Kuressaare piiskopilinnuses on avatud uus põnev näitus «Silmast silma keskaegse saarlasega», kus võib sõna otseses mõttes kohtuda väljakaevatud luustike uurimise põhjal rekonstrueeritud Valjala emanda ja Karja mehega.

Valjala emandaks nimetatud naise luustik kaevati välja Valjala kiriku juurest. Praegust pühakoda Valjalas peetakse üheks kõige vanemaks säilinud kivikirikuks Eestis, mida hakati öeldavasti ehitama kohe pärast 1227. aasta vallutust. Kõigepealt valmis kooriosa ehk altariruum (seda on nimetatud ka kivikabeliks), millele järgnes pikihoone.

Kuid Valjala emanda puhul teeb loo põnevaks asjaolu, et tegemist oli kristlasega, kes suri ja maeti mitukümmend aastat enne seda, kui saarlased ametlikult ära ristiti. «Naine oli maetud kristlikult, peaga lääne suunas ja puukirstus, kõige tõenäolisemalt 1180.–1190. aastatel, võib-olla 1200. aasta paiku, igal juhul mõnikümmend aastat enne Saaremaa ametlikku ristiusustamist,» võib lugeda ekspositsiooni selgitavast tekstist. «Võib arvata, et naine oli suuremat sorti talu emand, kes sündis paganana, kuid otsustas mingil ajal astuda ristiusku.»

Samuti pidi Valjalas enne praegust kirikut eksisteerima mingi varasem kirik, mille juures oli ka kalmistu. Näituse koostajad arvavad, et väikesi kirikuid oli toona saarel veelgi. Kuidas nii? Koolis õpetatud ajalookäsitluse kohaselt jõudis eestlaste muistne vabadusvõitlus lõpule Saaremaa alistumise ja ristimisega aastal 1227 (nelja aasta pärast täitub sellest sündmusest 800 aastat). Kes ei oleks kuulnud lendlauset, et ristiusk toodi meile tule ja mõõgaga?

Asjaolus, et juba varem oli ristiusu omaks võtnud teatud hulk saarlasi (ja ka mandrieestlasi – näiteks Pudiviru vanem Tabelinus, kes ristiti Gotlandil), ei ole midagi üllatavat. Küsimus on pigem selles, et kui Saaremaal leidus kirikuid või kabeleid, pidid neis teenima preestrid, kes viibisid kohapeal või külastasid saart teatud regulaarsusega. Kuid preestrid on alati seotud konkreetse piiskopi ja piiskopkonna või muu kirikliku struktuuriga. Milline piiskop omas siin kanoonilist jurisdiktsiooni?

Kirjalikest allikatest teame seda, et umbkaudu 1167. aastal määrati Eesti piiskopiks benediktlane Fulco, kellele paavst käskis abiliseks anda Stavangeri kloostri eestlasest munga Nicolause. Samas pole teada, kas Fulco koos oma abilisega ka tegelikult Eestisse jõudis.

Ligi nelikümmend aastat hiljem – aastal 1206 – saabus Saaremaale Taani kuningas Valdemar II saatjana Lundi peapiiskop Anders Sunesen, kellel oli volitus paavstilt paganaid ristiusku pöörata ja neile piiskop määrata. 1220. aastal üritasid rootslased kanda kinnitada Läänemaal Lihulas, kuninga meestega oli kaasas Linköpingi piiskop Karl Magnusson. Seega liikus muinasaja lõpul siin piirkonnas aktiivselt piiskoppe ning ka saarlased ise olid aktiivsed meresõitjad, kes omasid diplomaatilisi ja kaubanduslikke suhteid Läänemere äärsete keskustega.

Riia piiskop Alberti kroonikakirjutajast preester Henrik ei räägi kristlastest või kirikutest Saaremaal mitte midagi. Tema käsitluses olid saarlased ohtlikud ja salakavalad paganad, kes võtsid ristimise vastu Riia kirikult ning kellest said alles siis sakslaste usuvennad. Kahtlemata esindas preester Henrik Riia piiskopi huve arvestavat vaatenurka ning võib arvata, et ta vaikis Riia kirikule ebasobivad tõsiasjad maha, kuid võrdlus politrukiga, nagu seda ühes selgitavas tekstis on tehtud, on küll ebakohane.

Kristlane oli ka vigase puusaga Karja mees – ta suri umbes 35-aastasena (tolle aja mõistes keskealisena) ning maeti puust kirstus kristliku kombe kohaselt peaga enam-vähem lääne suunas 13. sajandi esimesel poolel või keskpaigas. Ta oli sinakashallide silmadega, blondide või tumeblondide juustega ning umbes 171 cm pikkune, seega veidi lühem kui enamik teisi Karja kalmistule maetud mehi. Arvatavasti tegeles ta käsitööga.

Tuleb märkida, et kalmistu, kuhu ta maeti, ei asu praeguse Karja kiriku juures, vaid mõned kilomeetrid eemal hilisema Karja mõisa lähedal. Matmispaik avastati juhuslikult pärast teist maailmasõda.

Uurijate arvates ehitati tänaseni säilinud Karja kirik alles 13. sajandi viimasel veerandil või koguni 14. sajandi algul. Seega näib, et selle kiriku maalitud võlvide all see Karja mees palvetamas ei käinud, kuid ta võis olla tuttav varasema, oletatavasti puidust pühakojaga, mida mainitakse piiskopi- ja orduala piire kindlaks määravates dokumentides aastal 1254.

Näitus «Silmast silma keskaegse saarlasega» pöörab erilist tähelepanu tolleaegsele rõivastusele, mida aitavad rekonstrueerida eestlasi (saarlasi) kujutavad skulptuurid Karja ja Pöide kirikus. Lisaks saab näha mitmesuguseid arheoloogilisi leide. Ajaloolist konteksti selgitavad rohked tekstid. Tegemist on väga põneva ekspositsiooniga, mis peaks pakkuma huvi nii kohalikele kui ajaloohuvilistele Saaremaa külastajatele. 25. augustil on tulemas ka ettekandepäev.

Aastal 2003 pidas kuus protsenti rootslastest oma elu mõttetuks (soome k tarkoitukseton – mõttetu, tähendusetu, eemärgitu). Käesolevaks aastaks on nende hulk neljakordistunud, nüüd arvab samamoodi 24 protsenti. Sellised andmed avaldati rahvusvahelise konsultatsiooni- ja analüüsifirma Kairos Future pikaajalises uurimuses Läget i Landet – tecken i tiden (Olukord riigis – märgid ajas).

Pärast aastat 2003 on nende hulk, kes kogevad oma elu sisemiselt mõttekaks vähenenud 85-lt protsendilt 56-le protsendile. Noorte meeste puhul lausa 34 protsenti peavad oma elu mõttetuks. Nüüdseks on pealegi esimest korda nende hulk, kes vaatavad oma maa tulevikule pessimistlikult, suurem kui positiivse nägemusega inimeste hulk. Selline on olukord riigis, mis on tuntud oma üldise heaolu ja võrdõiguslikkuse poolest ning mida on aastakümneid juhitud poliitiliselt sotsiaaldemokraatlike, progressivistlike ja ateistlike väärtuste järgi.

Hoiatusi sellest, et ateistlik maailmavaade võtab elult mõtte, ei ole võetud tõsiselt. Kui elu peetakse mõttetuks, tuleb püüda kuidagi ise leida sellele mingi tähendus. Näiteks üks maailma tuntuim rootslane, kliimaaktivist Greta Thunberg on rääkinud, et ta on oma elule leidnud mõtte nüüd, kui ta võitleb looduskaitse eest.

Siiski võiks kriitiliselt küsida: kui elu on üleüldiselt eesmärgipäratu juhuse looming, mis mõtet saab olla selle pikendamisel? Süngevõitu vastus on, et iseenesest mõttetu elu pikendamisel ei ole mõtet.

Kui iga neljas vastutulija peab oma elu mõttetuks, oleks viimane aeg peatuda ning küsida uusi ja sügavamaid küsimusi. Aga just selliste küsimuste esitamiseks on tänapäeva inimestel väga viletsad eeldused. Rootsi kirjanik Joel Halldorf kommenteerib ajalehes Östgota Correspondenten seda, miks meie kaasaegses ühiskonnas ei arutleta sügavamate küsimuste üle: «Usun, et üks põhjus on selles, et me ei ole harjunud rääkima olemasolemise (existensiella) küsimuste üle.» Halldorfi hinnangul me küll teame, mida teha, kui inflatsioon kasvab, aga me ei saa aru, miks ei olda moodsa eluga rahul.

Jumal, kes on meid loonud ning andnud meile elu ja kõik, kutsub inimest ikka veel. Meie aja tuntuimate filosoofide hulka kuuluv Charles Taylor kirjeldab oma raamatus A Secular Age, kuidas moodne aeg põlgab usku, aga ometigi: «…kogemus sellest, et on olemas midagi enamat, ei jäta meid maha.» Mõeldes oma elu üle järele, lõõgastudes looduses ning kohates nii kaotust kui leina, kogevad paljud inimesed ootamatult, et elus peab sisalduma veel midagi enamat. Taylori järgi on meie aeg kaugel sellest, et saaks lihtsalt heita end uskmatuse rüppe.

Jumala unustamise ja hülgamise hind on ränk. Muuhulgas kuulub selle juurde elu mõtte kaotamine. Siiski, nagu kuulutab apostel Paulus oma kaasaja õpetlastele, Jumal ei ole kaugel mitte ühestki meist. Niikaua, kui me pole veel täiesti paadunud, on lootust pöörduda Tema poole ja leida see sügav osadus ja mõte, milleks meid on loodud.

Tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Piiskop Jakob Kuke artikkel ajalehes Eesti Kirik nr 44, 5. novembril 1925. aastal

Viimase kuu jooksul on Riigikogu vastu võtnud kolm tähtsat seadust, mis kiriku elu õige lähedalt puudutavad. Need seadused on: usuühingute, perekonnaseisu ja matusepaikade seadus. Tähtsam nendest on vastuvaidluseta usuühingute seadus, mis kiriku riigist lahutab.

Ühendussidemed Eesti evang.-lut. kiriku ja Eesti vabariigi vahel ei ole kunagi väga kindlad ja soojad olnud. Eesti evang.-lut. kirik on harjunud riigivõimu poolt mõndagi hoopi saama. Seadused, mis selles asjas teostamist leidsid, olid määratud sagedasti hoobi andmiseks ja pandi ootamata nõnda kui üle öö maksma. Nõnda kaotati seaduse ilmumisega Riigi Teatajas kiriku ametikandjate ülevalpidamiseks määratud maksukohused keset kuud, aastast rääkimata ja jäeti nende ülevalpidamine õhku rippuma, sest päevapealt oli kogudustel võimata uusi tuluallikaid leida. Nõnda jahtus loomulikult vahekord kiriku ja riigi vahel. Kirik võõrdus riigis oma tuge nägemas ja riik omalt poolt kriipsutas juba põhiseaduse läbi alla, et Eestis ei ole riigiusku ega riigi kirikut. Viimaks teostus kiriku riigist lahutamine 29. oktoobril lõpulikult vastuvõetud seadusega, mis Riigikogus viimaks kaua kestnud ägedate võitluste järele vastu võeti.

Et kogudustel võimalik oleks tutvuneda selle tähtsa seadusega, on see seadus «Eesti Kirikus» täielikult ära trükitud.

Kuidas kujuneb meie kiriku elu selle seaduse alusel? Seda ei või kindlasti ette näha ja oleneb suurelt jaolt koguduste ja kiriku enese elu arenemisest ja kasvamisest. Seadus näitab ju ainult raamid ette, mida need eluga ja tuumaga peavad täitma, kelle jaoks see seadus olemas on. Kirik ei ela ega sure mitte riigi seadusest, vaid tema elu on kõrgemal kui inimlik võim. Kirik elab ja kasvab seda võrd, kui palju ta Jumalat enese sees elada laseb, sest kiriku elu oleneb otsekohe Jumalast.

Ühte võiks aga kohe tähendada, et ei ole mitte ettenäha, nagu peaks see seadus kiriku ellu järsku muutust tooma. See oleneb juba sellest, et Eesti ev.-lut. kirik juba algusest peale ei ole harjunud riigi poolt toetust saama ja teiselt poolt jättis riik kirikule enam vähem vaba arenemise võimaluse. Riik kinnitas ametisse konsistooriumi liikmed ja praostid ja vaatas läbi apellatsiooni asjad. Aga valitud olid konsistooriumi liikmed kirikupäeva ja praostid praostkonna sinodi kui kiriku orgaanide poolt. Ja peab ütlema et riigi võim ei ole ennast kiriku ellu mitte seda võrd vahele seganud, et selle läbi kiriku elu arenemine oleks tuntavalt takistatud saanud. Kirik võib pärast riigist lahutamist endiselt edasi töötada ja loodetavasti saab tema seda ka tegema. Kirik on, kasutades talle riigi poolt jäetud vabadust, oma organid juba võinud ellu kutsuda kirikupäeva, konsistooriumi, praostkonna sinodite ja usuteadlaste konverentsi näol ja oma koguduste korralduse ja kiriku ülevalpidamise seaduse maksma panna. Kiriku riigist lahutamise puhul tulevad mõned nendest määrustest täiendada ja muuta, aga kirik ei jää nüüd ometi mitte otse kui õhku rippuma, vaid tal on oma organisatsioon olemas ja ta ei alga otsast peale, vaid töötab edasi.

Lahutamise seadus ei ole tahtnud seda kiriku korraldust, mis ju olemas, mitte purustada, nagu seda mitmelt poolt on nõutud, vaid ta on kiriku riigist lahutanud kui ühe organiseeritud terviku. Kõik tema kogudused peavad jääma tema liikmeks, selleks peavad kogudused oma põhikirjad registreerimiseks sisse andma kiriku keskvalitsuse kaudu. See kindlustab teataava ühtluse koguduste põhikirjades. Sest koguduste põhikirja väljatöötamises peab kiriku keskvalitsus ühiselt kogudustega tegutsema, et normaal põhikirja saavutada, mis vastuvõetav enam vähem kõikidele kogudustele ja millel oleks kirikupäeva sanktsioon. Siis võiksid selle põhikirja alusel kõik kogudused ühineda ja ei pruugiks mitte neid juhtumisi palju ette tulla, kus kogudus ennast eripõhikirjaga registreerida laseb. Põhikiri peab igatahes seisma evang. lut. kiriku usutunnistuslikul alusel ja iga kogudus peab sellel alusel kuuluda võima üldkiriku liikmeks. Muidu siseministeerium koguduse registreerimist teostada ei saa.

Järsuma muutusena selles seaduses tundub määrus, mille järele liitunud kogudused liidust, s. o. kirikust võivad lahkuda, kui nad sellekohase otsuse teevad peakoosoleku 2/3 häälteenamusega. Väljaastumine Eesti ev. lut. kirikust on seaduse järele ikka kõikidele vaba olnud. Siin ei too seadus muutust. Muutus seisab selles, et kui otsus on tehtud peakoosoleku 2/3 häälteenamusega, siis koguduse varandused kirikust lahkunud kogudusega kaasa lähevad. Ja see määrus tundub ülekohtusena. Ülekohus on ta nende vastu, kes kiriku ja tema varandused on asutanud ja neid määranud evang. lut. kiriku jaoks, siis ülekohus nende vastu, kes ristimise sakramendi kaudu on kirikuga ühendatud – ja kes nüüd omale kas uut kogudust ja uusi varandusi peavad looma ehk jälle mõnda naabri kogudusse vastuvõtmist paluma.

Muide võiks kiriku seisukohast selle määruse peale rahuldustundega vaadata. On ju loota sellest usutunnistuslikule kirikule rahu, mis ülesehitab ja kosutab, kui need lahkuvad, kes ometi ev. lut. kiriku hulka ei kuulu oma usutunnistuse poolest, vaid teistele ainult pahanduseks on. Sest kirikust lahkunuid kogudusi ei saaks siis enam mitte Eesti ev. lut. kiriku osadusesse kuuluvaiks lugeda, kelle liigetel õigus oleks kirikusse kuulutvates kogudustes ametitalitusi ehk vastuvõttu nõuda ja kelle õpetajatel oleks üldkirikus ordinatsiooni õigused.

Kiriku ja riigi lahutuse seadus hakkab maksma 1. jaanuaril 1926. aastal: registreerimisega on aega aga kuni 1. juulini. Kuni registreerimiseni tegutsevad kogudused ja kirik endise seaduse alusel.

Kirik on seni kasvanud toetust saades riigilt. Nüüd langevad need toed ka seaduse järele. Kirik peab nüüd olema kui iseseisvaks meheks võrsunud jõud, kes ilma riigi tugedeta jõuab püsida ja mitte ainult püsida, vaid Jumala riiki meie rahva hulgas ehitada. Loodame, et ta seda paremini teeb, kui ta seda senini on teinud. Selleks on Jumal ta vabastanud riigi eestkostmise alt. See paneb meie kiriku ja sellega ühes ka igaühe peale meie hulgast palju tõsisemaid kohuseid ja suurema vastutuse. Meie oleme selle peale kindlad, et meie Jumala asja eest seisame, sellepärast teame meie, et seda tööd põrgu väravad mitte ära ei võida.

Jumala riigi ja kiriku ülesehitajatel seisku aga alati südames ja silma ees Jeesus Kristus – sest ilma temata ei või meie midagi teha.

Piiskop Jakob Kukk.

Paavst Leo XIII hoiatus liberalismi kui tõelise vabaduse vaenlase kohta

Modernistlikke, nii-öelda valgustusaja filosoofe ning Euroopa 17. ja 18. sajandi modernistlikku filosoofiat üldisemalt mõjutas tugevasti neile eelnenud teadusrevolutsioon. 16. ja 17. sajandi teadusrevolutsioon muutis täielikult seda, kuidas eurooplased mõistsid nii füüsilist reaalsust kui ka universumit ennast. Modernistlikud ja valgustusaja filosoofid soovisid rakendada teadusrevolutsiooni põhimõtteid ja meetodeid Euroopa poliit- ja sotsiaalfilosoofiale. Nad tahtsid täielikult muuta ka ühiskonda nii, nagu seda varem oli teinud teadusrevolutsioon. Valgustusaja filosoofid arendasid välja radikaalselt uued ideed vabaduse ja mõistuspärasuse, poliitika ja religiooni kohta.

Valgustusaja ideed liberalismi, ratsionalismi ja naturalismi osas olid nii edukad, et inspireerisid 1777. aasta Ameerika revolutsiooni ning 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni toimumist. Nende revolutsioonide järel polnud Euroopa ja Lääne tsivilisatsioon enam endine.

Valgustusaja filosoofid nägid oma liberaalse programmi suurte vastastena Euroopa traditsioonilisi monarhiaid ja Katoliku Kirikut. Selle põhjuseks oli mõistagi mõlema suur mõju ühiskonnale. Seetõttu on ka arusaadav, miks kuningas ja tema õukond, monarhistid, piiskopid, preestrid, mungad ja nunnad Pariisis verise giljotiini alla saadeti. Need «vabaduse» vaenlased tuli hävitada. Võime aga küsida, kuidas võis vabaduse ja mõistuspärasuse võim lõppeda säärase hirmuvalitsusega? Ajaloolaste sõnul oli hoovis, kus giljotineerimised aset leidsid, nii palju verd, et hobused keeldusid hirmsa haisu tõttu sinna sisenemast.

Prantsuse revolutsiooni algusest peale seisis Katoliku Kirik, eriti tema paavst, tugevasti selle ning kogu kristlikus Euroopas levivate liberalistlike, ratsionalistlike ja naturalistlike doktriinide vastu. Sada aastat vastandusid paavstid Pius VI-st kuni Pius IX-ni neile valgustusaja modernistlikele õpetustele, püüdes päästa seda, mis kristlikust kultuuriruumist veel alles oli jäänud.

Täna vaatleme lühidalt entsüklikat, mille kirjutas paavst Leo XIII aastal 1888 – peaaegu täpselt sada aastat pärast Prantsuse revolutsiooni. See entsüklika on imeline kokkuvõte katoliiklikest filosoofilistest ja teoloogilistest argumentidest, mis püüavad näidata valgustusaja modernistlikes õpetustes sisalduvaid eksitusi ning varjatud ohte, mida nood endast Euroopa jaoks kujutavad.

Paavst Leo XIII alustab sõnadega: «Vabadus, ülim loomulikest andidest, olles osa intellektuaalsest või ratsionaalsest loomusest, annab inimesele tema väärikuse – et ta on ‘omaenda nõu hoolde antud’ ning omab meelevalda oma tegude üle.» Niisiis ülistab paavst kõigepealt inimlikku vabadust kui üht suurimat inimesele antud loomulike andide seas. Hiljem näitab ta, et Katoliku Kirik on alati võidelnud inimliku vabaduse eest eksiõpetajate ja deterministide vastu, kes seda eitasid (näiteks manilased jt).

Seejärel aga ütleb ta: «Ent viisil, kuidas säärast väärikust rakendatakse, on suurim tähtsus, sest just vabaduse kasutamisest sõltuvad ühtemoodi nii ülim hüve kui ülim kurjus.» Siin sõnastab paavst oma entsüklika põhiteesi: vabadus on imeline ja vägev and, kuid seda tuleb kasutada vastutustundlikult, kooskõlas vooruse, hüve ja seadusega, eriti Jumala igavese seadusega. Ta meenutab meile, et inimene on kindlasti vaba püüdlema moraalse hüve poole ning otsima oma elu mõtet, milleks on Jumal, kuid ta on vaba jahtima sedagi, mis küll näib olevat hea, tõeliselt aga on kuri ja kahjulik.

