Helsingi ringkonnakohus lükkas tagasi kõik kolm Päivi Räsäneni vastu esitatud süüdistust ja samuti piiskop Juhana Pohjola vastu esitatud süüdistuse. Päivi Räsänen avaldas tänu Jumalale, oma advokaadile ja tema meeskonnale ning kõigile, kes teda on toetanud.

Nagu Räsänen märkis, oli otsus ootuspärane ning ta ei arvanud kogu uurimis- ja kohtuprotsessi ajal kordagi, et ta oleks oma kirjutistes või avalikes väljaütlemistes kuidagi seadust rikkunud.

Ringkonnakohtu kolm liiget on üksmeelselt kinnitanud, et ükski uurimise objektiks olnud kirjalik tekst – tvitterisäuts ja pamflett – või sõnavõtt raadiosaates ei oma kuriteo tunnuseid ega riku seega seadust.

Ringkonnakohus märkis, et Räsäneni väljaütlemised ei ole solvanud ega laimanud homoseksuaale. Samuti leiti, et kirjutiste eesmärk ei ole homoseksuaalide haavamine.

Räsänen rõhutas, et tema esitatud piibliõpetused ning tema poolt kirjutatud pamflett homoseksuaalsusest on kooskõlas seadusega.

Kohtuotsus jõustus väljakuulutamisega

Kohtuotsus jõustus väljakuulutamisega. Räsänen ütles, et kui ta 1995. aastal valiti parlamenti, siis ta eeldas, et satub poliitikuna erinevate rünnakute alla. Aga siiski osanud ta toona arvata, et saab kriminaalsüüdistuse oma kristlike veendumuste ja väärtusmaailma pärast pelgalt seetõttu, et avaldab piiblisalmile tuginedes kristlasena oma arusaamu. Räsänen on poliitikas olnud tegev pea 30 aastat.

Räsäneni sõnul oli kokku ligi neli ja pool aastat kestnud protsess päris keeruline. See on sisaldanud ebatõeseid süüdistusi väga kõrgelt riigiametnikult, s.t peaprokurörilt, korduvaid pikki ülekuulamisi, mis kestsid kokku enam kui 13 tundi, ettevalmistumist kohtuistungiteks. Kogu see vaev oleks võinud väga lihtsalt jääda olemata, kui ta suvel 2019 oleks oma kirjutisi kahetsenud ning neist taganenud. Ka politsei ülekuulamistel küsiti temalt kolmel korral, kas ta oleks valmis kõrvaldama oma kirjutised sotsiaalmeediakontolt ja kodulehelt. Samuti andis Soome peaprokurör oma avalikus sõnavõtus 2019. aastal mõista, et võimalik taganemine oma kirjutistest mõjutaks oluliselt Räsäneni vastu alustatud protsessi.

«Vastasin, et seisan mulle väga sügavalt minu veendumustega kooskõlas olevate Piibli õpetuste eest, milline iganes ka oleks sellega kaasnevad tagajärjed,» ütles Räsänen. Ta lisas, et tegemist ei ole tema isiklike seisukohtadega, vaid küsimus on tuhandete sarnaselt mõtlevate kristlaste – ning mitte ainult kristlaste, vaid kõigi inimeste – õigusega väljendada oma veendumusi.

Selle tõttu leiab Räsänen, et tema võitlus ei olnud asjatu ning kohtu otsust võib sellistes küsimustes pidada pretsedenti loovaks, et teised inimesed ei peaks kogema sarnaseid katsumusi.

Räsänen ütles, et peab enda privileegiks seista sõnavabaduse eest, mis on demokraatliku ühiskonna üks põhivabadusi. Kuna kohus on sõnavabadust tunnistanud, võib ta tunda uhkust oma kodumaa üle, kus sõnavabadust austatakse.

Helsingi maakohus (käräjäoikeus) lükkas 30. märtsil 2022 tagasi kõik Päivi Räsäneni ja piiskop Juhana Pohjola vastu esitatud süüdistused ning mõistis nad õigeks. Pärast prokuröri edasikaebust arutas süüdistusi ringkonnakohus (hovioikeus), kes arutas süüdistusi 30. augustist 1. septembrini toimunud kohtuistungil.

Räsänen lisas, et ringkonnakohtu otsus on sõna- ja usuvabaduse seisukohalt ajalooline, kuna Soome ajalugu ei tunne varasemat kriminaalsüüdistusel põhinevat kohtuprotsessi, kus kohtus vaieldakse tundide kaupa mõiste «patt» tähenduse üle.

Rahvusvaheline huvi kohtuprotsessi vastu on olnud suur. Nagu Räsänen kinnitas, ei olnud tegemist tema korraldatud kampaaniaga. Huvi on ilmselt lähtunud sellest, et kui taoline kohtuprotsess on võimalik sellises demokraatlikus õigusriigis nagu Soome, võib see osutuda võimalik ka ükskõik millises teises riigis. Kuna Soomes kehtivad sarnaselt teiste Euroopa Liidu riikidega sarnased vaenu õhutamist keelavad seadused, on nimetatud kohtuprotsessi väga hoolikalt jälgitud.

Räsänen tuletas meelde, et kogu protsess sai alguse juunis 2019 avaldatud tvitterisäutsust, milles Räsänen esitas lähtuvalt Piiblis Kirjas roomlastele 1. peatükis salmides 24 kuni 27 öeldust küsimuse Helsingi homoparaadi Pride toetajaks saanud evangeelsele luterlikule kirikule. Räsäneni kriitika objektiks ei olnud mitte ükski vähemus, vaid kiriku juhtkond, kelle poole pöördudes Räsänen avaldas muret, et kui kirik tegutseb vastuolus oma põhilise dokumendi, Piibliga, siis see õõnestab usaldust Piibli, Jumala sõna vastu. Seega ei ole küsimus enam üksnes abielus, vaid hingede pääsemises.

Pärast tvitterisäutsule esitasid erinevad inimesed ühtekokku viis kuriteoteadet, millest kolme põhjal esitas Soome peaprokurör süüdistuse. Lisaks tvitterisäutsule põhines prokuröri süüdistus Räsäneni 2004. aastal avaldatud pamfletil «Ta lõi nad meheks ja naiseks» ning Soome rahvusringhäälingu Yle raadiosaates detsembris 2019 avaldatud arvamustele. Kahe viimase nimetatu puhul politsei leidis, et kuriteo koosseis puudub, kuid Soome peaprokurör kohustas politseid uurimist siiski alustama.

Uurimise alustamisest keeldumist põhjendas politsei muuhulgas järgnevalt: «Kui pidada mõnda piiblis esitatud seisukohta vaenu õhutavaks kuriteokoosseisu mõttes, siis oleks vaenu õhutatava kuriteona karistatav ka Piibli levitamine või selle inimestele kättesaadavaks tegemine.»

Räsänen rõhutas, et tema väljaütlemised abielust, elamisest mehe ja naisena ning eriti Pauluse õpetuse kohta patust on olnud kirikute õpetuseks juba 2000 aastat. Tegemist on klassikaliste kristlike arusaamadega, mis ei lähtu mitte vaenust, vaid ligimesearmastusest. Räsänen kinnitas, et tema isiklikult ei pea õigeks mitte kellegi solvamist, ähvardamist ega laimamist. Teoloogilisi arutelusid ei peaks pidama kohtusaalis, märkis Räsänen.

Peaprokuröri süüdistused sisaldasid valet

Peaprokuröri esitatud süüdistused sisaldasid muuhulgas nelja otsest valet. Ehkki need lükati tagasi juba maakohtu otsuses, väitis prokurör ka ringkonnakohtus, otsekui Räsänen öelnud, et LGBT-inimesed on alaväärtuslikud ning et tema arvates ei ole nad Jumala loodud. Ehkki Räsänen kinnitas kohtus, et ta ei ole midagi taolist öelnud, levisid need kohtuprotsessi kajastuses ometigi rahvusvahelises meedias, solvates homoseksuaale. Seega on solvanguteks osutunud prokuröri alusetud süüdistused, mis loovad mulje, otsekui Soome parlamendis oleks liikmeid, kelle arvates on alaväärtuslikke inimesi, keda Jumal ei ole loonud.

Prokuröri poolt kohtus väljendatud mõtteviis, et inimese tegusid ei saa lahutada tema identiteedist ega tema väärtuslikkusest, on täiesti eluvõõras.

Räsänen märkis, et kirjeldas kohtuistungil, kuidas ta on kasvatanud üles viis last, armastades neid sama palju isegi siis, kui pidi mõnda neist mingi teo pärast manitsema ning see ei tähenda, et ta oleks pidanud last vähem väärtuslikeks kui teisi lapsi või et ta ei oleks enam seda last armastanud. Ka õigusriigis ei kaota oma väärtust inimesena isegi kõige hullemad kurjategijad, isegi kui neid kuritegude eest karmilt karistatakse.

Räsäneni süüdistati väga rasketes kuritegudes, kuna vaenu õhutamist puudutavad paragrahvid on Soome kriminaalkoodeksi peatükis, mis käsitlevad sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid.

