Moodsas luterluses kiputakse kristlust taandama kuulutusele pattude andeksandmisest, ilma et sellega kaasneks patust pöördumise ja meeleparanduse nõuet. Iseäranis tuleb see esile käitumise puhul, mida moodne ilmalik ühiskond ei peagi patuks, vaid inimõiguseks. Saksa luterlik pastor ja teoloog Dietrich Bonhoeffer (1906–1945) on taolist, tõelise evangeeliumiga vastuolus olevat mõtteviisi tabavalt kritiseerinud, nimetades Jumala armastuse ja pattude andeksandmise kuulutamist üldtõena «odavaks armuks». Esitame siinkohal mõned katkendid tema varem avaldatud kirjutisest. Toim.
Odav arm tähendab armu kui õpetust, põhimõtet, süsteemi; see tähendab pattude andeksandmist üldtõena. Jumala armastuse õpetamist kristliku jumalakontseptsioonina. Kes seda jaatab, selle patud on juba andeks antud. Selle armuõpetusega kirik on selle läbi juba armu osaline. Selles kirikus kaetakse odavalt kinni maailma patud, mida ta ei kahetse ja millest ta kohe kindlasti ei soovi vabaks saada. Odav arm on seepärast elava Jumala Sõna salgamine, Jumala Sõna inimesekssaamise salgamine.
Odav arm tähendab patu, aga mitte patuse õigeks mõistmist. Kuna arm üksi teeb kõik, siis võib kõik jääda vanaviisi. … Niisiis, kristlane ärgu järgigu Kristust, vaid trööstigu end armuga! See on odav arm kui patu õigeksmõistmine, aga mitte meeleparanduseks valmis oleva patuse õigeksmõistmine, kes laseb lahti oma patust ja pöördub; mitte patu andeksandmine, mis patust lahutab. Odav arm on arm, mida me endale ise anname
Odav arm on andeksandmise jutlustamine ilma meeleparanduseta, ristimine kogudusliku distsipliinita, armulaud ilma patutunnistuseta, absolutsioon ilma isikliku pihita. Odav arm on arm ilma järgimiseta, arm ilma ristita, arm ilma elava, inimeseks saanud Jeesuse Kristuseta.
+ + +
Kui kaarnad oleme kogunenud odava armu korjuse ümber, võttes sealt mürki, mille kätte suri Jeesuse järgimine meie seas. Õpetus puhtast armust on saanud võrreldamatu jumalikustamise osaliseks, puhas õpetus armust sai Jumalaks endaks, armuks endaks. Kõikjal Lutheri sõnad, ent moonutatuna tõest enesepettuseks. «Kui meie kirikul on vaid õpetus õigeksmõistmisest, siis on ta kindlasti ka õigeksmõistetud kirik!» – nii on öeldud. Niisiis pidi Lutheri tõeline pärand olema äratuntav sellest, et arm on tehtud nii odavaks kui võimalik. Luterlik pidi olema see, et Jeesuse järgimine jäeti käsuorjadele, reformeeritutele või indlejatele, kõik ikka armu pärast; et õigustati maailma ja tehti Kristuse järgijaist ketserid. Rahvas sai kristlikuks, luterlikuks, aga järgimise arvelt, võimalikult odava hinnaga. Odav arm oli võitnud.
+ + +
Odav arm on olnud meie evangeelsele kirikule väga halastamatu.
Halastamatu on odav arm olnud kindlasti ka enamikule meie hulgast päris isiklikult. Ta ei ole teed Kristuse juurde meile mitte avanud, vaid on selle sulgenud. Ta ei ole kutsunud meid järgimisele, vaid on meid kinnitanud sõnakuulmatuses. … Tulemuseks ei saanud olla muu kui see, et petetud, nõrk inimene tundis end odavat armu omades ühtäkki tugevana, olles tegelikkuses kaotanud jõu kuulekuseks, järgimiseks. Sõna odavast armust on hukutanud rohkem kristlasi kui ükskõik milline käsuseadus.
Loe kogu kirjutist siit:
