaid sa sunnid end ise ja palud mind, kas sul oleks võimalik sellest osa saada. Kui sa mõtled selle aga ära põlata ja uhkelt ilma pihil käimata elada, siis me langetame otsuse, et sa ei ole kristlane ja sa ei tohi ka sakramendist osa saada. Sest sa põlgad ära selle, mida ükski kristlane ei tohi põlata, ja selle tagajärjeks on, et sa ei saa oma patte andeks. Ja ühtlasi on see kindel märk sellest, et sa põlgad ära ka evangeeliumi.

Ühesõnaga, me ei taha kuuldagi mingisugusest sunnist. Kes aga ei võta kuulda ja ei järgi meie kuulutust ja manitsust, sellega ei ole meil midagi ühist ja ta ei pea ka evangeeliumist osa saama. Kui sa oleksid kristlane, siis peaksid sa head meelt tundma, et sul on võimalus kas või saja miili kauguselt pihile tõtata, ja sa ei laseks endale peale käia, vaid tuleksid ning sunniksid meid ise. Sest siin peab sundimine muutuma vastupidiseks, nii et meie jääksime käsu alla ja sina vabaks; meie ei sunni kedagi, vaid lubame ennast sundida, sarnaselt sellele, nii nagu sunnitakse sõna kuulutama ja sakramente jagama.

Seepärast, kui ma manitsen sind pihtima, siis ei tee ma midagi muud, kui manitsen sind olema kristlane. Kui ma saan su sinnamaale, siis ma saan sind ka pihile. Sest neil, kes igatsevad olla jumalakartlikud kristlased, vabad pattudest ja rõõmsa südametunnistusega, on juba õige nälg ja janu leiva järele nagu tagaaetaval hirvel, kes põleb kuumusest ja janust, nagu ütleb Psalm 42[:2]: «Otsekui hirv igatseb veeojade juurde, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!» see tähendab, et otsekui hirv januneb värsket allikavett, nii janunen mina Jumala sõna ehk pattudest lahtimõistmist ja armulauda jne. Ennäe, see on õige õpetus pihist, mis äratab inimestes rõõmu ja armastust pihi vastu, nii et nad tulevad ning jooksevad meil järel, isegi rohkem, kui see meile meelt mööda oleks.

KUIDAS TULEB LIHTINIMESI ÕPETADA PIHTIMA

Mis on piht?

Piht sisaldab kahte osa. Esiteks seda, et tunnistatakse üles patt, teiseks, et sellelt, kellele pihitakse, võetakse absolutsioon ehk pattude andeksandmine vastu otsekui Jumalalt endalt ning ei kahelda hetkegi, vaid usutakse kindlalt, et seeläbi on patt Jumala ees taevas andeks antud.

Milliseid patte tuleb pihtida?

Jumala ees tuleb end süüdi tunnistada kõigis pattudes, ka neis, mida me ise ei märka, nagu me teeme Meie Isa palves. Pihiisa ees tuleb üles tunnistada ainult need patud, mida me teame ja oma südames tunneme.

Millised need patud on?

Vaatle Kümnest käsust lähtuvalt oma olukorda, kas sa oled isa, ema, poeg, tütar, isand, majaemand, sulane, kas sa oled olnud sõnakuulmatu, truudusetu, laisk, vihane, kõlvatu, äkiline, kas sa oled kellelegi sõnade või tegudega liiga teinud, kas sa oled varastanud, midagi tegemata või hooletusse jätnud, kellelegi kahju tekitanud.

Palun näita mulle ette lühike viis pihtimiseks!

Ütle pihiisale järgmist:

«Austatud hea isand, ma palun Teid, võtke minu pihti kuulda ja mulle pattude andeksandmist kuulutada Jumala pärast.»

«Ütle järele!»

«Mina, vaene patune, tunnistan end Jumala ees kõigis pattudes süüdi; iseäranis tahan ma Teile üles tunnistada, et ma olen sulane, teenijatüdruk vms., kuid paraku ei teeni ma oma isandat ustavalt; sest ma ei ole mõnikord teinud, mida nad on mul käskinud, ma olen neid pahandanud ja vanduma pannud, ma olen tööd tegemata jätnud ja andnud põhjust kahju tekkimisele. Samuti olen ma olnud sõnades ja tegudes häbematu, olen vihastanud omasuguste peale, nurisenud oma majaemanda vastu ja teda kirunud jms. Mul on selle kõige pärast kahju ja ma palun armu, ma tahan end parandada.»

Isand või majaemand öelgu nii:

«Iseäranis tahan ma Teile üles tunnistada seda, et ma ei ole oma lapsi, peret ja abikaasat ustavalt Jumala auks kasvatanud. Ma olen vandunud, kõlvatute sõnade ja tegudega halba eeskuju näidanud, oma naabrile kahju tekitanud, temast selja taga halba rääkinud, talle liiga kallilt müünud, valesid ja rikutud kaupu andnud.» Ja muud sellist, mida ta Jumala käsu ja oma seisuse vastaselt on teinud.

Kes aga ei tunne, et temal lasuksid sellised või veel suuremad patud, see ei pea sellepärast muretsema ega patte edasi otsima või välja mõtlema ning sellega pihist piinamist tegema, vaid ta lugegu üles need üks või kaks pattu, mis ta teab. Ja seda niimoodi: «Iseäranis tunnistan ma üles selle, et ma vandusin ühe korra või et ma kasutasin ühe korra inetuid sõnu, kord jätsin ma ühe või teise asja tegemata» jne. Sellest olgu küllalt.

Kui sa aga ei tea endal mitte ühtegi pattu olevat (mis ei tohiks küll võimalik olla), siis ära ütle mingit «iseäranist», vaid võta pattude andeksandmine vastu üldise pihi peale, mida sa oma pihiisale Jumala ees tunnistad.

Selle peale öelgu pihiisa:

«Jumal olgu sulle armuline ja kinnitagu sinu usku, AAMEN.»

Küsigu:

«Kas sa ka usud, et minu andeksandmine on Jumala andeksandmine?»

«Jah, hea isand.»

Selle peale öelgu pihiisa:

««Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle.» [Mt 8:13] Ja ma annan meie ISSANDA Jeesuse Kristuse käsul sinu patud sulle andeks, Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel, aamen. Mine rahus.» [Mk 5:34, Lk 7:50; 8:48]

Aga neid, kelle südametunnistusel lasuvad raskemad koormad või kes on kurvad ja kiusatuses, oskab pihiisa juba rohkemate sõnadega lohutada ja usule ärgitada. See olgu ainult üldine pihtimise viis lihtinimeste puhul.

Allikas: Martin Lutheri Suur Katekismus ja Väike Katekismus