Prokurör: sõnavabadus vajab piiranguid

Prokurör ütles kohtuistungil, et igaüks saab uskuda seda, mida tahab, ka Piiblit võib tsiteerida, aga sõnavabadus vajab väliseid piiranguid. Oluline pole mitte see, kas Räsäneni väljaütlemine on tõde või vale, vaid see, kas need on solvavad.

Räsänen märkis, et talle tuli meelde, kuidas ta töötas siseministrina ning tema vastutusalas olid ka kirikud. Ükskord kohtus ta ministrina Hiina Rahvavabariigi usuasjade eest vastutava ministriga, kes ütles sarnaselt, et oma peas võib igaüks uskuda, mida tahab, kuid tal pole õigust seda välja öelda.

Räsänen tänas tuhandeid inimesi, kes aastatepikkuse protsessi ajal on teda toetanud ning tema pärast palvetanud. Samuti tänas ta toetuse eest oma abikaasat Niilot, perekonda ja advokaati. Ühtlasi tänas ta piiskop Juhana Pohjolat, kes haigestumise tõttu ei saanud pressikonverentsil osaleda.

Räsänen tunnistas, et aastatepikkune protsess on juba jõudnud kitsendada sõna- ja usuvabadust pannes inimesi ise ennast tsenseerima, kartusest et satutakse samasuguse protsessi osaliseks. Vaenu õhutamise eest võib karistada kuni kaheaastase vanglakaristusega, prokurör nõudis Räsäneni trahvimist, kuid olulisemaks probleemiks oleks osutunud tsensuur. Räsäneni süüdimõistmisega oleks antud alus tuhandete trükiste keelamisele ning moodsa aja raamatupõletamisele.

Räsänen avaldas lootust, et prokurör lepib kohtuotsusega, kuigi tal on õigus kahe kuu jooksul kaevata otsus riigikohtusse (korkein oikeus). Kui selleks vajadus tekib, on Räsänen valmis sõna- ja usuvabaduse eest seisma nii riigikohtus kui ka Euroopa inimõiguste kohtus.

Toimetas Illimar Toomet

Katoliku kirik kannatab praeguse paavsti ajal juhtimiskriisi käes, kuid siin võib märgata ka jumaliku plaani elemente, kui heita pilk seitsmele viimasele pontifikaadile, mis tähistavad üleminekut stabiilselt, kuid üsna stagneerunud vastureformatsiooniliselt kirikult millekski, mis on loodetavasti apostlikum kirik ja mis ei pea enam ühiskonna soosingut enesestmõistetavaks, kirjutab dr Jeff Mirus veebiväljaandes Catholic Culture.

«Pange tähele, et see ei tulene sellest, et ma arvan, et paavst Franciscus on apostellikum. Pigem on see just vastupidi. Ta on nii ilmselgelt ebaapostlik, et ma usun, et ta kutsub vastusena esile sügavama pühendumise vaimulikes, kelle kaudu Jumal tahab Kirikut järgmiste põlvkondade ajal uuendada.»

Seitse viimast pontifikaati

Pius XII (ametis 1939–1958) – viimane vastureformatsiooniline paavst enne usu kokkuvarisemist Läänes.

Johannes XXIII (1958–1963) – paavst, kes mõistis vajadust raputada Kirik letargiast üles.

Paulus VI (1963–1978) – vaga ja teoloogiliselt korrektne paavst, ent nii halb administraator, et Kirikus hakkas ilmalikkus avalikult usu vastu sõdima.

Johannes Paulus I (1978) – tema ootamatu surm avas tee Karol Wojtyła valimisele paavstiks.

Johannes Paulus II (1978–2005) – märkimisväärselt tugev ja jõuline paavst, kes ühtaegu kavandas ja edendas tervikliku katoliikliku pühendumuse süvenemist kogu Kirikus, parandas mitmeid vigu ja inspireeris nii ilmikuid kui ka preestrite uut põlvkonda.

Benedictus XVI (2005–2013) – väljapaistev teoloog, kes pikendas õpetusliku ja usulise stabiilsuse perioodi ning süvendas katoliiklikku usumõistmist relativismi diktatuuri taustal

Franciscus (alates 2013) – paavst, kellele meeldib segadust tekitada.

Jeff Miruse arvates on paavst Franciscuse ebaõnnestumisel olnud tohutu mõju – piiskopid on hakanud mõistma, et nad ei ole pelgalt suure rahvusvahelise institutsiooni kohalike filiaalide juhid, vaid Kristuse vikaarid oma piiskopkonnas. Kui Johannes Paulus II inspireeris nii vaimulikke kui ilmikuid oma isikuga, siis praegune paavst äratab preestreid ja ilmikuid oma läbikukkumisega.

«On välja kukkunud peaaegu koomiliselt, et üha suurem ja suurem osa nii uutest preestritest kui vanematest preestritest ja piiskoppidest mõistab, et sinodaalsuse tõeline mõte ei ole lakkamatu nõupidamine ja lobisemine, mille eesmärk on avada Kirikut domineerivale kultuurile, vaid Kiriku iga piiskopkonna (ja seega iga koguduse) otsustavus saada tugevaks ja elujõuliseks kohalikuks Kirikuks, mis päästab terviku lihtsalt sellega, et ta on täielik miniatuurne Kirik just siin ja praegu, selles kohas, selles paigas,» leiab Jeff Mirus.

«Minu väide on niisiis lihtne: paavst Franciscus annab oma ebaõnnestumisega providentsiaalse tõuke, mis äratab üha rohkem inimesi kõigil tasanditel võtma aktiivset vastutust oma kohaliku kiriku eest – ja seetõttu alates rohujuuretasandilt üles välja kogu üleilmse Kiriku eest. Johannes Paulus II ja Benedictuse ajal toimus ülalt-alla tõuge. Kuid Franciscuse kaudu on Jumal näidanud, et ülalt-alla kirikust lihtsalt ei piisa ja Ta on providentsiaalselt vallandanud taaselustumise altpoolt.»

Loe lühidalt refereeritud originaalartiklit siit.

Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus – et teie poleks enda meelest targad –, et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael, nagu on kirjutatud: «Siionist tuleb vabastaja, tema kõrvaldab Jaakobist jumalakartmatuse. Ja see on minu leping nendele, kui ma kustutan ära nende patud.» (Roomlastele 11:25–27)

Seoses Lähis-Idas järjekordselt valla pääsenud vägivallalainega otsivad paljud inimesed vastust küsimustele, nagu: kellel seal ometi õigus on ning millal see kõik ükskord lõpeb? Sellega, kellel seal õigus on, on nii, nagu sageli: teataval määral on õigus mõlemal poolel. Iisraellased (ehk tänapäeva sõnakasutuse kohaselt juudid) peavad maad, kus nad elavad, õigusega oma põliseks valduseks, kuna nad on seal – tõsi, vaheaegadega – elanud vähemalt viimased kolm tuhat aastat. Aga ka ennast palestiinlasteks nimetavad araablased on veendunud, et tegemist on nende kodumaaga, küll märksa lühema ajaperioodi jooksul kui see, mis on juutidel ette näidata, ent ikkagi: iseäranis üksikinimese mälu mõõdupuuks võttes on ka tuhat aastat hoomamatult pikk aeg.

Praeguse konflikti juured ei ulatu siiski otseselt nii kauge aja taha, vaid 19. sajandi teise ja 20. sajandi esimesse poolde. Lepitamatult teravaks läks juutide ja araablaste vahekord praeguse konflikti kontekstis hetkest, mil juudid kuulutasid välja suveräänse Iisraeli riigi. Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1947. aasta resolutsioonile pidi senisele Briti mandaadi territooriumile Palestiinas ja Transjordaanias tulema kaks riiki: juutide ja Palestiina araablaste oma. Araablased lükkasid selle ettepaneku tagasi ning suurem osa araabiamaid on sealtpeale soovinud ei midagi vähemat kui Iisraeli riigi hävingut. Üha uuesti kõne alla tulnud kahe riigi lahendusest on palestiinlased (suurel määral araabiamaade mahitusel) sisuliselt alati loobunud.

Keda meie siis peaksime toetama? See küsimus tuleks tegelikult ümber sõnastada: mida me peaksime toetama? Vastus on enesestmõistetav: peaksime toetama inimeste ja rahvaste head tahet ning sellel rajanevat kokkulepet. Peaksime toetama vägivalla lõppu ja püsivat rahu. Paraku tähendab see vähemalt praegu ikkagi ka poole valimist, sest üks kahest poolest ei ole endiselt valmis ei tegelikuks kokkuleppeks ega lõplikuks rahuks.

