Käesolev artikkel sai algselt saadetud vastulausena Postimehele, kuna selle väljaande Fookuse rubriigi toimetaja Martin Ehala käsitles eraldi artiklis kolme EELK vaimuliku avalikku kirja siseministrile. Postimehe arvamustoimetuse juht aga keeldus siinkirjutaja vastuartiklit avaldamast, leides, et nad on metropoliit Eugeni teemat juba piisavalt käsitlenud ja valeväiteid, mida oleks vaja ümber lükata, pole siinkirjutaja kohta esitatud.
Eestis võib arvamusvabaduse raames, lähtudes oma maailmavaatest või poliitilistest tõekspidamistest, pidada üht või teist kirikut kuritegelikuks organisatsiooniks.
See sai selgeks juba paarkümmend aastat tagasi, kui üks literaat arvas nii Eesti evangeelse-luterliku kiriku kohta. Kirikutegelased, mina kaasa arvatud, tundsid end solvatuna, ent prokuratuur leidis toona, et «õigus levitada vabalt oma arvamust sõnas, trükis, pildis või muul viisil on Eesti põhiseaduse kohaselt igaühel.»
Niisamuti võib Moskva patriarhaadi Eesti õigeusukirikut seostada igasuguste asjadega. Näiteks erakonda Isamaa kuuluv ettevõtja Ahti Kallikorm annab mõista, et metropoliit Eugeni tahtmine Eestisse ja siinse kiriku juhiks jääda näitab KGB/FSB soovimatust loovutada midagi, mis juba käes on. Leian, et härra Kallikormil on õigus oma arvamusele.
Hoopis teine lugu on, kui riigivõim kellegi suhtes meelevaldseid väiteid esitab, näiteks Eesti suurima konfessiooni juhi maalt välja saadab, põhjendades seda julgeolekuohuga.
Kuna vene õigeusust rääkides põimuvad omavahel paljude eestlaste usuvastasus ja venevastasus, siis ei ole asjaomastel ametkondadel vaja palju vaeva näha, et avalikkust oma otsuse vajalikkuses veenda – inimesed usuvad niigi, et vene metropoliidi pikk must kuub varjab FSB kõrge ohvitseri pagunitega mundrit ja et ta on siin selleks, et organiseerida viiendat kolonni, mille abil Eesti riik üle võtta.
Tõepoolest, miks ta ei ole oma ülemust patriarh Kirilli ja president Putinit hukka mõistnud? Ma ei tea, aga ühe võimalusena tuleb mulle küll pähe see, et kuna Venemaal valitseb autoritaarne režiim, siis võiks välisriigis Kremli vastaste pooside võtmine kaasa tuua tagajärgi inimese sugulastele ja edaspidi ka talle endale.
Igal juhul on metropoliit Eugeni ühinenud Eesti Kirikute Nõukogude avaldusega, mis sõja hukka mõistis, ning on samuti distantseerunud patriarh Kirilli sõnadest. Ma ei ole teadlik, et Moskva patriarhaadi siinsete koguduste vaimulikud oleksid ükskõik mis viisil õhutanud vaenu või õõnestanud põhiseaduslikku korda, millele riigivõim saaks igati õigustatult reageerida.
Kui nüüd riik, mille põhiseadus sätestab riigikiriku puudumise, asetab kirikujuhi ette sisuliselt poliitilise avalduse teksti ja ähvardab keeldumise korral teatud vastusammudega, siis on usuvabadus ja kiriku vabadus sattunud löögi alla. Just sellele aspektile juhtisin koos oma kahe kolleegiga tähelepanu avalikus kirjas siseminister Lauri Läänemetsale. Me ei nõustu mitte iialgi sellega, et riik hakkab kirikule ette kirjutama poliitilisi seisukohavõtte. Kui see juhtub ühe kirikuga, juhtub see varem või hiljem ka teiste kirikutega.
Fookuse toimetaja Martin Ehala on seisukohal, et praegu tuleb end kehtestada, mitte proovida oma tolerantsusega kedagi lõimida. Mind on see Eesti riigi «enesekehtestamine» ettevaatlikuks teinud, sest seda tehakse ikka ja jälle nende peal, kelle puhul jääb nende ühiskonnaohtlikkus tõendamata.
Ja kui öeldakse, et meil tuleb usaldada julgeolekuasutusi ja nende salastatud hinnanguid, siis demokraatlikus riigis jääb sellest väheks. Eesti suurima kiriku juhi väljasaatmine on sedavõrd suure kaaluga samm, et võimud on kohustatud andma sisulisi selgitusi ja seisma avalikkuse kohtumõistmise ees.