Paavst Leo XIII sõnul kujutlevad paljud Katoliku Kirikut inimliku vabaduse ägeda vaenlasena, kuid see arvamus põhineb vabaduse vääral metafüüsikal ja valel eetikal: valel arusaamal sellest, mis õieti on vabadus (ontoloogiliselt) ja milleks inimene õieti vaba on. Seega peame nüüd küsima, mis see vabadus siis on?

Paavst Leo XIII alustab sellest, et tõmbab ülimalt olulise eraldusjoone erinevat laadi vabaduste vahele. Sõnal «vabadus» on palju kasutusvõimalusi ja tähendusi. Millest siis meie räägime, kui ütleme «vabadus»?

Katoliiklik filosoofia eristab kahesugust vabadust: 1) loomulikku vabadust (ehk vaba tahet) ning 2) moraalset vabadust. Loomulikku vabadust saab omakorda jagada positiivseks ja negatiivseks vabaduseks. Nii jagab seda kaasaegne filosoofia. Loomulik vabadus (ehk vaba tahe) on «positiivne» selles tähenduses, et me saame positiivselt otsustada teha midagi, mida tahame või otsustame teha. See on tegutsemisvabadus. Loomulik vabadus (ehk vaba tahe) on «negatiivne» tähenduses, et me oleme vabad teatud sundustest. Meid ei sunnita tegema teatud asju. Loomulik vabadus (positiivne või negatiivne) või lihtsalt vaba tahe on see, mida me sõna «vabadus» all harilikult silmas peame.

Kuid Leo XIII tahab rääkida pigem moraalsest vabadusest. Tema arvates on moraalne vabadus olulisem loomulikust vabadusest ehk vabast tahtest. Loomuliku vabaduse (vaba tahte) ja moraalse vabaduse eristamine on kriitilise tähtsusega küsimus.

Kuid mis on loomulik vabadus? Paavst Leo XIII defineerib seda kui «suutlikkust või võimet valida konkreetsed vahendid seatud eesmärgi saavutamiseks.» Metafüüsiliselt või ontoloogiliselt kuulub see aristotellikku qualitas’e kategooriasse – tegutsemisvõime.

Kuidas on aga seatud eesmärgiga? Mis see eesmärk on? Selleks on alati midagi head, mingi «hea» asi. Hüve on alati tahte ja otsuse objekt. Platon ja Sokrates õpetasid seda meile juba ammu. Probleemid algavad sealt, kus meie mõistus langetab otsuse selle kohta, mis on hea ja mis mitte. Meil on moraalne vabadus valida ainult head ja tõest. Tahe ei saa otsida head (x) ning loomulik vabadus ei saa valida vahendeid (y ja z) hea (x) tarvis niikaua, kuni mõistus pole otsustanud, et (x) on tõepoolest hea.

Paavst Leo XIII meenutab meile aga, et nii tahe kui mõistus on väga ebatäiuslikud ning seetõttu võib mõistus teinekord eksida oma otsustustes hea üle ning vabadus võib seega olla juhitud väärast «heast». Paljudel asjadel on säärane eksitavalt «hea» väljanägemine, kuigi nad tegelikkuses on halvad ja kahjulikud. Seepärast on meil võimalik valida ka halba, seda samas ekslikult heaks pidades. See viitab inimliku vabaduse defektile, sest kurja valides kuritarvitame me oma vabadust, isegi kui peame seda heaks. Halva ja kahjuliku valimine on kindlasti defekt.

Siinkohal võivad mõned püüda väita, et võimalus valida kurja on vabaduseks hädavajalik: nad ütlevad, et see, kui meil on võimalik valida kurja, näitavat kuidagi, et oleme vabad. See aga tähendaks, et Jumal ei ole vaba, sest Tema ei saa valida kurja.

Püha Aquino Thomas meenutab meile, et võimalus kurja teha või patustada pole mitte vabadus, vaid orjus. Ta ütleb, et kui miski toimib läbi endavälise jõu, siis ei tegutse ta mitte iseendast, vaid kellegi teise kaudu – see tähendab orjalikult. Inimene on oma loomult ratsionaalne. Kui ta tegutseb ja valib kooskõlas oma mõistusega, siis käitub ta inimlikult ning vastavuses oma vaba tahtega. See on vabadus. Kuid kui ta patustab, käitub ta mõistusevastaselt ning on juhitud kellestki teisest just nagu ori. «Igaüks, kes teeb pattu, on patu ori,» ütleb meie Issand Jeesus Kristus.

Antiikfilosoofid õpetasid sedasama, öeldes, et vaid tark inimene on tõeliselt vaba, sest ta valib alati hea ja tõese, mis viib õnneni, mitte aga kurja ja vale, mis teda kahjustavad. Seepärast meenutab paavst meile, et inimlik vabadus vajab valgust ja tuge selleks, et suunata oma tegevus tõelise hüve poole ning hoida neid kurja eest. See on seaduse funktsioon ja eesmärk. Seadus on mõistuse korraldamine, mis peaks meid juhtima hea ja tõese juurde.

Paavst peab silmas esmalt loomuseadust, mis on kirjutatud kõigi inimeste südameisse, seejärel Jumala igavest seadust ja inimlikke seadusi. Inimlikud seadused ning isegi loomuseadus sõltuvad igavesest seadusest, milleks on lihtsalt Jumala mõistuslikkus ja arukus, kes kõik asjad on loonud ning kes soovib, et inimesed tagasi tema poole pöörduksid. Need seadused aitavad meie ebatäiuslikku mõistust, tahet ja vabadust käituda kooskõlas Jumala tahtega, hea ja tõesega, mille tulemuseks on õnn. See on moraalne vabadus. See on inimliku vabaduse õige kasutamine.

Paavst Leo XIII ütleb: «Jumala igavene seadus on inimliku vabaduse ainus standard ja mõõdupuu mitte ainult iga üksiku inimese, vaid ka kogukonna ja ühiskonna jaoks…» Inimühiskonnas ei seisne tõeline vabadus selles, et igaüks teeb, mida tahab, kuna see lõpeks anarhias ja tooks kaasa pidevad tülid ning revolutsiooni. Tõeline vabadus inimühiskonnas seisneb ebatäiuslike inimeste kuuletumises Jumala igavesele seadusele ja tsiviilseadustele selleks, et leida õnne nii siin kui hiljem.

Jumal on inimese Looja, Kujundaja ja Insener. Tema igavene seadus on nagu hea käitumise skeem või «käsiraamat». Tema seadus juhib meid õnne poole vabaduse õige kasutamise kaudu. Ilma Tema seaduseta ei saa me olla õnnelikud, rahul ega tõeliselt vabad.

Seejärel meenutab paavst seadusandjaile, et ka tsiviil- ja inimlikud seadused peavad vastama Jumala igavesele seadusele, kuna seaduse eesmärk on juhtida inimest hea ja tõeseni, milleks on Jumal. See on seadusandjate ja poliitiliste juhtide tõsine kohus ja vastutus.

Olles kirjeldanud katoliikliku filosoofia põhimõtteid vabaduse osas, alustab paavst Leo XIII oma entsüklika järgmist, liberalismivastast peatükki. Ta ütleb: «On aga palju neid, kes käivad Luciferi jälgedes ning võtavad omaks tema hüüu: «Ma ei teeni!»» Neid nimetab ta liberaalideks ja selgitab, et mida naturalism ja ratsionalism tegid filosoofias, seda teeb liberalism sotsiaalses ja poliitilises kontekstis.

Ratsionalism oli valgustuslik arusaam, et inimmõistus on ülim kohtunik tõe ja hüve asjus. Inimmõistus on ülim seadus, mis peab inimest juhtima. Meenutagem, et Prantsuse revolutsiooni ajal kuulutati välja «mõistuse jumalanna». Selle personifikatsiooniks valiti hiljem üks naisterahvas, kes viidi ehituna Pariisi Jumalaema kirikusse ja asetati seal peaaltarile. See on ratsionalism. Inimmõistus võtab krooni Jeesuselt Kristuselt ja kõigeväeliselt Jumalalt. Jumal ja tema igavene seadus ei ole inimolendeile enam autoriteet – selle asemel on ainus valitseja nüüd inimlik mõistus. Ratsionalism.

Liberalism rakendab seda põhimõtet poliitilises ja sotsiaalses kontekstis. Kõigeväeline Jumal ja tema igavene seadus ei ole enam autoriteet, mis juhib inimesi õnne suunas, vaid ainsaks teejuhiks peab nüüd olema inimmõistus. See inimmõistus tõukab Jeesuse Kristuse ja kõigeväelise Jumala troonilt nii poliitikas kui sotsiaalses korras. See on liberalism. See on liberaalne riik: Jumala igavese seaduse kõrvaldamine ning inimmõistuse tõstmine selle asemele. Inimene asendab Jumala.

Just see sündis Prantsuse revolutsioonis. Kirik ja kuningas kukutati võimult ning nende asemel krooniti mõistus ja vabadus. Jõud ja seadus pidid nüüd tulema inimestelt, üksnes inimmõistusest. Ülim demokraatia pidi saama ideaaliks.

Paavst Leo XIII sõnas: «Kui lubame inimmõistusel saada ainsaks otsustajaks tõese ja hea üle, hävitame sellega tegeliku vahe hea ja halva vahel.» Lõpptulemuseks on puhas relativism. Modernismi langemise järel näeme just seda oma kaasaegses ühiskonnas. Eriti läbi postmodernismi. Liberalism on viimase kahesaja aasta jooksul arenenud täiuslikuks relativismiks, olles säärasena ratsionalismi ja liberalismi vältimatu tagajärg.

Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide ajal olid ühiskondlikud struktuurid ikka veel mingil moel rajatud loomuseaduse ja igavese seaduse põhimõtetele. Euroopat ja läänt lahutasid puhtast relativismist toona just needsamad kristluselt päritud struktuurid. Kuid liberalism avas läänes ukse puhtale relativismile ning postmodernistlikud mõtlejad nagu Derrida ja Foucault näitasid meile selle vältimatuid järeldusi. Need postmodernistlikud mõtlejad leidsid, et valgustusaja mõtlejad polnud läinud piisavalt kaugele. Nüüd oli vaja täiesti hüljata nii lääne mõtteviis kui lääne kultuur ise kui mõttekonstruktsioonid (siit ka vajadus neid «dekonstrueerida» ja «dekonstruktsionism»); puhas relativism on ainus tõde.

Ent juba aastal 1888 hoiatas paavst Leo XIII meid, et kui ühiskonna alustalaks pole Jumala igavene seadus, hüljatakse varsti ühes religiooniga ka moraal ise. Just see on sündinud postmodernismi kaudu ning muidugi näeme seda hiljem ka ateistlikus kommunismis. Inimeste ohjes hoidmise ainsaks vahendiks jääb siis toores jõud, sest südametunnistust ei juhi enam moraal ja igavene seadus. Iga inimene on vaba tegema seda, mida süda lustib. See toob vältimatult kaasa politseiriikide arvu kasvu.