See ei tähenda, et peaksime alati, kõiges ja tingimusetult toetama Iisraeli. Paljud kristlased teevad tõsise vea, samastades praeguse – tegelikult ilmaliku – Iisraeli riigi selle Iisraeliga, millest kõneleb Pühakiri, s.t valitud rahva, Jumala Iisraeliga. Uus Testament on siin ühemõtteliselt selge: Jumal on Jeesuses Kristuses sõlminud kogu inimkonnaga Uue Lepingu ning selle lepingu järgi on Tema valitud rahvaks, keda võime nimetada ka Uueks Iisraeliks, kõik need ja ainult need, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse kui Jumala läkitatud Päästjasse ja Messiasse ning on Ta usus vastu võtnud ja ristimise läbi Temaga ühendatud.

Apostel Paulus, kes ei varjanud oma iisraeli päritolu ning isegi mõnevõrra uhkustas sellega, murdis palju pead selle üle, kuidas on võimalik, et tema vennad iisraellased ei ole aastasadu igatsetud ja oodatud Messiat ära tundnud, vaid on Ta vastupidi hüljanud ja surmanud. Paulus kirjutab, et ta oleks valmis saama kasvõi ise neetud ja hukkuma, kui vaid Iisrael võiks pöörduda ja päästetud saada. Põhjus, miks Jumal lubab Iisraeli uskmatust – ja me teame, et tänase päevani ei usu enamus juutidest Jeesusesse kui Messiasse –, seisnes Pauluse arvates selles, et taolisel viisil anti ka paganaile võimalus pöörduda tõelise Jumala poole, saada osa Tema päästvast armust ning kuuluda Jumala valitud rahva hulka. Kui Iisrael oleks algusest peale Kristuse omaks võtnud, siis poleks Jeesuse jüngrid võib-olla läinudki paganarahvaste keskele evangeeliumi kuulutama ning paganad omakorda oleksid suhtunud kristlusesse kui nende poolt põlatud juutide usundisse.

Igal juhul oli Paulus veendunud, ja see peaks Pühakirja alusel olema ka meie veendumus, et Jumal annab oma pärisrahvale, ajaloolisele Iisraelile, kord võimaluse oma senisest eksitusest pöörduda ning taas tõeliseks Jumala rahvaks saada. See peaks olema meie esimene soov ka siis, kui me Iisraeli rahva eest palvetame. Mis puutub aga poliitilisse Iisraeli, see tähendab praegusesse Iisraeli riiki, siis on kahtlemata hea, kui palvetame sellegi eest, nii nagu me peaksime palvetama kõikide rahvaste ja riikide eest, et nad elaksid rahus, lepituses, üksmeeles, õiguses ja jumalakartuses. Siin ei tohiks meie jaoks olla vahet, kas tegemist on juutide või araablastega, vaid meie kohustus on alati taotleda seda, mis on õige ja hea. Pidades meeles, et eriti niivõrd keerulistes olukordades nagu see, milles on viibinud mitte ainult aastakümneid ega isegi mitte aastasadu, vaid juba aastatuhandeid Lähis-Ida maad ja rahvad, ei ole võimalik mitte kellegi head tahet ega siirast südamest tulevaid palveid üle hinnata.

On olnud aeg, kus ma uskusin kindlalt, et ma nägin kummitust. See lugu on liiga klišeelik selleks, et olla lihtsalt välja mõeldud. Oli tormine öö (täpsemini 2005. aasta jaanuaritorm). Magamisega oli tol ööl kehvasti. Selle toa uks, kus ma magasin, oli lahti. Ning teatud hetkel sel ööl nägin, kuidas minu kõrvaltoas ilmus nurga tagant välja mingi valgus. See oli inimene, kes hoidis oma peos põlevat küünalt. See valgustas tema rinnaesist. Tundus, et ta kandis mingit valget öörüüd. Tema nägu jäi aga täielikku pimedusse. Ning ta kõndis minu poole. Aga just enne ukseni jõudmist pööras ta kõrvale. Nägin veel ainult küünlavalguse kuma, mis aegamisi kustus.

Hommikul küsisin inimestelt, kes minuga samas korteris ööbisid: miks te öösel küünlaga ringi käisite? Aga keegi polnud seda teinud.

Seepärast olin sel hetkel, ning tükk aega pärast seda, kindel, et olin tol ööl kummitust näinud. Ma olin selles kindel, sest küünlaga inimest nähes olin endalt küsinud: kas ma magan? Ning end ehk isegi näpistanud ja jõudnud arusaamisele, et ei maga.

Alles aastaid hiljem tunnistasin endale, et ma küsin endalt, kas ma näen und, ainult siis, kui ma tegelikult magan. Ning mõnikord ma saan aru, et ma näen und (ning kasutan võimalust ja hüppan saltosid ja teen muid asju, mida ma ilmsi teha ei suuda), ning mõnel puhul ei saa. Peaaegu kindlasti oli tol korral tegemist viimase juhtumiga. Kahtlemata, kui ma oleksin päriselt ärkvel olnud, siis oleks varjatud näoga valguskumas kõndiv inimene minus veidi rohkem uudishimu või hirmu äratanud.

Aga tol jaanuarihommikul, kui juhtunu veel kõige värskem oli, olin ma täiesti kindel, et ma ei olnud maganud ja seda kõike unes näinud. Seega jäid kahtlused mind piinama.

Seitse aastat hiljem istusin Tallinna vanalinnas piiskopi katehheesi loengus ja sain teada, mis juhtub hingega pärast surma. Talle saab osaks eriline kohtumõistmine – see tähendab, et ta näeb ennast nii, nagu Jumal teda näeb. Ning ta läheb kas Põrgusse, Taevasse või purgatooriumisse, pattudest puhastuma (aga purgatooriumist lõpuks siiski Taevasse). Sellist võimalust, et ta jääb poolläbipaistvalt siia maailma ringi kondama, ei mainitud. «See oli siis ikkagi uni,» nentisin endamisi, kuna olin saamas katoliiklaseks ja tahtsin uskuda seda, mida kirik õpetab.

Aga teoloogias ei ole asjad kunagi päris nii sirgjoonelised. Muidugi teadsin juba siis, et näiteks pühakud võivad ilmuda elavatele inimestele pärast surma – aga see oli väga kaugel sellest, mida tavaliselt kummituste all mõeldakse. Ning ka deemonid liiguvad maailmas päriselt ringi, ning võivad ilmselt põhjustada paranormaalseid nähtuseid – aga jällegi oleks raske paigutada kõiki kogemusi vaimudega selle kategooria alla.

Aga kui uskuda – ning katoliiklased seda usuvad –, et meid võidakse põhimõtteliselt külastada nii Taevast kui Põrgust, siis kas ei ole loogiline eeldada, et meid võidakse külastada ka purgatooriumist, puhastustulest? Ja ilmselt oleksid need külastused väga lähedal sellele, mida tavaliselt kummitamise all mõeldakse. Purgatooriumis on piinatud hinged, kes otsivad rahu. Ilmselt võib nende puhastumine mõnikord hõlmata selle maailma külastamist, kus neil midagi katki jäi.

Olgu etteruttavalt öeldud, et mingit definiitset õpetust selle kohta ei eksisteeri. Aga siiski on juba Piiblis viiteid uskumustele, mida võiks kirjeldada kui «kummitusi», ning seda isegi evangeeliumis (Lk 24:37):

Aga kui nad seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: «Rahu olgu teile!» Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat.

Püha Gregorius Suur, üks suurimatest paavstidest, on aga oma «Dialoogides» talletanud päris ehtsa kummitusloo. Seal esineb keegi vaga diakon Paschasius, kes aga toetas piiskopitroonile valimisel skismaatilist kandidaati. Mõni aeg hiljem külastas piiskop Germanus kohalikku basseini ja avastas, et surnud Paschasius töötab selle hooldajana:

Tema nägemisest hirmutatult küsis ta, miks nii väärikas mees selles kohas viibib. Sellele vastas Paschasius järgmist: «Ma olen määratud sellesse karistuskohta vaid seetõttu,» ütles ta, «et ma toetasin Laurentiust Symmachuse vastu. Ja seetõttu palun ma teid, et palvetaksite meie Issanda poole minu eest, ning see on märk, et teie palveid on kuulda võetud, kui te järgmisel korral mind siit ei leia.» Selle peale suundus püha mees Germanus palvetama, ja mõne päeva möödudes külastas ta uuesti samu basseine, kuid ei leidnud sealt enam Paschasiust, sest kuna tema süü ei tulenenud pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest, võis ta surmajärgselt sellest patust puhastuda. Ja me peame mõtlema, et tema helded almusannid selles elus teenisid Jumalalt heakskiidu, nii et ta võis veel andestuse osaliseks saada siis, kui ta ise ei suutnud enam midagi enda heaks teha.

Ka Aquino püha Toomas uskus, et kummitused, st selles maailmas ringi liikuvad vaimud, on tõelisus. Tegelikult olevat tal olnud nendega isegi mitu kokkupuudet; kord olevat teda külastanud ühe lähedase sõbra vaim, kelle kohta ta isegi ei teadnud veel, et ta surnud on. Teisel korral olevat teda külastanud tema surnud õde. Ta kirjutas vaimude kohta:

…vastavalt Jumalikule ettemääratusele tulevad mõnikord eraldatud hinged oma elukohast välja ja ilmuvad inimestele… On ka usutav, et see võib mõnikord juhtuda ka neetud hingedega ning et inimeste õpetamiseks ja hirmutamiseks võidakse neil lubada ilmuda elavatele.

