Mu kallid lugejad, Kristus on kesk meie seas!
Tänapäeval kuuleme sageli inimesi taas maailmalõpust rääkimas. Me tajume õhus eshatoloogilisi sündmusi. Ma arvan, et apostlid ja esimene kristlik kogudus Jeruusalemmas tundsid sama. Nad olid nii kindlad, et Kristuse teine tulemine leiab peagi aset, et müüsid maha oma omandi, maad – kõik, mis neil oli, ja andsid selle apostlitele üle. Kokku tulnud algkristlased veetsid aega paastudes ja palvetades, oodates, millal Issand taas taevast alla tuleks.
Kui vaatame kogu inimkonna ajalugu, ei leia me tõenäoliselt aega, mil poleks märke peatsest maailmalõpust. Alati on olnud sõdu, näljahädasid, epideemiaid, haigusi, usu kahanemist jne. Kõik see toimub ka praegu. Kristlus mandub ja kristlased ise on lakanud olemast maa sool. Riigid, mille jaoks evangeeliumi usk oli kultuuriliseks ja riiki kujundavaks teguriks, on dekristianiseeritud. Tänapäeval ei näe inimesed eeskujuna pühakuid ega usklikke, vaid lava- ja ekraanitähti. Poliitikud on teinud kuldvasikast iidoli, mille ees nad ise tantsivad ja tõmbavad ka kõiki enda ümber sellesse tantsu. Sellistel aegadel kainestab Issand inimesi alati kurbuste ja katastroofidega. Aga kui inimesed aru pähe võtavad, pikendatakse nende päevi. Niinive, nagu me Vanast Testamendist teame, oli määratud hukkuma, kuid meeleparandus muutis Jumala kavatsust.
Mitte kaua aega tagasi, teise maailmasõja ajal, tundsid inimesed oma patusust ja kartsid Jumala karistust ning tulid kirikusse nii suurel hulgal, et kirikud olid rahvast tulvil. Tänapäeval, vaatamata meile osaks saanud tõsistele õnnetustele, ei ole meeleparandust. Vastupidi, inimesed kalestuvad üha enam. Kõik see näitab, et kurvastused rohkenevad, sest Jumal võitleb lõpuni inimhingede päästmise eest.
Kuhu see välja viib ja kuidas lõpeb, ma ei tea. Olen kindel vaid ühes – meie maailma saatus sõltub meie usust ja meeleparandusest. Samuti on vaja mõista, et maailmalõpp ei ole mitte ainult universaalne, vaid ka isiklik. Me ei pruugi elada globaalse lõpuni, kuid me jõuame kindlasti oma elu lõpuni, mis on meie jaoks maailma lõpp. Peame selleks kogu oma elu valmistuma, sest meie igavest saatust ei määra see, kuidas elasid teised, vaid see, kuidas me ise elasime.
Ukraina Õigeusu Kiriku Zaporižžja ja Melitopoli metropoliit Luukas