Olles selgitanud absoluutset liberalismi, kirjeldab paavst nüüd leevendatud liberalismi. Esimene tüüp hülgab täieliku kõikelubatavuse ning mõistab, et vabadus peab olema kooskõlas tõe ja hüvega. Selle näiteks võime tuua Ameerika Ühendriikidele alusepanijad. Need mehed tundsid suurt aukartust loomuseaduse ja Jumala vastu, kuid nad olid deistid ning uskusid religiooni vaid sedavõrd, kui inimmõistus sellest aru suutis saada. Nad ei tunnistanud üleloomulikku ega Ilmutust. See on mõistagi endiselt liberalism.

Teist leevendatud liberalismi tüüpi kaitsevad kiriku ja riigi lahutajad. Nemad usuvad, et inimesed peavad küll lähtuma Jumala igavesest seadusest, ent riik peab siiski sellest igavesest seadusest vaba olema. See pole aga loogiline, ütleb paavst, kuna nii riik kui üksikisik on Jumala ja tema igavese seaduse alamad. Kristus peab olema nii indiviidi kui ka ühiskonna kuningas.

Nüüd läheb paavst oma entsüklika järgmise osa juurde, mis käsitleb liberalismi «moodsaid vabadusi». Need on liberalismi praktilised rakendused. Siingi lähtub paavst sellestsamast teesist: inimlik vabadus peab olema kooskõlas tõe, hüve ja Jumala igavese seadusega. Inimlikul vabadusel ei ole moraalset vabadust nende vastu töötada. Seepärast näitab ta usuvabaduse, pressivabaduse ja südametunnistuse vabaduse loogilisi vasturääkivusi.

Paavst Leo XIII ütleb: «Uurigem nüüd seda vabadust inimestes, mis nii tugevasti vastandub religiooni voorusele, nimelt usuvabadust, nagu seda nimetatakse. See niinimetatud vabadus rajaneb põhimõttel, et igaüks on vaba tunnistama mistahes religiooni või üldse mitte mingit religiooni.»

Kas inimesel on vabadus valida, millist religiooni ta soovib, või peab ta valima ainult tõelise religiooni? Meil tuleb teha vahet. Muidugi on inimesel loomulik vabadus valida iga religiooni ning muidugi on tal selleks ka vaba tahe. Kuid paavst küsib meilt, kas tal on selleks ka moraalne vabadus?

Meil on moraalne vabadus valida ainult tõeline religioon. Valereligiooni valimiseks meil moraalset vabadust ei ole. Seepärast tähendab väide, et meil on usuvabadus või vabadus valida religiooni oma parema äratundmise kohaselt, samas ka väidet, et meil on vabadus valida nii tõelist kui ka väära religiooni. Kuidas saab öelda, et meil on vabadus valida valet? See on taas üks liberalismi eksitus. Liberalism teeb vabadused (õigused) ja vabaduse tõest ja hüvest tähtsamaks. Meil ei ole moraalset vabadust eksituse valimiseks. Kas meil on õigus uskuda, et 2+2=3?

Tõeline inimlik vabadus valib tõe ja hüve kooskõlas Jumala igavese seadusega. Väär inimlik vabadus valib selle, mis on pealtnäha «tõene» ja «hea», tegelikult aga on väär ja halb. See on inimliku vabaduse hävitamine ja rikkumine.

Paavst Leo XIII rakendab sama põhimõtet ka pressivabadusele. Kas peaksime olema vabad avaldama, mida iganes tahame, tõde ja eksitust, kõlbelist ja kõlvatut? Paavst meenutab meile taas moraalset vabadust. Inimlik vabadus on tõeliselt inimlik siis, kui see valib tõese ja hea kooskõlas mõistuse ja aruga. Meil ei ole moraalset vabadust avaldada kõike, mida vaid tahame. See oleks rahva täielik moraalne hävitamine. Kas ei näe me seda täna, kus internetti postitatakse kõike vähegi mõeldavat; tõest ja väära, kõlbelist ja kõlvatut. Inimlikku vabadust madaldatakse tõsiselt seesuguse barbaarse valevabaduse läbi.

Viimaks kirjutab ta kurikuulsa südametunnistuse vabaduse vastu. Seegi on vabadus patustada, kui me ei vaata ette. Meil pole moraalset vabadust kurja tegemiseks või vale uskumiseks. Taas tuleb teha vahet subjektiivsete ja objektiivsete õiguste vahel.

Entsüklika viimane osa on pühendatud katoliiklikule õpetusele sallivusest. Paavst kirjutab: «…andmata õigust millelegi peale tõese ja hea, ei keela Kirik avalikul võimul mingi suurema kahju ära hoidmiseks või mingi suurema hüve saavutamise nimel sallimast seda, mis on vastuolus tõe ja õigusega.»

Siin on taas üks väga oluline vahe: võimude poolt kurjale «õiguse» andmise ja kurja sallimise vahel. Jumal oma lõpmatus tarkuses sallib kurja kogu aeg, kui võimaldab pattu. Kuid ta ei anna patustele «õigust» ega «vabadust» patustamiseks. Igasugune inimlik võim on kohustatud käituma sama moodi. Võimul on kohustus juhtida tõe ja hea suunas, kooskõlas Jumala igavese seadusega. Seetõttu ei saa ta kunagi anda «õigust» ega vabadust millelegi, mis sellele täiuslikule igavesele seadusele vastandub. Kuid ta saab kurja sallida selleks, et veelgi suuremat kurja ära hoida.

Liberalism on kaitstud «vabaduste» püstitamine, mis tegelikult vastanduvad Jumala igavesele seadusele. See on teatud poliitiline ja sotsiaalne kaitse Jumala seaduse vastu patustamiseks. Kuid see pole vabadus. See on väär vabadus, kõikelubatavus, mis hävitab inimliku vabaduse ülluse ja väärikuse. Sest inimloomus on ratsionaalne ning meil tuleb toimida kooskõlas mõistuse ja tõega. Me peame püüdlema vooruse ja hüve poole, sest nagu vanad filosoofid õpetavad, saame õnnelikud olla vaid läbi voorusliku elu.

Paavst Leo XIII kirjutab: «…igasugune vabadus, välja arvatud selline, mis seisneb Jumalale alistumises ja tema tahtele allumises, on mõistetamatu.» Inimlik vabadus on ebatäiuslik. See vajab juhiseid ja seadust. Ta vajab Jumala igavest seadust. Paavst ütleb: «…Jumala autoriteedi ning talle kuuletumise hülgamine avalikes või isegi eraviisilistes ja kodustes asjades on vabaduse suurim väärastamine ning kõige hullem liberalism.»

Esimene psalm ütleb: «Beatus vir, qui non abiit in consilio impiorum, et in via peccatorum non stetit, et in cathedra pestilentiae non sedit: Sed in LEGE Domini voluntas eius et in LEGE eius meditabitur die act nocte. Et erit tamquam lignum quod plantatum est secus decursus aquarum quod fructum suum dabit in tempore suo.» – «Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad. Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal.»

See on paavst Leo XIII entsüklika sõnum: me oleme tõeliselt inimlikud, tõeliselt ratsionaalsed ja tõeliselt vabad siis, kui kuuletume Jumala igavesele seadusele, Jumala täiuslikult kavandatud tahtele ja meie jaoks loodud plaanile. See on tee õnnele. Liberalism pakub meile väära õnne läbi väära vabaduse. Ärgem laskem endid lollitada selle näilise «hea» poolt, mida liberalism ja kõikelubatavus meile pakuvad. Väljaspool Jumala igavest seadust, Jumala täiuslikku tahet ei ole ei õnne ega tõelist vabadust.

Katsugem nii isiklikult kui ühiskonnana läbi oma südametunnistus ja võtkem paavst Leo XIII hoiatust väga tõsiselt. Sest Jumala igavese seaduse hülgamine ning moraalse vabaduse mittearvestamine viib viimaks puhta relativismini ja vajaduseni kehtestada seaduse ja rahu hoidmiseks totalitaarsed režiimid.

Loomulik vabadus ei saa olla tähtsam kui Jumala igavene seadus. Loomulik vabadus ei saa olla tähtsam kui tõde.

Kui tahame, et meil oleks terve, kaunis ja edenev kultuur ning ühiskond, kus inimlik vabadus on tõeliselt inimlik, siis peab Jumala igavene seadus olema selle kultuuri ja ühiskonna keskpunktiks. Sest ilma Tema täiusliku seaduse ja tahteta jahib inimlik vabadus lõputult vaid näilist õnne ja näilist hüvet, mis aga mõlemad viivad vaid õnnetusse ja meie hävingule.

Ettekanne «Hävitades vabadust vabaduse nimel: paavst Leo XIII hoiatus liberalismi kui tõelise vabaduse vaenlase kohta» festivalil Trialogos 2012 avaldati veebiajakirjas Meie Kirik esmalt 28. veebruaril 2013.

Isa Shane Carlo Pezzutti on Püha Pius X Preestrite Vennaskonna preester.

Tervet kiriku elu peab üheainsa palvena läbima viienda halleelpsalmi sõna: «Mitte meile, Issand, mitte meile, vaid oma nimele anna au» (Ps 115:1).

Kirik ja keisririik

Kolm ülesannet määravad kiriku eestpalve ülemate eest, ja need kolm lähtuvad kõik Uue Testamendi riigiteoloogiast (theologia Imperii). Riigivõim on Jumalast seatud korraldus kaose vägede tagasitõrjumiseks. Kirik palvetab seetõttu riigivõimu alalhoidmise eest (Tertullianus, Ad Scapulam 2). Poliitiline tegevus kätkeb endasse erilisel kombel paratamatu patustamise traagika. Sest millal saavutab poliitilise võimu poole pürgib tahe ja maailmaajalooline tegu eesmägi ilma ebaõigluse ja vägivallata (Srk 10:8)? Kirik palvetab sellest johtuvalt asettäitvas meeleparanduspalves Gratia Dei [Jumala armu] pärast valitsejale Jumala armust ja tema ajaloolisele tegutsemisele (1Tm 2:1jj). Civitas terrena [maine riik] kannab endas eneseülendamise tendentsi, mis peab viima enesetühistamiseni. Kirik palvetab, et riik oma missiooni tõttu jääks puutumata eneseülendamise kiusatusest (Clemensi 1. kiri 61[1].)