Kaasajal on vaimudest kirjutanud näiteks katoliiklasest filosoofiaprofessor ja apologeet Peter Kreeft. Ta ütleb, et «kummituste» olemasolu on igas kultuuris tohutu pärand, ning mitte midagi sellest ei ole vastuolus katoliikliku teoloogiaga. Purgatooriumis olevad hinged on tema meelest ühed kolmest kummituste tüübist. Need purgatooriumi hinged on «kurvad ja kahvatud». Kreeft arvab, et just need hinged, kes hädavaevu purgatooriumisse pääsesid – kes hädavaevu põrgust pääsesid – tulevad kõige tõenäolisemalt siia maailma «kummitama». Nad ei tunne veel mitte mingit rõõmu, ning nad peavad õppima mitmeid valusaid õppetunde oma möödunud elu kohta siin maailmas.

Aga on olemas ka teistsuguseid kummitusi – kurjasid hingesid, kes tulevad põrgust. Nemad on need, kes Kreefti arvates reageerivad spiritualistlikele seanssidele ja muule säärasele.

Aga viimaks on olemas ka «säravad ja rõõmsad vaimud», lahkunud sõbrad ja pereliikmed, eriti aga lahkunud abikaasad, kes ilmuvad Jumala, mitte meie, tahte kohaselt, ning toovad lootuse ja armastuse sõnumeid. Nad ilmuvad, et meile, elavatele, öelda, et nendega on kõik hästi. Aga isegi need säravad vaimud ilmuvad meile kummituselaadsena, sest nende substants ei kuulu siia ilma. Paradiisis ei ole need vaimud kummitused, vaid «päris» – tahked, kui tahate – sest seal on nad kodus; ning oma kodus ei ole keegi kummitus.

Samas peab meeles pidama, et inimesed ei saa üleloomulikke asju kontrollida, üksnes Jumal saab, ning katsed oma surnud sugulastega rääkida ei väljenda üldiselt kristlikku tarkust. Okultism on ränk patt esimese käsu vastu ning kannab endas riski avada end deemonlikele jõududele.

Aga kui üleloomulik ise meie juurde tuleb? Isa Tim Plavac kirjutab:

Kui «kummitused» teevad oma ligiolu inimeste kodudes ja eludes tuntavaks, siis ma näen neid kui näljaseid hingi. Nad teevad meid rahutuks, sest nemad on rahutud; just nagu sisemiselt häiritud inimene, ei saa nad sinna midagi parata, et nad häirivad teisi inimesi. Nad tahavad ja vajavad meie spirituaalset abi.

Seega peamine ja esimene asi, mida me peaksime tegema, kui arvame kohtuvat kummitusega, oleks nende eest palvetada. See on eriti sobilik novembrikuu jooksul, mis ongi pühendatud hingedele purgatooriumis. Kõige lihtsam palve surnute eest kõlab ilmselt nii:

Igavene puhkus anna neile, Issand,

ja igavene valgus paistku meile.

Nad puhaku rahus.

Artikkel ilmus esmalt Katoliku blogis.

Milline on luterliku kiriku ametlik seisukoht judaismi suhtes? Luterlikud usutunnistuskirjad ei käsitle judaismi küsimust põhjalikumalt, sest see ei olnud luterlike reformaatorite jaoks oluline vaidlusküsimus, mis vajanuks selgitamist, vaid sellele pööratakse tähelepanu teiste teemade kontekstis ja vastavalt vajadusele.

Kui usutunnistuskirjades kõneldakse juutidest, siis enamasti ei peeta silmas rahvust, etnost, vaid usulist kogukonda, «seaduse rahvast» ehk Moosese seaduse järgijaid. (Sarnaselt peetakse türklaste all silmas moslemeid, Muhamedi järgijaid.) Samuti eristatakse Vana Testamendi kogudust, Iisraeli, kellele Jumal andis oma tõotused ja kes elas vagalt Kristuse tulemise ootuses, hilisemast judaistide kogudusest ehk «juutidest», kes lükkasid Kristuse tagasi. Juba Uut Testament tunnistab, et nii juutide templihierarhia (Mt 26:65) kui sünagoog tõmbasid enda ja Kristuse või Issandasse uskujate (Jh 9:34) vahele selge eraldusjoone.

Tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et luterlaste ametlikku usukäsitust väljendavad usutunnistuskirjad ehk need kirjutised, mis on kogutud Konkordiaraamatusse (Liber concordiae). Martin Lutheri või teiste reformaatorite muud kirjutised ei oma usutunnistuskirjadega võrreldavat autoriteeti. Tänapäeval suhtutakse kriitiliselt Lutheri negatiivsetesse väljendustesse juutide aadressil.

Usutunnistuskirjades jääb kõlama kristlaste ja judaistide eristamise ning jumaliku kohtu motiiv. Seda silmas pidades ei tohi aga ära unustada, mida kirjutab paganate apostel Paulus, endine variser, Iisraeli rahva kohta kirjas roomlastele, 11. peatükis: «Jumal pole ära tõuganud oma rahvast, keda ta on ette ära tundnud. …Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael… Jumal ei kahetse ju oma armuande ega kutsumist.» Seega vaadatakse Jumala sõnas igatsevalt vana lepingu rahva tulevasele pöördumisele Kristuse poole.

Jumala kirik enne Kristust

Jumala kirik hoiti Iisraelis alles vaatamata ebajumalateenistusele:

«…nii nagu Iisraelis säilis Baali kultus, ja ometi oli seal alles ka Jumala kirik, kes mõistis hukka jumalatud kultustalitused…» (Augsburgi usutunnistuse apoloogia, artikkel XXVI)

Kristlased loobuvad juutide usutalitustest

«Lausa juutlik on arvata, et me saame õigeks usutalituse kaudu, ilma südame panuseta, see tähendab ilma usuta.» (Apoloogia, artikkel XIII)

«Sellepärast heidabki Paulus kõrvale Moosese-aegsed usutalitused, nagu ta mõistab hukka ka traditsioonid, kuna neid peeti tegudeks, mis teenivad ära õiguse Jumala ees. Nii jäid varju Kristuse amet ja usu õigus. Seepärast kinnitab Paulus, heitnud kõrvale seaduse ja traditsioonid, et pattude andeksandmist ei ole tõotatud mitte tegude pärast, vaid Kristuse pärast, armust, kui me selle usu läbi vastu võtame. Sest tõotust ei saa vastu võtta muidu kui usu läbi. Niisiis, kui me saame patud andeks usu läbi, kui meil on armuline Jumal usus Kristuse pärast, siis on ekslik ja jumalatu arvata, et me teenime pattude andeksandmise ära usuharjutuste kaudu. … Paganate ja iisraellaste usutalitused mõisteti aga hukka, sest nad arvasid nende kaudu võivat ära teenida pattude andeksandmise ja õiguse ja ei mõistnud usu õigust.» (Apoloogia, artikkel XV)

Judaism kui antitrinitaarne ketserlus

Ehkki Augsburgi usutunnistuse esimeses artiklis ei nimetata judaismi otseselt, mõistetakse selles artiklis ühemõtteliselt hukka kõik kristlikku kolmainuõpetust eitavad õpetused, teiste seas islam, mis ei tunnistanud Kristust Jumala Pojaks ja kolmainsa Jumala teiseks isikuks. Kuid ka juudid lükkasid Kristuse tagasi just nimelt selle tõttu, et Ta kõneles endast kui Jumala Pojast. Seega tabab Augsburgi usutunnistuse hukkamõist samuti judaismi.

Augusburgi usutunnistus, I artikkel:

«Esiteks õpetatakse ja usutakse Nikaia kirikukogu otsuse kohaselt üksmeelselt, et on ainult üksainus jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes seda tõeliselt on, aga selles ainsamas jumalikus olemuses on kolm isikut, kes on sama vägevad, sama igavesed, Jumal Isa, Jumal Poeg ja Jumal Püha Vaim, kõik kokku üks jumalik olemus, igavesti, jagamatult, lõpmatult, mõõtmatu vägi, tarkus ja headus, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade Looja ja alalhoidja. Ja sõna «isik» ei tule mõista mitte osa või omadusena milleski teises, vaid millegi iseseisvana, nagu seda sõna on kasutanud ka kirikuisad.

Sellepärast mõistetakse hukka kõik selle artikli vastu käivad ketserlikud õpetused, nagu manilased, kellel on kaks Jumalat, kuri ja hea, samuti valentiniaanid, ariaanid, eunomiaanid, islamiusulised ja muud nendesarnased, ka samosateenid, vanad ja uued, kellel on Jumal ainult üks isik ja kes teevad Sõnast ja Pühast Vaimust ainult sõnamängu ja väidavad, et need ei pea olema erinevad isikud, vaid Sõna tähendab sõna selle otseses tähenduses või häält ning Püha Vaim on ainult loov jõud loodus.»

Juudid ei kuulu kristlaskonda

Jumala rahva hulka kuuluvad need, kes Vaimu tõotuse vastu võtavad:

«Ja veel, mis oleks seaduse rahval [s.t Moosese seaduse järgijatel] ja kirikul vahet, kui kirik oleks väline riik? Paulus eristas kiriku seaduse rahvast sel kombel, et kirik kujutab endast vaimset rahvast, see tähendab ta ei erine paganatest mitte tavade poolest, vaid on tõeline, Püha Vaimu kaudu uuesti sündinud Jumala rahvas. Seaduse rahval oli lisaks Kristuse tõotusele ka lihaliku tõotuse seeme, mis käis maiste asjade, valitsemise jms. kohta. Sellepärast nimetati ka kurje nende keskel Jumala rahvaks, kuna Jumal oli teatud välise korra ja tõotuste kaudu eraldanud selle lihaliku seemne teistest rahvastest; kuid sellegipoolest ei olnud need kurjad Jumalale meelepärased. Ja evangeelium ei räägi meile igaveste asjade varjukujust, vaid igavestest asjadest endast – Pühast Vaimust ja õigusest, mille läbi me oleme Jumala ees õiged.

Evangeeliumi kohaselt kuuluvad seega Jumala rahva hulka ainult need, kes selle Vaimu tõotuse vastu võtavad. Lisaks sellele on kirik Kristuse kuningriik, mis erineb kuradi valitsusest. Aga kindel on, et jumalatud on kuradi väe all ja kuradi kuningriigi liikmed, nagu õpetab Paulus, Ef 2[:2], öeldes, et: kurat «toimib sõnakuulmatute laste seas». Ja Kristus ütleb variseridele, kellel oli kindlasti väline osadus kirikuga, see tähendab pühadega Seaduse rahva keskel, sest nad seisid rahva eesotsas, ohverdasid ja jagasid õpetust: «Teie olete oma isast kuradist» [Jh 8:44]. Seepärast kujutab kirik, mis on tõeline Kristuse kuningriik, endast tegelikult pühade kogu. Kuna jumalatuid valitseb kurat ja nad on kuradi vangid, siis neid Kristuse Vaim ei valitse.» (Apoloogia, artiklid VII ja VIII)

Judaistid eraldatakse Kristuse kirikust:

«Kui kirik, mis on tõeline Kristuse kuningriik, seisab kuradi kuningriigist eraldi, siis pole jumalatud, kuna nad asuvad kuradi kuningriigis, kirik; …nii räägib ka Johannes kogu juudi rahvast ja ennustab, et tõeline kirik eraldatakse sellest rahvast [vt Mt 3:12]. … Tõeline kirik on aga see, millel on Püha Vaim.» (Apoloogia, artiklid VII ja VIII)

Judaistid jäävad hukkamõistu alla, sest neil ei ole Kristust ja Püha Vaim ei valgusta neid:

«Sellepärast lahutavad ja eristavad need usutunnistuse artiklid meid kristlasi kõigist teistest inimestest maa peal. Sest isegi kui need, kes ei kuulu kristlaskonda, olgu need siis paganad, türklased, juudid või valekristlased ja silmakirjateenrid, usuvad ja kummardavad ainult ühte tõelist Jumalat, ei tea nad ikka, kuidas ta on nende suhtes meelestatud, nad ei oska temalt oodata ei armastust ega midagi head ning sellepärast nad jäävadki igavese viha ja hukkamõistu alla, kuna neil ei ole ISSANDAT Kristust ja lisaks sellele ei valgusta ka Püha Vaim neid ühegi oma anni läbi ega halasta nende peale.» (Martin Luther, Suur Katekismus, usutunnistusest, kolmas artikkel)

Juudid kui näide karistusest Jumala sõna ära põlgamise eest

Variserid ja teised juudid panid vastu Pühale Vaimule ning pälvisid Jumala karistuse:

«Sest kui Jumal karistab mõnel maal või mõne rahva juures oma sõna ärapõlgamist sel viisil, et karistab ka järeltulijaid, nagu juutide puhul, siis on see pattude eest ära teenitud karistus; sellega näitab Jumal mõnede maade ja isikute kaudu omadele oma rangust, mille me kõik oleme tegelikult ära teeninud ja mida me väärime, sest me oleme olnud Jumala sõna suhtes hoolimatud ja oleme sageli kohutaval kombel Püha Vaimu kurvastanud… Põhjuseks aga, miks mitte kõik need, kes seda kuulevad, ei usu ja nõnda ikka sügavamale hukatusse langevad, ei ole mitte see, nagu ei tahaks Jumal neile õndsust pakkuda, vaid nad on ise süüdi, et nad ei ole sõna kuulanud mitte selleks, et sellest õppida, vaid ainult selleks, et see ära põlata, seda teotada ja häbistada, ja nad on pannud vastu Pühale Vaimule, kes tahtis neis sõna läbi tegev olla, nagu selle näiteks olid Kristuse eluajal variserid ja nende kaaslased.» (Konkordiavormel, Solida declaratio, XI)

Nagu ülal täheldatud, Kristuse surmaga lahkus tema hing kehast nagu see leiab aset teistegi inimeste puhul. Jumalik loomus on aga Kristuse kui inimesega nii lahutamatult seotud, et kuigi hing ja keha on üksteisest lahutatud, on jumalikkus kõige täiuslikumal moel alati mõlemas kohal. Nõnda oli Jumala Poeg nii hauas asuvas kehas kui ka hinges, mis laskus põrgusse. Seepärast ütlesid pühad apostlid: «Alla läinud surmavalda.»

On neli põhjust, miks Kristus hingena alla surmavalda läks. [1] Esimene põhjus on see, et ta võttis enda peale kogu patukaristuse ja nii lunastas kogu patusüü. Inimeste patukaristus ei seisne üksnes keha surmas, vaid see on ka hinges, sest ka hingel lasub süü. Seepärast läksid [hinged] surmajärgselt enne Kristuse tulekut põrgusse. Järelikult selleks, et võtta enda peale kogu patustele määratud karistus, tahtis Kristus mitte lihtsalt surra, vaid laskuda ka hingena alla surmavalda. Seepärast on öeldud psalmis: «Mind arvatakse sügavikku minejate kilda» (Ps 88:5).

Ometi läks Kristus alla surmavalda teisiti kui muistsed isad, sest isad viidi ja peeti seal kinni paratamatuse sunnil ja otsekui väevõimuga, Kristus aga pelgalt enda vabal tahtel ja soovil. Seepärast lausutakse samas psalmis edasi: «Olen kui vaba inimene surnute seas, kel pole abi» (Ps 88:5–6). Teised olid seal orjadena, Kristus – vabana.

[2] Teine põhjus on see, et ta tuli appi kõikidele õigetele ja enda omadele. Kristuse omad ei olnud ju mitte ainult selles maailmas, vaid ka põrgus. Kristusele kuulusid aga need, kel oli armastus. Olid ju põrguski paljud, kes surid täis armastust ja lootust Tema vastu, kes pidi tulema – nagu Aabraham, Iisak, Jaakob, Taavet ning teised õiged ja täiuslikud mehed. Kuna Kristus tuli omade juurde selles maailmas ja päästis neid oma surma kaudu, soovis ta minna ka manalas olevate omade juurde ja alla surmavalda minnes nad ära päästa: «Ma lähen maa alumiste paikadeni välja, [vaadates kõiki, kes seal magavad ning valgustades neid, kes loodavad Jumalale]» (Srk 24:45 Vulg).

[3] Kolmas põhjus on see, et Kristus täielikult võidutseks kuradi üle. Keegi võidutseb teise täielikult aga siis, kui ta mitte ainult ei löö teda võitluses, vaid võtab talt ära tema kuningriigi aujärje ja tema koja. Kristus triumfeeris kuradi üle ristil ja võitis teda, mille kohta ta ise ütleb: «Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd selle maailma vürst,» ehk kurat, «kihutatakse välja,» see tähendab maailmast (Jh 12:31). Et Kristuse võit oleks täielik, tahtis ta ära võtta kuradi aujärje ja siduda ta kinni oma enese kojas — põrgus. Seepärast laskus Kristus sinna alla, kiskus enda omad kuradi käest ära, sidus kuradi kinni ja röövis talt tema saagi: «Riisudes valitsused ja meelevallad paljaks, häbistas neid avalikult, võidutsedes nende üle» (Kl 2:15).

Kuna Kristusel oli juba meelevald taeva ja maa üle, tahtis ta Apostli sõnul seda saada ka põrgu valduste üle: «Et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv [nii taevas kui maa peal kui maa all]» (Fl2:10); samuti Markuse evangeeliumi lõpus: «Minu nimel nad ajavad kurje vaime välja» (Mk 16:17).

