Kiriku on rajanud Jumal, riigi on rajanud rahvas. Rahvas peab end allutama Jumalale, riik peab teenima Jumalat kui kõrgeimat võimu. Kui pühakiri ja põhiseadus lähevad konflikti, kehtib korraldus: «Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna» (Ap 5:29). Kes iganes Jumalale ja Tema kehtestatud korrale vastu hakkab, on mässaja ja revolutsionäär.

Samas on Kiriku ülesanne kuulutada evangeeliumi ja talitada sakramente, pidades silmas igavest elu, riigi ülesanne on korraldada kodanike ja elanike ajalikku elu. See aga ei vabasta ilmalikke valitsejaid aruandekohustusest Jumala ees. Kõik inimesed peavad kord Jumala ees aru andma, kas nad elasid ja toimisid Jumala käskude kohaselt.

Eesti rahvas ja tema kultuur kasvasid ja kujunesid aastasadu Kiriku rüpes. Tabavalt väljendavad seda luuleread: «Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust». Kirik on institutsioonina palju vanem kui Eesti riik. Tänu Kirikule on sel rahval kultuur ja euroopalik identiteet. Seda mõistis Eesti poliitikutest omal ajal Konstantin Päts, kes on öelnud: «Kes lõhub kirikut, see lõhub riigi aluseid.»

Mõned Eesti Vabariigi poliitikud ja ametnikud kujutavad ette, et nemad võivad Kirikule käske jagada, nõuda lojaalsusavaldusi, ebapiisava vastuse korral aga Kiriku sundlõpetada. Nende jaoks on Kirik kindla numbriga sissekanne Ärigestris, mille riik võib sealt ära kustutada. Ja siis justkui Kirikut ei ole enam.

Nalja teete? Vaadake ette, et Jumal ei sundlõpeta teie riiki. Omal ajal kuulutas nn turuprohvet Karl Reits: «See ilus vabariik, mida Jumal on eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära, sellepärast et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala. Ja see antakse ära. … Eesti rahvas paisatakse laiali, seni kui ta saab ära kaotatud.» See läks peaaegu tõeks, kuid me saime rahvana veel ühe võimaluse.

Vaadates praegust riiki juhtiva seltskonna jumalavallatust peab kartma, et meie armupäevad on loetud. Kürieleis.