Kirik, kes oma liikmeid taolises vaimsuses kasvatas, oli õigusega ära teeninud ainulaadse riigitruuduse taimelava aunimetuse. Sellest hoolimata heideti algkirikule pidevalt ette riigivaenulikkust (Lk 23:2; Jh 19:12jj; Ap 17:7; 24:5). Milles oli asi? Etteheide oli vana, olles üks paljudest laimuvõtetest, mida kasutas antisemitism (Tn 6:22j) ja mille juudid nüüd ise suunavad Jeesuse ja tema koguduse vastu (Jh 19:19). See oli mugav lööksõna ükskõiksete suus ning teretulnud relv pahatahtlike ja Kristuse vaenlaste käes. Kuid mõttetute poliitiliste etteheidete seas oli üksainus süüdistus, mille esimesed kristlased omaks võtsid ja mida nad pididki tegema, kuna see vastas tõele: algristikogudus lükkas tagasi riigivõimu mistahes apoteoosi [jumalikustamise]! «Andke Jumalale, mis kuulub Jumalale!» Jeesus ise seadis oma manitsusele kodanikukohuse täitmise kohta selle varutingimuse. Meil on võlg, mida peame tasuma Jumalale. Mis võlg see on? Meie Isa palve esimene palve annab vastuse: see on tänuvõlg! Me võlgneme Jumalale tema Nime pühitsemise (Pr 44). Tema päralt on au ja ainult tema päralt. Ent riigile kuulub kuulekus, niivõrd kui jääb puutumata ainulise Jumala ainuline austamine. Seesugune on Jeesuse varutingimus riigivõimu apoteoosi vastu.[2]

Ei ole muud ülemust kui Jumalalt (Rm 13:1). Kindlasti. Ainult Jumal on ikka jälle kutsunud ja tegutsema pannud ülemaid, kes langesid deemonliku eneseülendamise kiusatusse, kes julgesid puudutada ainuüksi Jumalale kuuluvat au ning takistasid Tema ülistamist, kes naersid eestpalveid ja nõudsid iseenda kummardamist (Mart Pol 8:2[3]). Siis ootab Jumal oma kirikult mitte «jah»-, vaid «ei»-sõna ülematele. Missuguses vormis pani algristikogudus selle «ei» maksma? Mitte protestiaktsioonidega, vaid lihtsas ja kindlas tunnistuses: «Jumalat peab rohkem kuulama kui inimest» (Ap 4:19; 5:27; vrd 1Mak 2:19jj; 2Mak 7:30; Sanhedrin 49a). Makkabid vastasid Jumala vaenlastele ja pühade mõrvajaile Püha Sõjaga, mida alustati Jumala ülesandel ning Jumala õnnistusega (1Mak 5:55j; Hb 11:33j). Jeesus keeldus Pühast Sõjast enda isiku heaks (Mt 26:52jj). Varane kirik vastab keisri rünnakule Jumala ainulise au ja ülistamise vastu täielikult 1Pt 2:17 mõttes jumalakartlike kartmatusega: «Lugupidamine keisrile kui keisrile, ent kartus Jumalale.» Kas tahab keiser kuulutada sõja oma riigikodanikele? Seda küll, nõnda ta hoolitseb ise selle eest, et kiriku ajalooteoloogiline reservatsioon riigi suhtes ei ununeks (Pr 17). Jumala märtrid lahkuvad Civitas terrena valdkonnast tunnistussõnad huulil: «Meie riigi pealinn on taevas» (Pr 38). Kas keiser tahab purustada Jumala altari? Nii tõuseb mõrvatud Jumala teenrite vere ohvrisuits kolmekordselt Püha palge ette! «Kartke Jumalat ja andke temale austust!» (Ilm 14:7; 15:4).

Märtrite kirik

Kristus võitles Gloria Dei [Jumala au] eest selle maailma deemonliku eneseülendamise vastu. Sellepärast viis selle maailma vürst ta ristipuule. Kirik võitleb edasi Jeesuse Kristuse võitlust. Nüüd suunab vastane löögijõu Kristuse kirikule. Nõnda muutub martüüriumi doksoloogiline interpretatsioon antagonistlikuks: «kiusaja», «pealekaebaja», «vastane», «äge vaenlane ja laimaja ja kuri, õiglaste sugupõlve vaenlane» paneb liikuma kõik, mis kannab maailma nime, et Jumala pühasid oma veendumustest lahti ütlema sundida või hävitada (Mt 24:9jj; 1Ts 3:3.5; Ilm 2:10.13; Didache 16:4j; Ignatiose kiri roomlastele 5:3; 7:1[4]; Mart Pol 3:1; 17:1; Eelija apokalüps 35j; Eusebios, Hist Eccl 5:1,5). Kuningad ja aukandjad, ülivagad ja valeprohvetid seisavad Civitas Diaboli [Saatana riigi] teenistuses. Isegi perekonna ja suguvõsa ässitab vastane Jumalale ustavaksjääjate vastu (Mt 10:21; 1Ts 2:14). Ta eelistab kasutada juute tööriistana (Ilm 2:9; 3:9; Mart Pol 12:2; 13:1; 17:2; 18:1[5]). Süütute kahtlustamine on tema armastatud võitlusvahend. Päevakorral on valekaebused ja -tunnistused. On ju laimamine üks Diabolos’e algfunktsioone (1Pt 4:14jj; Jk 2:7). Nõnda keskendub maailma jumalavihkamine Kristuse kirikule; kolme esimese sajandi kirikulugu, nagu Eusebios seda mõistab ja kirjeldab, on risti all seisva kiriku ajalugu (Hist Eccl 5 Prol).

Jumalarahvas talub Jumala vaenlaste pearünnakut jumalakartlike kartmatusega (Fl 1:14.28). «Ärge kartke neid, kes tapavad ihu,» ütleb Jeesus oma jüngritele. «Kartke teda, kellel on meelevald pärast tapmist heita põrgusse» (Lk 12:4j; vrd 4Mak 13:14j; Mart Pol 2:3; 11:2[6]). Kes kardab Jumalat, peab eitama ebajumalateenistust mistahes kujul; ta ei tohi Jumala templis kummardada «hävituse koletist» ega paganate «saatana aujärge».

Antikristuse täielik ilmumine

Jumala-vaenulik liikumine, mis läbib kõiksuslugu ürglangemisest peale, ei kahane, vaid kasvab. Kristuse sündmusega pole sellest jagu saadud, vaid see on veelgi intensiivistunud (Pr 21; 28; 46). Juba nüüd tegutseb seadusetuse müsteerium (2Ts 2:7; 1Jh 2:18jj; Barnabase kiri 4:3[7]). Kuid haripunkti saavutab deemonlik vastandliikumine lõpuajal (Tn 8:23; Mt 24:12; Didache 16:4[8]). Selle liikumise algataja on nagu ikka vastane ise (2Ts 2:9; Ilm 16:13). Selle liikumise lõpuajaliseks kandjaks saab olema Antikristus. Kuidas võitleb Antikristus Jumala ürituse ja Jumala rahva vastu? Ta kasutab kahte relva, mida nimetatakse vägivallaks ja valeks.

Antikristus on võimsaim maailmavalitseja ajaloos. Temasse on koondatud kogu poliitiline vägivald (Tn 7:23; 8:5jj.23; Didache 16:4; Barnabase kiri 4:5[9]). Siin on ta deemonlikult potentseeritud. Tema deemonlikku olemust reedab ta looduvaenulik iseloom. Viimased kantsid, mis Looja rajas kaose vägede vastu, langevad kokku Antikristuse pealetungil (Ilm 11:3jj). Langeb ka korraldav riigivõim (Pr 17). Civitas Antichristi [Antikristuse riik] levitab enda ümber hirmu ja hävitustööd (Tn 7:7jj; 12:1; Mk 13:5jj; 2Ts 2:7; Didache 16:4). Nõnda nagu Naatsareti Jeesuse päevil ühisrindes tema vastu said sõpradeks Heroodes ja Pilatus, variserid ja saduserid (Pr 28), nõnda ühineb Antikristuse päevil ecclesia [kiriku] vastu kõik, mis kannab maailma nime (Tn 7:21.25; 11:33; Mt 16:18; vrd Saalomoni oodid 24:5jj). Pealekaebamine, taganemine, reetmine levivad viimsel katsumisajal kirikurahva seas (Tn 11:30jj; Mk 13:9; Mt 24:12; 2Ts 2:3; Didache 16:5[10]). Kas kirik langeb? Põrgu väravad ei saa tema üle võimust (Mt 16:18)!

Suur võim ja palju kavalust – need mõlemad süsteemiks ühinenud Antikristuse võitlusvahendid tulevad nähtavale Ilm 13jj. Antikristus on eshatoloogiline [lõpuaja] maailmavalitseja, kes võtab enda teenistusse valevaimu! Nõnda nagu traditsioonilises tagakiusamispoleemikas võrreldakse Jumala vaenlasi kiskjate loomadega, nii ilmub Antikristus siin mitmepealise koletisena. Tema sünnikoht on kaose meresügavus. Saatan ise, keda nähakse põrgulohe kujul, annab tema kätte valitsusvõimu (13:1–10). Antikristus kuulutab välja Civitas Diaboli mobilisatsiooni (16:14), ta juhatab kogunenud väehulkade paraadi (16:16), ta formeerib poliitilise ühisrinde. Maa elanikud on üksmeelsed, kuna nad kõik on ühel meelel Antikristusega. Tema tahet nad viivad ellu ning annavad võimu ja riigi metsalisele (17:12j.17). Issanda ingel paneb äravalituile Kristuse pitseri (Pr 36). Kuid valeprohvet püüdleb selle poole, et kogu maailm märgistaks end Antikristuse märgiga (13:6; 14:9). Kes seda sigillum’it [pitserit] ei kanna, see ei tohi Antikristuse riigis osta ega müüa.

Sõjaline, poliitiline ja majanduslik ühteliitmine jõuab lõpule religioosses ühisrindes – Civitas Dei [Jumala riigi] universaalse missiooni kuratlikus vastandis (vrd Mk 13:10). Religioosne ühisrinne on valeprohveti saavutus, kes näeb välja nagu Tall, ent räägib lohe kombel (Ilm 13:11–18; vrd 16:13; 19:20; 20:10). Tema on Antikristuse religioonipoliitiline heerold ja ta võidab austajaid eksitavate imetegude läbi. Tema lemmikteemaks on loomuvastane Suure Reede sõnum Antikristuse surmahaavast ning selle imepärasest tervenemisest (Ilm 13:12). Nagu laastav katk raevutseb kirikurahva hulgas äralangemine (Ilm 13:8jj). Kuid kes on märgistatud nähtamatu päästmispitseriga, neid ei lase Issand ära võtta (Ilm 14:1jj; Ephraem gr III 143, J. S. Assemani väljaandest).