[4] Neljas põhjus on see, et Kristus vabastaks pühad, kes olid põrgus. Nagu Kristus soovis kannatada surma, et elavaid surmast vabastada, nii soovis ta minna ka alla surmavalda, et vabastada põrgus olevad pühad: «Sinu lepinguvere pärast [ma vabastan su vangid august, kus pole vett]» (Sk 9:11); Hoosea: «[Ma päästan nad surma käest, ma lunastan nad surmast.] Ma olen sinu surm, [oh surm! Ma olen sinu astel, oh põrgu!]» (Ho 13:14). Kuigi Kristus hävitas täielikult surma, põrgut ta täiel määral ei hävitanud, vaid haavas, sest ta ei vabastanud mitte kõiki põrgust, vaid üksnes neid, kes olid surmapatuta, nimelt pärispatuta (millest nad isiklikult puhastati ümberlõikamise läbi) ning aktuaalse [surma]patuta. Need hinged olid seal Aadama algpatu tõttu, millest nad loomuse tõttu ei saanud muul viisil lahti kui ainult Kristuse kaudu. Kristus aga saatis ära seal need, kes olid surmapatus, samuti ristimata lapsed. Seepärast öeldaksegi [Hoosea raamatu lõigus]: «Ma olen sinu astel, [oh põrgu!]».

Niisiis on selge, et Kristus laskus alla surmavalda ja miks [ta seda tegi].

Eelneva põhjal me saame tuletada neli juhtnööri. [1] Esiteks peame panema kindla lootuse Jumala peale. Tabagu inimest mistahes häda, ta ei tohi kunagi lootust ja usku Jumala abile kaotada. Põrgusse sattumisest ei ole midagi rängemat. Kui nüüd Kristus vabastas need, kes olid põrgus, siis peaks igaüks, kes on Jumala sõber, olema kindlamast kindel, et temagi saab lahti kõikidest vaevadest: «See (Tarkus) ei hüljanud müüdud õiget, vaid päästis tema patust» (Trk 10:13). Ja kuna Jumal aitab iseäranis neid, kes teda teenivad, siis võib see, kes Jumalat teenib, olla täis kindlust: «Kes kardab Jumalat, see ei kõigu ega värise millegi ees, sest Jumal ise on tema lootus]» (Srk 34:15).

[2] Teiseks peame tundma [põrgu ees] hirmu ja kõrvaldama liigse enesekindluse. Kuigi Kristus kannatas patuste eest ja läks alla surmavalda, nagu öeldud, ei vabastanud ta kõiki, vaid üksnes neid, kel ei olnud surmapattu. Kes surid surmapatus, ajas ta ära. Seepärast ei saa mitte ükski, kes sureb surmapatus, hellitada lootust andeksandmisele, vaid on põrgus samamoodi nagu pühad taevas – igavesti: «Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga [igavesse ellu]» (Mt 25:46).

[3] Kolmandaks peame muretsema. Kristus läks hingena meie päästmise nimel alla surmavalda. Nii peame ka meie igavesele karistusele mõeldes ühtvalu [vaimus] sinna alla minema: «Ma ütlesin iseeneses: Oma elupäevade poolel teel [pean ma minema surmavalla väravaisse]» (Js 38:10). Kes aga sageli siinses elus vaimus sinna alla läheb, ei lähe sinna kergesti surmas, sest põrgu vaatlemine juhib meid eemale patust. Me näeme, et selle maailma inimesed hoiduvad kurjadest tegudest ajalise karistuse tõttu. Kuipalju rohkem peaksid nad hoiduma põrgupiina tõttu, mis on suurem nii kestvuse kui kibeduse mõttes: «[Kõigis oma tegudes] pea meeles oma lõppu, siis kunagi [ei tee sa pattu]» (Srk 7:36).

[4] Neljandaks on meile sellega antud armastuse näide. Kristus läks alla surmavalda, et vabastada enda omad, kes olid seal. Sellel eeskujul peame ka meie laskuma sinna alla appi meie omastele, sest nad ise ei saa enam midagi teha. Seepärast on vaja aidata neid, kes on puhastustules. Kui kalk tunduks inimene, kes ei lähe appi oma [maises] vanglas olevale sõbrale. Kuipalju kalestunum on aga see, kes ei tõtta appi puhastustules olevale sõbrale: «Halastage mu peale, [halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!]» (Ii 19:21); «[Helde and kõigile elavaile – aga ka] surnule ära keela heldust!» (Srk 7:33); «Seepärast on püha ja sünnis [pidada palves meeles surnuid, et nad patust vabaneksid]» (2Mak 12:45).

Augustinus ütleb, et surnuid aidatakse peamiselt kolmel viisil: missadega, heategudega ja palvetega. Gregorius lisab veel neljandagi – paastumise. Pole ju ime, et selles maailmas saab sõber sõbrale head teha. Sedasama tuleb siis mõelda ka nende kohta, kes on puhastustules.

Palugem.

Kommentaarid

Aquino Thomas pidas apostelliku usutunnistuse jutluse Napoli San Domenico Maggiore kirikus 1273. aasta paastu ajal. Siin avaldatud tekst on selle jutluse ühe artikli tõlge, mis käsitleb apostelliku usutunnistuse fraasi: «Alla läinud surmavalda». Teksti esimese kolme artiklit tõlke leiab siit.

Aquino Thomas oli väga hea jutlustaja ja tal suutis kiriku õpetuse seisukohalt keerulised küsimused (nagu siinsegi teksti puhul) lühidalt ja lihtsalt sõnastada. Thomas on ise ütelnud: «Lühikesed jutlused võetakse väga hästi vastu. Kui nad on head, kuulatakse neid suure innuga, kui halvad, ei tee need ka suuremat kahju» (Ad Hebr. c13 l3).

Thomas toob välja neli põhjust, miks Kristus laskus surmavalda ja neli juhtnööri, mida meie sellest enda jaoks saame tuletada. Kõigepealt tuleb tähele panna, et Thomas räägib põrgust ainsuses ja mitmuses läbisegi. See, mis eestikeelses usutunnistuses kõlab «alla läinud surmavalda», on ladina keeles reeglina decendit ad infernos, ehk otsetõlkes «laskus põrgutesse». Varasemates eestikeelsetes katoliiklikes katekismustes on seda tõlgitud: «alla läinud põrgu (eespõrgu, ootamise paika)» (1930) või 19. sajandil: «Mahha läinud eest pörguse (puhhastamisse koht)» (1866). Thomase käsitluses võiks lihtsustavalt nimetada nelja tüüpi põrgut, mille eristavaks karakteristikuks võib tuua Jumala nägemisest ja armust ilmajäämise ja meelelise kannatuse. Kõige madalam on hukkamõistetute põrgu, milles tuntakse piina, ei nähta Jumalat ega saada osa tema armust. Selle peal on nn limbo, kus on nt ristimata lapsed. Ka selles ei nähta Jumalat ega saada osa tema armust, kuid erinevalt eelmisest isegi ei olda teadlik selle õnnistuse puudumisest, samas ei tunta piina. Kahtlemata on see haletsusväärne olukord, mistõttu katoliku kirik on 2007. aastal selle ristimata laste õpetuses teinud korrektiive. Järgmine põrgu on puhastustuli ehk purgatoorium. Selles tuntakse meelelist piina, ollakse ilma Jumala nägemisest, kuid mitte armust. Neljandaks nn patriarhide limbo, kus ei tunta piina, kuid sarnaselt puhastustulele ollakse ilma Jumala nägemisest, kuid mitte armust. See on viimane põrgu, kuhu Kristus laskus. Sisuliselt seda põrgut enam ei ole, sest Kristus vabastas selles olijad.

Thomas tuletab Kristuse surmavalda minekust maiste inimeste jaoks neli lihtsat juhtnööri. Viimane neist käsitleb armastust. Nagu Kristus läks alla surmavalda, nii peame ka meile sinna minema. Thomas ütleb, et me peame minema sinna «vaimus» (per cogitationem). Ehk teisisõnu: me peaksime mõtlema enda lahkunud omaste peale ja sellest peaks sündima neli asja, mis on meie võimuses teha: missaohver, heateod, palved ja paastumine.  

Käesolev tõlge on põhineb Commissio Leonina provisoorsel tekstil, mis on avaldatud  Nicholas Ayo (CSC) ingliskeelse tõlke koosseisus (The Sermon-Conferences of St. Thomas Aquinas on the Apostles' Creed, University of Notre Dame Press, 1988).

Sven-Olav Paavel

Eesti keeles «usupuhastuseks» nimetatud usulist ja ühiskondlikku liikumist, mis raputas põhjalikult 16. sajandi kristlikku Euroopat, tuntakse üldiselt kui reformatsiooni. Mõiste tuleneb ladinakeelsest sõnast reformatio, mis tähendab ümberkorraldust, parandust või taastamist.

Kirikuelu reformimisest protestantismini

Õhtumaise kirikuelu parandamise vajadust tajuti pikka aega enne 16. sajandit. Kiriklike reformide küsimusega tegelesid nii kirikukogud kui Püha Rooma keisririigi riigipäevad, samuti ülikoolid.

