Soome luterliku kiriku piiskoppide kogu ettepanek, et kirikus võiks paralleelselt kehtida kaks erinevat ja vastandlikku kontseptsiooni abielust – piibellik ja liberaal-progressiivne –, peab saama äratavaks kellahelinaks Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule. Ehkki esialgu on tegemist ettepanekuga, mis pole veel saanud kirikukogu heakskiitu, on siiski kõnekas, et selline on Soome luterlike piiskoppide pea üksmeelne seisukoht.
Meenutame, et 2009. aastal deklareeris EELK kirikukogu Rootsi luterliku kiriku otsuste valguses, et «samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas pühakirja ja kristliku usuga. Kui üks kirik taolise tegevuse ametlikult heaks kiidab, avaldub selles selge erinevus kristliku usu ja kiriku õpetuse mõistmises, mis takistab altari- ja kantsliosaduse teostamist kirikute vahel.»
Vahepealsetel aastatel on samasooliste paaride laulatamine heaks kiidetud ka Taani rahvakirikus (2012. aastal kuningriigi parlamendi otsusega) ja Norra luterlikus kirikus (2016). Saksamaal õnnistatakse või laulatatakse samasoolisi paare kõigis Saksamaa Evangeelse Kiriku (EKD) liikmeskirikutes. Nüüd on neile järgnemas ka Soome evangeelne-luterlik rahvakirik. Tekib küsimus, mismoodi saab EELK jätkuvalt olla täielikus kirikuosaduses nende kirikutega.
Küsimus samasooliste paaride kirikliku õnnistamise või laulatamise heakskiitmisest ei ole adiaforon, õndsuse seisukohalt neutraalne asi ja pelgalt väline erinevus kirikukommetes. Nagu meie kirik on sõnaselgelt deklareerinud, avaldub siin sisuline erinevus kristliku usu ja õpetuse mõistmises. Sel juhul me mõistame erinevalt Piibli sõnumit, piibellikku õpetust inimesest, patust, abielust ja seksuaalsuhetest, samuti kiriku ülesandest ja eesmärgist. Me ei saa teha nägu, et meil on sama usk ja samasugune arusaam Jumala Sõnast. Seda tehes me petaksime endid ja eksitaksime inimesi.
Niisamuti ei saa kirik välise, organisatsioonilise ühtsuse näiliku säilitamise huvides samaaegselt järgida ja kuulutada õiget ja väära õpetust. Kui seda tehakse, siis ollakse juba langenud apostliku usutõe aluselt. «Mis kooskõla on Kristusel Beliariga või mis osa on usklikul uskmatuga?» küsib apostel Paulus (2Kr 6:15) ning ütleb selge sõnaga kõlvatuste ja ebajumalateenistuse edendajate kohta: «Niisugustega ärge koos söögegi!» (1Kr 5:11). Kuidas saaks ühes koguduses õpetada, et homoseksuaalsed suhted on Jumala silmis patt, kui teises koguduses õnnistatakse neid armastusest sündinud liiduna, mille kohta kehtivad Jumala tõotused? Vana ja uue arusaama «rahumeelne» kooseksisteerimine on ajutise iseloomuga, varem või hiljem tuleb uus arusaam kehtestada kirikus ainsa siduva positsioonina ja seeläbi muuta vale normiks.
Erinevalt 16. sajandi reformaatorite taotlustest ei ole enam otsustavaks mitte vastavus sellele, mida õpetasid Kristus ja apostlid, vaid jätkuv usuline revolutsioon kirikus, mida õigustatakse loosungiga ecclesia semper reformanda. Formaalselt on õpetuse aluseks endiselt Piibel, ent seda tõlgendatakse radikaalselt uutmoodi nii, et teatud «pahandavad» kirjakohad justkui kaotavad oma tähenduse ja asemele astub «teine evangeelium».
Me leiame, et EELK peab ennast eraldama valeõpetuse omaks võtnud kirikutest, lahkuma usu jätkuvat ümbermõtestamist edendavast Luterlikust Maailmaliidust ning tugevdama sidemeid nende luterlike kirikutega, mis on jäänud ustavaks evangeelsele usutunnistuslikule alusele. Nende seas on näiteks meie naaberkirikud Lätis ja Leedus. See ei ole retooriline üleskutse, vaid meie kiriku jaoks eluline küsimus. Vastasel korral me õõnestame teadlikult oma usulisi aluseid, soodustame relativismi ja ükskõiksust Jumala ilmutatud tõe suhtes ning laseme kirikus maad võtta väärarusaamadel selle kohta, mida Jumala Sõna tegelikult õpetab. Kirik – isegi kui ta käsitab end rahvakirikuna – ei kuulu rahvale ning ei ole ilmaliku ja liberaalse ühiskonna kultuuriline institutsioon, vaid on «elava Jumala kogudus, tõe sammas ja alustugi» (1Tm 3:15), kellel lasub kohustus õpetada üksnes seda õpetust, mille ta on saanud oma Issandalt.