Miks Antikristus jälitab jumalarahvast? Ta tahab maailmast kaotada Jumala ülistamist. Miks ta võitleb Jumala austamise vastu? Kuna ta soovib omaenese isiku kultust. Ammust ajast on üksikud võimukandjad või imetegijad lasknud austada oma jumalikku olemust (Js 47:7; Tn 4:30; 6:8; Jdt 6:2; Ap 8:9; 12:21j; vrd 14:11; 26:6). Antikristus ületab neid kõiki. Tema «Mina»-proklamatsioonides saavutab inimliku eneseapoteoosi ajalugu deemonliku kõrgpunkti (vrd Mk 13:6.14.22). Ta ütleb ise enese kohta, et ta on Jumal (2Ts 2:4). Ta teatab: «Mina olen salvitu» (Eelija apokalüps, 31; 40). «Mina olen jumal, enne mind pole olnud kedagi» (Ascensio Issiae, 4:6). Kristus tuli Isa nimel ja maailm ei võtnud Teda vastu. Antikristus tuleb iseenda nimel ja ta võetakse omaks (Jh 5:43; siia juurde Irenaeus 5,25,4). Teda imetletakse ja kummardatakse (Ilm 13:12jj). «Kes on metsalise sarnane?» (Ilm 13:4). «See on jumal ja peale tema ei ole ühtki teist».

Antikristus on kreatuurliku eneseülendamise lõpuleviidud ilmutus. Deemonlik enesepaljastamine viib liialduste kaudu kohtumõistmisele enese üle, mis on ajalooliselt paratamatu. Looduvaenulikud jõud, mis vastane liikuma pani, pöörduvad lõpuks tema enese vastu: vastastikune tapmine, nälg, maavärisemised ja maailmamõõtmelised katastroofid on vaid Civitas Diaboli eshatoloogilise enesehävituse erivormid (Etioopia Eenoki raamat 80:2jj; Mk 13:7; Ilm 16:18). Vale lõpp on ümberlükkamine iseeneses, kuratliku pettuse lõpp – petetute pettumine. Kui linnud langevad surnult taevast ja meredes kuivavad, siis hakkavad patused hädalda: «Mis sa tegid meile, sa seadusetuse poeg… Häda meile, et kuulasime sind. Vaata, nüüd oleme suures viletsuses ja kitsikuses!» Antikristus ise ütleb: «Häda mulle… Nüüd hukkun ühes teiega» (Eelija apokalüps 40).

Kriis on täielik. Selle aiooni [ajastu] surnumatja Antikristus on ilmunud ja lõpule viinud oma töö. Kõiksuslugu on jõudnud surnud punkti. Nüüd on saabunud Inimese Poja tund.

Kristuse täielik ilmumine

Kunagi tuli Kristus maa peale kui Rex absconditus [varjatud kuningas]. Kuid aegade lõpul ta saabub kui Rex triumphans, Deus et Salvator revelatus [võidukas kuningas, avalikuks saanud Jumal ja Päästja]. Kuidas algkirik kujutles selle tulemise kulgu?

Erineva päritoluga üksikmotiividest kinnistus juba varakult mosaiigitaoline tervikpilt, mida tahame siin skitseerida, pidades silmas erinevusi ja pingeid. Jumala käskiv sõna annab märku teeleminekuks. Peaingel annab selle käsu edasi häälega, mis kajab piksena läbi universumi (1Ts 4:16; vrd Ilm 6:1; 7:2). Taevatähed kaotavad korrapärasuse (Mk 13:24j; vrd Ilm 16:18). Taevas avaneb, ilmub Inimese Poja tunnusmärk.[11] Kõlab trompetiheli (Saalomoni psalmid 11:1; 4Esr 6:23; Aabrahami apokalüps 31; Kaheksateist palvet 10; Mt 24:31; 1Ts 4:16; 1Kr 15:52; Didache 16:6). Pühad tõusevad üles haudadest ja ühinevad elusolevate kristlaste hulgaga (Tn 12:1j; Mk 13:27; 1Ts 4:16j; 1Kr 15:23; Jh 5:25; Didache 16:6j). Nüüd toimub Inimese Poja kiirgav ilmumine (Kl 3:4; Hb 12:14; 1Pt 4:13; 5:1). Ta tuleb taeva pilvedel oma aulisuse säras, ümbritsetuna inglitest (Tn 7:13; 4Esr 13:2jj; Mk 13:26; 14:62; Mt 24:26; 2Ts 1:7; Didache 16:7[12]). Ülestõusnud ja alles elavad Kristuse tunnistajad tõstetakse üheskoos pilvedele pidulikult vastu võtma Kyrios’t [Issandat]. Antiiksed linnaelanikud võtsid saabuvat valitsejat vastu suure kaaskonnaga. Juubeldavate hüüetega võtsid Jeruusalemma elanikud esimesel advendipäeval vastu Taaveti poega ja päästjat. Terve eluaja on Kristusele ustavad ristiinimesed oodanud päästekuninga saabumist taevasest riigipealinnast (Fl 3:20j; vrd Mt 25:1.6). Nüüd nad jätavad maha Civitas terrena väravad, et juhtida Civitas Dei valitseja triumfirongkäigus maisesse linna.

Kristus tuleb maailma, kus valitseb Antikristus. Selle tõttu on parusia-draama[13] lõppvaatuseks paratamatult jumalavaenulike jõudude alistamine. Tn 7:11jj järgi Jumal ise, noorema apokalüptika põhjal Inimese Poeg likvideerib maailmariigi (Etioopia Eenoki raamat 46:4jj; 51:2j; vrd 90:37; 4Esr 13:3jj). See noorem vaateviis mõjutab hiljem algristikogudust. Sest kui Lk 19:27 vürst jõuab oma riiki, siis ta hüüab: «Aga need mu vaenlased, kes ei tahtnud mind kuningaks, tooge tänna ja tapke nad ära minu ees.» Nõnda toimisid Lähis-Ida võidukad valitsejad (vrd Pr 17). Nõnda talitab Inimese Poeg (vrd 2Ts 1:7jj; 2:8; Fl 2:10j; 3:21; Ef 1:21j). Kõige suurejoonelisemalt kirjeldab Ilm tulevase Kristuse sõjakäiku. Seitsmenda ja viimase pasuna fanfaariheli kuulutab juba (Ilm 10:7; 11:15jj) Kristuse avalikku võimuhaaramist. Salmist 17:4 kuuleme kuningate kuninga ja isandate Issanda ning äravalitute võidust Civitas Diaboli ühendatud jõudude üle. Salmis 19:11j avaneb taeva värav ja kuningate kuningas ratsutab välja valge hobuse seljas, et võidelda Antikristuse ning selle sõjaväega (vrd 3Mak 3:25). Tema nimi on «Jumala Logos» ja tema suust väljub terav mõõk (vrd Pr 10). Taeva sõjaväehulk ratsutab tema järel. Antikristus kutsub kokku maailma kuningad ning kogub nende sõjajõud viimaseks lahinguks (vrd Septuaginta Ps 2:2; 4Esr 13:5jj). Ta kaotab võitluse ning uputatakse ühes kõigi valeprohvetitega põlevasse väävlimülkasse lõplikult (vrd Tn 7:11; Etioopia Eenoki raamat 90:25). Tema kõrgeim väejuht Saatan aheldatakse ning suletakse sügavikku (Ilm 20:2j) Nüüd on lõppenud deemonliku maailmavalitsemise ajajärk (vrd Lk 4:6). Nüüd on kõik maailma riigid Kyrios’e käes!

Katkendeid Ethelbert Staufferi «Uue Testamendi teoloogia» (Die Theologie des Neuen Testaments, Stuttgart, 1948) eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest (Torma, 1985). Teksti on toimetatud, kohandatud ja kommenteeritud siinsel veebilehel avaldamise tarvis.

[1] Clemensi esimene kiri, LXI, 1–2: «…anna, Issand, tervist, rahu, üksmeelt, kindlust, et nad toimetaksid sinu poolt neile antud juhiametit laidetamatult. Sest sina, taevane valitseja, ajastute kuningas, annad inimesepoegadele kirkust ja au ja võimu nende üle, kes on olemas maa pääl. Sina, Issand, juhi nende meelt ilusat ja sinu ees meelepärast mööda, et nad, toimetades rahus ja lahkuses jumalakartlikult sinu poolt neile antud võimu, leiaksid sinu heldena.» Uku Masingu tõlge, väljaandes: Apostlikud isad. Kreeka keelest tõlkinud ja kokku seadnud Kalle Kasemaa. Kommentaarid ja märkused Anne Kull. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 45. Toim. märkus.

[2] Sellest varutingimusest vaikib Paulus Rm 13. Selle tõttu paistab Rm 13:2, nagu nõuaks kuulekus Jumala vastu igal juhul tingimusteta kuuletumist ülemustele ega lubaks mingisugust kuuletumisest keeldumist. See vaikimine torkab seda enam silma, kuna Paulus mitte sugugi ei alahinnanud – nagu väidetakse – konfliktivõimalusi impeeriumi ja Kristuse kiriku vahel, vaid kõneleb tihedas kontekstis laimukõnedest ja tagakiusamistest Roomas (1Pt 2:13jj põhjal kuuluvad Rm 12:14jj ja Rm 13:1jj ühte). Igatahes on algristikoguduse ajalugu selle eest hoolitsenud, et reservatsioon riigivõimu apoteoosi vastu unustusse ei vajuks. Autori märkus (lühendatult).

[3] Püha Polykarpose martüürium, VIII, 2: «Ja talle tulid vastu rahukohtunik Herodes ja selle isa Niketes, kes teda vankrile pannes (ja) tema kõrval istudes veensid, öeldes: «Mis on ju halba öelda «Issand keiser» ja ohverdada sellele, teha (kõike) järgnevat ja (sel kombel) pääseda?» Esmalt ju ei vastanud ta neile; kui nad aga jätkasid, ütles ta: «Ma ei kavatse teha, mida te mulle soovitate.»» Vt ka IX, 2, kus prokonsul veenab Polykarpost Kristust salgama: «Vannu keisri õnne(jumalate) nimel, muuda meelt… Vannu, ja ma lasen sind vabaks; sajata Kristust». Apostlikud isad, lk 169. Toim. märkus.

[4] Ignatiose kiri Rooma kogudusele, V, 3 «Tuli ja rist, metsloomade karjad, katkilõikamised, tükeldamised, kontide laialipillutamised, liikmete äraraiumine, kogu keha lömastamine, saatana kurjad nuhtlused tulgu minu üle, kui vaid saavutan Jeesuse Kristuse»; VII, 1: «Selle ajastu valitsejal on nõuks mind (endale) riisuda ja rikkuda mu Jumalasse suunatud meelt. Seepärast ärgu ükski teie hulgas olijaist aidaku teda; pigem saage minu omaks, see on Jumala (omaks). Ärge kõnelege Jeesusest Kristusest, ihaldades ju maailma.» Apostlikud isad, lk 129. Toim. märkus.

[5] Vt nt Polykarpose martüürium XII, 2: «Kui heerold siis seda oli öelnud, karjus kogu paganate ja juutide hulk suure häälega: «Tema on Aasia õpetaja, kristlaste isa, meie jumalate hukutaja, kes paljusid õpetab mitte ohverdama ja kummardama.» Ja seda öeldes nad hüüdsid ja nõudsid asiarh Philipposelt, et ta laseks Polykarpose peale lahti lõvi.» XVIII, 1: «Kui nüüd sõjapealik nägi juutide tekitatud tüli, põletas ta tema, pannes ta (tuleriida) keskele, nagu neil oli kombeks.» Apostlikud isad, lk 170, 173. Toim. märkus.

