Kõik Eestis tegutsevad kristlikud kirikud, kes kuuluvad Eesti Kirikute Nõukogusse, toetavad terviklikku vaadet elule, kus valitseb kooskõla iga inimese õnneliku elu ja terve rahva elujõu vahel. Kristlastena usume, et selle kooskõla tagab Pühakirjale toetuv vaade abielule, lastele ja perekonnale.

Jumal lõi inimkonna meheks ja naiseks omaenda näo järgi ning pani alguse abielule, lepingul põhinevale ühendusele kahe sugupoole vahel. See on nii füüsiline, emotsionaalne kui ka vaimne ühendus mida iseloomustatakse Pühakirjas sõnadega «üks liha» (1Ms 2:24). See tähendab potentsiaalset võimet laste sünniks ja inimsoo jätkamiseks, tänulikkust selle kingi eest ja soovi seda ellu viia. Igas inimeses peegeldub elu kui Jumala kingitus ning mehe ja naise abielus saab tegelikkuseks loomise eesmärgipärasus.

Pühakirjas ei ole näiteid, mille põhjal võiks arvata, et samasooliste inimeste kooselu võiks kanda abielu nime. Abielu on loomise poolest vaid mehe ja naise teineteist täiendava ja abistava kooselu vorm nagu see on kirjas Pühakirja loomislugudes:

«Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: «Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele»» (1Ms 1:27–28);

«Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!» (1Ms 2:24).

Peres sündivatele lastele on mees isaks ja naine emaks ning just neil on esmane eesõigus ja kohustus täita oma vanemlikku ülesannet kõikides laste kasvamist ja arenemist puudutavates valdkondades. Vanemate kohustused perekonnas on võrdsed.

Leiame, et naise ja mehe abielul põhinev perekond on rahva püsimise alus ja kasvamise eeldus, mis on kooskõlas nii Piibliga kui ka Eesti Vabariigi põhiseaduse vaimu, mõtte ja eesmärgiga. Isa ja ema kaudu sündivad lapsed ei jää juuretuks. Lapsed ehitavad üles oma identiteedi nagu seda on teinud nende vanemad ja vanavanemad nagu ka kõik varasemad põlved perekonna sugupuus.

Usume, et just kodust pärivad lapsed ka vanemate ja vanavanemate usu, mis on oluline uue põlvkonna vaimse tervise ja stabiilsuse toetamisel olukorras, kus sõdade, haiguste ja teiste määramatuse tegurite osakaal ühiskonnas pidevalt kasvab. Oleme seisukohal, et lapsed on meie kalleim vara, kelle kasvatamise eesõigus ja kohustus on nende bioloogilistel vanematel, kes on ka sillaks lastele mineviku ja tuleviku vahel. Abielu ja perekonna säilitamine läbi sajandite juurdunud pärandina peegeldab püsivusele suunatud mõtteviisi ja läbiproovitud väärtusi.

Usume, et ideaalid, mis on kooskõlas Pühakirjaga, vastavad ka inimese õnneliku elu eeldustele. Ideaale tuleb kaitsta ja nende mõju ühiskonnas tugevdada, sest just ideaalidest sõltub Eesti rahva ja kultuuri säilimine üle aegade.

Austades kõigi inimeste õigust usu- ja sõnavabadusele, eeldame vastusena samasugust suhtumist ka neilt, kes meiega sama usku ja eluväärtusi ei jaga. Just oma usule toetuvalt oleme veendunud, et samast soost isikute omavaheline kooselu on oma olemuselt teistsugune, kui on mehe ja naise abielu, mistõttu ei nõustu me mistahes katsetega kehtivaid seadusi muutes hägustada või rikkuda abielu õiguslikku ja ka sisulist tähendust ühe mehe ja ühe naise liiduna.

Oleme seisukohal, et koguduste ja kogu ühiskonna, kiriku ja riigi hool väljendub kõige paremini traditsioonilise abielu toetamises, leides vajalikke ühiskondlikke tugimehhanisme pere püsimise ja toimetuleku tagamiseks.

Palvetame rahu, armastuse ja üksmeele pärast ühiskonnas ning Eestimaa ja Eesti rahva püsimise eest!

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Eugeni

Rooma-Katoliku Kiriku apostellik administraator Eestis, piiskop Philippe Jourdan

Armeenia Apostliku Kiriku Balti riikide piiskop Vardan Navasardyan

Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskop Alur Õunpuu

Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu president Erki Tamm

Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liidu president Andres Ploompuu

Eesti Metodisti Kiriku superintendent Robert Tšerenkov

Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku preester Thomas Eriste

Tallinnas, 12. juunil AD 2023

«Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismitont.» Nii kirjutasid Karl Marx ja Friedrich Engels «Kommunistliku partei manifestis».

Marksistlik-leninlik kommunismitont leidis oma otsa Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega, kuid antikristlik Revolutsioon, see Jumala ja kristliku tsivilisatsiooni vastane mässuliikumine, on elusam kui kunagi varem ja laamendab mitte ainult Euroopas, vaid pea kogu maailmas.

Revolutsiooni lipu on tänapäeval vana kooli marksistidelt ja bolševikelt üle võtnud LGBT+ liikumine, mis ühendab erinevaid pahemprogressiivseid suundi.

Nende loosungiks on endiselt «vabadus» ja «võrdsus» – mis olid ka Prantsuse revolutsiooni lipukirjal (tõsi, kolmanda lööksõna «vendlus» asemel on pigem «armastus») –, ent vabadust ja võrdsust ei taheta enam saavutada tootmissuhete ümberkorraldamise ja varalise võrdsuse, vaid seksuaalse orientatsiooni ja sooidentiteedi määratlemise vabaduse kaudu.

Et aga selleni jõuda, tuleb jätkata ühiskonna sekulariseerimist, s.t kristluse väljatõrjumist avalikust ruumist, ning varasemate, kristlikel väärtustel baseeruvate ühiskondlike normide muutmist.

Revolutsiooni sõnastatud eesmärgid muutuvad ajaga. Seega tundub, et LGBT+ õigused on pigem ettekäändeks, et lihtsalt lammutada kristliku elukorralduse vundamenti ja muuta radikaalselt ühiskonda.

Homoparaad ei ole enamuse terrori all ägavate ja õiglust nõudvate rõhutute marss, vaid selle kaudu demonstreerivad Revolutsiooni jüngrid oma kuulumist vastuvaidlemist mittesallivasse peavoolu. Samamoodi korraldati riikliku autoriteediga mai- ja oktoobriparaade Nõukogude Liidus.

«Uhkusekuul» heisatakse homolipud koguni riigiasutustel, homoparaadiga ühinevad riigi tipp-poliitikud, paraadi turvavad politsei eriüksused. Kuid miks peaks üks liikumine, üks ideoloogia olema avaliku võimu asi? Sest on see saanud riikliku ideoloogia osaks.

Kirevat homokarnevali esitletakse kui lahedat ja lõbusat üritust noortele ja vanadele. Sõnumiks on, et elu peab olema «fun»! Kuid ülemeelikus üldilmes torkavad peagi silma deemonlikud näod ja loosungid, mis irvitavad kristlike väärtuste ja tõekspidamiste üle. Demonstrandid näitavad mõnuga, kuidas kurat Jumala loodu üle irvitab.

Homoparaadil võib kohata ka kristlasi. Inimlikult võiks neid isegi mõista, kui neid ajendab soov avaldada toetust rõhututele ning välja astuda põlatute eest. Kuid minna kristlasena kaasa homoliikumise deemonliku vaimu ja valedega – ei oska öelda muud, kui et meenub sõnapaar «pimedusega löödud». Jah, Jeesus võttis vastu patuseid ja viibis nende seltsis, kuid Ta ei kõnelenud patuseks olemisest kui mingist uhkuseasjast. Ta tahtis neid nende pattudest päästa.

Igas Revolutsiooni poolt alistatud riigis heisatakse võidu märgina vikerkaarelipp ja samuti toimub homoparaad, mis kujutab endast nuripidist, blasfeemilist vasturistikäiku. Revolutsioon peab edasi tõttama, kurivaimul on alati kiire.

Tekst ning fotod 1–3 Veiko Vihuri, fotod 4–7 Illimar Toomet

Arvestades teema suurt ühiskondlikku kaalu, avaldame EKRE esimehe Martin Helme 5. juunil Riigikogus peetud kõne seoses elektroonilise hääletamise usaldusväärsusega.

Aitäh, lugupeetud spiiker! Head kolleegid! Hea õiguskantsler! Kõigepealt ma loen ette uuringu, mille tellisime meie erakonna fraktsiooni liikmed Norstati kaudu, mis ütleb – ja mis viidi läbi mõne nädala eest –, ligi 40% Eesti inimestest peab e-valimisi ebausaldusväärseks ja leiab, et Riigikogu valimistel toimus e-valimistel osaline võltsimine.

Kui inimestelt küsiti, et kas nende arvates on Eestis e-valimised usaldusväärsed, vastas 36% «jah» ja 17,6% «pigem jah», aga 14% ütles «ei» ja 24,3% ütles «pigem ei».

Kui küsiti, kas Riigikogu valimistel 2023. aastal toimus osaline võltsimine, vastas «jah» 22,1%, «pigem jah» 17,6%.

Vaadake, need on numbrid, mis on väga tõsised. Kui meil on juba üle kolmandiku Eesti valijaskonnast, kelle arvates riigivõim on saadud varastamisega, valimiste võltsimisega, ebaausal teel, siis meil on tegelikult väga-väga tõsine poliitiline kriis.

Sellisel juhul peaks kõik riigi institutsioonid tegelema palehigis põhiseaduslike institutsioonide valimise usutavuse ja usaldusväärsuse taastamisega, mitte tegelema formaalsustega, formalismide taha peitumisega, öeldes, et justkui on kõik korras või seda teemat ei olegi võimalik või vajalik arutleda.

Mis on probleem e-valimistega? Loomulikult suur probleem, millest ka täna ju tegelikult ei saanud üle ega ümber, on ühetaolisus. Põhiseadus ütleb väga selgelt, et valimised on ühetaolised.

Ütleb muide lisaks sellele, et valimised toimuvad ühel kindlal päeval. Ei ole niimoodi, et valimised kestavad seitse päeva, seda ei luba põhiseadus. Kuidagi on veninud valimised seitsmepäevaseks. Ühetaolisus – just küsis Rain Epler.

Kui inimene annab oma ID-kaardi valimisteks kellelegi, siis see justkui kuidagi peaaegu kaudselt on enam-vähem lai volitus, mida võib teha, aga kui inimene annab oma volituse, kas või notariaalse volituse, ütleb, mine valima minu eest paberil, no siis seda küll teha ei saa.

Ei ole ühetaolisus. Kas saab paberiga teha niimoodi, et lähed, täidad sedeli ära, viskad kasti, siis ütled järgmine päev, et mõtlesin ümber, andke mu sedel tagasi, palun, ma täidaks ta uuesti? Ei saa.

E-sedeliga saab sisuliselt seda teha, kustutad vana ära ja teed uue asemele. Nii mitu korda, kui tahad. Ei ole ühetaolised, no lihtsalt ei ole.

Aga mis on kõige olulisem vahe sellel ühetaolisusel?

See, mida ma tean, et [õiguskantsler] Ülle Madise mõistab, mis see tähendab, et keskmine mõistlik inimene on võimeline vaatlema pabervalimisi, on võimeline pabervalimiste tulemuse kindlakstegemist vaatlema, kaasa lugema, aru saama, kust tulid sedelid, kui palju neid oli kastis, kellele kui palju hääli anti.

Jah, seitse ja üks võivad sarnased välja näha, aga lõppkokkuvõttes on võimalik neid ära lugeda.

E-valimisi ei olegi võimalik vaadelda. E-valimistel küll viiakse läbi kordusülelugemine, aga see ülelugemine ei ole tegelikult ülelugemine, sest see ülelugemine, mida e-valimistel tehakse, on sisuliselt sama, kui sulle antaks pabersedelite kast, kus sa ei tea, ei ole näinud, kes tuli valima, millal tuli valima, kellele anti sedeleid, mida nad sinna sedelile kuidas täitsid, kes üle luges. Vaid viimasel päeval tuleb sul tagant ruumist, kinnisest ruumist välja valimiskomisjoni liige, ütleb, näete, mul on siin valimiskast, ma valan selle nüüd teie silme all tühjaks ja loeme kõik koos üle. Vot see on e-valimiste ülelugemine.

Sa ei ole saanud vaadelda ega kontrollida, millal inimesed avasid selle valimisrakenduse, millal nad oma sedeli ära saatsid, kust IP-aadressilt tulid hääled, sest kui tulevad näiteks ühelt ja samalt IP-aadressilt kuskilt Harjumaa maantee äärest mobiilipostist, kust tuleb korraga 1000 häält, siis see ei ole tegelikult ju võimalik. Järelikult on seal midagi valesti.

Aga seda ei ole võimalik vaadelda. Me küsisime valimiskomisjonilt, küsisime valimisteenistuselt. Ei saa. Kokku on e-valimiste süsteemis seitse erinevat etappi, kus on võimalik logisid kontrollida, kas on needsamad hääled, mis süsteemi sisse tulid, liikunud edasi, kas nad on dekrüpteeritud, kas nad on kasti liikunud. Ainus etapp, mida meile näidatakse, on lõpus, kus sellest kastist valatakse hääled välja, öeldakse, loeme nad nüüd kõik koos üle.

Aga kes need sinna kasti pani, millal nad sinna kasti pani, kuidas pani, kas üldse pani, tegelikult ei ole võimalik vaadelda.

Kui me küsisime valimiskomisjonilt, kelle käes on e-valimiste süsteemi programm, loomulikult Riigi Infosüsteemide Ametis.

Kui mitmel inimesel on täisligipääs administraatorite sellele süsteemile, mis tähendab seda, et täisligipääs administraatorina tähendab seda, et seda süsteemi on võimalik muuta kogu aeg? Ei tea.

Küsisime Riigi Infosüsteemide Ametilt, see on riigisaladus, tuleb välja.

Ei saagi teada, kui palju on Eestis neid inimesi, kes saavad sellesse süsteemi sisse minna ja seal kõike muuta.

See on riigisaladus. See ei ole vaadeldav valimine. Küsisime, kas me saame seda programmi ise vaadelda? Ei, seda ei saa vaadata ise.

See on auditeeritud rahvusvaheliste spetsialistide poolt ja rohkem pole teil vaja teada.

Küsisime, kus on võimalik meil näha logi, mis ütleb, et seesama auditeeritud programmijupp oli see, millega loeti hääled kokku. Ei, seda küll kuskil vaadata ei saa.

Jaa, auditeeritud programm on siin, näete, kõik näete, auditeeritud.

Aga kas seda programmi tegelikult ka kasutati Riigi Infosüsteemide Ameti serveris, seda kontrollida ei saa.

Ei saa, lihtsalt ei saa, riigisaladus.

See ei ole vaadeldavus, see ei ole kontrollitavus, see on valimiste tulemuse panemine usu peale.

Nüüd jõuame põhiivani.

Põhiiva on see, et Riigikohus on meile öelnud, sellisel viisil e-valimiste korraldamine ei ole seadustega kooskõlas, seda tuleb täpsustada seadustes. Ütles eelmisel aastal, ütles seekord, ütles, et süsteemi on vaja täpsustada.

Ei ole niimoodi, et valimiskomisjon teeb mingisugused juhised ja see on piisav. Valimiste läbiviimine peab olema selgelt lahti kirjutatud seadustes.

Riigikogu ei ole seda muutnud. Loomulikult ei ole muutnud.

Üks ja sama partei võidab kõiki valimisi alates sellest ajast, kui e-valimised on asutatud. Ta ei hakkagi kunagi seda muutma.

Kuidas me sellest olukorrast mööda saame, ega väga palju võimalusi ei ole. Oleme pöördunud Riigikohtu poole, Riigikohus ütleb, meie ei saa midagi teha. Pöördume õiguskantsleri poole, õiguskantsler ütleb, et tema probleemi ei näe.

Aga kuidas siis seda probleemi lahendatakse? Tuleme siia saali eelnõuga, tulime siia saali eelnõuga. Ma ei tea, kas jõuab järgmine nädal või jõuab septembris esimesele lugemisele ka.

Noh, kes meist hinge kinni hoiab, et see tegelikult jõuab ka teisele lugemisele? Mina küll mitte. Aga kuidas me seda lahendame siis? Seda vastust oleks täna tahtnud teada.

Aitäh!

Tervist, austatud daamid ja härrad, head kaasesinejad!

Esiteks tänan ka enda poolt kõiki kohaletulnud inimesi, kelle südames on abielu, laste ja perekonna õigused. Need kaks institutsiooni ehk abielu ja perekond, ning need, kelle nimel nad peamiselt eksisteerivad ehk lapsed, on tänapäeval massiivse rünnaku all ning oleks mitte ainult õiglane, vaid hädavajalik, et nende kaitse oleks rünnakust veelgi massiivsem, ent ometi on meid siin Eestis kui ka maailmas väga vähe.

Sestap on eriliselt oluline, et laste õiguste ja abielu- ning perekonnakultuuri kaitse sõnum leviks teie kaudu, kes te siin kohal olete või hiljem konverentsi salvestust vaatate, ka Eesti ühiskonnas võimalikult jõuliselt võimalikult kaugele.

Tervitan ühtlasi ka meie seas viibivaid külalisi Soomest: meie head sõpra ja suurepärast intellektuaali professor Tapio Puolimatkat, kes astub konverentsi teises pooles üles ettekandega ning Soome perekonnaorganisatsiooni «Aito avioliitto» juhatuse esimeest Arto Jääskeläineni. Tervetuloa tänne Tallinnaan! 

Aga nüüd teema juurde. «Nagu Saturn õgib revolutsioon oma lapsi.» Meieni on see ütlus pärandunud vormis «Revolutsioon sööb oma lapsi». Fraasi omistatakse Genfist pärit, kuid Prantsuse revolutsiooni päevil Pariisis ja Londonis tegutsenud ajakirjanikule ja propagandistile Jacques Mallet du Panile, kes alguses tervitas revolutsiooni suure innuga, ent hiljem revolutsioonis pettununa üllitas mitmeid antirevolutsioonilisi pamflette. Mallet du Pan poetab oma kuulsa lause essees «Tähelepanekuid Prantsuse revolutsiooni olemuse üle» ja viitab sellega loomulikult revolutsioonilisele terrorile, mis pöördus juba mõne aasta jooksul revolutsionääride endi vastu, kui Georges Danton ja hiljem jakobiin Maximilien Robespierre koos arvukate teiste revolutsionääridega pidid maitsma oma enda väljatöötatud rohtu ühiskondlike vastuolude lahendamiseks – loovutama oma pea revolutsiooni altarile. 

Palju vähem räägitakse aga sellest, et revolutsioon ei söö mitte ainult oma lapsi, vaid revolutsioonilise vaimu poolt nakatunud ühiskonnas hävitab revolutsioon nii füüsiliselt kui ka vaimselt kõigi lapsi.

«Liberaalse demokraatia» tingimustes on ohvripositsioonist saanud peamine sotsiaalne kapital, mille omandamise pärast käib kõva lahing. Erinevad «vähemusgrupid» nõuavad teineteise võidu oma õigusi.

Ometi leidub üks grupp inimesi, kelle õiguste eest võitlevad vaid vähesed. Nemad on tõelised ohvrid, keda sunnitakse kinni maksma teiste gruppide väljamõeldud võltsõigusi enda põhiõiguste arvelt.

Nendeks on lapsed, kes emaüsas tapetakse või kellelt abielu väärastamise käigus röövitakse õigus emale ja isale või kelle vaimu nüristatakse ja väärastatakse riiklike seksuaalkasvatusprogrammidega. Nemad, kes on ühiskonna kõige nõrgemad, on tõelised ohvrid, kelle õigusi meil on kohustus kaitsta ja kelle õiguste eest seismisele pühendame käesoleva konverentsi.

Hoolimata sellest, et abielulahutus ja selle otsese tagajärjena üsasisene lapsetapp päästeti juba sada aastat tagasi revolutsiooni Pandora laekast valla, on need viljad ka täna täpselt sama surmavate ja hävitavate tagajärgedega kui toona, mil need Alexandra Kollontai eestvedamisel Nõukogude Liidu seadustesse raiuti. Eestis tapetakse peaaegu 4000 last aastas oma ema üsas. Aastast 1956, mil abort siin seadustati, on aga samal viisil tapetud poolteist miljonit last. 

Me võime seega ilma igasuguse kahtluseta tunnistada, et üleüldise revolutsiooni peamiseks ohvriks on lapsed. Revolutsioonilise demokraatia pinda kraapides paljastub selle alt surmakultuuri režiim, mis trambib ja tallab kõige kaitsetumate inimeste õigustel. Liberaalse demokraatia ja inimõiguste maski taha peidab end üks kõige verisematest ja destruktiivsematest revolutsioonilistest ideoloogiatest, mida maailm on eales näinud.

Et jõuda arusaamiseni praeguse olukorra põhjustest, peame vastama küsimusele, mis on revolutsioon. Kui asjad on seatud oma loomuse järgi ehk nii, nagu nad peavad olema, avaldub neis püha Augustinust tsiteerides tranquillitas ordinis, korra rahu. Kõige üldisemalt on revolutsioon asjade loomuses avalduva ja kristlikus tsivilisatsioonis ilmneva korra ja sellele baseeruvate ühiskondlike suhete ja institutsioonide lammutamine.

Me oleme harjunud, et rääkides revolutsioonist räägime eelkõige seda ellu viivatest marginaalsetest äärmusgruppidest ja rahvast selle abitu ohvrina. Brasiilia mõtleja Plinio Corrêa de Oliveira rõhutab aga oma teoses «Revolutsioon ja vasturevolutsioon», et revolutsioon leiab esimeses astmes aset inimeste vaimus, tendentsides ja kalduvustes, mis pöörduvad ära metafüüsilistest kategooriatest nagu tõde, hüve ja ilu.

Nende asemele tulevad uhkus ja meelelisus.

Andudes uhkusele sõdib inimene järk järgult loomuseadusliku korra kui enne teda ilmneva ja tema ülese antuse vastu. Talle ei meeldi idee teda ületavast korrast, millele ta inimesena peab alluma, sest ta tahab ise saada enda korra kehtestajaks. Meelelisuse omaks võtnud ühiskond on valmis aga uhkusele tuginedes lammutama tema teele jäävad abielu ja perekonna institutsioonid ning pidama selle tagajärjena tekkivaid laste kannatusi eimillekski.

Meelelisuse vallapäästmise ohtlikkusele osutasid tähelepanu juba eelkristlikud filosoofid nagu Platon ja Aristoteles: kui mõistus ei kontrolli enam madalaid tunge ja naudinguiha, lõhutakse ära inimese loomuomane struktuur, mis on meile eriomane ja teeb meist inimesed. Tranquillitas ordinis ehk korra rahu on inimese hinges kadunud ja selle tagajärjel haarab kogu ühiskonda kaos.

Seega areneb revolutsiooni vaim inimeste hinges ning väline revolutsiooniline muutus, mille ajaloolisteks etappideks oli teiste seas Prantsuse ja bolševistlik revolutsioon, on vaid peegeldus sellest, millises seisus on rahva hing. Taastades elukultuuri peame me eelkõige vaatama endasse ning alles seejärel üritama kutsuda esile ühiskondlikke muutusi.

Ei ole vaja hellitada illusiooni, nagu võiks elukultuur selle täiuses taassündida nö pelgalt loomuõiguslikul põhjal, sest kuigi elukultuuri põhitõed on oma olemuslikult loomuõigusest tulenevad, on eel- ja postkristlik ajalugu korduvalt tõendanud, et inimväärikus saab täiel määral õitseda üksnes seal, kus sellele on olemas teoloogiline ja metafüüsiline vundament.

See võib kõlada võimatult, ent olen seda meelt, et kui me tahame taastada elukultuuri, peame taastama kristliku kultuuri, kristliku tsivilisatsiooni. Samas tuleb ka selgelt tunnistada, et rahvastikukriisist võime välja tulla üksnes siis, kui me taastame elukultuuri: enne kui iga inimese elu pole püha eostamisest loomuliku surmani ning kui abielu ja perekond pole reaalselt müüritud ühiskonna alustalaks, pole mingit lootust ületada rahvastikukriisi.  

Inglise kirjanik C. S. Lewis on oma noorpõlve mälestustes tema enda poolt läbielatule viidates kirjutanud, et pole kaitsetumat olendit Jumala armu sisendustele kui noor ateist, kes meeleheitlikult üritab endale ja maailmale tõestada, et Jumalat pole olemas. Iga nurga taga varitseb teda Tähendus ja Mõte, kevadöödel linnulaulu kuulates ja oma mõtetes uidates tabab teda Ilu nagu nool, mis sosistab talle: ma olen vaid sõnumitooja temalt, kes on kõikide ilusate asjade, ilu allikas. Mõte Loojast ja tema korrast tabab teda ühel ööl nagu varas ning tal pole selle käest pääsu. Mis sealt edasi tuleb, on Lewise «Narnia kroonikate» lõpulauset parafraseerides aga juba hoopis teine ja ilusam lugu. 

Analoogia korras tahaksin uskuda, et pole kaitsetumat tsivilisatsiooni Jumala armu sisendustele kui paaniliselt ja meeleheitlikult laste õigusi ja abielu tegelikku tähendust eitav surmakultuur, mis väriseb iga elukultuuri ilmingu ees. 

Nagu Saturn õgib revolutsioon omaenda ja kõigi teiste lapsi.

Saturn on aga teatavasti Rooma vaste Kreeka Kronosele ehk jumalale, kelle nimi tähistab ka matemaatilist ja lineaarset aega. Sündmused surmakultuuri ajaloos kisendavad oma tumma karjet nagu arvud revolutsiooni kronograafil ning vahel võib tunduda, et seda julma marssi ei peata miski.

Kuid ajale on vanakreeka keeles ka teine vaste: kairòs (καιρός), soodne hetk ja silmapilk, mil kronos (χρόνος) vakatub, ootamatu lootus läbistab taeva nagu välk ja kõik muutub. See, mis on olnud, pööratakse ümber, kõik, mis on kurjusega saavutatud, variseb põrmu. Hakkab koitma asjade tõene tähendus ning ilmsiks saab revolutsiooni tohutu vale.

See hetk on nüüd ja see hetk on eelkõige siis, kui me teeme oma valikuid, mis puudutavad meie ja meie laste elu. Meie ees on valik, mille paneb lugeja ette juba kõige vanem kristlik kirjalik ülestähendus «Didachè» (Διδαχή): on olemas kaks teed: üks viib ellu ja teine surma, ent nende vahel on suur lõhe.  

Tänan tähelepanu eest!

Portaali Objektiiv peatoimetaja ja Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks nõukogu esimehe Markus Järvi ettekanne lastekaitsepäeval, 1. juunil, toimunud konverentsil «Abielu ja laste kaitse»

Üle-eelmisel kümnendil olin Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku esindajaks Porvoo kontaktgrupis, mis koordineerib Porvoo kirikuosaduse ühiseid ettevõtmisi. Seal kuulsin Taani esindaja käest esimest korda, et Taani luterlikus rahvakirikus on ametis preester, kes ei usu Jumalasse, ja näib, et teda ei saa ametist lahkuma sundida ei piiskop ega tööandja – Taani kuningriik (Taani luteri kirik on staatuselt riigikirik).

Selle vaimuliku nimi oli Thorkild Grosbøll (1948–2020). 1991. aastal sai temast Kopenhaageni kesklinnast umbes 15 kilomeetri kaugusel asuva Taarbæki koguduse preester. Tema kuulutus seisnes lühidalt öeldes järgmises: «Ei ole olemas taevast Jumalat, ei ole olemas igavest elu, ei ole olemas ülestõusmist.»

Kogudusele olevat selline kuulutus väga meeldinud. Ühe arvamuse kohaselt olevat selline vaade asjadele «värskendav». Postimees kirjutas toona, kakskümmend aastat tagasi: «Kantslist peaks saama uskmatuse kõnetool, koht, kus saab rääkida kõigist probleemidest ja konfliktidest. Pastori ultraradikaalsed jutlused on viimastel päevadel saavutanud suure populaarsuse ja ta esineb kirikus pidevalt täissaalile.»

Uskmatu kirikuõpetaja vaated said laiemalt tuntuks, kui 2003. aastal ilmus temalt raamat «Kivike kingas» (En Sten i Skoen). Raamatus esitatud seisukohti kordas ta ka ajaleheintervjuus, mis pälvis avalikkuses palju suuremat tähelepanu. Seepeale vabastas piiskop ta ametikohustuste täitmisest, heites talle ette Taani kiriku usutunnistusest lahknemist, korraldustele mitteallumist ja segaduse külvamist.

Kuid varsti ennistati jumalasalgajast preester ametisse. Koguduse juhtkond seisis oma kirikuõpetaja taga. Asi lõppes viimaks sellega, et aastal 2008 siirdus Thorkild Grosbøll varakult pensionile.

Ega see Taani preester ei ole kahjuks ainus omataoline. Inglismaal õppides kohtasin üht endist anglikaani preestrit, kes eitas suurt osa kristlikest dogmadest, nõustudes vist ainsana ideega maailmavälisest kõrgemast jõust. Ta neelas innukalt raamatuid, kus seati traditsiooniline piiblitõlgendus kahtluse alla, ja väljendas oma vaateid ilmavõrgus.

Taoliste vaadete taustaks on alates valgustusajastust Lääne tsivilisatsioonis laialt levinud skepsis kristliku usu ja doktriini suhtes. Ühes usu kadumisega üleloomulikku muutus keskseks maine elu ja maine õnn. Kristlikust religioonist jäid kahtlejate südames alles n-ö humanistlikud ideed, mida on võimalik ühitada materialistliku maailmavaatega.

Kantsel kui uskmatuse kõnetool?

Kirik ei saa muuta sõrmenipsuga maailma arvamust. Küll aga tekib probleem siis, kui kirikus on ametis töötegijad, kes hülgavad kiriku õpetuse, ja leidub ka kogudusi, kes on seesuguste hingekarjastega rahul, sest nende kuulutus sügab inimeste kõrvu. Probleem on ka see, kui piiskopid kui ülemkarjased ei täida oma kohust või kui teatud asjaolud neid takistavad.

Karjaseametisse ordineeritud inimesed on Jeesus Kristuse suuks, käteks ja jalgadeks. Nad ei esinda altaris ja kantslis iseennast ega omaenda usulisi arusaamu, vaid nad on seotud kiriku usutunnistuse ja õpetusega. Nad ei ole läkitatud kuulutama oma personaalseid tõekspidamisi (ja selles ametis on ka mõeldamatu omada mingeid teistsuguseid tõekspidamisi).

Kiriku ülesanne maa peal ei ole moodustada ajaveetmise klubisid või päästa planeeti, vaid vahendada hingede päästet, mis on antud Kristuses – isegi kui selle soovijad on tühine vähemus. Vahel tundub, et see iseendast mõistetav tõsiasi kipub ka meil kaotsi minema.

Andes homoseksuaalsetele paaridele lapsendamise õiguse, röövime me nendelt lastelt nende unistused ja lapsepõlve, kirjutab Illimar Toomet.

«Meie peres on ema isegi rohkem kui mõnes teises,» pealkirjastas ajakirjanik pool aastat tagasi Postimehes ilmunud artikli Eesti nn esihomopaarist. Ameerikast toodud laste kasvatamisest rääkivate meeste juttu lugedes tuleb küll välja, et tegelikult ema olemasolu vajalikuks ei peeta, soost olulisem olevat suhtumine ja käitumine. Isegi hiinlasest lapsehoidja «tähtsamaks» ülesandeks on mitte olla ema asemel, vaid rääkida lastega ainult hiina keeles, et need äris vajaliku keeleoskuse juba varakult omandaksid.

Artikkel toob kujukalt esile kavandatava perekonnaseaduse – ja veel 81 muu seaduse – muutmise ühe olulisema ja kurbloolisema tagajärje. Homopaaridele lapsendamise õiguse andmisega võetakse lapselt õigus tunda oma bioloogilist isa või ema ning temaga suhelda.

Tegelikult oli kirjeldatud meestepaari loos emast põgusalt juttu. Nende senise kooselu suurima kriisi ja pooleaastase lahusoleku põhjustas see, et suri ühe mehe ema – kellega pojal oli väga lähedane suhe.

Traagiline on see, et ilmselt teavad mõlemad mehed väga hästi, kui oluline võib isegi täiskasvanud mehe jaoks olla tema ema. Aga enda üleskasvatatavate laste elust on nad ema algusest peale välistanud.

Väitele, et «abieluvõrdsusega» ei võeta kelleltki midagi ära, võiks vastata Greta Thunbergi sõnadega: «You have stolen my dreams and my childhood» («Te olete varastanud mu unistused ja mu lapsepõlve»). Muidugi on siin üks oluline erinevus. Greta Thunbergi sõnadele vastas rahvusvaheline kogukond kestvate ovatsioonidega. Mis saab aga siis, kui süsteemi vastu peaks üles tõusma laps, kellelt «abieluvõrdsusega» võeti ära isa või ema?

Parem oleks, et ta täiskasvanuna oma suu kinni hoiaks. Ohvriabi asemel pakutakse talle justiitsministeeriumi haldusalast hoopis teiste asutuste, prokuratuuri, kohtu ja vanglateenistuse «teenuseid».

Egan’d nii hull see asi ka pole, võib vaielda vastu. Keegi ei pane vangi inimest, kes igatseb oma isa või ema järele. Kui küsida seda vihakõneseaduse eelnõu esitavalt justiitsministrilt, vastab ta, et tema ei oska öelda. Kohus otsustab.

Ring on täis saanud. Kui homoseksuaalne suhe dekriminaliseeriti Eestis 1992. aastal, siis alates 2023. aastast tahetakse kriminaliseerida kriitika homoseksuaalsete suhete legaliseerimisega kaasnevate väärnähete vastu.

Selsamal 1992. aastal vastu võetud põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti Vabariik rajatud «vabadusele, õiglusele ja õigusele». Võibolla oleks aeg ajale jalgu jäänud väljend asendada sõnadega «Armastus on vaba!»?

Artikkel avaldati esmalt portaalis Objektiiv.

Jumal on tõde ning me teame Pühakirjast, et meie, inimesed, oleme loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks. See tähendab, et püüdlemine tõe poole kuulub lahutamatult tõelise inimlikkuse juurde.

Aastal 1990 kirjutas tollane Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Kuno Pajula oma karjasekirjas: 

«Ennast Jumala ees läbi katsudes saame ettekujutuse sellest, millised oleme Tema ees rahvusena. … Meil on Õnnistegija tõotus: Mina elan ja ka teie saate elama! (Jh 14,19), aga see sünnib siis, kui me jääme Temasse, Tema armastusse, kui me ei ela enam patu orjadena. Patuorjuses elavaid inimesi võrdleb Jeesus pildiga viljatust viigipuust, mille kohal on oht, et ta maha raiutakse.

Meie rahvale nõnda otsustaval ning keerulisel ajal kutsun kõiki meie koguduste usklikke üles palvetama, et me rahvas ei saaks maha raiutud, et Issand jätaks ta veel sellekski aastaks! Ma kutsun koguduste õpetajaid üles korraldama ja looma enam võimalusi ühisteks palveteks meie eesti rahva eest. [---]

Meie palve on, et Jumal ise juhataks me rahvast õigel teel, annaks üksmeelt ja rahu, laseks meid omakasupüüdmatu ja siira südamega töötada rahva hüvanguks. Me ootame Jumalalt abi ja tuge vabaduse ja sõltumatuse saavutamisel, tahame oma töö ja tegudega selleks kaasa aidata.

Nüüd oleme küsimuse ees: kas pöörduda tagasi Jumala juurde või hukkuda. Paljud märgid räägivad sellest, et inimesed mõistavad – ellu jäämise tingimuseks on pöördumine Jumala juurde.»

Täna, 33 aastat hiljem, on Eesti rahvas taas kord valiku ees, kas jääda kindlaks Jumala sõnale ja ühiskonna alusvundamendi moodustavatele väärtustele või minna arvatava edumeelsuse õhinas kaasa jumalatu Revolutsiooni lammutustööga, mida veavad eest poliitilised aferistid.

Abielu tähendust ei saa põhimõtteliselt muuta ei riik ega kirik. Sellele institutsioonile on aluse pannud Jumal ise. Abielu mõiste ja tähendus ei tohi olla mängukann erakondade käes – abielu ei ole erakondlik, mingile grupile kuuluv asi, vaid kogu ühiskonna alustala. 

Valitsejate plaanid ei puuduta üksnes abieluinstitutsiooni muutmist n-ö sooneutraalseks. Samasoolistele paaridele on kavas anda lapsendamisõigus, eirates sellega iga lapse võõrandamatut õigust emale ja isale. Seadustest roogitakse välja sõnad «ema» ja «isa». 

Kõike seda tahetakse teha, ignoreerides väga paljude inimeste veendumusi ja väärtushoiakuid. «Hääled on koos, et seda päriselt teha,» ütleb sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja lisab, et «väärtuspõhiseid eriarvamusi me arusaadavalt ei saa arvesse võtta, sest küsimus on üsna mustvalge – ei või jaa.»

Kui nüüd valitsus on nii selgelt valinud poole, tuleb meil selgelt astuda välja tõe eest. Sellest tulenevalt kutsume kristlasi ja kõiki hea tahtega inimesi üles osalema laupäeval, 27. mail kell 12 algaval meeleavaldusel Toompea lossi ees. Tunnistagem oma usku, tulles kohale ja seistes vastu abieluinstitutsiooni moonutamisele! Kui Toompeale tuleb piisavalt palju inimesi, on see ehk ainus võimalus veenda otsustajaid, et nad loobuksid oma plaanidest. 

Meie arvates on käes Eesti maale ja rahvale saatuslikud ajad. Kui me ei suuda ära hoida Jumalale selja keeramist, muutume rahvana viljatu viigipuu sarnaseks, mille kohal on oht, et ta maha raiutakse. Kristlaste kohus on olla soolaks ja valguseks. Rahvas ja tema juhid vajavad meie palveid, kuid samuti rahumeelseid ja väärikaid tegusid, millega vastu astuda pimeduse jumalatutele plaanidele. Tehkem seda üheskoos! 27. maist võib saada pöördepunkt meie rahva jaoks.

Aastal 2017 sõnastatud ja seitsmekümne Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimuliku poolt alla kirjutatud teesid patust, armust, abielust ja perekonnast on jätkuvalt aktuaalsed.

Kristuse kirikus on ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid, ilmutatud Jumala Sõna.

Apostel Paulus manitseb hingekarjaseid: «Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest.» (2Tm 4:2–4)

Ajal, mil kristliku jumala- ja inimesekäsituse kesksed mõisted – patt, arm, abielu, perekond – on hägustumas või neile tahetakse anda lausa uus sisu, tahame korrata üle mõningad õpetused, mille kirik on oma Issandalt saanud ja mida ta on alati uskunud, õpetanud ja kuulutanud.

1. Jumal ja inimene. Jumal, kes on iseeneses lõpmatult täiuslik, on üksnes armastuse pärast loonud inimese, oma näo järgi ja oma sarnaseks. Inimese kõrgeim kutsumus on näha oma Loojat ning elada igavesti ühtsuses Temaga.

2. Patt. Pattulanguse tõttu on inimese ühendus Jumalaga, oma elu algpõhjuse ja allikaga, katkenud. Ühes sellega on inimene kaotanud algse puhtuse, tema jumalanäolisus ja kõik sellest tulenev, sealhulgas tahtevabadus, õige arusaamine heast ja kurjast, armastusest ja tõest on patust moonutatud.

3. Patune vajab armu. Pääsemiseks, lepituse ja taasühenduse leidmiseks oma Loojaga vajab inimene Jumala armu ja halastust, mis kingib jumaliku õigluse poolt hukkamõistetud patusele andeksandmise ja meeleparanduse võimaluse.

4. Jumal tahab patuseid muuta. Jumal armastab iga inimest sellisena, nagu ta on, kuid Jumala armastuse juurde kuulub, et Ta ei jäta inimest selliseks, nagu ta on, vaid tahab teda uuendada ja muuta – oma Poja näo sarnaseks (Rm 8:29).

5. Inimene loodi meheks ja naiseks. Inimese põhiolemuse ja seeläbi tema jumalanäolisuse juurde kuulub ka soolisus. Jumal on inimese loonud meheks ja naiseks, teineteist täiendama ning nõnda vastastikuses ja uut elu esiletoovas armastuses teostama nii oma tõelist inimlikku kutsumust kui ka jumalasarnasust.

6. Abielu on osa loomiskorrast. Mehe ja naise suhe, nii abieluline teineteise toetamine kui ihulik üheks saamine, on Jumala tahe ja osa jumalikust loomiskorrast, mis peegeldab Jumala kui igasuguse elu ja olemise allika ja esiletooja enda olemust.

7. Jumala ja Tema rahva suhe. Pühakiri võrdleb Jumala ja Tema rahva suhet sageli mehe ja naise vahelise armastus- ja abielusuhtega, esitades seda kui ideaali isegi siis, kui tegelikkus sellele ideaalile ei vasta, kui Jumala ustavusele vastab inimene omapoolse truudusetusega.

8. Abielu kui lunastuse ja lepituse sümbol. Uus Testament võtab selle vanatestamentliku võrdpildi üle ja ülendab seda veelgi. Abielust, ühe mehe ja ühe naise täielikust andumusest teineteisele saab lunastuse ja lepituse sümbol: nagu Kristus armastab, toidab ja hellitab kogudust ning on iseennast meie eest loovutanud, et meid pühitseda, nii peab ka mees oma naist armastama ja tema poole hoidma ning need kaks saavad üheks (vrd Ef 5:25–32).

9. Seksuaalsus kui Jumala kingitus. Seksuaalsus on Jumala suur kingitus inimesele selleks, et inimene saaks kogu oma olemuse, nii hinge kui ihuga, elada ennast lõpuni andvas ja teist täielikult vastuvõtvas armastuses. Selle juurde kuuluvad lahutamatult vastastikune austus, tingimusetu truudus ja valmisolek olla osalised suurimas Jumala imes: elu edasiandmises, uue elu esiletoomises.

Seepärast on kõik mehe ja naise abielust väljapoole jäävad seksuaalsuhted Jumala poolt kingitu ja Tema tahte moonutamine ehk patt: eksimus nii Jumala kui tegelikult ka inimese enda tõelise olemuse ja jumaliku kutsumuse vastu. Pühakiri ütleb, et miski sellest ei päri Jumala riiki (1Kr 6:9–10). See kõik taandub viimselt ühele ja samale, langusjärgse inimese peamisele kiusatusele: olla nagu Jumal, määrata ise, mis on hea ja mis on kuri, viimaks tõugata Jumal troonilt ja asuda ise Tema kohale.

10. Jumal on andnud meile teada, mis on hea. «Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?» (Mi 6:8).

Kõige selgemalt tuleb see esile kümnes käsus, mis on võetavad kokku kohustusena armastada Jumalat kogu oma olemusega ning ligimest nagu iseennast. Olgu meie eksimuseks uskmatus või ebajumalateenistus, hoolimatus Issanda nime või Tema päeva pühitsemise suhtes, vanemate mitte austamine, kellegi elu ja tervise kahjustamine, abielurikkumine, vargus, valetamine või himustamine – kõigi kohta ütleb Pühakiri: «Ei ole õiget, ei ühtainsatki … sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud Tema veres lepitusohvriks usu kaudu.» (Rm 3:10.23–25)

11. Patust rikutud inimene on jõuetu ennast ise muutma. Langusjärgne inimene ei suuda ilma Jumala abita kiusatusele vastu panna ning annab end Jumalat ja Tema tahet hüljates kurja meelevalda. Inimesest, kelle üle valitseb patt, saab ülekohtu ori ja tööriist (vrd Rm 6) ning teda võib päästa ja uuendada üksnes Jumala lunastav ja pühitsev arm Kristuses.

12. Kristus kutsub patuseid pöörduma ja muutuma. Samamoodi kutsub ka Tema kirik kõiki patuseid tagasi: pöörduma ja meelt parandama, andestust ja lepitust otsima ning Jumala armu abiga oma elu muutma. Inimene ei pea jääma selleks, kes ta on praegu, langenuna. Jumala Sõna julgustab meid muutuma ja uueks saama, katsudes läbi, mis on Jumala tahtmine, hea, meelepärane ja täiuslik (Rm 12:2). See on Jumala hindamatu armukink, kuna meid «pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga meie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega» (1Pt 1:18-19).

Mingit vastupidist sõnumit kirik endale lubada ei saa. Tõeline armastus nõuab patu nimetamist selleks, mis see on, ning patuse tagasikutsumist hukatuse teelt ja igavese elu teele juhtimist. Sellest lähtudes lükkame tagasi kõik vastupidised õpetused ja kiriklikud praktikad, kes neid ka ei esitaks ega kaitseks.

Rene Alberi, Enn Auksmann, Ahti Bachblum, Georg Glaase, Patrik Göransson, Eenok Haamer, Markus Haamer, Siimon Haamer, Teet Hanschmidt, Arne Hiob, Toivo Hollo, Villu Jürjo, Algur Kaerma, Peeter Kaldur, Urmas Karileet, Avo Kiir, Aare Kimmel, Margus Kirja, Jaanus Klaas, Peeter Krall, Kalju Kukk, Mihkel Kukk, Tiit Kuusemaa, Kalle Kõiv, Tiit Lastik, Leo Lekarkin, Ülo Liivamägi, Tõnu Linnasmäe, Joel Luhamets, Kristjan Luhamets, Esa Luukkala, Aarne Lätte, Tiit Maasikmäe, Meelis Malk, Kalle Mesila, Magne Mølster, Andrus Mõttus, Andres Mäevere, Annely Neame, Hannes Nelis, Toomas Nigola, Margit Nirgi, Jaan Nuga, Raigo Ojamets, Arvet Ollino, Urmas Oras, Urmas Paju, Kaido Petermann, Ivo Pill, Merle Prass-Siim, Mehis Pupart, Andres Põder, Jaak Pärnamägi, Rene Reinsoo, Marek Roots, Kaido Saak, Üllar Salumets, Joel Siim, Kristjan Simson, Triin Simson, Tiit Zeiger, Enno Tanilas, Tõnu Taremaa, Tauno Teder, Joona Toivanen, Illimar Toomet, Ants Tooming, Anti Toplaan, Jaanus Torrim, Veiko Vihuri.

Püha Vaim on juba aastatuhandeid kõnelenud Pühakirja tõlgendamise, kirikukogude ja usutunnistuste kaudu.

Minu teine väide on, et ELCA [Evangeelne Luterlik Kirik Ameerikas – toim.] on alla vandunud kõnealusele liberaalse protestantismi tõvele. Mis see on? Moodne protestantism on segu ajaloolisest kristlusest ja valgustusaja printsiipidest, viimase ratsionalismist, subjektivismist ja inimkesksusest. Selle taga on uusgnostitsistlik eeldus, et Jumal peitub igas inimeses ning et igaühesse on antud sisemine valgus, mis tuleb vaid üles leida. Tõe valgus ei sära niivõrd Pühakirjast ja kristlikust traditsioonist kui teaduslikust mõtlemisest ja individuaalsest kogemusest. Just see juhtuski Minneapolises [kus ELCA üldkogu otsustas aastal 2009 lubada ametisse gei- ja lesbipastorid – toim.] – mõistusele ja kogemusele apelleerides trambiti Pühakirjal ja traditsioonil, kaunistades seda kohustuslike vagade luterlike loosungite ja klišeedega. Võitis enamus. Ja nad ütlesid, et see oli Vaimu töö, unustades ära, et Püha Vaim on juba aastatuhandeid kõnelenud Pühakirja tõlgendamise, kirikukogude ja usutunnistuste kaudu.

+ + +

Piiskop Mark Hanson kinnitas korduvalt ELCA üldkogule, et luterlaste jaoks seisneb ühtsus ainult ühtsuses Kristuses ning mitte meie «üksmeeles või lahkarvamustes». See on põhimõtte solus Christus väär kasutamine. Kristlik ühtsus seisneb nimelt meie üksmeeles. Sellest kõneleb Nikaia. Sellest kõneleb Augsburgi usutunnistus. Luterlased ei nõustu sektantliku loosungiga: «Mitte usutunnistus, vaid Kristus!» Jah, meie ühtsus on ühtsus Kristuses, kuid Pühakirja ning usutunnistuste ja usutunnistuskirjade järgi väljendavad õigeusklikud kristlased oma ühtsust liturgiliselt ja usutunnistuste kaudu. Kui meil pole neis asjus üksmeelt, siis pole me tegelikult ka üksteisega osaduses.

+ + +

Nagu Erik Petersen on öelnud 19. sajandi Saksa protestantismi kohta, reformatsiooni pärandist on alles vaid tühja pudeli aroom. Jäänud on ohtralt vagatsevat loba, aga – ka Adolf von Harnack oli vaga mees. Kõik vana kiriku ketserid olid vagad mehed.

Carl Braaten (s. 1929) on Ameerika luterlik teoloog ja vaimulik. Ülal esitatud tsitaadid pärinevad tema artiklist «Tühja pudel aroom» ja «Avalik kiri piiskop Mark Hansonile». Rõhutused tekstis pärinevad toimetajalt.