Protestantliku reformatsiooni kui roomakatoliku kiriku piiridest väljunud reformiliikumise algatajaks sai Wittenbergi ülikooli pühakirja doktor Martin Luther (1483–1546) ning selle alguseks loetakse kokkuleppeliselt 31. oktoober 1517, mil Luther riputas Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 teesi. Lutheri pooldajaid hakati kutsuma luterlasteks, s.t katoliiklaste silmis oli nad ketserid, keda tuli hüüda uue usulahu alustaja järgi. Luterlased võtsid aga oponentide poolt antud ja halvustavana mõeldud nimetuse omaks ja nõnda kasutatakse seda tänapäevalgi.

Luther ei jäänud ainsaks reformaatoriks. Peagi kerkis esile terve hulk teisi õpetlasi ja vaimulikke, kes tulid välja oma õpetusega. Paljudel juhtudel soosis neid ilmaliku võimu kaitse ja tugi. Luterluse kõrvale tekkisid kalvinism, anglikanism ja mitmed radikaalsemad voolud. Mõnede luterlike teoloogide arvates saab siiski rääkida vaid kahest põhilisest suunast – luterlusest ja kalvinismist, viimase alla mahutatakse kõik ülejäänud reformatsiooni suunad.

Reformatsioonist välja kasvanud konfessioonide järgijaid nimetatakse ka protestantideks. Meie jaoks tähendavad sõnad «protest» ja «protesteerima» ennekõike millelegi vastu olemist. Kuid ladinakeelsel sõnal protestatio on ka positiivne tähendus – see tähendab nimelt pidulikku teadaannet või kinnitust. Ajalooliselt tuli mõiste kasutusele sellest, et 1529. aastal esitasid kuus Saksa-Rooma keisririigi vürsti ja 14 vabalinna keisrile protesti Speyeri riigipäeva otsuste peale. Nad said tuntuks protestantidena, kuid seda poliitilises mõttes.

Reformatsiooni tulemusena tekkis kogu Euroopat haaranud kirikulõhe – protestandid eraldusid katoliku kirikust. Martin Lutheri ekskommunitseeris ehk arvas kirikuosadusest välja paavst Leo X juba 1521. aastal. Reformaatorite seisukohad lükati ametlikult tagasi Trento kirikukogul, mis pidas istungeid aastatel 1545–1563. Katoliku kirik reformis ennast, ent mitte protestantismi vaimus.

Seega ebaõnnestus luterlaste taotlus saavutada oma reformidele üldkiriklik heakskiit. 16. sajandi teisel poolel suheldi mõnda aega Konstantinoopoli patriarhiga, ent ka ortodoksid lükkasid luterlaste käsituse tagasi. Ortodokside silmis oli roomakatoliku kirik eesotsas paavstiga õigeusu kirikust ära langenud ja protestantide rühmad olid omakorda veelgi kaugemale liikunud.

Restauratsioon või revolutsioon?

Kas 16. sajandi reformatsiooni tuleks tõlgendada ja käsitada kui restauratsiooni või revolutsiooni? Tegemist on kahe vastandliku kontseptsiooniga. Restauratsioon tähendab algse olukorra taastamist või ennistamist, revolutsioon aga radikaalset uuendamist ja ümberkorraldamist. Näiteks ajaloos on restauratsiooniks nimetatud kuningavõimu taastamist, revolutsiooniks aga senise korra kukutamist.

Kui lugeda luterlaste peamist usutunnistust – Augbsurgi usutunnistust –, mis esitati 1530. aastal Püha Rooma keisririigi riigipäevale, siis selles on väga selgelt öeldud: «Usuartiklite osas ei õpetata meie kirikutes mitte midagi pühakirja või üldise kristliku kirikuga vastuolus olevat, vaid ära on muudetud ainult mõned väärkasutused…» Niisiis väljendasid luterlaste liidrid toona soovi hoida alal isade katoolset (üldkristlikku) usku, mis on kooskõlas Piibliga. Vaieldi vaid mõnede hilisemate õpetuste ja praktikate vastu, mida peeti uuendusteks. See on selgesti restauratiivne lähenemine.

Tänapäeva luterluse põhivoolus on valdavaks muutunud reformatsiooni tõlgendamine jätkuva revolutsioonina, mille põhjendamiseks tsiteeritakse mõnikord reformatsiooni väidetavat tunnuslauset ecclesia semper reformanda est («kirik peab alati uuenema»). (Muide, seda lauset Lutheri kirjutistes ei leidu.) Pühakiri, s.t Jumala sõna ise allutatakse tõlgendustele, mis võimaldavad senise kristliku õpetustraditsiooni pea peale pöörata. Seda tehakse kooskõlas humanismi, sekularismi ja muude moodsate mõttesuundadega, mis on hüljanud kristliku maailmanägemise ning tegelevad inimese «vabastamisega» n-ö iganenud moraalist ja ühiskondlikest suhetest.

Kolm vaatepunkti reformatsioonile

Õigupoolest võiks käesolevas artiklis püstitatud küsimuses esile tuua luterluse seisukohalt kolm vaatepunkti reformatsioonile.

Luterliku konfessionalismi vaatepunkt on, et evangeelne-luterlik kirik on ainus puhta kristliku õpetusega kirik ning kõik ülejäänud konfessioonid õpetavad ühes või teises küsimuses vääriti. Luterlikud usutunnistuskirjad ei ole õiged ja eksimatud mitte niivõrd, kuivõrd nad Jumala sõna õpetavad, vaid kuna nad seda teevad. Reformatsioon tähendas seega puhta Jumala sõna esiletoomist, apostliku õpetuse ja kiriku restauratsiooni olukorras, kus nii kreeka-ortodoksi kui roomakatoliku kirikud olid sajandite jooksul omaks võtnud apostlikust usust hälbivaid õpetusi ja praktikaid.

Mõned konfessionalistid väidavad koguni, et roomakatoliku kirik kui selline on uus nähtus ja asutati alles 1563. aastal – nimelt siis, kui lõppes Trento kirikukogu ja paavst kinnitas selle otsused, millega olevat pandud alus uuele usutunnistusele. Nende vaate kohaselt esindavad luterlased vana, apostlikku kristlust, katoliiklased või paavstiusulised aga uut.

Oikumeeniliselt orienteeritud luterluses nähakse reformatsiooni katoliku kiriku sisemise reformi- ja tunnistusliikumisena, mil puudus uue kiriku loomise pretensioon. Näiteks tuntud ameerika luterliku teoloogi Carl Braateni arvates võiksid erinevad protestantlikud denominatsioonid, nende seas luterlased, tunnustada Rooma paavsti kiriku esipiiskopina ja eksisteerida katoliku kirikus omanäoliste vagadusliikumistena, umbes nõnda nagu seal praegu on erinevad ordud – benediktiinid, dominiiklased, frantsiskaanid, jesuiidid jne. Reformatsiooni tuleks seega mõista uuenemisena Jumala sõna valguses ning kui selle taotlused on üldiselt omaks võetud, lakkab vajadus luterliku kiriku kui eraldi eksisteeriva konfessiooni järele.

Liberaalne luterlus liigub tänapäeval selgelt revolutsioonilisel kursil. Kiriku õpetust ja praktikat püütakse muuta ilmalike ideoloogiate valguses ning tegeldakse aktiivselt sotsiaalse õigluse jms (sooline võrdõiguslikkus, seksuaalvähemused, kliima) küsimustega. Enamikes luteri kirikutes ordineeritakse naisvaimulikke, paljudes lääne kirikutes õnnistatakse või koguni laulatatakse samasoolisi paare. Seda põhjendatakse kiriku pideva uuenemise (semper reformanda) nõudega, mis praktikas võtab kohati radikaalse progressismi kuju.

Miks see üldse oluline küsimus on?

Küsimus on aluses, millel me kristlastena ja kirikuna seisame. Küsimus on selles, kas meie jaoks on autoriteediks ja juhtnööriks Kristuse õpetus ning apostlite kuulutus või pidevalt muutuv ja täienev arusaam sellest, mida see õpetus endast kujutab. Esimesel juhul me hoiame kinni sellest, mida Pühakiri ja sellega kooskõlas olev kiriku pärimus sisaldavad, teisel juhul püüame kristlikku sõnumit ümber tõlgendada uuest, humanistlikust ja koguni sekularistlikust perspektiivist lähtuvalt.

Päris kindlasti ei olnud ei Lutheri ega luterliku reformatsiooni isade taotluseks panna alus uuele, nn evangeelsele või luterlikule konfessioonile. Luther ise on öelnud (1522): «Ma palun, et inimesed unustaksid minu nime ega nimetaks endid luterlasteks, vaid kristlasteks. Mis on Luther? See pole ju minu õpetus! Samuti ei ole mind kellegi eest risti löödud.»

Restauratsioon ei tähenda naasmist esimese sajandi kristluse juurde. Ajas tagasi minna ei saa. Nii kirik kui ühiskond muutub ajas pidevalt. Tähtis on jääda Kristuse ja apostlite seatud alusele, mis püsib kindlana läbi ajastute. Kiriku ainus mõeldav legitiimne reformatio ei ole aluse ümbermuutmine või parandamine (meie, inimesed, ei saa «parandada» Kristuse õpetust!), vaid sellel seismise taastamine. Võib koguni väita, et Kristuse kirikut ei saagi reformida – need on kiriku patused liikmed, kes peavad meelt parandama. Seetõttu tuleb kriitiliselt läbi katsuda iga reformiliikumine, et selle kaudu ei pääseks kirikus võimule kristlusele võõras revolutsiooni vaim.

Piibel on raamatukogu, mis koosneb erinevatel aegadel ja erinevates olukordades kirjutatud tekstidest. Selles on ka raskesti mõistetavaid kohti. Sellepärast on kristlased alati püüdnud sõnastada põhimõtteid, mille abil Piiblit õigesti mõista. Teoloogia keeles võiks neid nimetada Piibli tõlgendamise võtmeteks.

Sellisteks, juba varajaste kristlaste poolt soositud tõlgendamisvõtmeteks on Kristus Piibli Issandana, vana ja uue lepingu erinevus ning «usu reegel» ehk praktilises mõttes apostlik usutunnistus. Need aitavad lugejal mõista, millest Jumala ilmutus tervikuna räägib.

Kaasaegsete teoloogide seas on Piibli tõlgendusvõtmena laialt levinud mõte armastusest. Armastus ei ole mingi tuulest võetud alusetu mõõdupuu, kuna Jeesuski ütleb, et kõige olulisem asi Seaduses on armastuse kaksikkäsk (Mk 12:28–31).

Ometigi kasutatakse armastust tõlgendusvõtmena viisil, mis on klassikalisele kristlusele võõras. Nimelt arvatakse, et Piibel on sisemiselt niivõrd vastuoluline, et tervikuna ei uskuvat sellesse mitte keegi. Igaüks teeb valiku, mida ta peab Piiblis enda jaoks siduvaks ja mille ta tagasi lükkab. Üheks taolise valiku tegemise kriteeriumiks on pakutud armastust. Piiblist tunnustatakse seda, mis on kooskõlas armastusega, mis aga mitte, lükatakse tagasi.

Näiteks on armastuse hermeneutikaga põhjendatud samasooliste paaride laulatamist. Öeldakse, et ehkki Piiblis on homoseksuaalset suguakti kritiseerivaid kohti, on seal veel «mis iganes kummalisi asju», millest me tänapäeval enam kinni ei pea. Seega võiks taolised piiblikohad tagasi lükata. Valik tulevat teha armastuse valguses, sest «suurim neist on armastus.»

Aga traditsiooniliselt pole kristlased kasutanud armastust sõelana, millega eristada Piibli kõlblik aines kõlbmatust. Kui Jeesus räägib armastusest kui Seaduse kokkuvõttest, siis Ta ei pea silmas, et selle valguses otsustatakse, millist Jumala käsku täita ning millist mitte. Kõik käsud on kokku võetavad armastusega. Teised käsud omakorda avavad armastuse tähendust. Nende abil me mõistame, millega on armastuse puhul tegemist ning milline on armastus praktikas.

Teine moodsa armastushermeneutika probleem on see, et sellega mõistetakse armastust erinevana sellest, millisena me leiame selle Piiblist. Meie läänelikus kultuuris on armastus eelkõige romantiline või erootiline tunne (kreeka keeles eros). Piiblis on armastus (agape) teeniv, isetu, teise hüve taotlev hoiak ja tegevus. Armastusest kõneledes räägib Piibel peamiselt agape-armastusest.

Kuulsas armastuse ülemlaulus kirjeldab Paulus, mis agape-armastus on ja mida ta ei ole. Näiteks ei ole armastusel rõõmu ülekohtust, vaid ta rõõmustab tõe üle. Armastus ei otsi omakasu ega käitu näotult. (1Kr 13:4–7) Meie sisemiste ihade ja tunnete järgimine ei ole alati armastus. Mõnikord on armastus just see, et me ei järgi oma ihasid ja tundeid, vaid toimime nendele vastupidiselt.

Armastus on suurim. Aga laskem Jumala sõnal määratleda, mis armastus on.

Tõlkinud Illimar Toomet

Algselt avaldatud ajalehes Uusi Tie 20.10.2023. Avaldatakse toimetuse loal

Matti Korhonen on ajalehe Uusi Tie tegevjuht

Pärast valimistulemuste võltsimist riigikogu 2023. aasta valimistel, täpsemalt elektroonilisel hääletamisel, puudub Eestis seaduslik riigivõim. Praegune riigikogu ei ole seaduslik ja kõik selle otsused on automaatselt tühised. Praegune Kaja Kallase juhitud valitsus on punt isehakanuid. Valitsust toetav riigiaparaat viib ellu omavoli.

Kirik teeks targasti, kui hoiab ebaseaduslikust võimust eemale. Selles mõttes on arusaamatu soov jätkata 1. jaanuarist 2024 abielude riiklikku sõlmimist, ehkki võimuhaarajad muutsid (mõistagi ebaseaduslikult) abieluinstitutsiooni sisu ja tähendust. Osaledes selles aspektis riigivõimu teostamises, pakub kirik isehakanud võimu sigadustele katet.

Praegune võim on oma tegudega teinud selgeks, et Eesti tahab olla antikristlik riik. Kevadel kuulati kirikute esindajate seisukoht abielu küsimuses vaevu ära ja seejärel ignoreeriti seda tuimalt. Selles olukorras ei ole vähimalgi määral kiriku huvides, et mõned vaimulikud jätkavad abielusid sõlmides tegutsemist riigiametnike rollis. Rääkimata võimalusest, et mõni «eesrindlik» kirikutegelane kuritarvitab oma positsiooni ja registreerib samasoolise paari «abielu», ehkki kirikuseadus seda ei luba.

Ma ei näe ka seda, et järgmisel talvel saaks kirik tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva pidulike jumalateenistustega ja tõsta võimu haaranud tegelaste kohale oma õnnistava käe, justkui midagi ei oleks juhtunud. Eesti Vabariigi aastapäeva kiriklik tähistamine peab seekord ära jääma või toimuma patukahetsusriitusena.

Omal ajal kuulutas turuprohvetiks nimetatud Karl Reits: «See ilus vabariik, mida Jumal on Eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära sellepärast, et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala.» Kui palju enam kehtivad need sõnad tänapäeval, kui Toompealt riigikogu saalist ja Stenbocki majast on tõusnud jumalateotus taevani? Kahtlemata on sellel väga rasked tagajärjed meie maale ja rahvale.

Kirikul on valida, kas seista Jumala poolel ja teha eesti rahva seas jumalariigi tööd või astuda käsikäes isehakanud, pettusel püsiva jumalavallatu võimuga, mis lammutab ühiskonna alustalasid.

181. Mis on ristimise sakrament?

Ristimine on sakrament, mille läbi me Jumala armus uuesti sünnime ja kristlasteks saame.

182. Millised on ristimise sakramendi mõjud?

Ristimise sakrament kustutab pärispatu ning samuti senised isiklikud patud, kustutab kõik nende läbi teenitud karistused, jätab meile hinge Jeesus Kristuse Ihu liikme pitseri, teeb meid Jumala ja Kiriku lasteks ja Taeva pärijateks ning võimelisteks vastu võtma ülejäänud sakramente.

183. Kes on tavaliselt ristimise teener?

Ristimise teener on tavaliselt preester, eriti hingekarjane.

184. Kes võib hädaolukorras ristida?

Hädaolukorras võib ristida iga inimene, mees või naine, ka hereetik (valeõpetuse tunnistaja) või uskmatu.

185. Kuidas toimub ristimine?

Ristimine toimub nii, et valatakse vett ristitavale pähe või, kui see võimalik pole, mõnele teisele väärikale kehaosale ja öeldakse sealjuures: «Mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.»

186. Milline kavatsus peab ristijal olema?

Ristijal peab olema kavatsus teha seda, mida teeb püha Kirik ristimise puhul.

187. Millal peab lapsed ristimiseks Kirikusse tooma?

Lapsed peab tooma ristimiseks Kirikusse niipea, kui võimalik.

188. Milleks on kohustatud see, kes võtab vastu ristimise?

Kes võtab vastu ristimise, on kohustatud alati tunnistama usku ja pidama kinni Jeesus Kristuse ja Kiriku käskudest.

189. Millest öeldakse lahti püha ristimise vastuvõtmisel?

Püha ristimise vastuvõtmisel öeldakse alatiseks lahti Saatanast, tema tegudest ja tema hiilgusest.

190. Mida mõistetakse Saatana tegude ja hiilguse all?

Saatana tegude ja hiilguse all mõistetakse patte, valesid põhimõtteid ja maailma tühisust.

191. Kas me oleme kohustatud kinni pidama nendest tõotustest ja lahtiütlemistest, mida meie eest on teinud meie ristivanemad?

Jah, oleme kohustatud, kuna Jumal on meid oma armu vastu võtnud ainult nendel tingimustel.

Allikas: Püha Pius X katoliku õpetuse kompendium