[6] Polykarpose martüürium II, 3: «Ja Kristuse armule meelt suunates põlgasid nad ära maised piinad, ühe tunni läbi end igavesest karistusest lahti ostes. Ja ebainimlike piinajate tuli oli neile jahutuseks. Sest neil oli silme ees igavesest ja mitte iial kustuvast tulest pääsemine, ja südame silmadega vaatlesid nad püsima jääjaile tallele pandud hüvesid…» XI, 2: «Polykarpos aga ütles: «Ähvardad (mind) tulega, mis põleb (ainult) tunni ja peagi kustub; sest sa ei tunne tulevase kohtu ja igavese karistuse tuld, mis jumalakartmatuid ootab».» Apostlikud isad, lk 166–167, 170. Toim. märkus.

[7] Barnabase kiri, IV, 3: «Täielik pahandus on ligi jõudnud, millest on kirjutatud, nagu Eenok ütleb.» Apostlikud isad, lk 70. Toim. märkus.

[8] Didache ehk Kaheteistkümne apostli õpetus, XVI, 4: «Sest ülekohtu kasvades nad vihkavad üksteist ja kiusavad taga ja annavad ära, ja siis ilmub maailmaeksitaja kui Jumala poeg ja teeb tunnustähti ja imetegusid, ja maa antakse tema kätte, ja ta teeb õelusi, mida veel iialgi igavikust peale pole sündinud.» Apostlikud isad, lk 212. Toim. märkus.

[9] Barnabase kiri, IV, 5: «Nõndasamuti sama (asja) kohta ütleb Taaniel: Ja ma nägin neljandat metslooma, tigedat ja tugevat ja kurjemat maa kõigist loomadest, ja kuidas temast tõusid kümme sarve ja nendest väike kõrvalsarv, ja kuidas see ühekorraga alandas kolme suurt sarve (Tn 7:7j)». Apostlikud isad, lk 70–71. Toim. märkus.

[10] Didache, XVI, 5: «Siis läheb inimeste maailm katsumistulle, ja paljud pahanduvad ja lähevad kaotsi. Need aga, kes on püsinud usus, päästetakse neetu enda poolt.» Apostlikud isad, lk 212. Toim. märkus.

[11] Didache XVI, 6: «Ja siis ilmuvad tõe tunnustähed, esmalt avanemise märk taevas, siis pasunahääle märk ja kolmandaks surnute ülestõusmine.» Apostlikud isad, lk 212. Autori ja toim. märkus.

[12] Didache XVI, 7–8: «Tuleb Issand ja kõik pühad koos temaga. Siis näeb maailm Issandat tulemas taeva pilvedel.» Apostlikud isad, lk 212. Toim. märkus.

[13] Kreeka k parousia – tulemine; mõeldakse Kristuse teist tulemist aegade lõpul. Toim. märkus.

27. juunil kirjutas president Alar Karis alla seadustele, mille koalitsioon nädal varem riigikogus usaldushääletustel läbi surus. Seda tehes lõi president templi peale vasakäärmuslaste valelikule poliitikale. Kas rahvas andis valimistel mandaadi paljulapselistele peredele paari kuu eest antud toetuste äravõtmisele, homoabielule ja ulatuslikele maksutõusudele? Ei andnud, sest need teemad vaikiti enne valimisi maha ja pandi lauale alles siis, kui võim oli peos.

«Sellised keerulised valikud peabki langetama parlament ja ka vastutama nende eest,» ütles president Karis pettusega saavutatud otsuseid heaks kiites. Kuidas, palun? Parlamendile polnud jäetud mingeid valikuid – koalitsioon lihtsalt rammis kõik otsused enne jaanipäeva jõuga läbi, sest selline oli plaan. Mingeid sisulisi arutelusid parlamendis ei peetud, ei olnud ka huvigruppide sisulist kaasamist. Kirikutele öeldi juba ette, et nende seisukohaga ei arvestata. Kehtis põhimõte: «enne hääletame, pärast arutame». Tegu on demokraatia farsi ja riigivõimu kuritarvitamisega.

Kõige selle kohta polnud presidendil aga mitte midagi öelda. Tõsi küll, Alar Karis manitses moe pärast koalitsiooni, et polevat ilus siduda nii paljude eelnõude vastuvõtmist usaldushääletusega. Ka riigikohus ütles, et seda ei peaks tegema «liiga tihti». Kas seitse korda päevas on liiga tihti? Aga seitse korda nädalas, kuus, aastas?

Mis puutub aga niinimetatud homoabielu seadustamisse, siis on täiesti selge, et see on vastuolus põhiseadusega, mis eeldab paragrahvis 27 perekonna alusena mehe ja naise abielu. Sellele juhtis tähelepanu ka Eesti Kirikute Nõukogu, mille eesistuja peapiiskop Urmas Viilma kirjutas president Karisele:

«Oleme veendunud, et 1992. aastal põhiseadust vastu võttes mõistsid nii seadusandja kui Eesti rahvas abikaasadena vaid ühte meest ja ühte naist. Sama seisukohta, et abikaasade puhul on tegemist ühe naise ja ühe mehega on väljendatud ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes (mh. 2008.a väljaandes). Sellest tulenevalt leiame, et põhiseaduse § 27 sätestatud mõistet «abikaasad» ei saa ümber mõtestada madalama astme õigusakti ehk seadusega ilma põhiseaduse algset mõtet muutmata.»

Paraku on Eesti valitsemissüsteemis sügavalt juurdunud õigusnihilism – kui mõni mustvalgel kirja pandud säte või üldiselt aktsepteeritud printsiip läheb vastuollu ideoloogiliselt soovitud ja õigeks peetud lahendusega, siis eiratakse tuimalt põhiseadust, muid seadusi ja ka häid tavasid. Riigikohus on valmis iga kell valge mustaks ja musta valgeks rääkima.

Niisiis, vabariigi president on vajutanud riigipitsati suurperedelt raha äravõtmisele, abieluinstitutsiooni väärastamisele ja inimesi vaeseks tegevatele maksutõusudele, mille osas ei ole võimulolijatel ette näidata vähimatki demokraatlikku mandaati. Sellega on president heaks kiitnud valijate tüssamise, demokraatiat eirava seadusloome ja ühiskonda lõhestava poliitika.

Üha selgemalt kerkib üles küsimus: milleks on meil eesti rahvana ja kodanikena vaja sellist korporatiivset riiklikku moodustist, mida valitsev klikk eirab üha jultunumalt kõiki kirja pandud ja kirjutamata põhimõttelise tähtsusega norme? Mille poolest erineb see praegune riik Eesti NSV-st? Kas me peaksime tõesti sellisele inimesi petvale ja nende tõekspidamistel tallavale «NSV-le» lojaalsed olema? Pole kahtlust, et see riik vajab põhjalikku «restarti» või ta on määratud hävingule. Ülekohus ei seisa kotis, ja tühi kott ei seisa püsti.

Riigikogu istungil 20. juunil «abieluvõrdsuse» eelnõu poolt kõneledes märkis deputaat Eduard Odinets (SDE), et see «armastuse ja õnne» eelnõu vabastab meid lõplikult nõukogude väärtus- ja kultuuriruumist. Hingestatult jutustas Odinets, kuidas eelnõu teeb Eesti inimesed oluliselt vabamaks, võrreldes eilsega; rääkis vabadusest abielluda ja olla õnnelik sellega, kellega sa õnnelik olla soovid; kuulutas vabadusest tunda õnne, olla armastatud ja olla elu lõpuni oma armastatuga nii heas kui halvas; osutas, et see [seadus] on elu [ja surma] küsimus ning märk austusest ühiskonna kõigi liikmete vastu. 

Rääkides eelnõu vastu sõna võtnutest osutas ta ainsana nimeliselt Eesti Kirikute Nõukogu ja Katoliku Kiriku dokumentidele, jätkates kohe viitega hiljutisele noarünnakule Tallinna geibaaris. Nõnda seostas ta kirikute avalikud väljaütlemised kaudselt jõhkra kuriteoga, luues mulje, otsekui viimane oleks ajendatud esimesest. Otsesemalt ei olnud see vististi vajalik, sest seda oli juba varem teinud tema erakonnakaaslane, sotsist siseminister Lauri Läänemets. Vähem kui kaks (!) minutit pärast kirikute nimetamist esitas Odinets «armastuse ja õnne eelnõu» vastastele otsese ähvarduse: «[V]õtame juba sel sügisel vastu seaduse, mis otseselt keelab ja karistab avalikku vaenu õhutavat vihavalamist.»

Ehk siis, olles äsja rõõmustanud minevikutaagast vabastamise üle, astus Odinets paari minutiga ajas tagasi enam kui 60 aastat, sisenedes kõige sügavamasse nõukogude väärtus- ja kultuuriruumi. Stalinismiajastule järgnenud 1960-ndate aastate alguse nn vabanemise periood, mida populaarses ajalookäsitluses tuntakse Hruštšovi sulana, tähendas kiriku jaoks tegelikult jääaega. Keelati kristliku sõnumi kuulutamine ja igasugune muu usu avalik praktiseerimine väljaspool kirikuruumi. Vastuhakkajate jaoks oli olemas seadus, ja kui vaja, ka karistused.

Sarnasel viisil on ka nüüd oodata kirikute ja kristlaste karistamist, kui need jäävad ustavaks oma usule ja südametunnistusele. Sellekohaseid näiteid leiab kogu lääne väärtus- ja kultuuriruumist, millega ühinemise üle Odinets rõõmustas. Meie naabermaal Soomes on piiskop Juhana Pohjolat ja parlamendisaadik Päivi Räsäneni aastaid vintsutatud kriminaaluurimisega kristliku usu vägivallatu tunnistamise pärast. Pärast õigeksmõistmist esimese astme kohtus peavad nad riigiprokuröri edasikaebamise pärast veel aasta ootama, kuni asi võetakse arutusele järgmises kohtuastmes.

Nn vaenukõneseadus, millele Odinets viitab, on väidetavalt mõeldud avalikku korda võimalikult ohustava tegevuse piiramiseks. Näitlikult on seda kirjeldatud lausega: «Minu õigus vehkida rusikaga lõpeb seal, kus algab teise mehe nina.» Samas jäetakse lisamata sentents «Quod licet Iovi, non licet bovi.» Teatud privilegeeritud vähemuse nina all ei tohi isegi näpuga viibutada, kuid näpuviibutaja nina purustamiseks kasutatakse jõhkrat riiklikku vägivallarusikat. Kui kristlikud erakoolid soovivad usutunnistusekohaselt õpetada abielust kui mehe ja naise liidust, ähvardatakse neid koolitusloa äravõtmisega. Kirikuid ja kogudusi, vaimulikke ja koguduseliikmeid ähvardatakse oma usu tunnistamise pärast rahatrahvide ja vanglakaristusega. Seega ei ole vaenukõneseadus midagi muud, kui oma usule ja südametunnistusele ustavaks jäävate inimeste vaenamise seadus.

Jääb vaid küsida, et kui «abieluvõrdsus» toob asjaosalistele deputaat Odinetsi kirjeldatud paradiisliku õnne ning «ei võta mitte kelleltki midagi ära», mida võtab neilt siis ära see, et keegi kasutab nende liidu kohta sõna «abielu» jutumärkides?

Tegelikult ei ole nn vaenukõneseaduse kehtestamine käsikäes «abieluvõrdsusega» Eesti õigussüsteemi innovatsioon, sarnased vaenamisseadused on kehtestatud praktiliselt kõikides riikides, kus abielu on «võrdsustatud». Mis parata, «abieluvõrdsuse» vastuolu loomuseaduse ja terve mõistusega on nii terav, et tekitab igal pool laialdast vastuseisu ning ilma vaenamisseaduseta ei ole võimalik seda jõustada. Jah, lugeja sai õigesti aru. Vaenamisseadusega kehtestatakse «abieluvõrdsuse» rakendussätted. Ühe «õnn ja armastus» on teise trahvid ja trellid.

Pidades silmas, et Eesti Vabariigis on kõikidele abieluealistele inimestele tagatud õigus abielluda ning luua perekond;

tunnistades, et kõikidel inimestel on sõltumata nende hoiakutest või isiklikest sättumustest võõrandumatu inimväärikus ning neisse tuleb suhtuda sellele vastava austusega;

rõhutades, et Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 27 kohaselt on loomulikule abielule rajanev perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all;

deklareerime,  

et abielu on mehe ja naise vaheline liit, mille esmane eesmärk on luua kindel ja turvaline keskkond laste saamiseks ja kasvatamiseks ning seeläbi inimelu edasiandmiseks;

et abielu põhineb inimloomusel, mistõttu pole riigil ega ühelgi teisel institutsioonil voli seda muuta;

et lastel on loomulik ja võõrandamatu õigus emale ja isale ning riigil on kohustus seda austada ja kaitsta;

et abielu mehe ja naise vahelise liiduna on perekonna ja seeläbi ühiskonna vundament, mille lammutamine toob kaasa laastavaid tagajärgi;

et ühiskondliku elu kujundamisel tuleb lähtuda mitte välisest ideoloogilisest survest, vaid meie rahva heaolust ja Eesti Vabariigi põhiseaduslikust kohustusest tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Me kinnitame,

et ei tunnista abieluna ühtegi ühendust, mis lahkneb abielu loomuseaduslikust tähendusest mehe ja naise liiduna;

et seisame otsustavalt vastu loomuvastase abielukäsitluse õpetamisele lasteaedades ja koolides ega luba oma lastel osaleda kooliprogrammides ja tundides, milles õpetatakse riigi poolt moonutatud arusaama abielust; 

et käsitleme Eesti Vabariigi riigikogu otsust abielu ümber määratleda õigustühise ja rahvast sügavalt lõhestava riigivõimu kuritarvitamisena, millele astume vastu kõikide seaduslike vahenditega ning mille pöörame esimesel võimalusel tagasi.

Meie kohustus inimestena on anda tunnistust igavesest tõest: abielu on olnud, on nüüd ja jääb mehe ja naise vaheliseks liiduks. Ükski riigi meelevaldne ja ebaõiglane korraldus ei saa seda muuta!    

Seepärast meie, Eesti Vabariigi kodanikud, astume avalikult vastu valitsuse püüdlustele abielu tähendust moonutada ning teeme kõik endast oleneva, et abielu mehe ja naise liiduna kajastuks ühiskonnaelu alusena meie riigi seadustes ning oleks ideaalina ausse tõstetud. 

Deklaratsiooniga saab liituda siin.

Uus juunipööre ongi toimunud. 20. juunil 2023 tasusid Eesti Vabariiki valitsevad võimud Jumalale iseseisvuse ja vabaduse imeanni eest «homoabieluga». Küllap on see tegu, mis kajab vastu igavikus.

Nii nagu 1940. aastal kerkisid esile nn juunikommunistid, kes läksid «progressi» nimel kaasa Nõukogude Liidu poolt peale surutud ühiskondliku korra muutmisega, tahab ka täna võimul olev seltskond käia ühte jalga «edumeelse inimkonnaga», s.t globalistlike võimuringkondadega.

Sisuliselt kuulutas pettusega võimu haaranud klikk välja kodusõja omaenda rahva ja kultuuri alusväärtuste vastu, nagu seda tehti ka 1940. aastal.

Valetamine ja pettus kuulub revolutsionääride loomusesse. Veel paar aastat tagasi rääkis praegune peaminister Kaja Kallas: «Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et praegu sätestab perekonnaseaduse §1 lg1, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Ma ei ole kuulnud, et keegi seda muuta tahaks. Seega on selle küsimuse rahvahääletusele panemine täiesti mõttetu, sest ma ei tea Eestis ühtegi poliitilist jõudu, mis sooviks seda määratlust muuta. Abielu institutsioon ei ole Eestis rünnaku all ja ei vaja põhiseaduslikku kaitset.»

Mida see otsus ühiskonnalt ära võtab?

Abielu on muudetud liiduks, mille sõlmivad sooneutraalsed «isikud». Selle tulemusena ei ole enam põhjendatud kõneleda emast ja isast, vaid sooneutraalselt vanematest. Muutub viis, kuidas me mõtleme abielust ja perekonnast. Tallatakse jalge alla laste õigused isale ja emale ning antakse hoogu lastega kaubitsemisele.

Uut ideoloogiat tuleb hakata õpetama koolides, sellest pole kellelgi pääsu. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas on juba teatanud, et ka kristlikud erakoolid peavad hakkama lastele õpetama, et «samasooliste abielu» on normaalne.

See kõik ei ole enam kahe inimese omavaheline eraasi, mis avalikkust ei puuduta, «mis ei võta minult midagi ära», vaid midagi, mis mõjutab kogu ühiskonda.

Neile, kes ei ole nõus seda ideoloogiat tunnustama ja julgevad seda kritiseerida, nähakse ette vaenukõneparagrahv. Sotsiaaldemokraat Eduard Odinets ähvardas riigikogu kõnepuldist juba eeloleval sügisel vaenukõneseaduse abil suude sulgemisega, olles enne seda tauninud Eesti Kirikute Nõukogu ja roomakatoliku kiriku poolt väljendatud seisukohti.

Tõenäoliselt ongi esimesteks kannatajateks kristlased, kelle usu kohaselt on abielu Jumala poolt seatud ühe mehe ja ühe naise elukestev liit – kontseptsioon, mida Revolutsioon purustada ja hävitada püüab.

Kuid Revolutsioon ei peatu sellega. Juba on kavas ette võtta «soovahetuse» teema. Ja ega nn abieluvõrdsus ei ole ju mingi võrdsus, kui seda ei võimaldata näiteks rohkem kui kahest inimesest koosnevatele kooslustele või lähisugulastele, kes üksteist armastavad.

1940. aasta juunikommunistidel ei olnud vähimatki seaduslikku õigust teha seda, mida nad tegid. Nende selja taga oli maailmarevolutsiooni ihkav suurriik ja selle toores jõud. Nii seisavad ka tänased juunikommunistid revolutsioonilise liikumise teenistuses ning on osa rahvusvahelisest võimuvõrgustikust, mis tahab tühistada meie riiki ja kultuuri.

Ühiskonnale pettuse, ülekohtu ja jõu abil peale surutud otsuseid ei saa aktsepteerida. Olgu kõigile teada: abielu väärastamise otsus pööratakse tingimusteta tagasi. Punkt.

Piibel hoiatab karmilt ebajumalateenistuse eest. Aga mis see üldse on?

Piibli õpetusele ebajumalatest ja nende teenimisest võib läheneda pinnapealselt ja süviti. Pinnapealselt on ebajumalateenistus üksnes see, kui kummardame mõnda ebajumalapilti või -kuju. Asjasse süvenedes võib ebajumalaks osutuda iga asi, mis võtab meie elus Jumala koha, saades meie usalduse, armastuse ja teenimise objektiks.

Luterlik teoloog Michael Lockwood kirjutab raamatus The Unholy Trinity («Ebapüha kolmainsus», Concordia Publishing, 2016), mis käsitleb Lutheri arusaama ebajumalateenistusest: «Inimesed kummardavad ikka veel Erost, seksuaalnaudingute jumalat, Dionysost, veini ja pummeldamise jumalat, Mammonat, rikkuse jumalat, Prometheust, inimliku jõu ja saavutuste jumalat, ning Marsi, rassi, maa ja rahvuse jumalat.» (lk 20)

Iga kord, kui Kolmainus Jumal ei saa meie elus olla Jumal, võtab Tema koha keegi või miski muu. Lutheri järgi on meie elu ebajumal see, kelle peale me loodame ja keda me armastame enam kui miskit muud.

Inimesel võib olla päris raske märgata, mis on tema elus ebajumalaks. Selleks on meil vaja, et Jumala sõna valgustaks meie mõtteid ja elu. Jumala kümne käsu, käsuõpetuse kuulutuse ja Piibli õpetuse valguses on võimalik tähele panna, mis on vallutanud meie südame ning saanud meie elu ebajumalaks.

Kui ebajumalaks on tõusnud näiteks teiste inimeste imetlus, austus ja heakskiit, võime olla olukorras, kus me ei suuda Jumalasse isegi uskuda, ammu siis veel kuuletuma Tema sõnale.

Jeesus ütles oma kaasaegsete kohta: «Kuidas te võite uskuda, kui te ootate austust üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb üksnes Jumalalt?» (Jh 5:44) Nii mõnigi avalikku tähelepanu nautiv inimene võib eraviisiliselt tunnistada, et usub nii nagu Piibel õpetab, aga ta ei taha seda tunnistada avalikult, sest ta kardab inimeste reaktsiooni. Seega on inimlik au üks neist asjadest, mis võib inimese elus tõusta ebajumalaks.

Mõnikord kaevatakse selle üle, et ei ole aega ega jõudu käia kristlikel sündmustel ja osaleda kristlikus tegevuses. Teisalt tundub sellisel inimesel olevat pea lõputult jõudu ja aega oma lemmikharrastuste jaoks. Minu aja- ja rahakasutus ning keelepruuk räägivad päris selgelt sellest, kus mu südame varandus on.

Miks siis on nii oluline küsida endalt, kes minu Jumal tegelikult on? Sellepärast, et üks elav, tõeline Kolmainus Jumal on armastav ja hea. Viimselt läheb üksnes Temale korda, mis on minule parim igavikuks. Kuna Jumal on meid loonud ning peab igal hetkel meid ülal, kuulub viimselt Temale meie tänu, austus ja sõnakuulmine.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal