Kinnitan, et Eesti riigi asjaomased ametiisikud lihtsalt valetavad ja vassivad, püüdes avalikkusele põhjendada Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku juhi metropoliit Eugeni elamisloa pikendamata jätmist.
Öeldakse, et tegemist ei ole sammuga kiriku vastu ja see pole üldse seotud sellega, et Eugeni on kirikujuht. Seda väitis näiteks siseministeeriumi asekantsler Raivo Küüt kohtumisel Eesti Kirikute Nõukogus.
See väide on otsene vale, mille lükkab ümber kasvõi PPA pressiteade, mida kajastas Rahvusringhääling. Selles pressiteates on otseselt juttu nii kirikust kui kirikujuhtidest, mitte kodanik Valeri Rešetnikovi (ehk metropoliit Eugeni) individuaalsest tegevusest. Metropoliidi elamisluba ei pikendata mitte tema õigusrikkumiste või riigivastase tegevuse pärast (selle kohta ei ole ühtegi näidet), vaid selle pärast, et ta on Moskva patriarhaadi siinse kirikustruktuuri eesotsas. Tegemist on puhtalt poliitilise otsusega, mis avalikkusele antud selgitustest vastu vaatab.
Kui rahvasaadik Varro Vooglaid küsis 24. jaanuaril riigikogu infotunnis peaminister Kaja Kallaselt selgitust seoses metropoliidi väljasaatmisega, vastas Kallas muu hulgas järgmist:
«Nüüd 2023. aasta jaanuaris levis sotsiaalmeedias ka Koos Rahu Eest Eestis mittetulundusühingu esindajate videoüleskutse, kus metropoliit Eugeni ehk kodanikunimega Valeri Rešetnikov kutsus 22. veebruaril toimuvale meeleavaldusele «Üheskoos rahu nimel», ühispalvusele rahu eest. Kui te vaatate, kes seal taga on, kellega koos ta seda tegi, siis ta tegi seda Aivo Petersoni ja Oleg Ivanoviga koos, keda on peetud kapo poolt kinni nende Eesti-vastaste kuritegude tõttu, mida nad on toime pannud.»
Tegelikult käitus Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik selles küsimuses täiesti vastupidiselt, kui jääb mulje Kaja Kallase vastusest. ERR vahendas toona uudise, et MPEÕK tühistas selle palvuse, kui selgus, et lisaks palvusele kavandasid liikumise KOOS aktivistid ka meeleavaldust. MPEÕK avalduses öeldi, et kirik sattus provokatsiooni ohvriks. Kaja Kallas paneb aga teadlikult palvuse ja meeleavalduse ühte patta ning jätab oma vastuses mulje, et metropoliit Eugeni aitas organiseerida riigi silmis ebasobivat meeleavaldust.
Kuid mis kõige olulisem, Kaja Kallase vastustest Varro Vooglaiu küsimustele ei tulnud välja ühtki sisulist kaalu omavat põhjendust. Lõpuks ei olnud peaministril öelda muud kui: «Ja ausalt, selles mõttes mina usaldan Eesti õiguskaitseorganite tööd.»
Möödunud nädalal avaldatud avalikus kirjas sotsialistist siseminister Lauri Läänemetsale kirjutasin koos kahe kolleegiga muu hulgas järgmist: «Meile teada oleva info kohaselt saab metropoliit Eugenile tehtud etteheiteid pidada meelevaldseiks ja üksnes poliitiliselt motiveerituteks.» Täpselt nii see ongi – tegemist on täiesti meelevaldsete, poliitiliselt motiveeritud etteheidetega. Riik tahab, et kirikujuht võtaks omaks ja hakkaks väljendama võimude meelest õigeid poliitilisi seisukohti.
Avalikkus muidugi soovib uskuda «vene pappidest» halba – sest siin saavad kokku keskmise eestlase venevastasus ja usuvastasus –, ja nendel tunnetel kaitsepolitseiamet ja muud struktuurid mängivadki. Põhistamata või põhjendamatud vihjed toidavad seda ettekujutust. Juba mõnda aega kõlab hääli, et MPEÕK tuleks üldse keelustada ja nende pühakojad ära võtta. Aga kui nii peaks minema, siis mille poolest erineb võimude käitumine bolševikest?
Milline mulje minul kogu sellest loost jääb, teades lisaks informatsiooni, mis ei ole täiel määral avalikkusele kättesaadav? Pakun, et kusagil riigi süvastruktuurides leitakse, et Eesti riik peab ennast idanaabri suhtes rohkem «kehtestama». Eesti jaoks kõige valutumalt saab seda teha, kui kiusata kohalikku Moskva patriarhaadi kirikustruktuuri ja saata välja tema juht. Tuleb vaid tema kohta igasuguseid asju kokku luuletada, küll avalikkus usub. Eriti kui ametnikud viitavad salapäraseks jäädes mingile kapo hinnangule. Luuletamine tundub üldse olevat Eesti riigiaparaadi modus operandi.
Kokku luuletatud ettekäänded on vajalikud ka selleks, et põhjendada juriidiliselt elamisloa pikendamata jätmist.
Edasi tuli luulekunstnikel lahendada küsimus, kuidas seda avalikkusele serveerida. Teiste kirikute ja kristlaste rahustuseks mõeldi välja jutupunktid, et riik ei sekku kiriku siseasjadesse ja tegemist ei ole Eugeni kui kirikujuhi vastu suunatud sammuga. Kuid siseminister Läänemetsa mõnitavad sõnad räägivad enda eest:
«Seeläbi ei ürita Eesti riik kuidagi sekkuda siinse Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku siseasjadesse. Kirikul on kõik vabadused jätkata oma tavapärast tegevust. Kindlasti ei sekku riik uue kirikujuhi valimistesse. See lihtsalt on usuvabadust austavas õigusriigis välistatud. Küll aga avaneb kirikul võimalus leida uueks juhiks inimene, kes jagab meie väärtusruumi ning hingab ülejäänud Eesti ühiskonnaga samas rütmis.»
Ei, tõesti, meie ei sekku kiriku asjadesse, aga me saadame teie kirikujuhi riigist välja ja ning teil on nüüd võimalus valida uueks juhiks mõni valitsusele meelepärasem inimene.
Mind paneb antud loos kõige enam muretsema võimude käitumismuster, mida oleme võinud näha juba pikemat aega. See on nimelt kohene valmidus põhiseaduse ja õigusriigi printsiipidest üle sõita, kui arvatakse seda vaja olevat, ja sellega kaasnev täiesti küüniline valetamine ja vassimine, et end avalikkuse silmis õigustada.
Mulle tundub, et Eesti riigiametitesse on tõusnud küüniline «tõejärgne põlvkond», kellele ei maksa tõde ja põhimõtted mitte midagi – kes on valmis silmagi pilgutamata valetama või mistahes jama suust välja ajama. Ja see asjaolu õõnestab meie riiki palju, palju enam kui Kremli õõnestustegevus, mille olemasolus ei maksa samuti kahelda.
